Head Uudised kevad 2013 by Heateo Sihtasutus

Talv 2012/ kevad 2013

RIINA RAUDNE: “Eesti alkoholikultuuri on võimalik muuta!”

Ajakiri sotsiaalsest ettevõtlusest ja strateegilisest filantroopiast

SISUKORD

Toimetaja veerg lk 3 KOLM HEAD SOOVI HEATEO KOGUKONNALE

lk 4–6

Heategu aitab Ajujahi konkursi kaudu maailma muuta

lk 7

Kuidas sünnib organisatsiooni visuaal ja sümboolika?

lk 8–9

Kahe lapse ema, kes numbreid ei karda

lk 10–13

Riina Raudne usub, et Eesti alkoholikultuuri on võimalik muuta lk 14–17 Fotonäitus “Lapsed sünnivad südames” LK 18–21 Edasi, see tähendab Tagasi Kooli

lk 22–23

VIIS asja, mida oled alati sotsiaalsete ettevõtete rahalise toetamise kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

lk 24–25

Meie sotsiaalsed ettevõtted rabasid rootslased jalust lk 26–27 Toomas Roolaid aitab näha tunneli lõpus valgust

lk 28–30

Sotsiaalse ettevõtluse õpetamise olevikust ja tulevikust Eesti kõrgkoolides lk 31–33 MAKU muudab ajalehepaberist kinkekottidega maailma paremaks LK 34–36 Kasulik kirjandus LK 37

TOIMETAJA VEERG

Õnnelikud seitsmed ehk lucky number seven! Head Uudised on sotsiaalsete ettevõtjate ja filantroopide häälekandjana ilmunud juba aastast 2006. Seega, kui teha kiire ja lihtne arvutus, jõudis meie ajakiri saada tänavu seitsmeaastaseks. See on väga pikk aeg nii organisatsiooni kui ka inimese elus, infokandjast rääkimata! www.heategu.ee info@heategu.ee Häid Uudiseid annab välja Heateo Sihtasutus Ajakiri on trükitud 100% ümbertöödeldud paberile Cyclus. Peatoimetaja: Kersti Karu Keeletoimetaja: Kristel Ress Kujundaja: Liina Puusepp Fotograafid: Aron Urb Krissi Kõrv Enriko Lill Tõnu Tunnel Kirjutajad: Andrus Aljas Agne Tamm Anna Karolin Jaan Aps Mervi Raudsaar Natalja Tšerepanova Tiina Pauklin Triin Noorkõiv

Samal aastal, kui sündis ajakiri, juhtus Heateoga veel üks väga hea asi: meie meeskonnaga liitus Jaan Aps. Niisiis täitub sel kevadel kõige staažikamal (ja kindlasti kõige armastatumal) heateolasel samuti seitse aastat. Jaan mainib oma arvamusloos (lk 4-6), et nende aastate jooksul on tehtud palju tööd, eksperimenteeritud kogu südamest ning ühtlasi kasvatatud endale esimesed hallid juuksekarvad. Nüüd on tal õige aeg liikuda edasi uute ülesannete juurde. „Aasta 2013 on Heateo kogukonna jaoks täis põnevaid otsusekohti ja arenguvõimalusi,” mainib Jaan. Ja tõsi ta on. Heategu on uuendamas oma tegevusmudelit, toetusportfelli ja kõike nendega kaasas käivat. Seepärast otsustasime, et on aeg saata üks teine staažikas ja armastatud heateolane – meie ajakiri – auga väljateenitud pensionile. Kindlasti ei plaani me edaspidi ühiskonnas senisest vähem sõna võtta ja arvamust avaldada. Vastupidi, me kavatseme seda teha senisest rohkem ja veelgi häälekamalt. Kuid me püüame selleks leida toimivama ruupori, mis kannaks meie hääle kaugemale, kui seda jaksas teha kogukonnaajakiri. Seega: head uudised ei lõppe, nad leiavad teid ka edaspidi üles!

Täname teid, kallid lugejaid, nende seitsme sisuka ja õnneliku aasta eest!

Agne Tamm Heateo Sihtasutus

Jaan Aps

Kolm head soovi Heateo kogukonnale Hallid karvad ja head soovid Mind on juba pikemat aega vaevanud kaks küsimust. Esiteks – miks inimesed ei saa ennast kuivaks raputada nagu koerad? Ja teiseks – mis tunne on päriselt olla Heateo vabatahtlik? Teisele küsimusele saan peagi vastuse. Väidetakse, et seitsme aastaga uuenevad inimese kehas kõik rakud. Ma ei oska öelda, kas see on tõsi. Mina tean seda, et nüüd, peale seitset aastat Heateost lahkudes on mu juustes esimesed hallid karvad. Aastal 2006 neid seal kindlasti polnud. Mu ajusoppidesse ja hinge on kogunenud paljugi, mida väliselt märgata pole, kuid mille loomisel on Heateol olnud veelgi suurem roll kui hallide karvade tekkimisel. Viimased on nagunii peamiselt geneetilised, eks? Igatahes jääb minusse Heateos tegutsetud ajast rõõm (sõprus)suhetest ägedate isiksustega, mälestused kordumatutest kogemustest, tänulikkus valusate õppetundide eest ... ja innustus viia ellu uusi plaane, mis hakkasid esimesi juuri ajama just Heateos. Häid soove Heateo kogukonnale ma enda sisse ei jäta: kolm nendest ütlen järgnevalt teile kõigile välja.

Eesmärgid ja tulemused Kui mina Heateoga liitusin, oli selle kogukond liikunud algsest eesmärgist (aidata teha head) juba edasi uue ja praeguseni kehtiva sihini (aidata teha head hästi). Kuidas tõlkida sellist missiooni ühiskonda paremas suunas muutvateks tegevusteks? Sellele küsimusele vastuste leidmine on olnud minu jaoks huvitav ja õige asi, millega elus tegeleda. Aastate jooksul olengi saanud olla toeks paljude asjade teostamisel, mis aastal 2006 tundusid roosade unistustena. Toetatud on tegusate maailmamuutjate kasvamist oma valdkonna eriti tugevateks tegijateks (nt Oma Pere). Algatatud on alguses uuenduslikud ja praeguseks lihtsalt hädavajalikud organisatsioonid (nt Abikäsi). Tugevatele projektidele on võimalik aasta ringi annetada Swedbanki annetuskeskkonna abil. Ja nii edasi. Aga nüüd: soovid-soovid!

Esimene soov. Et jätkuks ägedaid inimesi!

Olen proovinud üha rohkem jagada lugusid oma ebaõnnestumistest koolitustel ja mentorsuhetes. Hoian pöialt, et õppetundide sõnastamise ja nende jagamise kultuur juurduks Heateos veelgi sügavamalt. Meie kogukond on nagu suur klassiruum, kus võrdsel positsioonil on nii värskelt alustav vabatahtlik kui ka staažikas Heateo nõukogu liige. Sellisest klassiruumist väljuvad maailmamuutjad on tänu enda sees läbi tunnetatud õppetundidele küll võitmatud!

Nüüd ma tean, mida tunnevad kõnepidajad Oscaritseremoonial. Ka Heateos on olnud nii ekraanil kui ka selle taga rohkem olulisi inimesi, kui praegune aeg ja koht lubavad neid ära nimetada. Ühiste eesmärkide nimel tegutsev kogukond jääb minu jaoks Heateo lillelist logo kõige paremini sümboliseerima. Tarku ja läbinägelikke, loovaid ja aktiivseid, uskumatu töövõimega ja veelgi uskumatuma hingesuurusega, ettevõtlikke läbi seinte minejaid ... Et neid oleks ka järgmistel aastatel – ja et praegu eemale jäänud tegijad leiaksid enda jaoks häid põhjuseid uuesti panustama pöörduda!

Muuseas, mujalt maailmast on häid näiteid organisatsioonidest, kes avaldavad peale ilusaid pilte täis aastaaruannete ka nn õppetundide aruandeid. Nendes jutustatakse avameelselt ebaõnnestumistest, nende põhjustest, tagajärgedest ja järeldustest organisatsiooni jaoks. Julgust riskeerimise kõrval teadlikult õppida ja õppetunde jagada soovin ka Heateo kogukonnale.

Teine soov. Et jätkuks julgust katsetada ja õppida! „Võimatu”, „ei saa” ja „liiga hirmus” pole kunagi kuulunud Heateo kogukonna sõnavarasse. HIVkoolitusi müüv sotsiaalne ettevõte? Miks ka mitte! Ühiskondliku mõju hindamise käsiraamat, mida keegi päriselt viitsib lugeda? Kuidas siis muidu! Auhinnaraha andmine kahele kutile, kes väidavad end suutvat erivajadustega inimesi teistest tegijatest tõhusamalt tööle aidata, kusjuures neil ei ole veel ühtegi sellist kogemust? Kellele siis veel!

Kolmas soov. Et jätkuks oskust keskenduda! Aasta 2013 on Heateo kogukonna jaoks täis põnevaid otsusekohti ja arenguvõimalusi. Viimastel aastatel on nõukogu ja tegevjuhid lasknud tegevmeeskonnal eri suundades eksperimenteerida. Vaba kulgemine ja võimalus katsetada on viinud muuhulgas ka eespool mainitud ägedate tulemusteni.

Tänu oma kombele kartmatult saatust õrritada on ka meie ebaõnnestumised olnud suurejoonelisemad kui nii mõnelgi teisel. Aidata edukas sotsiaalne ettevõte pankrotti (ja õnneks sealt ka uuesti välja)? Tehtud! Investeerida ressursse sotsiaalse ettevõtluse äriplaani, mis hiljem osutub (kasutatud) tualettpaberi vääriliseks? Samuti tehtud! Lasta alustaval eestvedajal võtta endale üle jõu käiv vastutus ja märgata tema läbipõlemist liiga hilja? Tehtud – ja ikka korduvalt!

Nüüd on käes (vahe)kokkuvõtete aeg. Minu meelest on Heateole endale tarvis uut selget sihti. Soovin Heateo asutajatele ja nõukogule, tegevmeeskonnale ja vabatahtlike-toetajate kogukonnale tarkust lahenduste leidmisel ja pealehakkamist nende elluviimisel! Jaan Aps Heateo SA tegevmeeskonnas 2006–2013

Meie ühiskond ei ole sellises seisus, et seda saaks paremaks muuta mugavate, riskivabadena tunduvate valikutega. Turvaliste ja seetõttu mõistlikena paistvate otsuste tagajärjeks on kahekümne aasta pärast kaks korda väiksem, haigem ja (vaimu) vaesem rahvas kui praegu. Seetõttu loodan, et Heateol jätkub julgust teha riskantseid valikuid ning aktsepteerida kaotuseid pisaraid valamata ka siis, kui läheb planeeritust kehvemini.

