6.2. Kellele on suunatud „noortele suunatud” lähenemised?

6.2. Kellele on suunatud „noortele suunatud” lähenemised?

„Sain alles täna aru kui vähe ma meie piirkonna noortest tegelikult tean… st muidugi on mul mingi üldine ettekujutus ja kokkupuude nendega, kes meie keskuses käivad ja isiklikult … aga kas meie linnas on noori, kes ei õpi, ei tööta ja tegelevad jumal teab millega? Küllap on. Aga me pole oma tegevuste planeerimisel isegi mõtetes kunagi nende juurde jõudnud.” Kommentaar riskinoorte kaasamist puudutaval koolitusel osalenud noorsootöötajalt

Elukestva õppe professor ja noorsoouurija Helen Colley on öelnud: „See, kuidas me sotsiaalsest kaasatusest aru saame, määrab kindlaks selle, mida me selles suhtes ette võtame.” (Colley 2007). Colley mõttest inspireerituna tuleb ka tõdeda – selleks, et kedagi kaasata, tuleks esmalt aru saada, mis tema tõrjutust tingib, et siis nende tegurite vastu midagi mõjusat ette võtta. Varem on noorte sotsiaalset tõrjutust vaadeldud kui ilmajäetust haridusest, töökohast ja sellega kaasnevast sissetulekust ning uuritud, kuivõrd mõjutab selline ilmajäetus noore pereloomet, sotsiaalseid suhteid, usaldust, osalust ja tulevikuväljavaateid (Kasearu, Trumm 2013a). Euroopa Komisjon on programmi Euroopa Noored sotsiaalse kaasatuse strateegias kasutusele võtnud mõiste vähemate võimalustega noored (Inclusion Strategy … 2007). Need on noored, kes on „… võrreldes eakaaslastega ebasoodsamas olukorras, sest nad kogevad elus teatud takistusi, ohustavaid situatsioone ja olusid, mis omakorda raskendavad nende osalemist formaalses ja mitteformaalses hariduses, rahvusvahelises mobiilsuses, kodanikuõiguste realiseerimises ja ühiskondlikus osaluses laiemalt” (ibid., lk 3). Seejuures rõhutab definitsioon järgnevaid ohutegureid (mis on tegelikult omavahel seotud, läbipõimunud): • sotsiaalsed takistused: noored, kes puutuvad kokku diskrimineerimisega soolistel, etnilistel, religioossetel põhjustel, oma seksuaalse orientatsiooni või puude tõttu; noored, kel napib sotsiaalseid oskusi või kelle käitumises ilmnevad teatud antisotsiaalsed ilmingud, nn riskinoored; (endised) õigusrikkujad, (endised) sõltuvusainete tarbijad, noored lapsevanemad ja eriti üksikvanemad, orvud jne; • majanduslikud takistused: madala sissetulekuga peredest pärit noored, sotsiaaltoetustest sõltuvad noored, kodutud, laenude tagasimaksmisega raskustes olevad noored, vaesuses elavad noored jne; • puudest tulenevad takistused: vaimupuudega, füüsilise puudega, meelepuuetega noored jne; • hariduslikud takistused: õpiraskustega noored, haridustee katkestanud ja madala haridustasemega noored jne; • kultuurilised takistused: sisserännanud kogukondadest pärit noored, põgenikud, rahvusvähemustesse kuuluvad noored, noored, kel on raskusi kultuurilise ja keelelise kohanemisega jne; • tervislikud takistused: krooniliste terviseprobleemidega noored, psühhiaatriliste probleemidega noored jne; • geograafilised takistused: maapiirkondadest ja madala sotsiaalse staatusega piirkondadest pärit noored, väikesaartel ja äärealadel elavad noored, probleemsetes linnapiirkondades elavad noored, kehva taristuga piirkondades elavad noored jne (ibid.). Definitsioonidest olulisemaks tuleb pidada sisulise teadmise kujundamist tõrjutust kogevate noorte tegelikust eluolust konkreetses tööpiirkonnas. Nii on paljudes n-ö pilootprojektides võetud esmalt eesmärgiks luua olemasolevate (noorte-)uuringute jm toel parem arusaam tõrjutud

sihtgruppidest kogukonnas, kas üldisemalt või teatud prioriteetset gruppi silmas pidades.

Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti Vabariigi koostööprogrammi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine” raames on alates 2011. aastast ellu viidud arenguprogramme kohalikele omavalitsustele, kes soovivad välja töötada uusi algatusi noorte tööotsijate ja formaalharidusest väljalangenud noorte kaasamiseks (Enn 2012). Projekti kaasatud omavalitsused jõuavad noortele suunatud sekkumiste kavandamise protsessis ühel hetkel tõdemuseni, et alustada tuleb hoopis probleemi olemuse põhjalikumast uurimisest ning pühendanud palju aega erinevate osapoolte kaasamisele, kes võiksid probleemi paremaks mõtestamiseks rikastavaid vaatenurki tuua, otsinud kontakti nende ametiasutustega, kel on statistikat vastava sihtgrupi kohta, tutvunud temaatiliste uuringutega, kutsunud kokku potentsiaalse võrgustiku koostöökoosolekuid jms. http://arenguprogramm.wordpress.com ja http://arenguprogramm2.wordpress.com Noorsootöötaja ja noortepoliitika professor Howard Williamson on välja pakkunud ühe võimaliku „tööriista”, mille toel noorsootöötajad sotsiaalse tõrjutuse olemust noorte seas paremini mõistaksid (Williamson 2007, lk 26). Ta nimetab seda kuue võtmeküsimuse meetodiks, mille neli esimest küsimust on suunatud probleemi olemuse selgitamisele, kaks viimast aga keskenduvad laiemale kontekstile, sh poliitikamõõtmele. See lähenemine on üheks näiteks, kuidas edasiste sekkumiste kavandamiseks väärt ainest koguda. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et mistahes lähenemise eduka rakendamise eelduseks on põhjalik arusaam sellest, mida tõrjutus teatud noorte elus tähendab ja millest see tuleneb.