2.3. Euroopa noorte sotsiaalse tõrjutuse risk

tasemete üldist kvaliteeti, edendades selleks õpilaste ja praktikantide liikuvust. Eesmärgi saavutamiseks peavad liikmesriigid tagama nii vajalikud investeeringud, pöörama tähelepanu õpitulemuste parandamisele ja vähendama koolist väljalangevust, suurendama haridussüsteemide vastavust tööturu vajadustele ning arendama noortele mõeldud nõustamis-, juhendamis- ja praktikasüsteeme. Selleks, et anda poliitikakujundajatele ja valdkonna ekspertidele süsteemne ja kõikehõlmav ülevaade noorte elutingimustest, töötati Euroopa Komisjoni tellimusel välja poliitikapõhine noortevaldkonna uuendatud indikaatorsüsteem. Indikaatorsüsteem lähtub noortestrateegia eesmärkidest ja hõlmab kaheksat tegevusvaldkonda: 1) haridus ja koolitus; 2) tööhõive ja ettevõtlus; 3) tervis ja heaolu; 4) sotsiaalne kaasatus; 5) kultuur ja loovus; 6) noorte osalus; 7) vabatahtlik töö; 8) noored ja maailm. Indikaatorid on riikide lõikes võrreldavad ning neid uuendatakse regulaarselt; samuti on need Eurostati andmebaasist avalikkusele kättesaadavad.

Noorte sotsiaalse kaasatuse valdkonna mõõtmiseks kasutatakse peamiselt vaesuse, materiaalse ilmajäetuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud arvnäitajaid, mida esitatakse kahe vanuserühma lõikes: kuni 18-aastased lapsed ja 18–24 (või 15–24) aasta vanused noored. Valdkonna keskseks indikaatoriks on kolmest indikaatorist (suhteline sissetulekuvaesus, materiaalse ilmajäetuse indeks ja vähene tööga hõivatus) moodustatud summaarne liitindeks, mis näitab toimetulekuriskiga laste ja noorte osakaalu vastavas vanuserühmas. Lisaks on eraldi indikaatoritena välja toodud raviteenuste kättesaadavuse subjektiivne hinnang ning mittetöötavate ja mitteõppivate 15–24-aastaste noorte (nn NEET-noorte) osakaal vastavas vanuserühmas, mis seob sotsiaalse kaasatuse valdkonna hariduse ja tööhõive temaatikaga.

2.3. Euroopa noorte sotsiaalse tõrjutuse risk

Järgnevalt püüame leida vastuse üldisele küsimusele „Milline on tänaste Euroopa noorte sotsiaalse tõrjutuse tase erinevate liikmesriikide lõikes ning milline on Eesti koht nende riikide seas?“ Selleks analüüsime Euroopa noorte olukorda kahe kõige olulisema sotsiaalse tõrjutuse mõõtme – tööhõive ja materiaalse olukorra – alusel. Tööturul osalemine on peamine noori ühiskonda kaasav tegur. Üheks peamiseks sotsiaalset tõrjutust põhjustavaks riskifaktoriks peetakse aga töötust. Töö puudumine jätab inimesed ilma elatise teenimise võimalusest ning vähendab nende sotsiaalseid kontakte ja osalemist ühiskondlikus elus. Eriti tugevasti puudutab tööpuudus noori, kelle võimalused tööturule sisenemiseks ja seal püsimiseks on teiste vanuserühmadega võrreldes tunduvalt väiksemad. Tööpuuduse kõrval suurendab tõrjutuse riski ka vaeghõivatus – olukord, kus töötaja on sunnitud töötama vähem kui 35 tundi nädalas.

2011. aastal oli Euroopa Liidus töötu keskmiselt iga viies 15–24 a tööjõus osalev noor2; neist omakorda iga neljas oli töötu olnud kauem kui 12 kuud (joonis 1). Alla 10% tööjõus osalevatest noortest on töötud Hollandis, Austrias ja Saksamaal, kus noorte töötus on pigem lühiajaline nähtus. Euroopa Liidu keskmisest madalam noorte töötuse määr on iseloomulik ka Maltale, Taanile, Sloveeniale, Luksemburgile, Küprosele, Tšehhi Vabariigile ja Suurbritanniale, samuti on nendes riikides pikaajalise töötuse osatähtsus suhteliselt väike. Kõrgeima noorte tööpuudusega riikideks on Hispaania ja Kreeka (üle 40%). Slovakkias, Leedus, Lätis ja Portugalis on töötuid üle 30% tööjõus osalevatest noortest. Kõikides nimetatud riikides on ka pikaajalise töötuse määr Euroopa Liidu keskmisest

2 Tööjõu moodustavad hõivatud ja töötud. Seega ei kajastu noorte töötuse määras õppivad ja teised tööturul mitteosalevad noored

Joonis 1. 15–24-aastaste noorte tööpuuduse määr EL-i liikmesriikides 2011. aastal.