P. S. Ah et mida mina edasi teen? Tegutsen järgmise hooaja eelkõige eestkostevaldkonnas Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse liikmena. Ja pooleldi hobi korras hoolitsen selle eest, et mõju hindamine muutuks kodanikuühiskonnas iluasjast raamatupidamisstandardiks. Küllap jagan edaspidigi mõtteid ajaveebis storiesforimpact.com. Nende plaanide teostamine tähendab kindlasti ka sisulisi koostöökohti Heateoga. Õlg õla kõrva liikumine, sünergia ja „vana arm ei roosteta” – sellised ilusad asjad, millest kahte esimest päriselt usungi. 6

Kersti Karu Heateo endine juht Andrus Aljas jagab mõtteid Eesti suurimast noorte ettevõtluskonkursist, kus viissada ideed kandideeris 50 000 eurole. Mõistagi on Heateol sel konkursil täita oma eriline roll. Üha rohkem on esitatud ka sotsiaalse ettevõtluse ideid. Selle ala edulugudest võib esile tõsta MTÜ Abikäsi, mis loodi sihiga parandada erivajadustega inimeste tööhõivet. Nüüdseks on see ühing jõudnud Ajujahi konkursile esitatud ideest Heateo portfelliorganisatsiooni ning on aastate jooksul pakkunud tööd paarisajale puudega inimesele.

Eelmise aasta oktoobris alustas tegevust kõigile avatud koolitusprogramm, kus õpetatakse oma äriideed kirjeldama ja viimistlema ning auditooriumi ees esitlema. Samal ajal sai esitada ideid konkursil osalemiseks. Nende ideede hulgast valiti välja sada parimat, mille taga seisvatel meeskondadel avanes võimalus esitleda oma plaani žürii ees. Selle rühma hulgast valiti välja 25 meeskonda, kes pääsesid osalema detsembrist märtsini kestvas Ajujahi arenguprogrammis. Seal jagati põhjalikke teadmisi ärimudeli viimistlemisest, tootearendusest ja turundusest. Arenguprogrammi lõpus selgus kümme poolfinalisti ja seejärel kuus finalisti, kes saavad panna end proovile asjatundliku, kuid karmi žürii ees. Ajujahi konkursist jõdis ETV ekraanile kaheksaosaline saatesari. Konkursi võitja selgub 2. mail piduliku lõppgala otseülekandes ETV ekraanilt.

Kuidas tunda ära tulevane sotsiaalne ettevõtja? See ei ole tegelikult üldse keeruline. Tüüpilisel sotsiaalsel ettevõtjal on olemas isiklik ülesanne või probleem, mille ta tahab lahendada. Ta on keskmisest ettevõtlikum ega looda kellelegi teisele, vaid asub ettevõtluse kaudu ise olukorda muutma. Mis teeb aga ühe sotsiaalse ettevõtja edukaks?

Kuidas on Ajujahiga seotud Heateo Sihtasutus?

Selle valemi on hästi sõnastanud tubli sotsiaalne ettevõtja Katriin Jüriska Uuskasutuskeskusest:

Meie koostöö kestab juba neljandat aastat. Ühes EASi ja Euroopa Sotsiaalfondiga viime ellu projekti „Üliõpilasest sotsiaalseks ettevõtjaks”, mille üks väljund on olnud Ajujahi konkursil sotsiaalse ettevõtluse populariseerimine ja selle valdkonna eriauhinna väljapanemine.

Sotsiaalse ettevõtja teeb edukaks julgus ja tahe tõusta uuesti jalgadele ka siis, kui tema üllas idee on põrganud vastu reaalsete olude külma kivimüüri. Kui sa ei löö esimeste ebaõnnestumiste peale eneses ja oma maailma muutvas idees kahtlema, oled suure tõenäosusega üks tuleviku sotsiaalse ettevõtluse tegijatest.

Tänavusel konkursil on sotsiaalne ettevõtlus eraldi tähtsustatud koos teiste ärivaldkondadega ja Heateo SA on Ajujahi valdkondlik toetaja. Missuguseid säravaid ideid on Ajujahist välja koorunud? Kas mõni neist on puudutanud ka sotsiaalse ettevõtluse valdkonda?

Kas on märgata ka selliseid osalejaid, kelle idee võiks areneda edasi sotsiaalseks ettevõtlusvormiks? Kuidas nad teistest eristuvad?

Ajujahi saak on olnud igal aastal päris korralik. Alates esimesest konkursist 2007. aastal on Ajujahile esitatud kokku üle 2500 idee. Nende hulgas on näiteks märkimisväärselt rahvusvahelist tuntust pälvinud Click & Grow elektrooniline taimekasvatuspott ja eelmisel hooajal esikoha võitnud uuenduslik kolmerattaline tõukeratas Raybike.

Paljud Ajujahile esitatud ideed on tegelikult ühte või teist nurka pidi seotud sotsiaalse ettevõtluse valdkonnaga. Otsime eeskätt selliseid inimesi, kellel on peale idee ka kirg see teoks teha. Heateo SA missioon on neid igati toetada ja abistada. Parima sotsiaalse ettevõtluse äriideed pärjatakse eripreemiaga! 7

Heateo visiitkaart on neljavärviline ja kahepoolne.

Teedul loovust ja ideid jätkub.

Kuidas sünnib ühe organisatsiooni visuaalne olemus ja sümboolika? AGNE TAMM Fotod: erakogu ja Heateo arhiiv

Teet Kuusmann on Heateo loovdisainer. Ta on loonud kogu meie organisatsiooni visuaalse olemuse, kujundanud konkursireklaame, aidanud trükiseid valmistada ja olnud pikaajaline vabatahtlik. Teet räägib Heateo-Agnele, mis teda loometöö juures inspireerib ja vabatahtlikuna töötades kõige rohkem köidab.

Kuidas Sa sattusid Heateo vabatahtlikuks disaineriks? Sattusin olema peaaegu päris Heateo sünni juures. Aastal 2003, kui Artur Taevere Heateo Sihtasutuse asutas, otsis ta omale partnerit, kes kujundaks organisatsiooni stiili ja veebisaidi. Veebisait pidi aitama vabatahtlikel leida abivajajaid ja vastupidi ning see oligi mu esimene kokkupuude Heateoga.

Kuidas sünnib ühe organisatsiooni visuaalne olemus ja sümboolika?

Tollal võtsin seda tööd küll ühekordse huvitava projektina – tegelikult ma väga ei osanudki pikemalt ette näha. Hiljem tuli Heateo töid tasapisi juurde ning kujunes välja nii, et olen õige inimene neid tegema, sest mulle endale on see oluline ja teistele on jällegi oluline see, mida ma teen. Kuidagi loomulikult olen sedasi jäänud Heateoga seotuks.

Mulle tegelikult meeldib mõelda, et organisatsioon piltlikult loob ise oma sümboolika – oma tegevuse, inimeste ja ideede kaudu. Mina kujundajana annan selle lihtsalt vormi. Millistele organisatsioonidele Sa oled vabatahtlikuks kujundajaks olnud?

Mis Sind motiveeris tollal ja mis motiveerib praegu?

Vabatahtlikuna olen seotud ainult Heateoga ja mõne Heateo portfelli kuuluva algatusega, nende hulgas on näiteks Rehab, SINA, Uuskasutuskeskus ning Perekeskus Sina ja Mina. Ma pole teadlikult oma portfooliot väga kasvatanud. Aja ja kvaliteedi teljel tundub praegune töömaht piisav. Olen mõnegi põneva pakkumise edasi suunanud, et kaasata teisi vabatahtlikke.

Motiveeris on pisut vale sõna ja üht väga kindlat põhjust mul ka pole. Vabatahtlik tegevus on minu jaoks üsna loomulik asi, mis ühel päeval peletab argirutiini ja teisel päeval annab unustamatu kogemuse. Kui lõpuks olen ise rahul ja teised õn8

organisatsioon oodata oma professionaalselt vabatahtlikult?

nelikud, siis sellest piisab mulle. Loomulikult on huvitav näha sedagi, kuidas algatused tekivad, arenevad ja kas nad toovad kaasa muutusi.

Olen teinud vabatahtlikku tööd protsessi enda pärast, kuid kaugem eesmärk on samuti vajalik. Minu jaoks on põhitulemusena oluline, et Heateo ideed ja algatused jõuaksid ühiskonda (ka visuaalselt) selge sõnumina.

Mis tekitab Sinus vabatahtliku töö puhul huvi? Mulle on kõige huvitavamad ikkagi inimesed – need, kellele ja kellega koos ma midagi teen. Ühiskondlik tahk on küll tähtis, kuid mina olen olnud vabatahtlik lihtsalt põhjusel, et mõte on huvitav, nagu ka kaasatud inimesed.

Kui sõnum on selge ja haarav, on tõenäoliselt ka selle mõju suurem.

Vahel on raske hinnata, kui palju aega mingi töö jaoks võib kuluda. Kui töö jääb liiga pikalt venima või kui hindan seda ajaliselt valesti, siis see tekitab lisakoormust, aga minu huvi vähenemist see küll ilmtingimata ei tähenda.

Esmatähtis on vabatahtliku ja organisatsiooni vastastikune usaldus. Peale selle tuleb hinnata, kui palju aega saab vabatahtlik panustada ja kas see vastab organisatsiooni ootustele, et jõuda parima lõpptulemuseni.

Kuidas sündis Heateo visuaalne olemus ja stiiliraamat? Millised märksõnad või kujundid said määravaks ja miks?

Millega Sa tavatööna tegeled? Millised tööd ja projektid on Sinu jaoks põnevad? Ma töötangi kujundajana: analüüsin, loon prototüüpe ja kujundan. Mõnikord kujundan ka mõne trükise või raamatu. Põnevad on need projektid, mille käigus saan lihtsalt katsetada – selleks võib olla mõni uus tehnoloogiline võte, trükitehnika või lihtsalt ebatavaline navigeerimisloogika. Lisaks joon palju kohvi, vaatan palju jalgpalli ja kuulan veidrat muusikat.

Ainuke asi, millest ma lähtusin, oli mõte, et Heateo stiil peaks saama areneda koos Heateoga. Seetõttu puudusid meil alguses igasugused kujundusraamid ja reeglid. Võtsin asju samm-sammult ehk trükise haaval. Stiili läbivad põhielemendid (logo, põhivärvid, fondid) ja üldine vaatenurk võiks olla võimalikult lihtne ja sisust lähtuv – see sai kindlaks määratud küll päris varakult. Siiski kujunesid ka need tegeliku kujundusprotsessi käigus, mitte koosolekuruumis.

