Issuu on Google+

MÄENDUSE MAINE

1. EESTI VAJAB ROHKEM MÄEINSENERE Paul Vesiloo, Ave Õnnis TTÜ mäeinstituut Mäeinsener maailmas Maailmas on mäeinseneride kriis. Miks see nii on ja millised on sellest tulenevad tagajärjed? Kui vajalik on inimkonnale mäeinsener? Kes kujundavad mäenduse mainet? Milline tähendus on mäetööstuse maine kujundamine inimkonnale? Ülalmärgitud küsimusi arutati juba XV Ülemaailmsel Mäekongressil Madridis ajavahemikus 25-29 mai 1992. aastal, kus üheks teemaks oli mäenduse maine kujunemine ja kujundamine ning selle tagajärjed. Kongressil osalesid ka TPI lõpetanud mäeinsenerid A. Adamson, V. Viilup, Ü. Tambet. Esitame mõned teemasse puutuvad olulisemad seisukohad Londoni Kuningliku Mäeülikooli (Royal School of Mines) dekaani prof. C. T. Shaw * ettekandest, mis oli avaldatud kongressile pühendatud ajakirja Glückauf numbris. Professor tegi ettekande teemal: Maailm vajab rohkem mäeinsenere ( Die Welt braucht mehr Bergingenieure). Autor märgib ettekande sissejuhatavas osas: Mäeinseneride õpetamises valitseb kriis. Üha vähem üliõpilasi valivad oma õppekohaks mäeülikooli. Ülikoolide seisukohast on kujunenud nägemus, et mäetööstus pole seda probleemi endale teadvustanud; vähemalt pole selle vastu midagi ette võtnud. Seepärast on ülikoolid ise probleemi omaks võtnud ja organiseerinud ülemaailmse mäeprofessorite liidu „Society of Mining Professors”. Ühingusse kuuluvad 36 ülikooli 23 riigist.(kongressi ajal, nüüd on liikmete arv suurenenud. Professorite liitu kuuluvad TTÜ Mäeinstituudi professorid Ingo Valgma ja Jüri-Rivaldao Pastarus. Järjekordne ühingu kongress toimub 2010 aastal Eestis. Ka Brüsselis arutati vahetult enne kongressi teemat kus märgiti, et mäeinseneride õpetamine peab sisaldama kõike vajalikku mäetööstuse jaoks ja tehti ülevaade mäeinseneride õpetamisest Euroopa riikide mäefakulteetides. Vajalik on mäetöösturite diskussioon mäeinseneride õpetamise sihtide püstitamiseks. Euroopas õpetatakse mäemehi paljudes erinevates mäenduslikes õppeasutustes. Stuudiumi maht ja õpetamise aeg erinevad koolide lõikes kohati üsnagi palju. Õpetamise põhisiht, mis tagab tema ellujäämise, peab õppekava ja õppimise aega vaatama kui ühte terviklikku organismi. Õpetamise protsessis tuleks ka kindlasti märkida atraktiivseid mäetöösturite nimesid. Prof. C.T. Shaw oma ettekande sissejuhatavas osas märkis veel, et ta peab oma eesmärgi täidetuks kui teema äratab tähelepanu ettevõtjate-kaevandajate seas ja kui vähemalt üks ettevõtja probleemi omaks võtab. Edasi kirjutas professor: Üha vähemaks jääb mäendusüliõpilaste arv. Professorite liidu liikmete andmetel on kõikjal üliõpilaste arv vähenenud. Ühe USA professori hinnangul lõpetavad tulevikus riigis õpingud 100 mäeinseneri, aga vaja oleks 300. USA-s oleks täiendavalt vaja 200 noort mäeinseneri aastas. Parem pole olukord ka Suurbritannias. C. T. Shaw toob üliõpilaste arvu vähenemise tagajärgedest näited USA ja Suurbritannia mäeülikoolidest. Mäeülikoolide arv vähenes 25 aasta jooksul alates aastast 1980 USA-s 25-lt ülikoolilt 17. ülikoolini ja Suurbritannias vähenes õppeasutuste arv samas ajavahemikus 8-lt 4 peale. Selle situatsiooni põhjuseid on palju. Üks on kindel: paljusid noori inimesi kohutab peamiselt avaliku arvamuse seas levinud tööstusaru maine. Kui avalik arvamus mäetööstusest paraneb, saame me jälle mäeülikoolidesse üliõpilasi juurde. Professorite liidu liikmed tegid küsitlusi USA ülikoolides selgitamaks miks üliõpilased ei valinud endale mäeinseneri eriala. Tehtud küsitluse põhjal sai järeldada, et üheks peamiseks põhjuseks oli avalikkuse halb maine mäetööstusest. Prof. C. T. Shaw esitab üliõpilaste vähenemise näitena olukorra USA ja Suurbritannia ülikoolides. Vt alljärgnevaid graafikuid.

