PUTINI POOLIK SÕDA EHK KREMLI PEREMEES TUNNEB OMA RAHVAST HÄSTI

PUTINI POOLIK SÕDA EHK KREMLI PEREMEES TUNNEB OMA RAHVAST HÄSTI

Läänele oma retoorikas totaalse sõja kuulutanud Kremli praegune peremees on jäänud siiski pidama poolele teele. Hoolimata suurtest sõnadest on president Putin seitse kümnendit tagasi surnud (või tapetud?) Stalini hale vari. Eesti ja kogu maailma õnneks.

Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane

Seitsekümmend aastat tagasi suri Jossif Vissarionovitš Stalin oma Moskva-lähedases Kuntsevo suvilas insulti. Temast jäid maha hirmuvalitsus, kujuteldavad vaenlased, keda piinamisega sunniti üles tunnistama olematuid kuritegusid, massihauad ja küüditamised, näljahäda, tsensuur ja totaalne ajupesu ning sõda Hitleri vastu, mille hinnaks oli 27 miljonit Nõukogude poole surnut, poolitatud Euroopa ja aina ägenev külm sõda.

Iga diktatuur tuleneb samast allikast: riigivõim, mis on suures osas kontrollimatu, millel on tahe ja võime kõrvaldada opositsioon ning sundida see karmide ähvardustega kuulekusele. Putini Venemaa on taaselustanud suure osa vanast Nõukogude mallist. Kunagi oli see sotsialism vs kapitalism, nüüd on „traditsioonilised“ vene väärtused vastamisi lääne liberaalsete põhimõtetega. USA on endiselt peamine sihtmärk, kuid see on kõikehõlmav võõraviha. Peaaegu igaüht Venemaal võib nüüd nimetada „välisagendiks“, sest mistahes poliitilises tegevuses osalemist vaadatakse kui välismaise „mõju alla“ sattumist.

Retoorika ja tegelikkus käivad teineteisele vastu. 1930ndate lõpus kuu- lutati valjuhäälselt sotsialismi, samal ajal hukati vaikides peaaegu miljon inimest. Praegu väidab tuumarelvastatud Venemaa, et ta võitleb oma nõrgema ja väiksema naabri vastu, et kaitsta oma rahvast fašismi eest. See ei ole esimene kord, mil Moskvas tehtud otsused laastavad Ukrainat. Holodomor – Stalini tekitatud näljahäda 1930ndatel – võttis miljonite ukrainlaste elu pärast radikaalseid muudatusi Nõukogude põllumajanduses.

MASSIROIMARI REHABILITEERIMINE

Kolm aastat pärast Stalini surma, 1956. aasta veebruaris, mõistis tema järeltulija Nikita Hruštšov kommunistliku partei 20. kongressil hukka „Stalini isikukultuse liialdused“. 1961. aastal viidi tema surnukeha Moskvas Punasel väljakul asuvast Lenini mausoleumist ära, et paigutada see tagasihoidlikumasse keskkonda, Kremli müüri lähedal asuvasse nekropoli. Perestroika ajal avati arhiivid ja paljastati tõde tema 30 aastat kestnud valitsemise kohta.

Kuid Stalini riiklik hukkamõist ei kestnud kaua. Kui uskuda küsitlusi, siis armastavad venelased teda üha enam. Armastus on paljuski seotud Putini isiksuse ja ajaloo narratiiviga. President näeb oma kauget eelkäijat „tõhusa juhina“ ja Teise maailmasõja võidu sümbolina.

Stalini aja heroiseerimine on üsna hiline nähtus. 2008. aastal, mil Vladimir Putin oli jõudnud oma teise ametiaja lõppu, ütles 60% Levada keskuse poolt küsitletutest, et Stalini kuritegudele ei ole õigustust. 2012. aastal, Dmitri Medvedevi presidendiaja lõpus, pidas ainult 21% küsitletutest Stalinit „suureks juhiks“. See oli nigelam tulemus vähem kui aasta pärast NSVLi lõppu, 1992. aastal saadud 29 protsendist.