2006. aastal pärjati Teet Kuusmann aasta vabatahtliku tiitliga.

Selliseid arutelusid, et teeme oranži lillekujutlise märgi, mis sümboliseerib headuse võitu kurja üle, meil küll polnud. Stiiliraamatu koostasime alles viis aastat hiljem, sest Heateo põhisuund – sotsiaalne ettevõtlus – oli tolleks ajaks välja kujunenud ja kujundustööde maht juba selline, et tundus mõistlik osa stiilipõhimõtteid kirja panna ja selgemalt vormistada. Eesmärk oli ka see, et teistel oleks lihtsam selle järgi joonduda ja endal kena vaadata. Mis on Sinu jaoks vabatahtlikus töös oluline? Mida Sa ootad organisatsioonilt ja mida võiks

Heateo postkaardid võivad olla väga kõnekad.

Kahe lapse ema, kes arve ei karda AGNE TAMM Fotod: erakogu ja Heateo arhiiv

Küsisime sotsiaalsete ettevõtete ühiskondliku mõju uurijalt Tuuli Pärensonilt, kuidas ta sattus arvude maailma ja kaheksa aastat tagasi ka Heateo Sihtasutusse. Huvi mõju hindamise vastu viis Tuuli akadeemilises elus doktorikraadini ja Heateo vabatahtliku eksperdina kodanikeühenduste ühiskondliku mõju hindamise käsiraamatu ilmumiseni. Tuuliga vestles heateolane Agne Tamm. Kuidas Sa jõudsid arusaamisele, et soovid tegeleda arvude ja finantsküsimustega? Arvud on ju nii lihtsad. Pole vaja midagi suurtes kogustes pähe tuupida, peab teadma ainult paari valemit ja nende põhjal saab lahendada kõik ülesanded. Matemaatikatunnis pidi alati kõige vähem õppima. Pärast keskkooli hakkasin mõtlema, mida edasi õppida. Keeli ma ei oska, annet pole kohe üldse, humanitaaralad ei huvitanud, päris matemaatikat või füüsikat aga ka ei viitsinud õppida. Tundus, et majandus võiks olla selline, kus on vaja natuke reaalteadmisi, ent see pole päris kuiv eriala, ilma rakendusliku väljundita. Nii juhtuski, et valisin majanduse.

Mängulust pole Tuuli perele võõras. 10

Ülikooliõpingute kõrvalt sattusid Sa ka Heateo vabatahtlikuks.

likke oli ehk kümme. Kasutasin töös kõike, mis oli saadaval. Viis aastat hiljem, kui kirjutasin doktoritööd, sain kasutada aga juba 500 allikat. Ühiskondliku mõju uurimine oli samuti uus ja avastamata valdkond: mõju hindamise süsteemide ja mudelite loomine, organisatsioonide tegevuse mõttekuse tõestamine mingite näitajate abil ...

Heategu asutati just siis, kui ma ülikoolis käisin, ja ma tundsin juba varasemast ajast toonaseid Heateo inimesi Artur Taeveret ja Margo Loori. Kui mul jõudis ühel hetkel kätte aeg valida lõputöö teema, sattusime Margoga kohvikus istuma. Küsisin temalt, ega tal ei ole mõnda head teemat soovitada, ja seal kohvikus Margo rääkiski mulle esimest korda sotsiaalsest ettevõtlusest, mõju hindamisest, Grameen Pangast ...

Kui ma intervjueerisin oma doktoritöö jaoks organisatsioone, et selgitada välja nende ühiskondlik mõju, uurisin teiste seas ka Heateo Sihtasutust. Püüdsime koos heateolastega leiutada konkreetset vahendit. Esimene mõõtmismudel, mille me välja mõtlesime, kukkus kolinaga läbi. Olime valinud täiesti vale tee ja vale mudeli, mida oli reaalsuses väga keeruline rakendada. Vaja oli uut, laiemalt kasutatavat mudelit, ja Heategu algatas selle loomiseks spetsiaalse projekti, milles mina osalesin vabatahtliku eksperdina. Olin korra juba ämbrisse astunud ja teadsin, mida võiks teha ja mida ei peaks tegema.

Mulle tundus see kõik tõeliselt huvitav. Selles valdkonnas sai juba bakalaureusetasandil akadeemiliselt midagi asjalikku ära teha. Ei olnud võimalust refereerida kümmet klassikut, kes juba 1950. aastail midagi arvasid või kirjutasid, sest see valdkond oli uus ja avastamata. Parasjagu (aastal 2005 – toim) käis ka esimene sotsiaalsete ettevõtete konkurss, mille korraldas Heategu. Arutasime toonase Heateo tegevjuhi Artur Taeverega, kuidas võiks projektitaotlusi hinnata. Ja kui ma olin ühe töö juba valmis kirjutanud, ega ma siis enam pidama ei saanud.

Kuidas Sa mõju hindamise käsiraamatuga ise rahul oled? Meie esimeses käsiraamatukeses on veel lahtisi otsi ja võib-olla on ilma välise asjatundjata selle järgi mõnel pisut raske oma mõju hinnata, aga vähemalt on seal põhilised asjad kirjas. Ehk suudab mõni inimene selle raamatu abil ja veidi juurde guugeldades ikkagi oma organisatsiooni mõju hinnata.

Minu magistritöö juhendajaks sai samuti heateolane, sedakorda Jaan Aps. Samal ajal olin Heateo vabatahtlik organisatsioonide hindamise juures – kaalusime, keda võiks toetusportfelli võtta ja keda mitte.

Isegi kui kasutada käsiraamatut vaid jupiti ja mõelda enda jaoks välja, mis on üldse mõju, panna kirja ideeplaan ja vaadata, kas liigutakse ligilähedaltki tegeliku eesmärgi suunas, on see juba pool võitu.

Nii et vabatahtliku motivatsioon on alati seotud isikliku vajadusega? Aga loomulikult! Kui Sa küsid, miks ma vabatahtlik olen, siis ma vastan, et muidugi omakasust!

Kas Sa plaanid tegeleda mõju hindamisega edaspidigi?

Ma olen saanud Heateo kaudu kõigiks oma teadustöödeks vajalikku empiirilist materjali ja mitmesugust valdkondlikku teavet.

Äriplaani mul veel ei ole, aga mõte liigub selles suunas küll. Praegu on hea võimalus edasi minna, sest palju on juba loetud, nähtud ja tehtud ning eksperdipositsioon olemas. Praegu ma küll väga palju ei panusta, sest mul on vaja oma pensionisammastega tegeleda (Tuulil on kodus kaks väikest poega Toomas ja Tormis – toim).

Kui ma kirjutasin 2006. aastal bakalaureusetööd, kasutasin segamini termineid sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõtja – ega ma päris hästi aru ei saanud, mis vahe neil on. Polnud ka kedagi, kes oleks mind aidanud või suunanud. Teadustöö jaoks vajalikke allikaid leidsin toona 27, neid teadus11

Tuuli naudib kahele lapsele emaks olemist.

Kas vabatahtlik töö inspireerib Sind endiselt?

kellega koos katseid teha.

Vabatahtliku roll jätab vabaduse näha kõike väljastpoolt ja öelda asju isegi natuke teisiti, kui seestpoolt tulnud inimene.

Ja mõnikord patsutatakse tehtud töö eest õlale. Tunnustus meeldib mulle väga – et „näe, polegi mingi suvaline doktori-tädi, kes pole päriselu näinud”.

Vabatahtlik töö võtab muidugi aega, aga sa saad tegeleda ainult huvitavate küsimustega ja enda jaoks valida, kes või mis on sinu jaoks huvitav. Sa saad katsetada uusi asju.

Kuidas Sa ühildad oma töid ja tegemisi koduse eluga? Päevad mööduvad Sul praegu ju söömise-mängimise-magamise tähe all.

Oma organisatsioonis ei julge ju iga ideed kohe proovida, aga kui rääkida sellest kellelegi ja teda hakkab see samuti huvitama, siis on koos juba julgem katsetada.

Koduse elu kõrvalt olen saanud panustada nii palju või vähe kui võimalik. Emana on mul käed kogu aeg tööd täis. Näiteks pean istuma põrandal ja mängima autodega, aga mina ei suuda seda tehes küll ainult autodest mõelda. Ma pole absoluutselt nõus, et multitasking (mitme asja samal ajal tegemine – toim) on ebaefektiivne! Minu meelest saab edukalt ühekorraga süüa, mängida ja omi mõtteid mõlgutada.

Näiteks Heateo ideid (mõju mõõtmine, sotsiaalne ettevõtlus) oleme katsetanud kõigepealt Heateo enda peal. Kui esimesed katsetused on aia taha läinud, oleme uuesti proovinud ja hakkama saanud. Heateos on muidugi hästi tore seltskond, 12

Tuuli koos armsaga.

Kes on Tuuli Pärenson?

Tuuli Pärensoni teadustegevus

Sündinud 1984. aastal Tallinnas. Ametilt Eesti Krediidipanga arendusjuht, praegu lapsepuhkusel. Heateo Sihtasutuse pikaajaline vabatahtlik. Varem töötanud justiitsministeeriumis, Tartu Ülikoolis ja audiitoribüroos ELSS AS.

Doktorikraad (2011, juhendaja Maaja Vadi): „Social impact evaluation in social enteprises in Estonia: need, readiness and practices” („Sotsiaalse mõju hindamine Eesti sotsiaalsetes ettevõtetes: vajadus, valmisolek ja praktika”), Tartu Ülikooli majandusteaduskond.

Lõpetanud Tallinna Reaalkooli, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste magistrantuuri ja sama kõrgkooli majandusteaduskonna doktorantuuri.

Magistrikraad (2007, juhendajad Maaja Vadi, Jaan Aps): „Kodanikeühenduste tulemuslikkuse hindamise võimalused ja probleemid haridusvaldkonna näitel”, Tartu Ülikooli majandusteaduskond.

