Muinasjuturaamat: "Sookoll Kalli, Modris ja kadunud rabapüü"

PIRET PUNGAS-KOHV

SOOKOLL KALLI, MODRIS JA KADUNUD RABAPÜÜ

KALLI JA MODRISE RÄNNUTEE

Piret Pungas-Kohv

SOOKOLL KALLI,

MODRIS JA KADUNUD RABAPÜÜ

Tartu 2021

Sookoll Kalli, Modris ja kadunud rabapüü Kalli seiklused on välja mõelnud ja arvutisse tippinud Piret Pungas-Kohv Teksti on kohendanud Marko Kohv, Marika Kose, Marge Pärnits, Liina Remm, Kristel Ress, Jüri-Ott Salm, Triinu Sarv ja Urmas Sellis Keeleliselt on teinud tekstile pai Kristel Ress Teksti on joonistuste ja kujunduse abil elavaks võlunud Triinu Sarv Õhust on Eesti soid jäädvustanud Marko Kohv, v.a droonifoto lk 40, millega aitas hädast välja Maa-amet Raamatus on kasutatud ka maa pealt tehtud soofotosid. Nende autorid on Marko Kohv ja Piret Pungas-Kohv, v.a foto lk 36–37, mille autor on Janek Pärn Kalli ja ta sõprade teekonna kaardi aluskaart pärineb Maa-ameti kaardirakendusest Arvutist trükkis raamatu paberile OÜ Paar Väljaandja on Eestimaa Looduse Fond Raamatuid on trükitud 1000 eksemplari ja need on mõeldud tasuta levitamiseks. Huvilised saavad raamatu kohta täpsemat teavet Eestimaa Looduse Fondist (elf@elfond.ee).

Kõik õigused kuuluvad raamatu ja/või selle osade autoritele ja Eestimaa Looduse Fondile (2021). Raamatut ega selle osi ei ole lubatud ilma autorite kirjaliku nõusolekuta mingil moel paljundada ega kopeerida.

See raamat on osa Eestimaa Looduse Fondi juhitud teguloost „Soode kaitse ja taastamine” (LIFE 14NAT/EE/000126). Raamatu sisu ei pruugi kajastada Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.

Trükis: kõvad kaaned ISBN 978-9949-9553-9-8 (köites)

Meie oleme sookollid Modris ja Kalli.

Aga mis on Sinu nimi?

Minu nimi on

Tere, väike reisisell!

Sa hoiad käes sookoll Kalli ja ta sõprade teist reisiraamatut. Siin asuvad nad otsima rabapüüd.

Kunagi ammu seikles Kalli Lõuna-Eesti soodes.

Pärast seda, kui tema reis oli jõudnud raamatukaante vahele, kolis kollgi soo asemel elama raamatu sisse.

Nüüd hakkab esimeses raamatus elamise aeg ümber saama. Kalli ees terendab uus teekond ja teine raamat. Kõik selles raamatus kirjeldatud sood ja paljud tegelased on päriselt olemas.

Loodan, et ka Sina satud koos oma pere ja sõpradega sohu ning märkad, kuidas soo elab ja hingab.

Kui Sul eriliselt veab, siis näed Kallit või mõnda ta sõpra, keda paljud harilikult ei näe.

Raamatu sisekaantelt leiad Eesti kaardi. Nii saad kohe järele vaadata, kus sookollid parasjagu seiklevad.

Kui Sa juhtumisi ei ole lugenud Kalli seikluste esimest osa, ära muretse! Reisida saad ka siis, kui Sa ei ole eelmistel reisidel käinud.

Toredat reisi!

Sisukord 1. KOLLIKE KALLI 2. TEEL SOHU 3. RABA 4. TOLGUS

8 13

19 22

5. KÕDISTAVAD KÄPAD

26

6. HINGEDEAEG SOOS

31

7. RABA VÕIB OLLA SUUR JA VÕIB OLLA PISIKE 8. VAIKUS

39

45

9. JÕEMATK

50

10. VÄRVILISED TULED 11. KÜHMUD

60

56

12. KELGUMATK 13. SOOKOLLIKULL

64 69

14. SÕNAKUULMATU REISIMATT 15. SOOREBANE 16. TÕBISED

75

79

83

17. ROHEMEHIKESED 18. VANATÜDRUK 19. UNENÄGU

87

92

97

20. MURAKAD 103 21. IMEDE AEG 107 KASUTATUD KIRJANDUS 112

1. KOLLIKE KALLI SAAME KALLIGA TUTTAVAKS. TA ON SOOKOLL. KALLI ELAB RAAMATU SEES. TA SOOVIB KOLIDA RAAMATUST SOHU.

8

Oli augustikuu lõpp ja Kalli jälgis nukralt, kuidas tema käpaotsad olid hakanud tasapisi muutuma läbipaistvaks. Kalli oli väike sookollitüdruk, kes oli kildhaaval tekkinud vanadest lugudest, unistustest, hirmudest ja igatsusest. Tema kõige suurem vaenlane oli Unustus, kes meelsasti sõi mälestusi. Kollike aga neist ju peaasjalikult koosneski.

Aastasadu oli Kalli elanud soos. Mõni aeg tagasi sai ta tuttavaks Läti kollipoisi Modrisega. Koos kolisid nad soost ajutiselt hoopis raamatusse elama. Seal rändasid nad läbi paljude Eesti ja Läti märgalade.

Nõnda asenduski aja jooksul kollilaste sookodu täielikult raamatuga, mis asus raamatukogus. Ühel päeval raamatukogu suleti. Kuna ükski laps ei saanud enam lugeda raamatut, kus Kalli koos sõpradega elas, hakkasid kõik tegelased selle lehtedelt hiljukesi haihtuma. Asi ei olnud mitte kehvas trükivärvis, vaid Unustuses, kes täitis üha näljasemalt oma kõhtu mälestustega.

Nüüdseks oli Unustus Modrise nahka pistnud ja aegamisi jõudis ta Kallini.

Selleks et Unustust eemale peletada, püüdis kollitüdruk hirmutada valvuritädi Viivit, kes hoidis suletud raamatukogul silma peal. Kalli väga lootis, et kui ta tädi Viivit hirmutab, mõtleb tädi kollidele ja nii ei ole Kalli täiesti unustatud.

Hirmutamiseks soovis Kalli kasutada suuri torusid, mis roomasid mööda raamatukogu laealust. Neid oli seal kahesuguseid: osa torudest olid vanad ja sinna tegid Tolmurullid pesi oma laste, tillukeste Tupsununnude kasvatamiseks. Vanade torudega kõrvuti vooklesid lae all ka uued. Ühe uue toru otsa oli kinnitatud masin, mis päeval koledasti mürises. „Ventilatsioon,” teadis tädi Viivi öelda ja lülitas aparaadi õhtuti välja, et hoida voolu kokku.

Kui masin päeval töötas, pelgasid uut toru nii Tolmurullid kui ka Kalli.

Kuid just uutes torudes soovis Kalli tädi Viivit hirmutada, sest vanades torudes vajasid Tupsununnud vaikust ja rahu.

KO LL

KILL

9

10

Nii ei olnud Kalli VÄLJAPUHE E SISSEUH püüdlused kollitada väga tulusad. Päeval, mil tädi Viivi ringi liikus, mürises masin, ja öösel, mil masin vaikis, ei olnud tädi Viivit kohal. Pealegi näppis valvuritädi pidevalt oma telefoni ja uudistas, kuidas internetis inimestel elu kulgeb – teiste elu ja tegemised tundusid talle põnevad. Nii ei märganudki ta sookollikese pingutusi. Ühel õhtul, kui valvuritädi oli lahkunud, köitsid kollitüdruku tähelepanu taas uued torud. Ta veeris sealt kokku kaks sõna: „Väljapuhe” ja „Sisseuhe”. Need sõnad ei jätnud teda enam kuidagi rahule. „Nojah, ma pidin ju torudes kollitama tädi Viivit, aga nüüd kollitavad hoopis torud mind,” mõtles Kalli nukralt laual jalutades. Järgmisel hetkel astus ta kogemata ühe raamatu kaanele ja selle seest hakkas kostma hääli.

Kalli hüppas ehmunult eemale: raamatust tulevad hääled võisid tähendada väga värvikat kolli. Küll ütles raamat otsekui „Sitsikleitsitsikleit”, seejärel „Eks-sa-ise-tea”, „Väk-väk-väk”, „Siit-siit-siit saab Riiga” ja nii neid hääli muudkui tuli.

Hetk hiljem lõi Kalli heldinult käppi kokku ja tormas raamatut silitama – need olid linnuhääled! Raamat võlus neid kuidagi välja ja aitas sellega Kallil tuletada meelde sood ja metsa.

Jalamaid küpses Kalli peas plaan. Ta otsustas, et läheb enne sohu tagasi, kui suletud raamatukogust saab saamatukogu ja Unustus ta nahka pistab. Nüüd jäi Kallil üle vaid nuputada, kuidas raamatukogust pääseda ja omadega sohu jõuda.

Ta silmitses taas suuri plekktorusid ja kahte imelikku sõna nende peal. „Käes!” hüüdis kollitüdruk. „Kui masin puhub õhku välja, siis õhu sees võin olla ka mina!”

Ta tipsis ühe uue toru juurde, mille peale oli kirjutatud „Väljapuhe”. Läheduses kamandas Tolmurulli-mammi ühes vanas torus oma Tupsununnusid magama, lehvitades Kallile. Kõige pisem Tupsununnu hoidis kõvasti peo sees kassi vurrukarva, mille ta oli äsja aknalaualt leidnud. Vurrust pidi saama õng ja enne magamaminekut sai sel moel mängida Vladislav Koržetsi „Kalaraamatut”.

Kalli vaatas seda pesakonda võlutult ja kadedalt ühtaegu. Nii sai ta julgust minna otsima sood ja oma peret. Ta jättis Tolmurulli pesakonnaga hüvasti ja nad lubasid üksteise peale mõelda, sest meenutused aitavad Unustuse vastu võidelda.

11

12

Oma otsingutel lootis Kalli kõige rohkem kohata väk-väk-väk-lindu – rabapüüd. Tema pidavat teadma, kus sookolle veel päriselt leidub. Samas on too kana moodi lind ise nii haruldane, et meenutab pigem vaimu kui sulelist.

Kalli piilus uue toru sisse ja astus selle sees paar sammu. Toru kolises tuttavlikult. „Mul tuleb mõelda ennast hästi pisikeseks, siis ei tee mootor mulle viga,” mõtles Kalli.

Kollitüdruk teadis, et kõige suurem võlujõud peitub ometigi peas ja südames. Nii kujutles ta toru sees astudes end üha pisemaks.

Kalli ei märganud, et vahepeal oli õhtust saanud hommik ning tädi Viivi oli taas majas.

Klõps! vajutas tädi nuppu ja toru ventilaator hakkas hirmsa undamisega tööle. Viuhti! oli tibatillukeseks muutunud sookollike läbi toru õues ja lendas uperpallitades murule.

2. TEEL SOHU KALLI LEIAB ENDALE SÕBRA. NAD ARUTAVAD, MIS ON SOO VÕI RABA. SÕBRAD HELISTAVAD SOOTELEFONILE JA OTSIVAD RABAPÜÜD. Kalli ärkas muruplatsil ja sirutas end tagasi suuremaks. Päike soojendas hilissuviselt. Kui kollitüdruk vaatas päikesevalguses oma käppi, selgus, et need olid juba pisut tagasi kasvanud. „Tolmurullid mõtlevad mu peale!” oli Kalli õnnelik.

Rabapüü leidmisega oli tal siiski tarvis kiirustada, sest muidu võis Unustus võimust võtta. „Nõndaks: esmalt on mul vaja leida soo, kus teha endale uus lendav vaibake, millega saan reisida,” pobises kollitüdruk endamisi.

Ta märkas, et raamatukogu lähedal on suur kraav, kus voolab vesi.

Kraavi ümbruses oli end sisse seadnud üksjagu rabakonni. Kuigi oli hilissuvi, meelitas soe päike nad veel välja. „Vabandust, kus teil siin läheduses mõni soo ka on?” päris Kalli üht rabakonna märgates.

Konn pungitas küsimuse peale silmi ja keeras Kallile selja.

13

14

Kollikese rõõmus meel pudises selle peale laiali nagu kuiva kätte jäänud turbasammal.

Tema nõutus jäi aga üürikeseks, sest kaugemalt kostis õige varsti rõõmus krooksatus. „Lähme siis!” ütles krooksuja. „Kuhu sa minna tahad?” küsis Kalli.

Konn vaatas teda kui poolearulist: „Sohu loomulikult! Kõik tahavad tänapäeval sohu. Ma läheks vaataks ise ka seda sood,” vastas konn. „Sa ju küsisid hetk tagasi mu kurttummalt vanatädilt sinna teed.”

Kalli noogutas mõistmise märgiks ja tegi vanatädile pai. „Ma olen sookoll Kalli, sellepärast ma tahangi sohu,” selgitas ta. „Ma olen rabakonn Rana, ma ka sellepärast,” vastas konn. „Rana?” kordas Kalli, mispeale tõusis rohu seest veel mitme konna nina. „Kas teil kõigil on sama nimi või?” küsis ta ja vaatas üllatunult konni.

„Perekonnanimi on meil jah sama. Edasi tulevad mängu hüüdnimed. Mina olen Rana-Arvalis-Jutukas,” vastas konnake. „Et siis nagu lobamokk?” „Ainult siis, kui ma olen ärevil,” vastas Rana ja viis jutu tagasi sooteemadele. „Sa ütlesid, et soovid minna sohu?” „Jah!” vastas Kalli. „Unustus noolib mu käppi ja mul oleks hädasti vaja ennast kõigile meelde tuletada. Näed,” ütles kollitüdruk ja sirutas Rana poole käpad, millest osa oli nähtamatu.

Kalli jätkas: „Mul on soost vaja jõhvikavarsi, et punuda lendav vaip, sest siis saan paremini otsida rabapüüd. See lind on Eestis väga haruldane ja ta pidavat mäletama minu esivanemaid. Kui leian kellegi, kes tahaks mind mäletada ja kellega ma saaksin koos olla, saan võib-olla oma käpad tagasi.” „Miks sa seda rabapüüd ise otsid?

Helistame ja küsime parem sootelefonilt, kus ta elab,” soovitas Rana. „Kas selline telefoninumber on siis olemas?” ei uskunud Kalli Rana juttu. „Muidugi on,” oli Rana veendunud ja kontrollis Kalli abil oma teadmisi. „Soo on see koht, kus on pidevalt märg. Seetõttu ei lagune taimed seal täiesti ära – tekib turvas, eks.” „Jah,” vastas Kalli läbematult.

Konn jätkas mõttemõlgutust: „Kui turvast on hunnikus juba palju, on soopind muutunud kumeraks.”

15

16

Kalli pööritas igavusest silmi, kuid noogutas. „Selline soo on KÕRGSOO ehk RABA. Ja sina otsid RABApüüd. Nii sobib ju rabapüüd otsida SOOtelefoni kaudu?” „Jah,” vastas Kalli. Ta mõtles hirmuga, et kui konn kõiki asju nii pikalt lahti harutab, ei jõua nad eales sohu, rääkimata siis veel sellisesse, kus on turvast palju ja mida kutsutakse lausa rabaks. Samas sai Kalli hästi aru, et Rana soovis teda aidata, ja ta hoidis oma kärsitust tagasi.

Konn ronis kraavikaldalt kõrgemale ja tõi kuuldavale mulksuva häälitsuse, justkui oleks hakanud pliidil valmima mannapuder. Selle peale muutusid paar emast konna rahutuks, aga miskit muud ei juhtunud. „Kas sul mingit aparaati ei ole helistamiseks vaja?” uuris Kalli. „Tädi Viivil on küll helistades alati mingi asi käes.” „Õigus jah, aparaat peab ju ka olema,” oli Rana veidi ähmis. Peagi leidis ta ühe sobiva kaheharulise oksarao. Konn sättis seda ninaga ja nii sai oksast telefon. „Aga kuhu sa õieti helistad?” tahtis Kalli teada. „Valin üldnumbri Natura2000,” vastas konn.

„Ja arvad, et vastatakse?” oli Kalli umbusklik.

Rana toksis ninaga oksa pihta nagu morsekoodi. Tõepoolest hakkas oksaraag surisema ja sealt kostis selgel toonil: „Kui soovite rääkida loodusliku rabaga, valige 7110.

Kui soovite rääkida rikutud sooga, valige 7120. Kui soovite rääkida siirdesoo või õõtsiksooga, valige 7140.” „Kus see rabapüü sul elab?” küsis Rana sosistades. „Looduslikus rabas ikka. Ma ei tea, millises täpselt – selles mure ongi,” vastas Kalli.