Diktaatori populaarsus tõusis 2015. aastal pärast Krimmi annekteerimist. 2019. aastal ütles 70% küsitletutest, et nende jaoks on Stalin mänginud kas üsna või väga positiivset rolli. Vaid 16% nägi teda jätkuvalt negatiivses valguses. Samuti hakkasid noored venelased, kes seni olid Stalini suhtes enamasti ükskõiksed, väljendama sellest ajast alates tema vastu positiivseid tundeid. 2021. aastal pidas neist 56% teda „suureks juhiks“, see oli uus rekord.

Stalini suhtes positiivsete tunnete peamine põhjus on ajalooline: „raudse rusikaga juht“ on klišeena kinnistunud vene poliitilises kultuuris, mis on põhimõtteliselt konservatiivne ega ole kunagi kogenud demokraatiat.

Venelased ei ole stalinismi kunagi lõplikult hukka mõistnud. Pärast oma juhi surma läbis riik kaks väikest „destaliniseerimise“ lainet, Hruštšovi (1953–1964) ja Gorbatšovi (1985–1991) ajal, ning märkimisväärselt pika „restaliniseerimise“ perioodi Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko (1964–1985) ajal.

Jeltsini aastaid (1992–1999) iseloomustas ühelt poolt nn arhiivirevolutsioon, mis paljastas või kinnitas Stalini kuritegude ulatust, ja teisalt tegeliku dekommuniseerimise puudumine moraalsel või õiguslikul tasandil. Kommunistliku partei kohtuprotsess 1992. aastal ebaõnnestus, sest kommunistlikku parteid oli raske määratleda, see ei olnud traditsioonilises mõttes poliitiline partei, vaid pigem võimu kontrolliinstrument. Venemaal ei toimunud oma Nürnbergi kohtuprotsessi.

Kommunismi Nürnbergi puudumine on mänginud olulist rolli selles, et Venemaast ei ole saanud tõelist demokraatiat. 1990ndate teisel poolel, riigi geopoliitilise ja majandusliku allakäigu taustal, taastus tugeva Vene riigi pika ja ajaloolise traditsiooni narratiiv. Võimuvertikaal kordus ja tugevnes Putini kahe esimese ametiaja jooksul aastatel 2000–2008.

2005. aastal nimetas Putin Venemaa Föderaalses Assamblees esinedes Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Putin on aastate vältel pidevalt korranud, et just Lenin oli oma 1922. aasta detsembris vastu võetud riikide föderatsiooni projektiga tagantjärele vastutav NSVLi lagunemise eest. Alatooniks oli, et „katastroofi“ ei oleks kunagi juhtunud, kui sel hetkel oleks võimul olnud Stalin.

SÕDA MÄLU PÄRAST

Venemaa stalinofiilia keskmes on vandenõuteooriad. Putin on sageli rõhutanud, et isegi kui ta ei lükka ümber stalinistlikke kuritegusid ja 1930. aastate suurte puhastuste tegelikkust, ei kritiseeri ta siiski stalinismi. Putini meelest kriitika nõrgestaks Venemaad: ta esitab seda riigina, mis ei ole oma totalitaarsest minevikust saadik palju muutunud. Putin näeb Stalini ründamist lääne vandenõuteooria ühe osana ja katsena alandada Venemaad tema „õigustatud“ positsiooniga võrreldes teise või isegi kolmanda järgu riigiks.

Stalini kritiseerimine kaob sootuks, kui jutt on tema tegevusest Suure isamaasõja ajal (1941–1945). Selle sõja kultus tekkis Brežnevi ajastul, mil Putin oli noor KGB allohvitser. Just selle kultuse kaudu rehabiliteeriti Stalin miljonite venelaste silmis, kelle jaoks on ta vaieldamatult seotud 1945. aasta võiduga. Revisionistlik propaganda koos seadusandliku arsenaliga, mille eesmärk oli võidelda nn ajaloovõltsimise vastu, oli lõpuks tõhus: 1945. aasta kangelane varjutas suure terrori türanni.

