KODUTÜTRED VILLAST VISKAMAS

KODUTÜTRED VILLAST VISKAMAS

Kodutütred „villast viskamas“ ei kõla just väga aateliselt. Ütleb ju organisatsiooni seaduse esimene punkt, et kodutütar on puhas sõnas, mõttes, teos. Mis siis toimus?

Tekst: VAIKE NIKLUS , Kamari KT rühmavanem

Eks üks kodutütarde ja noorkotkaste rühm ole ikka veidi oma juhendaja nägu ja tegu. Nii sattusidki Kamari rühma noored maavillasele õppepäevale „Lambast tooteni“.

Nimelt tegid neli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengit loovettevõtluse aine raames äriplaani luua rahvusliku pärandiga seotud käsitöökoda, mis annab külastajatele võimaluse tutvuda rahvuspärandiga ja osaleda erinevates õpitubades. Nõnda väärtustame looduslikke materjale ja taaskasutust. Põltsamaa lossihoovi plaanitava Pärandelamuskoja üheks eesmärgiks on pakkuda elamuslikke töötubasid „Lambast tooteni“.

See on lihtne ja näitlikustatud lugu: kellelt vill tuleb, villa töötlemise eri etapid, enne ja pärast pesu, kammimine, kraasimine, kuidas villast saab lõng ja kuidas valmivad tooted. Tutvustavale loole lisaks saavad osalejad valmistada naturaalsest materjalist väikese eseme.

LAMMASTEST VÕTMEHOIDJANI

Üleskutsele tulla oma rühmavanemale „katsejänesena“ appi lõngaga mässama vastas oodatust rohkem lapsi ja sugugi ei olnud kõik ainult tüdrukud, ikka noorkotkad ka. Meisterdamispäevi saigi tehtud kahel nädalavahetusel, esimesel korral nooremad, teisel korral staažikamad kodutütred ja noorkotkad.

Õige meeleolu loomiseks tutvusime esmalt ekraani vahendusel Pärandelamuskotta planeeritava püsiväljapanekuga: lammas – lambakäärid – kraasid – vokk jne. Ikka selleks, et teada, kust asjad tulevad, et säiliks oskus ja soov ise teha.

Vaatasime ja katsusime üle Kamari seltsimajas olevad käsitöötarvikud. Vokiratta (küll tühja) said veerema kõik lapsed, ära tunti söetriikraud ning nähes rühmavanema omavalmistatud mantlit, mille kangas on kootud seltsimajas olevatel telgedel, saadi kokkulepe, et mõnes eelolevas laagris avaneb lastelgi võimalus kangastelgedel kududa.

Ja oligi aeg asuda pehme osa kallale. Alustasime lihtsamast ehk, nagu alustava ettevõtte reklaamlausegi algab – lambast. Šablooni järgi said kõik joonistada omale lamba kehaosad, need välja lõigata ning valida oma tallekesele meelepärase värvi ja karvkatte. Jalaaugukeste väljalõikamine osutus küll veidi keeruliseks ja liimi jagus ka sõrmede kokku kleepimiseks.

Pärast väikese lambakarja valmimist sai iga laps valida, kas soovib teha lõngast linnu, patsidega mütsi või punuda käepaela/võtmehoidjat. Osava­ mad jõudsid loomulikult kõik plaanis olnu ära teha. Paelapunumine osutus noorematele käsitöölistele veidi keeruliseks, lõngade järjekord ei tahtnud kuidagi tahtele alluda. Kuid mõned aastad vanematele noortele pakkus just paelapunumine enim huvi, sest üks pael mahub ju ikka juba enne käe ümber olnud paeltele lisaks ja pealegi omandati uusi oskusi.

LASTE MÕTTEID KOGETUST:

„Selle töö tegemine oli väga mõnus. Sai rahulikult olla ja rääkida. Minu arust võiks tänapäeval rohkem tarbida tooteid, mis on tehtud käsitööna. Kasutatakse väga palju mittelooduslikke materjale ja need pole jätkusuutlikud. Veel üks pluss käsitööna tehtud toodete juures on see, et need on unikaalsed. Väga väike on tõenäosus, et keegi kõnnib sulle tänaval samasuguse lambavillast tehtud mantliga vastu. Oskused, kuidas teha näiteks villast lõnga või lõngast mantlit, on ka väga vähestel.“ (Kätlin, 15 a)

„Käsitöötuba Vaikega oli väga tore. Saime näha vokki ja teadmisi, kuidas lambast saab lõnga ja mis sellest kõike edasi teha saab. Lisaks käsitöö õppimisele oli tore veeta aega ka sõpradega. Mulle meeldib meisterdada ja erinevaid käsitööasju proovida, teeme seda tihti ka oma vanaemadega. Ise midagi algusest lõpuni teha on alati ainulaadne ja tekitab hea tunde. Osaleksin hea meelega veel sellistes töötubades.“ (Eliise, 10 a)

Seega on pärandtehnoloogia rahvusliku tekstiili eriala nelja tudengi missioon – tutvustada, väärtustada ja jagada rahvuslikku käsitööpärandit ning pakkuda isetegemise rõõmust tulenevat rahulolu; lähtuda põhimõtetest: jätkusuutlikkus, taaskasutus ja naturaalsed materjalid – saanud pärast laste positiivset tagasisidet ainult indu juurde.

Parafraseerides eesti vanasõna „Vaev kasvatas villä, vain viha“, tasub vaeva näha (sest villa on meil ju vaja).

TEE ISE: NELJATAHULINE PAEL

Neljatahulist paela saab punuda vähemalt 8 lõngaga. Võta neli erinevat värvi (võib ka ühte­kahte värvi, aga esimesel korral on nelja värviga lihtsam) lõnga ja jaga need värvi järgi peegelpildis kaheks.

Too parema käe äärelõng teiste lõngade tagant ja vasaku käe lõngade keskelt läbi nii, et lõng liiguks tagasi paremasse kätte sisemiseks lõngaks. Korda sama vasaku käe äärelõngaga. Jätka niimoodi vaheldumisi paremalt ja vasakult. Pael sobib käepaelaks, võtmehoidjaks, tossupaelaks jms.