Rana toksis numbri 7110, et oma küsimust täpsustada. Uuesti hakkas hääl selgitusi jagama: „Kui te soovite raba kaitsta, vajutage 1. Kui te soovite marju korjata, vajutage 2. Kui te soovite omadega rappa minna, siis minge õigel ajal ja õiges kohas, aga ärge vajutage midagi. Muude küsimuste korral pöörduge üldtelefonile.”

Kalli ja Rana vahetasid hämmeldunult pilke. „Sellised telefonid on kiusajad! Ei ole neist mingit kasu! Peame ikka ise otsima nii rabapüüd kui ka raba seal soo sees,” oli Kalli nördinud.

Hetke pärast ta kogus end ja vaatas ringi: „Nii. Kui kraav on kaevatud selleks, et vett oleks märjas kohas vähem, siis mööda kraavi ülesvoolu liikudes jõuame ju märja kohani? Ja märg koht võib olla soo,” arutles kollitüdruk. „Nüüd ütlesid sa soo,” täheldas Rana. „Jah,” jäi Kalli endale kindlaks. „See sõna on üldisem ja maitseb mulle paremini. Nii ma seda rohkem kasutangi. Kõik rabad on sood, aga kõik sood ei ole rabad.”

17

18

Ranale sai asi selgeks ja nad asusid teele.

Olles astunud kõigest mõne sammu, kuulsid nad ootamatut kahinat.

Enne kui Rana krooksatadagi jõudis, oli ta juba sookure noka vahel.

Ei teagi, kuidas, kuid ometi suutis Kalli end kärmelt Rana koiva ümber põimida, et oma uut sõpra aidata. Paraku oli võitlus ebavõrdne ning väga ruttu suurenes veidra kolmiku liikumise kiirus ja kõrgus.

Kalli palus kurge, et lind nad lahti laseks.

Kuna tegu oli iseäranis viisaka kurega, proovis lind Kallile vastata, et see pole paraku võimalik. Kui kurg avas vastamiseks noka, pudenesid Rana ja Kalli noka vahelt välja ning hakkasid tagasi maa poole langema.

3. RABA KALLI MAANDUB KOOS SÕBER RANAGA RAPPA. RABA ON MÄRG JA PEHME. KALLI HAKKAB EHITAMA UUT REISIMATTI. Rana, va kaval loom, tegi pärast sookure noka vahelt pääsemist suu lahti. Nii sai ta kõht ruttu õhku täis ja ta muutus justkui õhupalliks.

Pallikujuline Rana jätkas tuule abil tasakesi allapoole liuglemist, mitte ei kukkunud enam otsejoones nagu kivi.

Kallil oli nüüd mahti isegi alla kiigata. Kõikjal oli veel roheline, ent siia-sinna oli loodus põiminud juba värvilisi lehti. Osa maapinnast, mis oli kõrgelt vaadates pruunikas ja ümara kujuga, tundus olevat lausa raba – turbakiht on seal paksem, soo pind kõrgem ja vanem!

Kalli pobises soovi, et tuul liigutaks neid raba suunas, sest Ranal oli raske hingata. Tasapisi lasi konn endast õhku välja, kust aga sai, ja nende laskumine kiirenes. Ühel hetkel potsataski kummaline paar keset raba maha.

Oh seda õnne ja rõõmu! Oh seda raba pehmet pinda!

Rana lõõtsutas kergelt ja puges samblavaiba alla toibuma. Kalli pani põse vastu samblamätast ja sulges mõnust silmad.

19

20

„Minu kallis!” õhkas kollitüdruk. Juba väga ammu ei olnud ta tundnud seda nii armast ja veel päikesesooja turbasammalt enda vastas.

Raamatukogus olid olnud ainult pildid soost või lausa rabast. Kalli oli korduvalt proovinud mõne soopildi sisse minna, kuid sootunnet ei olnud tal tekkinud, sest trükivärv oli lõhnanud valesti ja „ainuke pehme paber on kempsus”. Nii oli tädi Viivi kunagi öelnud ühele nohusele külastajale, kui raamatukogu oli veel avatud ja külastajal ei olnud taskurätti.

Aga see oli ammu. Nüüd oli Kalli rabas, mille pehmuses ei saanud keegi kahelda. Rabast õhkus mõnusat niisket lõhna, mida oli hea sisse hingata. Rana piilus samblamätta alt, kuidas Kalli rõõmustas, ja ise muheles oma konnalikul moel.

Kalli pistis mõne sügisküpse jõhvika põske ning proovis hakata oma pooleldi nähtamatute käppadega punuma uut lendavat reisimatti.

Vana vaibake oli tal jäänud raamatukaante vahele.

Nii reisimati kui ka turvavöö meisterdas Kalli jõhvikataimedest. Rooli-käigukangina otsustas ta uuel vaibal proovida hanevitsa asemel küüvitsataime. Küüvitsat oli lihtsam leida, sest neid kasvas ümbruses rohkem.

Et reisimine oleks mugavam, lisandusid lendavale vaibale toolid.

Need valmisid huulheinast, keda tuli aeg-ajalt mõne putukaga toita. Muidu oleks võinud see olla Kalli taguots, mis saab selle putuktoidulise taime kõhutäiteks. Toolidest ei raatsinud Kalli loobuda, sest nii oli mõnusam pikemalt reisida.

Mõne aja pärast oli reisimatt valmis ja enesetunne oli hea nii Kallil kui ka Ranal. „Sa ütlesid, et oled varemgi soos seiklemas käinud. Kas üksi?” uuris Rana. „Oma kunagist rännuteed alustasin siit lähedalt Nigula rabast, mis on Läti piiri ääres. Sealt leidsin endale sõbra Modrise.

Tema oli Lätist pärit sookoll. Hiljem kolisime raamatusse elama. Seal ma näitasin talle Eesti soid ja tema mulle Läti soid. Kui raamatu sees lõpuks raamatukokku jõudsime, siis Modris tasapisi haihtus. Keegi ei mäletanud enam teda, ehkki ta vanemad elavad endiselt Lätis,” jutustas kollitüdruk nukralt. „Kui me käime koos mõne sellise soo läbi, kus te varem koos olite, siis saame Modrise ehk tagasi?” pakkus Rana õhinal. „Sa meenuta, mida te koos tegite ja nii on ta peagi meiega.”

See plaan oli ilus nagu unistuse unenägu.

Kalli oli kohe nõus.

21

4. TOLGUS REISISELLID SATUVAD TOLKUSE RAPPA. MIS OLI ENNE TOLKUSE RABA? KUIDAS SAI SEE RABA ENDALE NIME?

22

Kalli ja konn istusid äsja valminud lendavale vaibale. Et see hakkaks liikuma, oli vaja soovida vähemalt üks hea soov. Mõlemad podisesid miskit endamisi. Mõne hetke pärast tõusis üks pool vaibast üles ja nad veeresid oma lennumasinalt sambla sisse tagasi.

Rana põrnitses lennuvaipa umbusklikult: „Sul on siin midagi viltu.”

Kalli katsus punutise ühenduskohti, liigutas küüvitsataime edasi-tagasi ja oli nõutu. „Mida sina soovisid?” küsis kollitüdruk sõbralt pärast väikest mõttepausi. „Ujuda tahtsin,” tunnistas Rana.

„Nojah, mina tahtsin lennata.

Mõtlesime kumbki ainult enda peale ja vaip ei saanud aru, mida ta peab tegema,” arutles kollike ja silitas vaipa.

„Proovime uuesti!” pakkus konn.

Teisel katsel kõik toimis ja väike reisimatt tõusis õhku. Silmapiir hakkas kaugenema. „Vanasti ei olnud siin raba. See oli osa merest. Noh, see oli selline madala mereveega täitunud ala, mida nimetati laguuniks,” jutustas Kalli sõidu ajal. „Kui siin oli meri ja raba ei olnud, kas siis elasid siin rabavaimude asemel teised tegelased?”

23

24

„Kindlasti,” sõnas Kalli. „Enda sugulaste kohta ma tean, et siin lähedal mere ääres asub üks nukiline kivi. Selle olevat Kuraküla merevaim toonud merepõhjast endale söögilauaks. Kord söönud ta kivi peal ära ühe hiiglasuure merekoletise, kellest jooksnud nii palju verd välja, et see värvinud merepõhja punaseks. Seepärast leiduvatki merepõhjas rohkesti punast savi.” „Aga inimesed?” tahtis konn teada. „Mis nende inimestega on?” küsis Kalli vastu ja jätkas samas: „Enne sood olid siin meri ja inimesed hoidsid mere ääres paate. Meie reisimatt tõusis soos lendu kohas, mis kannab Laevakääru nime. Sealt olevat leitud üks päris paat, sellepärast ongi sellel kohal niisugune naljakas nimi.”

„Aga mis üldsegi on selle soo või raba nimi?” päris Rana edasi. „Tolkuse raba,” vastas Kalli.

Konn krooksatas: „Kuidas hakati sellise sõnaga tähistama üht raba?”

Kalli muigas. „Üks lugu räägib, et Tolkuse nimi olla päris vana. Häädemeeste mõisa rentnik, va Timm, olla leidnud soo kaugemast servast salajase talu, millest ta ei olnud varem midagist teadnud. Talus elanud hirmus suur mees, nägu paksu habet täis.

Mõisahärra ütelnud talle: „Sina oled üks tolkus!” Nii jäi talu nimeks Tolkuse ja sood hakati selle järgi kutsuma Tolkuse sooks.” „Kas tolgus tähendab siis karvast nägu?” jäi Ranale lugu segaseks. „Pigem tähendab see inimkeeli lohakat ja hooletut inimest, kuid kollide keeles polegi see nii oluline.” „Vaeseke!” haletses Rana kauges minevikus elanud suurt tolgust. „Aga näe, kõva tegelane ikka, kui tema nimi inimeste keelde jõudis. Ja mida tähendab tolgus kollide keeles?” „No kui tolmune koll kargab edasi-tagasi, siis saab temast tolgus.

Kas sa teadsid, et soomlastel olevat selline sõna nagu räkätolkka?” Kalli jätkas: „See tähendab vist ninast rippuvat tatti.”

Rana krimpsutas nina: „Konnad nii ei mõtle.” „Kuidas teie siis mõtlete?” päris kollitüdruk. „Loomulikult nagu konnad.”

25

5. KÕDISTAVAD KÄPAD 26

KALLI MEENUTAB OMA VANA SÕPRA MODRIST. SOOS KASVAVAD JÕHVIKAD. NEED ON SOOEMA PEATÄID. MIDA ROHKEM JÕHVIKAID SÜÜA, SEDA KERGEM SOOEMAL ON. Kalli ja Rana lendasid Tolkuse rabast Nigula raba poole. Raba servas siras varasügisene Nigula järv. See järv oli päris vana, palju vanem kui Kalli. Rana kauged vanavanemad olid siis ilmselt juba olemas, kui see järv tekkis. Seda ei tea täpselt keegi, kas nad ka elasid selle järve lähistel või mitte.

Nagu mõne väga vana olendiga ikka, hakkas Nigula järv ühel päeval kokku kuivama. Järve servas on praegu õõtsik, mis on nagu taimedest punutud tekk.

Kalli piilus üle lendava vaiba ääre ja ta silmad tõmbusid niiskeks.

See ei juhtunud mitte ainult sellepärast, et tuul vihises talle vastu nägu. Talle oli tulnud meelde Modris – väike sookollipoiss, kellega ta oli kunagi Nigula soos kokku saanud ja pärast kolinud raamatusse elama.

M OD RI

S

Rana märkas, kuidas Kalli tuju muutus. „Kas sa mõtled Modrisele?” küsis konn.

Kalli noogutas. „Räägi temast veel! Punume Modrise mälestustest jälle kokku.” „Modrisel olid hästi segamini juuksed ning roheline vest ja püksid,” ja selgituseks näitas Kalli käppadega, kui pikad olid Modrise juuksed. Selgituse õhinas laskis kollitüdruk aga reisimati tüüri lahti ja see hakkas hirmuäratavaid hüppeid tegema. Kalli haaras kahe käpaga käigukangist kinni, kuid uus juhtimiskang – küüvits – oli muutnud lennumasina palju äkilisemaks, kui Kalli oli plaaninud. „Teeme hädamaandumise!” hüüdis Kalli ja peaaegu juba kallistas küüvitsavart, sest tema käpad olid ju endiselt otstest nähtamatud.

Rana oli muutunud näost sinakaks. Talle meeldis väga hüpata, ent kui tema asemel hüppas reisimatt, ajas see tal südame pahaks. „Meie reisimatt oleks nagu tormi kätte sattunud,” lõõtsutas konn.

Lõpuks suutis Kalli lennumasina kuidagi maapinnale tagasi juhtida. „Millises soos me nüüd omadega oleme?” uuris Rana, kui ta silmad jälle ühte suunda vaatasid.

27

28

„Nigula soos,” vastas Kalli ja osutas kaugusesse.

Järsku ta võpatas, sest talle tundus, nagu oleks keegi teda kõdistanud. Kalli vaatas Ranat, aga see kükitas vaguralt lendava vaiba servas ja liigutas keskendunult ninasõõrmeid. Konn teadis, et sel moel iiveldus taandub. „Mulle tundub, et keegi kõditas mind,” rääkis Kalli kaaslasele oma kahtlusest. „Äkki oli see kummitus?” oletas Rana. „Kummitused ei kõdita, neile meeldib kolistada. Ega teisedki vaimumaailmas olijad meile väga lähedale tule. Kui keegi torgib, on vahel süüdi hoopis lambad. Nende villast tehtud karupüksid vaevavad rohkem kui halltõveks kutsutud malaaria ja kummitused kokku.”

Rana ei teadnud täpselt, mida tähendavad Karupüksid. Kalli kirjeldus andis mõista, et parem ongi, et teda kunagi ükski Karupüks vaevanud ei ole.

Kui Kalli mainis mõne aja pärast uuesti Modrise nime, taipas ta järsku, et kõditaja oli ehk osake Modrisest.

Kollipoiss oli hakanud tasapisi mälestuste abil võtma oma kuju tagasi ja ilmselt sai see alguse käppadest!

Tõepoolest: õhus olid näha liikumas väikeseid karvaseid sõrmi, mis püüdsid moodustada käppi. Kalli enesegi käpad olid mõne mälestuskillu juurde saanud ja tänu sellele üha nähtavamad. Nendega sai nüüd palju paremini tegutseda.

Kollitüdruk oli kohe tahtmist täis, et Modris nii-öelda kokku koguda. Rana tundis end aga endiselt kehvasti. Nii oli Kallil aega Nigula soos keha kinnitada ja jõhvikaid süüa. „Hm, need on eriti head,” mekutas Kalli ja pistis ühe marja Modrise käppade vahele, mille küljes keha veel ei olnud. „Ta peab harjutama, kuidas asju käes hoida, kui ta terveks on saanud,” selgitas ta samal ajal konnale.

Rana puudutas samuti üht jõhvikat, krimpsutas siis nina ja porises: „Mina ei tea jõhvikatest miskit. Mulle taimetoit ei passi, peab ikka liha ka olema. Katsu sa end konnana liigutada, kui ainult marju närid.” „Maitse korraks!” meelitas Kalli. „Vaata, kui ilusti see mari jõhvi otsas kiigub. Nigula soos on peale Sooema ka inimesed jõhvikaid kasvatanud.”

29

30

„Sooema?” ei uskunud Rana ja proovis lõpuks üht jõhvikamarja, kuid sülitas selle kohe välja. „Jah. Jõhvikamarjad on justkui täid Sooema peas, mis tuleks ära korjata, et tal kergem oleks.” „Kas Sooema on ka sinu ema?” uuris Rana. „Ta on ju emaks Soole, mitte sookollile.

Minu ema oli Vana-Kalli. Tema on ammu haihtunud,” selgitas Kalli.

Modrise käpad tegid selle peale Kallile pai ja Kalli käppadesse tuli jälle üks kild juurde. „Sisalikel võib saba tagasi kasvada, aga et kollid saaksid käpad tagasi, seda näen ma esimest korda,” ütles selle peale konn. „Kuhu me veel võiksime sõita, et Modris uuesti kokku saaks?

Mina jään peagi talveunne, siis hakkab sul üksi reisides igav,” muretses Rana. „Teringi rabas saime kunagi Pihlega kokku.

Tema aitab mul kindlasti Modrist meenutada.”

