MITMENÄOLINE ÜKSIKRÜHM ÜMERA

MITMENÄOLINE ÜKSIKRÜHM ÜMERA RIKASTAB SAKALA MALEVAT

Ei maksa ehmuda, kui kuulete õppusel instruktorit küsimas: „Ega te siin Ümera mehi ole näinud?“ Veebel on tõsine mees ega püüa ajaloosündmusi taastada, vaid tal on küsimiseks mõjuv põhjus. Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera mehi võib-olla esmapilgul ei näegi, aga tegelikult on neid kõikjal: nad kuuluvad vahekohtunike hulka, CIMICusse, sõjatorupillijakku, osalevad staabitoetuses ja Kaitseliidu spordivõistlustel ning neid leidub nii Soome, Rootsi kui ka Türgi toetajaliikmete seas – malevlasest presidendini, kindralitest rääkimata.

Tekst: Gunnar Teas, Sakala maleva vabatahtlik teavituspealik

Kaheksa aasta eest, kui Sakala malevas oli järjekordne struktuuride muutus ja korrastamine, tekkis toonasel malevapealikul major Ahto Alasel mõte, et tegevväelastest ja Kaitseliidu toetajaliikmetest võiks moodustada ühe rühma. Nii saab sõjaväelise karjääri kasuks otsustanute teadmisi ja oskusi veelgi paremini kaasata maleva väljaõppesse.

TIHE KOOSTÖÖ PÕHJANAABRITEGA

Rühma eestvedamise ülesande sai aastatel 2001–2004 Sakala malevat juhtinud major Rein Kikas, kes lõi kakskümmend aastat tagasi käed Kesk-Soome reservväelaste koguga ning kirjutas alla koostöölepingule. Selle lepingu allkirjastamiseni viis Rein Kikase viis aastat varem Tartus võidupüha paraadil aset leidnud kohtumine Soome reservväelaste kontaktisiku Markus Anajaga. Nii sai Sakala malev endale Soomest toetajaliikmed. Esialgu olid Soome poisid Karksi malevkonna 2. kompaniis ning koostöö oli pigem visiitide tasemel, aga uues rühmas nähti suuremat potentsiaali ja koostööd nii väljaõppes kui ka välissuhtluses.

Ümera üksikrühma soomlasest toetajaliikme vanemleitnant Aarne Markko sõnul ajendas Soome reservväelasi Sakala maleva ja Ümeraga liituma huvi mõlema riigi ajalugu, kultuuri ja rahvast tundma õppida.

„Esimestel aastatel käidi vastastikku külas, tähistati tähtpäevi, soomlased käisid Eestis kultuuri- ja sõjalistel üritustel ning vahel osalesid laskevõistlustel. Sakala maleva rahvale pakuti võimalust osaleda Kesk-Soome maakaitsepäeval, tutvuda sõjamuuseumidega, reservväelaste eluga Soomes ja Soome kultuuriga laiemalt,“ räägib Markko.

Koostöö algusest peale on olnud mõte teha ühiselt maleva reservväelaste instruktorite vahetust ja sõjalist väljaõpet. 2016. aastal uuriti Markkolt, kas tema oleks valmis hakkama Soome poole ja Sakala maleva koostöö eest vastutavaks kontaktisikuks ning koordineerima instruktorite koostööd Sakala maleva ja Kesk-Soome reservväelaste piirkonna vahel.

„Järgmisel aastal püüdis ka KeskSoome reservväelaste piirkond mind Soome poolelt Eestiga koostöö isikuks värvata. See sobis mulle, sest tundsin hästi nii maleva kui Kesk-Soome reservväelaste võimalusi ning mida peaks Maanpuolustuskoulutuse (MPK) kaudu eraldi tegema,“ meenutab Markko.

MPK on koolitusorganisatsioon, mis pakub Soomes sõjalist väljaõpet ja millel on rahvusvahelise koostöö võimalused. Koolitusi, eriti rahvusvahelisi, planeeritakse vähemalt aasta ette. MPK kaudu läbi viidavate õppuste plaani peavad nii eestlased kui ka soomlased valmis tegema juba aprillikuus. „Eks see ole nagu kristallkuuli abil ennustamine, kuidas järgmisel aastal koolitust korraldada. Kui plaan olemas, on lihtsam ka ajakavas muudatusi teha. Bürokraatia on natuke teistsugune kui Kaitseliidus, paberitööd on palju. Sakala maleva ja MPK koostöö on tähtis, eriti Soomes korraldatavate sõjaliste õppuste jaoks,“ tõdeb Markko ja toob näite, et tavalisel reservväelasel või kaitseliitlasel pole võib-olla aimugi, et kui minnakse välisriiki, peab olema luba kasutada riiklikku välivormi ning meeskonna esindaja ülesanne on see hankida.

