LISAAEG
01.07 Katrin Kaarna 39 01.07 Mait Nõmme 36 01.07 Daria Narõškina 28 02.07 Elari Valmas 31 03.07 Sören Kaldma 23 04.07 Karel Voolaid 42 05.07 Raiko Kokla 26 05.07 Kristjan Kask 20 06.07 Kristen Niilop 20 06.07 Tatjana Lebedeva 19 07.07 Raiko Mutle 35 07.07 Miina Kallas 30 07.07 Frank Liivak 23 07.07 Getriin Strigin 23 07.07 Mark Rõõmussaar 21 07.07 Laur Nurkse 27 08.07 Urmas Rooba 41 08.07 Erik Sorga 20 08.07 Daisy Toim 18 09.07 Ave Pajo 35 10.07 Ando Hausenberg 32 10.07 Mattias Traublum 26 11.07 Raio Piiroja 40 11.07 Raivo Saar 19 12.07 Vladimir Karev 67 12.07 Hannaliis Jaadla 33 12.07 Kristjan Pelt 18 14.07 Ott Meerits 37 15.07 Ain Tammus 50 15.07 Liisa Veerla 28 15.07 Silja Goroško 25 16.07 Rico Reinoja 19 18.07 Igor Orlov 61 18.07 Priit Penu 49 19.07 Peeter Lelov 69 19.07 Johannes Kukebal 26 19.07 Artur Šarnin 19 20.07 Maksim Gussev 25 20.07 Sten Ütsmüts 25 21.07 Mati Lember 34 22.07 Zaur Tšilingarašvili 52 22.07 Neeme Neemlaid 34 23.07 Katrin Tuse 40 23.07 Alen Stepanjan 28 23.07 Triinu Esken 27 24.07 Urmas Kaljend 55 24.07 Alex Mattias Tamm 18 26.07 Timo Lomp 31 27.07 Arina Kopatš 21 28.07 Varje Tugim 41 28.07 Randin Rande 22 28.07 Carmen Kaidi Jõeleht 20 29.07 Jaanus Veensalu 55 29.07 Hannes Reinvald 48 29.07 Jaanus Sirel 44 29.07 Alger Džumadil 23 30.07 Jaan Roos 40 30.07 Allan Soomets 38 30.07 Anastasia Dodeltseva 22 30.07 Crystal King 18 31.07 Urmas Hepner 55 31.07 Carl Tubarik 38 31.07 Siim Valtna 32
64
JALKA JUULI 2019
Foto: Lembit Peegel
Juulikuu sünnipäevad
Sünnipäevalaps Jaan Roos Mu esimesed jalgpallimälestused pärinevad Rakverest, kus mängisin lapsepõlves hoovijalgpalli. Ajastule omaselt käisid kõvad lahingud eestlaste ja venelaste vahel. Jalkatrenni sel ajal Rakveres polnud. Esimene mälupilt suurest jalgpallist on 1987. aastast, kui Euroopa meistrite karikavõistluste poolfinaalis kohtusid Kiievi Dinamo ja Porto. Isa vaatas seda telerist ja mäletan, kuidas imestasin kõrvalt seitsmeaastasena, et Portol on nii palju tumedanahalisi mängijaid. Esimesed suurvõistlused, mida mäletan, olid 1988. aasta EM ja 1990. aasta MM. MMi puhul olin solvunud, et minu lemmik Argentiina ei võitnud.
Mu kõige esimene mäng kohtunikuna 1998. aastal III liiga idatsoonis oli omapärane, sest pidin olema abikohtunik omaenda meeskonna mängul! Treener käis veel mängu eel peale, et tule ikka mängima, küll saame ka ilma abikohtunikuta hakkama!
2006. aastal olin esimest korda peakohtunikuks meistriliigas Flora ja Lasnamäe Ajaxi mängus. Meeles on, et lund oli puhastatud ainult küljejooneni. Sealt algas juba lumehang ja abikohtunik jooksis väljakul. Üleliia palju publikut ei olnud, aga ise olin närvis ja teisele poolajale minnes unustasin palli riietusruumi. Pidin seda tooma minema.
2013. aasta Eesti karikafinaalis pidin olema lisaabikohtunik. 35 minutit enne avavilet lõi peakohtunik Eiko Saarel soojendusel vana vigastus välja, mis tähendas, et pidin teda asendama. See oli ootamatu. Vastamisi olid Flora ja Kalju. Esimesel poolajal tehti trahvikasti serval viga ja pidin tegema kaks otsust: kas oli penalti või mitte ja kas anda kollane või punane kaart. Tegin mõlemad otsused valesti: andsin penalti ja kollase kaardi, aga õige olnuks karistuslöök ja punane kaart. Selle otsuse juures ei saanud mind kolleegid aidata, sest nende positsioon ei võimaldanud olukorda hästi näha. See oli keeruline olukord, aga keegi ei protesteerinud. Seega võib kohtunikul niimoodi vedada, et meeskonnad on ka suurte valede otsustega rahul.
2015. aastal olin täpselt oma sünnipäeval abikohtuniku rollis Euroopa liiga mängus Spliti Hajduk – Strömsgodset. Hajduk oli üle-eelmises ringis välja lülitanud Sillamäe Kalevi ja mänginud väiksemal staadionil, aga nüüd oli tribüünidel ligi 28 000 inimest. See oli harjumatu ja alguses olid jalad löntsid, aga nagu väravavahtide puhul räägitakse: kui neil aitavad mängu sisse elada paar tõrjet, siis mind aitas see, et sain teha paar lihtsat suluseisuotsust. Publik oli temperamentne. Kui ühe vahetuse ajal seisin audiväljaviset sooritava norralasega kõrvuti, lendas justkui miskit meie vahelt läbi. Küsisin norralase käest, kas ta märkas midagi, ja ta vastas: „Ah, välgumihkel lendas!“