Inge Teder tele esitati sageli ka silmuskoes esemeid [Hilja Kulles (1921–2013), Saima Loik (1922–2011), Emmi Vahelaid (1923–2004), Lea Walter (1926–2013) jt]. Piltvaiba võidukäik Tekstiilikunstis algas 1960. aastatel piltvaiba tõeline võidukäik. Eesti vaip muutus temaatiliselt mitmekesiseks ja tehnilistelt võtetelt rikkalikuks. Traditsioonilise villa ja lina kõrval võeti kasutusele uusi materjale. Ilmselt Põhjamaade innustusel tuli kuuekümnendatel aastatel eesti vaibakunsti tagasi seal vahepeal tabuks kuulutatud rüiutehnika. See võimaldas elavat pinnakäsitlust ja intensiivistas otsinguid vaiba faktuuri väljenduslikkuse rõhutamisel. Vaip hakkas omandama üha tähtsamat rolli kogu ruumi dekoratiivsel organiseerimisel. Selles protsessis omasid suunda andvat tähendust nii loojate kui ka õpetajatena Mari Adamson ja Leesi Erm. Need jõulised ja sügavalt eripärased loomingulised natuurid jäid eesti tekstiilikunsti ilmet kujundama ka järgmistel aastakümnetel. Mari Adamsoni põimevaip Tallinn (1956) oli üks esimesi suurejoonelise lahendusega silma paistnud piltvaip 1950.–1960. aastate eesti tekstiilikunstis. Ajalooline Tallinn oma vormide ja värvide rangetes, jõulistes rütmides viis kunstniku ka hiljem selle teema juurde – rüiu Tallinna katused (1962), põimevaip Tallinna pildid I–V (1977–1980). 1960.–1980. aastatel tegeleski kunstnik põhiliselt suurte põimevaipade loomisega. 1960-ndatel ammutas Mari Adamson oma vaipade ainese enamasti loodusest. Tema põimevaibad Hobused (1965), Kivilill (1966), Käbi (1967) haaravad oma jõuliste rütmide ja koloriidiga. Edasi liigub kunstnik üha üldistatumate teemade ja abstraktsema kujundikeele poole, mille väljendusteks on vaibad Tants (1966), Helid (1969), Nimetu (1969), Ärkamine (1970), Teed (1972) jm. Kõik need tööd on jäänud oma meisterliku kompositsiooni, meeleoluka koloriidi, huvitava faktuurikäsitluse ja kõigest sellest johtuva emotsionaalsusega eesti vaibakunsti tähtteosteks. Mari Adamsoni vaipade käsitluslaad on nii kujundite liikumises kui ka vaoshoitud koloriidis jõuline ja dünaamiline, lausa monumentaalne. Viimasest johtuvalt on tema tekstiililoomingut lülitatud sageli ka interjööri-
nature. They were joined by the younger generation of textile artists Mall Tomberg (1927), Inge Nurmoja (1924), Tamara Vaskova (Vaskoff) (1924–2013), Galina Leškina (1925–2009), and others. At the applied arts exhibitions of 1940–1950 there were also knit artifacts[Hilja Kulles (1921–2013), Saima Loik (1922–2011), Emmi Vahelaid (1923–2004), Lea Walter (1926–2013) and others]. The triumph of narrative tapestry The 1960s witnessed the beginning of a veritable triumph of narrative tapestry. Estonian tapestry diversified thematically and acquired an abundance of techniques. The traditional wool and linen were augmented with new materials. Also in the 1960s, the Nordic countries inspired the renewed utilization of the rya technique, which had previously been declared taboo. This allowed lively surface treatments and intensified searches for accentuating expressiveness in texture. Tapestry began to occupy a more prominent place in the composition of interior decoration. Trailblazers in this process, as both authors and teachers, were Mari Adamson and Leesi Erm. These vigorous and singularly creative spirits continued to mold the mien of Estonian textile art for the next several decades. Mari Adamson’s weaving Tallinn (1956) was one of the first monumental narrative tapestries of distinction in the textile art of 1950s and 1960s. The artist was to return to the theme of historical Tallinn with the robust and severe rhythms of its forms and colors with the rya tapestry Tallinna katused [The Rooftops of Tallinn] (1962), and the weaving Tallinna pildid I–V [Pictures of Tallinn I–V] (1977– 1980). In effect, from 1960 to 1980, she dealt primarily with the creation of large-scale weavings. During the 1960s Mari Adamson derived the subject matter of her tapestries largely from nature. Her weavings Hobused [Horses] (1965), Kivilill [Rock Flower] (1966), Käbi [Pine Cone] (1967) are riveting in the vigor of their rhythms and colors. She then progresses toward more generalized themes and abstract treatments, such as expressed in Tants [Dance] (1966), Helid [Sounds] (1969), Nimetu [Unnamed] (1969), Ärkamine [Awakening] (1970), Teed [Roads] (1972), and others. All these, in their masterful composition, spirited color schemes, compelling textural treatment, and consequent emotionality, have endured as masterpieces of Estonian tapestry.
23