PIRET PUNGAS-KOHV
SOOKOLL KALLI, MODRIS JA KADUNUD RABAPÜÜ
KALLI JA MODRISE RÄNNUTEE
Tere, väike reisisell! Sa hoiad käes sookoll Kalli ja ta sõprade teist reisiraamatut. Siin asuvad nad otsima rabapüüd. Kunagi ammu seikles Kalli Lõuna-Eesti soodes. Pärast seda, kui tema reis oli jõudnud raamatukaante vahele, kolis kollgi soo asemel elama raamatu sisse. Nüüd hakkab esimeses raamatu elamise aeg ümber saama. Kalli ees terendab uus teekond ja teine raamat. Kõik selles raamatus kirjeldatud sood ja paljud tegelased on päriselt olemas. Loodan, et ka Sina satud koos oma pere ja sõpradega sohu ning märkad, kuidas soo elab ja hingab. Kui Sul eriliselt veab, siis näed Kallit või mõnda ta sõpra, keda paljud harilikult ei näe. Raamatu sisekaantelt leiad Eesti kaardi. Nii saad kohe järele vaadata, kus asub soo, kus sookollid parasjagu seiklevad. Kui Sa juhtumisi ei ole lugenud Kalli seikluste esimest osa, ära muretse! Reisida saad ka siis, kui Sa ei ole eelmistel reisidel käinud. Toredat reisi!
Sisukord 1. KOLLIKE KALLI 2. TEEL SOHU 3. RABA 4. TOLGUS
8 13
19 22
5. KÕDISTAVAD KÄPAD
26
6. HINGEDEAEG SOOS
31
7. RABA VÕIB OLLA SUUR JA VÕIB OLLA PISIKE 8. VAIKUS
39
45
9. JÕEMATK
50
10. VÄRVILISED TULED 11. KÜHMUD
60
56
12. KELGUMATK 13. SOOKOLLIKULL
64 69
14. SÕNAKUULMATU REISIMATT 15. SOOREBANE 16. TÕBISED
75
79
83
17. ROHEMEHIKESED 18. VANATÜDRUK 19. UNENÄGU
87
92
97
20. MURAKAD 103 21. IMEDE AEG 107 KASUTATUD KIRJANDUS 112
1. KOLLIKE KALLI SAAME KALLIGA TUTTAVAKS. TA ON SOOKOLL. KALLI ELAB RAAMATU SEES. TA SOOVIB KOLIDA RAAMATUST SOHU.
8
Oli augustikuu lõpp ja Kalli jälgis nukralt, kuidas tema käpaotsad olid hakanud tasapisi muutuma läbipaistvaks. Kalli oli väike sookollitüdruk, kes oli kildhaaval tekkinud vanadest lugudest, unistustest, hirmudest ja igatsusest. Tema kõige suurem vaenlane oli Unustus, kes meelsasti sõi mälestusi. Kollike aga neist ju peaasjalikult koosneski. Aastasadu oli Kalli elanud soos. Mõni aeg tagasi sai ta tuttavaks Läti kollipoisi Modrisega. Koos kolisid nad soost ajutiselt hoopis raamatusse elama. Seal rändasid nad läbi paljude Eesti ja Läti märgalade. Nõnda asenduski aja jooksul kollilaste sookodu täielikult raamatuga, mis asus raamatukogus. Ühel päeval raamatukogu suleti. Kuna ükski laps ei saanud enam lugeda raamatut, kus Kalli koos sõpradega elas, hakkasid kõik tegelased selle lehtedelt hiljukesi haihtuma. Asi ei olnud mitte kehvas trükivärvis, vaid Unustuses, kes täitis üha näljasemalt oma kõhtu mälestustega. Nüüdseks oli Unustus Modrise nahka pistnud ja aegamisi jõudis ta Kallini.
Selleks et Unustust eemale peletada, püüdis kollitüdruk hirmutada valvuritädi Viivit, kes hoidis suletud raamatukogul silma peal. Kalli väga lootis, et kui ta tädi Viivit hirmutab, mõtleb tädi kollidele ja nii ei ole Kalli täiesti unustatud. Hirmutamiseks soovis Kalli kasutada suuri torusid, mis roomasid mööda raamatukogu laealust. Neid oli seal kahesuguseid: osa toruest olid vanad ja sinna tegid Tolmurullid pesi oma laste, tillukeste Tupsununnude kasvatamiseks. Vanade torudega kõrvuti vooklesid lae all ka uued. Ühe uue toru otsa oli kinnitatud masin, mis päeval koledasti mürises. „Ventilatsioon,” teadis tädi Viivi öelda ja lülitas aparaadi õhtuti välja, et hoida voolu kokku. Kui masin päeval töötas, pelgasid uut toru nii Tolmurullid kui ka Kalli. Kuid just uutes torudes soovis Kalli tädi Viivit hirmutada, sest vanades torudes vajasid Tupsununnud vaikust ja rahu. KO LL
KILL
9
10
Nii ei olnud Kalli VÄLJAPUHE E SISSEUH püüdlused kollitada väga tulusad. Päeval, mil tädi Viivi ringi liikus, mürises masin, ja öösel, mil masin vaikis, ei olnud tädi Viivit kohal. Pealegi näppis valvuritädi pidevalt oma telefoni ja uudistas, kuidas internetis inimestel elu kulgeb – teiste elu ja tegemised tundusid talle põnevad. Nii ei märganudki ta sookollikese pingutusi. Ühel õhtul, kui valvuritädi oli lahkunud, köitsid kollitüdruku tähelepanu taas uued torud. Ta veeris sealt kokku kaks sõna: „Väljapuhe” ja „Sisseuhe”. Need sõnad ei jätnud teda enam kuidagi rahule. „Nojah, ma pidin ju torudes kollitama tädi Viivit, aga nüüd kollitavad hoopis torud mind,” mõtles Kalli nukralt laual jalutades. Järgmisel hetkel astus ta kogemata ühe raamatu kaanele ja selle seest hakkas kostma hääli. Kalli hüppas ehmunult eemale: raamatust tulevad hääled võisid tähendada väga värvikat kolli. Küll ütles raamat otsekui „Sitsikleitsitsikleit”, seejärel „Eks-sa-ise-tea”, „Väk-väk-väk”, „Siit-siit-siit saab Riiga” ja nii neid hääli muudkui tuli. Hetk hiljem lõi Kalli heldinult käppi kokku ja tormas raamatut silitama – need olid linnuhääled! Raamat võlus neid kuidagi välja ja aitas sellega Kallil tuletada meelde sood.