9 TTÜ Mäeinstituut


MÄENDUSE MAINE

Joonis 1-1 Üliõpilaste vähenemine USA ja Suurbritannia ülikoolides Professor iseloomustab mäetööstuse mainet järgmiselt: Mäetööstuse väljanägemine ( Das Ansehen des Bergbaus). Mäetööstuse halb maine tekitab olulise eluvajaduste vastasseisu kuna see varustab tööstust toormega. Ilma maavarade kaevandamiseta ei saa funktsioneerida ükski tööstusharu nagu ta seda täna on. Samaaegselt on mäetööstus madala tehnika standardist kaugele edasi jõudnud (ehki seda veel kohati näha võib). Miks nähakse mäetööstureid kui rafineeritud keskkonnakahjustajate jõuku, kes kiire maavara kaevandamise jahil maad purustavad? Ma arvan, et kokkuvõttes on selle maine kinkinud asjatundmatu arvestuseta ühiskondlik arvamus. Seda peab muutma. Ometi pole mäetööstus selle probleemi kestvusviisi veel sugugi mitte õigesti tundnud, ehki mõned mäemehed on teisel arvamusel. Pilt poolehoiu saamiseks mäetööstusest, nii nagu mina faktiliselt näinud olen, ei näe mitte igapäev hea välja. Ta on seejuures sageli tõrjuv ega too esile kujunenud tehnilist nivood. Tihti näidatakse kaevuri määrdunud nägu, kes rasket kehalist tööd peab tegema. Oleks ju palju parem kui seejuures teavitataks, et see kaevur kõrgeltarenenud tehnikat teenindab. Seejuures naftakaevandajad toovad oma tehnika saavutused isegi agressiivselt esile. Meie peame uhkusega ennast esile tõstma. Me peame olema väljakutsuvalt uhked oma elukutse üle, uhked oma saavutuste üle, uhked iseenese üle. Kui me ei tee ennast uhkeks ja seda ei näita, kas jääme siis ootama, et keegi teine seda teeb? Õppeplaanid Professor uuris mäeinseneride õppeplaane erinevates riikides ja jõudis järeldusele, et need üsna suures ulatuses erinevad. Õpetamise aeg on esitatud alljärgnevas tabelis (lühendatult) Õppeaeg mäeülikoolides Õppeaine Keskmine Maksimaalne Minimaalne Õppeaja kestvus semestrites 9 10 6 Õppeaja kestvus aastates 5 6 3 Nädalatunde semestris 15 25 11 Õppeeelne praktikum nädalates 3 22 Praktika õppeajal nädalates 12 31 Inseneri põhiteadmised tundides 1560 2820 478 Inseneri’eriala tundides 1725 2790 917 Kokku õppetunnid 3285 4695 1563 Professor leiab, et õppeplaane on vaja ühtlustada. Õpetamise kvalifikatsiooni kasvav vajadus Üha edasi arenev mäetööstuse tehnika esitab kõrgendatud nõuded ka töötajaskonna väljaõppele et see kogu oma mahus oleks kvalifitseeritud ja võimekas. Selle printsiibiks peab olema tehnikute ja inseneride arvu kasv. Spetsialistide osakaalu saab suurendada ainult ülikoolidesse õppima astuvate üliõpilaste arvu suurendamise teel. Kuidas on aga olukord praktikas? Professor toob näite firmast Briti Süsi (Britisch Coal) kus on leidnud aset drastiline allakäik. Ümmarguselt 200 000 meest olid tööl 200 mäetööstusettevõttes kus igal aastal kaevandati 100 milj. tonni sütt 1980. aastal. Ümmarguselt 56 000 meest 52 mäetööstusettevõttes kaevandasid 1991 aastal 80 milj. tonni sütt. Edasi kirjutas professor: Ma loodan, et allakäik on lõppenud ja peaks algama tööstusharu tõus. See peaks ülikoolidesse tooma juurde üliõpilasi. 10 TTÜ Mäeinstituut