„Meile, kes me oleme Sakala malevasse toetajaliikmeteks vastu võetud, on kõige tähtsam, et tunneme ennast maleva teiste liikmetega võrdsetena. Teeme Eesti ja Soome tavareservväelastega koostööd ühiskonna turvalisuse nimel. Samal ajal saame omavahel tuttavamaks ning arenevad nii reservväelaste koostööoskus kui ka keeleoskus. Iga kord, kui osaleme maleva üritustel, õpime midagi uut,“ loetleb Markko.

„Me oleme maleva üritustel osalenud erinevates rollides: sõduritena, instruktoritena, organiseerinud võistlusi, töötanud kontrollpunktides vahekohtunikena ja kui osaleme võistlustel, siis esindame seal Sakala malevat. Oleme saanud palju uusi sõpru ja loodan, et ka mõni eestlane on meie hulgast sõpru leidnud,“ lisab ta.

Toetajaliikmed hindavad kõrgelt, et õppustel osalemise ajal on neile tagatud varustus, majutus ja söök. „Üks asi, millele võiks mõelda, on see, et kui me Kesk-Soomest Viljandisse sõidame, võiks olla poolteist või paar päeva tegevust korraga. Kes on Eestist meil külas käinud, saavad aru, et reisimine võtab väga palju aega,“ arutleb Markko.

Markko vahendas tagasisidet, et nooremad toetajaliikmed on väga nõus õppustel ja üritustel osalema – niimoodi on lihtne kokku saada 48 tundi, mis on kaitseliitlase miinimumosalus aastas. Vanemad toetajaliikmed, kes on osalenud, on jäänud samuti rahule. Neile, kelle tervis pole kiita ja kel on keeruline reisida, on Markko saatnud aastas neli kuni kuus e-infokirja, et nad teaksid, mis on plaanis ja millistel üritustel osaletakse.

Soome liitumine NATOga ei muuda Aarne Markko hinnangul esialgu soomlaste tegevust Kaitseliidus otseselt kuidagi, aga tõenäoliselt saavad Soome reservväelased tulevikus rohkem võimalusi käia rahvusvahelistel õppustel.

„Me võiks osaleda ka staabi- või teistes rahvusvahelise taseme ülesannetes. Kasulik on käia ka side, tulejuhtimise ja mõne muu eriala õppusel – need on valdkonnad, kus ei saa kunagi ülearu palju treenida,“ leiab Markko.

SUUREM KUI PELGALT OSADE SUMMA

Kui küsida, mis on selle kaheksa aastaga muutunud, siis vastus on üks: muutunud on Kaitseliit, ülesanded ja kogu maailm. Ka rühm on suurem, kuid tahe Kaitseliitu panustada on sama. Üksikrühm Ümera ei ole sõjaline üksus – alati ei pea vaatama kitsalt sõjalises plaanis ja osalema üksnes relv käes. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu liige HelirValdor Seeder panustavad Kaitseliitu oma teadmisi ning aitavad organiseerida või teavitada.

Juba 30 aastat Kaitseliitu kuulnud Enn Soots alustas oma teed organisatsioonis vabatahtlikuna ja jätkas siis palgalisena. Soots toob Ümera positiivsest külgedest esile juhtimise. „Igal juhatuse liikmel on oma ülesanne ja roll. Otsustamist vajavad küsimused käratakse läbi – mitu pead on ikka mitu pead, nii on palju tõhu- sam ja arenenum. Üksi on raskem,“ möönab ta.

Harri Teras kirjeldab rühma kui üksust, mille liikmed oma vanuse, ametikoha vm tõttu ei sobi teistesse üksustesse, näiteks lahingukompaniisse, kuid soovivad siiski Kaitseliidu kaudu riigikaitsesse panustada. „Üksikrühm Ümera on pidevas kasvamises ja seda ei tea, mis saab edasi, kui ta muutub kompaniiks või malevkonnaks,“ ütleb Teras.