Tahtliku mäletamatuse poliitika tõi tulemused, mida näeme alates 24. veebruarist 2022. Kui 2005. aastal korraldatud uuringus arvas 40% küsitletutest, et Punaarmee hävitati stalinistlike puhastuste käigus, siis 2021. aastal oli selle seisukohaga nõus vaid 17%. Isegi Gulagi vangilaagrid on keset Putini propagandat taandunud „kahetsusväärse kõrvalmõju“ staatusesse.

TUGEVA RIIGI UNELM

Stalinofiilia jääb siiski kahe teraga mõõgaks, sest see võib toita ka pahameelt valitsejate suhtes. Venelastele, kes väljendavad austust Stalini vastu, esindab ta eeskätt „Suurt Venemaad“, võimsa ja austatud riigi sümbolit, kus valitseb õiglus ja kord.

Putini Venemaa võrdlemine Stalini Venemaaga, mis osaliselt põhineb Stalini hiljutisel rehabiliteerimisel, on vigane mitmel põhjusel. Esiteks on Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa vahel märkimisväärsed erinevused. Riigis, mida kontrollivad suures osas superrikkad ja Putini eliit, ei ole Kremli valitsejatel mõtet rõhutada oma Nõukogude eelkäijate pühendumust sotsialismile.

Kuidas suhtus Stalin Ukrainasse? Stalin arvas, et Ukraina identiteet lakkab olemast, sest kõik rahvused lahustuvad lõpuks sotsialistlikus internatsionalismis. See toob meid kenasti Venemaa suhtumise juurde oma stalinistlikku minevikku. Putini ajastu kõige järjepidevam sõnum on olnud tugeva riigi tähtsus, mis suudab kaitsta Venemaa huve ja ainulaadset ajaloolist identiteeti. Nõukogude Liidu võidukäik 1945. aastal sobib sellesse narratiivi väga hästi.

Otsust tungida 2022. aasta veebruaris Ukrainasse tuleb analüüsida Putini soovina Stalinile „järele jõuda ja teda ületada“, kui parafraseerida üht kuulsat nõukogudeaegset loosungit. Kõneledes tänavu 28. veebruaril vastuluureagentuuri FSB juhtidega, palus Putin kahekordistada jõupingutusi, et „hävitada need kahjurid, kes püüavad lääneriikide toetusel venelasi lõhestada“. FSB peab peatama Ukrainast Venemaale sisenevad „sabotaažirühmad“, tugevdama taristu kaitset ja takistama lääne julgeolekuteenistuste taaselustamist, mida ta nimetas terroristlikeks või äärmuslikeks rakukesteks Venemaal. „Lääne luureteenistused on toonud Venemaale täiendavat personali, tehnilisi ja muid ressursse. Peame sellele reageerima. Oluline teave meie sõjaliste ja õiguskaitseorganite juhtimissüsteemide, kaitsetööstuse ettevõtete, kriitiliste tehnoloogiate ja isikuandmete kohta peab olema usaldusväärselt kaitstud,“ rõhutas Putin salastatuse olulisust.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on Venemaa territooriumil rünnatud droonidega armee sõjaväebaase ja lennuvälju, häkitud Kremli-meelsetesse infokanalitesse ja autopommiga õhku lastud nn Vene maailma ideoloogi Aleksandr Dugini tütar Darja Dugina, kes toetas tugevalt Venemaa sissetungi Ukrainasse.