6. HINGEDEAEG SOOS REISISELLID SATUVAD TERINGI RAPPA, KUS NAD KOHTUVAD PIHLEGA. PIHLE ON HALDJAS. RANA JÄÄB MAGAMA JA MODRIS SAAB TERVEKS. Reis Teringi rappa läks nagu lepase reega. Pihle oli vaimudemaailmast pärit haldjatüdruk. Ta seisis pihlapuuna matkaraja alguses, justkui oodates tulijaid. „Tere, Pihle!” sosistas Kalli.

Pihlakapuust eraldus udukogu, mis aegamisi muutus pikkade juustega tüdrukuks. „Tere, Kalli!” vastas haldjas kollitüdrukule ja vaatas seejärel tema kõrval olevat konna.

31

32

Pihle kohmetus. Talle meenus, et vaimud, haldjad ja inimesed saavad muuta konnad printsideks, kui neile musi anda. Aga mine seda kollirahvast tea, äkki neil on vastupidi, mõtles ta kahtlevalt. „Kas sa andsid Modrisele musi ja ta muutus konnaks?” sosistas haldjas Kallile, et Ranat mitte solvata.

Rana siiski kuulis küsimust ja krooksatas ruttu: „Ma ei ole miski koll. Minu esiisade juured ulatuvad peaaegu Põhjakonnani. Mu nimi on Rana.”

Kalli täiendas: „Mu sõber Modris haihtus raamatust, kus me kunagi temaga kokku saime. Nüüd kogume teda meenutuste abil tasapisi kokku.

Rabapüüd otsime ka, sest tema ehk teab midagi mu esivanematest. Rana aitab mind.”

Pihle noogutas: „Mina olin kunagi inimene. Mu vanemad surid, kui olin noor. Külarahvas noris minuga, sest mu riided olid räbalad. Siin metsas ja soos on hea. Üks armas haldjas muutis mu ühel päeval pihlapuuks, milles saan ka haldjana elada.

Nüüd on mul suviti valged õied ja sügiseti ilusad punased pihlamarjad ning keegi ei nori enam minuga. Talvel kaunistavad mind vahel siidisabad ja leevikesed, kes tulevad mu marjadega maiustama.” Seda lausunud, helistas ta oma punaseks värvunud marjakobaraid. „Kuidas teil Modrise kokkukogumine läheb?” jätkas haldjas. „Nagu pusle kokkupanek,” meenutas Kalli raamatukogus kuuldud sõna.

Kollitüdruk viipas reisimati poole ja Modris hakkas seepeale ärevalt pöidlaid keerutama.

Pihle hõljus lennuvahendi juurde ja tegi tiiru ümber selle. Peale esimest ringi olid Modrise käpad kasvanud pikemaks ning juba paistsid ka tema õlad ja võis aimata rohelist vestikest. Teise tiiru järel olid Modrisele tekkinud kael ja lõug – haldjas võlus teda terveks! „Kõiki jääb järjest vähemaks, nii lindude, loomade kui ka vaimolendite seas,” ütles Pihle mõtlikult. „Aga inimesi tuleb juurde,” nentis Modris. „Siis tuleb kolle ka juurde,” arvas Kalli. Sõprade kulmukergituse peale lisas kollitüdruk kohmetult: „No nad elavad ju inimeste ninades …” „Seda küll,” nõustus Rana. „Kas vaatame siin rabas ringi ka?” tegi ta ettepaneku. „Mina ei saa kaasa tulla,” vastas Pihle. „Kui mõni inimene siia pihlapuu külge paela abil hea soovi seob ja mind kodus pole, ei saa ma tema soovi täita.”

33

34

Õnneks said edasi matkata Kalli, Rana ja päris suur osa Modrisest. Nad tõusid reisimati abil õhku ja kapten Kalli juhtis sõbrad Teringi raba kohale. „Oo, ma tunnen Lätimaa lõhna,” kostis järsku üks hääl.

Kõnelejaks oli Modris! Talle olid salamisi tekkinud suu, nina ja kõrvad.

Sõbrad juubeldasid. Selgus, et reisimati õhkutõusu ajal olid mõlemad kollilapsed soovinud Modrise paranemist. Nüüd olid tal puudu veel ainult silmad ja juuksed ning osa käppadest.

Lennu ajal kirjeldas Rana Modrisele, mida nad üle reisimati ääre näevad, sest kollipoisil ei olnud veel silmi: „Siin on palju saari. Need on õhust vaadates nagu tordikaunistused.”

Kalli täiendas: „Saared tekkisid kivi ja kruusa pudist peale jääaega.

Teate, see on nagu linnaski. Kas te olete linnas käinud? Seal sulab kevadel lume alt välja palju sodi ja tänavate äärde tekivad kivikeste hunnikud. Nii on ka Teringi raba saartega, ainult need hunnikud siin on palju suuremad.”

„Oi, saared teevad Teringi raba justkui pooleks!” jagas Rana sõpradega oma tähelepanekut. „Teevad jah,” nõustus Kalli.

Ta hüüatas äkki: „Vaadake, kui imelikud kollased puud siin on, nagu kuivanud kuused!”

Need puud olid lehised. Üldiselt lehised soos ei kasva, ja kogu Eestis on neid vähe. Lehised oli siia sohu kunagi kasvama pannud mõisnik. Kuna sügis toimetas täistuuridel ja taevas oli hall, paistsid kollaseks värvunud lehised soost hästi välja. Kollilapsed ja Rana teadsid, et varsti hakkavad nad oma pehmeid okkaid talveks maha ajama.

Mõni aeg hiljem jõudsid reisisellid Alatsi soojärve äärde. Nüüd, kus Modrisel oli jälle suu, sai ta kõik vahepeal kuhjunud mõtted välja öelda.

Ranast oli saanud eriti hea Modrise kuulaja, sest ta oli juba pikemat aega väga unine ja muudkui noogutas. Vastu ööd oli rääkimisest ära väsinud ka Modris.

35

Kallil ei tulnud veel und. Ta vaatas kuuvalgel oma käppi ja sai aru, et on saanud terveks. Tal oli mitu sõpra ja see andis parimal moel tunda!

Ta meenutas Vana-Kallit, kes tal kord oli. Kas saaks veel korraks näpuotsaga teda puudutada?

Oli hingedeaeg. Taevas oli tume ja sügav. Soos ei sega inimeste tuled. Ajuti on seal lampideks hoopis tähed ja kuu. Taevast imetledes jäi magama ka Kalli.

Kalli hingedepäeva unenägu

36

Sügispeole saabusid siis kolistades kollid, uduloori mässituna haldjad, hinged, vaimud.

Kutse saanud olid nõiad, hiiglased ja trollid – kõik nad olid tuttavad ja vahel lausa kaimud.

Külaliste keskel juhtis nõtkelt balli üks veetlev daam – no just – Vana-Kalli!

Vaid sõrmenipsust muusika ta põimis läbi tralli, ja mälestustest valmis kudus heliseva salli.

37

38

Hommikul ärkas kollitüdruk, õrn ja paitav mälestustesall ümber kaela – Vana-Kalli kingitus öisest külaskäigust! Kalli naeratas uniselt ja õnnelikult.

Peagi sikutas aga keegi teda käest. Ta avas silmad ja nägi Modrist.

Kollipoisi silmad, turritavad juuksed ja hallaga kaetud maapind sädelesid kõik ühtemoodi. Modris oli üleni terve!

Peale tere-kallistust hakkasid kollilapsed äratama Ranat. Rabakonn ei tahtnud aga kuidagi tõusta. Temale sügis ja talv ei meeldinud – liiga külm. Läbi une pobises konn, et tal on ammu aeg olla talveunes. Enne suuremat haigutust lisas ta veel, et nüüd, kus Modris on tagasi, tahab ta magada. Rana lubas kollilastega uuesti kohtuda kevadel.

Kalli ja Modris jätsid oma unise sõbra Alatsi järve äärde kevadet ootama ning seadsid oma reisimati sõiduvalmis.

7. RABA VÕIB OLLA SUUR JA VÕIB OLLA PISIKE

LÕUNA-EESTIS ON TEISTSUGUSED SOOD. KOLLILAPSED MÕÕDAVAD VÄLLAMÄE RABA. SELGUB, KUIDAS SÜNDISID VÄLLAMÄGI JA MUNAMÄGI. Reisipisik ja igatsus kohata rabapüüd ajas sookollikesed liikvele.

Nimelt on rabapüü üks põneva välimusega lind, kes vajab oma eluks raba. Alates kevadest kuni sügise lõpuni on ta pea ja kere ülaosa pruun ning ülejäänud keha valge. Vaatajale võib siis tunduda, nagu oleks lind jahutanud oma pead pruunis soovees. Talvel on rabapüü suled üleni valged ja nii on teda lume taustal raske märgata, teadsid Kalli ja Modris.

Seepärast tuli neil kiirustada.

Kui reisimatt õhku tõusis, hakkas tuul tugevnema – küllap soovis temagi reisida. Ehkki Kalli oli lennuvaiba juhina väga osav, hakkas reisimatt liikuma sinna, kuhu tuul tahtis, ning kollilapsed liikusid koos oma vaibaga.

39

40

Läks kaua aega enne, kui tuul rahunes ja kollilastel tekkis võimalus ohutult maanduda. Kui nad vaatasid läbi niiske udu maapinna poole, paistsid pilvede vahelt tumedad järvesilmad, kes olid teinud endale küngaste vahele pesa. Mõni pesa oli pruunikat tooni – need olid hoopis väikesed rabad! Vee ja soo vahele olid end põiminud künkad ning isegi mäed. Mõni neist oli kaunistatud nii raagus lehtpuude kui ka roheliste okaspuudega. Ühele samblamättale kollilapsed oma lennumasina juhtisidki. „Tuul on toonud meid Kagu-Eestisse,” teatas Modris kaardilugejana.

Kalli vaatas ringi ja täheldas: „Siin on rabasid nagu rosinaid kukli sees.” „V ä l l a m ä e r a b a,” veeris Modris lähedal asuvalt VÄL teeviidalt.

LAM ÄE RAB A

„Nii pisike!” hüüdis Kalli. „Teeviidad ei peagi olema väga suured.

Tähed on ju näha,” vastas kollipoiss Kalli rehmas käpaga: „Ma mõtlen seda raba siin! Vällamäe raba peaks mu teada olema kõige sügavam raba Eestis. See siin on aga nõnda pisike, et ei saa isegi kedagi ära eksitada.” „Ega suurus ole sama mis sügavus,” vaidles Modris vastu. „Miks sa tahad üldse kedagi eksitada?” „Mina ei taha eksitada, osa inimesi tahab eksida,” teatas Kalli nipsakalt. „Selleks, et eksida, ei ole alati raba vajagi. Pealegi, kui raba on väga sügav, siis saab ka vajumisega hirmutada,” lohutas Modris sõpra. „Mitu meetrit seda vajumishirmu peaks siin olema?” „Inimesed ütlevad, et üle 17 meetri,” teadis kollitüdruk. „Hmm, sinna mahub päris palju hirmu ... Sinna mahub näiteks vähemalt üks selline inimeste maja, millel on kuus korrust.” „Hirmul on ikkagi suured silmad, ükskõik kui palju neid korruseid on,” arvas Kalli.

Modris hakkas käppade abil arvutama: „See teeb üks PIMEDUSEHIRM, kaks KUMMITUSEHIRMU, üks VÄIKSEMA-JÄÄTISE-HIRM ja kaks LUUKEREHIRMU.”

41

42

„Mis oleks, kui mõõdame ära, kas on ikka nii palju?” tegi Kalli ettepaneku. „Kas korruseid, meetreid või hirmu?” uuris Modris. „Oeh! See läks nüüd keeruliseks.” „Tead, ma lihtsalt hüppan hästi kõvasti. Sa pane kõrv vastu raba ja loe kokku, mitu silmapilgutust sa selle ajaga teha jõuad, kuni ma raba põhjas ära käin,” õpetas Modris.

Kalli siiski kahtles: „Aga maapind on ju peaaegu külmunud?” „Need on ainult pealmised taimed, mis on jääs,” rahustas teda kollipoiss. „Veidi sügavamal pole veel viga midagi.”

Kalli viskas kuulekalt kõhuli, pani silmad kinni ja surus kõrva vastu maad. Modris võttis hoogu ja sukeldus rappa.

Peale õige kerget põntsatust hakkas Kalli hoolega silmi pilgutama, ise lugedes: „Üks, kaks, kolm, neli …”

Ta jõudis juba viieteistkümneni, ent pikapeale läksid tal arvud peas segamini ja turbasammal kõditas ta kõrva. Kalli tõusis istuli, kuid pilgutas silmi edasi. Modrist ei paistnud kuskil. Kallis hakkas pead tõstma HIRM. Kui ühel hetkel tundus kollitüdrukule, et ta silmalaud on suurest pilgutamisest juba õhemaks kulunud, hakkas eemalt kostma ähkimist. Kalli nägi kauges sooservas Modrise rõõmsat kuju, mis liikus tema poole. „Kus sa, õnnetu, hulgud?” tegi Kalli järele Vana-Kalli häält, kui Modris oli tagasi tema juurde jõudnud. „Ma olen päris õnnelik,” vastas Modris. „Sukeldusin rappa.

Kui turbakiht sai läbi, siis lõin nina ära ja mu hambavahed on nüüd liiva täis. Noh, mitu silmapilgutust sa kokku said?”

Kalli kohmetus. Ta vaatas sõbrale otsa ja pobises: „Mulle tundus, et selle raba sügavuseks sai üks suur MODRIS-ON-KADUNUD-HIRM. Vahepeal läks silmade pilgutamine mul natuke segamini ka.” „Nojah. Järelikult on raba piisavalt sügav, kui hirm sedasi peale tuleb. Kuule, kas sa seda tead, kuidas see raba on tekkinud?” jätkas kollipoiss juttu.

43

44

Kalli rääkis selle peale Modrisele loo Kalevipojast, kes oli Pihkvast laudu tuues ära väsinud ja sättis endale magamisaseme jaoks sobiva kõrgusega peaalust. Muistne kangelane maganud niimoodi mitu ööd-päeva järjest. Nõnda olevatki tekkinud Munamägi ja raba kõrval asuv Vällamägi. „Kalevipoeg on eestlaste kangelane, eks?” päris Modris edasi. „Jah. Ta oli väga suur mees. Ta elas vist samal ajal kui Põhjakonn,” oletas Kalli. „Meil Lätis on Karutapja. Aga miks Kalevipoeg kogu aeg magas?

Kas tal olid väikesed lapsed, et ta ei saanud öösiti end korralikult välja puhata?” uuris Modris elutargalt. „Ei, ta võitles palju vaenlastega ja ehitas pidevalt midagi. Selline töökas sell.” „Ta oleks võinud lasteaeda saata, seal saab päeval magada,” käis Modris välja lahenduse. „Ma arvan, et kui sa ise sellise mäe valmis teeksid nagu see siin soo kõrval, tahaksid ka vist magada,” kaitses Kalli Kalevipoega. „Mina ei teeks endale nii suurt peaalust.

Madalam padi pidi olema kasulikum, ei vii unenägusid ära,” itsitas kollipoiss võidukalt.

8. VAIKUS KALLI KOHTAB MEENIKUNNO SOOS VAIKUST. KALLI JA MODRIS AITAVAD ÜHEL LAPSEL VÕILEIBA SÜÜA. Sedakorda olid Kalli ja Modris jõudnud Meenikunno sohu.

Mõlemad uitasid seal omapäi ringi ja püüdsid leida rabapüü tegevusjälgi. Kahjuks ei teinud keegi igatsetud häält väk-väk-väk-vkrrrrrr. Ühe olendi hääl sarnanes natuke otsitu omaga, ent sellel häälitsejal oli kaks jalga ja lennata ta ei osanud – täiesti inimlaps! Pealegi põlgas ta ära oma ema jagatud võileiva. Võileib solvus sellise käitumise peale ja kukkus maha.

Ema oli nii lapse kui ka võileiva käitumise pärast õnnetu.

45

Seepeale arvasid kollilapsed, et võileib kuulub nüüd neile. Koos võlusid nad selle maapinnalt üles ning laudtee ligaseks teinud sink ja või hüppasid leiva peale tagasi.

46

Laps ja ema vaatasid jahmunult, kuidas nende võileib hakkab laudteelt eemale, soo poole lendama. Laps haaras õhust ruttu võileiva.

Esialgu söögipoolis tõrkus, kuid lõpuks andis järele. Laps hakkas isukalt sööma.

