treener
treener
Martin Reim:
iga meeskond on läbilõige ühiskonnast Martin Reimi debüüt täiskasvanute treenerina algas hiilgavalt: aastatel 2010 ja 2011 võitis ta FC Floraga Eesti meistritiitli. Ometi kahtlesid paljud tema võimes end kehtestada. Martin Reimi mõtted oma debüüdist ja treeneriametist on kirja pannud Indrek Schwede.
“P
ärast pallurikarjääri lõppu võtsin jalgpallist aastase puhkuse. Tegelesin ainult oma jalgpallikooliga. Olin põhimõtteliselt valmis hakkama ka meestetreeneriks, kuid arvasin, et alustama pean nagunii duubelmeeskonnast. Kui Aivar (Pohlak) helistas ja pakkus FC Flora peatreeneri kohta, oli see paras üllatus. Treenerikogemust täiskasvanutega polnud mul üldse. Olin treeninud ainult noori oma koolis. Tõsi, olin ka palju näinud ja kuulnud ning mul olid treeneri Pro-litsentsi paberid. Mõtlesin natuke, aga võtsin pakkumise kiiresti vastu. Tuge andis see, et mul olid kogenud abilised Janno Kivisild ja väravavahtide treener Ain Tammus. Minus kahtlesid paljud ja neid oli ka mängijate seas. Mul ei olnud retsepti, kuidas end tõestada. Iga meeskond kujutab endast kirjut seltskonda, milles on esindatud terve ühiskond. Neist igaühega eraldi polegi keeruline kontakti saada. Hoopis raskem on panna nad ühtmoodi mõtlema. Usaldasin intuitsiooni, olin järjepidev, kindel ja püüdsin olla õiglane, andes kõigile võimaluse. Näitasin, et minu jaoks pole teistest väärtuslikumaid mängijaid, et parimad selguvad vastastikuses konkurentsis. Õnnestus luua ühtne võitlusvaim, millest sai meie trump. Olin algaja, ei teadnud, mis asi kuidas töötab. Mõnikord töötab üks, teinekord teine asi. Minu plussiks oli see, et teadsin, mida mängijad treeninguprotsessis tunnevad, teadsin, mis seis neil parajasti on. Janno oli abitreenerina kõrval, temalt sain palju nõu.
Vastupidavusega oli võimalik tekitada kiire areng
Martin Reim TV 6 kommentaatorina.
Esimesel hooajal kallutasime palju mängulõppe enda kasuks. Meil oli noor meeskond, kes poleks vastaseid mänguliselt ületanud ning me panustasime füüsilisele vastupidavusele. Selles vallas oli võimalik areng tekitada ühe aastaga. Teadsime, et kui meil on raske, siis vastasel on veel raskem ja
surusime neid tempoga. Seetõttu oli ka meie mäng esimesel aastal vähem ilusam. Kolmandal aastal mängisime rohkem sellist jalgpalli, mis mullegi meeldib. Viimane aasta oli kõige raskem. Selle tegid raskeks klubi majandusprobleemid, aga see polnud ainus põhjus. Mitmed võtmemängijaid läksid ära. Mingil ajal kadus reaalne võimalus meistritiitlit kaitsta. Meil ei jätkunud särtsu ega teravust. Kui raske aeg venis pikaks, siis ei toiminud enam üks ega teine võte. Õppisin palju. Teoorias olin palju saanud, aga nüüd nägin asju teise külje pealt. Koolipingis ei õpi, milliseid muudatusi on õige teha just hooaja sees. Millal tuure juurde panna ja piitsutada, millal neid maha keerata ja vabadust anda. Pead olema loov. Mida näiteks koolitustel võiks rohkem olla, on psühholoogiline pool ja suhtlemine. Ma ei pea ennast halvaks suhtlejaks, aga mängijad on nii erinevad, mõeldakse väga erinevalt ning selles mõttes õppisin küll kogu aeg juurde.
“
Igaüks sai end tõestada ning minu suhtumine mängijasse sõltus tema panusest. Kui mängija ei viitsinud tööd teha, siis mina võibolla “ei viitsinud” teda järgmine kord mängu panna.
„
Üritasin kõiki mõista, aga pidasin oluliseks, et olen kõigi suhtes aus. Igaüks sai end tõestada ja minu suhtumine mängijasse sõltus tema panusest. Kui mängija ei viitsinud tööd teha, siis mina võibolla “ei viitsinud” teda järgmine kord mängu panna. Kui keegi annab klubi eest kõik, siis tean, et võin temaga sõtta ka minna. Eks alati ole nii, et kui asjad on hästi, on kõigil hea, aga kui on raske, siis selgub, kes püsivad paadis ja kes hüppavad kõrvale. On märgatav vahe, kas olla mängu ajal pingi peal või mängus sees. Hea mängija mõtleb ka kogu aja, aga treenerina teed seda mitu korda rohkem, ka vabal ajal tiirlevad peas mõtted, et mis ja kuidas. Võibolla muidu läheb hästi, aga mingite mängijatega on ikka jamad. Treeneritöö paneb tööle ajurakud, mis sportlasena manduvad (naerab – toim.). Kui läks hästi, siis tundsin alguses rahulolutunnet, aga ajaga õppisin, et selline olukord pole püsiv. Pidi pidevalt mõtlema, kuidas seda seisukorda säilitada.”
Foto: Lembit Peegel
28
JALKA JUUNI 2013
2013 JUUNI JALKA
29