Mitte miski ei tule mitte millestki. Sajandite pikkune impeeriumi valitsemine ja aastakümnete pikkune diktatuur on kahtlemata toitnud pinnast, millest Putini režiim on välja kasvanud. Kuid Putini kvaasidiktatuur võttis aega, et kujuneda, ja kuni 2020. aastani ei olnud veel selge, kui kaugele eemaldub Venemaa demokraatlikumatest ja liberaalsematest väärtustest või kui drastiliselt eskaleerub sõda Ukrainas.

STALINI HALE VARI

Kuigi Putin käitub brutaalselt ja halastamatult nii omade kui vastastega, on ta siiski Stalini hale vari. Kui Putin teatas 2022. aasta septembris mobilisatsioonist, peeti seda esimeseks sammuks totaalse sõja suunas. Kreml näis olevat valmis lõpetama sõja nimetamise „erioperatsiooniks“, milles ei osale tavalised venelased. Soovimata sõdida, põgenesid sajad tuhanded mehed riigist, kartes, et piirid suletakse ja ajateenistuse eest varjuda on võimatu. Oletati, et mobilisatsioon algab koos sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Kuid üleminekut täiemahulisele sõjale ei toimunud.

Piirid on endiselt avatud ja mobilisatsioon on esialgu peatatud. Vaatamata suurtele kaotustele lahinguväljal ei ole kaugeltki mitte iga Vene perekond sõjaga silmitsi seisnud. Suurlinnade keskklassi elu ei ole muutunud.

Selle asemel, et piirduda sissetungiga Ida-Ukrainasse, alustati täiemahulist rünnakut kogu riigi vastu, püüdes vallutada Kiievit. Kui kiire edu jäi tulemata, ähvardas Putin kasutada tuumarelva. Lisaks sellele hakkasid ametnikud ette valmistama Venemaa majanduse üleminekut sõjaseisukorrale. Kreml likvideeris vaba meedia ja suurendas survet kõigile teisitimõtlejatele. Kardeti, et repressioonid muutuvad massiliseks.

OOTAMATU LEEBUS

Tegelikkuses on Kremli tegevus osutunud kardetust leebemaks. Vaatamata jätkuvatele rünnakutele tsiviilobjektide pihta on Vene armee Ukrainas seni hoidunud kogu olemasoleva arsenali kasutamisest. Ja kuigi Putin on teinud palju selleks, et suurendada kontrolli ühiskonna üle, ei ole ta seda lõplikult lukku keeranud.

Samuti ei ole Kreml ühiskonda täielikult militariseerinud, vaid hoidunud massilisest mobilisatsioonist. Selline lähenemine sõjale näib olevat läbimõeldud ja kaalutletud strateegia. Kreml näitab läänele, et ta on valmis võidu nimel minema äärmuseni, kuid mitte tingimata alustama tuumasõda. See strateegia jätab Putinile avara mänguruumi konflikti edasiseks süvendamiseks.

Kohe pärast 24. veebruari läks Kreml rünnakule sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna vastu. Märtsis suleti raadiojaam Ehho Moskvõ, Novaja Gazeta ja telekanal Dožd. Paljud ajakirjanikud põgenesid riigist, sest uued seadused kehtestasid sõjaväelise tsensuuri. Kreml jätkas sotsiaalmeedia filtreerimist, püüdes blokeerida igasuguse sõltumatu teabe levitamist sõja kohta.

Meetmed ei olnud siiski täielikud. Näiteks keelustati ja blokeeriti Facebook ja Instagram. Paljud kasutajad loobusid Facebookist, eemaldades rakenduse oma nutitelefonidest, juhuks kui politsei hakkab inimesi tänaval peatama ja nende telefone kontrollima. Seda ei juhtunud. Ent YouTube ja Telegram ei ole blokeeritud. Need on endiselt vaba teabe allikad.

Sama on juhtunud ka majanduspoliitikaga. 2022. aasta kevadel näis Kreml olevat valmis kehtestama riigi kontrolli majanduse üle. Kiirelt valmistati ette ja saadeti duumale seaduseelnõu välismaiste ettevõtete varade natsionaliseerimiseks.