Brigaadikindral Rauno Sirk soovis liituda Kaitseliiduga ja just Sakala malevaga, sest on sündinud ja üles kasvanud Viljandis. „Kaitseliidu tugevus on minu arvates just kodukohapõhine lähenemine, koondades piltlikult öeldes ühe küla mehed oma küla kaitsele. Kaitseliit seob või siis minu arvates peaks siduma terve kogukonna koos erinevate funktsioonidega ja koondama selle Eesti riigi kaitseks – küll lokaalselt, aga selles asja mõte ongi,“ räägib Sirk.

Kuigi ta on elanud aastakümneid Viljandist eemal, käib ta igal võimalusel kodukohas. „Mõnel aastal satun Viljandisse iga nädal, mõnel aastal ainult paar korda. Kaitseliiduga ühinema ajendaski soov panustada Viljandi kogukonda. Olen Kaitseväes teeninud 30 aastat ja arvan, et saan oma kogemusega panustada Sakala malevasse ja seda edendada. Kaitseväeteenistus on mind küll kuni aastani 2025 viinud Eestist eemale, aga eks ma teen tagasi koju jõudes kaotatu tasa. Sügav kummardus nende meeste ja naiste ees, kes oma igapäevaste askelduste kõrvalt leiavad aega Kaitseliidu tegemistesse ja riigikaitsesse panustada,“ ütleb brigaadikindral Sirk.

Ka brigaadikindral Toomas Susil olid üksikrühm Ümeraga liitumiseks omad põhjused. „On ju kõigile teada, et Venemaa sõda Ukraina vastu on muutnud kardinaalselt meie harjumuspärast maailma ja julgeolekukeskkonda ning sundinud paljusid kaasmaalasi mõtlema võib-olla varasemast rohkem riigi kaitstusele. Kui sellest johtuvalt tõusis märkimisväärselt ka Kaitseliiduga ühinejate soov, siis minuga päris täpselt nii ei olnud,“ räägib brigaadikindral Susi.

Olles Kaitseväega ligi 30 aastat otseselt seotud ning mõlgutades vaikselt teenistusjärgseid tulevikumõtteid, tundus liitumine Kaitseliiduga talle ainuõige otsusena, kuidas kõige muu kõrvalt jätkata tegevustega, mida on ta teinud terve senise elu. Kui aga küsida, miks just Sakala maleva üksikrühm Ümera, siis ka sellele on kindel vastus.

„Kuna selle üksuse koosseisu kuulus mu isa ning praegu kuulub ka vend, siis on nii mõnigi praegune rühmakaaslane mulle tuttav juba varasemast ajast ja see teeb uude keskkonda sisse elamise tunduvalt kergemaks,“ leiab brigaadikindral Susi.

KUI TAHAD RAHU, VALMISTU SÕJAKS

Seni suurimatest elamustest Kaitseliidus toob organisatsiooniga hiljuti liitunud Reevo Maidla välja lausa kaks.

Kahepäevasel relvaõppel tuli täisvarustuses 12 + 12 tundi järjest 35kraadises kuumas õppida ja testi sooritada. „Vot see oli paganama raske! Kõik murdusid mingil hetkel korraks, panid põlve maha või käisid EMOs, võtsid lonksu vett, aga tegid edasi. Kedagi maha ei jäetud, kõik saime läbi. Õhtul tiigis koos konnakullestega enda värskendamine – nagu soojamaapuhkus, aga veel parem,“ meenutab Maidla.

Teine äärmus oli talvisel õppusel. „No siis oli vastupidi, nagu vanas heas räpilaulus „Kuradi, kuradi külm on!“. Mõni mees sai külma kondist välja alles paar kuud hiljem. Öösel tilkus lumesulavesi telgis pähe, aga mis seal ikka, nihutab pead siis!“ muigab ta.

Maidla tõdeb, et sõduri baaskursus sobib eriti tänapäevase elustiiliga sohvamõmmikutele ja veinilimpsijatele. „Sõduri baaskursusel saad teada, mis on ebamugavustunne ja mis on mõnu. Ja see ei tähenda 1000 kätekõverdust päevas ega 30 kilomeetrit jooksu. Kursus õpetab sulle lihtsate reeglite järgi elu rasketes tingimustes ehk kuidas ellu jääda, kui asjad väga halvaks lähevad,“ räägib ta. Suure kiituse edastab ta instruktoritele, kes on tema sõnul professionaalsed, sõbralikud, positiivsed ja kui nõuavad sinult, siis teevad ka ise.

Tegevusi on Kaitseliidus Maidla hinnangul piisavalt, kui ka ise olla aktiivne. „Keegi ei jookse sul märkmikuga järel ega luni, et tule-tule.