Uurimis- ja vabatahtliku töö valdkonnad: sotsiaalne ettevõtlus ja ühiskondliku mõju hindamine vabaühendustes. 13

Riina Raudne usub, et Eesti alkoholikultuuri on v천imalik muuta AGNE TAMM Fotod: Aron Urb

Terve Eesti Sihtasutuse asutaja ja nõukogu liige Riina Raudne on nõus, et alkohol on tore asi, aga Eesti praegune joomiskultuur toob endaga kaasa liiga palju ühiskondlikke kahjusid, millega kodanikud ei peaks nõus olema. Miks meie inimesed joovad ja peidavad alkoholiküsimuses pea pigem liiva alla, mitte ei mõtle ega räägi sel teemal kaasa?

tika. Teismeline märkab tänapäeval seitsmendas või kaheksandas klassis, et suur osa tema klassikaaslastest pidutsevad ja joovad. Ühe 2007. aasta uuringu kohaselt väitis 40 protsenti küsitletud Tallinna lastest, et pääsevad alkoholile ligi enda või oma sõprade kodus. Reklaam näitab, milliseid uusi kaubamärke on olemas, ja milliseid „lahendusi” pakub alkohol paljudele argielu probleemidele. Lakooniline terviseteave kahvatub selle kõige kõrval.

Värskelt rahvatervise valdkonnas doktorikraadi kaitsnud Raudne jagas sel teemal mõtteid Agne Tammega.

Aga miks eestlane ikkagi joob? Millele ta lahendust otsib?

Miks Sa tegeled alkoholi tarbimise ja alkoholipoliitika teemaga?

See on mitmetahuline küsimus ning loomulikult on need põhjused Eesti sees ka seltskonniti ja eri olukordades erinevad. Minu uuringu meeste fookusgrupid andsid ikka ja jälle üsna ühese vastuse: kõige rohkem juuakse sellepärast, et see aitab unustada hirmu selle ees, „mida teised minust arvavad”.

See on põnev teema. Eesti rahva tervisenäitajaid ja -profiili uurides selgub, et alkoholi tarbimine on suure suremuse ja terviseprobleemide üks peamisi mõjutajaid. Näiteks Eesti meeste keskmine eluiga on 9 aastat lühem kui Lääne-Euroopa meestel ja meie mehed surevad 8–9 aastat nooremana kui meie naised. Mehena elamine on mujalgi riskantne, aga lääneriikides surevad mehed harilikult ainult 3–4 aastat varem kui naised.

Uuringus osalejad arvasid, et kui on võimalik võtta üks drink, siis ei pea enam nii palju analüüsima küsimust, mida teised neist mõtlevad. Teisalt pakub jook ja sellega seonduv ka kõneainet, näiteks võib arutada, kas keegi võtab suure või väikese õlle, millise kokteili, kas ta joob punast või valget veini. Teise peamise põhjusena tuli esile pääsemine töörutiinist ja stressist, samuti vaheldus pereelust. Minu jaoks said kõik põhjused kokku vabaduse otsimise teljel.

Uuringud näitavad, et suure osa Eesti meeste varajasest suremusest põhjustab alkohol. Kui vaatleme muid praeguseid teravaid probleeme Eesti ühiskonnas – rohkesti õnnetusjuhtumeid, vägivald (sh koduvägivald), vaimse tervise probleemid, koolist väljalangemine ja sellega seoses inimvara kvaliteedi halvenemine –, siis kõikide nende üks otsene ja oluline põhjustaja on alkohol.

Võib öelda, et oma tuju etanooliga reguleerides on võimalik viia end sobivamasse seisundisse ja kogeda fantaasiat vabadusest.

Samal ajal tundub, et joomine on tavaline ja aktsepteeritud vaba aja veetmise viis. Jah, me oleme sotsiaalsed olendid ja meil on olemuslik vajadus teiste inimestega kokku kuuluda. Joomine on populariseeritud seltskondlik tegevus. Hoolimata sellest, et osa meist teadvustab alkoholi kahjulikku mõju nii endale kui ka ühiskonnale, tahame tihti teha asju, mida ka teised teevad. Käitumine levib kultuuris pigem grupiti.

Veel viidati sageli sellele, kuidas joomine on meie maal juba ajalooliselt niimoodi välja kujunenud, et me eriti ei olegi saanud end vabalt väljendada ning viin pakkus seetõttu hea võimaluse. Seega, midagi ei ole teha, see on meie ajalugu ja kultuur, tuleb nii jätkata. Sellega me nagu konstrueeriksime teatud varjatud eestluse identiteedi, mis kannatab külma ja rõhumise käes. Alkoholi nähakse selles narratiivis kui lahendust, mis on alati olnud selle identiteedi lahutamatu osa.

Laps võib ju koolis õppida, et alkohol on kahjulik, aga kui ta iga päev kodus näeb, et lähedased joovad, siis see on tema tõeline sotsiaalne prak15

Kui mu juhendaja esimest korda mu uuringu andmeid nägi, pahvatas ta spontaanselt: oih, Eestis on vist ikka päris häbipõhine kultuur.

otseselt kasulik või täiesti ohutu, hoolimata sellest, et see on legaalne ja populaarne. Tuleb arvestada, et praeguses infokeskkonnas domineerivad väga jõuliselt alkoholireklaam ja meie enda sotsiaalsed võrgustikud, kus purjutamine on ülimenukas. Nendest kahest allikast tuleb teavet selle kohta, milline joomine on normaalne ja „äge”. Terve Eesti Sihtasutusega soovime sellesse infokeskkonda ka teistsuguseid sõnumeid lisada. Räägime viimase kümnendi teadustööde põhjal sellest, kuidas alkohol mõjub ajule, õigemini oimusagarale, mis kontrollib näiteks lühimälu, moraali või enesekontrolliga seotud aspekte, juhib intellektuaalseid protsesse jne.

Häbi on valus ja enesest teadlik emotsioon, mille puhul tähelepanu pöördub enesele ning hakatakse kahtlema enda sügavamas väärtuses või väärikuses. See on võimas kontrollimise viis. Kui inimene kahtleb juba ise enda väärtuses, siis ei hakka ta väga valjuhäälselt oma arvamust avaldama ega küsimusi küsima – või noh, vähemalt mitte ilma alkoholita. Joomine on tore, aga Eesti inimesed, eriti mehed, võiksid siiski elada kauem ja tervemalt. Aga mida olukorra leevendamiseks ette võtta?

Seejärel peavad inimesed enda ja oma pere alkoholikultuuri ja alkoholipoliitika kohta ise otsused tegema. Mida rohkem inimesed esitavad kriitilisi küsimusi Eesti alkoholikultuuri kohta ja saavad infot alkoholi seoste kohta aju tervise ja arenguga, seda rohkem on nad usutavasti teadlikud kaasnevatest riskidest. Nii on neil vähemalt võimalus langetada informeeritumaid otsuseid.

Terve Eesti Sihtasutus keskendub oma tegevuses ühiskonnas stigmatiseeritud, häbimärgistatud teemadele. Õilistatud tarbimine, lõbutsemine, vaja aja veetmine ja hedonism on kultuuris kommunikeeritud väga selgelt ühte moodi. Ei räägita aga sellest, et pidutsemise ja purjujoomise kultuur tekitab sotsiaalseid riske.

Milliste vahenditega te siis hakkate kultuuri muutma?

Meile tundus, et võiksime hakata otsima viise, kuidas oleks võimalik kahjudest rääkida ja kutsuda Eesti inimesi kaasa mõtlema selle üle, kuidas tekkinud kahjusid vähendada.

Ütleksin parem, et me soovime selle üle arutleda. Tahame alustada sellest, et kutsume inimesi kaasa mõtlema teemal, kuidas ja milliste sõnadega võiksime üldse rääkida alkoholikahjudest, ja kuidas meie praeguses kultuuriruumis alternatiive leida.

Kas on olemas mõõdukas alkoholitarbimine, mis ei kahjusta tervist ega laasta ühiskonda? Kui me räägime mõõdukusest ja vastutustundlikkusest, siis on need mõisted tihti reklaamist tulevad signaalid selle kohta, et inimesed ei peaks tegelikult oma käitumises midagi muutma. Kes siis ei arvaks, et ta ise joobki mõõdukalt, või et ta juba naudib vastutustundlikult? Konjunktuuriinstituudi küsitlusest selgus, et 75 protsenti Eesti inimestest arvab, et Eestis juuakse liiga palju, ent ainult 2 protsenti arvab, et ta ise joob liiga palju. Peame mõtlema ka sellele, et meie ise olemegi kultuur.

Kultuur muutub kogu aeg ning erinevad institutsioonid teevad erinevaid asju, et seda kultuuri muuta. Ka alkoholitööstus muudab kultuuri tihti ja hoogsalt. Vaadelgem näiteks õlle osakaalu tohutut kasvu alkoholiturul viimase 15 aasta jooksul – alates ajast, mil Skandinaavia alkoholiettevõtted Eesti õlletootjad ära ostsid ja tõid siia professionaalse turunduse. Praegu tundub õlu meile peaaegu rahvusjoogina, mille saatel elada kaasa Eesti mängudele ja olümpial võistlejatele. Samuti on meie kultuuris viimase 20 aasta jooksul muutunud naiste joomise aktsepteerimine. Näiteks kasvas maksatsirroosi suremus Eesti naiste hulgas ajavahemikus 1992–2008 koguni 35 korda.

Et etanool on otsesõnu öeldes depressant, mis ühtlasi tapab rakke ja mikroorganisme (sellepärast kasutataksegi seda desinfitseerijana), siis ei saa puhta südametunnistusega öelda, et joomine oleks

Foto: erakogu 16

Üks asi, mida me saame ühiskonnas sõltuvuse vähendamiseks teha, on aidata lükata lastel edasi oma esimest purjujoomist. Soovime lapsevanemaid ja kogukonda selles teemas toetada.

Peame võtma vastutuse selle eest, et me ise olemegi kultuur. Kui meile ei meeldi selle tulemused, peame natuke mõtlema. Kui oleme nõus end muutma, saame muuta ka oma kultuuri. Kui vaadata Eesti ühiskonna praeguseid teravaid sotsiaalprobleeme – palju õnnetusjuhtumeid, vägivald (sh koduvägivald), vaimse tervise probleemid, erinevad vähivormid –, siis kõigi nende puhul on alkohol üks oluline riskitegur. Laps võib ju koolis õppida, et alkohol on paha ja kahjulik, aga kui ta iga päev kodus näeb, et issi-emme ja onud-tädid joovad, siis see on tema tõeline sotsiaalne praktika.

Kes on Riina Raudne?

