5.2. Üldine hoiak noorte kaasamise suhtes

nende hinnangul nende „parimates huvides“ ja millised on nende vajadused (Lockyer 2008, James ja James 2004, Howe ja Covell 2005, Lansdown 2005). Sageli rõhutatakse ka seda, et osaluse abil valmistatakse ette tulevasi aktiivseid kodanikke (Howe ja Covell 2005) ning harjutatakse täiskasvanuks olemist, kuna kompetentsust ja aktiivsust arendatakse praktiliste kogemuste kaudu lapse ja noorena – need ei teki täisealiseks saades iseenesest (Lister 2008, James ja James 2008). Vähem tähtis pole ka arusaam, et noortega arvestamine ja nende osalus on kooskõlas demokraatia põhiprintsiipidega, kuna see peab silmas ka noorte kui sotsiaalse grupi arvamust (vt nt Howe ja Covell 2005, Mason et al. 2005, Lockyer 2003, Dahlberg et al. 1999). Noorte kaasamise kaudu nende õiguste tagamine sõltub nii laiemast kultuurilisest, sotsiaalsest kui ka poliitilisest kontekstist. Nii näiteks on väga tõenäoline, et totalitaarsetes ja demokraatlikes riikides on osalusõigusel erinev tähendus (Percy-Smith ja Thomas 2010). Lapse ja noore autonoomia ja osalemisega seotud õigused on paremini tagatud ühiskondades, kus on nt demokraatlike ja kaasavate praktikate kogemus, kus tähelepanu pööratakse erinevate sotsiaalsete gruppide võrdsetele õigustele ning kus on arenenud kodanikuühiskond jms tingimused (Lansdown 2010). Sellest tulenevalt võib järeldada, et Eesti ühiskonnal on laste ja noorte õiguste tagamiseks üpris head eeldused. Ka seadusandlus peab laste ja noorte osalusõiguste toimimist toetama ning ühe hea näitena võib tuua noorsootöö seaduse §-s 9 (RT I 2010, 44, 262) sätestatud tingimused valla- või linnavolikogu juurde noortevolikogude moodustamiseks.

5.2. Üldine hoiak noorte kaasamise suhtes

Nagu sissejuhatusest lugeda võis, sõltub noore kaasamise ja osalemisega seotud õiguste tagamine paljudest erinevatest teguritest. Äärmiselt oluline on see, et nii lapsevanemad kui ka teised täiskasvanud ühiskonnaliikmed suhtuksid lastesse ja noortesse kui kompetentsetesse indiviididesse, hinnates lapse ja noore vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Kirjanduse põhjal võib öelda, et ühiskonnas võib noortega seoses valitseda ühel ajal mitmesuguseid arusaamu (Meyer 2007, Harper et al. 2010, Johnny 2006). Nii võivad noored olla ebaküpsed, haavatavad, vastutustundetud või kompetentsed (Goldson 1997, Scraton 2005). Suhtumine nooresse kui kompetentsesse isikusse aitab noore õiguste, ennekõike autonoomiaga seotud õiguste tagamisele ja kaitstusele kõige paremini kaasa. Monitooringust selgus, et nii noored kui ka täiskasvanud kujutlevad noort haavatava ja kaitset vajavana ning samas kompetentse ja taibukana. Viimasena nimetatud suhtumine noortesse annab hea eelduse selleks, et noore õigused oleksid Eesti ühiskonnas hästi tagatud. Samuti oleneb noore õiguste tagamine sellest, kui teadlik on ühiskond noore õigustest. Nii on näiteks levinud arusaam noore õigustest kui olukorrast, kus noortele antakse õigused ehk piiramatu vabadus ning ühtlasi võetakse täiskasvanutelt igasuguste piirangute seadmise õigus ja autoriteet (vt Hill et al. 2004, Godwin 2011). Selline väärarusaam on levinud ka Eesti ühiskonnas (Suvi 2009). Oluline on aga hoopis mõista, et laste ja noorte õigused on inimõigused, mis kaitsevad laste ja noorte huve ja vajadusi ning õigustega kaasnevad ka kohustused. Oma õiguste kasutamise ja iseseisva tegutsemisega noor õpibki, mida tähendab oma valikute ja otsuste tegemine, nende tagajärjed ja vastutus. Et saada teada, milline on Eesti ühiskonna valmisolek kaasata noori erinevatesse otsustesse ja ühiskonnaellu, küsiti „Lapse õiguste ja vanemluse monitooringus“ nii noorte kui ka täiskasvanute käest, kuivõrd nad nõustuvad väitega „lapse ärakuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute kuulamine“. Üldiselt on Eesti elanikkond seda meelt, et lapse ärakuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute kuulamine. Täiskasvanutest nõustus selle väitega täielikult 70% ning noorte seas oli samamoodi vastanute osakaal isegi suurem (72%). Lisaks oli mõlemast grupist peaaegu veerand

Joonis 1. Kui mõtlete laste käest arvamuse küsimise peale, siis kuivõrd te nende väidetega nõustute? (%)

(24%) selle väitega pigem nõus. Samas väite puhul „lapse arvamust võib küsida, kuid sellega ei pea arvestama“ nii üksmeelsed ei oldud ning ka noorte ja täiskasvanute arvamused ei ühtinud. Täiskasvanutest oli selle väitega täiesti või pigem nõus 46%, noortest aga 31%. Täiskasvanud olid sagedamini seisukohal, et lapse arvamusega ei pea tingimata arvestama. (vt ka Joonis 1) Monitooringus uuriti 10–18-aastaste noorte käest ka seda, kuidas nad tajuvad oma vanemate suhtumist sellesse, kui nad ise otsuseid teevad. Enam kui kolmveerand (78%) noortest oli täiesti või pigem nõus sellega, et vanemad suhtuvad sellesse hästi, kui noor ise otsuseid teeb. Samas nõustus enamal või vähemal määral (vastates täiesti või pigem nõus) 67% noortest, et vanemad nõuavad noorte käest vastuvaidlematut sõnakuulamist. Seega tundsid monitooringu raames küsitletud noored, et lapsevanemad soosivad iseseisvate otsuste tegemist, kuid teisalt nõuavad nad vastuvaidlematut sõnakuulamist. Siinkohal tuleb arvesse võtta, et olukorrad on erinevad ja sellest tingitult võivad ka lapsevanemate reaktsioonid situatsioonist oleneda.

5.3. Noori puudutavad küsimused

Monitooringus analüüsiti ka hoiakuid ja noorte kogemusi seoses erinevates valdkondades arvamuse avaldamisega. Nii noortelt kui täiskasvanutelt küsiti, kuivõrd on nad nõus, et noori endid, noore perekonda, kooli ja ühiskonda laiemalt puudutavates küsimustes on tarvis küsida noore arvamust. Samuti pidid noored andma hinnangu sellele,