MÄENDUSE MAINE Edasi kirjutas professor: Mäetööstuses seisavad sajandi lõpus ja uue alguses ees suured kaevandamise mahtude suurenemised. Üle maailma areneb edasi looduskeskkonna kaitse. Suureneb industriaalriikide rahvastik ja koos sellega kasvavad nende vajadused mineraaltoorme järele. Ka arengumaades, kus püütakse järele jõuda tööstusriikidele, kasvavad tooraine vajadused. Tööstusharu maine allakäik on viinud selleni, et mitte ainult vähem üliõpilasi valivad mäeinseneri eriala vaid seda eriala tulevad õppima vähem andekad üliõpilased. Selle tõttu jääb halvemaks inseneride kvalifikatsioon ja võimekus. Lõpetuseks ütleb professor C.T. Shaw (Zusammenfassung), et üheks teeks peale professorite ühingu agitatsioonitöö peaks olema ka mäemehe töökoha atraktiivsus, seda tuleks avalikkusele näidata. See tõmbaks kindlasti juurde õppima soovivate üliõpilaste arvu. Ilma maavarade kaevandamiseta ei tule inimkond veel toime. Mida paremad on mäeinsenerid, mida paremini nad oma eriala tunnevad, seda efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt saab korraldada maavarade kaevandamist. Kuidas on lood Eestis? Olukord, millest räägiti Madridis 17 aastat tagasi, on Eestis mäemeestele tuttav. Mäetööstuse mainet kujundanud ühiskondliku arvamuse mõju ja selle tagajärg on nüüd jõuliselt toimimas Eestis. Mäemees, kes veel ca 30 aastat tagasi oli auväärne ametimees, on sattunud ühiskondliku arvamuse peksupoisiks. Kui kusagil kavandatakse avada uut karjääri, antakse sõna meedias üldjuhul ainult kaevandamise vastastele huvigrupi liikmetele ja lastakse nende arvamusel kõlada. Pole kuulda rääkimas mäendust tundvaid teadlasi või mäeinsenere. Lisaks üldisele tööstusharu hädadele on Eesti mäetööstusriikide seas ainukene riik, kus maavara kaevandamise lubasid ei anta välja majandusministeeriumi haldusalas olevates ametites vaid keskkonnaministeeriumis. Maailma mäetööstus on üldjuhul muutunud ebarentaabliks ja saab eksisteerida ainult riigi poolt antud soodustuste arvel. Kaevandamiseks tuleb teha suuremaid keskkonnakaitselisi kulutusi, kaevandada sügavamal ja sageli vaesemat maaki. Mäeinsenerid peavad pidevalt kohanema muutuvate tingimustega ja täiustama maavara kaevandamise ja töötlemise tehnoloogiat. Mis tähendus on selles kes kirjutab välja lubasid? Oluline vahe on juba mäetööstust korraldavas seadusandluses. Kui mäeseaduses on esimesel kohal maa sees olev maavara, siis Eesti maapõueseaduses maavara peal olev maa. Tõsi küll: seaduses on olemas võimalus maavara kaevandamiseks maa sundvõõrandamine. Praktikas seda tehtud pole. Kui Saksa LV mäeseaduses on märgitud, et maavara kaevandamise luba