Kollid tundsid rõõmu, et Jonn oli lõpetanud lapse kiusamise ja lasi tal jälle süüa. Ema otsustas, et ei räägi lendavast võileivast kellelegi – keegi nagunii ei usuks. Pealegi oli ta mures: kui tema laps sööb lendavat võileiba, ega ta peale söömist ise lendama hakka? Igatahes võttis ta oma pisipõnnil kindlalt käest kinni ja nii jalutasid nad edasi.

Modris läks selle väikese vahejuhtumi järel sügisest suplust nautima.

Kalli oli väsinud. Jäänud omapäi, tahtis ta reisimatile istuda. See oli aga Jonni käes vaevelnud lapselt just õppinud, et vahel on teiste soovid liiga tüütud. Nii liikuski reisimatt kollitüdruku iga sammu peale veel kaugemale.

Pisike perenaine ei olnud selle olukorraga üldse rahul.

Ta palus esiti VIISAKALT,

siis MEELITADES

ja seejärel juba KURJAL TOONIL, et reisimatt tuleks tema kõrvale.

Matt tegi ainult „Mkmm” ja libises veel kaugemale.

Kalli hüppas mati juurde, kuid see keeras ennast rulli. Rulli üks serv hõõrus end vastu ülejäänud matti ja reisimatt itsitas kiuslikult.

Kallile meenus, et kui suhtlemine läheb tuliseks, on hea anda aega jahtumiseks. „Kiiret pole.

Proovime pärast uuesti,” ütles ta endale.

47

48

Kollitüdruk keeras reisimatile selja ja läks hoopis laukaservale istuma. Seal ta rahunes ja liigutas tasakesi varbaid. Tema selja taha jäi Päikeseloojangumaja.

Suur hulk inimesi oli täna Meenikunno soost läbi käinud ja lõpuks ometi sealt lahkunud. Paljud linnud, kes rändasid ja soolaugastel puhkasid või külma eest lõunasse pagesid, olid samuti ära lennanud.

Tuul ei puhunud. Madalad ning pisut krõnksus vaevakased olid langetanud oma viimasedki tillukesed lehed. Männijässakad seisid rahus. Reisimatt püsis endiselt rullis olekus ja mõlgutas samuti eemal mõtteid. Modris uitas kaugemal ja maapind oli kaetud lumekirmega.

Turbasamblad tõid punase värvitooni justkui kandikul Kallini.

Raba muutus eriliselt värviliseks just külmade tulles. Kanarbiku tumedaks tõmbunud õisikutopsud olid nagu pruunid küünlad. Laukavesi oli tume ja liikumatu. Ühel hetkel märkas Kalli veepinnal kellegi kuju. Kollitüdruk tõstis pilgu ja tõepoolest hõljus lauka kohal miskit. See nagu oli keegi või miski ja õigupoolest nagu ei olnud ka. Kalli oli varemgi taolist kuju soos näinud – ennekõike hilissügisel ja talvel.

„Kes sa oled?” küsis Kalli sosinal.

Kuju hakkas Kalli hääle peale virvendama. Ta muutus uuesti paremini jälgitavaks siis, kui Kalli oli suu sulgenud. „Ma olen VAIKUS,” tuli kujult vastus, mis rohkem meenutas vaevu tajutavat paitust kui päris häält. „Kust sa tuled?” jätkas kollitüdruk julgemalt pärimist.

Sekundiga oli kuju kadunud.

Kalli nühkis esiti silmi: kas ta oli tõesti kedagi näinud või see ainult tundus talle nii? Ta tahtis püsti hüpata, kuid taipas, et iga liigutus, mis vähegi heli tekitab, ajab Vaikuse eemale. Nii püsis Kalli liikumatult ja ootas.

Läks üksjagu aega, kuni kuju taas kollitüdruku lähedusse ilmus. Kalli ei küsinud enam midagi, vaid ainult jälgis teda. Nii kasvas Vaikuse kuju suuremaks ja võttis Kallil ümbert kinni. Sellest hakkas kollitüdruku kõrvadel lausa valus, aga ometi nii hea. Ühel hetkel ei olnud see enam mitte Vaikus, vaid märksa tegusam tegelane, kes Kalli kaissu haaras. Kalli võpatas ja Vaikus kadus.

Naeratus valgus üle Kalli näo, sest tema armas lendav vaibake palus jonnimise pärast andeks ning oli tulnud teda kaisutama!

49

9. JÕEMATK EMAJÕGI SÕIDUTAB KOLLILAPSI. KALLI LEIAB EMAJÕE SUURSOOST ERILISE JÄRVE. MODRIS ON PISUT KADE. NAD KOHTAVAD UNNUKIT.

50

Talvine Emajõe Suursoo lesis Peipsi järve kaldal nagu hiiglaslik nahkhiir, tiivad laiali. Soo keskelt voolas läbi Emajõgi, kes jaotab kevaditi ja peale väga suuri vihmasadusid oma vett soo peale laiali. „See jõgi koliseb,” tähendas Modris, kui nad olid oma lennumasinaga jõe kohale jõudnud. „Kogu aeg ei kolise. Praegu lihtsalt jää liigub,” vastas Kalli ja viipas suurte jäärataste poole, mis ujusid laisalt mööda jõge allavoolu. Ta juhtis reisimati otse neist ühe suunas. „Et see jää ka paigal ei püsi!” pobises kollitüdruk, proovides lennuvaibaga maanduda. Veidi aja pärast saatis ponnistusi edu.

Modris ja Kalli heitsid jääle kõhuli ning piilusid üle serva vette.

Kõmdi! põrkas jäälatakas oma naabriga kokku.

„Neil jääratastel ei ole vist juhilube, et nad sedasi üksteisega kokku põrkavad,” arvas Modris. „Neid juhib vesi ja jõesäng,” tuletas Kalli sõbrale meelde, „ja vesi läheb sinna, kuhu saab.” „Jõesängi juhib jälle vesi ja see kõik kõlab nagu koostöö,” mõtiskles kollipoiss.

51

Jõevool kandis reisiselle tasapisi allavoolu ja pimedus hakkas neid üha rohkem kiusama.

Modrisele meenus, et tal on taskupõhjas ammusest ajast alles üks virvatuluke. Ega see suurt enam helendanud, kuid kollitarkus ütleb, et parem tilluke tuluke taskus kui tõhus tuli turbas.

Ta sättis virvatulukese jääplaadile ja mõni aeg hiljem helkis jõekaldalt kaks tulukest veel vastu.

Kollilapsed vahetasid omavahel pilke: kas tõesti virvatulukestest sõbrad?

Tuled vilkusid ja hüppasid täpselt koos.

Hetk hiljem saatis tulukeste hüppamist krääksuv-kriiskav heli. „Kindlasti ei ole see rabapüü ega virvatuluke,” nentis Kalli mõtlikult, kissitades pimeduses silmi, „ega ka Viisk, Põis või Õlekõrs.”

Modris vaatas sõbrale küsivalt otsa.

52

Kalli selgitas: „Need olid ühed õnnetud matkajad, kes tahtsid minna Tartust Viljandisse, kuid ei saanud kuidagi Emajõest üle. Kahju, et nad ei teadnud salakäigust, mis Emajõe ALT läbi läheb. Alati ei ole tarvis ÜLE jõe minna.

Nüüd pidavat nad kummitama ühes lastelaulus.”

Modris noogutas, kuid hüüatas siis: „See on hoopis ilves!”

Kalli pööras pilgu uuesti kalda poole. Tõepoolest!

Hägusas valgusvihus paistis kassist suurem loom. Ta niheles kaldal rahutult edasi-tagasi, väike saba tähtsalt püsti.

„Läheb veel vaja mitut päeva ja üha kangemat külma, siis saavad üle jää nii ilves kui ka need kolm veidrikku, keda sa mainisid,” võttis Modris jõeületuse teema kokku.

Peatselt hakkasid kollilastele paistma sildid, mis helendasid jõe kaldal virvatulukese valgusvihus. Emajõel on nimelt palju lapsukesi: väikeseid harujõgesid ja järvi. Nad kõik aitavad vett koguda ja viia seda Peipsi järve. Samas on nad inimestele heaks liikumisteeks. Ühte neist teeviitadest, mis juhtis matkalisi järvede suunas, olidki Kalli ja Modris märganud.

KALL

I JÄ RV

53

„K a l l i j ä r v !” kilkas kollitüdruk.

Nad lugesid silti palju kordi, ent ei tahtnud oma silmi uskuda.

„Kas sa siit oledki pärit?” küsis Modris. „Ma sooviksin seda, aga enda teada mitte. Vana-Kalli või rabapüü ehk oskaksid aidata, kuid neid ju pole!” „Ja kus on siis Modrise järv?” päris kollipoiss kadedalt. „Sellist järve peame vist minema otsima Lätimaale,” sõnas Kalli abivalmilt.

Jääkamaka ainus plaan oli liikuda Peipsi järve poole. Kalli igatses näha omanimelist järve ja nii astusidki matkasellid taas oma sõidumatile.

Varsti maandusid nad väikesel künkal jõe kaldal.

54

Hommikul ärgates leidsid kollid künkalt veel ühe sildi. Selgus, et kunagi olid seal elanud ka inimesed. „A k a l i a s u l a k o h t,” veeris Modris. „Mida see tähendab?” imestas Kalli. „Äkki on k-täht eest ära kulunud?” oletas kollipoiss. „Midagi ei ole ära kukkunud ega juurde tulnud,” vastas hääl kollilaste lähedal.

Hommikuhämaruses märkasid nad pisikest ümmargust olevust, kelle suured silmad ja kõrvad ei jätnud kahtlust, et tegu oli samuti sookolliga. „Mina olen UNNUK,” ütles mehike ja kummardus kergelt ettepoole. „Minu sugulane!” hüüdis Kalli. „Kas sa elad siin?” päris Modris. „Ma elan Unnukisaarel. See on üpris lähedal.

Tulge mulle külla!” pakkus Unnuk. Kollilapsed olid kutsega kohe päri. „Ega sa rabapüüd pole näinud?” ei läinud Kallil reisi põhiline eesmärk meelest.

Unnuk raputas kahetsusega pead.

Uue tuttava külalislahkus hoidis kollilapsi tükk aega Emajõe Suursoos. Kuna aga oli näha, et Unnuk igatses üksindust, sättisid Kalli ja Modris end reisivalmis. Ees ootas Alam-Pedja.

55

10. VÄRVILISED TULED KALLI JA MODRIS SATUVAD ALAM-PEDJA SOHU. NAD KOHTAVAD SEAL IMELIKKU INIMEST. TAEVAS HAKKAB PAUGUTAMA.

56

Alam-Pedja on nagu Emajõe Suursoo sugulane: Emajõgi hoiab kahel sool käest kinni ja vesi on nende ühine sõber.

Detsember on aasta kõige pimedam aeg. Päike tõuseb sel ajal voodis justkui istuli ja vajub varsti jälle sängi tagasi. Sama tegid Kalli ja Modris.

Kalli oli lennuvaiba sees keras ja Modris armastas puhata samblavaiba all. Kui Kalli silmad avas, oli ikka veel pime, ja nii juhtus see mitu korda. Ühel hetkel sai kollitüdruk aru, et lihtsalt lumi on maha sadanud. Peale mõningast siputamist suutis ta lume seest välja rabeleda ja nähtavus paranes tunduvalt. Modris istus juba ühe männioksa peal ja näsis männiokast nagu metsis.

Värskel lumel märkasid kollilapsed kõikjal jälgi. Need olid suured. Kuna karud magasid, siis neile ei saanud jäljed kuuluda. Üle pika aja kohtasid Kalli ja Modris hoopis inimest.

See inimene oli teistsugune kui paljud teised. Ta oli Üksi.

Ja ta nagu ei tahtnudki, et keegi veel tema juures oleks. Kollid jälgisid, kuidas ta korjas kuivanud männioksi, sättis seljakoti istumise alla ja tegi üles lõkke. „Nagu suur virvatuluke,” sosistas Kalli Modrisele ja vaatas lõket. „Sooja annab ka rohkem,” nõustus kollipoiss.

Inimene pani kaks harulist tokki lõkke ümber ja seadis nende peale ühe sirge oksa, mille küljes rippus sangapidi väike kann. Kannu sisse pani inimene lund. Lumi hakkas kannus susisema nagu Ussikuningas suvekuumas. Lumi sulas kannus kiiresti ja seda tuli mitu korda lisada.

Mõne aja pärast jäi inimene vee hulgaga rahule ja jälgis, kuni vesi hakkab kannus keema. Seejärel võttis ta topsiku, pani sinna teepuru ja valas kuuma vee peale. Ta pani tassi lõkke kõrvale.

Inimene istus, vaatas tuld ja ootas. Kalli ja Modris ootasid ka, et midagi juhtuks, noh. Õhk oli pinev, ehkki täiesti vaikne.

57

58

Ja siis hakkaski juhtuma.

Kõigepealt oli taevas näha heledaid laike ja neile järgnesid kõmakad.

Heledad laigud asendusid peagi värvilistega, mis mõnel juhul olid nagu suured purskkaevud ja mõni nagu värviline niit. Värvidemängu ja tähesadu saatsid ikka ja jälle kõmakad. Soos tundusid need kuidagi eriti valjud.

Ka inimene, kes endale teed keetis, oli tõstnud pilgu lõkkelt ja vaatas taevasse. „Kas sedasi tähistatakse kotkaste pulmapidu või lööb nüüd talvel ka välku?” uuris Kalli Modriselt. „Kindlasti mitte! Kui kotkad teevad oma pesa sohu, siis ikka selleks, et saada vaikust ja rahu. Selleks, et lööks välku, peab õhk olema väga kuum. Minu arvates praegu nii ei ole,” vastas kollipoiss. „Kui värv on erk, siis on see looduses vahel ohumärk: selle kandja võib olla mürgine. Ei tea, kas sama lugu on värviliste tuledega?” mõtiskles Kalli.

„Küllap vist,” pakkus Modris. „Ilus on öötaevas neid tulesid vaadata, aga mulle meeldivad tähed rohkem.”

Paugutamine vähenes tasapisi, ent ei lõppenud. Juba taastunud vaikust lõhkus ajuti vali kõmakas, mis pani kollikesi võpatama.

Inimene sättis ennast paksu magamiskoti sisse ja heitis hõõguva lõkkeaseme juurde külili. Ta ei märganud, et kaks tillukest tegelast sättisid ennast ta varvaste juurde kerra. Samas nägi inimene unes imelikke olendeid, kellel olid värvilised tuled pea kohal ja kes härdalt palusid tulede kustutamist. Inimene hakkas unes meeleheitlikult vahukustutit otsima, kuid ei leidnud seda.

Hommikul vaatas inimene teekannu päevavalgel. Ta mõtles murelikult, mida ta oli sinna teesegu sisse seganud, et tal olid sellised unenäod tulnud.

Kalli ja Modris poetasid tänuks öömaja eest teekannu mõne jõhvika. Nad soovisid inimesele mõttes head ja tõusid oma reisimatiga taas lendu.

59

60

11. KÜHMUD KOTKAS AITAB KALLIL JA MODRISEL LIHTSAMALT EDASI LIIKUDA. NAD LENDAVAD ÜLE SOOSAARE SOO. KOLLILAPSED LEIAVAD SOOST IMELIKUD KÜHMUD. Mõne aja pärast nägid Kalli ja Modris enda ees tiirutamas suurt lindu. Oma valget saba hoidis ta vägeva lehvikuna laiali. See pidi olema merikotkas! „Ikkagi pulmad siis,” muigas Modris ja meenutas pauke öötaevas.

Kalli kiirendas nende lennumasinat ja peagi õnnestus neil lühikest maad liikuda kotka tuules. Merikotka tiivad on väga võimsad. Ta ei pea nendega isegi meeleheitlikult vehkima, et õhus püsida. Lind hoiab lihtsalt oma tiivad laiali ja õhk kannab teda.

Merikotkas tegi väärika pöörde paremale. Kollilapsed jätkasid oma reisimati abil teed üle Soosaare soo, mis tuletab viimase soojupina enne põllumaid meelde Alam-Pedja kaitseala. Soos oli toimunud muutus: mõne aastakümnega sinna kasvanud männihõrendik oli osaliselt maha võetud. Kunagi ammu sohu kaevatud kraavide sisse oli siia-sinna tekkinud suuri imelikke kühme. Muidu kraavid nagu kraavid ikka, kuid kühmudega ära jupitatud … Lumekirme tõttu oli kollilastel keerukas mõista, mis on juhtunud. „Kas siin on kellegi surnuaed?” ei uskunud Modris oma silmi. „Kellegi oma kindlasti,” arvas Kalli, „aga nii palju korraga ka ju kedagi ei maeta.”

