Lugemispäevik

EESSÕNA

Eia Uus

Minu jaoks on lugemine alati tähendanud võimalust elada paljusid elusid. Kogeda kõiki aegu, olukordi, tundeid. Reisida kohtadesse, kuhu ma minna ei saa. Lugeda tähen dab, et mul ei ole kunagi igav. Et ma pole iialgi üksildane.

Kas pole nii, et kohati mäletad paremini raamatutegelast kui kedagi, kellega käisid aastaid ühes klassis, või kes elas kõrvalkorteris?

Olen tihti puudust tundnud truust lugemispäevikust. Just sellisest, kes tuletaks mulle meelde raamatuid, mis tõe liselt korda läksid.

Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga vahel juhtub sedagi, et raamat, mis lugemise ajal jättis leigeks, oli veidi „nojah siis“, hakkab elama alles hiljem. Ei lase sinu tundeelust ja mälestustest lahti, ükskõik, kui palju „peale“ loed.

Mulle meeldib, kuidas raamatud võivad enda sisse koondada terve koha, või terve aja. Kuidas De Laclos’ „Ohtlikke suhteid“ meenutades mäletan äkitselt detailsus teni oma noorepõlvetuba ja isegi näen vaimusilmas neid

kujutluspilte, mida toona raamatut lugedes ette kujutasin. Kuidas Doerri „Kõik see silmale nähtamatu valgus“ kätkeb ühe terve suve tunnet, kuigi neelasin raamatu alla paari päevaga. Kuidas mõne raamatu pealkirja nähes oled sekundiga justkui tagasi Käsmu rannas (Timo Marani „Metsloomatruudus“) või hoopis palmilehe varjus soojal liival (Fowlesi „Liblikapüüdja“).

Raamatutes on kangelased ja kangelannad, kellega samastume – aga mõnikord on hoopis mõni episoodiline kõrval tegelane see, kellega tõeliselt igatseksin päriselus kohtuda.

Lapsena mulle nii meeldis, et mu emal oli märkmik, kuhu ta kirjutas üles raamatutest lemmiktsitaate. Ise olen seda tegema hakanud alles hiljuti. On lauseid, mis on nii tähelepanuväärsed ja erilised, et need lihtsalt peavad saama kuhugi erilisse kohta üles märgitud.

On raamatuid, mida loen elus kümme korda – ja iga kord üllatun, avastan, kasvan.

On tegelasi, kelle moodi tahame olla... aga isegi on raamatuid, mille moodi tahaksin olla. Need on raamatud, millel on täpselt õige meeleolu, atmosfäär, keel, lõhn, temperatuur, inimlikkus.

Kirjanikuna olen aeg-ajalt saanud lugejakirju, et see või teine mu teos on täpselt kirjasaatja elu ja tunded ja maailm, üks ühele! See tundus mulle kummastav, kuni ise sattusin lugema selliseid raamatuid – teine ajastu, teine kultuur, teine olukord, teised tegelased –, aga TÄPSELT minu elu ja minu mõtted!

Lugemine teeb meid empaatilisemaks, ka teaduslikult, sest lugedes paneme end kellegi teise olukorda – olgu see

üksikema Chicagos, talupoeg saja aasta tagusel Vargamäel, ennenägematu edu saavutanud ettevõtja, keerulise elukäiguga sportlane või võluripoiss.

On raamatuid, mis on teinud minust minu. Raamatuid, pärast mille lugemist ma ei ole enam kunagi endine. Võib-olla lugedes ei taipagi, et just praegu, just siin istudes, neid ridu lugedes oled saamas teistsuguseks kui enne. Mul on vähemalt kümnendi olnud harjumus, et mitte kunagi ei lähe toast välja ilma raamatuta, isegi nurgapoodi mitte, sest iial ei või teada, mis üllatusi elu pakub. Kõige tähtsam, mis olen raamatute kohta õppinud: raamat on alati peegel – sa ei näe seal midagi, mida juba pole sinu sees, ning seetõttu on raamat alati rohkem lugeja kui kirjutaja nägu. Sinu lugemiselamus on ainult sinu oma. Mitte keegi ei saa öelda, mida oleksid sina pidanud tundma mõnda raamatut lugedes, sest ainult sina oled seda luge nud enda silmadega, oma südamega, oma elukogemusega. Aga tihtipeale ei ole raamat üksnes peegel – mõnikord on ta uks, mis viib sind järgmisesse kohta.

Ma olen kõik kirjanikud, keda olen lugenud, kõik inimesed, keda olen kohanud, kõik naised, keda olen armastanud, kõik linnad, mida olen külastanud.

Luis Borges Jorge