• Sündinud 1981. aastal Haapsalu lähistel Martnas, töötanud Tervise Arengu Instituudis teadurina. Asutanud Terve Eesti Sihtasutuse ja olnud selle tegevjuht, samuti organisatsiooni HIVi ja alkoholikoolituste suundade väljatöötaja. • Kaitsnud Johns Hopkinsi Ülikoolis (USA) doktorikraadi rahvatervise valdkonnas. Tema uurimisteemadeks olid tervisekommunikatsioon ja vaimne tervis, doktoritöö teemaks nüüdisaja Eesti alkoholidiskursus. • Kaitsnud Oxfordi Ülikoolis (Suurbritannia) magistrikraadi võrdlevas sotsiaalpoliitikas teemal HIVi ennetuspoliitika Eestis ja Leedus aastatel 1990–2004. • Lõpetanud Durhami Ülikooli (Suurbritannia) sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika erialal ning Prantsuse Lütseumi. • Septembris 2012 asus tööle siseministeeriumisse. 17

Natalja Tšerepanova Fotod: Natalja Tšerepanova

Heateo vabatahtlik Natalja Tšerepanova külastas augusti lõpus sotsiaalministeeriumi ruumides fotonäitust „Lapsed sünnivad südames”. Näituse eestvedajateks on MTÜ Oma Pere tegevjuht Sigrid Petoffer ning kaks suure hingega vabatahtlikku – fotode autor Katrina Tang ja tekstide autor Helen Michaels.

huvitava loo ja rääkis ka raskustest. Mina püüdsin fotograafina anda piltide kaudu edasi perede tundeid ja seda headust, mis neist on. Helen Michaels, näituse vabatahtlik tekstide autor: Näitust ette valmistades oligi meie peamine eesmärk näidata, et hoolduspere ei ole alati standardne ja ühesugune, ei vasta ühiskondlikule ideaalmudelile. Võimalikud on paljud erinevad peremudelid, näiteks sellinegi, kus vanem vend sillutab nooremale teed, et tollel oleks lihtsam kasvada.

Näituse igal fotol oli kujutatud perekonda, kes on avanud kellelegi oma südame. Need pered on võtnud oma sooja tiiva alla lapse, kes on jäänud mingil põhjusel ilma bioloogiliste vanemate armastusest. Fotod olid tulvil perede tugevust, soojust ja positiivsust.

Peresid külastades hämmastas mind nende inimeste siiras oskus võtta lastega seonduvat väga rahulikult, kainelt ja huumoriga. Nende esmane taotlus oli alati see, et lapsed tunneksid end armastatuna.

Meelde jäid sellised laused: „Pere roll on pakkida kaasa kõike vajalikku sisaldav seljakott eluks” ja „Kunst on osata elada erinevate inimestega, avastada nende anded ja toetada neid nii, et igaühel on piisavalt õhku ja avarust oma loomingut katsetada”. Kui iga perekond nii tunneks, siis elaksime arvatavasti kõik palju õnnelikumas ühiskonnas. Näitus sümboliseerib ühiskonna stereotüüpide muutmist. Armastus tuleb südamest, mitte geenidest.

Sigrid Petoffer, MTÜ Oma Pere tegevjuht: Meie soov on vähendada inimeste hirme seoses teiste vanemate lapse kasvatamisega ning suurendada huvi selle vastu, kuidas lapsi aidata. Veel kümmekond aastat tagasi ei räägitud lastele lapsendamisest, sest see oli tabuteema. Nüüdseks on pered ise teadlikumad ja inimesed ei pööra sellele teemale liigset tähelepanu.

Katrina Tang, näituse vabatahtlik fotograaf: Peresid külastades ja pildistades olin lummatud sellest, kui palju võib ühes Eesti peres olla headust. Need inimesed lihtsalt kiirgasid headusest. Iga pere rääkis oma

Eestis leidub päris palju inimesi, kes sooviksid lapsendada kuni üheaastase lapse, ent peres kasvamise positiivset kogemust Foto: Krissi Kõrv vajavad ka vanemad lapsed ja näiteks puudega lapsed. Praegu elab Eesti laste18

Fotonäitus lummas paljusid külastajaid. Näitusel olev foto ühest suure südamega perest.

kodudes üle 1000 lapse, kellest umbes 900 võiks elada perekonnas. Ülejäänud elavad lastekodus raske või sügava puude tõttu ning lapsevanema avalduse alusel. Selleks, et iga laps saaks elada peres, oleme Oma Pere 156 liikmega valmis kõvasti pingutama. Detsembris saab näitust näha Endla teatri kohvikus. Vaata lähemalt www.omapere.ee

Pere, kus lapsed sünnivad südames. Suure südamega näed kõige paremini.

Näitusefoto “Tasakaal kõiges”. Näitusekülastajaid oli nii suuri kui ka väikeseid.

Edasi – see tähendab tagasi kooli! Tiina Pauklin ja Triin Noorkõiv Fotod: Tagasi Kooli arhiiv

õpilased õpivad? Kuidas võiks edaspidigi kooliellu panustada?

Kui uudiseveergudel tundub arutelu Eesti hariduse üle järjepanu artiklite äärejoonte vastu põrkuvat, võiks astuda sammu reaalsusse. Algatus „Tagasi kooli” kutsub Sind päriselt kooli, külalisõpetajaks. Alusta ühest tunnist!

Kui tunnis osaleb külalisõpetaja, saavad õpilased teoreetiliste teadmiste kõrval osa ka praktilisest kogemusest ning nende kahe ühendamine võimaldab õpitut paremini meelde jätta ja mõista. Mine tea – just ühest seesugusest tunnist võib alguse saada mõte, mis suunab märkimisväärselt kogu noore inimese edaspidist elu.

„Tagasi kooli” mõtet hakati üle Eesti levitama viis aastat tagasi. Nüüdseks on algatus ühiskonnas juba kanda kinnitanud ning küpsenud on uus, meie vajadustele ja võimalustele paremini vastav käsitlusviis. See aitab õpilaste heaks kaasa hariduse kvaliteedi paranemisele, rikastab koolielu ja annab suurepärase kogemuse kõigile asjaosalistele.

Keskne tööriist on uus infosüsteem Kui „Tagasi kooli” nädalaks kutsutakse kõigisse Eesti koolidesse külalisõpetajaid tundi andma, siis nüüd on nende toetuseks loodud infosüsteem, mis on aktiivne aasta ringi. Infosüsteemi loomise idee tekkis tänu külalis- ja pärisõpetajate tagasisidele, sest sealt tuli välja, et nad mõlemad soovivad saada rohkem võimalusi külalisõpetajate kaasamiseks tundide andmisse. Peale selle piiras „Tagasi kooli” nädalane toimumisaeg sobiva aja kokkuleppimise võimalusi.

Koolitund kui väärtuse loomise keskne koht Tunnis saab külalisõpetaja jagada noorte inimestega oma elu- ja töökogemust ning innustada õpilasi nende oma tuleviku kujundamisel. Kindlasti on see külalisõpetajale ka enda proovilepanek ja õppimisvõimalus. Kuidas toimib Eesti kool? Kuidas Mihkel Kärmas andmas õpilastele meediatundi.

Zooloog Aleksei Turovski jagamas kooliõpilastega oma teadmisi.

Uus infosüsteem on abiks küsimuste korral ja sealt saab praktilist nõu – näiteks selle kohta, kuidas kirjutada lahti oma mõtted seoses tunniandmisega. Kuidas leida koolid, kes on valmis külalisõpetajaid vastu võtma? Kuidas jõuda õpetajateni, kes aitavad tunni teoks teha?

Nüüdseks on unistus teoks saanud! Regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastusel on „Tagasi kooli” eestvedajad avanud uue infosüsteemi kõigile huvilistele. Tule kooli! Uuenenud www.tagasikooli.ee ootab Sind. 23

Viis asja, mida oled sotsiaalsete ettevõtete rahalise toetamise kohta alati teada tahtnud, aga pole julgenud küsida Küsis: Kersti Karu , Vastas: Jaan Aps

Heateo Jaan arvab, et sotsiaalsete ettevõtete pakutavaid lahendusi enamasti keegi teine ei taha, ei oska või ei suuda pakkuda. Ilma nende ettevõteteta oleks meie ühiskonnas elu viletsam.

Eesti riik on lähtuvalt poliitikute sõnastatud eesmärkidest valinud mitu ettevõtlusvaldkonda, mida toetatakse põhjusel, et soovitakse saada selliseid ettevõtteid juurde ja olemasolevaid tugevdada. Näiteks toovad eksportivad ettevõtted (vähemalt teoreetiliselt) riiki juurde rohkem uut raha kui need, kes toodavad peamiselt siseturule. Seepärast toetabki riik eksportijaid. Sotsiaalsed ettevõtted väärivad eelisseisundit tänu sellele, et loovad ühiskonnas palju rohkem väärtust ning hoiavad (sotsiaal-) kulusid riigi jaoks kokku palju enam, kui nende raamatupidamise aruandest välja paistab.

Sotsiaalsed ettevõtted loovad mõnele kogukonnale või kogu ühiskonnale tervikuna palju väärtust. Näiteks annavad nad tööd erivajadustega inimestele ja pikaajalistele töötutele (MTÜ Abikäsi), annavad võimaluse säästvalt tarbida (MTÜ Uuskasutus) või loovad lastele suurepärase arengukeskkonna (MTÜ Rosma Haridusselts). Miks toetada ettevõtet, kes teenib oma tulu ju ise?

Miks ei toetata sotsiaalseid ettevõtteid piisavalt?

Erinevaid sotsiaalseid ettevõtteid tasub toetada eri põhjustel. Mõnel ettevõttel aitab toetus tegevust laiendada rutem, kui see muidu oleks võimalik olnud. See tähendab, et ka ühiskondlikku vajadust õnnestub rahuldada suuremal määral ja kiiremini. Teistel juhtudel aitab toetus luua sotsiaalsele ettevõttele võrdsed konkurentsitingimused. Näiteks endistele vangidele ja uimastisõltlastele töövõimalusi loova ettevõtte tegevuse lahutamatu osa on rehabilitatsiooniprogramm, aga selle käigushoidmine on tavaettevõttega võrreldes suur lisakulu. Just seetõttu koosneb paljude sotsiaalsete ettevõtete tulumudel äritulu ja toetuste kombinatsioonist.

Sotsiaalsed ettevõtted jäävad nn halli tsooni. Nad tekitavad kodanikuühiskonna rahastajates kahtluse, kas ettevõtlustulu saamine teenib ikka kogukonna huve. Teisalt pole nad piisavalt atraktiivsed ka ettevõtluse rahastajatele, sest ühiskondlik eesmärk muudab ettevõtte juhtimise keerulisemaks ja vahel kannatab selle all kasumimarginaal. Lisaks tegelevad oma kogukonna vajaduste rahuldajad harva ekspordiga, aga just ekspordi edendamine on olnud Eesti ettevõtluse toetajate senine peaeesmärk. Kes on siiski sotsiaalseid ettevõtteid juba toetanud?

Milleks eelistada toetamisel sotsiaalseid ettevõtteid?