Talle meenus Vana-Kalli jutt metsavendadest, ehkki need olid tegutsenud märksa varasemal ajal kui see aeg, kust kühmud paistsid pärit olevat.

Kollimaailmast lahkujale ei jää keha alles, vaid see haihtub raashaaval õhku. See haihtub nagu soo, mis on jäänud kuivale ja kus aastasadadega settinud turvas laguneb aja jooksul olematuks. Aga siin ei olnud aru saada miskit. Üksnes hundi jäljed läksid ühest külmunud kühmust üle.

Kalli oli nukker: „Minu sood ja rabad, mis kunagi olid alati nii selged ja lihtsad, on nüüd nii keerulised. Rabapüüd ei ole enam kuskil teed näitamas, kuid samas on siin kühmud, mille tähendust ma ei tea.

Sooteed ajavad inimestest vahel üle ääre, ent samas ei ela siin soodes enam inimesi, kes aitaks meid alles hoida.”

61

62

„Soo muutub,” lohutas Modris, „ja muutused ei meeldi eriti kellelegi, sest need ei ole turvalised. Vaata mind: ma liigun hoopis Eesti, mitte Läti soodes. Tegelikult mõtlen ma sageli, kuidas seal Lätis Koiva jõe luhtadel ja soodel elu läheb.”

Modrise selgitustest oli abi. Kalli otsustas vähemalt selle kühmuküsimuse endale taskusse panna, et õigel hetkel vastus leida. Nii püüdis ta tunda rõõmu selle üle, mis on olemas, ja mitte nukrutseda selle üle, mida ei ole. Imeline, et Modris tahtis just Eesti soodes tuiata, mitte näiteks Leedus või Poolas, leidis kollitüdruk.

Reisi jätkudes kandis põhjatuul kollilapsi lõunasse. Mõne aja pärast lendasid nad üle ühest erilisest järvest. See oli Parika väikejärv, mis oli südamekujuline.

„Kas sa mäletad seda lugu, mille sa mulle kunagi jutustasid?” küsis Modris. Kalli noogutas ja jutustas sõbrale uuesti ammu-ammu juhtunust.

Kui katk oli teinud Parika raba ümbritsevad külad inimestest puhtaks, jäänud ühte külla alles üks inimene: üks tüdruk. Teise külla jäänud alles samuti üks inimene: üks poiss. Käinud siis tüdruk ikka rabaservas inimesi hõikumas – ehk keegi kuuleb ja nii leiab ta kaaslase. Kord oligi tema hüüde peale vastus tulnud. Tüdruk oli esiti ehmatanud ja koju jooksnud, kuid lõpuks sai uudishimu ja üksildus võitu ning ta läks rabaserva tagasi. Ta hõikas uuesti ja uuesti tuli vastus. Tüdruku ja poisi kokkusaamiskohta olevatki sündinud südamekujuline järv. „No näed! Ja järv on ikka alles. Midagi jääb alati samaks,” muigas Modris.

63

12. KELGUMATK SOOMAAL TEEVAD KALLI JA MODRIS LENDAVAST VAIBAST KELGU. NAD KUULEVAD, ET SOO SAAB KUIVAMISEST PARANEDA. KOLLILAPSED KOHTAVAD TUNDMATUT SUMISTAJAT. Talve edenedes leidsid Kalli ja Modris end juba Soomaalt. Nagu nimi ütleb, on see maa, mis on sood täis. Üks soo lõpeb ja teisel pool jõge või kraavi või teed või küla algab juba järgmine soo.

64

„Hea, kui tasane on maa, ei siit vesi minna saa,” luuletas Modris.

Kallile meeldisid riimid. Nii hakkavad sõnad muusika abita laulma.

Enamik Soomaa jõgedest oli kaetud kollaka jääga, mis omakorda oli üle puistatud lumepuruga. Üle pika aja oli näha päikest.

Kollilapsed kohtasid taas soos inimesi. Seekord oli neid lausa terve rühm ja pealegi olid neil kaasas isevärki kelgud.

„Me läheme nüüd soo taastamise alale. Seal on vesi praegu kõrgem, nii saab seal hästi tõukekelguga hoogu anda,” selgitas rühmajuht inimestele.

Kalli ja Modris istusid inimeste läheduses oma matil ning jälgisid nende tegutsemist. „Soode taastamine ja tõukekelgud – ühes lauses nii palju uusi asju!” sosistas Modris Kallile. „Ja millest see soo taastub?

Kas ta on väsinud nagu teie Kalevipoeg?” „Ma arvan, et kui soo on janusse suremas ja ta uuesti vett saab, siis see vist ongi soo taastumine,” vastas kollitüdruk.

Matkajad sättisid ennast kelkudega teele ja ega kollilapsedki maha jäänud. Oli see juhus või muidu imelugu, aga üks reisisellidest oli maha pillanud paar nööpnõela, millega saab kuulutusi seinale kinnitada. Nõelte pillaja töötas nimelt rahvamajas.

Kalli ja Modris märkasid maha kukkunud nõelu ja neist said reisimatile metallist jalad.

Nii muutus lennumasin lausa kelguks.

Koos heade võlusoovidega püsisid kollikesed oma kelguga inimestel sabas.

65

66

Järsku hakkas nende pea kohal miski urisema. Põrisevat lindu ei olnud küll keegi varem näinud. Isegi inimesed keerasid pilgu taevasse. „Kas tema taastabki sood?” otsis Modris oma mõttele Kallilt kinnitust. „Ei! Niisugust jaburat asja ei saa olla!” raputas Kalli pead, piiludes pea kohal sumisevat elukat.

Kalli häälestas ruttu oma reisimati kelgust lennumasinaks tagasi.

Lennates said nad tundmatut tiivulist lähemalt uudistada. Õhus kohtusid kollilapsed pisikese helikopteriga, kes urises nagu väike koer. Keeruline oli mõista, kus on sellel uudsel elukal pea ning kus saba ja jalad. „See on rohkem nagu ämblik, ümberringi on kombitsad,” leidis Modris.

Tilluke lennumasin tegi kiire taandumismanöövri ja läinud ta oligi.

„Oleks mul olnud head ohjad, saanuks me sellele elukale sappa võtta,” arvas kollipoiss. „Oleks ja Pidi on Raudna soos rattaroopas reeraua vahel jalgupidi kinni. Kui säält lahti pääsevad, on asjad korras,” muigas Kalli. „Mis asja?” „See on vanarahva ütlus,” selgitas Kalli. „On teil aga eesti keeles imelikke lauseid,” ohkas Modris.

Järsku kostis maa poolt hädakisa. Kisa ei teinud mitte Oleks, Pidi ega rabapüü, vaid üks inimlaps, kes oli tõukekelgult maha kukkunud. Laps oli kelgule andnud liiga suure kiiruse, ta jäi koos kelguga oksa taha kinni ning kukkus kelgult maha. Suured inimesed lohutasid põnni, siis tõstsid ta tagasi kelgule ja sõit võis jätkuda.

67

68

„Ja siin näeme, kuidas soo aegamisi taastub,” ütles giid ja viipas käega enda ette. „Soos juhtub palju,” arvas Modris. „Mismoodi see soo taastamine välja näeb, sellest ma veel hästi aru ei saa. Isegi külmaga tundub siin märjem.” „Vahest oli sel juhul enne liiga kuiv?” oletas Kalli.

Kollilapsed jõudsid oma reisimatiga tagasi maapinnale ja jätkasid samuti kelgusõitu. Kui tee sai tõukekelgu jaoks otsa, keerasid inimesed otsa ümber. Kalli ja Modris seadistasid oma reisimati uuesti lennumasinaks ümber ning nööpnõelad hoidsid selle tugevana.

Soolaamade kohal ulus tuul. Nad lendasid üle soo, millel nagu ei olnudki otsa ega äärt. „Siin peaksime olema kohas, mis on igasugustest inimese tehtud asjadest kõige kaugemal,” sõnas Modris ja mõõtis pilguga otsatut avarust. „Siis võiks siin elada ka rabapüü?” pakkus Kalli.

Siiski ei hakanud kollilastele silma ühtegi teed, lindu, looma, vaimu ega tonti. Lumetekk oli ilmselt piisavalt soe ja hea, et hoida võimalikke liikujaid peidus ja soojas. Pimedaks läks ka.

Vaimolenditest hakkasid end tunda andma hoopis Külmapoisid. „Aga miks just poisid?” imestas Modris. „Sest tüdrukud armastavad rohkem sooja,” nimetas Kalli lihtsa põhjuse.

13. SOOKOLLIKULL KOLLILAPSED SAAVAD TEADA, KUIDAS SAID NÄTSI JA VÕLLA RABA OMALE NIME. MODRIS ÕPETAB KALLILE UUE MÄNGU. Talv tihkus muudkui nutta, sest pidi hakkama lahkuma. Silmavesi voolas veenirede, ojade ja jõgedena, siludes kevade naeratustele tasahilju teed.

Suur sooala, kuhu Kalli ja Modris olid sedakorda jõudnud, koosnes õieti mitmest rabast. Pealik oli kahtlemata Võlla raba, mis hoidis Punaoja abil Nätsi raba oma kaisus.

Kumbki kohanimi ei kutsunud neid kohti külastama. „Vahel räägivad nimed enese eest,” arvas Kalli.

Modrise kulm kerkis: „Kas siin söövad kõik nätsu?” „Ei-ei,” turtsatas Kalli. „Nätsi soo kõrval on Nätsi küla. Mõisnik olevat kord sõitnud Uue-Toa talust tõllaga mööda. Talurahvas olevat just sel ajal valjult matsutades söönud, ikka näts ja näts. Nii ei tahtnud mõisniku hobused talust mööda minna. Ta saatnud kutsari pererahvale ütlema, et nad nii valjusti ei sööks. Sedasi sai küla endale nime Nätsi.

Võib-olla läks nimi rabale edasi.”

69

70

„Hmm … Ole aga ebaviisakas ja kohe pannakse sind laulu sisse elama,” tähendas Modris. „Teine lugu Nätsist on kurvem,” jutustas Kalli edasi. „Metsa-Jaani vanavanaisa olla rääkinud, et üks neitsi olevat ennast seal rabas ära uputanud. Sellest tulnud esialgu nimi Neitsi raba. Kust see viga sisse tuli, et kaardi peal on nüüd Nätsi raba, seda ma ei tea. Enne oli see raba olnud lausa lahtine järv.” „Järelikult nüüd ei ole enam siis lahtine järv?” täpsustas Modris. „Nojah. Kui nüüd kutsutakse seda rabaks, siis ei saa ta tõesti järv olla.” „Võlla raba kõlab kõhedalt. Kas siin karistati kedagi?” uuris Modris rabalugu edasi. „Jutud räägivad nii. Inimestest kurikaelu olla siin karistatud, aga nende pelgupaik olla ka siin olnud.” „Küllap hulgub mõni õnnetu hing siin endiselt ringi. Vahest leiame nad üles?” ütles Modris.

See plaan tundus Kallile ahvatlev. Ta ei olnud surnute hingi väga palju kohanud – miks mitte kellegi toredaga tuttavaks saada?

Kollilapsed lendasid oma reisimatil üle varakevadiste rabade. Tumedate servadega ringid ja ovaalid tähistasid laukaid, mis olid justkui väikesed järvekesed rabas.

Nimelt kui vesi ei saa raba pealt ära voolata, hakkab see tegema endale veepesasid: laukaid. Laugast, millel on samblatekk peal, kutsutakse älveks.

Päike oli laugaste servadest ohtralt sulatanud lund ja jääd. Nii olid laugaste servad maapinnal hästi näha. Laukaid ja älveid on nii Nätsi kui ka Võlla rabas väga palju.

Modris vaatas mõtlikult raba ja sõnas: „Laukad, mis asuvad üksteisele nii lähedal, on vist head sõbrad. Äkki voolab nende vahel turba sees vesi ka?” oletas kollipoiss. „Jaa!” hüüatas Kalli. „Sellepärast ehk ongi jää mõnes kohas laukal hästi õrn: raba sees on soojem vesi, mis sööb jääd altpoolt,” mõtiskles ta.

71

72

Modris noogutas ja pakkus siis: „Kalli, mängime õige sookollikulli?” „Kuidas see käib?” küsis Kalli õhinal. „Otsime laugastel kaks kohta, kus jää on hästi õhuke. Sina lähed ühe lauka juurde ja mina teise juurde. Sealt saab mõtte jõul minna lauka põhja. Kui ma teen metskiuru häält, siis mõtleme ennast läbi jää. Ma hakkan sind taga ajama. Kui ma su kätte saan, hakkad sina mind taga ajama. Lihtne!”

Esmalt oli vaja leida koht, kus laukal on õhuke jää. Peale hoolikat otsimist märkasid nad mitmes kohas jää peal tumedamat laiku. Tõepoolest! Siit kumas mustjas vesi hästi läbi.

Kumbki kollilaps sättis end oma stardipaika.

Seejärel kostis ebatavaliselt varane ja inimeste õmblusmasina kiiret plõksumist meenutav heli: Modris matkis metskiuru.

Kalli mõtles ennast läbi jää. Pime. Veel pimedam. Mõne aja pärast, kui ta oli laukaga harjunud, hakkas ta vaikselt mööda põhja jalutama.

Põhjas oli kõvasti turbamuda. Toimetada oli vaja ettevaatlikult, et mitte juurikatesse kinni jääda. Kallil oli tunne, nagu kõnniks ta suure magustoidukausi põhjas, ja selle kausi serva ühes osas hõljusid taimede juured vabas vees. Siin oligi ava, kust vesi liikus kõrvallaukasse!

Kalli puges ka ise avast läbi. „Taimede juured, turbasambla pudi, pisut inimeste varandust,” kirjeldas kollitüdruk mõttes, mida ta nägi.

Peagi tundis ta oma käpa all midagi ebatavaliselt siledat. Ahah! Kellegi pealuu, kust hingeke oli ammu läinud.

Kalli tundis, et keegi liikus tema poole. Ta peitis end ruttu pealuu sisse. Pealuu silmaava oli kahtlemata mõnus peidukas: ise välja näed, aga sind ei märka keegi.

Vari mööduski temast. Liigutustest sai Kalli aru, et tegu on Modrisega. Kollitüdruk tänas pealuud pelgupaiga eest ja liikus sinna, kust kollipoiss oli äsja tulnud. Ta ei pannud aga tähele, et Modris oli tegelikult keeranud otsa ümber ja järgnes talle.

73

74

Sel hetkel, kui Kalli hakkas ennast jää peale tagasi mõtlema, jõudis Modris tal varbast haarata.

Kalli piiksatas ja Modris muigas – see on kahtlemata võit, kui on võimalik ehmatada sookolli!

Seejärel peitis Modris ennast ära ja Kalli hakkas teda otsima. See käis kollitüdrukul kergelt, sest Modris ei olnud märganud, et tema taskus helendab endiselt üksik virvatuluke.

Nii vahetusid jälle rollid, kuni kollilastel olid kõik lähedal asuvad laukad läbi tuuseldatud. Mõni neist oli sügavam ja mõni madalam, ent kõigil oli olemas põhi.

Kollilapsed lõõtsutasid, istudes väsinult laukaserval. „Kahju, et surnud hinged jäid sel korral leidmata,” arvas Kalli. „Ehk on nad lõunamaal soojas ja tulevad koos kevadise linnurändega tagasi?” oletas Modris.

14. SÕNAKUULMATU REISIMATT

REISIMATT EI KUULA SÕNA. KOLLILAPSED SÕIDAVAD SAAREMAALE JA HIIUMAALE. KALLI JA MODRIS LEIAVAD UUE SÕBRA NING TEEVAD UNUSTUSELE TUULE ALLA. Kalli oli läbi Eestimaa soode reisides juhtinud reisimatti päris pikalt. Seepärast pakkus ta nüüd juhirolli Modrisele ja kollipoiss oli ettepanekuga kohe päri.

Neil oli kindel plaan sõita mõnda sellisesse sohu, mis asub põhja pool ja kus nad kumbki pole käinud. Peale heade soovide soovimist tõusis reisimatt Nätsi rabast kenasti lendu.

Edasi ei läinud kõik enam sugugi nii libedalt. Kuidas Modris ka ei püüdnud, lendas vaibake hoopis teise suunda: läände. Ta püüdis lennumatiga maanduda, aga see ei kuulanud sõna. Modris meelitas ja kärkis, palus ja pahandas, aga ei midagi. Sõit jätkus nii, nagu reisimatt tahtis.

Nüüd proovis kapteniks olla Kalli, kuid ka see ei andnud tulemust.

Lõpuks otsustasid kollilapsed, et lähevad siis sinna, kuhu nende sõiduvahend soovib.

