6.1. Kaasav noorsootöö

Eesti kui Euroopa noortepoliitika strateegilise tähendusega dokumentides, olgu selle näideteks siinkohal lõimitud noortepoliitika idee kui selline (noorsootöö strateegia 2006), sotsiaalse tõrjutuse riski ennetamise prioriteediks seadmine noorsootöö strateegia rakendamisel (Vabariigi Valitsus 2011) või Euroopa Liidu Nõukogu vastu võetud noorsootöö resolutsioon, milles rõhutatakse noorsootöö rolli ühiskondliku lisaväärtuse loomises (Nõukogu… 2010). „Edendades inimõiguste, demokraatia, rahu, rassismivastasuse, kultuurilise mitmekesisuse, solidaarsuse, võrdsuse ja säästva arenguga seotud universaalseid väärtusi, saab noorsootöö anda ka ühiskondlikku lisaväärtust. [---] Võib anda panuse noortega seotud poliitikavaldkondadesse, näiteks elukestvasse õppesse, sotsiaalsesse kaasatusse ja tööhõivesse.” (ibid.). Sellest, kuidas kõnealune teema teistes Euroopa Liidu noortepoliitika suunistes kajastub, on juba eelmistes peatükkides juttu olnud (Trumm 2013). Olles avanud teema viidetega valdkonna teoreetilistes käsitlustes ja poliitilistes alusdokumentides sisalduvatele ambitsioonidele, keskendub see artikkel siiski pigem noorsootööpraktikale. Millised on noorsootöö tegelikud võimalused võtta midagi ette selleks, et luua noortele paremad toimetulekutingimused, pidades seejuures silmas just neid noori, kelleni jõudmine ja kelle püsivalt kaasamine eeldab lisatähelepanu ja erilist lähenemist? KUIDAS saab noorsootöö sotsiaalse kaasatuse suurendamisse panustada? Neile küsimusele vastamiseks on põhjust tutvuda kaasava noorsootöö mõistega.

6.1. Kaasav noorsootöö

Kaasavat noorsootööd võib defineerida kui kõigi noorte aktiivset võrdväärset osalemist soodustavat, mõtestatud ning teadlikku tegevust, millega kaasatakse erivajadustega ja piiratumate võimalustega noored noorsootöö igapäevastesse tegevustesse (Enn 2013 viitega Jüristo, Kannelmäe-Geerts 2009−2011). Seega ei ole kaasava noorsootöö mõte selles, et juurutada n-ö eraldatud tegevusi spetsiifilistele sihtgruppidele nagu noored õigusrikkujad või koolitee katkestanud noored, tervislike erivajadustega noored jpt. Ehkki see võib olla mõistlik lähenemine teatud sihtgrupini jõudmise teel esimeste sammude tegemiseks, on pikemas perspektiivis eesmärgiks soodustada noorte suhtlust, osalust ja koostööd nende mitmekesisust arvestavalt ja kaasavalt. Tagamaks, et kõigil noortel oleks taustast ja erivajadustest olenemata huvi ja soovi korral võimalus noorsootöös osaleda, on vaja luua teatud tingimused. See eeldab noorsootöötajalt teadlikke valikuid ja tegutsemist erinevatel tasanditel, mida võib tinglikult liigitada järgmiselt: • otsene töö noortega. See tähendab (potentsiaalselt) tõrjutud sihtgruppide kaasamist ja jõustamist, kaasates vajadusel ja võimalusel ka noore lähima tugivõrgustiku ehk pere ja sõbrad. Samavõrd oluline on ka noorte seas laiemalt kaasavate hoiakute kujunemise toetamine; • koostöö sidusvaldkondadega nagu formaalharidus, sotsiaalsektor, tervishoid jms, mis tagab lõimitud mõju meetmete kavandamisel ja elluviimisel; • kogukonna kaasavamaks muutumisele kaasa aitamine, suunates avalikkuse teadlikkust ja tähelepanu sidususega seotud kitsaskohtadele kogukonnas, kirjutades näiteks arvamusartikleid, algatades kampaaniaid, korraldades sündmusi jms. Kõik nimetatud sekkumistasandid on olulised selleks, et noorsootöö võiks olla arvestatav partner noorte elu olulisemate väljakutsetega seonduvate leevendus- ja lahendamisvõimaluste pakkumisel.