 Heateo Sihtasutus on vahendanud 24

oma portfelliorganisatsioonide hulka kuuluvatele sotsiaalsetele ettevõtetele (nt Terve Eesti Sihtasutusele) peale mitterahalise toetuse ka laenuraha.

kisid esimesed sotsiaalsed ettevõtjad ning seejärel prooviti hakata neid defineerima ja olemasolevasse õigusraamistikku suruma. Mitmes riigis suruti ja suruti, siis anti aga alla ja loodi nende jaoks eraldi juriidilised vormid. Näiteks Suurbritannias on olemas community interest company.

 Kodanikuühiskonna Sihtkapital on korraldanud mitu taotlusvooru just vabaühenduste ettevõtlustulu teenimise võimekuse arendamiseks. Kaudselt on sotsiaalse ettevõtluse arengut toetanud avalike teenuste delegeerimise toetamise taotlusvoorud, sel juhul tasub teenuse eest riigiasutus või kohalik omavalitsus.

Meil ei ole sotsiaalsete ettevõtete jaoks veel eraldi juriidilist vormi. Valdav osa neid tegutseb mittetulundusühingu või sihtasutusena. Ka üksikud osaühingud loevad end sotsiaalseks ettevõtteks, näiteks Meditech Estonia ja Humana Sorteerimiskeskus. MTÜ Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik lahendas enda jaoks küsimuse sedasi, et liikmete juriidiline vorm pole oluline. Küll on ühingu liikmeks saamisel tähtis selge ühiskondlik eesmärk, valmisolek hinnata oma mõju ja loobuda kasumi jaotamisest.

 Sihtasutuste või mittetulundusühingute vormis ja avalikes huvides tegutsevatele sotsiaalsetele ettevõtetele on mõeldud ka kõik järgmised Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusmehhanismid, samuti Avatud Eesti Fondi hallatava Vabaühenduste Fondi taotlusvoorud.

Kuidas selles juriidilises segaduses orienteeruda?

 Eraettevõtetest on otsustanud oma vastutustundliku ettevõtluse programmi raames esimesena teadlikult sotsiaalseid ettevõtteid toetama hakata Olympic Online. MTÜ Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik vahendatava arendustegevuse stipendiumi suurus on 3000 eurot kvartalis.

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikule tulid appi advokaadibüroo VARUL juristid. Aitäh, Martin Tamme, Triinu Kinkar ja Sergei Jegorov! Nad koostasid vabatahtliku panusena „Sotsiaalse ettevõtja juriidilise abimehe”, mis aitab:

Juriidiline segapuder või selge nagu seebivesi?

 kasumijaotuseta organisatsioonidel (MTÜ, SA) vältida karisid ettevõtlusega tegemisel;

Sotsiaalne ettevõte ... Sellist tegutsemisvormi pole Eestis ju ametlikult olemas? Või on? Aga kuidas saab olla? Seadustest me seda ei leia.

 ettevõtetel (OÜ, SA) saada selgust võimalustes seada endale ühiskondlikke eesmärke ning piirata või keelata kasumi jaotamist organisatsioonist väljapoole.

Sotsiaalne ettevõtlus on alguse saanud nii, et aktiivsed maailmamuutjad leidsid võimalusi rahuldada ühiskondlikke vajadusi elujõulisel moel, teiste sõnadega ettevõtlustulu teenimise kaudu. Kõigepealt tek-

Abimees asub Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku kodulehel aadressil www.sev.ee. 25

Meie sotsiaalsed ettevõtted rabasid rootslased jalust Jaan Aps, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik Fotod: Jaan Aps ja Gunnar Laak

mõtlemist. Ma ei kujutanud varem ette, et erivajadustega inimestele on võimalik pakkuda niivõrd laia teenuste ja tegevuste paketti!”  „Abikäe puhul avaldas mulle muljet, kuivõrd jõuliselt suudavad selle eestvedajad hoida tasakaalu oma sihtrühma liikmete heaolu tagamise ja ettevõtte ärihuvide eest seismise vahel.”  „Pro Civitase puhul läks mulle hinge nende võime aidata oma sihtrühma väga väheste materiaalsete vahenditega.”

„Oma lugu ei räägi, kuna ei ole midagi erilist.” Nõnda vastas ühe Eesti sotsiaalse ettevõtte juht hiljuti e-kirjas küsimusele, kas ta sooviks väliskonverentsile minnes seal ka oma kogemusi jagada. Sellise vastuse peale oleksin tahtnud valju häälega hüüda, et iga Eesti sotsiaalse ettevõtja lugu on väga eriline ja jutustamist väärt. See arvamus pole eneseupitamine. Nõnda arvavad teisedki, näiteks meie ülemerenaabrid rootslased. Sel sügisel käis Tallinnas külas rootslaste delegatsioon, mille liikmed tundsid huvi pikaajaliste töötute kaasamise vastu (sotsiaalse) ettevõtluse abil. Aitasime MTÜ Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) poolt neil kohaliku kogemusega tutvuda.

Samal ajal tekkis meil rootslastega ka tuliseid arutelusid. Nimelt esindas delegatsioon ühte Rootsis levinud seisukohta, mille kohaselt saab sotsiaalseks ettevõtteks nimetada ainult sellist organisatsiooni, kes  võtab eesmärgiks mõne tööturult tõrjutud sihtrühma tööle tagasi aitamise;  kaasab kõik oma töötajad (st tõrjutud sihtrühma esindajad) ka ettevõtte juhtimisse. Meie mõistes on see tüüp Rootsi sotsiaalseid ettevõtteid (seal nimetatakse neid kooperatiivideks) mittetulundusühingud, mille kõik töötajad-kasusaajad on ühingu liikmed ja omavad üldkoosolekul hääleõigust.

Õppereisi sisuks olid ettekanded, arutelud ja ekskursioonid sotsiaalsetesse ettevõtetesse. Kõik kolm külastatud organisatsiooni – Pro Civitas, Merimetsa Tugikeskus ja Abikäsi – on saanud ühel või teisel moel suurt tuge ka Tallinna linnalt. Kaks viimati mainitut on ühtlasi SEVi asutajaliikmed. Rootslased ise pärinesid kohalikest omavalitsustest ja sotsiaalseid ettevõtteid toetatavatest organisatsioonidest, kes viivad koos ellu Euroopa Sotsiaalfondi projekti uute töökohtade loomiseks tööturul tõrjutud sihtrühmadele.

Olles mõne definitsiooniga väga ära harjunud, võib teistsuguse reaalsusega kokkupuude olla jahmatav. Rootslastele tundus uskumatu, et näiteks MTÜ Abikäsi on saavutanud samalaadseid või isegi veel paremaid tulemusi kui nende kooperatiivid, ehkki Abikäe eestvedajad Marko ja Indrek pole oma töötajaid formaalselt juhtimisse kaasanud.

Tuleb tõdeda, et Eesti sotsiaalsete ettevõtjate kirglikkus ja professionaalsus mõjusid rootslastele jalustrabavalt. Mõni nende mõte tagasisideringist:  „Merimetsa Tugikeskus avardas mu 26

Teisalt ei saanud rootslased aru, miks me nimetame sotsiaalseks ettevõtteks näiteks MTÜd Tagurpidi Lavka, mille põhitegevus on kodumaise maal kasvatatud toidukraami linnatoomine. „Nad ei kaasa ju kedagi tööturule?” päriti meilt. Kannatlikult selgitasime, et kogukonnas võib peale töökohtade loomise olla ka muid väga olulisi vajadusi. Eestis oleme otsustanud nimetada sotsiaalseteks ettevõteteks kõiki organisatsioone, kes on sõnastanud selgelt eesmärgi rahuldada ettevõtluse abil just kogukondlikkeühiskondlikke vajadusi (ilma kasumit jaotamata). Lõpuks lisasime humoorikalt, et ühisosa rootslaste definitsiooniga on ikkagi võimalik leida: ilma Tagurpidi Lavka külaskäikudeta oleksid ka Eesti talunikud üks äraütlemata tõrjutud sihtrühm.

Kas sellist asja võib sotsiaalseks ettevõtluseks nimetada? Arutelud ei kedagi jätnud ükskõikseks.

Lõpuks ütles üks külaline ilusasti: „Nii Rootsis kui ka Eestis järgivad sotsiaalsed ettevõtjad südame kutset. Kuniks südame kutse järgimine maailma silmanähtavalt paremaks muudab, pole definitsioonidel tähtsust.”

Rootslaste projekti eestvedaja Bengt kutsus üles suurtele tegudele!

Merimetsa Tugikeskuses üllatati külalisi ka mitmekesise kultuuriprogrammiga. Töökeskuses võib ka lõbus olla! 27

Toomas Roolaid aitab näha tunneli lõpus valgust Kersti Karu

Kohtumine kirgliku valgustuskunstniku, innustava koolitaja ja veenva strateegilise nõustajaga tekitab minus soovi süüvida ettevõtlusmaailma toimimisse varasemast rohkem ning hakata tegema asju teistmoodi.

Mida ei näe, seda pole? Ka aruteludes jäetakse sageli kasutamata võimalus öelda asju otse välja. Paljud inimesed pelgavad keset tuba seisvat karvast elevanti – kui kõik saavad arutelu käigus aru, et on eriarvamusel, siis jäetakse see väljaütlemise hirmust enda teada.

Millisel hetkel on ühel organisatsioonil tarvis oma tegevus uuesti mõtestada või kutsuda suisa appi muljetavaldava kogemustepagasiga talent Toomas Roolaid?

Kui inimesed on ärritunud, siis on sellel põhjus. Aga on ju ka võimalus pingelise olukorraga leppida ja öelda: „Ma saan aru, et paljud meist on väga ärritunud. Mina olen ka ärritunud, et meil on selline olukord. Mida me teeme?”

Kui eesmärgid on sõnastatud häguselt, ei suuda inimesed ühel hetkel edasistes asjades kokku leppida. Kui miski enam ei tööta, siis arvatakse, et on tarvis uut strateegiat, arengukava või tegevusplaani.

Emotsioon on enamasti isiklik probleem, mille eest peab ka ise hoolitsema: mine ruumist välja, rahune maha, siis tule tagasi ja ole uuesti asjalik. Aga emotsionaalne aruteluteema võib strateegiliselt olla väga vajalik otsustamaks, millise valdkonnaga jätkata ja millest loobuda.

