teatrist vutti lubate võrdluse tuua.” Seda kõneldes ei vaata Printsi sinised silmad otsa vestluskaaslasele, vaid on tagasi Odeoni, Viini, Berliini, Londoni, Müncheni lavadel. Tal on kahju, aga teatrist lahkumise otsus oli nii kindel, et kui spordidirektor Norbert Hurt poleks teda Florasse kutsunud, elaks Prints praegu võibolla hoopis Hiiumaal ja teeks seal lihtsamaid talutöid. Saarel tunneb ta end hästi. Praegu valmistub Prints kruntima oma kontoritoa seinu. Ka seda meeldib talle teha. Nagu tuba ta enda töölauaga, tahab Prints, et Flora oleks avatum. Tahab, et novembris pärast hooaja lõppu hakkaks pihta klubiruumi ehitustöö, kus saaksid istuda võsukesi trennist ootavad lapsevanemad, mängijad. Kes iganes. Ta tahab, et Florat ja jalgpalliliitu ei tajutaks seotuna. Ta tahab, et Floras ei käidaks pelgalt tööl, vaid Floras olemine oleks elustiil. Ta räägib põlvkondadest. “Pärast sõda tulid babyboomer’id, siis X-generatsioon ning sünniaastad alates 1980. aastate algusest märgivad Y-generatsiooni. Need inimesed ei tööta pärast ametikooli elu lõpuni Volkswageni tehases. Tänapäeva keskmine tööstaaž ühes ettevõttes on 16 kuud,” selgitab Prints, jalas valged varbavaheplätud väikese Brasiilia lipuga. Prints ise on sündinud aastal 1981, X- ja Y-generatsiooni n-ö piiri peal. Ta peab end konservatiivsemaks kui temast nooremad. Ent noorematele ehitabki Prints Florat. See on generatsioon, kes on oma vanematest kosmopoliitsem, ennastimetlevam ja kõrgemate ootustega oma tööandjale. Samuti väärtustab töökeskkonda. Ent püsimatusega kaasneb sageli pidetus.
Tahab tagasi õhinat “Me tahame, et Flora oleks ühtsem. Panime Norbertiga selleks kirja ka väärtused, mis peavad saama klubi toimimise aluseks. Need on lojaalsus, kirg, tööarmastus, ausameelsus, distsipliin, tervis, pädevused. Ma tegelen iga päev sellega, et need sõnad ei jääks paberile, vaid me toimiks nende järgi. Samamoodi on Norbertil iga kahe nädala tagant koosolekud treeneritega, millest suurema osa moodustab just koolitus,” kirjeldab Prints õhinaga. Ta ei taha tagasi 1990ndate ripplagesid, küll aga õhinat, millega siis Florat tehti. Enne aega, kui staadioniehitus klubi oma tangide vahele pigistas. Ja tahab seda kirglikult. Ja tahab klubile midagi tagasi anda. “Tegelikult tahtsin pärast teatrist lahkumist puhata, mitte midagi teha. Jaanuaris, kui tuli otsustada HÜJK Emmaste liigakoht algavaks hooajaks, sattusime Norbertiga tulevikust rääkima. Olin Emmaste asju viis aastat korraldanud. Üks võimalusi oli ka jätkata II liigas, mis mulle kui eestvedajale näis läbikäidud teena. Me vestlus Norbertiga päädis sellega, et ta kutsus mind Florasse, kus ma töötan tegelikult juba veebruarist,” ütleb Prints. Ta väldib sõnu “ümber ehitama”, “muutma” ja teisi selliseid väljendeid. Ta ei taha lammutada. Ta tahab olla arendaja, ent mõnikord hüüavad kaasflorakad teda ka majahaldjaks. Prints on küll magister, ent lavakunstikooli diplomiga. Klubi juhtimist ta õppinud pole, kui välja arvata HÜJK Emmaste eestvedamine. 52
JALKA JUUNI 2013
maailm “Olen täheldanud endas võimet inimesi suunata; teatavat taju, mis aitab aru saada, mida peaks püüdma vältida ning vastukaaluks – mis vajab hoidmist. On usk inimeste headusse,” hindab end Prints. “Tuleb tajuda, kellele on vaja kuidas läheneda, ja suhelda. Palju. Mitmed probleemid saavad alguse sellest, et ühel hetkel jääb midagi ütlemata. Näitlejat on õpetatud nägema detaile, olema väikeste muutuste suhtes tähelepanelik.” Jalgpalli nimetab Prints oma esimeseks armastuseks. Mängimist alustas ta hilja, nii 11-12aastaselt ning ta peab oma esimeseks pärisklubiks SKd Aeg, kust hiljem liikus Flora süsteemi. Ehkki esimesed trennid tegi Benno Taela käe all TJKs. Ta on mänginud Rapla Atlis ja Hiiu Kaluris, keskkoolipoisina teinud trenni toona rahvusstaadioniks olnud Kadrioru harjutusväljakutel MC Tallinnaga ja vanemuislasena Hillar Otto juhendatud Tartu Tammeka duubliga. Ta on väheseid, kes saab nimetada end teist põlve florakaks. Nimelt mängis tema isa Sulev Teppart 1980. aastate lõpus enne Roman Ubakivi ja Lõvide liitumist Floras koos Aivar Pohlakuga. Intervjuu lõpuks on Printsi tuba peaaegu värvimiskindel. Põrandal on ehituspaber, värvist puutumata jääma pidavad detailid peituvad maalriteibi alla. Ta toimetab sihikindlalt, pühendunult ja kirglikult. Vähemaga ei ole ilmselt võimalik Florat juhtida.