Paljude vaatlejate sõnul olid need meetmed sel ajal mõistlikud: välismaa ettevõtted olid riigist lahkumas, mida Kreml tahtis vältida ning mis võis põhjustada massilisi koondamisi ja sotsiaalseid vapustusi. Kuid natsionaliseerimisseadust vastu ei võetud.

Oktoobris valmistas valitsus uue sõjaliste tarnete koordineerimisnõukogu kaudu ette tingimused tööstuse allutamiseks riigi kontrollile. Kuid sõja jaoks relvi ja varustust tootvate tööstuste otsest juhtimist ei võetud jällegi kasutusele.

NN BESEDA FENOMEN

Kreml on seni vältinud ka teist mobilisatsioonilainet, panustades Wagneri palgasõduritele. See taktika toimib: Wagner jookseb rindel verest tühjaks, edenedes lahingutes üliaeglaselt. Samal ajal näitab Putin üles silmatorkavat leebust nende vastu, kes on süüdi rindel toimuvas kaoses.

Sõdu alustades loovad autoritaarsed režiimid sisevaenlase narratiivi, et ühiskonda koondada ja valmistada ette võitluseks pahalase vastu. Sellised repressioonid ei ole suunatud mitte ainult teisitimõtlejate, vaid ka eliidi vastu, et allutada neid täielikult suurele juhile.

Putin näis olevat kindlalt sel teel juba enne sissetungi, vangistades ametnikke, kubernere ja FSB-lasi. Kui „sõjaline erioperatsioon“ läbi kukkus, oli Putin raevus. FSB 9. direktoraat (sisejulgeolek) sai Putinilt korralduse tegeleda 5. teenistuse juhi kindral Sergei Besedaga: selgitada välja, miks Ukraina „erioperatsiooni“ ettevalmistusse investeeritud sadade miljonitega ei kaasnenud Moskva-meelse tõsiseltvõetava poliitilise opositsiooni teket.

Olgu öeldud, et FSB 5. teenistus vastutab luureoperatsioonide eest endise Nõukogude Liidu aladel, sh Balti riikides. FSB pidi mõjutama Ukraina poliitikuid, ajakirjanikke ja nende kaudu riigi avalikku arvamust Kremlile soodsas suunas. Ent teenistus varastas operatsioonideks mõeldud raha lihtsalt ära.

2022. aasta märtsis pandi 5. teenistuse juht kindral Sergei Beseda koduaresti ja saadeti Lefortovosse. Seejärel oli Rosgvardija (rahvuskaart) kord: kindral Roman Gavrilov võeti maha. Ta saatis üksused sõtta vajaliku varustuseta. Sama saatus ootas kaheksat armeekindralit, kes saatsid tankikolonnid Ukraina suurtükiväele rappimiseks.

Kuid repressioonid lõppesid kiiresti. Veelgi enam, mõned ebaõnnestumiste eest vastutajad naasid oma ametitesse. Kindral Beseda pöördus tagasi Lubjankale. Tema kiire tagasitulek ilmestas seda, mida asjatundjad peavad Putini peamiseks nõrkuseks: ta hindab lojaalsust rohkem kui pädevust. Stalini ajal oleks Beseda ühes kindralitega pikemata maha lastud.

PUTIN HOIDUB STALINISMIST

Sõja taustal nõuavad parlamendiliikmed ja propagandistid üleminekut riigijuhtimise stalinistlikele meetoditele. Kuid selline lähenemine nõuaks palju drastilisemaid samme kui need, mida Putin tegelikult astub. Teise maailmasõja ajal militariseeriti kogu Nõukogude valitsus ning Stalin ja tema ministrid vahetasid ülikonna vormi vastu. Majandus ja ühiskond mobiliseeriti täielikult: tehased ja terved rahvad paigutati ringi, kui sõjapidamine seda nõudis.