Tegelikult tuleb inimestel õppida uuesti omavahel suhtlema või õpetada neid seda tegema. Peab tegema vahet sellel, millised otsused on hädavajalikud ja millised mitte. Kui arengukavas seisavad sõnad suurendame, parendame, tõhustame ja tõstame, siis on kokku lepitud milleski ümaras, mis sobib kõigile. Tarvis on teada, mida täpselt teha ja saavutada soovitakse. Kas see tähendab, et midagi muudetakse tõhusamaks või tehakse seda suuremas mahus?

Sealjuures on arutelule pühendatud aeg inimeste jaoks väga kallis. Harilikult on koosolekul vaja rääkida ühest-kahest tähtsamast asjast, mitte seitsmest päevakorrapunktist korraga. Liiga sageli kutsutakse kõik kokku ja arutatakse üldiseid küsimusi,

Toomas Roolaid omas valguses.

selmet enne arutada ühe rühmaga üht küsimust ja teisega teist.

Mõju hindamine – olgu elementaarsete lugude tasandil või konkreetsete mõõdikute näitamine – näitab mõnikord, et kõik on hästi, jätka samas suunas. Aeg-ajalt saame mõju hindamise tulemusena aga teada, et meie tegevusel on liiga väike mõju.

Mõju hindamine kui kompass Kui teed midagi, siis võiksid teada, kuidas sinu tegevus ühiskonda paremaks muudab. Kui klient ütleb, et mulle meeldis teie toode, siis see pole nii informatiivne kui see, kui ta ütleb, et ma võtsin teie pakkumise vastu seepärast, et see on mu ärile hea.

Meie idee on hea, aga me peaksime tegema sama asja kaks korda rohkem, et ületada mõju saavutamise kriitiline piir. See tähendab, et sotsiaalsed ettevõtted soovivad saada rohkem jõudu ja hakkavad

Niisiis on Eestis olnud sotsiaalsetel ettevõtetel luksus kasvada ja tühimikku täita.

liituma, tekivad võrgustikud. See on väga põnev aeg, mida oodata! Sotsiaalne ettevõtja ärgu mõistku raha hukka

Masu ja õhukese riigi käsitus on sotsiaalselt küll kurb, ent sotsiaalsete ettevõtete jaoks suurepärane võimalus. See, et Eestis on endiselt tegemata haldusreform, on samuti sotsiaalsete ettevõtete jaoks hea võimalus panna need protsessid kogukonnas liikuma ja hakata majandama tõhusamalt.

Vabasektoris tegutsejad ei tohiks jääda kinni mõtlemisse, et äri on paha ja arvud hirmutavad. Mõista tuleks mõlema maailma tegutsemisloogikat. Ideaalpildis võiksid edukaks sotsiaalseks ettevõtjaks saada need sotsiaalse närviga inimesed, kes on ühtlasi ettevõtlikud või kellel on meeskonnas olemas ettevõtlik inimene. Mõnes mõttes peaks igal ettevõtjal olema olemas tunnetus oma kliendist, aga sotsiaalses ettevõtluses on see emotsionaalne nähtus. Osa inimesi tahab tegutseda kogukonna nimel, kuid nad mõistavad raha teatud määral hukka, sest nad „ei tee ju seda raha pärast”.

Toomas on strateegilise planeerimise protsessi nõustaja osaühingus Strateegialabor ja koolitaja MTÜs Avaliku Esinemise Akadeemia. Ta kuulub Eesti Väitlusseltsi ja annab väitluskoolitusi.

Sotsiaalset ettevõtlust edendades tuleb üritada teenida oma raha välja võimalikult ise. See aitab kaasa eesmärgile, et sotsiaalne missioon oleks korrapäraselt ja pikaajaliselt täidetud.

Toomas on omandanud Tartu Ülikoolis politoloogiahariduse, töötanud kümme aastat mittetulundusühingute looja ja juhatuse liikmena MTÜs Eesti Väitlusselts ja MTÜs Tegusad Eesti Noored.

Eesti kui sotsiaalsete ettevõtete luksuspaik

Ta on töötanud ka rahandusministeeriumis ning on Eesti Priitahtliku Päästeliidu juhatuse liige. Peale selle disainib Toomas MTÜs Daretolight koos partneriga valgustuse abil ruume.

Näiteks Šotimaal ja Suurbritannias on sotsiaalsetest ettevõtetest saanud riigile konkurent, sest probleemkohtade eest on riik juba hoolitsenud. Sotsiaalsed ettevõtted muudavad tehtut lihtsalt tõhusamaks. Eestis on sotsiaalsed ettevõtted tekkinud aga tühimike täitmiseks, näiteks on sel põhjusel loodud enamik meie HIV teemaga tegelevaid MTÜsid. Kogukonnatasandil tegutseb töötukassa, kuid on selge, et see pole piisav. 30

Sotsiaalse ettevõtluse õpetamise olevikust ja tulevikust Eesti kõrgkoolides Mervi Raudsaar, ettevõtluse assistent Tartu Ülikooli ettevõtluskeskuses Foto: erakogu

Ettevõtluse valdkond on muutumas Eestis väga populaarseks, sest järk-järgult taandub nõukogude ajast pärit ettevõtja kui ebaeetilise spekulandi kuvand. Ettevõtlusega võib tegeleda see, kes viib Peipsi kandi valdades müümata jäänud sibula Tallinna lähivalla turule, hoolitsedes nõnda mõlema kogukonna eest. Ettevõtja võib olla ka inimene, kes kolib maale ja asutab koos sõpradega käsitöötalu. Ettevõtlusel on palju viise ja nägusid, ent ühe definitsiooni järgi ühendab ettevõtlikke inimesi oskus muuta mitte midagi millekski, millel on väärtus.

Mervi Raudsaar aitab noortel leida tee sotsiaalse ettevõtluseni.

Noored on hakanud nägema ettevõtluses võimalust oma karjääri planeerida ja teostada. Edukal ettevõtjal peavad olema peale ettevõtliku hoiaku ka teadmised ning nende teadmiste rakendamise oskused. Siin astuvadki mängu kool ja ülikool.

Et Eestisse tekib üha rohkem sotsiaalseid ettevõtteid ning käib arutelu selle üle, mida saaksid nad paremini ja tõhusamalt ära teha või kuidas nad saaksid kergendada sotsiaalsfääri järjest suurenevat koormust, oli aeg küps sotsiaalse ettevõtluse akadeemilise kursuse arendamiseks.

Ettevõtlusõppega on teinud taasiseseisvunud Eesti kõrgkoolid juba palju tööd. Selle valdkonna ained on lõimitud paljude õppekavade mooduleisse, samuti on arendatud teiste erialade eripäradega sobivaid ettevõtlusained, sealhulgas infotehnoloogia, meditsiini ja loomemajanduse tarbeks.

Mõtteid jagab kursuse eestvedaja Mervi Raudsaar.

Panustatud on ettevõtluse õpetamise metoodika arendamisse. Näiteks Tartu Ülikooli ettevõtluskeskuse Ettevõtluskodus® arvestatakse ettevõtjaks kasvamise ja kujunemise praktilist loogikat.

vad osalejad paremini Eesti sotsiaalse ettevõtluse võimalusi ja suudavad planeerida oma ideele jätkusuutliku ärimudeli. Tartu Ülikooli kursusel osalesid majandusteaduskonna ning sotsiaal- ja haridusteaduskonna tudengid, kursust rikastas oma visiooniga hulk välisüliõpilasi.

2011. aastal hakati mitmes Eesti avalikõiguslikus ülikoolis välja arendama ja õpetama ka sotsiaalse ettevõtluse aineid. Selleks vajalik sünergia sündis paljude osaliste koostöös. Projekti vedas ja vajalikud inimesed leidis Heateo Sihtasutus, rahastas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Tartu Ülikoolist tuli sotsiaalse ettevõtluse ja õpetamise pädevus ning OÜ Evanter jagas sotsiaalse ettevõtluse rahvusvahelist kogemust. Sotsiaalse ettevõtluse aine vastutavateks jõududeks said dr Roger Evans Šotimaalt ja mina Tartu Ülikoolist.

Seisime silmitsi ülesandega, kuidas teha kursus ühtviisi atraktiivseks kahele sihtrühmale. Majandusüliõpilased teavad väga palju näiteks äriplaani koostami-sest ja ettevõtte majandamisest, aga märksa vähem Eesti sotsiaalsüsteemist, sotsiaaltöö üliõpilaste teadmised ja nen-de puudujäägid on seevastu risti vastupidised. Lahendus peitus rühmatöödes, mille käigus tuli välja arendada oma rühma sotsiaalse ettevõtte kontseptsioon ja seda ühisarutelus kaitsta. Tulemus oli märkimisväärselt parem siis, kui rühmas olid esindatud erinevate erialade inimesed, seega eri liiki pädevus ja teadmus.

Kuna sotsiaalne ettevõtlus on Eesti jaoks uus nähtus, siis on kursuse sihtrühm noored, kes on ideaalsed missiooni-inimesed (näiteks keskkonna- või kogukonnaaktivistid) või tahavad lihtsalt proovida uut, põnevat ja teistsugust. Äsja loodud sotsiaalse ettevõtluse kursus pakubki tudengitele sotsiaalse ettevõtluse teemadel analüüsi- ja väitlusvõimalust. Peale teooria omandamise on tarvis tutvuda tegutsevate ettevõtetega ja vormida oma idee toimivaks sotsiaalseks ettevõtteks.

Ühiselt sündinud ideede puhul osati vaadata sotsiaalset probleemi mitmest küljest ja suudeti seda lahendada uuenduslikul viisil. Tulemuseks saadi ettevõtmise aluseks jätkusuutlik ärimudel. Tallinna Ülikoolis olid väga aktiivsed osalejad sotsiaalse ettevõtluse kogemusega vahetusüliõpilased Bangladeshist, Hispaaniast ja Türgist, kes olid Eestisse tulnud Erasmuse programmi kaudu. Tänu rahvusvahelisele osalejaskonnale tõusid eriti värvikalt esile eri riikide tavade, vastutuse ja moraali dilemmad, mis mõjutavad sotsiaalse ettevõtluse arengut nendes kultuurides.

Kursus hoiab seega tasakaalus ja kujundab tervikuks sotsiaalse ettevõtluse akadeemilis-teoreetilise ning praktilise poole. Sotsiaalse ettevõtluse iseloomulikud jooned olenevad asukohamaa vabasektori traditsioonidest ning majandus- ja sotsiaalpoliitika ajaloost ja mudeleist. Seepärast pole võimalik sotsiaalse ettevõtluse eripärasid mõista ilma neisse teemadesse süvenemata. Akadeemiliste arutelude käigus mõista-

Eesti Maaülikoolis on kursuse eripäraks 32

doktorantide osalemine, kes jagavad oma kogemust, mida neil on võrreldes bakalaureuse-, aga ka magistritudengitega kahtlemata rohkem. Nii on tekkinud kõrgharidusõppe eri astmete vahel väga tõhus diskussioon.

malt saadud teenus mõjutada kogukonna olukorda väga negatiivselt. Sotsiaalse ettevõtluse kontekstis ei saa vaadelda ettevõtluse efektiivsust lühiajalises rahavoogude kontekstis. Tuleb arvestada, et soodne mõju võib olla mitterahaline, ehkki pikemas plaanis on ka see mõõdetav rahas.

