Page 1

MÄENDUSE MAINE

30. KUIDAS SATTUSIN MÄENDUST ÕPPIMA Anton Timofejev TTÜ mäeinstituut Esimene kursus ülikoolis algab paljudele tudengitele „rebaste retsimise“ ja suure peoga, kuid meie 2008. aasta kursus tutvus Magistrali Bowling’us, kus (peale bowling’u mängimise) õpiti selgeks grupikaaslaste nimed ja pandi esimene hüüdnimigi. Pärast sellist esmast tõuget, mille idee pärineb praeguselt Mäeringi presidendilt, soojenesid kursuse kui terviku suhted ning sellele järgnes kokkusaamiste sari üldnimetusega „filosoofia õhtud“. Minu ülikooli astumise lugu hakkas siiski natuke kaugemalt. Kõik algas suure paugu ja mürtsuga päeval, kui sattusin juhuslikult pealtvaatajaks Voglers Eesti OÜ poolt korraldatud lõhkamisele Vasalemma lubjakivikarjääris (Joonis 30-1). See võimas vaatepilt ja tunne tekitas küsimuse, mida on vaja teha, et osaleda lõhkamise teostamisel. Sain informatsiooni Mäeinstituudi olemasolust ja mäeinseneride õpetamisest, räägiti ,et mäeinsenere on vähe ning amet on auväärne.

Joonis 30-1 Lõhkamine Vasalemma lubjakivikarjäär [Foto: Teele Tuuna] See ei olnud siiski piisavaks tõukeks, et pärast keskkooli lõpetamist kohe Tallinna Tehnikaülikooli õppima asuda. Elasin Tartus ja olin kindel, et omandan kõrghariduse kodulinnas. Nii proovisin Tartu Lennukolledžisse ja Tartu Ülikooli, kuid piloodiks mind ei võetud ning Tartu Ülikool ei pakkunud piisavalt huvi. Kui sõjaväe aeg kätte jõudis, meenus mäenduse eriala. Korraldasin nii, et saaksin teenida Pioneeripataljonis, vaikselt juba mõttega, et tulen Mäeinstituuti geotehnoloogiat õppima. „Pioneerindus“ ju teatavasti mäendus sõjalises mõttes: suured masinad, tõkked, ehitised, kraavid, punkrid ja muidugi lõhkamised, kuid pärast sõjaväge ei tulnud kõrghariduse omandamine meeldegi. Alles eelmisel suvel mõtlesin tõsisemalt õpingute alustamisele ülikoolis ja kui suve keskpaigas oma jalga tõsiselt vigastasin ning pikalt voodi külge „naelutatud“ olin, otsustasin, et nüüd on õige aeg kõrgkooli minekuks. Pakkisin augusti viimasel päeval asjad kokku (sealhulgas ka kaks liikumiseks hädavajalikku karku), et jõuda 1. septembril uude „koju“ ehk Tallinna Tehnikaülikooli. Mäenduse tegelikust mõttest sain aru alles ülikoolis. Õpingute käigus tekkis küsimus, miks ei ole sellel erialal piisavalt inimesi? Probleem seisneb ehk üldsuse arvamuses, kes peavad eriala väheoluliseks, suhtuvad sellesse liiga „roheliselt“ ehk „kaevandamine hävitab keskkonda“ või arvamusega „Who needs gas? Ride the bus!“. Mäendus on aluseks nii keemiatööstusele, ehitusele kui ka metallurgiale ning kogu energeetikale. Kaevandamine on teinud võimalikuks energeetilise iseseisvuse, andes veel praegugi põhjuseid uurimusteks mitmetel erialadel, võib anda lahenduse paljudele probleemidele ning arendada sadu tooteid, samuti pannud aluse keemiatööstusele Eestis. Nüüd saan aru kui tänuväärset tööd minuga tehti ja arvan, et sarnase suunava tegevusega peaksid tegelema kõik mäendusega vähemalgi määral seotud inimesed ja ettevõtted. See võiks kujuneda mäendusharidust omandanud või omandavate inimeste ja eriti mäeinseneride ning miks mitte ka rakendusgeoloogide vaikimisi eesmärgiks suunata noori mäenduse radadele.

131 TTÜ Mäeinstituut

Timofejev_Kuidas_sattusin_mäendust_õppima  

Anton Timofejev TTÜ mäeinstituut MÄENDUSE MAINE Joonis 30-1 Lõhkamine Vasalemma lubjakivikarjäär [Foto: Teele Tuuna]

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you