5.1. Noorte õigused ja kaasamine

Artikli esimene peatükk kirjeldab, milline on ühiskonna üldine hoiak noorte kaasamise suhtes erinevate tasandite otsustusprotsessidesse. Edasi vaadeldakse, milline on suhtumine siis, kui noored ütlevad sõna sekka neid endid ja oma perekonda puudutavates küsimustes. Kaasatus koolielu puudutavatesse küsimustesse sõltub aga ka sellest, kui hästi noor end koolikeskkonnas tunneb ja millised on sealsed võimusuhted. Seetõttu on koolielu puudutavas peatükis lisaks noorte võimalustele koolielus arvamust avaldada käsitletud ka koolikiusamist. Eelviimane peatükk annab ülevaate hoiakutest ja kogemustest seoses noorte arvamuse arvestamisega kogukonda puudutavates küsimustes. Pärast monitooringu osalusõigust puudutavate küsimuste ülevaadet on kokkuvõttes toodud järeldused, kui hästi on Eestis noorte õigused kaasamise kaudu tagatud. Artikkel tugineb aastatel 2011–2012 läbi viidud „Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu“ tulemustele. Monitooringu eesmärk oli kaardistada Eesti ühiskonna teadlikkust noorte õigustega seotud küsimustest ning analüüsida noorte kasvatamise ning vanemluse toetamisega seotud hoiakuid ja probleeme arvestades nii noorte kui ka täiskasvanute perspektiivi. Uuring käsitles ühelt poolt hoiakuid noorte õiguste suhtes, kuid teisalt küsiti ka konkreetsemalt erinevate olukordade kohta, et näha, kuivõrd on noorte õigused igapäevaelus tagatud. Monitooring oli andmete kogumise viisi poolest märkimisväärne ja mõnevõrra harukordne, kuna nii täiskasvanutele kui ka noortele esitatud küsimuste sisu oli võimalikult ühesugune, kuid sõnastuse puhul oli eesmärgiks see, et küsimused toimiksid sihtrühmade vastavat spetsiifikat arvestades adekvaatsete mõõteriistadena. Selline andmete kogumise viis toetas sihti saada võimalikult hea ülevaade sellest, millised on Eesti noorte ja täiskasvanute hoiakud, teadlikkus ja kogemused seoses noorte õiguste, nende kasvatamise ja vanemluse toetamisega. Turu-uuringute AS-i korraldatava omnibussuuringu raames küsitleti 1000 inimest vanuses 15–74. Poliitikauuringute Keskuse Praxis poolt läbi viidud noorte ankeetküsitlusele vastas kokku 999 noort 4.–12. klassist üle kogu Eesti. Kuigi uuringus „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring“ käsitleti 10–18-aastaste sihtrühma lastena, on järgnevas artiklis seda vanuserühma käsitletud noortena. Kuivõrd käesolev artiklikogumik käsitleb noori ning vastavalt noorsootöö seadusele (§ 3, RT I 2010, 44, 262), on noor 7–26-aastane isik, saab artiklis käsitletavat vanuserühma 10–18 nimetada noorteks.

5.1. Noorte õigused ja kaasamine

Landsown (1994, viidanud Taylor et al. 2001) on jaganud ÜRO lapse õiguste konventsioonis toodud õigused sisu järgi kolme kategooriasse. Need on hoolitsusega seotud õigused, kaitsega seotud õigused ning autonoomia ja osalemisega seotud õigused. Viimasena mainitud õigused ehk osalemisega seotud õigused hõlmavad kodaniku- ja poliitilisi õigusi, nt sõna-, mõtte-, südametunnistuse vabadust, õigust avaldada arvamust, omada juurdepääsu informatsioonile, moodustada ühinguid ja rahumeelselt koguneda jt õiguseid. Esimesed kaks kategooriat ehk lapse hoolitsuse ja kaitsmisega seotud õigused on seni laste ja noorte õiguste tagamisel domineerinud ning osalusega seotud õigused on jäänud pigem tagaplaanile (Lansdown 2010, Johnny 2006). Õigupoolest käsitleti enne ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal erinevates seadusandlikes dokumentides lapsi pigem objekti, mitte subjektina (Kutsar 2012). Seega teeb autonoomia ja osalemisega seotud õiguste kategooria konventsiooni eriliselt oluliseks just lapse ja noore kui õigusi kandva subjekti tunnustamise seisukohalt. Miks on aga noorte kaasamisest hakatud viimasel ajal üha rohkem rääkima ning mis kasu toob see noortele ja ühiskonnale? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks on see üks noore kui indiviidi heaolu tagamise eeldus, kuna noortel on rohkem võimalusi end puudutavates asjades arvamust avaldada. Teiseks on võimalik tänu laste ja noorte kuulamisele ja nendega arvestamisele tagada parem lastekaitsesüsteem, kuna lapsed ja noored saavad ise täpsustada, mis on