75

76

Kulus hulk aega, kui reisilised lendasid üle valge jäävälja. Meri oli endiselt jääs, ehkki maismaa oli juba kevadet täis. Merekallastel laiusid rüsijääkuhjad. „Mis sa arvad, kas jäämegi siia õhku sõitma, kuni ära väsime ja Unustus saab meid uuesti kätte?” küsis Kalli nukralt. „Kindlasti mitte! Unustus meid kätte ei saa, sest me oleme nüüd ju kahekesi ja aitame üksteist meeles hoida,” lohutas Modris sõpra. „Jõuaksime ometi mõne mu sugulase juurde!” hüüatas Kalli ja pühkis mõlema käpaga nina.

Hetk hiljem leidsid kollilapsed end kindlalt maismaalt. Nende kõrval lesis üks parajalt suur kivi, milles oli imelik lohk. „Mis sa nüüd tegid?” uuris Modris jahmunult. Ta ei olnud kindel, kellele oli tema küsimus mõeldud, kas Kallile, reisimatile või talle endale.

Kollikesed takseerisid nii ümbrust kui ka kivi.

Kalli rõõmustas: „Tead, see on Külmkinga jälg!”

Ta osutas käpaga kummalisele jäljele kivi peale: „See tähendab, et me peaksime olema Hiiumaal, sest seal elas Külmkingade pere. Aga mulle tundub, et me sõitsime Saaremaale?” „Lendav vaibake tahtis meid su sugulaste juurde tuua,” taipas Modris äkki.

Reisimatt murdis ennast selle peale keskelt pooleks ja hakkas kaht serva omavahel kokku lööma. Ta plaksutas. „Ta räägib meiega!” ahhetas Kalli.

Reisimatt jätkas plaksutamist. „Ja sina oskad seda võlukunsti ikka imehästi, kui me järsku sedasi siia saime,” järeldas omakorda Modris. „Mis liigutusi sa tegid või mida sa ütlesid, enne kui lennumatt meid siia tõi?”

Kalli meenutas, et ta oli soovinud sugulasi näha ja mõlema käpaga nägu pühkinud. „Käes! Proovime seda veel,” juhendas kollipoiss.

Ja nii Kalli tegigi. Oma sugulasi kohata soovides pühkis ta käpaga nina. Nii jõudsid nad juba hetk hiljem uude kohta.

Nad vaatasid ringi ja märkasid, et läheduses lamas inimese pea ja hobuse kerega vaimuke. Ta lebas vaikselt. Oli näha, et Unustus on teda kõvasti räsinud. Tema oligi Külmking. „Oh sa mu kullake!” sosistas Kalli ja paitas koos Modrisega Külmkinga allesjäänud keret. Kollilaste lendav vaip lohistas ennast Külmkingale tekiks, et sel oleks soojem.

Iga paitus aitas Unustuse tehtud auke terveks teha.

Kui Külmking juba kõneleda suutis, said nad ta selgitustest aru, et enne temani jõudmist olid nad tõepoolest sattunud Saaremaale.

Kihelkonna alevikus asub kivi, millele ta oli omal ajal lendu tõustes toetunud.

77

78

„No ja siis lendasin ma Hiiumaale, kus me praegu oleme, eks.

Vanasti oli selle saare südamikus üleni soo ning Külmkingade külaelu täis rõõmu ja melu. Nüüd on juba pikka aega soodes kraavid sees. Soo kuivab ja lapsed ei karda meid enam,” jutustas kõneleja. „Miks peaksid lapsed sind kartma?” tundis asja vastu huvi Modris, kes ei olnud Lätimaal kunagi taolist olendit kohanud. „Me püüdsime omal ajal lapsi, kes uilgasid ja karjusid metsas. Vilistamise peale tuleb Külmking juurde. Umbnõmme Ingli poeg ikka hirmutas lapsi, et ärge uilake, Külmking tuleb. Poisid ei kuulanud. Korra Pärnaku metsas keegi uiland. Poisid uiland vastu. Tulndki mu täditütar.

No naine nagu kaelkirjak, jalad olnud kui raiepakud. Öinu soos olnud rohkesti Külmkingi. Kõpu meeste heinamaad asuvad seal. Aga noh, nüüd ei miskit ...”

Kollilapsed jäid Külmkingale mõneks ajaks seltsiks, kuni ta tundis end jälle tervemana ning arvas, et jaksab taas uilgajaid ja muidu karjujaid omal moel kasvatada.

Lisaks selgus, et küla peal kõneleti Pihla soo taastamisest. Teadmata endiselt, mida soo taastamine õigupoolest tähendada võiks, kõlas see vähemalt hästi. Nii tekiks ajapikku Külmkingale ehk kodu tagasi. „Veel üks sugulashing Unustuse küüsist päästetud!” õhkas Kalli, kui nad olid Külmkingaga hüvasti jätnud ja lubanud varsti uuesti kohtuda.

15. SOOREBANE KALLIL JA MODRISEL JUHTUB LIIKLUSÕNNETUS. NAD PÄÄSTAVAD SOOREBASE. KOLLILAPSED SAADAVAD TA MARIMETSA RAPPA PUHKAMA. Nüüd oli üleni kevad. Kalli ja Modris tegid järjekordset mõnusat õhusõitu. Lõunast saabuvaid linnuparvi jälgides ei pannud nad tähele, et läheneb takistus ja kõmdi! lendaski sõidumatt vastu oranži posti.

Peale toibumist tundus uskumatu, kuidas on võimalik juhuslikult keset suurt lagedat üles leida see ainus post ja temaga kokku põrgata. Lähemal vaatlusel selgus, et metallpostil on kolm jalga ja kaks haru. „Vahest see oligi posti eesmärk?” oletas Modris. „Eks ole, eesmärk meiega kokku põrgata,” porises Kalli. „On aga mõnel vajadus tähelepanu järele.”

Kollilapsed lappisid oma kannatada saanud reisimatti ja kumbki silus oma muhkusid.

79

80

Posti juurest leidsid nad infotahvli, millel ilutses pealkiri „SOOREBANE”. „Miks seisab Soorebane siin raba servas?” ei mõistnud Kalli. „Ta on nii suur ja siia hästi ei mahu. Ta võiks pigem elada näiteks Marimetsa rabas, sest seal on palju rohkem ruumi. Äkki on ta ära eksinud?” „Oi, aga vaata!” hüüdis Modris. „Ta vaeseke on ju lõksus!

Mingid juhtmed hoiavad teda kinni.”

Kollitüdruku pahameel asendus kaastundega: „Mina arvasin, et need traadid on Soorebase vurrud.” Ta silitas looma käppa. „Aga miks need juhtmed siin üldse on?” mõistatas Modris edasi. „Võib-olla selleks, et lennuliiklust segada,” turtsatas kollitüdruk. „Juhtmed toovad midagi kuskilt ja viivad midagi kuhugi,” ei jätnud Modris jonni.

Juhtmed särisesid kahtlaselt. Katsuda ei tahtnud neid kumbki koll. „Tead, ma arvan, et see on kinnipüütud äike, mis tiirutab siin juhtmetes edasi-tagasi ja paneb lambid põlema,” sõnas kollipoiss.

Kui Kalli oli Soorebase üht käppa paitanud, hakkas see üha kaeblikumalt surisema. Kollilapsed said aru, et suur metallist loom vajab lõksust lahtisaamisel abi.

Vana-Kalli oli kunagi õpetanud, et kui oled lõksus, siis tee kolm tagurpidi kukerpalli ja tõmba ninaga üle käppade ning pääsedki vabaks.

Kalli hindas Soorebase suurust kaugemalt: „Mnjaa … Kui tahta, et see loomake saaks rahulikult kukerpalli teha, ei saa inimesed siin mitu tundi autodega sõita.” „Aga kui meie teeme tema eest kukerpalle? Kas sellest oleks abi?” pakkus Modris.

Kalli oli mõttega päri. Nad sättisid end kõrvuti ja asusid koos kukerpalle tegema.

Esimese kukerpalli järel hakkas juhtmete ja Soorebase nina juures sädemeid lendama. Teise kukerpalli järel käis kõva pauk: osa juhtmeid kukkus maha ja hakkas omavahel tülitsema. Kolmanda kukerpalli järel oli Soorebane juhtmetest prii!

Inimeste autod jäid Soorebase kõrval oleval autoteel üksteise järel seisma. Oranž metallist post hakkas tasapisi kattuma karvadega ning talle kasvasid kõrvad ja saba. Soorebasest sai aegamisi justkui hiiglaslik kaisuloom, elus veel pealekauba.

81

82

Kollilapsed vaatasid tekkinud kaost ühtaegu ehmunult ja võlutult. „Tasub ikka kukerpalli tegemine ära õppida. Iial ei tea, millal seda vaja läheb!” nentis Modris rahulolevalt.

Nad sättisid end lennumatile ja peatusid Soorebase nina juures.

Kuna Soorebane oli väga kaua ühe koha peal olnud, harjutas ta vähehaaval enese liigutamist. „On siit vast vägev vaade!” õhkas Kalli, silitades samal ajal rebasest hiiglase pead. „Jah, vaade on lahe!” nõustus Modris. „Kuhu, sa, rebane, nüüd minna tahaksid?”

Soorebane laiutas käppi, sest rääkida ta veel ei osanud. „Saadame su Marimetsa rappa,” soovitas Kalli rebasele. „Seal on palju ilusaid laukaid. Siin teeservas ei jäta inimesed sind rahule.”

Nagu Kalli sõnade kinnituseks liikus uilates nende poole mitu politseiautot. Juba hüüdis väikese lapse hääl, et ta tahab seda suurt kaisulooma endale. Ja keegi suur inimene küsis, palju see kaisuloom maksab.

Soorebane raputas ennast, kalpsas püsti ja oli kollilaste juhatusel mõne suure hüppega Marimetsa rabas laugaste vahel.

Seal tõmbas ta ennast rahulikult kerra ja puhkas üle mitme aasta. Ta ei tahtnud enam midagi teada ei juhtmetest ega inimestest.

16. TÕBISED KOLLILAPSED UURIVAD LAUKASOOD JA SELLE NIME. NAD AVASTAVAD LAUKASOOST MAHA VÕETUD PUUD JA LATERNA. VIRU RABAST LEIAVAD KALLI JA MODRIS PALJU INIMESI. Sagin ja müra kasvasid. Tallinna linn oli lähedal. Nii Kalli kui ka Modrise kõrvad ajasid pilli. Kui nad olid Tallinna ümbritsevatelt suurematelt ringteedelt kaugemale saanud, võtsid metsasemad alad õnneks taas võimust. Ühe puu otsas pidi üks rasvatihane end peaaegu hingetuks hüüdma – igatsus sõbranna järele oli nii suur. Kollilastel aega oli ja nii otsisid nad mõnd tihast, kes oleks nõus üksikule tihasele sõbraks olema. Kui nad mõne aja pärast tagasi jõudsid, selgus, et „Sitsikleitsitsikleit!” hüüdnud lind oli juba leidnud endale õige kuulaja.

83

84

Varsti nägid kollilapsed lagendikku, mis asus keset sood. Seal oli puid maha võetud ja näha oli ka kraave. „Vaata, jälle need kühmud kraavide sees!” tuli Kallile meelde vaatepilt, mida nad olid näinud mõni aeg tagasi ka Soosaare soos. „Ei tea, kas siin on mingi tõbi lahti?” harutas Modris teemat laiali.

Kuna kühmudel ei olnud enam lund peal nagu Soosaare soos, said kollilapsed neid hoolikamalt uurida.

Kõik kühmud olid kuhjatud kraavide sisse ja koosnesid turbast. Ühel pool kühmu oli kraavis päris palju vett, ent teisel pool kühmu oli vett väga vähe. „Ma tean! Need on paisud!” taipas Modris. „Need aitavad soos vett kinni hoida.” „Kuule, äkki see ongi too soode taastamine? Seda näitas inimestele giid Soomaal ja Külmking ka kõneles meile Hiiumaal sellest. Ma ei saanud tookord hästi aru, mida soode taastamine tähendab,” pakkus Kalli.

Modris noogutas nõustuvalt. „Vana-Kalli ütles, et siin oli kunagi olnud palju laukaid. Seda sood kutsutigi Laukasooks.”

Kollipoiss täpsustas: „Nüüd on tal siis mingi muu nimi või?”

„Ma täpselt ei tea. Siin soos oli ka Suurlaugas, mis vahepeal muutis tõesti oma nime. Temast sai vist Kuivlaugas, sest laukast oli kaevatud läbi kraav, kust vesi voolas Loobu jõkke. Vesi voolas laukast välja ja nii muutus see kuivaks,” selgitas Kalli.

Kollilapsed asutasid end taas sõidumatile ja tõusid õhku. Nad püüdsid silmaga tabada mõnda suuremat veekogu, mis vääriks Suurlauka nime. Peale mõningast lendamist märkasid nad üht laiutavat veekogu. Selle ühes servas oli näha kõrge äär – pais. „Ka siia on veele tõke ette tehtud! Vesi on soo kõhus,” märkis Modris. „Ja laugas ning soo saavad oma nime tagasi,” rõõmustas Kalli. „Aga need puud? Miks on neid siin maha võetud?” ei jäänud kollitüdruk olukorraga rahule. „Kui kraavid viivad vett ära ja puud joovad seda ära, siis jääb soo liiga kuivaks. Sellepärast vist soode taastajad võtavadki vahel soost puid maha, et vett jätkuks ka soole. Kui vesi on läinud, ei saa soo enam elada. Mäletad, Soomaal oli sama lugu,” meenutas Modris soode taastamise põhjuseid.

Lonkides puude ja laugaste vahel, leidsid kollilapsed mitu imelikku paberist ja traadist tehtud asjandust.

Modris oli neid varemgi näinud ja teadis, et neid kutsutakse Hiina laternateks. „Miks need veel siin soos on?” küsis kollitüdruk.

85

86

„Küllap tuul vedas nad siia,” vastas Modris. „Inimesed põletavad neid laternaid pidude ajal. See aitab hoida kurje vaime eemal. Palju inimesi saab sellel peol kokku ning üks naine on üleni valges ja nii ilus!

Ma nägin seda kunagi Lätis.” „Nii et kui laternad põlevad, siis kurje vaime pole?” usutles Kalli kollipoissi. „Vaimude kohta see käib, aga ma ei tea, kas inimestega on samamoodi, et pidudel on ainult head olevused,” naeratas Modris. „Aga kui mõni kurivaim saab laternale küüned taha, kas siis võib latern midagi põlema süüdata?” mõtiskles Kalli. „Mnjah. Tuleb tõesti hoolega vaadata, et kurivaim ehk Vilbus laternatele ligi ei pääseks. Nad mõlemad armastavad ju lennata. Kui ainult küünalt põletada, siis on kurivaimu tõrjumisega lihtsam,” sõnas Modris.

Kollilapsed tiirutasid Tallinna-Narva maantee läheduses maa kohal. Järsku hakkas neile silma tee servas parkivate autode pikk rivi, mis vonkles seal nagu hiiglaslik rästik. Autotee kõrval laius Viru raba. „Autod söövad Viru raba varsti ära,” kahtlustas Kalli, kui nad olid kahe peale lugenud kokku 30 sõidumasinat. „Kõik inimesed on nüüd vist siia kolinud!” arvas Modris. „Ma ei teadnudki, et neid on nii palju.” „Kas sa pead silmas autosid või inimesi?” uuris Kalli. „Mõlemaid.” „Inimesed põevad küllap sootõbe nagu meiegi – ilma soota ei saa nad läbi.”

17.

ROHEMEHIKESED

KOLLILAPSED AVASTAVAD OHEPALU SOOST ROHEMEHIKESED. MEHIKESED TUUSELDAVAD SOOS PALJU RINGI. KALLI JA MODRIS OTSIVAD NENDE PESA JA MUNE. Kevad muudkui edenes. Linnud ja loomad olid võtnud üha hoogsamalt ette talgupäevad. Igaüks otsis endale õiget sõpra, koristas oma pesa või ehitas lausa uut.

Kalli ja Modris maandusid oma lendava vaibaga seekord Ohepalu Suurjärve ääres. Seal on üks iseäralik poolsaar, mis õige vanasti olevat olnud inimestele pelgupaigaks. Peitu saab sinna pugeda nüüdki – inimeste endi eest. Ümber poolsaare on aja jooksul arenenud õõtsik: taimedest punutud vaip, mis venitab end soojärve äärt mööda laiali.

Inimestel on sellel vaibal väga keerukas käia, aga sookollidele oli see imeline astumistee.