Jalamaid küpses Kalli peas plaan. Ta otsustas, et läheb enne sohu tagasi, kui suletud raamatukogust saab saamatukogu ja Unustus ta nahka pistab. Nüüd jäi Kallil üle vaid nuputada, kuidas raamatukogust pääseda ja omadega sohu jõuda. Ta silmitses taas suuri plekktorusid ja kahte imelikku sõna nende peal. „Käes!” hüüdis kollitüdruk. „Kui masin puhub õhku välja, siis õhu sees võin olla ka mina!” Ta tipsis ühe uue toru juurde, mille peale oli kirjutatud „Väljapuhe”. Läheduses kamandas Tolmurulli-mammi ühes vanas torus oma Tupsununnusid magama, lehvitades Kallile. Kõige pisem Tupsununnu hoidis kõvasti peo sees kassi vurrukarva, mille ta oli äsja aknalaualt leidnud. Vurrust pidi saama õng ja enne magamaminekut sai sel moel mängida Vladislav Koržetsi „Kalaraamatut”. Kalli vaatas seda pesakonda võlutult ja kadedalt ühtaegu. Nii sai ta julgust minna otsima sood ja oma peret. Ta jättis Tolmurulli pesakonnaga hüvasti ja nad lubasid üksteise peale mõelda, sest meenutused aitavad Unustuse vastu võidelda.
11
12
Oma otsingutel lootis Kalli kõige rohkem kohata väk-väk-väk-lindu – rabapüüd. Tema pidavat teadma, kus sookolle veel päriselt leidub. Samas on too kana moodi lind ise nii haruldane, et meenutab pigem vaimu kui sulelist. Kalli piilus uue toru sisse ja astus selle sees paar sammu. Toru kolises tuttavlikult. „Mul tuleb mõelda ennast hästi pisikeseks, siis ei tee mootor mulle viga,” mõtles Kalli. Kollitüdruk teadis, et kõige suurem võlujõud peitub ometigi peas ja südames. Nii kujutles ta toru sees astudes end üha pisemaks. Kalli ei märganud, et vahepeal oli õhtust saanud hommik ning tädi Viivi oli taas majas. Klõps! vajutas tädi nuppu ja toru ventilaator hakkas hirmsa undamisega tööle. Viuhti! oli tibatillukeseks muutunud sookollike läbi toru õues ja lendas uperpallitades murule.
2. TEEL SOHU KALLI LEIAB ENDALE SÕBRA. NAD ARUTAVAD, MIS ON SOO VÕI RABA. SÕBRAD HELISTAVAD SOOTELEFONILE JA OTSIVAD RABAPÜÜD. Kalli ärkas muruplatsil ja sirutas end tagasi suuremaks. Päike soojendas hilissuviselt. Kui kollitüdruk vaatas päikesevalguses oma käppi, selgus, et need olid juba pisut tagasi kasvanud. „Tolmurullid mõtlevad mu peale!” oli Kalli õnnelik. Rabapüü leidmisega oli tal siiski tarvis kiirustada, sest muidu võis Unustus võimust võtta. „Nõndaks: esmalt on mul vaja leida soo, kus teha endale uus lendav vaibake, millega saan reisida,” pobises kollitüdruk endamisi. Ta teadis, et raamatukogu lähedal on suur kraav, kus voolab vesi. Kraavi ümbruses oli end sisse seadnud üksjagu rabakonni. Kuigi oli hilissuvi, meelitas soe päike nad veel välja. „Vabandust, kus teil siin läheduses mõni soo ka on?” päris Kalli üht rabakonna märgates. Konn pungitas küsimuse peale silmi ja keeras Kallile selja.
13
Siit raamatust leiad vastuse näiteks neile küsimustele: Kuidas reisida Ees� soodes, kui oled juhtumisi sama väike nagu Tolmurull? Kust ja kuidas otsida rabapüüd? Mida tähendavad imelikud künkad soos? Kuidas muuta elusaks üks isevärki soorebane? Kuidas rõõmustada Sirtsi soo vanatüdrukut? Kas hobuse luukerele, kes tukub Tudusoos, peaks ütlema sina või teie?
Olen õppinud geograafiat ja töötan Eestimaa Looduse Fondis. Mind paeluvad sood ja soodega seotud (muinas)lood. Seepärast leiategi siit kaante vahelt peotäie muinasjutte Eesti soodest. Piret Pungas-Kohv