MÄENDUSE MAINE
21. KUIDAS LÄBIDA KLINTI Rein Einasto TTK erakorraline professor
Enno Reinsalu TTÜ emeriitprofessor Taustaks Eestimaa suurimaid loodusharuldusi, maailma looduspärandisse kuuluv loodusmonument PõhjaEesti pankrannik ehk klint on meie sümbolmaastik ja rahvuslik uhkus, mida on pärast August Ferdinand Tammekannu (1940) ja Karl Orvikut (1940) alles viimastel aastatel mitmekülgselt iseloomustatud (Suuroja, 2005, 2006 a, b; Saadre, 2008). Kint kui loodusharuldus on kogu pikkuses looduskaitse all ja maailma looduspärandi nimistus (Kink jt, 2004). Teine pidev looduskaitsevöönd pankrannikul on mererand. Nende vahele jääv kitsas klindimetsa vöönd on läbi aegade olnud meeliselupaik, mille looduskaunist ja kultuurilooliselt omanäolist keskkonda on värviküllaselt iseloomustanud Veljo Ranniku (1993). Viimastel aastakümnetel on see Tallinna lähistel lausa linnalaadne asustusala, kus liiklusprobleemid juurdepääsuteedel aasta-aastalt aina pakilisemaks paisuvad. Püsivat kodu soovivad pankranniku rannavööndisse rajada üksikperede kõrval ka suuremad sotsiaalsed kooslused – terved asutused tuhandeliste suurperedena, tekitades teedevõrgu vajaduse ka rasketranspordile. Enam ei pääse klindist „ei üle ega ümber“, tekib hädavajadus temast läbi minna. Eriti siis, kui lähedal ei ole looduslikku kaldteed – sälkorgu või terass-astanguid, mida on ammust ajast teena kasutanud. Kui looduslikku teed ei ole ja vaja on üles-alla liikuda, tuleb pangast paratamatult läbi murda. Seda saab teha kas otse - risti läbi, või kaldu - piki klindi rinnakut – moodsas keeles rambiga. Tallinnas on klindiastangu läbimiseks nii Narva kui Tartu maanteel kasutatud laugemaid, paksema rusukaldega enam-vähem kinnivarisenud kohti. Lausa otse kõrge klindiastangu sisse on murtud vaid töömahukas ja kallis Suhkrumäe allakäik Maarjamäel 19 saj lõpul, et võimaldada otsesemat ühendust tehase ja äsjaavatud raudtee vahel. Seoses linna valgumisega lääne suunas on mõningaid teid viimasel ajal pisut laugemaks tehtud. Vana kaldtee ehk ramp on nüüdne Lubja tänav, mida mööda Lasnamäe Lõunamurrust paekivi sajandeid linna veeti. Kõik vanad teed, nii risti kui piki panka, on murtud paesse, laskudes paeplatoolt liivakiviplatoole. Ainult mõned uuemal ajal süvendatud teed läbivad diktüoneemaargilliiti ehk meie tuntuimat savikivi ja veidi ka lamavat liivakivi. On oluline vahe, kas tee on murtud ainult paasi või avab selle süvis ka paealuseid pehmemaid kihte – rohelist glaukoniit-liivakivi, lamavat savikivi ja sügaval lasuvaid liivakive (Joonis 21-1). Kui need avatakse, hakkavad nad kiiresti murenema ja varisema ning süvise järsk looduslik sein ei püsi. Laagna tee alguses on näha, mida sellise „ootamatuse“ puhul ette võeti (Joonis 21-2). Kuid isegi paasi murtud õõnestee võib lohaka töö puhul olla varisemisohtlik ja vajaks väiksema ilmastikukindlusega kihtide kohal seinte toestamist (Joonis 21-3). Samas, kui kõrguste vahe ei ole suur, on kaasaegse tehnoloogiaga hoolsa suhtumise korral võimalik rajada klindiastangusse üsna püsivaid ja meeldivaid õõnesteid (Joonis 21-4). Viimase aja üks värskemaid allasõiduteid rajati Muraste mõisa lähedale, kuid süvise kogu looduslik paesein valati kahetsusväärselt betooniga kinni. Nii suleti insener-tehnoloogilise vajaduseta ilus, värske, murenemata kivimiga huvilistele vaatamiseks. Sellega kadus ka õppesein geoloogilisteks vaatlusteks paekalda oluliste fatsiaalsete muutuste lõigus Lasnamäe ehituslubjakivis (Mens, Pirrus, 1977).
86 TTÜ Mäeinstituut