2022. aastal vältis Kreml vaatamata oma sõjakale retoorikale stalinismi. Näiteks ähvardas Putin läänt tuumarelvaga. Ja tundus, et kõige kõvemat rusikat pooldavad kindralid tõepoolest kaaluvad taktikalise tuumarelva kasutamist – näiteks Mariupolis asuva Azovstali kaitsjate vastu. Selle asemel valis Putin mobilisatsiooni ja massilised õhurünnakud Ukraina elektri- ja tsiviiltaristu pihta.

Juba sissetungi algusest peale oli totaalse sõja kontseptsioon Putini peas selgelt olemas. 2022. aasta aprillis ütles Putin föderaalassamblee seadusandjate nõukogu liikmetele: „Meie riigi võimu allikaks on Venemaa rahvas ja ainult Venemaa rahvas. Selle esindajad – parlamendiparteid – kõnelevad omavahelises konkurentsis alati ühel häälel, kui tegemist on põhiliste riiklike huvidega, meie isamaa kaitse ja julgeoleku käsitlemisega.“ Teisisõnu, praegu ei ole aeg aruteludeks.

Juulis ütles Putin Venemaa parteijuhtidele, et „kollektiivne lääs“ alustas sõda Ukrainas, mis on osa sajandite vanusest eksistentsiaalsest võitlusest Venemaa ja lääne vahel. Umbes sama ütles ta oma uusaastakõnes, ümbritsetuna sõduritest.

Kogu 2022. aasta jooksul näitas Putin pidevalt, et tema arsenal pole end ammendanud. Neid võimalusi – tööstuse natsionaliseerimine, majanduse mobiliseerimine, massilised repressioonid või isegi tuumarelvade kasutamine – nimetades jättis Kreml ruumi edasiseks eskaleerimiseks.

Putinile on see lähenemisviis osutunud kasulikuks. Osaliselt on see suunatud lääne valitsustele, kes muretsevad sõja süvenemise pärast. Kreml näitab neile pidevalt, et tema käsutuses on palju eskalatsioonivõimalusi, kuid seni on ta käitunud leebelt. Venemaa sees näitab Kreml, et sõda on kontrolli all, mistõttu ei pea kasutama kogu oma vahendite arsenali.

POOLIKU SÕJA KÄSITUS

Esimese aasta jooksul oli Putini hirmutamise ja poolikute meetmete strateegia edukas. 2022. aasta jooksul ei hävitanud Vene majandust liigne militariseerimine ja majanduse riigistamine. Vastupidi, sõja ja sanktsioonide majanduslik kahju Venemaal oli palju väiksem, kui ennustati.

Veelgi enam, see strateegia on aidanud Putinil ühelt poolt karmistada reegleid ja teiselt poolt säilitada majanduslikult aktiivse keskklassi lojaalsust. Paljud venelased oleksid õnnelikud, kui nad saaksid sõda ignoreerida. Kremli strateegid mängisid oskuslikult nende ootustega, võimaldades neil jätkuvalt teeselda, et sõda neid ei puuduta.

Kreml üritab rahustada ka neid, kes võivad sattuda mobilisatsiooni alla: peaprokurör Igor Krasnov teatas 1. veebruaril Putinile, et 9000 ebaseaduslikult mobiliseeritud kodanikku on koju naasnud. Kreml suunas oma strateegia ka neile, kes on riigist lahkunud. Mobilisatsiooni eest põgenenud meestele saadetakse sõnum, et neid ei karistata, kui nad Venemaale naasevad.

Kreml on eriti huvitatud riigist põgenenud programmeerijate tagasi meelitamisest. Neile lubatakse vabastust sõjaväeteenistusest ja isegi tasuta lennupiletit koju. Seega, Putin tunneb oma rahvast hästi: üha rohkem venelasi, kes usuvad meeleheitlikult sõjaeelse reaalsuse tagasipöördumise võimalikkusse, on Venemaale naasmas.