Mart Kase: on tunne, et saagu, mis saab, sellest võidavad kõik
Võitluskaaslane HÜJK Emmaste ridades Jaagul on väga suur inimlik huvi inimeste vastu. Selles suhtes sobib jalgpalliklubi tegevjuhi töö talle paremini kui näitleja oma. Näitleja suhtleb inimestega palju, aga üldjuhul oma kinnises grupis. Jalgpalliklubi tegevjuht peab igapäevaselt suhtlema, veenma, kaasama nii väikeseid kui ka vanu inimesi, nii haritud Foto: HÜJK Emmaste kui ka harimatuid. Suhelda ja erinevaid inimesi tundma õppida saab jalgpalli keskel kindlasti rohkem. Tegelikult on imekspandav, kui palju tähelepanu tekitab see, et inimene teeb oma elus sellise muutuse. Kui hakata teoretiseerima, siis näitlejana oleks Jaagul mõne rolli või aktsiooniga väga raske saavutada sellist tähelepanu. Inimesi huvitavad päris lood ja päris muutused, mitte näitemängu dramaturgi kirjutatud sündmused. Seega teeb Jaak nähtavasti midagi, mis mingil kujul on igal inimesel mõttes olnud. Aga kõige selle juures suures tasub silmas pidada, et Jaagu uus amet, FC Flora tegevjuht, on ülipingeline positsioon. Jaak peab õppima kiiresti ja õigesti otsustama ning purustama müüdi, et Eesti klubijalgpall on üks koibi lonkav konn. Mehe väljakutse on suur ja huvitav. Aga on tunne, et saagu, mis saab, sellest kõigest võidavad nii Jaak, FC Flora kui ka Eesti jalgpall. Inimene peab tegelema sellega, mis tal on südames.
Foto: Javier Soriano/AFP/Scanpix
Bayerni oma klubi kasvandik Bastian Schweinsteiger (paremal) tegi Meistrite liiga poolfinaalis ära Barcelona oma klubi kasvandikule Cesc Fabregasele. Veenvalt.
Saksamaa jalgpalli edu: töö oma noortega Saksamaa jalgpalli edule pani aluse 2001. aastal kehtima hakanud reegel, et profiklubidel peavad olema noorteakadeemiad. Kuigi Bundesligas valitseb Müncheni Bayern, on see suurklubi aidanud rahaliselt isegi Dortmundi Borussiat, sest ilma konkurentideta pole jalgpalli. Andres Must
A
jakirja lugeja juba teab, kes on selle aasta UEFA meistrite liiga võitja. Loo kirjutamise ja trükkimineku ajal oli aga teada vaid üks – võitjaks kroonitakse kindlasti Saksamaa klubi, Müncheni Bayern või Dortmundi Borussia. Mitte kunagi varem polnud Euroopa parima klubi selgitamisel kohtunud finaalis kaks Saksamaa klubi ning justkui kingituseks
iseendale jõudis Saksamaa klubijalgpall oma absoluutsesse tippu sealse profiliiga poolesajandaks sünnipäevaks. Saksamaa jalgpalli jõudmine Euroopa klubijalgpalli tippu on krooniks sakslaste viimase kümnendi tööle, nende kannatlikkusele ja pühendumisele. Järgnevalt heidame lühikese, kuid keskendunud pilgu sellele suure edu taganud teele. Sõlmpunktiks sobib aasta 2000, mis
märgib Saksamaa jalgpalli üht nukramat perioodi. Tol aastal toimunud Euroopa meistrivõistlused lõppesid Saksamaale totaalse krahhiga. Tiitlikaitsjana turniirile läinud Saksamaa kogus ühe punkti ega pääsenud alagrupist edasi. Ohu märke Saksa jalgpalli allakäigust võis täheldada juba varem – nii 1994. kui ka 1998. aasta maailmameistrivõistlustel piirdus Saksamaa veerand2013 JUUNI JALKA
53