Väljaande koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond
MAI 2021
TOYOTA BALTIC
Täishübriid-elektriauto – imeloom või uus normaalsus Kui keskkonnasäästlikku elu sina elad? Prügi sorteerid agaralt, aga teinekord pole seda aega, et pakendikonteineri juurde jalutada? Poes haarab käsi ikka aeg-ajalt kilekoti järele? Duši all liguned mõnikord ka veidi kauem kui vaja? On nii?
2
MAI 2021
Siis veel see uus teema autodega. Auto peaks ideaalis olema tarbeese, mis saab hakkama kõigi ja kõigega – teeb elu lihtsamaks, mugavamaks, kiiremaks. Käid poes, vead lapsi, viid koera arsti juurde, sõidad tööle, maale, kasvõi Saaremaale. Nüüd on tekkinud mingid sõnad, nagu nullemissioon, keskkonnanõuded, downsizing, heitmenormid, mikromootorid, laadimisjaamad, kiirlaadijad, seinalaadijad, adapterid, sõiduulatus ... See keskkonna säästmine hakkab nii stressirohke-
na tunduma, et tahaks selle unustada ja normaalse eluga jätkata. Pealegi – aeg-ajalt ju sorteerin prügi, enamiku ajast on meeles oma kott poodi kaasa võtta ja üleüldse – osa ägedaid riideid olengi kaltsukast saanud. Mida te veel tahate? Tead, see kõik ongi okei. Kui soovid veidigi jätkusuutlikum ja keskkonnateadlikum olla, siis sellega ei pea kohe kõige radikaalsemad elumuutused kaasnema. Ei, sa ei pea tervet peret lambavilla sisse toppima ja triiv-
puidust mööblit ehitama. Ei ole nii, et enam lennukiga ei lenda ja palmi all ei puhka. Ajal, mil peaaegu iga autotootja valikus on mõni hübriid- või elektrisõiduk, on keskkonnahoidlikum auto esimene samm hooliva ja jätkusuutliku tuleviku suunas.
Ühesõnaga, lähen ja ostan elektriauto? Võid, aga ei pea. Elektriauto on suurepärane valik, kui elad ja liigud linnas või selle lähiümbruses. Eriti, kui elad
oma majas, mille seina külge saab laadija paigaldada – ööseks paned autole laadija taha ja päeval sõidad nii kaugele, kui aku lubab. Tahad veel kaugemale sõita, siis teed selgeks, kus asuvad elektriautode laadijad, ning hoolitsed, et õiged juhtmed, adapterid ja kaablid oleksid pagasiruumis olemas.
Kas mingit lihtsamat varianti polegi? On ikka. Näiteks Toyota täishübriid-elektriauto. Nimi kõlab küll keeruliselt, aga reaalsuses on tegemist täpselt samasuguse autoga nagu su praegune. Eeldusel, et sa juba ei sõidagi hübriidiga. Ehk sinu kui kasutaja jaoks ei muutu midagi – tangid kütust nagu vanasti (ainult harvemini), sõidad sinna, kuhu vaja, ega pea muretsema laadijate, sõiduulatuse või kaablite pärast. Saladus seisneb selles, et täishübriid-elektriautol on peale sisepõlemismootori ka elektrimootor, mille jõul saab sõita lausa 60 protsenti ajast. See laeb end pidurite hõõrdejõust ja sõiduki liikumisest kogutud energia abil ise.
Hübriid on ju linnainimese auto. Ma elan pere, laste, kodu- ja lemmikloomadega maal. Kas hübriid ikka sobib sellise eluga? Tõepoolest tulevad hübriidi eelised kõige paremini esile linnaliikluses, kuid seetõttu ongi levinud väärarusaam, justkui sobiks hübriidauto vaid linna. Samas on Toyota hoolitsenud selle eest, et hübriidajamiga mudel leiduks igale maitsele ja vajadusele ning igas suuruses. Peale Yarise on olemas hübriidversioon iga keretüübi Corollast ja kui vajad midagi suuremat, siis pööra pilk julgelt linnamaasturite RAV4 ja C-HRi suunas. Soovid veel suuremat ja võimsamat nelikveolist hübriidi? Palun väga – isegi peaaegu Land Cruiseri mõõtu seitsmekohaline Highlander on saadaval hübriidajamiga.
Hübriidiga ei ole ju põnev sõita! Pigem vastupidi. Juba hübriidi istudes tekib tunne, et oled sattunud uude ja põnevasse maailma. See ei käi ainult juhi kohta – hübriid on ka laste jaoks põnev, kuna suurelt multimeediaekraanilt saab jälgida hübriidi voolukasutuse animatsiooni, mis näitab, mille jõul auto parasjagu liigub. Kuna elektri jõul sõites on Toyota hübriidid peaaegu hääletud, on põnev mõistatada, millal tuleb bensiinimootor elektrimootorile appi või kui pikalt saab ainult elektri jõul liikuda.
Räägitakse, et hübriid on mingi nišitoode Kaugel sellest. Ainuüksi Toyota täishübriid-elektriautosid kasutab kogu maailmas üle 17 miljoni autoomaniku ja ka Eesti teedel sõidab praegu tuhandeid hübriide. Neid numbreid vaadates on selge, et tegemist ei ole mingi nišitoote, vaid kasvava trendiga. Veel numbritest – 2021. aasta andmetel on peaaegu iga teine Baltimaades müüdav Toyota just täishübriid-elektriauto ja kõikidest müüdavatest hübriidsõidukitest on ligi pooled Toyota mudelivalikust. Seega on selge, et pidevalt kasvab inimeste arv, kes valivad hübriidauto koos selle võlude ja eelistega.
Hübriidiga pidi olema keeruline sõita Ei ole. Reaalsus on see, et hübriidiga sõites ei tee sa midagi teisiti kui tavalise auto roolis olles. Võiks öelda, et kui sa ei tea, et sõidad parasjagu hübriidiga, siis sa ei pruugi sellest arugi saada. Sa ei pea ise jõuallikate vahel valima või mingeid uusi nuppe vajutama – täishübriid otsustab ise, milline jõuallikas on parasjagu kõige mõistlikum ja teeb kõik ise ära. Kui see tundub keeruline, siis on tõesti mõistlikum jalgrattaga sõita.
Hübriidid pole usaldusväärsed Kõigist viimase 20 aasta jooksul müüdud Toyota hübriididest on enamik siiani teedel ja sõidab igapäevaseid sõite. Veel on Toyota oma hübriidtehnoloogias nii kindel, et annab hübriidi veojõuakule 10-aastase garantii. Kui see ei näita usaldusväärsust, siis mis näitab?
Yaris
On hübriidid ikka piisavalt mahukad? Oled sa kunagi hübriidis istunud? Isegi meie kõige esimeses Priuses oli rohkem ruumi kui mõnes keskklassi sedaanis. Isegi kui vajad palju ruumi, siis Corolla, Camry ja Highlander pakuvad avarust ning ruumi ka suuremale perele ja reisiseltskonnale.
Okei! Veensite mind. Ma ei tea aga endiselt, milline neist mulle sobib... Kuna Toyotal on kõige laiem hübriidsõidukite valik ja valikus on lausa kümme täishübriid-elektriautot, siis võib valik esmapilgul keeruline tunduda. Kui täidad alloleva küsimustiku, siis peaks edasine lihtne olema. Veel parem – mine ja proovi Toyota täishübriide! Enne aga vaata sellist lehekülge nagu toyota.ee/hybrid-testdrive – sealt näed Toyota hübriidmudelitega tehtud proovisõitude tulemusi koos kütusekulu, elektrirežiimis sõidetud aja ja muu olulisega. Kõigepealt täida küsimustik!
Camry
C-HR ja RAV4
1. Sulle on oluline: A) Kompaktne ja nunnu välimus B) Kombineerimisvõimalused C) Suurus, kõrgus ja maastikuvõimekus 2. Sinu igapäevasõidud toimuvad pigem: A) Linnas B) Maanteel C) Nii linnas, maal kui ka maanteel 3. Sa vajad autot: A) Üksinda kulgemiseks B) Pigem perega liikumiseks C) Suuremate asjade vedamiseks
Corolla Touring Sports
VASTUSED Kui vastasid enamikule küsimustele A Soovitame sulle Yarist, Corolla luukpära või C-HRi. Kui vastasid enamikule küsimustele B Tule ja tee proovi Corolla sedaani või universaaliga. Veel parem – mõlemaga! Kui vastasid enamikule küsimustele C Küsi proovisõitu RAV4 ja Highlanderiga. Highlander MAI 2021
3
Parim autojuht on ... Öeldakse, et parimad kokad on mehed. Võib-olla võime peagi ka öelda, et parimad autojuhid on naised? Stereotüüp autondusest kui üdini mehelikust alast näib vähemasti – küll õige tasapisi – taanduvat. Isegi kui võtab aega, et neist iganenud kinnisarusaamadest lõplikult vabaneda, siis see on küll kindel, et naisi, kellel autod moel või teisel silma särama panevad, kohtab üha enam. Just selline on ka seekordse avaloo kangelane – noor andekas tätoveerimiskunstnik Karmely Sõrmus, kelle tuunitud BMW-st on sündinud tõeline Instagrami staar. Brownie-nimelist automaailma modelli jälgib koguni 22 700 silmapaari. Noor autoentusiast avab meile natuke telgitaguseid, kuidas siis ikkagi on naisena automaailmas toimetada – juttu tuleb sellest, kui suureks pinnuks silmas võib osutuda millimeetrine kriips Instagrami staarist auto kerel, aga ka sellest, millise suhtumise osaliseks võib saada, kui naisterahvana poest polte ostma minna. Poldid pole ilmselt võõrad ka kolmele noorele autondust õppivale neiule, kellega samuti väljaandes lobiseme. Uurime järele, kui palju on nende erialavaliku peale üllatunud oldud või silmi pööritatud, aga teeme juttu ka rõõmudest-muredest erialal ja neidude tulevikuplaanidest. Autohuviliste kõrval on neidki naisi, kes eelistaksid iga kell neljarattalise asemel kulgeda kaherattalisel – kui ainult Eesti ilm seda aasta läbi võimaldaks. Või kas tsiklisõitu saab ikka üldse kulgemiseks nimetada? “Iga sõit on seiklus!” lubab alati särasilmne motonaine Ene Post, kelle jaoks on tsikkel sõiduvahend, millega minna poodi piima järele, sõita hommikul tööle ja kui vaja, siis ka sõbranna pulma. Tagatipuks sukeldume ühte tiitliheitlusse. Nimelt valivad juba alates 2009. aastast naisautoajakirjanikud üle maailma oma aasta autot. Eestit esindav Ylle Tampere räägib algatusest lähemalt ja heidab pilgu seekordsetele laureaatidele. Sekka leiab järgmistelt lehekülgedelt muidugi väärt nõuandeid nii autopesu, aga ka selle kohta, mida ikkagi kasutatud auto ostul silmas pidada. Mis siis muud kui vahvat lugemist!
Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Riina Palmiste, riina.palmiste@ekspressmeedia.ee Reklaam: Artur Jurin, artur.jurin@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg Keeletoimetaja: Helina Koldek Trükk: AS Printall
Foto: Shutterstock
AutoPay.ee platvorm otsustas ka mais jätkata 6,9% aastaintressiga autolaenu pakkumist ning seda seetõttu, et toote vastu on varasematel kuudel suur huvi olnud. Mais on suureks boonuseks, et lepingutasu puudub ning seega on ka kogukulu kliendile oluliselt väiksem. AutoPay eesmärgiks on pakkuda väiksemat kuumakset kui teised autolaenu pakkujad. Hetkeseisuga kehtib pakkumine mai lõpuni taotluse teinud klientidele. Pakkumine ise kehtib 10 päeva. Pakkumise saamiseks läheb enamasti vaid mõni sekund, kuna taotlus on automaatne. 90 protsendil juhtudest ei ole pangakonto väljavõte nõutav ning pakkumine kuvatakse automaatselt ekraanile. Allkirjastamine on võimalik digitaalselt, et hoida kõigi osapoolte tervist. Tingimused ja taotlus: AutoPay.ee Tähelepanu. Tegemist on fi nantsteenusega. Kindlasti tutvuge tingimustega ning vajadusel pidage nõu spetsialistiga. AutoPay.ee
KIA AUTO
Kuidas mina, otsustusvõimetu naine, endale
unistuste auto leidsin Tallinna tänavapilt teab juba mõnda aega rääkida, et Kiast on saanud eestlaste seas üks armastatumaid autosid. Paralleelselt hakkas automark jõudma ka üha rohkemate minu lähikondlaste garaaži, kelle arvamust võtan muidugi rohkem kuulda kui Jüri ja Mari oma tänavalt. Kuigi olin teiste kiidulaulule juba mõnda aega rõõmsalt kaasa noogutanud, siis ega enne lõpuni ei tea, kui pole ise omal nahal järele proovinud. Mõte ühel päeval pisut suurema autoga – miks mitte siis Kiaga – esindusest koju sõita oli siiski üha enam peas vasardamas. Mis mul muud üle jäi, kui talitada nende eeskujul ja järele vaadata, kas see Korea auto on päriselt nii ustav ratsu, nagu teised teadsid rääkida, ning võiks mulle sobida. 6
MAI 2021
Välja sai valitud Sorento, sest just selle valisid naisautokirjanikud 2021. aasta parimaks keskklassi linnadžiibiks. Selleks aga, et leida üles just see oma silmaterake, otsustasin proovile panna nii pistikhübriidi kui ka diiselmootoriga sõiduki. Alustasin esimesega neist, millega võtsin ette nädalavahetuse väljasõidu kodusaarele. Terakesest oli muidugi esmapilgul asi kaugel. Minu, kes ma armastan oma
praegust autot hellitavalt punniks kutsuda, võttis isegi pisut värisema, kui end väljavalitu mõõtudega kurssi viisin. Võisin ju seni pikemalt mõtlemata ja isegi lihtsamat tagurduskaamerat omamata end päris hõlpsasti ka kõige kitsamatesse vahedesse ära mahutada. Paratamatult mõtlesin kohemaid, kuidas küll peaksin seda aga tegema džiibiga, mis annab sama hästi minibussi mõõdu välja, kuhu võin koos endaga sisse pakkida seitse inimest. Soov mahukama linnamaasturi järele oli siiski sedavõrd suur, et päris oma praeguse auto mõõtudele truuks jääda ei olnud niikuinii plaanis. Õnneks saatis hirm mind ainult seni, kuni väljavalitut päriselus nägin, rooli taha istusin ja juhtimispaneelile 360kraadise vaate valisin. Sellise li-
saga, kus ükski külg ega nurk ei jää tähelepanuta, tundub kõrvalseisjat kõksata juba tõepoolest omaette oskus.
Purjetasin närvilisest liiklusest läbi nagu imeväel Rooli taha istunud, seadsin autonina Hiiumaa suunas. Enne veel tuli teha päris mitu läbipõiget nii mõnestki kitsast parklast, aga ka kodust, et nädalalõpupuhkuseks vajalikud kompsud kaasa pakkida. Teate ju küll meid naisi – meil on vaja isegi paaripäevaseks väljasõiduks endaga kaasa tassida kõik vajalik igaks elujuhtumiks. Kotti rändavad raamatud, mis on öökapiriiulil juba kuu aega oma aega oodanud, sest kes teab, võib-olla tuleb just nüüd pikal praamisõidul tohutu lugemistuhin peale. Aga kindla peale
saab kaasa pakitud ka pool garderoobi. Olgem ausad, ega Eesti muutlik kevadilm ka selles mõttes ei hellita – alates aprillikuust peabki olema valmis selleks, et 48 tunni sees läheb vaja nii talvejopet, vihmajopet kui ka bikiine, kummikuid, jooksutosse ja sandaale. Seega kes nüüd ütleski, et Eesti naine eelistab ilmtingimata väikest autot? Igaks elujuhtumiks vajalik autosse pakitud, nägin, et ruumi oleks Sorentos tõepoolest veel vähemasti neljale inimesele ja nende asjadele. Samas teadsin, et tagasi mandrile tulles soovivadki küüti nii elukaaslane, vend kui ka õde oma pisikese lapsega. Tore, selle julge väljakutse saab kohe varsti ise järele proovida. Asusingi teele. Liiklus oli reede õhtule omaselt tihe ja närviline. Siia-sinna sõelumist ma ei armasta ega harrasta, aga paraku võid teinekord sel moel oma reavahetust või pööret ootama jäädagi. Isegi kui autojuhtimine kasvatab piltlikult öeldes silmad ka kuklasse ja õpid jälgima ümbritsevat 360 kraadi, pole pimenurgas varitsejate eest keegi kaitstud. Samuti ei ole närvilises liikluses kuigi suur haruldus, kui äsja turvaliseks hinnatud olukord sekundi murdosa vältel muutub. Kas ta nüüd ikka laseb mind vahele? Ega ma siin kitsastes oludes oma kiire manöövriga äärekivi ei riiva? Seega pole vast vaja kaht korda arvata, millest sai kohe minu lemmiklisa. Eks ikka pimenurga monitorist, mis kuvab rea vahetusel näidikupaneelile pildi teest, mis jääb pööramissuunas just sinnasamma auto pimedasse nurka. Ka edasisel teekonnal andis tark assistent ikka hoiatava hüüumärgiga märku, kui keegi külje pealt lähenemas oli. Sain seega hädavajalikke möödasõite alustada veendumusega, et keegi agar minu taga ei ole sellega samal ajal alustamas. Miski, milleks tuleb liikluses alati valmis olla. Kuigi tean, et tarkade juhiabide mõte ei ole autojuhti asendada, on ikka tore küll, kui tean, et koos minuga istub autos justkui minu kaitseingel, kes mulle inimliku eksimuse korral häälekalt sõrme viibutab.
jälle tankuri juurest kohvimasinat silman. Sorento näite jälgides võttis aga isegi ohkama – tekkis mõistmine, et selle autoga oleks mul käbekähku uut vabandust vaja, sest kui just kellegagi läbitud distantsi peale võistlust ei tee, satub Sorentoga tanklasse üpris harva. Selle peale rõõmustavad kindlasti nii keskkond kui ka minu rahakott – jackpot! Vanematekoju jõudes panin silmaterale juhtme taha ja jätsin ta tulevasi seiklusi ootama. Edasi kujunes välja juba kindel muster. Kuna kõik järgmised sõidud jäid Kärdla ümbrusse ja 40 kilomeetri sisse, tähendas see, et ekraanil kuvatav sõiduulatus saarel veedetud aja jooksul oluliselt ei vähenenudki. Seega pärast üht või teist sõitu jälle juhe taha ja sõidetud kilomeetrid tasa teenitud. Paratamatult mõtlesin nüüd, mis siis veel Tallinnas oleks? Seal jäävad minu päevased sõidud nädalast nädalasse nii lühikeseks. Kui tihti mul sel moel enam üldse tanklasse asja oleks?
Naine roolis, auto kraavis? See riim tekitab naistes muidugi üksjagu pahameelt. Jah, ka minu elukaaslane ei söandaks seda pererahu huvides ehk otse välja öelda. Paraku ei ole ma ilmselt ainus naisterahvas, kes tunneb, kuidas piisab paarist üksikust natuke julgemast manöövrist, et härra kõrvalistmel sabinasse läheks. Isegi kui ta püüab seda meeleheitlikult alla suruda, on silmanurgast näha, kuidas hoiak aina kramplikumaks kisub. Seega kui me nädalavahetuse lõppedes tagasi Tallinna poole
MINU 5 LEMMIKUT • • • • •
Pimenurga monitor Bose helisüsteem Juhtmevaba telefonilaadija Adaptiivne kiirusehoidja Reahoidmise assistent
vurasime – ilus kevadilm oli asendunud väiksema vihmasajuga – ja otsustasin katsetada adaptiivset kiirusehoidjat, lõi tema usaldus minu kui autojuhi suhtes jälle kõikuma. Eks temalgi läks aega harjumiseks, et süsteem on nii tark, et tuleb appi, kui reaktsioon peakski mind alt vedama. Pärast demonstreerimist, kuidas tõepoolest auto võtab hoogu maha ja kiirendab vastavalt eessõitja toimetamistele, oli tunda, kuidas ta end istmel järjest mugavamalt sisse seadis. Küllap mõistis temagi, et meid on tõepoolest rooli taga justkui kaks ja kui mitte üksi, siis üheskoos tuleme siiski pikivahe hoidmisega täpselt sama kenasti toime nagu tema ise. Ahjaa, olgu mainitud, et nüüd oli mul autosse kaasa võetud peale enda veel neli inimest. Nende seas kaheaastane laps, kellega tuleb kaasa vähemalt sama palju tavaari kui ühe otsustusvõimetu naisega. Selleks et kõigile oleks mõnusasti ruumi, said kasutusele võetud ka paari liigutusega pagasiruumi üles sätitavad kaks lisatooli – jah, Isofixiga turvatooli sai kinnitada isegi nendele istmetele. Kõigil oli mugavam ja ükski mänguasi ega vidin ei pidanud ka ruumipuuduses maha jääma.
Minu ratastel kodukontor Kuigi olin juba pistikhübriidist niivõrd võlutud – see, kui kiirelt ja sujuvalt, ühtegi käiguvahetust tundmata auto edasi liikus, oli tõeline paitus meeltele –, oli nädala pärast aeg proovida järele ka diiselmootoriga Sorento. Paraku ei olnud sel korral suuremaks väljasõiduks aega. Siiski, kuna tööpäeva vältel oli vaja teha mitmeid lühemaid-pikemaid sõite ja õhtuks jõuda hambaarsti juurde, jagus ringipaarutamist omajagu.
Minu parim viis töömõtetest lõõgastumiseks on ikka olnud lemmikmuusika kuulamine – täpselt nii valjult, et bass mütsuks ja saaks häälevääratustest kohkumata täiest kõrist kaasa üürata. Seega sai nüüd kõvasti vatti ka Bose helisüsteem, mida perega koos sõites liiga julgelt katsetada ei söandanudki. Nii ma siis ringi tiirutasin, aeg-ajalt töökohustusteks peatudes, et osaleda iganädalasel töökoosolekul või vastata kiiretele meilidele. Kes kord telefoniga arvutile internetti jaganud, teab muidugi, mida see akuga teeb. Seega leidis pidevat kasutust see, millest oma autos kiiretel tööpäevadel enim puudust tunnen – juhtmevaba telefonilaadija. Kui ma midagi sellest päevast õppisin, siis seda, et Sorento pole üldse halb koht, kus kodukontorit teha. Jah, nii mõnigi meil sai teele pandud isegi otse Türisalu pangalt. Aga nii pea, kui kell kukkus, sain ruttu autole hääled sisse panna ja edasi järgmise kohustuse poole vurada. Ideaalne! Teades, et diiselauto oleks pikamaasõitudeks isegi ökonoomsem variant, oli pisut kahjugi, et ei saanud suurtes töökohustuste tulvas autoga teise Eesti otsa sõita. Aga jäägu see tulevikumuusikaks – et kui ühel päeval ise Kia Sorentoga esindusest koju sõidan, jääks veel ühtteist avastada. Oma hinna ja kvaliteedi suhtelt on Sorento igatahes teistest sama klassi linnamaasturitest nii tugevalt ees ja sedavõrd magus amps, et kes teab, võib-olla ei tulegi seda päeva enam ülemäära kaua oodata. Küsimus on ainult selles – kas võimsam ja minu pikki Hiiumaa otsi armastav diisel või ökonoomne pistikhübriid, millega võin tanklakohvid sootuks unustada? Eks me siis näe! Küllap passivad nad minusugusele otsustusvõimetule ühtviisi.
Aeg kolmeeurostest kohvidest suu puhtaks pühkida? Suures optimismis kaasa haaratud raamatud võisin muidugi teekonnal heaga ära unustada, sest kogu praamil veedetud aeg sai veedetud autot uudistades. Muu hulgas viskasin pilgu kütusenäidikule ja uudistasin kütusekulu – oli ju enne sadamasse sõitu ka linna vahel üksjagu ringi tiirutamist. Üllatus oli suur. Peangi nüüd midagi üles tunnistama. Eks meil kõigil ole kapis oma luukered peidus. Kuigi püüan minagi olla oma valikutes üha keskkonnateadlikum, on üks minu patuseid kiusatusi haarata tankima minnes mugavuspoest kaasa kolmeeurone kohv. Vaieldamatult üks mõttetumaid raha tuulde loopimisi. Kuigi olen üritanud harjumust välja juurida, on meeles keelduda enamasti ainult senikaua, kui MAI 2021
7
Autoentusiast Karmely:
palju tuleb kommentaare, et raudselt mees emme-issi raha eest ehitas Karmely on noor andekas tätoveerimiskunstnik, kes naha peale joonistamise kõrval leiab enda loomingulisusele rakendust autot tuunides. Tema BMW E46-st, omapärase värvuse järgi nime saanud Browniest sündis kiiresti tõeline Instagrami staar, keda jälgib praegu 22 700 silmapaari. Sellega teeb Brownie silmad ette nii mõnelegi suunamudijale. Ometi ütleb Karmely, et kui ta saaks täna otsast alustada, teeks ta päris palju asju teisiti. Miks nii?
Foto: Silvo Voznesenski
Tekst: Riina Palmiste Kohtume Karmelyga – nagu praegusele ajale kohane – videokõne vahendusel. Positiivset energiat õhkaval neiul on jagada hulganisti magusmõrkjaid kogemuslugusid: alates sellest, milliseks pinnuks silmis võib saada millimeetrine kriips Instagrami staarist auto kerel, ning lõpetades sellega, kuidas on naisterahvana poest polte ostma minna. Kõige selle keskel avaldab Karmely ühtäkki, et seedis tegelikult minu ettepanekut tema tegemistest juttu teha pikalt. Tuleb välja, et see, et autokontost kasvaks välja selline sensatsioon, ei olnud kunagi eesmärk omaette. See on pannud neiut ajas kaaluma, kas ja kui palju peaks niigi ootamatult suureks kujunenud tähelepanule üldse ise toitu juurde andma. Sellest kõigest kohe lähemalt. Enne veel läheme korraks ajas tagasi ja uurime, kuidas Karmely autohuvi alguse sai, milliseid teid pidi ristusid tema teed Browniega ning mida põnevat on ta oma autoga teinud ja tegemas.
Väike Karmely emalt: mis tunne see on autot roolida? Karmely ei mäleta, et autod oleksid juba pisipõnnina tema elus suurt rolli mänginud. Ei olnud ka isal-vennal kombeks garaažis toimetada, et nende sabas tolknedes masinatega lähemalt tutvust teha, nagu paljudel kipub olema. Küll 8
MAI 2021
“Ma arvan, et kui mees oleks helistanud, oleks ta kõigepealt ära kuulatud.” aga tuleb neiul silme ette üks seik lapsepõlvest, kui oli parasjagu emaga autoga sõitmas. “Mis tunne see on autot roolida?” olevat pisike Karmely ühekorraga emalt pärinud. Ema vastu: “Ma ei tea, punktist a punkti b. Mis seal ikka?” Väike Karmely ei jätnud jonni, olla veel küsinud: “Ei, aga mis tunne ... Mis tunnet see sinus tekitab?” Mispeale vastanud ema ikka ebaledes, et auto on liht-
salt vahend ühest kohast teise saamiseks. “Sain siis aru, et ta vist ei mõistnud, aga minus tekkiski tundmus, et mulle meeldib see tunne, mis auto annab. Kas siis kiirus või mis iganes,” meenutab Karmely oma esimest suuremat vaimustust, mil mõistis, et talle võiks ühel päeval roolis meeldida. Sellele arglikule tundmusele sai neiu kinnitust aastaid hiljem autokoolis, mis tähendas üht – lubade tegemisest oma esimese autoni oli lühike samm. Väljavalituks sai BMW E46, justnagu praegune Brownie, aga teise mootoriga ja sedaan. Esimesed nokitsemised ja katsetused said tehtud muuseas just tema peal. Aga miks ikkagi BMW E46? “Arvan, et hästi palju aitas tegelikult kaasa tol-
leaegne elukaaslane, kellel oli samuti BMW,” mõtiskleb neiu. “Aga siiamaani vaatan, et see on tõesti üks mu lemmikautosid. Ilmselt oli see ka lihtsalt armastus esimesest silmapilgust.”
Projekt nimega Brownie Küllap tõesti, sest miks muidu oli algusest peale teada, et ka teine auto saab olema sama seeria pill. Kriteeriumid uuele suksule olid esialgu järgmised: kupee, 3.0 ja manuaal. Neist viimane sai Karmelyle tõsiselt suureks katsumuseks – otsida tuli maa alt ja maa pealt. “Otsisin Saksamaalt, igalt poolt. Ei olnud. Kui oli, oli jõhkralt kallis,” meenutab Karmely, et proovis õnne vist oma pool aastat, kuid manuaalkastiga auto, mil-
lele rahakott peale hakkaks, jäigi leidmata. tuse, mis on Tallinna tänavatel kui taeva“Kirjutasin isegi BMW foorumisse ja inimeõnnistus. Nende seas on töid, kus on ise sed reaalselt soovisid otsingutel edu. Kuidas käed külge pandud, aga ka töid, mille on praegu on mingi tühimik, et lihtsalt ei oleKarmely teadlikult usaldanud teiste hoolgi müügil.” Niisiis otsustas niikuinii peamide. “Ma alustasin ka selles mõttes valesselt linnas sõitev Karmely lõpuks alla anda ti. Auto oleks võinud olla mulle proovikija leppida automaadiga. vi, mille peal õppida, aga kuna lasin ta nii Koju sai toodud varakult ära värvida, keeBrownie. Tõsi küll, toorasin endale natuke käru,” na oli auto veel nimeselgitab ta. “Ma reaalselt tu ega olnud ka sedasaei julgenudki kere juu“See on ikkagi elu ma šokolaadikarva, mis res enam mitte midagi näinud auto, soola praegu. “Oli täiesti tavaliise näppida, sest kartsin ne hall. Selle mudeli kõivärvi rikkuda.” näinud auto. See ge tüüpilisem ja odavam Kui teha juttu tööei ole auto, millega dest, kus Karmely kindvärv, mida toodetigi kõige rohkem. Teadsin kohe, sõidan pühapäeviti lasti ka parema tahtmiet tahan ta teist värvi se juures ise käsi külge ei ja mida hoian teha,” meenutab Karmely, paneks, toob ta välja, et et kuigi hallil värvil endal hoiab kauge kaarega eekile all.” pole vähimatki viga, häimale näiteks kõikvõimariski just fakt, et neid oli likest elektrijuhtmetest. tänavapildis niivõrd palju. “Mina ja juhtmed on big “Tahtsin endale midagi sellist, et kui homno (kindel ei – toim). Ma kardan elektrit ja mikul üles ärkan ja autot vaatan, tekiks iga arvan, et saan igast juhtmest särtsu,” naekord tunne, et vot see on see.” rab ta, et ei teagi, kust see hirm tulnud on. Selleks ajaks oli tuunimispisik juba Kar“Võib-olla olen lapsepõlves hea säraka saamelyst nii palju võitu saanud, et värvimisenud.” ga muidugi asi ei piirdunud. Aastatega sai Ajaga on Karmely oma autohuvilistest tehtud üht koma teist. Näiteks sai auto ensõpradelt õppinud, et on asju, mida pole ka dale külge automaailmas widebody’na tunmõtet nui neljaks ise tegema hakata. “On tud kerelaiendid, korraliku helitehnika, väga kõva, kui inimene teeb otsast lõpuEestis võrdlemisi haruldased kolmeosalini kõik ise, aga see, et ilmtingimata peab, sed veljed ja puldiga juhitava õhkvedruson nii iganenud põhimõte. Miks? Kui sul on
Kui keegi Teid ei aita ja Te suutsite meid siiski leida, siis kutsuge endale appi Autokiirabi OÜ
Lennujaama tee 5, Tallinn
Foto: Nikita Turok
oma sõbrad-tuttavad, kes saavad sind aidata,” viskab Karmely õhku küsimuse. Küll aga püüab temagi alati töödel kõrval olla ja aidata seal, kus saab. “Mulle ikkagi meeldib, kui tean, kuidas midagi tehakse. Et kui keegi küsib mu auto kohta, siis oskan rääkida. Saan aru, kuidas miski käib. See ei tähenda, et olen selle 100% ise teinud.”
Naisi ei võeta tõsiselt Vestlusest Karmelyga selgub, et miskipärast kiputakse automaailmas eriliselt näpuga järge ajama just naiste tegemistes. “Kui meessoost isikud viivad auto kuskile või teevad sõprade abiga, on kõik okei, aga kui naissoost isik seda teeb, hakatakse parastama, kuidas haha, ei teegi ise või.” Harvad pole üldistusedki. “Palju tuleb kommentaare, et raudselt su mees ehitas terve auto ja seda emme-issi rahade eest. Siis tuletad endale meelde kõiki neid higimulle, mis oled siin töö juures veetnud, et raha saada.” Nagu ütleb Karmely – isegi kui see vastaks tõele, siis mis patt nüüd seegi nii väga oleks. “Kui sul on mees, kes asja tunneb, siis miks ei võigi ta sind aidata ja sina tema kõrvalt õppida,” jääb neiule arusaamatuks. “Tahaks siiski loota, et vaikselt liigume selles suunas, et ka naisi hakatakse tõsisemalt võtma, sest probleem on tõsine,” püsib Karmely lootusrikas ja tunnistab, et näeb siin teatavat paralleeli oma praeguse põhitöö tätoveerimisega. Peeti ju sedagi omal ajal selgelt rohkem meeste- kui naistealaks.
Ta toob seepeale näite ajast, kui ise tätoveerimisega algust tegi. “Läksin ühte tattoo-poodi, mis oli tol ajal Eestis ainuke. Ütlesin, et soovin alustada, ja palusin asjade kokkupanekul abi. Teenindaja ütles mulle kohe, et võib mind aidata, aga ega ma kaua vastu ei pea, et see siin on ikkagi meesteala,” meenutab ta. “Kaks aastat hiljem ta tuli ja vabandas mu ees, et nii ütles.” Praeguseks on naissoost tätoveerimiskunstnikke üle maailma aina enam ja Karmely nimi kohalikul maastikul üks tuntumaid. Kuigi automaailmas kohtab samamoodi üha rohkem naisi, tuleb Karmely sõnul sel alal siiani väga palju ette olukordi, kus õrnema soo esindajaid ei võeta teps mitte tõsiselt. Tagataskust on kohe võtta üks näide möödunud suvest. “Ma mäletan, et otsisin ühtesid kindlaid polte. Nii mõneski kohas, kus hakkasin nende kohta küsima, segati juba poole mu jutu pealt vahele, kuidas ei, nad ei saa niimoodi, et ma ütlen lihtsalt polt. Neil on seal tuhat polti. Ütlesin, et jah, mul on millimeetrid ja kõik teada,” meenutab Karmely, et hinnang anti juba enne, kui ta oleks jõudnud oma jutu üldse lõpetada. “Ma arvan, et kui mees oleks helistanud, oleks ta kõigepealt ära kuulatud, et mis suurust tal üldse vaja on.” Karmely usub, et nii nagu tätoveerimine, ei ole autonduski tegelikult sugugi ainult meeste ala. “See on mõlema ala,” mõtiskleb ta, et kummalgi on omad eelised-raskused. “On mingid asjad, milles on tõepoolest nai-
Foto: Janar Lind
Foto: Silvo Voznesenski
Hea varustusega SEAT Leon võtmed kohe kätte!
22 890 € Kuumakse 233 €
TOPAUTO Pärnu Tallinna mnt 82 I tel 443 2113 I www.topauto.ee
Sportstourer Style PLUS
Kombineeritud kütusekulu WLTP 5,8 – 6,2 L/100 km, CO 2 heide alates 131-141 g/km.
Foto: Germo Kiipus
isegi tunnistab, siis eks sellist valestimõistmist kohtab sotsiaalmeedias laiemaltki. “Samamoodi on ju sotsiaalmeedia modellide jälgimisega. Ega see ei ole ju reaalsus, mida sa piltidelt näed,” toob ta näite, et kuigi tema jaoks on see kõik täiesti arusaadav, siis mõne teise jaoks paraku alati mitte.
Enne uut autot tuleb ellu viia veel üks unistus
sena raske hakkama saada. Näiteks on meestel rohkem jõudu. Väike tüdruk puhtfüüsiliselt ei jõua mõnda asja tõsta.” Samas pakub Karmely enda kogemuse näitel, et ehk on naistel jällegi paremad lood rahulikkuse ja kannatlikkusega. “Mu elukaaslane, kes tegeleb drift’imisega, ei salli autode ehitamist üldse. Ta ütleb, et tema tahab drift’ida, tema ei viitsi autot ehitada,” muigab Karmely, et kui üheskoos garaaži minnakse, eelneb minekule ja töölehakkamisele tavaliselt virin. “Tal ei ole üldse kannatust. Kui midagi vussi läheb, siis kohe viskab asju.” Karmely seevastu on tandemi rahulikum pool. “Ma arvan, et see tuleb juba sellest, et minu töö on selline, kus pean hästi kannatlik olema – tätoveeringud võtavad jõhkralt aega.”
Vale käik ja kuri sotsiaalmeedia Karmely tunnistab, et üks pahalane, kes tema tegemistel pingsalt silma peal hoiab ja teinekord ootamatult nõelab, on kahtlemata ka sotsiaalmeedia. “Ütleme nii, et kui keegi küsiks mult praegu, et kui mul oleks võimalus seda autot ehitada mitte sotsiaalmeedias, siis kas teeksin seda, ütleksin ma 100% jah,” avaldab ta. Mitte kõik ei pruugi teada, et eraldi konto tegi Karmely Browniele omal 12
MAI 2021
ajal rohkem sellepärast, et hoida personaalne konto autoasjandusest puhas. “Ma ei viitsinud tüüdata inimesi, kes tulevad mu kontole kunsti pärast. Et nad peaksid siis mingeid autojuppe nägema hakkama.” Seda, et ühel hetkel on autokontol tuhandetes rohkem jälgijaid kui isiklikul kontol, ei osanud neiu aga uneski ette näha. “Kõik käis kuidagi nii ruttu,” meenutab ta ja tunnistab, et eks esialgu oli ju omamoodi põnev ka ega aimanud veel, mida see endaga kaasa toob. Ajas on Karmely nimelt üha rohkem tundnud, et sotsiaalmeedia tähelepanu on justkui miski taak küljes. “Iga kord, kui küsin kellegi käest abi, viin midagi värvima, on mul selline tunne, et kõik vaatavad mind, nagu peaksin kõike seda ise tegema. Oma garaažis, kus mul pole isegi värvikambrit ega midagi,” on neiu imestunud. Seepeale tunnistab ta, et kaalus tegelikult ka minu intervjuud päris tükk aega. “Ainuüksi sellepärast, et see tähendab veel rohkem tähelepanu, ja ma ei tea, kas mul on seda vaja.” Praegu – tagantjärele tarkusena – tunneb ta, et nii mõndagi oleks tulnud lihtsalt omal ajal teisiti teha. Autokeeles rääkides, valitud sai vale käik. “Mis ma olen valesti teinud, on see, et olen jaganud rohkem ilusat. Ja nüüd, kui inimene
“Ütleme nii, et kui keegi küsib, miks mul pole viis aastat ühtegi tätoveeringut olnud, siis ma olen lihtsalt kõik raha auto alla pannud.” tuleb ja näeb, et autol on siin kriips, seal täke ja alt veel roostetab ka, siis ta ehmub ära, et issand jumal, ei olegi tuttuus pill,” avaldab Karmely, et osa inimesi justkui kaotaks reaalsustaju, kui autot näevad. “Pean siis selgitama, et jaa, kallike, see on 12 aastat Eesti talve näinud auto. See on ikkagi elu näinud auto, soola näinud auto. See ei ole auto, millega sõidan pühapäeviti ja mida hoian kile all. Viis kuud aastast ma ikkagi sõidan sellega igapäevaselt.” Neiu spekuleerib, et äkki, kui ta oleks alguses näidanud ka halvemat poolt ja seda, mida on üheskoos läbi elatud, oleksid asjad praegu teisti. “Võib-olla siis inimesed ei arvaks, et see on mingi taevast alla kukkunud kullatükk.” Aga nagu Karmely
Muidugi ei saa ma küsimata jätta, kas selline hobi pole mitte rahakotivaenulik. “Ütleme nii, et kui keegi küsib, miks mul pole viis aastat ühtegi tätoveeringut olnud, siis ma olen lihtsalt kõik raha auto alla pannud,” naerab ka Karmely ise. “Mu ema ikka ka aeg-ajalt tuletab meelde, mis kõik ma selle raha eest teha saaksin.” Kuna ka autoentusiasti teine hobi – reisimine – on pigem kulukamat sorti, muigab neiu, et eks sellepärast teda kogu aeg ainult töölt leiabki. Tulevikuplaanide kohta uurides räägib Karmely mulle esiti näiteks kapotialuse värvimisest ja summutiosa väljavahetamisest, aga nendib siis, et tegelikult on tuuled ta viimase poole aastaga hoopis teise suunda puhunud. “Mul on tegelikult uue auto soov,” avaldab ta. “Alguses arvasin, et jätan Brownie sellegipoolest alles, aga siis mõtlesin, et aia, rahakott!” Kuigi konkreetsemalt on asjast veel vara rääkida, oletab Karmely, et plaan võiks teoks saada ehk järgmisel aastal. See tähendab ainult üht – sellest suvest tuleb veel viimast võtta. “Minu ainuke unistus selle autoga on olnud jõuda minu lemmikauto-show’le Ultrace, kus olen käinud praktiliselt iga aasta.” Enda masinat näitama pääsevad Poolas toimuvale autode väljanäitusele ainult erilisemad autod, mille puhul paistab iga nurga alt, et nendega on vaeva nähtud. Meie vestlusest selgub, et Karmely läbis Browniega sõela ka eelmisel aastal ja pääses show’le, kuid siis tuli koroona vahele ja pidi reisiplaanid tühistama. Seda kindlam on Karmely, et sel aastal läheb ta sinna läbi tule ja vee. “Iga aasta tulen sealt tagasi tohutu energia ja motivatsiooniga,” avaldab ta, et pärast ürituse väisamist tõmbab kohe eriliselt garaaži poole. Teine pool temast saab aru, et eks suur osa autodest ole seal pisut liiga üle võlli. “Hästi palju on püstirikkaid, kes ehitavad oma auto nii ilusaks ja siledaks kui võimalik ning siis isegi ei sõida sellega. Hoiavad kile all ja toovad treileriga kohale.” Karmely jaoks ei tule treiler kõne allagi – sõit Poola on selgelt üks lahutamatu osa kogu ettevõtmisest. “See tähendab, et terve auto esiots tuleb spetsiaalse teibiga ära katta, et mingeid täkkeid ei tuleks, aga Poola välja me sõidame,” jagab ta, et kogemus on niiviisi palju meeldejäävam. “Me kindlasti filmime ja võtame sellest kõik!” Mis muud, kui soovime Karmelyle edu – nii väljasõidul Poola kui ka uue auto otsingul.
ti kui see näiteks lumesulaveest märjalt teelt peegeldub. Kõige lihtsam ja odavam on alustada nii esi- kui ka küljeklaaside põhjalikust puhastamisest. Kuigi tuuleklaasi sisepinnaga toimetamine nõuab tihtipeale ebainimlikke akrobaatilisi sooritusi, ei maksa seda edasi lükata, sest esiklaasi puhtus ei ole ainult esteetika küsimus.
Lapp ja pesuvahend aitavad
Autopuhastus alaku salongist Päike toob armutult esile auto räpase esiklaasi, tolmunud interjööri ja istmed, millele on talve jooksul mustust kogunenud. Eriti kui peres on lapsed või lemmikloom. Kõik see mõjutab sõitjateruumi õhukvaliteeti. Umbse ja ebameeldiva lõhna põhjuseks ongi enamasti just määrdunud istmed ning muud tekstiilpinnad. Toimetas: Sven Sula Foto: Shutterstock Kevadel ja suvel lendab välisõhus niigi hulgaliselt tolmu ja saastet, mis ärritab silmi ja nina ning põhjustab allergikutele vaevusi. Seega on mõistlik hoolitseda selle eest, et autos oleks võimalikult puhas keskkond. Kui sõiduk on seest väga must ja plekid sisse hõõrdunud, on parim lahendus võtta ühendust autode välis- ja sisepuhastusega tegeleva firmaga, kes professionaalselt ning tõhusalt kõik korda teeb. Kui aga on soov säästlikumalt läbi ajada, või auto pole väga must, saab ka ise hakkama. Vaja läheb tolmuimejat, mikrokiudlappe ja puhastusvahendeid.
Tolmuimeja ja aurupuhasti Esmalt tuleks põrandalt ja istmetelt eemaldada praht ning seejärel kõik pinnad hoolikalt tolmuimejaga puhastada. 16
MAI 2021
Aurupuhastit peetakse tekstiilpindade puhastamisel parimaks. Seda saab ka laenutada, kuid alternatiivina võib kasutada ka pehme mööbli puhastuseks mõeldud puhastusvahtu. Hoiduda tuleks aga vaipkatte ja istmete märjaks tegemisest. Liigne niiskus võib halbu lõhnu hoopis võimendada ja luua hallitusele head kasvutingimused. Tekstiilkattega istmete puhul on kemikaalidele ohutum alternatiiv söögisooda, seda tuleks istmetele puistata, lasta mõni tund toimida ja seejärel tolmuimejaga puhastada. Mida kauem sooda toimib, seda paremini see ebameeldivaid lõhnu eemaldab. Nahkkattega ja tehismaterjalist istmete puhastamiseks tuleks kasutada sobivat puhastusvahendit ja järgida hoolikalt kasutusjuhendit.
Piserda vahendit klaasile, aga väldi selle sattumist armatuurlauale. Kaitse viimast näiteks mikrofiiberlapiga, millega pärast akent nühkima asud. Samuti ära piserda vahendit nii palju, et see ojadena armatuurlaua taha voolab. Hõõru vahendiga kaetud akent põhjalikult lapiga ringikujuliste liigutustega, erilist tähelepanu pööra klaasi alumisele servale, kuhu ventilatsiooniavadest õhku puhub. Ära lase vahendil aknale kuivada. Seejärel võta puhas ja kuiv lapp või majapidamispaber või kasvõi kokku kägardatud pehme ajalehepaber ning kuivata esiklaas võimalikult kiiresti, tehes kõigepealt näiteks vertikaalseid ja seejärel horisontaalseid pühkimisliigutusi. Puhasta vahendi ja lapiga ka kojamehed ning kui seda paljuks ei pea, siis võta klaasipuhasti harjad tuppa kaasa ja pese nõudepesumasinas või selle puudumisel nõudepesuvahendiga soojas vees. Tulemus on üllatavalt hea ja nii pikeneb kojameeste kasutusaeg märgatavalt.
Õhuionisaator Kui seestpoolt on puhastatud ka auto kõik klaasid ja kõvad plastpinnad ning tolm eemaldatud kaugematestki nurkadest, on puhta salongiõhu saavutamiseks tehtud peaaegu kõik. Kuid on veel üks lisalahendus. Õhuionisaator on mitmetel uutel autodel õhukonditsioneeri või kliimaseadme üks osa, kuid saadaval ka autotarvikute kauplustes. Sigaretisüütlisse lülitatav pisike elektroonikaseade tekitab negatiivseid õhuioone, eemaldab sel moel ebameeldivaid lõhnu, tolmu ja baktereid ning muudab õhu meeldivalt värskeks.
Autoaknaid tuleks pesta iga kuu Sel hooajal oli Eestis lumerohke ja pakaseline talv. Ilus talveilm on auto kosmeetilise hoolduse vaatenurgast üsna keeruline aeg ja seetõttu on kevadsuvine autohooldus eriti tähtis. Üks olulisemaid aspekte nii turvalisuse kui ka mugavuse kontekstis on klaaside puhtus ja soojemate ilmade saabumisel tuleks alustada just nende puhastamisest. Autojuhil on ereda ja kevadel veel üsna madalalt paistva päikese tõttu teist autot või jalakäijat niigi keeruline märgata. Mida mustem või kriimustatum on klaas, seda rohkem päike pimestab, eri-
Klaaside korralik puhastus ja vajadusel vahetamine on kõige lihtsam ning tõhusam viis kogeda nii-öelda uue auto tunnet.
Kui esiklaas on kriimustatud ja puhastamisest enam kasu pole, siis tuleb see vahetada. Kriimustatud klaas rikub pikas plaanis kojamehi, turvalisuse vähendamisest rääkimata. Pealegi on lõviosal autodest kaskokindlustus ja sellisel juhul on enamasti klaasivahetus sinu jaoks tasuta. Klaaside korralik puhastus ja vajadusel vahetamine on kõige lihtsam ning tõhusam viis kogeda nii-öelda uue auto tunnet. Ülejäänud autot see küll uueks ei tee ja ära ei remondi, aga üllatusmoment on igal juhul garanteeritud, kui üle pika aja klaasid puhtaks või uueks saab. Allikas: Accelerista
Motikasõit kui hea rock-kontsert Pärnust pärit turundaja Ene Post on üks nendest vähestest mootorratturitest, kelle jaoks tsikkel on suvisel perioodil sõiduvahend, millega minna poodi piima järele, sõita hommikul tööle ja kui vaja, siis sõbranna pulma. Selliseid inimesi on vähe, keda saaks suure tähega motoinimesteks kutsuda. Ene kuulub kindlasti nende hulka. Tekst: Martin Hanson Ärme lasku libedale teele, et defineerida, kes on õige tsiklist või mis teeb mehest-naisest õige motohundi. Kuid kindlasti markeerib fänni see, et tsikkel ei ole vaid pühapäevane lõbusõiduriist, vaid sellega võetakse ette kõik nädala sõidud. “Võrreldes autosõiduga on motikaga liiklemine nagu meditatsioon: oled üksi sadulas, üksi oma kiivris ja saad rahus omi mõtteid mõelda. Ära ei tohi unustada ka adrenaliini: keerad gaasi ja kaod. See on kirjeldamatu tunne ja raskesti seletatav neile, kes proovinud ei ole. Mis on veel väga oluline: motikasõit teeb tuju heaks. Ma ei ole küll näinud ühtki inimest pahasena tsikli seljast maha tulemas. Sellel masinal on võime igasugune tusatuju ka väga lühikese sõitmise järel minema pühkida,” loetleb Ene põhjuseid, miks mootorrattaga sõita. Üks tee, mida Ene sõidab siis, kui vajab aega mõtlmiseks või midagi on üle pea kasvanud, on teekond Pärnust Otepääle, just Tõrva kaudu. “Uskumatult ägedad teed, kus saab nautida sõitu ja samal ajal puhastuda kõigest, mis pead koormamas. Minu jaoks saab motikasõitu võrrelda ka hea rock-kontserdiga, sest selle ajal ei pane sa muud tähele kui seda, mis toimub – kas laval või tsikli ümber. Tsiklisõidul peab olema alati “kohal”,” lisab Ene.
Sõidab siiani oma esimese motikaga
Foto: erakogu
18
MAI 2021
Ene valikuks on hetkel Honda naked bike, mis on oma olemuselt linnaratas, mõeldud kiireks sõiduks, kuid selliseks, mille ajal saab ka enda ümbrust vaadata. Seda, miks ja kuidas Ene just Honda juurde jõudis, ta ei mäleta, kuid arvab, et selles võis olla mängus hea sõbra ja tuttava, ansambli The Sun endise liikme Danel Pandre käsi. Pandre sõitis toona just Hondaga ja ju Ene sealt siis väikese müksu selles suunas sai.
“Tean, et see oli kaheksa aastat tagasi ja ma olin kellegi laenurattaga juba paar aastat natukene sõitnud ka. Vaatasin vist ka BMW motikaid, kuid Honda puhul oli hinna ja kvaliteedi suhe minu jaoks kõige parem,” räägib Ene ning lisab, et tahtis endale saada mattmusta mootorratast ja riietada end ka musta nahka. Nagu iga algaja! Väike vahemärkus: tsikli värvi ja sõitja kombinesooni järgi on võimalik üsna täpselt hinnata, kui pikalt on inimene mootorratastega sõitnud. Iga algaja soovib saada musta tsiklit, osta musta kiivri ja mustad riided. Sest nii on stiilne ja cool. Mida kauem inimene tsikliga sõidab, seda värvilisemaks läheb riietus ja ka ratas. Põhjus on lihtne: mida värvilisem kos-
Foto: erakogu
Võrreldes autosõiduga on motikaga liiklemine nagu meditatsioon: oled üksi sadulas, üksi oma kiivris ja saad rahus omi mõtteid mõelda.
tüüm, seda kindlam saab olla, et kaasliiklejad tsiklit tähele panevad. Enamasti tuleb see tõdemus pärast kukkumisi ja õnnetusi. “Aga selle eest on minu vihmasõidukombinesoon neoonkollane,” ütleb Ene, kui on kuulnud ülal kirja pandud tõdemust. Selleks, et oskaks endaga maanteel paremini hakkama saada, on Ene käinud ka mitmel koolitusel – näiteks võtnud Pirita ringraja rekordaja omanikult Hanno Veltilt koolitusi. Paar korda on naine käinud sõitmas ka ringrajal. Peab seda ülimalt oluliseks, sest just koolitustel käiakse läbi kõik need põhitõed, mis lasevad liikluses – maanteel või linnas – kenasti hakkama saada. “Mootorrattaga sõit on väga riskantne ja alati peab olema valmis, et autojuhid sind ei näe või sa kukud. Koolitused õpetavad seda riski tajuma ja selle riskiga leppima, psühholoogiliselt just leppima. Kuid lisaks tajule annavad koolitused ka palju praktilist oskust. Mina kurvides enne ja pärast Velti koolitust on kui öö ja päev. Üks konkreetne õpetus, mis on mulle meelde jäänud, on see, et kui kurvi sõita, siis peab alati vaatama otse. Alati vaid sinna suunas, kuhu sa teel oled või kuhu sa tahad teel olla. Ning kui sa oskad sõita motikaga, see on sul motoorikas sees, siis motikas viib su ise sinna, kuhu sa tahad. Lihtne, eks ju?” naerab Ene.
Esimest korda mootorratta seljas Mootorratastega sai Ene lähemalt tuttavaks siis, kui elas ligi kümme aastat USAs ja sealsetel tuttavatel olid rattad, millega sõitu proovida sai. Alati eneseületust ja uusi väjakutseid otsiv naine katsetaski, kas saab hakkama. Ene ütleb, et enne seda, kui sõitma hakkas, ei olnud tal mingeid suunajaid, mis noori mehi motikate juurde tõukavad – isa või venda, kes motomaailmas juba toimetamas. “Ma elasin kaheksa aastat USAs, käisin seal ülikoolis ja töötasin. Elasin ise küll Floridas, kuid olin ühel hetkel tööasjus riigi teisel kaldal ehk San Franciscos, kus mul ka mõned sõbrad elasid. Ühel neist sõpradest oli maja ees tibukollane bike, mis mulle uskumatu mulje jättis. Ma tahtsin sellega sõita proovida ja sealt ma selle pisiku vist siis ka sain. Lisaks on San Francisco uskumatult äge koht, kus sõitmist alustada,” räägib Ene ja lisab, et USAs ta päris oma ratast ei ostnudki, olgugi et just Florida kliima kisendas sellise sõiduvahendi järele. Eestisse tagasi kolides aga tegi Ene ära mootorratta juhiloa ja ostis oma esimese tsikli. “Eks see juhtus ka tänu sõpradele, kes olid omale ka siin tsiklid ostnud. Minu jaoks oli väljakutse just lube teha ja kerge eneseületus üldse tsikliga sõita. Ning teha seda naisena,
Mis on veel väga oluline: motikasõit teeb tuju heaks. Ma ei ole küll näinud ühtki inimest pahasena tsikli seljast maha tulemas. mis toona ei olnud väga tavaline. Täna sõidab naisi aina enam ja seda on tore näha. Kui olla aus, siis tsiklisõit ei ole ju tegelikult midagi ületamatut,” selgitab Ene.
Motosõit tegi minimalisti Ene ütleb, et üks väga konkreetne asi, mida motikasõit on temale õpetanud, on minimalism. Eriti just naistel on harjumus kanda kogu maailma endaga kaasas, suures ridikülis peab olema alati ühes kõik, mida võib päeva jooksul vaja minna. Tsikliga sõites saab võtta kaasa täpselt nii palju asju, kui ratta külge kruvitud kastidesse, paagi- või seljakotti mahub. Ning tänu sellele on Ene saanud ka aru, kui palju mõttetut kola me endaga pidevalt kaasas kanname.
Foto: erakogu
ENE POSTI VIIS PÕHJUST MOTIKASÕIDUKS! Unistuste motoreis? San Franciscost Los Angelesse. Unistuste tsikkel? Nagu autodegi puhul arvan, et erinevatel eluperioodidel meeldivad erinevad tsiklid. Järgmiseks unistuste tsikliks oleks BMW GS ja sealt edasi Triumph Bonneville. Kellega tahaksid koos sõita? Oma heade sõpradega. Kolm asja, miks motikaga sõita? Nauding ehk kui tunnetad loodust enda ümber ja suudad mõelda peas keerlevatele probleemidele välja parimad lahendused. Siis meditatsioon ehk tsiklisõit on aeg iseendale, ja loomulikult adrenaliin. Millega motikasõitu võrrelda? Väga hea rock-kontserdiga. Foto: Urmas Ääro Foto: Henrik Metstak
Iga sõit on seiklus
Tänu motosõidust tekkinud minimalismitajule olen saanud kahenädalase reisi teha ära vaid käsipagasiga.
“Tänu motosõidust tekkinud minimalismitajule olen saanud kahenädalase reisi teha ära vaid käsipagasiga. Olin alustuseks Londonis ja aitasin Kristina Viirpalul seal toimunud moeetendust korraldada, edasi lendasin aga New Yorki pulma. Reis oli kaks nädalat ja mul oli vaid käsipagas. Naistele võib see tunduda arulage, kuid kui oled harjunud, siis pole probleemi võtta kaasa vaid minimaalne,” selgitab Ene. Tekib tunne, et kuigi jutt on füüsilistest asjadest, siis räägime tegelikult ka vaimsest pagasist. Mida vähem seda on, seda kergem on oma elu elada. “Motikaga sõitmine on mind kindlasti paremaks muutnud, teinud mind ka rahulikumaks. Võib soovitada kõikidele proovida, mõjub väga hästi nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele,” mainib Ene. 22
MAI 2021
Kui autoga sõitmine on äärmiselt argine, siis isegi juhul, kui motikas on igapäevaseks sõiduvahendiks, on iga motosõit seiklus. Seiklus nii keskkonnas kui ka sõitjas endas. Seda nii suuremate riskide, kuid paljuski just läheduse tõttu. Sõna “lähedus” tähendab siis asjaolu, et inimese ja looduse – asfaldi, õhu, vihma, muu klimaatilise – vahel on vaid kiivriplast ning pisut riiet. Iga tuuleiil, putukas või vihmapiisk on tunda. “Kõige eelneva kokkuvõttena mulle vist meeldibki kõige enam see, et kui mootorrattaga sõita, siis oled loodusele nii lähedal, lõhnadele nii lähedal. Kevadel sõites tunned läbi kiivri tärkava looduse lõhna, esimest grilli, mere aroome, märja metsa lõhna. Suvel ja sügisel on samuti enda lõhnad. Ning see on see emotsioon, mida ei ole võimalik autoroolis kunagi ja kuidagi kogeda,” selgitab Ene. Seikluseks muudavad iga sõidu kindlasti ka need inimesed, kellega koos sõita. Ene ise ühtegi klubisse ei kuulu, küll on tal aga sõpru, kellega sõita. Ning kui väga regulaarseid sõite suve jooksul ei tehta, siis mõni pikem matk mahub siiski igasse suvesse. “Lähiriigid on ikka läbi sõidetud, kuid nüüd on tekkinud tunne, et tahaks juba kaugemale sõita. Vaatan ka uut ratast ja mul on tunne, et varsti saab matkakaardile märkida ka kaugemaid punkte,” lisab Ene tulevikku vaadates.
Naiste aasta auto Alates 2009. aastast valivad naisautoajakirjanikud üle maailma oma aasta autot. 2021. aasta maailma naiste aasta auto tiitli võitis Land Rover Defender. Lisaks valiti eri kategooriates parimad sõidukid. Hääletamisel osales 50 naisautoajakirjanikku 38 riigist. Tekst: Ylle Tampere Foto: Shutterstock 2009. aastal algatas Uus-Meremaa autoajakirjanik Sandy Myhre liikumise, mille eesmärgiks oli koondada naisautoajakirjanikud kogu maailmast, kes ühtlasi igal aastal nimetaksid parimad autod. Ühendus kannab nime Women’s World Car of the Year (WWCOTY) ja praeguseks on sellega liitunud üle poolesaja naisautoajakirjaniku kõigilt viielt kontinendilt. Eesti on WWCOTY-s esindatud 2013. aastast, mil ühenduse liikmeks sai Ylle Tampere. Kuigi naisajakirjanikke on ka teistes rahvusvahelistes aasta auto žüriides, on nende osakaal võrreldes meestega väike ja võimalus osutuda valituks kaalukatesse kohtunikekogudesse kesine, sest autoajakirjaniku ametit peetakse mingil põhjusel siiani pigem meeste pärusmaaks. Eriti keeruline on olukord vähem arenenud riikides, aga igapäevase enese tõestamisega tuleb vaeva näha ka näiteks Euroopas. Paljud loobuvadki ja valivad muu valdkonna. Ometi ei peaks see nii olema, amet on amet ning sugu ei tohiks autonduses rolli mängida, tähtis on asjatundlikkus ja pühendumus. Arhetüüpide murdmiseks ja oma hääle kuuldavamaks tegemiseks on WWCOTY aga üks võimalusi. Viimastel aastatel on ka autotootjad, nagu Ford, Volvo, Nissan, Toyota, Kia, hakanud rohkem tähelepanu pöörama naiste ja meeste erinevatele vajadustele autokasutajana. Suurimaks väljakutseks on sõiduki turvalisus, kus tuleb arvestada nii sõitjate füüsise kui ka käitumiserisustega.
2021. aasta naiste auto on Land Rover Defender “Hääletamine venis seekord pikale, alustasime möödunud aasta novembris, siis tegime esimese sõelumise ja valisime välja need uued autod, mis pääsesid finaalhääletusele. Teist aastat järjest on hääletamise protsessis tehtud olulisi muudatusi, see on täpsem ja erapooletum,” selgitas Eestist pärit kohtunik Ylle Tampere.
KUIDAS SA TEAD, ET SEE AUTO ON PARIM? Sarnaselt kõigi autode iludusvõistlustega tuleb ka naiskohtunikel üle ilma hinnata nii auto välimust, turvalisust, ergonoomikat, sooritusvõimet, mugavust, tehnoloogilist taset ja kättesaadavust (loe: hinda ja ülalpidamiskulu). WWCOTY-t ehk maailma naiste aasta auto valimist juhtis tänavu esimest korda Marta García Hispaaniast, tema kõrval jätkab aupresidendina statuudi 2009. aastal loonud Uus-Meremaa ajakirjanik Sandy Myhre.
Kohtuniku ülesandeks on viia end kurssi kõigi antud aastakäigu uudismudelitega, need läbi sõita ning panna kirja plussid ja miinused. Üleilmse hääletamise teeb keerulisemaks asjaolu, et eri riikides tulevad uued mudelid välja eri aegadel ja näiteks Austraalias ei tunta paljusid autosid, mida Euroopas. Samuti on austraallaste ja ameeriklaste autovalikud sootuks erinevad näiteks vietnamlaste või venelaste omadest ning nii sündis 2021. aasta hääletusvooru eel uus kategooria “4 × 4 / pikap”. “Kastikate ja selgelt maasturina defineeritavate sõidukite kategooria lisandumine teeb rõõmu ning toob kindlas-
ti värskeid tuuli, sest suures ökotamise tuhinas on Euroopas populaarsed pigem pargimaasturid,” selgitas Ylle Tampere, miks uus segment võistluse tema jaoks põnevamaks tegi. “Tõsi, kohe seisime ka järgmise probleemi ees – pikapite kategooria kuivas kokku just sel põhjusel, mida ülal nimetasin – Euroopas tõsisemaid kastikaid pigem taunitakse ja surutakse need tarbesõidukite segmenti. Üks võimalus ongi lisada tulevikus valikusse ka tarbesõidukid, sest ka naised sõidavad kaubikute ja kastikatega.”
Sul on 15 punkti ja siis ainult 5 Kui eri kategooriatesse finalistid välja sõelutud said, tuli igal kohtunikul nende vahel jagada 15 punkti, jälgides, et ühelegi finalistile ei annaks võrdselt punkte. “Ma ei tea, kui läbipaistev see 15 punkti süsteem on, sest sisuliselt võid sa anda ka kõik punktid ühele autole ja kuna punkte saab anda ainult nendele, millega oled ise kursis, võib mõnes vähem arenenud riigis nii just minna – hindamissüsteemi läbipaistmatus ei ole aga kaugeltki vaid naiste aasta auto probleem. Seda enam, et naised on selles valdkonnas jätkuvalt survestatud ja eksimusi omale lubada ei saa,” kirjeldas Ylle Tampere teist vooru. Edasi jäid sõelale segmendi kolm kõige enam punkte saanud mudelit, millest kohtunik pidi valima ühe ja kui
kõikide segmentide kõige enam punkte saanud mudelid üles rivistati, siis nende hulgast omakorda supervõitja. “Mina sain oma punktid kategooriates kenasti ära jagatud. Jah, loomulikult pidasin silmas isiklikke eelistusi, aga kuulasin ka meie daamide häält – tegin väikest taustauuringut, milliseid autosid Eesti naised on eelistanud.” Tampere räägib, et on kategooriate võitjate nimekirjaga üldiselt rahul: “Kuigi Toyota, mis oli finaalis tugevalt ja koguni nelja mudeliga esindatud, ei jõudnud ühelgi juhul nii-öelda kuldmedalile, siis Lexus LC 500 Cabrio võidu üle on siiralt hea meel, sest Jaapani autohiidu on tunnustatud. Kia Sorento ja Ford F-150 said omas kategoorias ka minult enim punkte.”
Kategooriate võitjad • Peugeot 208, parim linnaauto • Škoda Octavia, parim pereauto • Lexus LC 500 Cabrio, parim preemiumklassi auto • Ferrari F8 Spider, parim sportauto • Peugeot 2008, parim linnadžiip • Land Rover Defender, parim keskmise suurusega SUV ja WWCOTY 2021. aasta auto • Kia Sorento, parim keskklassi linnadžiip • Ford F-150, parim 4 × 4 maasturite ja pikapi klassi auto • Honda e, parim elektriauto
CLIO, CAPTUR & MEGANE Nüüd ka hübriidina
Pistikhübriid
Hübriid
Pistikhübriid
Soodushind alates
17 890 €
Pistikhübriidide keskmine kütusekulu alates 1,3 l/100 km Tehasegarantii 5 aastat või 100 000 km Hinna sees: Multi-mode automaatkäigukast, 7“ multimeedia- ja navigatsioonisüsteem EASY LINK, täisleedtuled, automaatne kliimaseade, tagumised parkimisandurid, kiirusepiirajaga püsikiirusehoidik, valgus- ja vihmasensor, automaatne kaug- ja lähitulede vahetus, sõidukiiruse hoiatussüstteem, Renault vabakäe-võtmekaart, valuveljed jpm. Hinnad sisaldavad käibemaksu. Pilt on illustratiivne. Pakkumine kehtib, kuni kaupa jätkub. Keskmine kütusekulu (WLTP) 1,3-5,1 l/100 km, CO2 heitkogus 29-114 g/km. Renault soovitab
Naised, kes ei karda
sõrmi õliseks ja käsi värviseks teha
Tekst: Riina Palmiste
Kui kujutleda vaimusilmas automehaanikut, kipub miskipärast tõesti enamikule silme ette tulema pigem pilt rehve ja rasketehnikat tassivast mehest kui naisest. Eks see ole mingil määral ka paratamatus – töö ongi kuigi palju füüsilise loomuga ja tõsiasi on ka see, et läbi ajaloo on mehaanikud olnud rohkem mehed kui naised. Kas autotöökojas naist nähes on aga vaja ruttu ots ümber pöörata? Või noore neiu autodega seotud erialavaliku peale silmi pööritada? Kindlasti mitte, sest nii nagu mis tahes muul erialal, ei ole autonduseski määrav, kas tööd teeb mees või naine. Loevad oskused. Tegime juttu kolme noore naisega, kes lükkavad rõõmuga ümber eelarvamuse, justkui oleks nende õpitav eriala mõeldud üksnes meestele. 26
MAI 2021
KATRIIN KASK, Foto: Rakvere ametikool
Jessica Carita Tepper, Diana Kaersoo ja Katriin Kask on kolm noort naist, keda ühendab üks – nad õpivad koolis autondust. Kes automaalriks, kes mootorsõidukitehnikuks. Tüdrukud ei tee saladust, et nii mõnigi on nende erialavaliku peale kaunis üllatunud olnud. “Kas tõesti midagi muud siis ei leidnud õppida?” Jah, Katriinil on tulnud vastata sellelegi.
õpib mootorsõidukitehnikuks Rakvere ametikoolis Mootorsõidukitehnikuks õppiv Katriin Kask mõtiskleb, et levinud arvamust, justkui oleks autondus meesteala, juba niisama naljalt ei muuda. “Öeldakse tõepoolest tihti, et see polevat naiste eriala,” avaldab ta, et on saanud üllatust täis silmadega küsijatele ikka päris palju selgitada, miks ta just selle eriala valis. Praeguseks on neiu siiski imestust täis pilkude ja kommentaaridega juba harjunud. Aja jooksul on tal tulnud vastu võtta ka haletsusega öeldud kommentaare stiilis “Kas tõesti siis midagi muud ei leidnud õppida?”. “Ise olen arvamusel, et iga naine võiks teada kõige lihtsamaid asju autodest, näiteks kuidas rehvi vahetada või õli lisada,” selgitab Katriin, et elementaarsed oskused ei jookseks ühelgi naisterahval mööda külge maha. “Oleks ju endalgi kindlam. Tavaliselt ei teata sedagi, millise vedava teljega autoga sõidetakse.” Võhu külast pärit Katriini enda huvi autode vastu sai alguse ei kuskilt mujalt kui Võhu jäärajalt, mille kõrval ta üles kasvas. “Minu pere on selle jääraja hoolduse, ehituse ja võistluste korraldamisega tegelenud juba 15 aastat,” muljetab neiu, et põhjust, millest huvi automaailma vastu alguse sai, pole vaja vist seega kaugelt otsida. Nii nagu ei pane siis imestama seegi, et Katriin tegi oma esimesed autosõidud juba 9-aastaselt. Seitsmendas klassis oli Katriinil siht selge. “Teadsin, et tahaksin õppida midagi autode ja mootorite kohta.” Põhikooli lõpuklassis jõudis ta selgusele järgmiseski tähtsas valikus – koolis. Välja sai valitud Rakvere ametikooli mootorsõidukitehniku eriala. Katriin tunnistab, et tänapäevaste moodsate võimaluste juures pole selle töö juures midagi kontimurdvat. “Kõik on õpitav,” teatab rõõmsa hoiakuga neiu, et kõige alus on ju ennekõike ikkagi huvi asja vastu. “Kui just midagi välja tuua, siis praegu tekitab peavalu elektrisüsteemiga seonduv ja raskuseid on rasked tõsta.” Hoopis kergem on Katriinil üles loetleda häid külgi. Suurimat rahulolu pakub Katriini sõnul põnevus ja pinevus, kas saab ikka asjad toimima. “Ja loomulikult annab hea enesetunde töö positiivne tulemus,” avaldab neiu ja lisab, et väga põnev on juba õpitut oma auto peal katsetada. Seda, kas Katriini võib tulevikus mõnes remonditöökojas kohata, ei oska ta veel öelda. Praegu on eesmärk end veel tehnikaalaselt täiendada – kes teab, võib-olla ka mõnel hoopis muul alal. Ühes on aga neiu kindel. “Tehnikaga seotud võiks mu tulevane eriala igatahes olla küll.”
Foto: erakogu
JESSICA CARITA TEPPER,
õpib automaalriks Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolis Automaalriks õppiv Jessica Carita tõdeb, et tal on selles mõttes hästi läinud, et tema lähem suhtlusring ei ole tema erialavaliku peale kuigi üllatunud olnud. Kui üldse keegi imestust avaldas, olidki nendeks mõned endised õpetajad ja kaugemad tuttavad. “Aga olen ka täheldanud, et automaalri eriala ei peeta enam niivõrd meestealaks, kuivõrd teisi autonduse valdkonna erialasid,” usutleb noor neiu, kelle arvates ei tohiks tegelikult mis tahes alal arvamust kujundada lihtsalt soo põhjal, vaid ikka reaalsete oskuste järgi. Neiu meenutab, et tema enda huvi automaailma vastu tuli esile juba päris noorena – praeguseks varsti pea kümme aastat tagasi. Mida aasta edasi, seda suuremaks kasvas ka kiindumus. Seega pole imestada, et kui keskkoolis avanes võimalus valida valikaineid, otsustas Jessica Carita siduda end kolmeks aastaks just autotehnikaga. Mõni aasta hiljem seisis neiu aga juba uue valiku ees: mis saab edasi? “Kuna ma ei soovinud kohe pärast keskkooli kõrgkooli minna, uurisin rohkem kutseõppe võimalusi,” meenutab ta. Pärast koolide ja erialade seas ringi vaatamist oli varemgi hobikorras keretöid teinud neiul pilt selge. “Tundus loogiline jätkata autonduse valdkonnas.” Mis on automaalri eriala juures kõige keerulisem ja kõige meeldivam? “Kindlasti paneb see kannatlikkuse proovile, kuna töö võib luhta minna mõne lihtsa vea tõttu,” mõtiskleb Jessica Carita. Meeldivat leiab aga neiu arvates iga tööetapi juurest. “Ilmselt iga automaalri vaieldamatu lemmik on näha äsja värvitud lõpp-produkti.” Seda, kuivõrd tugevalt on Jessica Carita tulevik autodega seotud, on neiu sõnul praegu veel vara spekuleerida. “Kindlasti olen ka tulevikus seotud,” on ta veendunud. Omajagu kaalumist vajab Jessica Carita jaoks veel aga see, kas ta tahab, et toredast hobist saaks ühtaegu rutiinne igapäevatöö, või võikski autondus jääda rohkem pühapäevahobiks. Foto: erakogu
DIANA KAERSOO,
õpib sõidukite kere- ja värvitööde meistriks Tallinna tööstushariduskeskuses “Meesteala on see pigem neile, kes ei puutu sellega ise väga kokku, või vanemaealistele, kelle jaoks on naised maskuliinsematel aladel harjumatu,” nendib sõidukite kere- ja värvitööde meistriks õppiv Diana. “Isiklikult tean väga paljusid naisi automaailmas ja sellega seotud erialadel.” Neiu mõtiskleb, et tema erialavaliku peale on üllatunud olnud just varem mainitud inimeste grupid. “Kõik, kes mind aga vähegi tunnevad, nende jaoks pole ükski mu ettevõtmine eriti üllatav, kuna tegelen seinast seina aladega ja võin tihti tulla lagedale uue ideega.” Autode vastu hakkas ettevõtliku loomuga Diana huvi tundma ligikaudu neli aastat tagasi. Sealt hakkas lumepall veerema. Kaks ja pool aastat tagasi alustas ta autoõpinguid. Toona veel Tartu kutsehariduskeskuses, kus sai läbitud automaalri baaskoolitus. Pärast seda puhusid tuuled neiu Tallinna, et jätkata õpinguid Tallinna tööstushariduskeskuses, kus sai selle aasta alguses taskusse pandud ka automaalri kutsetunnistus. Autoõpinguid ei visanud Diana nurka nüüdki. “Jätkasin kohe sõidukite kere- ja värvitööde meistri erialaga,” avaldab ta. Diana selgitab, et tema erialavalik oli ka tegelikult üdini loomulik, sest see võimaldas ühendada kaks meelepärast hobi: autod ja kunsti. “Seepärast eelistan ka automaalrina pigem klassikuid ja muud moodi erilisemaid autosid ning projektipõhiseid töid,” avaldab neiu. Kõige raskem on Dianale endale eriala juures füüsiline pool – seda liigesehaiguse tõttu. “Õigete töövõtete ja mõõduka koormusega saab siiski hakkama,” on ta optimistlik. “Mõne teise jaoks võib väljakutseks olla hoopiski hea käetunnetus, kehv silm detailidele tähelepanu pööramisel. Mõnel on raskusi toonidest arusaamisel või puudujääke teoorias. Nagu ikka, kõik oleneb inimesest,” selgitab Diana, et eks raskused ole hästi individuaalsed. “Protsess iseenesest on minu jaoks väga nauditav algusest lõpuni, kuna meeldib enda kätega teha ja näha, kuidas (auto)detail järk-järgult uue ilme võtab.” Seda, kas Diana automaalrina tööle asub, ta veel päris kindlalt öelda ei oska – seda eelmainitud tervisliku seisundi tõttu. “Küll aga loodan sellega hobi korras siiski tegeleda. Keretööde meistri täiskohaga töö on aga tõenäolisem, kuna füüsilist tööd on seal vähem,” on Diana veendunud, et ühel või teisel moel jäävad autod siiski osaks tema elust. Praegugi moodustavad suurema osa Diana tutvus- ja sõprusringkonnast teised autoentusiastid.
28
MAI 2021
Mida kasutatud auto ostmisel silmas pidada? Paljuski samu asju, mida uue auto ostmisel. Võiks teada oma aastast läbisõitu ja auto kasutuspiirkonda – linn, maa, maantee. Seejärel tuleb teha nimekiri turvaja mugavusvarustusest, milleta hakkama ei saa. Näiteks kiirusehoidja teeb maanteesõidu nauditavamaks, aga linnasõidul on suur eelis automaatkastil. Toimetas: Einar Ellermaa Foto: Shutterstock Pisikese mootoriga väike auto ei kõlba igal nädalal Tallinna-Tartu otsa sõitmiseks. Samas pole vaja võimsa mootoriga maasturit peamiselt linnas sõitmiseks. Uus auto võib tähendada muretust, aga tegelikult vaatab suur osa meist kasutatud autode poole. Kasutatud auto ostmise puhul on palju nippe, mida peaks teadma. Igasugune info on abiks. Kui pole näha auto VIN-koodi, siis kindlasti tuleb seda küsida. Kui müüja hakkab keerutama, siis seda autot osta ei saa. Hea oleks, kui auto on Eesti registris, kehtiva
tehnoülevaatuse ja liikluskindlustusega. Maanteeameti kodulehelt saab uurida, kas auto läbisõidukõver on loogiline ja sobib auto vanusega. Kui tundub kahtlane, aga auto meeldib, tuleb see ikkagi valikust välja visata. Lisaks tuleks uurida liikluskindlustuse fondi kodulehelt auto liikluskahjude kohta. Sealt on näha, kas autoga on toimunud kahjusid, mitu ja mis summas. Üldlevinud arusaam ja teadmine on ikkagi see, et kasutatud autot on kindlam osta mõnest autopoest. Ettevõttest ostes on alati lihtsam murega ta-
MIKS ON MÕISTLIK EELISTADA KASUTATUD AUTO OSTMISEL JUST MÜÜGIESINDUST?
edasise kasutamisega seotud teenused ühest kohast lihtsalt ja mugavalt. See kõik võib tunduda enda kiitmisena, aga nimetatud teenuseid ja garantiisid ei pruugi kasutatud auto ostja saada, kui ta ei osta autot müügiesindusest.
Vastab Inchcape Motors Estonia turundusspetsialist Eve-Liis Arvisto Meie esindus pakub mitte ainult autosid, vaid eelkõige usaldust. Kõik müügil olevad autod kuuluvad Inchcape Certified kasutatud autode programmi, on läbinud tehnilise kontrolli ja paljudel sõidukitel on veel kehtiv tootjapoolne garantii. Samuti on teatud automarkidele võimalik soetada Inchcape’i lisagarantii või sõltuvalt auto margist ja vanusest ka tootjapoolne täiendav garantii. Inchcape’is ei tehta vahet uue või kasutatud auto huvilisel, eesmärk on pakkuda igale kliendile parimat ostukogemust. Sellepärast asub ka enamik meie kasutatud autodest soojas, puhtas ja valgusküllases sisesalongis, et kliendid saaksid igal ajahetkel sõltumata ilmast autodega lähemalt tutvuda ning soovi korral ka proovisõidule minna. Samuti on Inchcape’il võimalus pakku-
30
MAI 2021
gasi pöörduda. Üldjuhul annab ettevõte autole ka garantii. Eraisikult ostes pole tihtipeale hiljem enam kuskile pöörduda. Korralik automüüja teeb autoostu ülimugavaks. Aitab vabaneda eelmisest autost, registreerib ostetava auto ja kui on vaja finantseeringut pangast, siis korraldab ka selle. Kõike seda ise tehes võib päris palju aega kuluda. Ühtlasi ei
Eve-Liis Arvisto
Foto: erakogu
da erinevaid lisatooteid ja -teenuseid. Aitame klienti liisingu- ja kindlustuslepingu vormistamisel, pakume juba mainitud lisagarantiilahendusi, sõiduki salongi- ja värvikaitsesüsteemi GardX, GAP-kindlustust ehk kindlustust sõiduki väärtuse kahanemise vastu. Samuti pakume vana auto tagasisostu võimalust – saadud raha saab kasutada näiteks uue auto sissemakseks. Inchcape müüb väga erinevate autobrändide kasutatud sõidukeid. Pidevalt on kohapeal üle 150 auto. Autodele, mille ametlik esindaja Inchcape on, pakume ka remonti ja hooldust ning originaalvaruosasid. Klient saab kõik auto ostu ja
Mida tuleks kasutatud auto ostul silmas pidada? Kasutatud auto ostmine ei erine suurel määral uue auto ostmisest. Kõige tähtsam on enda jaoks selgeks teha peamised kriteeriumid – kas oluline on mugavus, suurus, praktilisus, sportlikkus jne. Kasutatud auto puhul tuleks aga kindlasti läbi mõelda, kui pikalt on plaanis ostetava sõidukiga liigelda – paljud kasutatud autode ostjad sõidavad sõidukiga maksimaalselt 3–5 aastat ja siis soovitakse see juba värskema ning kaasaegsema sõiduvahendi vastu ümber vahetada. Kui on plaan osta auto pikemaks ajaks, siis tasub vaadata pakutavate sõidukite seast võimalikult uus sõiduk (uueväärne, kuid täiesti uuest sõidukist soodsam). Kui aga ostetaksegi auto 3–5 aastaks, siis võib julgelt vaadata ka kuni 5 aasta vanuse heas seisukorras ja mõist-
pruugi kõiki nüansse teada ja võib midagi valesti teha. Ostes tasub siiski vaadata üle kõik kohad, mis kipuvad kasutamisel kuluma: istmed, rool, käigukang, uksed, põrand, keskkonsool jne. Kui need on suhteliselt vähe kulunud, on auto sõitnud headel teedel hoolsa omanikuga. Boonus on see, kui auto on olnud ühe omaniku käes ja hooldused on tehtud seal, kust auto ostate.
liku läbisõiduga auto poole, sest üldjuhul on ka pärast paariaastast kasutusperioodi auto turuväärtus heal tasemel. Mida kasutatud autode ostjad kõige enam väärtustavad? Ühest vastust on raske anda, kuid kindlasti on enamiku klientide jaoks olulised erinevad kaasasegsed tehnoloogilised lahendused, nagu erinevad juhiabisüsteemid ja sõidumugavust suurendavad tegurid. Väga oluline on ka sõiduki võimalikult läbipaistev ajalugu, hooldusraamatu olemasolu jne. Kasutatud autode puhul eelistatakse enamasti keskmisest kõrgemat varustustaset – uue autoga võrreldes on paljudel klientidel niimoodi võimalus endale lubada paremat lisavarustust. Samas on ka kliente, kes ei aja taga väga mahukat varustuspaketti, aga jälgivad eelkõige seda, et sõiduk oleks võimalikult uueväärne. Inchcape Motorsi kogenud müügikonsultandid annavad igale kliendile head nõu ja aitavad leida täpselt soovidele vastava sõiduki. Kui soovitud sõidukit ei ole kohe valikus, siis on võimalus see suure tõenäosusega tellida Inchcape’i Euroopa koostööpartnerite kaudu.
Eriti puhas kvaliteet!
MEIE TEEME ALATI NATUKE ROHKEM!
KVALITEETNE AUTOPESU Tellides sise- ja välipesu täidame ka klaasipesuvedeliku paagi!
Teostame ka kvaliteetset keraamilist vahatamist! Asume Tallinnas Tulbi tänaval ning tegutseme aastast 2002. Pakume mitmekülgseid pesuteenuseid sõbraliku hinna eest, rõhk on töö kvaliteedil.
pakkumiste kohta
leiad lisainfot kodulehelt
www.tulbipesula.ee
Meid saad kätte telefoni teel 5597 4464
80% meie klientidest jõuavad meieni tuttava soovitusel ja oleme selle üle väga uhked! Koostööpartnerid
Roma Rent OÜ • 10960540 • Tulbi 9, 10612 Tallinn tulbipesula@gmail.com
Kasutade s koodi „Tulbi9“ s aate lisak s tasuta m eie poolt esiklaasiv aha peale paneku! Kõikide ko odi kasut ajate vahel läh eb 21. juuli l loosi auhin d!