jalka tuleb külla Foto: Aldo Luud
Põltsamaa Felix all vasakult: Eva Nõmme, Anni Eerik, Sirli Saar, Merili Tamm, Marita Kose, Egle Kadastik. Taga vasakult: Geithy Ott, Keit Kill, Grete-Lilijane Küppas, Grete Rohtmets, treener Väino Treiman, Silja Goroško, Riin Emajõe, Carolin Taling.
Järgnesid noortele mõeldud Snickers Cupid, mida Treiman meenutab tänini hea sõnaga: “Võitja sai kohe välismaale!” Ja veel: “Võitjale anti kotitäis palle!” See kotitäis palle oli suur asi. Treiman meenutab, kuidas ta oli kehalise kasvatuse õpetaja, oli talv ja suusaveerand, aga lund polnud. Treiman tahtis aga ausalt oma ainet anda ja tegi liuvälja. Uisutama tuli ainult üks laps, sest teistel polnud uiske ... Aga paarkümmend aastat tagasi kallutasid kotitäis palle ja ahvatlevad välissõidud paljusid väikesi koole jalgpalli poole. Snickersi turniirid tõmbasid maakoolid käima, nagu nende turniiride kadumine tähendas ka jalkaelu vaibumist maal. Treimani kinnitusel oli üheksakümnendatel palju tüdrukute võistkondi, kes tasemelt võinuks mängida Eesti meistrivõistlustel, kuid ei julgenud. Nad kohtusid omavahel Snickers Cupil. “Maal on suur ressurss kas või naiste jalgpalli jaoks,” on Treiman veendunud. “Suured klubid linnades ei suuda tegelikult endale naisi kasvatada. Aivar Pohlak alustas üheksakümnendatel õigest otsast, pöörates tähelepanu maakoolidele.”
Pettunud atesteerimises Väino Treiman ei varja oma pettumust treenerite atesteerimise põhimõtetes ja ütleb ausalt, et seegi on mõjutanud tema suhtumist jalgpallis jätkamise suhtes: “Olen 40 aastat spordis olnud, jalkaliit tegi nädalased kursused ja andis mulle kõige madalama treeneriastme. Sain Põlva Lootose tüdrukust pool 42
JALKA SEPTEMBER 2011
Foto: Aldo Luud
Grete-Lilijane Küppas ei jõua enam midagi päästa – pall on väravas.
Foto: Aldo Luud
Seekord fännide pasun ei aidanud.
Foto: Aldo Luud
punkti vähem ja tema sai juba kraadi võrra kõrgema astme. Tema on ainult jalkat mänginud, pole treeneritööd teinudki, mina olen oma tüdrukutega hõbemedalil olnud – see tegi hinge täis! Sain Treener I paberid. Rääkisin sellest juhatuse liikme (Vaapo) Vaheriga, mu dokumendid vaadati üle ja anti Treener II. Jalgpall ei tunnista veneaegset kehakultuuri kõrgharidust! Kergejõustik andis kohe III kategooria ja kiiruisutamine lausa IV kategooria. Ma ütlesin neile, et ma pole seda väärt, aga ikka anti. Mul olid jalgpallis grupid, tulemused ja haridus, aga alaliit ei aktsepteeri seda! Aktsepteeritakse nädalapikkust kursust! Üks asi on väljaku ääres olla, aga treener peab teadma ja tegema veel palju muudki. Tunnustamisega võib palju saavutada, ega siis asjata öelda, et kiida lolli, siis loll teeb!” Treimanil on hinge läinud ka naiste koondise peatreeneri Keith Boanase lause, et klubid teevad kehvasti tööd. Joone asemel punktiir. “Aga meil polegi ju klubi!”
räägib Treiman rahulikult. “Meil on lihtsalt naiskond. Eks tule ja paku abi! Sageli heidetakse ette, et miks te seda trennis ei räägi ega õpeta, aga kuidas seda teha, kui vahel on kohal ainult kaks tüdrukut.” Kriitilist silma jätkub Treimanil ka oma teise ala, kiiruisutamise suhtes. Ta oli 12aastane, kui Ants Antson võitis Innsbruckis olümpiakulla. Nüüd on tosin aastat Adaveres korraldatud Antsoni võidu auks võistlust “Kuldne 1500”. “Aga ta pole ühelgi aastal suvatsenud kohale tulla!” lajatab Treiman. “Meie siin arendame ala, aga tema töötab vastu, öeldes avalikult, et selle alaga pole mõtet tegeleda. Samas on meil üks poiss ja üks tüdruk Saksamaal akadeemias. Me võime OMile jõuda. Meil on noorte MK-l võistelnud kaks poissi ja üks tüdruk, mis on kõva sõna, sest sinna saab ainult normatiive täites.” Külaskäigu lõpus pärib Jalka uuesti üle, kas järgmisest aastast on Treimanil jalgpalliga lõpp? “Oh, ma olen nii palju öelnud, et olen viimast aastat jalgpallis!” reageerib Väino Treiman siiralt. “Aga selge on see, et A-klass lõpetab ja teist gruppi mul praegu pole. Olen kiiruisutamisega palju välismaal, sest siin pole jääd. Kui vald jalgpalli ei toeta, siis ...” ... Teie uut gruppi ka ei võta? “Einoh, see grupp on ka tänu Indrek Käole,” vastab Treiman uuele küsimusele. “Lased end ära rääkida, annad jälle alla, registreerid võistkonna, siis tuled medalile ja järgmisel aastal on raske mitte jätkata. Aga kui naiskonda kokku ei saa ja mängule ei lähe, saad soolase trahvi. Väikese koha häda. Aga lapsi ma petta ei saa.”