Luurepataljoni eriväelased 2008. aasta Erna retkel. Nagu pildilt on näha, ollakse võistlemas automaatidega G-36
siiski täideti, seda peamiselt luurele vajaliku kaadriga. Nii juhtuski, et reaalsuses ei tekkinud kaugluure-diversioonikompaniid kunagi. 1998. aastal, kui loodi luurepataljon, oli kaugluurediversioonikompanii taas pataljoni struktuuris, kuid asi ei paranenud. Eesti kaitsevägi arendas teisi sõjalisi võimeid ning toona nišivõimena tundunud eriüksust arendada ei peetud piisavalt vajalikuks. Suurim üksus, mis sellest kompaniist kunagi on teenistuses olnud, on olnud rühm ning seegi peamiselt seoses sõjaväeluure objektide valvamise ja kaitsmisega. 1999. aastal aset leidnud kriminaalne vahejuhtum spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) liikmega tõmbas kaitseväe eriüksuse loomisele aastateks kriipsu peale. Samas jäi kaugluure-diversiooni kompanii koht luurepataljoni koosseisu alles
Esmane väljaõpe SOG-s kestis 9 kuud ning treening sisaldas muuhulgas köie- ja täpsuslaskuri koolitust, langevarjuhüppeid, sukeldumist ning käsivõitlust.
ja andis võimaluse 2002. aastast asjaga edasi tegeleda.
Spetsiaalsete operatsioonide grupp SOG
Ü ksus
võime nõrgestamiseks. Kuigi luureja diversiooniüksused pidid olema vajadusel valmis ka vastase tähelepanu mingisugustelt taktikalistelt operatsioonidelt kõrvale juhtima, seisnes nende tegevus ennekõike siiski otseselt vastase juhtimis- ja logistikasüsteemide halvamises, aga võimalusel ka lahinguüksuste saboteerimises. Üksuse mehitamisega olid lood veel halvemad. 1993. aastal tegi toonane kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakonna ülem Kalle Klandorf üksuse formeerimise katse, kui kandideerijatele viidi läbi neljanädalane treeninglaager Meegomäel. Mõningatel andmetel valiti välja 20 kandidaati, kuid üksuse formeerimiseni asi ei jõudnud, sest informatsiooniosakonna juhtkond vahetati välja. Ka järgnevatel aastatel ei jõutud üksuse formeerimiseni, kuigi mingi osa rühma koosseisust
4 | 2017
23
SOG (Special Operations Group) loodi 1994. aastal Kaitseliidu Peastaabi luureosakonna koosseisu toonase Kaitseliidu ülema major Johannes Kerdi alluvusse. SOG ülemaks sai 1993. aastal Kaitseliitu astunud vanemveebel Andrei Ambros, kes ülendati hilisema teenistuskäigu ajal leitnandiks. SOG algne tuumik moodustati Kaitseliidu Harju maleva luurerühma liikmetest. Avaldatud andmete põhjal oli üksuses eri aegadel 10 kuni 30 võitlejat. SOG liikmeid ja nende tegevust hoiti üldjuhul saladuses. SOG relvastus ja varustus oli Eesti tolle aja võimalusi arvestades esmaklassiline. Peale Vene relvade ja lahinguvarustuse sisaldas SOG relvaarsenal pumppüsse, automaate Galil, püstolkuulipildujaid MP5 ja Mini-Uzi. Snaiprirelvadest oli esindatud Sig Sauer. Kasutati Suurbritannia, USA, Iisraeli, Venemaa ja Iisraeli päritolu isiklikku varustust. Üksuse kasutada oli ka üks soomustransportöör BTR 70. SOG-sse sai kandideerida pärast ajateenistuse läbimist ning vanemveebel Ambros valis isiklikult kan-