Allikas: Eurostat Dashboard for Youth Social Indicators

Joonis 2. 18–24-aastaste noorte suhtelise vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määr EL-i liikmesriikides 2011. aastal.

Allikas: Eurostat Dashboard for Youth Social Indicators

tunduvalt kõrgem, mis viitab tõsistele strukturaalsetele probleemide noorte tööhõive korraldamisel. Kui üldiselt leitakse, et haridus on parim kaitse töötuse vastu – mida kõrgem on inimese haridustase, seda väiksem on tema tõenäosus töötuks jääda –, siis mitmed viimased Euroopa võrdlusuuringud on näidanud, et kõrghariduse kaitsev mõju vähenes majanduskriisi ajal kõikides liikmesriikides ning töötus võib tabada ka kõrgharidusega inimesi (nt Kreekas, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias, aga ka Eestis, Leedus, Sloveenias ja Rumeenias) („Noored ja NEET-noored…“ 2012). Teiseks oluliseks sotsiaalse tõrjutuse põhjuseks on kehv materiaalne olukord. Materiaalset olukorda saab mõõta nii suhtelisel kui ka absoluutskaalal. Suhtelise sissetulekuvaesuse määr toob esile need inimesed ja leibkonnad, kelle sissetulekute tase on madalam ühiskonnas normaalseks peetavast sissetulekutasemest. Suhteliselt vaesed on leibkonnad, kelle tulud jäävad mediaansissetulekust enam kui 40% võrra madalamale. Sissetulekuvaesus aga ei pruugi veel tähendada probleeme igapäevasel toimetulekul. Toimetulekuprobleemide esinemist väljendab materiaalse ilmajäetuse indeks. Materiaalse ilmajäetuse indeks on indikaator, millega mõõdetakse nn subjektiivselt tajutud vaesust ning mis seostub madalast sissetulekust tulenevate tagajärgedega – eelkõige vajaduste rahuldamatusega. Indeks koosneb üheksast erinevast muutujast: 1) raskused üüri, kommunaalkulude jt suuremate regulaarsete maksete tasumisel; 2) puudub võimalus hoida oma eluruumi piisavalt soojana; 3) suutmatus leida suuremat rahasummat ootamatute kulude katteks; 4) võimaluse puudumine süüa üle päeva liha või kala; 5) leibkonnal ei ole rahaliselt võimalik lubada endale puhkust kodust kaugemal; 6) pole võimalik osta uut televiisorit, 7) külmkappi, 8) autot või 9) telefoni. Materiaalselt ilmajäetuks loetakse isikud ja leibkonnad, kellel on eelmainitud üheksast vähemalt neli probleemi. Joonisel 2 on toodud EL-i liikmesriikide keskmised sissetulekuvaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määrad 18–24-aastaste noorte seas.

Jooniselt näeme, et Euroopa Liidus elab keskmiselt umbes viiendik 18–24-aastastest noortest suhtelise sissetulekuvaesuse riskis. Ligikaudu sama suur on noorte vaesusriski määr ka Eestis. Noorte vaesusrisk on madalaim Küprosel, Sloveenias, Austrias, Tšehhi Vabariigis ja Maltal. Mõnevõrra üllatuslikult on kõige kõrgem noorte vaesuse määr Taanis – üle 40%. Keskmisest tunduvalt kõrgem on see ka teistes Skandinaavia heaoluriikides Rootsis ja Soomes; nende vahele mahuvad üks Euroopa vaesemaid riike Rumeenia, suurtes majandusraskustes vaevlev Kreeka ning Leedu. Põhjamaade paradoksaalset olukorda lähemalt analüüsides näeme, et 18–24-aastaste noorte suur sissetulekuvaesuse risk eristub väga teravalt nii üldiselt madalast vaesusemäärast kui ka alla 18-aastaste laste vaesusnäitajast. Põhjusi tuleb otsida ilmselt perekonna kujunemise protsessist. Erinevalt Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikidest saavad Põhjamaade noored üsna varakult iseseisvaks ja asuvad päritoluperekonnast eraldi elama, samas on nad aga seotud peamiselt õppimisega ning vastselt tööturule astununa on noorte sissetulekud keskmisest tunduvalt madalamad.

Noorte materiaalse ilmajäetuse määr EL-i liikmesriikide lõikes varieerub väga suures ulatuses. Kõige madalam on ilmajäetuse tase Euroopa rikkaimate riikide hulka kuuluvates Põhjamaades, Luksemburgis ja Austrias (alla 5%), kõige kõrgem aga Bulgaarias, Lätis ja Rumeenias (üle 30%). Eesti noorte ilmajäetuse tase on sarnaselt suhtelise sissetulekuvaesuse näitajaga võrreldav Euroopa Liidu keskmisega – 11,7%. Suhtelise vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse määra kõrvutades näeme sissetulekuvaesuse ja ilmajäetuse määra vahel suuri erinevusi. Eriti paistab see silma Põhjamaades, kus noorte sissetulekuvaesus on Euroopa kõrgeim, samas