3.11. NEET-noorte ettevalmistus tulevikuks ja tulevikuväljavaated

Joonis 10. Seltskondlikest üritustest osavõtt võrreldes eakaaslastega NEET-staatuse ja vanuse lõikes, %.

Allikas: ESS 2004–2010

noori võrreldes tuleb see erinevus selgelt esile – NEETnoorte seas on tunduvalt vähem neid, kes on viimase aasta jooksul spordiklubi külastanud. Seevastu noortekeskuste külastamises NEET ja mitte-NEET-noorte puhul suuri erinevusi ei ole. Noortekeskuses käimine ei eelda erilisi rahalisi väljaminekuid, kuna tegevused põhinevad avatud noorsootöö põhimõttel. Kogukonna või keskkonna arendamisega tegelevate organisatsioonide töös osaleb üldse väga vähe noori ehk alla 10%, vabatahtliku tööd on teinud alla ühe neljandiku noortest. Kuid siiski on mõlemal juhul aktiivsemad just mitte-NEET-noored. Erinevused NEET ja mitte-NEET-noorte vahel on aga veelgi suuremad, kui vaatleme ajalooliste mälestiste, kino ja teatri külastamist. Ühelt poolt on tegemist taas materiaalseid ressursse nõudvate tegevustega, kuid teisalt tuleb arvesse võtta ka seda, et kooliõpilaste puhul on kultuuriürituste külastamine tihti kooli algatatud. Seega tähendab noorelt koolist väljalangemine suure tõenäosusega ka kõrgkultuurist eemaldumist. Eriti vanemas vanuserühmas tulevad esile ka suured erinevused koolitustel, seminaridel ja konverentsidel osalemises. Viimase aasta jooksul on mitte-NEET-noortest pooled mõnel koolitusel või seminaril osalenud, samas kui NEET-noorte seas on see osakaal 23%. NEET-noorte seas on suhteliselt palju töötuid ja seega võib eeldada, et Töötukassa suunab neid erinevatele koolitustele. Ent kuidas seletada mitte-NEETnoorte aktiivsust? Ilmselt tähendab see seda, et ühelt poolt korraldavad tööandjad oma töötajatele erinevaid koolitusi ning teisalt võib eeldada, et noored on ise koolitusvõimaluste otsimisel aktiivsemad.

Kokkuvõtlikult võib nentida, et NEET-noorte võimalused ühiskonnas osaleda, kultuuri tarbida ja ennast täiendada on piiratumad. Samas aga tekib küsimus, et kas ka noored ise tajuvad, et nende võimalused on eakaaslastega võrreldes piiratud? Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, kuna ligikaudu pooled 15–24-aastastest NEET-noortest väidavad, et nad saavad sotsiaalsetel üritustel vähem osaleda kui enamik nendeealisi noori. Tavanoorte seas moodustavad suurima rühma aga need, kes leiavad, et nad saavad osaleda umbes sama palju. Vanemas vanuserühmas on erinevused isegi suuremad. Siin tuleb muidugi arvestada ka seda, et vanemas vanuserühmas on NEETnoorte seas päris palju väikelastega kodus olevaid naisi, ning sellistel juhtudel on just laps piiravaks lisateguriks.

