käbi & känd
Matthias Erik Veinmann: “Vabandust, isa! Valin jalgpalli.” Korvpallisõbrast näitleja Martin Veinmann on poeg Matthias Eriku kaudu tagasi jõudnud poisipõlve, kui tema iidoliks oli Mati Gilden ja poisteparv ajas päevad läbi palli taga. Indrek Schwede
M
atthias Erik Veinmanni (9) kutsus lasteaiast jalgpalli mängima legendaarse Lõvide meeskonna üks loojaist Olev Reim neli aastat tagasi. Matthias läks koos sõpradega. Trennis oligi Matthiase esimene kokkupuude jalgpalliga. Matthias on oma meeskonna väravavaht. “Ma ei saanud alguses aru, mis on kaitse ja mis poolkaitse ja sellepärast pandi mind väravasse,” räägib Matthias Erik. “Aga mulle hakkas väravas väga meeldima.” Isa Martin Veinmanni sõnutsi võib pojale väravavahi amet meeldida ka seetõttu, et Matthias tahab olla otsustaja. Ta tundis tõelist uhkust, kui ta suutis tõrjuda vastaste parima mängija löödud otsustava penalti! Aga kui väravas tööd pole, kibeleb Matthias platsile ja vaatab treener Martin Reimi poole – tahan mängida! Seda ta ka teeb – ja täie isuga! Vahepeal käis Matthias samal ajal ka korvpallitrennis, aga spordiarsti soovitusel pidi ühest alast loobuma – muidu olnuks koormus liiga suur. Kahe ala peale kokku tuli nädalas seitse treeningut pluss võistlused. “Poeg valis jalgpalli,” ütleb isa Martin Veinmann, kes on 37ndat aastat Eesti Draamateatris ja keda laiem publik tunneb kui ärimees Hannest populaarsest teleseriaalist “Kodu keset linna”.
“
„
Sain aru, mida jalka tähendab: mäng oli andnud Matthiasele tugeva üldfüüsilise põhja, koordinatsiooni ja mängutaju. “Lapsepõlves on tohutult määrav, kas kambajõmme on või pole, ja korvpallitrennis tal suuri sõpru ei tekkinud. Eks ta tundis end süüdi, sest teadis, et mina olen rohkem korvpallimeelne ja ta vabandas, et sorry, issi, ma tahan jalkat mängida. Aga ta vahel teeb mulle reveransse, et lähme kossu mängima!” “Matthias läks korvpallitrenni pärast seda, kui oli jalg-
pallis juba poolteist aastat käinud,” jätkab Martin Veinmann, kes on ühe erandiga käinud kaasa elamas poja kõigile mängudele. “Siis sain aru, mida jalka tähendab: mäng oli andnud Matthiasele tugeva üldfüüsilise põhja, koordinatsiooni ja mängutaju. Osale poistest oli korvpallitrenn esimene kokkupuude regulaarsete treeningutega ning vahe nende uustulnukatega oli päris suur.”
Laupäeval kell 8 hommikul
Ka Martin Veinmanni esimene pallimäng oli jalgpall. Hoovis palli järel jooksmine oli sedavõrd haarav, et seda ei tajutudki treeninguna. “Elasin Liivalaia tänaval ja ümberkaudsed poisid – eestlased ja venelased – käisid palli togimas Odra tänava taga, sisehoovis, kuhu täiesti arvestatav jalgpalliplats ära mahtus,” seletab Martin Veinmann. “Trennis ma ei käinud. Kui oleks keegi, kes oleks mind trenni vedanud! Hiljem olen jalgpalli mänginud teatrite suvepäevadel.” “Treeneritest rääkides tahaksin meenutada kolme meest,” jätkab Martin Veinmann. “Algkoolipoisina sattusin legendaarse Aleksander Tšikini kergejõustikutrenni ja Ottomar Kase lauatennise trenni, milles pidasin maha ka oma elu esimesed võistlused (mälu järgi jäi mul “esimese järgu palle” st võite 1. järgu üle, väheks ja 2. järk jäi laeks. 1. järgu omanikega oli mul igatahes huvitav mängida!). Kolmas mees, keda tahan erilise tänuga meenutada, on Andres Lutsar, kellega kohtusin küll märksa hiljem – nimelt teatrikoolis. Ta käis meil lavalist võitlust ja enesekaitset õpetamas. Sellest kasvas välja minu džuudohuvi, nii et paar-kolm aastat džuudot pärast kohustuslikku õppeprogrammi muutis kindlasti minu enesetunnet ja ellusuhtumist.” Keskkoolis hakkas Veinmann mängima ka korvpalli ja on sellele alale truuks jäänud tänini, käies igal laupäeval Draamateatri hommikul kell 8 algavas trennis. Veinmann on 2010 VEEBRUAR JALKA
53