- MUUTUV EESTI LOODUs -
teisedki maismaateod (näiteks pärast muruniitmist) oma surnud liigikaaslasi. Kindlasti kuuleme aga selle ülimalt viljaka liigi „hirmutegudest“ Eestis peagi rohkem.
tunduvad olevat liiga tagasihoidlikud – näiteks ainuüksi 2013. aastal kütiti Eestis 11 043 kährikut. Kährikute asustustihedus on väga varieeruv – seal, kus söögipoolist on palju, võib elada väga palju loomi lähestikku.
Kahjuks on teateid, et võõramaiste teetigude pähe on Eestis tapetud meie kodumaiseid suuri nälkjaid – must- ja suurseatigu. Eesti suuremakasvulistest seatigudest, must-seateost ja suur-seateost, on hispaania teetigu kerge värvuse järgi eristada. Hispaania teetigu on eredavärviline – tavaliselt oranž või punakaspruun ning kaetud oranži limaga. Must-seatigu on värvilt peaaegu must ja suur-seatigu musta-pruunikirju. Võõrliigiga veidi sarnasem on kollane teetigu (seenekannelnälkjas), keda võibki kõige sagedamini näha seente viljakehadel ja kes on kuni 7 cm pikkune (tavaliselt väiksem) helepruun tigu. Vaatamata sellele, et meie kodumaised nälkjad ei pruugi kõigile sümpaatsed olla, on nad vähearvukad ega tekita kellelegi liigseid probleeme. Ühtlasi on neil meie elukoosluste toiduahelates kindel koht ja neist sõltub nii mõnegi teise liigi – näiteks jaanimardika – käekäik.
Sissetungivad selgrootud Peatüki alguses oli juttu, et tiivulisi putukaid on Eestisse viimastel aegadel sisse rännanud päris rohkesti. Oma leviala loomulikult laiendavate selgrootute kõrval on ka üksjagu neid, kes on aia- või põllukahjurina meile põllumajandussaaduste, mulla või istikutega sisse reisinud.
Hispaania teetigu (Arion vulgaris) Hispaania teeteo päriskodu on peamiselt Portugal, kust ta on tõenäoliselt koos potitaimedega levinud naaberaladele ja sealt edasi peaaegu kogu Euroopasse. 2007. aastal kirjutati Eesti Päevalehes „hispaania mõrvartigude“ hirmutegudest Rootsi aedades. Hirmul on tähelepanelikud silmad – pärast seda artiklit hakkas teateid nende suurte (7–15 cm) nälkjate kohta tulema ka Eestist. Esialgu peeti teda lusitaania teeteoks (Arion lusitanicus) ja selle nime all on ta siiamaani paljudes võõrliike käsitlevates materjalides, kuid kõikjal meie lähialadel on tuldud järeldusele, et algses määrangus on kaks väga sarnast liiki omavahel segi aetud.
Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) Kartul on pärit Peruust, kartulimardikas aga Sonora kõrbealalt Põhja-Ameerikast, kus ta toidutaimeks oli okkaliste lehtedega kartuli sugulane maavitsaline Solanum rostratum. Esimest korda tabati kartulimardikas kartulil toitumas Koloraado osariigis 1840. aasta paiku, pärast seda vallutas ta Ameerikas kartulipõllud paarikümne aasta jooksul. Euroopast leiti koloraado ehk kartulimardikad esimest korda 1877. aastal Liverpooli ja Rotterdami sadamates, mille-
Hea isuga hispaania teetigu on juba kujunenud nuhtluseks nii Saksamaa kui ka Põhjamaade aedades ja aedviljapõldudel. „Mõrvarteoks“ on teda ehk veidi ülekohtune kutsuda, tegelikult söövad paljud 36
- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -
le järgnesid leiud kartulitaimedelt Saksamaal. Esimesed tulnukad suudeti ilmselt hävitada, kuid nad ei jäänud viimasteks. Prantsusmaal seadsid nad end 1914. aastast sisse Bordeaux ümbruses. Esimese maailmasõja puhkedes rääkis Saksa propaganda sellest, et prantslased kasutavad mardikaid bioloogilise relvana Saksamaa vastu. Teise maailmasõja lõppedes olid eriti suured kartulimardikakahjustused Ida-Saksamaal ja nõukogude propaganda kordas sakslaste vanu vigureid, väites, et tegemist on jänkide bioloogilise relvaga.
need jagada umbrohtudeks, kelle levik põhjustab probleeme eelkõige aedades ja põldudel ning naturaliseeruvateks liikideks, kes hakkavad levima looduslikes kooslustes ning seal kohalike liikidega konkureerima. Võõrliikide kohta on püütud koostada „musta nimekirja“, mille puhul püütakse määratleda ka nende ohtlikkust. Selline riskianalüüs pole aga senini valmis saanud. Keskkonnaministri määrusega on koostatud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri, kelle elusate isendite toomine Eestisse on keelatud. Selles nimekirjas leidub nii liike, kes on Eestis juba väga tugevasti kanda kinnitanud (näiteks Sosnovski ja hiid-karuputk ning kanada kuldvits), kui ka neid, keda Eesti looduses seni kohatud ei ole.
Eestist leiti esimesed kartulimardikad 1965. aastal, pärast seda laienes levila kiiresti – 1970. aastate alguses oli kartulimardika koldeid kogu Eestis [40]. Venemaal on kartulimardikas levinud kuni Kaug-Idani. Kiiresti paljunev kartulimardikas on kujunenud resistentseks paljude pestitsiidide suhtes. Üht tungalteraliste sugukonda kuuluvat seeneliiki Beauveria bassiana saab küll kasutada bioloogilise pestitsiidina kahjuri vastu, kuid siiamaani peetakse kõige tõhusamaks kartulimardika tõrjeks röövikute käsitsi korjamist. Kartulimardikast päriselt lahti saada ei ole mingit lootust.
Eesti looduses on terve rida tulnuktaimi, kes on meil naturaliseerunud ja üldlevinuks saanud juba väga ammu ning kellega ei ole seetõttu enam mõtet võidelda. Sellised on näiteks tähk-toompihlakas, lõhnav kummel, kanada vesikatk ja punane leeder. Neist üksnes kanada vesikatkul on komme tõrjuda oma kasvupaigalt välja kõik teised taimed. Murettekitavamad on naturaliseerujad, kelle levila on viimastel aastakümnetel oluliselt laienenud. Tuntuim neist on Sosnovski karuputk, kuid väga invasiivsed on ka noollehine salat, hulgalehine lupiin ja palsamipappel. Potentsiaalselt ohtlikud on naturaliseerujad, kelle leiukohti pole praegu veel palju, kuid kes on võimelised teatud kasvupaiku üsna kiiresti vallutama. Nende hulka kuuluvad näiteks magus kirsipuu, harilik sigur ja ida-kitsehernes. Lisaks neile leidub meie looduses suur hulk taimeliike, kes on suutnud aedadest,
Taimeseemneid levitamas Selles raamatus kirjeldatud muutused elukooslustes tähendavad enamasti suuri muutusi taimestiku struktuuris. Nii Eestis välja surnud kui ka siia hiljuti jõudnud taimeliikide arv on suur, siiski on nende mõlema puhul sageli tegu oma levila äärealal olevate liikide leviala loomuliku ahenemise või laienemisega. Ka taimedest rääkides on kõige enam mõtet peatuda võõrliikidel. Kõige üldisemas plaanis võib 37