Kui oled Mees (või Naine), siis tuled ja teed. Seltskond on mega! Kõik koos läbi raskuste, õpime kodumaa nimel, et olla ise parem ja vajadusel teisi aidata!“ leiab Maidla.

Kaitseliitu astumise kohta ütleb Maidla, et meil on riigina veel palju õppida. „Ilma reaalse sõjata Euroopas on/olid Kaitseliiduga liitujate arvud ainult entusiasmi pealt. Aga seda on piinlikult vähe, et meie idanaabrit heidutada. Eurooplased ei arvesta sellise elementaarse asjaga, et seni, kuni meil on niisugune agressiivne naaber, ei saa me keegi ennast turvaliselt tunda,“ arutleb Maidla, kelle jaoks kehtib sajaprotsendiliselt Horatiuse ütlus „Kui tahad rahu, valmistu sõjaks“.

„Ja nii ma siis valmistun sõjaks lootuses, et siis on rahu. Ja kui kasvõi 50% Eesti meestest/naistest teevad sama, ei taha keegi meid enam torkida!“ on Maidla kindel.

Kui Kaupo Kase mõtleb Kaitseliidus aasta jooksul toimunule, siis leiab ta, et kõige suurem elamus on olnud uute praktiliste teadmiste saamine. „Ja see omakorda on toonud hingerahu, et kui jamaks läheb, siis tean, mida peab tegema,“ nendib ta.

Sõduri baaskursuse kohta ütleb Kase, et see oli väga hästi korraldatud ja kogu aeg oli huvitav. „Eraldi tahaksin kiita kõiki instruktoreid ja koolituste läbiviijaid. Väga professionaalsed ja ägedad inimesed!“

Kase on kutse peale osalenud mitmel üritusel ning on alati saanud midagi uut teada ja positiivse tundega koju läinud. „Kui ikka tahtmist on, siis tegevusest puudust küll ei ole!“ on ta veendunud.

Enne sõda on Kaset korduvalt Kaitseliitu kutsutud, aga alati leidus mingi põhjus, miks ta liikmeks astumise avaldust ei esitanud, kuid pärast sõja algust olid vabandused kadunud. Kase sõnul on hästi tore see, et Kaitseliitu astusid ka väga paljud tema sõbrad ja tuttavad.

SÜMBOLID JA SÜMBOOLIKA

See, et rühmal peab olema oma nägu, on ilmselge. Sümboolika väljatöötamiseks konsulteeriti kunstnike, kujundajate, ajaloolaste ja staažikate rühmaliikmetega. Välja valitud kujundused anti ümeralastele hääletamiseks ning võitis parim.

Sinisel kilbil on hõbedane mõlemalt küljelt laineline püstpalk, milles must muistne mõõk. Saateks kaks hõbedast tammelehte. Embleem on kavandatud Eesti rahvusvärvides (valge on hõbedase asendusvärv). Sinine ja hõbedane on ka Viljandimaa vapi värvid. Laineline palk tähistab võidukat Ümera lahingut, mõõk kaitsetahet ja kaitsevõimet. Tammelehed on tugevuse ja teenekuse sümboliks.

Idee, et Kaitseliidu ridades võiks kõlada sõjatorupill, on pärit esmalt president Lennart Merilt ja seejärel president Toomas Hendrik Ilveselt. Lõpuks viidi mõte ka ellu. Kaitseliidu Sakala maleva liikme, sõjatorupillijao eestvedaja Ando Kivibergi sõnul erineb sõjatorupill traditsioonilisest rahvapillist mitmeti.

Need pillid on loodud spetsiaalselt välioludes kasutamiseks ja seega on nende valmistamiseks kasutatud Gore-Tex materjali; vibreeriv keel, mis tekitab heli, on valmistatud süsinikust. Tugeva kõlaga pill nõuab mängijalt ka suuremat jõudu. Praegu kuulub Sakala maleva sõjatorupillijakku kaheksa liiget.

Sõjatorupillide esimene ülesastumine oli 2016. aasta võidupüha paraadil Võrus, kus jao ülesanne oli pakkuda muusikalist osa tuletoojate tseremooniale, ning sellest on saanud traditsioon ka järgmistel võidupüha paraadidel. Samuti on sõjatorupillid kõlanud Kaitseliidu Sakala maleva pealike vahetusel ja ka muudel pidulikel üritustel.