87

88

Nautides sood ja saabunud kevadet, kuulsid kollilapsed järsku eemalt tugevat müra. Nad otsustasid minna uurima, mis toimub.

Nende üllatus oli suur, kui nad nägid, et teed on täis hiigelsuuri masinaid. Mootorite urisemine see peamine müratekitaja oligi. Soos ja selle servades hüppasid, jooksid ja roomasid suured rohelise-pruunikirjud olendid. Neil olid seljas pirakad seljakotid. „Püha karvast sookolli!” hüüatas Kalli. „Kes need on?” päris Modris.

Kalli kehitas õlgu. „Kas Kalevipoja lapselapsed?” püüdis Modris eesti kultuurilooga kaasas käia.

Kalli raputas pead.

Kui sookollid olid rohemehi hoolikamalt vaadelnud, taipasid nad, et tegu on päris inimestega. „Võib-olla on nad tulnud marjule?” oletas Kalli, sest mulluseid jõhvikaid oli soos veel palju alles.

Inimestel rippusid üle kõhu rihma otsas suured metallist kolakad. „Vahest on need moosimasinad?” mõistatas Kalli edasi. „Vahest on nii, et inimesed panevad ülevalt torust marju sisse ja koju jõudes tuleb alt välja juba moos?”

Aga roheinimesed ei korjanud marju. Vahepeal tegid nad oma torudega päris hirmsaid hääli: miski undas ja kostis pauke. Nad rahmeldasid kõikjal. „Nüüd otsivad nad vist varandust?” pakkus Modris järgmiseks. „Heh,” itsitas Kalli, „no siis nad otsivad valest kohast. Õige rahapada on sada sammu vasakul. Näe, vaata, kuidas varanduse peitmise koht helendab!”

Ta viipas käpaga inimeste liikumisteest märksa kaugemale. Inimestel jäi see helendus tähelepanuta. „Miks on neil just nüüd vaja soos kolistada, kui siin kõik pesa teevad?” ei saanud kollipoiss aru. „Oo! Muidugi!” hüüatas Kalli. „Äkki teevad nemad ka endale pesa?”

Otsekui tema mõtete kinnituseks hakkasid paar suurt rohetegelast auku kaevama. Auk kasvas nii sügavusse kui ka pikkusesse. Peagi sai sellest pesa – laskepesa. Mehed puhastasid labidad ära, istusid mättale ja hakkasid sööma. „Näe! Neil sai juba pesa valmis!” hüüdis Modris. „Aga kui nad teevad endale nii suured pesad, siis nad keeravad selle soo pahupidi,” oli pisike sooperenaine mures.

89

90

Kõmakad valjenesid. Mehed pakkisid toidupakid ruttu kokku ja viskasid oma kraavi moodi pessa pikali. „Nüüd hakkavad nad munema!” oli Kalli kindel. Talle oli nimelt meenunud, et ka näiteks kärnkonnad munevad oma munad pika ketina. Küllap on rohemehikestega sama lugu?

Inimesed tegutsesid Ohepalu soos õige pikka aega. Sookollid jälgisid, kuidas suurte masinate ja müra hulk aina kasvas ning siis jälle kahanes. Kõik olid ärevil, nii linnudloomad, inimesed kui ka sookollid.

Lõpuks pakkisid inimesed oma asjad kokku, ajasid äsja kaevatud kraavid kinni ja lahkusid.

Kalli ja Modris sügasid tekkinud vaikuses kukalt. „Mis sa arvad, kas siin kraavipõhjas on nüüd mõni muna või ei ole?” päris kollipoiss, uurides loodusesse jäetud inimeste jälgi. „Ma lähen vaatan,” ütles Kalli ja sättis end maa sisse väikesele mõttematkale. Kinniaetud kraavis oli turvast ja mulda, sest kraav asus soo servas. Turbast sai mõtte jõul hõlpsasti läbi, kuid mulla sees oli raskem liikuda.

Mõne aja pärast oli Kalli ähkides maapinnal tagasi. „Noh, kas leidsid midagi?” päris Modris. „Üks pisike ümmargune valge asi oli. Selle sain kaasa võtta,” teatas Kalli ja poetas enda kõrvale turbasamblale ühe pallikese.

Lähemal vaatlusel selgus, et pallike on kokku kägardatud paber. Kollilapsed proovisid selle sirgeks siluda. Pika pusimise, kolme plaksu ja heade soovide abil see õnnestuski. „Küll aga käkerdavad osavalt,” tunnustas Kalli lahkunud inimesi.

Kollid veerisid õhinal sõnu: „KEVADTORM. PÄEVAKAVA.” „Ähh! Nad õppisid tormi tegema,” oli Modris pettunud.

Mõlema kollikese hinge jäi sellegipoolest närima Kahtlus.

Miks need inimesed siia sohu tulid? Ja miks just praegu, kevadel?

Järsku nad siiski munesid siia midagi?

91

18. VANATÜDRUK KALLI JA MODRIS TUTVUVAD SIRTSI SOOS VANATÜDRUKUGA. NAD ANNAVAD TALLE HEAD NÕU. JONNID EI TAHA ENAM MINNA SIRTSI SOOST INIMESTE KOJU.

92

Rahutust Ohepalust siirdus lendav vaip oma reisijatega Ristikünkale. See on kõrgem koht Sirtsi soos, kus kunagi said kokku mitme valla piirid. Kuna soos elab inimesi vähe, siis pandi maatükkide piire vanasti sageli jooksma läbi soo. Nii tekkis vähem piiritülisid.

Kevad oli jaganud kõikjale laiali rohelised värvitoonid, mida jagus ka sohu. Tupp-villpea mustjas-hallid karvased õied olid juba päris kõrgeks sirgunud. Need näevad välja nagu pajutibud, ainult et kasvavad soos.

Kollilapsed astusid reisimatilt maha, et mõnele neist tibudest pai teha, kui nad järsku kuulsid kurja häält: „Mulle aitab!

Siia ei mahu! Kuhu te trügite?”

Kalli ja Modris vaatasid ehmunult enda ümber, kuid pahandajat ei hakanud kuskil silma.

Liikudes hääle suunas, nägid nad ühe naisterahva vaimu. Ta ehitas parasjagu puidust vankrirattaid. Tema see toriseja oligi. „Andestust, miks me ei või siin olla?

Kas siin on liikumispiirang?” päris Modris viisakalt.

Naine ei kuulnud kollipoisi küsimusi ja aina ahastas: „Kõik, kes mujale ei sobi, saadetakse muudkui siia. Meil on siin terve hulk laste jonne: torkivate sallide ja mütside jonnid, vorstivõileiva- ja kommijonnid, jäätisejonnid ja mänguautojonnid.”

Selle peale kostis lähedal olevast põõsast rahulolev itsitus. „Kas seal on ka üks jonn?” küsis Kalli Modriselt sosinal.

Modris noogutas: „Ilmselt tõesti!”

Naisterahvas jätkas. Tegelikult ta ei olnud vahepeal õieti tasa jäänudki: „Siis on meil siin nohu, köha ja kurguvalu, rattalt kukkumise valu ning inimeste paha tuju. Nüüd on tulnud uus sisserändaja. Mis ta nimi oligi? No just! Palun väga: koroonaviirus!”

Nii pahvatas tädi kollilaste kaela terve hulga muresid. „Ja nüüd veel mingid kollid kah! Teid tuleb maa pealt ja maa alt.

Nüüd juba õhust!” „Mulle tundub, et te olete natuke pahane,” püüdis Modris suhtlemist siluda ja jätta naisterahvale ühtlasi aega kiire jutu vahel hingata.

93

94

Esimest korda tõstis naine oma kätetöölt pilgu ja vaatas kollilapsi.

Kuri toon tema hääles vähenes: „Muidugi olen ma pahane! Kes seda seltskonda korraldab siin? Eks ikka mina ja paar vanatüdrukut veel!” „Mida tähendab vanatüdruk?” uuris Kalli vaikselt Modriselt. Tal oli hirmus keeruline kujutada ette tüdrukut, kes on vana. Tädi ise ei paistnud hirmus vana. Ta tundus hoopis väga väsinud.

Kollilapsed vaatasid hoolikamalt soo poole ja tõesti-tõesti! Kõiksuguseid olendeid trallitas seal ringi. Vaatepilt meenutas käest läinud lasteaeda, kus on korraga liiga palju lapsi ja liiga vähe õpetajaid.

Kunagi ammu oli läinud läbi Sirtsi soo talitee – tollal oli inimestel seal palju liikumist. Nüüd oli sellest paigast saanud lindude-loomade varjupaik ja vaim-pahalaste hoiukodu. „Inimesed,” parastas naine, „nemad kuivendavad seda sood servadest ja ise veel ütlevad, et „Mine Sirtsu sohu!”. Aga kuhu meil siin minna on? Nüüd on nad võtnud nõuks hakata isegi maa seest põlevat kivi kaevandama. Maa peale on ühed inimesed teinud kaitseala, aga teised inimesed tahavad maa seest meie koju tungida. Kas nad arvavad, et me ei saa aru või? Mis meie Sirtsu soost sedasi saab?” muutus naise hääl kurvaks.

„Kas teie olete ka inimene?” päris Kalli arglikult. „Ma olin inimene. Vanasti oli nii, et kui keegi endale elukaaslast ei leidnud, siis saadeti ta Sirtsu sohu rattaid tegema,” tuli vastus. „Kas sellepärast kutsutaksegi teid vanatüdrukuks, et teil pole elukaaslast?” taipas Kalli selle sõna tähendust.

Naise vaim noogutas. „Aga teil on siin ju suur hulk vaimukaaslasi?” püüdis Modris vanatüdrukut lohutada.

Naine noogutas taas väsinult.

Saanud kord juba jutule, proovis Modris asja edasi arutada: „Ehk on teil võimalik korraks puhata? Kas keegi teine võib ka seda ratast teha?” „Niimoodi kästi omal ajal: me peame vankrirattaid ehitama. Sel moel oli meist, vanatüdrukutest, midagi kasu,” vastas naine. „Oi, aga ega vankritel puidust rattaid enam väga polegi. Mis oleks, kui jätaksite endale ainult jonnide kasvatamise töö? Paljud oleksid teile väga tänulikud,” pakkus Kalli.

Selle peale vanatüdruk nuutsatas. „Mulle pole keegi varem sellist ettepanekut teinud,” ütles ta lõpuks ja lükkas raske vankriratta endast eemale.

95

96

Ta pani oma käed sülle puhkama. Ta ei olnud enam üldse kuri. „Ja meie oleme siin lihtsalt läbisõidul. Me ei jää siia,” lisas Modris. „Võib-olla oskate öelda, kas mõni sookoll on ka teiste seas?”

Naine raputas pead: „Kohe ei meenu. Küsige mõne teise vanatüdruku käest. Neid on siin soos küllalt.” „Või olete järsku kohanud rabapüüd?” võttis Kalli jutujärje üle, sest talle meenus ammu igatsetud suleline. „Ka rabapüüd mitte,” tuli küsimusele ruttu vastus, „juba mõnda aega. Siin on muidu küll kõiksugu soolinde ja -loomi. See on nagu Noa laev.”

Igat liiki jonnid olid kogunenud Kalli, Modrise ja vanatüdruku ümber. Pisikesed jonnid ronisid vanatüdrukule sülle.

Ja siis juhtus imelugu: naine naeratas.

Nüüd oli tal võimalik jonne sülle võtta, sest ta käed ei olnud muud tööd täis. Jonnid rõõmustasid tähelepanu üle ja ei meenutanud enam paha tuju. Nii ei tahtnudki nad minna tagasi küladesse ja linnadesse lapsi kiusama.

19. UNENÄGU MATKAJAD JÕUAVAD TUDUSOHU. NAD LEIAVAD PILDID NII ENDAST KUI KA RANAST. SOOS MÄNGIVAD HOBUNE, KARU JA LENDORAV NEILE TAKSOJUHTI. Ühel hiliskevadisel hommikul, mil öö pakkis jahedust kokku, kandis reisimatt oma sõbrad Sirtsi soost mõnevõrra lõunasse ja seejärel edasi läände.

Kalli ja Modris nägid kõrgelt ülevalt iseäralikku sood, mille kuju meenutas ketilülisid. Üksteisest hoidsid seal kinni Punasoo, Järvesoo ja Luusaare soo. Kõik need olid osa Tudusoo kaitsealast. Ketilülide vahel olid nii uuemad kui ka väga vanad teed, mida kasutavad inimesed.

Järvesoo asus teiste soode keskel nagu sünnipäevalaps, ümmargune järv tordina süles. Nagu üldiselt tort nii oli ka järv nii inimeste kui ka sookollikeste jaoks kaunis kutsuv.

Reisimatt maandus soo ääres parkimisplatsil, kust läks lai laudtee järveni. Kohtadest, kus päike tee peale paistis, tõusis auru. Vesi on ju võlutud: kui läheb soojaks, muutub see auruks. Kui läheb külmaks, muutub aur tagasi veeks. Kui läheb väga külmaks, saab veest suisa jää.

97

98

Praegu oli ilm soe. Seepärast auras ka tume soovesi, mis oli just teeraja alguses hästi näha. Õhust kostis mökitamist. „Kas teil Eestis on lendavad kitsed?” imestas Modris. „Ei,” naeris Kalli, „selle linnu nimi on tikutaja või taevasikk. Seda häält teeb ta oma sabasulgedega.”

Kauguses oli kuulda sookurgi. Rabakonnade mulksumine oli mõnevõrra vaibunud, sest nende pulmad olid läbi ja kudupallid üha kasvasid. Mõni soe päev veel ja saabki juba näha kulleseid! „Et siis vaikus ja rahu,” muigas Modris, kuulates mõnuledes soohääli. „Huvitav, kuidas läheb Ranal,” meenus Kallile nende ühine sõber, kui ta vaatas konnakudu. „Tahaksin talle öelda, et me mõtleme ta peale.”

Kui kollilapsed pilgu veepinnalt üles tõstsid, jäid nad imestusest tummaks. Raja ääres olid infotahvlitele seatud üles pildid, millelt vaatasid vastu väga Kalli ja Modrise moodi sookollid ning isegi rabakonn Rana. „Kas me oleme siin varem käinud?” hüüatas Kalli. „Kindlasti mitte!” vastas kollipoiss. „Aga siin on kirjas, et me oleme siin olnud,” oli Kalli nõutu. „Ma olen siin pildil pikem ja mu kõrvad on liiga väikesed. Ranal on mõni must täpp rohkem kui tegelikult. Aga muidu täiesti meie moodi,” hindas kollitüdruk joonistusi. „Vahest oli see mõni unenägu, kui me siin käisime?” pakkus Modris. „Nende abil saab ometi käia, kus tahad ja kuhu igatsed.”

Modrise mõttele oli Kallil raske vastu vaielda. Ta leppis arvamusega, et unenäos olid nad koos Ranaga tõepoolest Tudusoos juba käinud.

Laudteel edasi liikudes selgus mitu muudki tõsiasja. Raja servas võis taas näha turbahunnikuid. Igal turbahunnikul oli ühel pool vesi ja teisel pool mitte. Turbahunnik oligi pais: tema töö oli hoida soos vett kinni. „Nüüd on kindel, et see on soode taastamine,” pani Modris pusletükke kogu reisist kokku. „Mida rohkem on uuesti sood, seda rohkem soos liikujaid ja tegutsejaid!” rõõmustas Kalli. „Mida rohkem tegutsejaid, seda rohkem lugusid,” täiendas kollipoiss.

Kalli ja Modris jalutasid mööda laudrada edasi.

Raja lõpus ootas neid soojärv. Tudu hiiest minema peletatud haldjas pesi järve keskel parasjagu oma hõbenõusid. Kuna inimesi järve ääres ei olnud, andis see talle võimaluse rahulikult toimetada. Täna oli see eriti mõnus, kuna oli imeline hiliskevadine ilm. Kollilapsed ei saanudki aru, mis päikese käes rohkem sädeles, kas hõbenõud, soovesi või haldja juuksed.

Hommikust idülli hakkasid ootamatult lõhkuma kerged tümpsud, mis muutusid aina valjemaks. Haldjas korjas oma nõud ruttu kokku, pani juuksed patsi ja sukeldus koos serviisiga vee alla.

99

100

Tümpsud tulid lähemale ja sekka hakkas kostma vaikset hingeldamist. „Kas see on keegi väga vana inimene?” oletas Kalli. „Äkki see vanatüdruk Sirtsi soost?” pakkus Modris.

Aga siis ilmus nähtavale hoopis karu. Nuhutas teine mööda laudtee servi ja otsis toidujäänuseid. Kalli ja Modris ei suutnud panna vastu soovile ronida karule selga ning loota, et mesikäpp kergendab nende jalavaeva.

Karu seadiski oma sammud ümber järve. Ta lürpis ühes märjemas kohas vett ja mörises, kollilapsed seljal istumas.

Inimeste hääled, mis kandusid kergesti üle järve, muutsid karu pahuraks. Paraja raginaga põrutas ta mändide ja laugaste vahelt läbi muudkui lõuna poole. Kalli ja Modris hoidsid ta kuklakarvadest kinni.

Tõrjudes karu kirpe ja õhus pinisevaid sääski, vaatasid Kalli ja Modris mööduvat sood põnevusega. Tunne oli selline, nagu sõidaks nad rongiga, mis oli kunagi ammu seal läheduses puid ja inimesi vedanud.

Suigu küla juures karu peatus ja raputas ennast sellise hoolega, et mõlemad kollikesed lendasid ta seljast maha. „Eks ole sõidetud kah,” arvas Kalli. Modris noogutas.

„Appi! Me unustasime oma reisimati maha,” meenus Kallile järsku.

Karu oli aga juba edasi tatsanud. Nad ei saanudki tema käest küsida, millal ta uuesti Tudu järve äärde satub.

Kimbatuses kollilapsed liikusid edasi sootuks teises tempos kui karu seljas. „Tead, soovime endale järgmist liikumisvahendit,” käis Modris välja uue mõtte.

Mõningase ninasügamise ja soovimise peale leidsid kollilapsed end hobuse luustiku kõrvalt. Oli teine juba ammusest ajast siin päikese käes pleekinud.

Nähes kollilapsi, hakkas hobuse pealuu kõnelema: „Vaata aga vaata, keda siin on üle pika aja ka kuulda ja vaadata! Vaime ja sookolle pole siia ammu sattunud.”

Modris ei teadnud, kas ta peaks hobuseluid teietama või sinatama.

Luid oli ju palju, aga hobust oli üks. „Kas me saaksime teiega põhja poole reisida?” otsustas Modris lõpuks viisi, kuidas luudega juttu alustada. „Miks mitte,” nõustus hobuse pealuu, „polegi ammu kedagi vedanud. Pärast seda, kui mu ratsanik viimase sõja ajal otsa sai, olen juba aastaid sõitjaid oodanud.”

Hobune korjas oma luud-kondid kokku ja seadis ennast liikumisvalmis. Kollid võtsid tema kaelalülidest kinni ja algas kondiklõbinal sõit tagasi Järvesoo parkimisplatsi poole.

101

102

Mõni aeg hiljem ei tundunud tee kollikestele ikka veel tuttav.

Kaugusest hakkas paistma hoopis Luusaar, mis on inimeste vana pelgupaik.

Nii selgus, et väikesed reisisellid olid liikunud valele poole. Eks hobusel oli pea laiali otsas, kõrvade tagant oli tükk pealuud puudu ka. Sellepärast ajaski vana kronu suuna segi. Kollilapsed ei söandanud hobusele selle kohta märkust teha.

Kui reisiseltskond Luusaarele jõudis, hakkasid hobuse alles jäänud hambad õnnest plõgisema. Juba ammu ei olnud ta näinud ühegi teise hobuse pealuud, kellega lobiseda. „Kui me oma reisimati kuidagi tagasi saaksime, oleks küll tore,” ütles Kalli heldinult, vaadates, kuidas hobused kulunud kapjadega omavahel patsu lõid. „Kas see seal ei ole mitte meie reisimatt?” nõksas Modris järsku peaga puude suunas.

Kalli vaatas Modrise osutatud suunda ja raputas pead. Sellel matil siin oli pea otsas ja saba taga. Suured pruunid silmad vurrude kohal andsid üheselt mõista, et tegu on lendoravaga.

Mõningase kauplemise peale nõustus lendoravaemand väikeseid reisilisi nende peamise sõiduvahendini vedama. Tänades hobust või õigemini seda, mis temast alles, sättisid kollikesed end lendorava seljas parkimisplatsi poole teele.

20. MURAKAD KALLI JA MODRIS OOTAVAD FEODORISOOS MARJU. NAD LEIAVAD MUSTI PUID JA MARJU KA. MARJAD ON KOLLASED JA MAITSVAD. Soost õhkus kuuma. Villpea viljatuustid ja sookailude õisikud muutsid sealse maastiku peaaegu valgeks. Aga soo, kuhu reisimatt oli sedakorda koos sookollidega sattunud, ei kandnud mitte Valgesoo, vaid Feodorisoo nime.

Raba peamine lõhnameister – sookail – oli pannud kõik endast välja. Isegi kui katta kõrvad ja silmad kinni, reetis nina, et oled omadega üleni soos.

Kui nuuskida kailu liiga kaua, võib hakata lausa pea valutama. Seda muret sookollikestel ei olnud, sest pead neil olid, ent valu mitte.

Nad nautisid valgeid värvitilkasid, mille murakaõied lisasid heledate ööde ja rabataimede valgusesse. Jäi ainult oodata nende kollakate võlumarjade küpsemist, teadsid kollilapsed.

103

104

„Nagu inimesed omal ajal siin Tuusna külas,” ütles Kalli. „Mida nad siis tegid? Kas ootasid?” ei saanud Modris tema meenutustest hästi aru. „Tuusna külas olevat olnud ainus selline kool, kus käisid eesti keelt kõnelevad lapsed. Muidu räägivad siinkandis paljud inimesed teist keelt ja eks vaimumaailmas on ka teised tegelased.

Modris elavnes: „Kes need siis on?” „No minu teada käib Peipsi järve kandis vahel Vetevanade juures suvitamas Vodjanoi,” selgitas Kalli. „Tema tahab toimetamiseks rohkem vett – noh, järvi ja nii, sest soos on tal oma suure kere ja kalasabaga keerukas liikuda.”

Modris noogutas. „Kas Tuusna külas elasid siis eestlased ja nende kollid?” „Jah. Nad käisid palju marjul,” selgitas Kalli. „Kollid?” „Küllap mõlemad!” turtsatas Kalli. „Ja nad käisid just murakal. See on nii hea ja kallis kraam.”

Soojad ilmad püsisid ning Kalli ja Modrise ootus tasus end ära. Paar nädalat peale jaanipäeva värvusid murakamarjad tasapisi kollakas-oranžiks ning muutusid pehmeks.

Kalli hoidis murakat kahe käpa vahel. „Hea on olla pisike! Nii on väikesed asjad suured ja suured asjad nii suured, et hakkad neis nägema väikesi asju.”

Kollilapsed sõid murakaid nagu hiigelsuuri õunu. Seemned neile ei meeldinud, aga magus neste, mida sai kestade seest limpsida, oli igatahes üks õnnetegu.

Modris pühkis oma mahlast kleepuvaid käppi vesti sisse. Ta teadis, et kui hiljem vestist keelega üle käia, saab sealt veel üht-teist põske pista. „Ega teil siin Eestis mesimurakat ei kasva?” uuris ta maia näoga.

Kalli raputas pead: „Vist ainult ühes kohas on, aga see on siit kaugel. Üldiselt oleks selleks lihtsam Soomemaale sõita. Kuidas sa üldse mesimurakast tead?” „Kui ma väike olin, siis tädi Soomest saatis meile Lätti natuke neid marju. See oli meie pere jaoks nii haruldane saadetis, et ma käisin kaks päeva ühe marjaga sõprade nina all uhkustamas, enne kui raatsisime sellele hambad sisse lüüa. Maitses ikka hea,” lisas Modris igatsevalt. „Mina ei taha praegu kuhugi minna,” ümises Kalli punnis suuga vastu. „Kui me leiaksime nüüd ühe sellise murakataime, millel on ühe varre otsas kaks marja, siis ma leian ka rabapüü üles,” lisas ta otsivalt ringi vaadates. „Aga kui üks murakamari oleks kahe varre otsas, siis oleks ju palju põnevam?” pakkus Modris, kuid Kalli ei nõustunud pakutud plaaniga.

Raba pind krõbises. Turbasammal oli kuumaga peaaegu valgeks kuivanud. Päikese kätte sammal vett ei lubanud. Kui kollid surusid aga käpad läbi samblavaiba, said need uuesti märjaks. Soo on kaval.

Ta teeb suvel näo, et on ära kuivanud, aga tegelikult ta lihtsalt magab sügisvihmadeni.

105

106

„Kas sa tead, et siin lähedal läks kunagi raba põlema?” küsis Kalli Modriselt. „Vaata, praegugi on veel musti puutüvesid näha,” viipas kollitüdruk puude suunas. „Ei julge mõeldagi, mis siis saaks, kui põlemise ajal oleks raba olnud seest sama kuiv kui praegu maapinnal!” võdistas Modris õlgu. „Siis ei saa mõnda aega midagi toredat. Siis ei oleks siin murakaid, kodu ega miskit. Peaksime ootama viiskümmend aastaringi enne, kui soole tuleks eluvaim uuesti sisse. Aga selleks ajaks pistaks Unustus meid nahka,” sõnastas Kalli kõige hirmsama tulevikuloo. „Oot, aga siin on ka kraavidesse paisud ehitatud, et soos oleks niiskem! Ehk me ei peagi tulekahju kartma?” julgustas Modris.

Järsku hüüatas ta: „Vaata, Kalli, siin on üks murakas, millel on kaks marja ühe varre otsas, nagu sa soovisid!”

Kalli rõõmustas ja toppis väärtuslikku kraami kahe käpaga põske, ise pudistades: „Labapüü, siit ma tulen!”

21. IMEDE AEG KOLLILAPSED ON JÕUDNUD PUHATU SOOSSE. NAD KORJAVAD VIRVATULUKESI. ÜKS UNISTUS TÄITUB. Kollilapsed Kalli ja Modris jätkasid reisi. Nad sõitsid Feodorisoost põhja poole, kus laius hiiglaslik soo, mille nimi on Puhatu. Peab mitu korda puhkama, enne kui see soo saab läbi sõidetud. Pealegi oli käes see aeg aastast, mida nad üle kõige ootasid. Sookollide pidu algab ju siis, kui saab korjata virvatulukesi.

Need on augustisoojad ööd, mil taevas tõmbub üha pimedamaks.

Pilvi on vähe ja sageli on taevas näha tähesadu, mis ei tee pauku.

Küpsenud on joovikad ja kukemarjad. Lindude kevadisest sädinast ja kädinast on raba saanud rahu. Kui just inimesi sohu ära ei eksi, tukub soo augustis nagu vanainimene pärastlõunal. Seda aega ootasid juba virvatulukesed, mis sinakas-kollakalt hüpeldes meelitasid rabas liikujat.

Samamoodi kui murakad olid ka virvatuled korjanud oma eluolu kõvasti koomale. Selleks et elada, oli neil vaja elusat raba – kuidas muidu jutudki tekkida saavad?

Paljud koguvad talvevarusid. Nii igatsesid ka kollilapsed täita enda taskuid virvatuledega. Sügisel ja talvel külmaga on neid siis hea võtta.

107

108

Saab vahel teekonna heledamaks muuta või teha unenäo rõõmsamaks, kui virvatuled kaisus kõhtu soojendavad. „Taevas on laskunud maale,” tuletas Kalli meelde VanaKalli sõnu, kui ta salamisi imetles ühte haruldast hetke enda ümber. Taevas tiirutasid tähed ja maapinnal virvatulukesed.

Imed ei lõppenud hommikulgi. Kuskilt kostis häälitsus, mis pani nad mõlemad võpatama: „Väk-väk-väk-väkrrrrr”. „Rabapüü!” hüüatas Kalli erutunult.

Kollilapsed panid reisimatile hääled sisse ja juhtisid selle igatsetud häälitsuse suunas.

Kui Kalli ja Modris olid häälele lähemale jõudnud, nägid nad, et hääle allikas ei meenutanud sugugi lindu.

Linnu asemel istus üks väike poiss oma vanaisa põlvel. Nad kohmitsesid koos nutitelefoni kallal. Järsku kostis telefonist Fred Jüssi selge hääl. See oli „Linnuaabitsa” raadiosaade, mille sissejuhatav heli kuulub just rabapüüle. „Selline püürobot siis,” oli Kalli pettunud. „Miks sa kurb oled?” päris Modris.

„Me ei leia kunagi rabapüüd,” tihkus Kalli nutta ja sooveepisarad tilkusid tema suvekuivale samblakleidile. Sinna, kuhu kukkus Kalli pisar, ilmus siniste tiibadega väike liblikas või rabakiil.

Kollikese ümber tiirles neid tegelasi varsti õige palju. „Su kurbus on nii ilus,” arvas Modris, ent sättis ruttu näole ükskõikse ilme. Kalli vaid ohkas. Öösel korjasid kollilapsed veel kord virvatulukesi.

Taas kostis kuskilt ammu igatsetud väk-väk-väk-krrrr. „Arvatavasti inimesed,” rehmas Kalli käpaga. „Nüüd öösel?” imestas Modris.

Kalli jäi mõttesse. Tõepoolest, aga kui sõbral on õigus? Mida inimesed öösel soos oma robotpüüga väkitavad?

Temas tärkas lootus.

109

110

Uuesti asusid nad hääle suunas ärevalt teele, ent inimesi ei olnud seekord kuskil näha. Kauguses paistsid hoopis suured koletised, kes armastasid süüa maa seest põlevkivi. See isevärki kivi oli neile otsekui hiiglaslik suhkrutükk, mida mõnuga krõmpsutada. Kivisöödik oli suur ja näljane võõrliik, kes jõudis koos kiviga nahka panna ka palju sood. „Väk, kui koledad kivikoletised,” torises Kalli.

Otse kollilaste selja tagant kostis seepeale kinnitus: „Väk-väk-väkkrrrrr ...”

Kalli ja Modris hüppasid ehmatusest õhku. „Püha pūrvs!” läks Modris suure ähmiga üle oma emakeelele.

Kollilapsed pöördusid hääle poole ja nägid enda ees seismas ühte noorukest rabapüüd, kes vapralt väkitades tiibu kohendas. „Ta paistab veel tibutilluke, aga juba väkitab,” sosistas Modris.

Kalli noogutas võlutult. „Kuskil siin peab olema ka püümamma või püüpapa,” mõtles Kalli murelikult. „Tema käest sa vist oma mineviku kohta veel väga palju teada ei saa?” küsis Modris ettevaatlikult oma sõbralt, osutades peaga linnu poole.

„Ega seda enne teada ei saa, kui me pole küsinud,” vastas Kalli.

Ta võttis Modrisel käpast kinni ja nad astusid koos ettevaatlikult püü juurde. „Tere!” ütles ta viisakalt nii, nagu Vana-Kalli oli õpetanud.

Mida rabapüü tibu selle peale kollilastele vastas, on sootuks uus lugu.

111

KASUTATUD KIRJANDUS Eesti Kirjandusmuuseumi kohapärimuse andmebaas Koobas. http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?dok_id=7&module=2&op= Eesti Kirjandusmuuseumi vanasõnade andmebaas. https://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html Mall Hiiemäe 2020. Väike linnuraamat rahvapärimusest.

Looduse sõnumitoojad. Koostanud ja toimetanud Mall Hiiemäe.

Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

Kalapeedia. https://www.kalapeedia.ee/5584.html Katre Palo 2007. Laudteematk Teringi soos. Eesti Loodus, 5. http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1918_1901.html Liivi Tamm 2020. Võidukas Soorebane Ristil. Ehitusest.ee, november. https://ehitusest.ee/uudis/2020/11/25/voidukas-soorebane-ristil/ Ene Viht 1997. Rabapüü on Eestis haruldane liik. Eesti Loodus, 2. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9702/rabakana.html Viira küla. Eestigiid.ee. http://www.eestigiid.ee/?CatID=293&ItemID=3768

KALLI JA MODRISE RÄNNUTEE

Siit raamatust leiad vastuse näiteks neile küsimustele: Kuidas reisida Ees� soodes, kui oled juhtumisi sama väike nagu Tolmurull?

Kust ja kuidas otsida rabapüüd?

Mida tähendavad imelikud künkad soos?

Kuidas muuta elusaks üks isevärki soorebane?

Kuidas rõõmustada Sirtsi soo vanatüdrukut?

Kas hobuse luukerele, kes tukub Tudusoos, peaks ütlema sina või teie?

Olen õppinud geograafiat ja töötan Eestimaa Looduse Fondis. Mind paeluvad sood ja soodega seotud (muinas)lood. Seepärast leiategi siit kaante vahelt peotäie muinasjutte Eesti soodest.

Piret Pungas-Kohv