väljaandev ametnik peab olema mäeinseneri kvalifikatsiooniga ja vähemalt 10 aastase mäetööstuse praktikaga, siis meil selliseid ametnikke pole. Sellest tulenevad põhjendamatud keskkonnamõju hinnangud valed otsused kaevandamislubade väljaandmisel. Et säilitada maa energeetiline sõltumatus järgmiseks 40 aastaks, kanti Saksamaal pruunsöekarjääri laiendamiseks üle terve Gratzweileri linn! Mida meil on tehtud riigi energeetilise sõltumatuse nimel? Kui ennesõjaaegne Eesti vabariik sai oma tarbeks vajamineva kütuse põlevkivitööstusest, siis nüüd on põlevkivi kaevandamise arengule peale pandud maksimaalne kaevandamise mahu piir! Kui meil Eestis kulub ühe kruusaaugu käimapanemiseks aastaid, siis Inglismaal mõni kuu. Mõistagi saavad mäemehed palju teha mäendusmaine parandamiseks kuid olemasolevad võimalused pole selleks piisavad. Mida teha? Vaja on koostada mäeseadus, mis paneks paika mäetööstuse korraldamise nii nagu see oli Eesti vabariigis. Kaevanduse rajamise jaoks vajalikud uuringud tegid mäeinsenerid, kes olid selleks pädevad. Kõik keskkonnakaitselised probleemid lahendati mäeinseneride poolt ilma raskusteta operatiivselt. Nii nõukogudeaegsed kui tänapäevased geoloogilised uuringud annavad väga põhjaliku iseloomustuse kaevandatava maavara kohta kuid puudub vajalik informatsioon mäendustingimuste kohta. Maavara kaevandamist suunavad ja mõjutavad mitmesugused huvigrupid, kelledel pole mingit huvi Eesti mäenduse arendamise kohta. Pole ka riigi ametites ( riigikogus) mäeinsenere, kes mäetööstuse olemust tunneksid või õigele teele suunaksid. Tahaks loota, et loodud Eesti Mäetöösturite Liit (EMTL), astub jõuliselt välja mäetööstuse objektiive maine kujundamiseks Eesti kui mäetööstusriigi kestma jäämise nimel. Eestis on õpetatud ja õpetatakse mäeinsenere. TPI (TTÜ) lõpetanud mäeinsenerid on edukalt töötanud oma erialal. Õppekavad Mäeinstituudis on üsna sarnased teiste riikide mäeülikoolide kavadega. Õpetamise võimalused on kaasaegsed. Raskusi on praktika korraldamisega. Tööstuse avalik maine ei soosi õppima soovijaid. Eestis on juba praegu suur puudus mäeinseneridest. Vaja on rohkem mäeinsenere. Tõstame mäetööstuse ja seda juhtiva mäeinseneri töö au sisse! Mäetööstust saavad tänapäeval edasi viia ainult head oma eriala tundvad mäeinsenerid, kes on võimelised maavara kaevandama ratsionaalselt ja keskkonnasõbralikult. * Professor C. T. Shaw on kuulsa Saksamaal õppinud eestlasest mäeinseneri Linholm-Linari väimees Kasutatud kirjandus 1. Shaw, C.T, 1992, Die Weld braucht mehr Bergingenieure!, Glückauf 128 (1992) Nr.5,

11 TTÜ Mäeinstituut


Onnis_Vesiloo_Eesti_vajab_rohkem_mäeinsenere