3.11. NEET-noorte ettevalmistus tulevikuks ja tulevikuväljavaated

NEET-noored on tunduvalt kriitilisemad koolist saadud teabe ja nõu suhtes, mis puudutab nende edasisi haridus- ja koolitusvõimalusi ning töövõimalusi. Nii on nooremas vanuserühmas 38% NEET-noortest ja 54% mitte-NEETnoortest rahul haridussüsteemis pakutava teabe ja nõustamisega edasiste õppimisvõimaluste kohta, samas kui ning 22% NEET-noortest ning 43% mitte-NEET-noortes on rahul nõustamisega tööalaste võimaluste valdkonnas. Seega on NEET-noored tunduvalt rahulolematud ning lisaks leiab12% NEET-noortest, et nad ei ole mingit abi ega juhendamist saanud. 25–29-aastaste seas hinnangutes erinevusi esile ei tule. Seega toovad NEET-noored sagedamini esile, et neil on jäänud õigete otsuste tegemisel toetusest vajaka. Tööpuuduse kogemine tööelu alguses võib omada pikaajalist mõju ja olla määravaks kogu elutee kujunemisel. Gregg ja Tominey (2004) toovad esile, et töötus võib sissetulekule aastatepikkust mõju avaldada. Muidugi mängib siin rolli see, et tööpuudus on kõrgem madalamalt haritud noorte seas (Unt ja Saar 2007), kellel on ka tulevikus seetõttu väiksemad võimalused kõrgemat töötasu teenida. Kuid lisaks saab ühe tõlgendusena välja pakkuda töötuse kogemusega noorte suurema leplikkuse töökoha valimisel – nad on valmis ka madalamalt tasustatud töökohti vastu võtma. Seetõttu uurime järgnevalt, kas ja kuivõrd eristu järgnevalt, kas ja kuivõrd eristu, kas ja kuivõrd eristuvad NEET-noorte tulevikuplaanid tavanoorte omadest. Esmalt vaatame, kui valmis on noored kasutama EL-i tööturuvõimalusi laiemalt ehk kas nad sooviksid asuda tööle mõnda teise Euroopa riiki. Nooremas vanuserühmas soovib enamik noori teise riiki tööle asuda. 15–24-aastastest NEET-noortest töötaks lühiajaliselt välismaal 32%, mitte-NEET-noortest 42%, pikaajaliselt vastavalt 34% ja 35%. Seega on NEET-noorte hulgas 10 protsendipunkti võrra rohkem neid, kes ei soovi välismaale tööle minna. 25–29-aastaste seas NEET-noorte ja mitte-NEET-noorte vahel ei ole välismaale tööleminemise soovis erinevusi: mõlemas rühmas on 37% neid, kes ei soovi välismaale minna. Oma ettevõtte rajamise soov on nooremaealiste NEET-noorte seas isegi rohkem levinud kui tavanoorte seas, vastavalt 68% ja 50%. Vanemealiste rühmas on olukord aga vastupidine, kuna 30% NEET-noortest sooviks oma ettevõtte rajada, samas kui tavanoorte seas on sama soov 44 protsendil. Samuti tuleb esile, et tavanoortest on 11% oma ettevõtte juba rajanud, kuid NEET-noorte seas firmaomanikke pole. Peamised põhjused, miks NEET-noored ei soovi ettevõtlusega alustada, on kartus, et neil ei ole ettevõtlusega tegelemiseks vajalikke oskusi (21%) ning et ettevõtet on keeruline rajada (18%). Seega on vanemaealiste NEET-noorte valmisolek iseendale tööandjaks hakata tunduvalt madalam.

Kokkuvõte

Noore inimese jaoks on oluline hariduse omandamise ja töökoha leidmise abil vanematest sõltuvust vähendada ja üha suuremat iseseisvust saavutada. Ühiskonnale on iga järgneva sünnikohordi puhul tähtis see, et nad siseneksid sujuvalt tööturule ning täidaksid täiskasvanu rolliga kaasaskäivaid funktsioone, näiteks saaksid lapsi. Indiviidi tasandil saab seda protsessi vaadata kui individuaalse elutee kujundamist erinevate individuaalsete valikute kaudu. Ühiskonna tasand moodustab aga noorte individuaalsete valikute sotsiaal-majandusliku konteksti. Seega iseloomustab noorte eluteed ühest elufaasist teise liikumine. Ühest seisundist ja elufaasist teise liikumine hõlmab alati riski, et uude staadiumisse sisenemine ei toimu ootuspäraselt ehk sellega võib kaasneda sotsiaalse tõrjutuse risk. Noorte sotsiaalne tõrjutus on mitmetahuline sotsiaalne nähtus. Ühelt poolt koosneb sotsiaalne tõrjutus ise mitmest aladimensioonist, mis omavahel põimununa võimenduvad. Teisalt on nooreks olemine periood, mil ühe jalaga veel lapsepõlves ollakse ning vanematekodu ressurssidest