- Kahanev ja kasvav Eesti mets -
Metsaga kaetud maa muinasajal
Kahanev ja kasvav Eesti mets Maailmas on jäänud metsa vähemaks, Eestis tulnud juurde
metsa kasvavat veidi vähem kui Eestis) ning seejärel Eesti (52%). Ka ühe elaniku kohta on kõige rohkem metsa Soomes – 4,6 ha, Rootsis 2,9 ha, Eestis ja Lätis 1,7 ha ning Norras 1,6 ha. Näiteks Taanis on aga ühe inimese kohta kõigest 0,08 ha ja Hollandis vaid 0,02 ha metsa. Metsasuse arvestamiseks on erinevates riikides veidi erinevad lähtekohad ja metoodikad. Eestis on näiteks 1999. aastast metsavarude hindamise aluseks statistiline metsainventuur – valikuuring, mille puhul tuleb arvestada statistilise veaga [45]. Kuna just viimastel kümnenditel on enamikus Euroopa riikides metsa osakaal suurenenud üsna kiiresti, siis ei saagi riikide metsasuse edetabelit päris täpseks pidada. Eestis on metsasuse juurdekasv viimasel kümnendil pidurdunud ja mõnede aastate lõikes võib rääkida ka metsasuse vähenemisest. Ka edaspidi võib raieaktiivsusest olenedes kasvava metsa pindala ja puidutagavara nii suureneda kui väheneda, kusjuures isegi kuni 10% suurune kahanemine oleks kooskõlas Eesti metsanduse arengukavaga [46].
Metsade pindala vähenemine ehk metsatustumine on väga tõsine globaalne keskkonnaprobleem, mis pühib Maa pinnalt suure hulga liike ja mõjutab oluliselt kliimat. Ehkki eriti suurt muret tuntakse troopikametsade hävitamise pärast, väheneb kiiresti ka Põhja-Ameerika ja Siberi parasvöötme metsade pindala. Seevastu peaaegu kõigis Euroopa riikides on metsasus alates 20. sajandi lõpust suurenenud. Erandiks ei ole ka Eesti, kus mets katab praeguseks juba üle poole kogu maismaast. Euroopa kõige metsasem maa on Soome, kus mets katab juba 73% maast, järgnevad Rootsi (70%), Sloveenia (62%), Läti (54%) (kus me alles äsja arvasime
Vaade Noodasjarvele Kutiorus Vorumaal. Mets varjab Eestis paljusid kunagisi avaraid vaateid. Ajakirjanik ja ajaloolane Hindrik Prants kirjutas oma lapsepolvest (1870. aastad): „Siit vois naha – olgugi, et osalt puudega varjatult – uhel pilgul nelja jarve – lahemal kolme paisjarve ja kaugemal suurt Noodasjarve. Ule Noodasjarve oli vaba vaade Lasva poole – ka hasti kaugele. Selgesti paistis Pindi kirik, mis nais olevat usna lahedal. Foto: Johannes Mikk, 1920. aastad.
valmistamiseks, kuid kõige enam kütteks. Püsivamatest inimeste kasutatavatest metsaradadest said hiljem teed. Kiviaja inimesed elasid väikeste kogukondadena veekogude kallastel – nõnda olid nii kala kui ka liha lähedalt võtta.
Mõistagi on olnud ka selline aeg, kus Eesti oli peaaegu täielikult metsaga kaetud. Pärast jääaega asendusid tundrakooslused kogu Eesti alal metsadega, märjematel aladel hakkasid arenema sood. Kõige levinumad puuliigid olid Põhja-Eestis mänd ja Lõuna-Eestis kask. Hiljem, Atlantilisel kliimaperioodil (8000–5000 aastat tagasi) muutus kliima soojemaks ning niiskemaks ja levima hakkasid laialehised puud – pärn, jalakas, künnapuu ning tamm, ka kuusk hakkas hoogsamalt maad vallutama just sel ajal.
Nooremal kiviajal muutus ilmastik kuivemaks ja jahedamaks ning laialehiste puude asemel hakkas viljakamatel muldadel üha enam kasvama kuuske. Sel ajal said meie alal elanud inimesed aimu ka maaviljelusest. Õietolmuanalüüside põhjal on järeldatud, et paljud teraviljad jõudsid Eestisse varem kui senimaani arvatud: kaer umbes 4000 aastat eKr, oder 3900 a. eKr ja nisu 3500 a. eKr. Esimesed koduloomaluude leiud Eesti alalt pärinevad ajast 3000 aastat eKr. Üleminek küttimiselt ja koriluselt maaviljelusele oli siiski väga aeglane – alates esimeste kultuurkõrreliste taimede õietolmu ilmumisest kulus Põhja- ja Lääne-Eestis umbes 2500 aastat enne kui on võimalik rääkida põhiliselt viljelusmajandusest elatuvatest ühiskondadest. Toona märksa laiema takistusena maad poolitanud Emajõe tagune ja liivakivist aluspõhjaga Lõuna-Eesti oli põllunduse arengus Põhja- ja Lääne-Eestist tuhatkond aastat maas [47].
Esimesed meie alale saabunud inimesed ei mõjutanud esialgu siinse ala metsasust just kuigi palju. Võib vaid arvata, et mõnikord pääses tuli nende käest lahti. Paraku ei ole tänastel ajaloolastel enam kelleltki küsida, kas põlenguid võidi korraldada ka teadlikult, et meelitada tule poolt avatud maastikel tärkavasse noorde metsa rohkem rohusööjaid – täitsa võimalik, et see nii oli. Samuti on hakatud arvama, et kunagi meie maad katnud ürgmets ei pruukinud välja näha päris selline nagu me seda näeme Järvseljal või Porunis. Suuri rohusööjaid oli tollal märksa rohkem nii arvuliselt kui ka liigiliselt. Lisaks praegustele liikidele elasid meil siis tarvas, piison ja metshobune ning nad suutsid metsa järelkasvu nahka pistes hoida metsa hõredamana, mõjutada paljude taimeliikide kasvutingimusi ja isegi luua endale ise suuremaid või väiksemaid rohumaid.
Põllundusega rööbiti arenev karjakasvatus sai suurema hoo sisse pronksiaja teisel poolel. Tõsi küll, õietolmuanalüüsid näitavad ka seda, et ajad, mil raadati metsi ja rajati põlde ning karjamaid, vaheldusid aegadega, mil need taas maha jäeti ning uuesti metsastusid. Ilmselt võisid põllukultuurid esiaja inimesi ikaldusaegadel tõsiselt alt vedada ja sundida neid traditsioonilisema eluviisi juurde tagasi pöörduma. Eestist on ühtekokku teada 14 vanema pronksiaja metalleset, nen-
Kindlasti aga hakkas pärast inimeste saabumist metsas üht-teist muutuma. Elupaikade lähedalt raiuti algeliste kivikirvestega puid ehituseks ja tarbeesemete Tänapäevane foto samast kohast
42
43