maailm temast välja: poesellid teda ei teenindanud, sest mängisid jalgpalli, Raekojas polnud Kalevi jaoks aega, sest linnaisad mängisid jalgpalli, Toompeale ei saanud sõita, sest voorimehed mängisid jalgpalli! Mispeale Kalev vihastas, haaras Lindakivi ja virutas selle läbi Viru väravate! Nüüd lõpuks märgati Kalevit. Milline goal! Selline mees saagu meie õpetajaks ja jalgpalliministriks! 1923. aasta Eesti meistritiitlit otsustanud mäng Kalevi ja Spordi vahel tõi kohale 5000 pealtvaatajat, kusjuures pool tundi enne mängu algust piletite müük lõpetati! Peab teadma, et Kadrioru staadionit siis veel polnud ja mängiti Kalevi uuel kruusakattega väljakul (asus praeguse Viru keskuse kohal), mille tribüünid olid väga tagasihoidlikud. Suurt huvi pakkusid ka välismaiste profiklubide külaskäigud, mis tõstsid Eesti vutitaseme kõrgemale isegi Soome omast, nagu põhjanaabrid ise tunnistasid. Eesti rahvusmeeskond käis 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel ja alates 1928. aastast peetavad Balti turniirid kujunesid kolme riigi spordielus kõige oodatumateks sündmusteks. 1932.
aastal suundus Riias toimuvale Balti turniirile Tallinnast 120 huvilist, kellele korraldati erirong! Tolle aja kohta oli see tähelepanuväärne hulk spordisõpru, kes sõitsid välismaale toetama oma koondist.
Isoleeritus viis allakäigule
Peale suure publikuhulga oli jalgpall kindlalt esimesel kohal ajalehtede spordinurkades. Päevalehed kevadest sügiseni peamiselt jalgpallisõnumistest ja reportaažidest koosnesidki. Kui jalgpallihooaeg lõppes, kuivasid spordinurgad mõneks ajaks kokku, sest suusalund ja uisujääd veel polnud. Sealjuures jagus jalgpalliuudiseid talvekuudessegi: lugejaid teavitati järgmise hooaja maavõistluse vastastest ja jalgpalliliidu tegemistest. Loomulikult elas terve riik kaasa ka Paul Kerese malekarjäärile, Kristjan Palusalu ja teiste olümpiasportlaste kulla- ja medalivõitudele ning laskjate MM-tiitlitele ja maailmarekorditele, kuid publiku arvu ja spordipressis esindatuse poolest jäi jalgpall alaks number üks. Pärast Teist maailmasõda ja Eesti okupeerimist hakkas jalgpall alla käima.
Esialgu ei väljendunud see publikuarvus. Pigem vastupidi. Kadrioru staadionil oli neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendatelgi rohkem kaasaelajaid kui vabas Eestis. See ei kehtinud enam küll Eesti NSV meistrivõistluste kohta (kus oli pinget üleval üksnes siis, kui kohtusid Punalipulise Balti Laevastiku venelastest mängijad ja mõni tugevam eestlaste meeskond), vaid Nõukogude Liidu meistrivõistluste mängude kohta. Ja muidugi tuli publik staadionile vaatama, kui 1948. aastal külastas Tallinna värske Nõukogude Liidu meister ja karikavõitja Moskva ZDKA (Zentralnõi Dom Krasnõi Armii). Kuid pikkamisi käis alla nii tase, külalismeeskondade kvaliteet kui ka publikuhuvi. Sellele aitas kaasa migratsioon idast. Meeskondadesse lisandus aina enam vene ja teistest rahvustest mängijaid. 1968. aastal loobus Eesti mängimast Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. See paus kestis 15 aastat. Eesti oli selle aja jooksul ainus nn liiduvabariik, kes ei osalenud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Mängijatele tähendas see täielikku motivatsioonilangust. Puudus
Just nii lõi vana Kalev Lindakivi läbi Viru väravate – sümbolid missugused!
Vana Kalevi imevärava õhutusel moodustati jalgpalliministeerium. Aasta oli 1922.
Karikatuur ajalehest Esmapäev
Karikatuur ajalehest Esmapäev
44
JALKA MÄRTS 2010