Kursustel on olnud omaette teemaks, kas kogu vastutus lasub ettevõtjal või tasub tal loota ka omavalitsuse toetusele või projektirahastusele. Loengutes puhkeb esimene vaidlus tavaliselt selle üle, kas meie mittetulundusühingud võivad kasumit teenida, müües oma teenust, toodet või teost, või peaksid nad sõltuma üksnes toetussummadest ning kasumi teenimine jääks ettevõtete (st aktsiaseltside ja osaühingute) privileegiks, kusjuures tegevuse käigus ilmnev sotsiaalne, ühiskondlik hüve ei ole oluline.

Hea meel on näha, et sotsiaalsest ettevõtlusest huvitub järjest rohkem noori, ehkki kursustele registreerumise statistika kohaselt on neid ühe ülikooli kohta ainult 10– 25. Rõõm on aga tõdeda, et kes on juba kord asjaga tegelenud, tahab oma teemaga süvitsi minna ning on valmis kirjutama sotsiaalse ettevõtluse teemal ka bakalaureusevõi magistritöö. Seega on lootust, et Eestis tekib sotsiaalse ettevõtluse uurimise tava.

Siit kooruvadki välja n-ö traditsioonilise ettevõtluse ja sotsiaalse ettevõtluse õpetamise erinevused. Sotsiaalse ettevõtluse puhul tuleb analüüsida ka olemasolevat sotsiaalset võrgustikku, mille abil oleks võimalik oma teenust, toodet või teost tõhusamalt pakkuda. Veel tuleb lahendada küsimus, kuidas sotsiaalset mõju või hüve luua ja mõõta. Tavalises äriplaanis ei pöörata paraku sotsiaalselt loodavale hüvele peaaegu üldse tähelepanu, kuid sotsiaalses ettevõtluses on see võtmeteemaks.

Valdkonna üks vedajaid, Tartu Ülikooli ettevõtluskeskus kuulub Põhjamaade sotsiaalse ettevõtluse uurijate võrgustikku ning tal on ülevaade maailmas selles vallas tehtust. Eestis toimuvat jälgides on rahvusvahelisele kogemusele tuginedes alust loota, et sotsiaalne ettevõtlus kujuneb Eestis omaette tugevaks uurimis- ja tegutsemissuunaks. Omaette küsimuseks jääb, kas iga Eesti ülikool peaks arendama seda pädevust sõltumatult või oleks mõttekam luua meie ülikoole hõlmav ettevõtluse pädevuskeskus, mis pakuks sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas kvaliteetset teenust.

Kui kogukonnas pakutav toode või teenus on natuke kallim kui naaberlinna oma, tundub viimase tarbimine esmapilgul puhtrahaliselt mõttekam. Kogukonna selline käitumine võib paraku oma kogukonna ettevõtte pankrotti viia ning selle tagajärjel jääks kohalikule omavalitsusele tulumaks laekumata, kogukonna liikmed kaotavad ka töökohad. Niisiis võib odava33

MAKU muudab maailma paremaks ajalehepaberist kinkekottidega KERSTI KARU Fotod: Aron Urb

MAKU on kahe ettevõtliku ja suure südamega õe loodud mittetulundusühing, mis toodab ajalehepaberist kinkekotte, pakkudes nõnda tööd erivajadustega inimestele. Idee autorid Kristi Scheler ja Kerli Kehman räägivad ettevõtmisest lähemalt.

Kerli: Meile meeldis mõte kaasata tegevusse erivajadusega inimesed, kes ei saa oma puude tõttu tööturul osaleda. Me ei läinud neid ükshaaval otsima, sest nad on koondunud töökeskustesse. Kristi: Võtsime alustuseks ühendust kahe Tallinna töökeskusega, üks oli Abikäsi ja teine Juks. Väga kenasti sujus koostöö just Juksi inimestega, kes olid varemgi ajalehepaberist kinkekotte valmistanud. Avastasime, et nende tehnika on hoopis parem kui meil: nad voltisid lihtsamini kui me ise!

Kuidas te selliste kinkekottide valmistamise peale tulite? Kerli: See juhtus väga lihtsalt: mul käis sõbranna Indias ja tõi kingituse, mis oli pakitud kohalikus keeles ajalehte. Vaatasin juba siis, et see on väga lahe. Ajalehepaberist kotid on Indias väga populaarsed. Voltisime endale terve hunniku kinkekotte ja siis need jäid seima. Kristi: Paari aasta pärast avastasime Heateo SA sotsiaalse ettevõtluse koolitussarja, mis ajendas meid oma ideed edasi arendama. Enne seda polnud meil selget visiooni.

Mis oli arendusprotsessi juures kõige ootamatum? Kerli: Tegime toote valmis ja olime õnnelikud – mõtlesime, et nüüd hakkame müüma! Aga sa pead reaalselt mõtlema! Tekkis küsimus, kas me tuleme õhtul pärast tööd koju ja hakkame neid kotte voltima? Kristi: Ja kuidas sa turustad? Mis selle hind on? Kas see on reaalne? Näiteks alguses mõtlesime, et lähme jaeturule, aga tegelikult läks kõik vastupidi. Me ei mõelnud üldse ärikliendile! Nüüd on meil plaan pakkuda ettevõtetele võimalust tellida nende enda materjalist omanäolised kinkekotid.

Mida see koolitussari teile andis? Kerli: Hästi hea oli see, et see oli tasuta koolitus – sa saad teha midagi isegi siis, kui sul pole oma ettevõtet ega suuri ressursse. Neljakuusel koolitusel pidime looma äriplaani ja selle päriselt kirja panema. Pidime mõtlema, kellele ja kuidas me kinkekotte müüme.

Kas ärikliendini on kergem jõuda? Kristi: Jah, äriettevõtte puhul on vahelülisid tunduvalt vähem. Jaekettidesse minek tundub täiesti utoopiline. Seepärast sobivad meile praegu pigem nišipoed ehk ökopoed, Eesti disaini poed ja veinipoed. Kerli: Meil oli koolitussarjas väga hea men-

Kuidas te erivajadustega inimeste kaasamise peale tulite ja need inimesed leidsite? 34

Sellised kinkekotid koguvad hoogsalt populaarsust.

tor Kaarel Roosa, kes soovitas ärikliendi peale mõelda. Taipasime siis, et meie ärimudelis algab sihtrühm hoopis teisest otsast. Ma olen küll lugenud raamatuid selle kohta, kuidas leida turg ja sinine ookean, mida sa pole seni avastanud, ja kuidas näha tarbijas vajadust, mida keegi teine ei täida, aga seda on nii raske ära tunda. Seepärast ongi hea, kui sul on toeks ja suunajaks osalemine programmis, koolitusel või oma mentor, kes oskab nõu anda. Kas te olete mõelnud, mida teha järgmiseks? Kerli: Keskendume kinkekottidele. Tahame näha neid poelettidel, turul ja ärikliendi juures. Kui aga peaksime oma toodet arendama, võiksime kaasata näiteks kunstiakadeemia tudengeid. Meie ise pole disainerid, aga see on kindlasti üks mõttekoht. Kasutame liimi, nööri ja paberit. Mis variandid siin tootearenduseks võiks olla? Kristi: Sellele aitab nüüd kaasa Loov Eesti Pesa programm, mille abil astume jälle sammukese lähemale oma ärikontseptsiooni täiustamisele. See on oluline tõukejõud, sest oma põhitöö kõrvalt sa võidki mõtlema ja ootama jääda. Me peame korra nädalas maha istuma ja liikuma jälle sammukese edasi. Mida te soovitate teistele sotsiaalse ettevõtlusega alustajatele?

Heateo Sihtasutuse ja AIESEC Eesti koostööna ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel kolm kuud kestnud sotsiaalse ettevõtluse koolitussarja tulemusena tunnustati MAKU parimaks sotsiaalse ettevõtluse ärikontseptsiooniks.

Kristi: Alati tasub proovida. Kui sa ei proovi, siis sa ei saa teada, kas sul läheb hästi või tabab sind ebaõnn. Aga äkki lähebki hästi? See tunne on hästi hea – eriti siis, kui teed midagi sellist, millel on sotsiaalne lisaväärtus.

Kristi ja Kerli julgustavad maailma paremaks muutma. 36

KASULIKKU KIRJANDUST Heateo kogemus on näidanud, et suur osa kodanikualgatustest toetub oma tegevuse kasulikkust hinnates sisetundele ja usule. Jäetakse uurimata, kas tegevused ikka põhjustavad ühiskonnas soovitud muutust ja seda soovitud ulatuses. Käsiraamatu “Kodanikuühenduste ühiskondliku mõju hindamine” materjali osaline või täielik rakendamine aitab tegutseda läbimõeldumalt ja muuta maailma paremaks senisest rohkem. Kogumiku saab Heateo kodulehel www.heategu.ee otsingumootorisse pealkirja sisestades elektrooniliselt alla laadida.

Juhendmaterjal on mõeldud abivahendina juriidilistes küsimustes üldise suuna leidmiseks. Enne mõnes konkreetses olukorras otsuse langetamist tuleb teema endale ikkagi ise seaduste lugemise abil hästi selgeks teha ja vajaduse korral pidada nõu ka juristi või mõne muu pädeva isikuga. Juhendmaterjali saab Heateo kodulehel www.heategu.ee otsingumootorisse pealkirja sisestades elektrooniliselt alla laadida.

46 kaasusega sisukas ülevaade väga erinevatest eeskujulikest vastutustundliku ettevõtluse näidetest Eestis. Kogumiku saab Heateo kodulehel www.heategu.ee otsingumootorisse pealkirja sisestades elektrooniliselt alla laadida.

MTÜ Oma Pere loodud käsiraamat annab lihtsa ja selge pildi nii peresisese kui ka uude perekonda lapsendamise teekonnast, et vähendada võimalikke riske lapse elama asumisel uude perekonda ja abistada kõiki osapooli kogu protsessi jooksul. Käsiraamatut saab sirvida MTÜ Oma Pere kodulehel www.omapere.ee. 37

Suurtoetaja: