3.5. Miniharimine Kündmisel on vähe plusse ja palju miinuseid. Foto: Kuno Kasak
Kahjulikud umbrohud ja kahjurputukad on mullas vähemuses võrreldes põllukultuurile kasulike lülijalgsete, taimede, seente ja bakteritega. Kultuurtaimi ohustavate lehetäide looduslikud vaenlased vajavad eluks nektaritaimi, nagu naat, raudrohi, ristik, madar, siberi karuputk, äiatar jpt. Kui neid järelikult kasulikke taimi kultuurtaimede vahel napib, tekib oht, et lehetäi võib saagi rikkuda. Kündmine kahjustab oluliselt mulla mükoriisat ja seeneniite, mis aga on mulla aineringe mootoriteks. Ainult sümbioosis seentega saavad taimejuured tõhusalt vett ja mineraalaineid, sealhulgas lämmastikku. Ainuüksi mullaseente mullaökosüsteemi säilitamiseks tuleks niisiis tõsiselt mõelda, kuidas kündmist vähendada. Kündmata maal valitseb suur taimestiku liigirikkus. Kündmise tagajärjel see aga hävib ning üks umbrohuliik võib juhust kasutades põllu anastada ja saagi hävitada. Tavaline põllumehe reaktsioon kündmisest johtuvale kahjurite ja umbrohtude pealetungile on pestitsiidide kasutamine, kuid see kahjustab mullaelustikku veelgi rohkem. Meie põllumajandus on sattunud nõiaringi, mille tagajärjel muld tasapisi laguneb ja muutub surnud pinnaseks, tolmuks. Samal ajal on kündmine kõige kurnavamaid põllutöid, suure kütuse- ja ajakuluga, rääkimata adra kulumisest vastu kive. Mulla harimine nõuab 50–80 kg kütust hektarile, mis moodustab umbes 20–25% põllumajanduse kütusetarbest.
Probleem Tuntud arvamuse järgi tuleneb põllumajanduslik hajureostus väetamisest. Samas on mõistlik väetamine vajalik operatsioon, mis tagab mullaviljakuse ja pikas perspektiivis ka mulla enda säilimise. Väetamise määrast sõltub küll lämmastiku ärakanne, kuid fosfor, kui järgida parimat võimalikku praktikat, seondub kohe mulda ega tarvitse sugugi veekeskkonda jõuda. Olulisim toitainete hajuheidet põhjustav tegevus võib olla hoopis kündmine. Kündmine on tuhandeid aastaid vana maaviljelusvõte, mis hävitab umbrohtu ja takistab selle idanemist, samas aereerides mulda, aidates kaasa huumuse mineraliseerumisele, nii et see muutub taimedele hästi kättesaadavaks. Lisakasuna segab kündmine mulda maapinnal oleva orgaanilise aine (saagi jäänused, laotatud sõnniku) ja meliorandi. Samal ajal kobestatakse kündmise käigus näiteks saagikoristusest tekkinud rattajälgi. Kevadel aitab kündmine mulda soojendada ja liigveest kuivatada ning võimaldab külvata kergema külvikuga. Lisaks aitab kündmine kaasa vihmausside arvukusele. Sellegipoolest on kündmisel miinuseid rohkem kui plusse. Kuna huumus laguneb kündmisel, võib mulla huumusvaru selle tagajärjel pikaajaliselt üha väheneda ja muld selles mõttes vaesestuda. Mulla peale võib tekkida mineraliseerunud, surnud tolmukiht, mis ei lase läbi õhku ega vett. Sarnaselt toimib ka kündmisel tekkiv tihes, mis isoleerib küntud mulla lamavast kihindist. Suurimaks kündmisega seotud probleemiks võib olla aga asjaolu, et kultuurtaimed vajavad mulda kui toimivat elukeskkonda, mida kündmine häirib või koguni hävitab.
78
Kündmise tagajärjel ei saa taimejuured enam mulda kinni hoida, rohukamar hävib ning muld muutub lahtiseks, avatuks vee- ja tuuleerosioonile. Samuti suureneb toitainete lahustuvus ning see kõik tekitab põllumajanduslikku hajureostust.
Eesmärk Kuna kündmisel on nii palju soovimatuid tagajärgi, on püütud leida lahendusi kündmise ja selle mõjude vähendamiseks. Eesmärgiks on leida põldu ja ümbritsevat keskkonda vähem kahjustavaid harimise viise või äärmuslikul juhul harimisest koguni loobuda, leides alternatiivseid võimalusi toitainete taimedele kättesaadavaks tegemiseks ning umbrohutõrjeks. Sellist suunda nimetatakse miniharimiseks ehk vähendatud maaharimiseks. Vähendatud maaharimise korral püütakse mulda võimalikult vähe pööritada. Eesti keeles pole kahjuks head terminit selle kohta, kui saaki kasvatatakse ilma harimata. Levinuim oskussõna on otseharimine, kuid täpsem oleks „mitteharimine“ või „harimisvaba viljelus“. Niisugused praktikad säästavad nii loodust kui ka raha, nõudes samas põllumehelt suuremat paindlikkust ning teadmisi ja kogemusi agronoomia vallas, sest tuleb tunda paljusid kasulikke ja kahjulikke taime- ja loomaliike ning nende kooslusi.
79