Muutuv Eesti loodus. Rein Kuresoo 2015

MUUTUV EESTI LOODUS REIN KURESOO

MUUTUV EESTI LOODUS REIN KURESOO 2015

Sisukord 7 Saateks 13 ELUSTIK MUUTUB INIMESE kaasabil ja ilma 15

Šaakali mõistatus. Põlis- ja võõrliigid

16

Totaalne muutumine Läänemeres

20

Võitjad ja kaotajad siseveekogudes

22

Kahepaikseid ohustavad muutused nii vees kui ka maal

24

Tulijad ja minejad linnuriigis

31

Väljatõrjutud ja sissetoodud imetajaliigid

36

Sissetungivad selgrootud

37

Taimeseemneid levitamas

42 KAHANEV JA KASVAV EESTI METS 42

Maailmas on jäänud metsa vähemaks, Eestis tulnud juurde

43

Metsaga kaetud maa muinasajal

45

Vallutusjärgne aeg – metsade vallutamine

46

Mure Eesti metsade kasutamise pärast Vene Keisririigi algaegadel

47

Korraldatud metsanduse algus

51

Aleviljeluse mõju ulatub tänasesse päeva

52

Tööstus hakkab üha enam puitu nõudma

56

Vabariik vähendab metsamaad veelgi

60

Nõukogude aeg metsas: metsamaad tuleb juurde, kuid osa sellest muutub kuivendatud „ökolõksuks“

67

Taasiseseisvunud Eesti: suured raiemahud ja metsa vanuse langemine

72 Pargid ja Põlispuud 72 Endisaegse sisu taastamisel võib tegelik väärtus kaduma minna 76

Põlispuud – järjepidevuse säilitajad

80 Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand

Raamatu väljaandmist toetas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus

80

Aruniidud

81

Puisniidud

84

Puisniitude taastamine

85

Luhaniidud

87

Luhaniitude taastamine

88

Rannaniidud

93

Loopealsed ehk alvarid

96

Loopealsete taastamine

99 Sood ürgset süsinikku sidumas 99

ISBN 978-9949-9553-1-2 (trükis) ISBN 978-9949-9553-2-9 (pdf)

Kui palju on Eestis soid?

100

Kuidas rikutud soid nimetada?

102

Soode kuivendamisest looduse mitšurinliku ümberkujundamiseni

105

Soodesõda ja soode kaitse Eestis

106

Soode taastamine ja jääksoode korrastamine

107 Poldrid – veest juurde võidetud maa 111 Tuhande järve maa 111

Eutrofeerumine

114

Järvede kinnikasvamine

115

Mängud veetasemega

116

Juta pisarad ja Endla järv

117

Kas vananevatel järvedel on lootust?

119

Muutunud Võrtsjärv

119

Kiire roostumine

121

Kas Võrtsjärve veetase on langenud?

124

Võrtsjärve seisund ei ole kiita

125

Võrtsjärv on hästimajandatud kalajärv

126

Peipsi seisund on Võrtsjärvest märksa halvem

128 Kammitsemata ja kammitsetud jõed 128

Paisud enne ja nüüd

131

Kas lõhkuda paisud või ehitada kallid kalatrepid?

134

Süvendatud ja sirgeks tõmmatud jõed

136

Maaparandus ja vetevõrk

137

Jõgede looduslikku seisundit taastatakse

138

Emajõe vanajõgede taastamine

139 Muutuv rannik 139

Maakoore tõus ja rannik

141

Maakerke samajooned

144

Matsalu märgala kerkib

145

Liikuvad liivad

146

Rannikuprotsesse mõjutab ka inimene

146

Kahanevad või kasvavad rannad?

148

Ruhnu rannad muutuvad kiiresti

149

Mida teeb jää rannikule?

150

Muutuvad rannajärved

153

Looderanniku rannajärved ja rändavad jõed

154 roostikud 155

Matsalu roostikud on Eesti suurimad ja tuntuimad

158 tänusõnad

saateks Paljud asjad pole enam sellised, millised nad näisid lapsepõlves. Mida pikem on aeg, millele saame mälus tagasi vaadata, seda enam tundub, et kõik on kuidagi teisiti. Vahel sedavõrd, et oma mälu ei saa enam usaldada. Kahel aastal oli mul võimalus üle pildistada Eesti muuseumides ja arhiivides säilitatavatel fotodel kujutatud paiku looduses. Päris tihti on kunagi jäädvustatud loodusmotiive raske uuesti pildistada, sest muutus on nii ulatuslik, et algse pildi tegemise kohta pole võimalik üles leida või pole võrdluseks jäänud pidepunkte. Sageli katab pildiala või selle esiplaani võsa või noor mets, veekogude kaldad ja laiad rannikualad on roostunud. Loodus meie ümber muutub kiiremini, kui me aimata oskame.

Paljud taas üles pildistatud motiivid on vana pildiga kõrvuti väga ilmekad – loodus on nii mõneski paigas saja aasta, aga vahel ka tunduvalt lühema aja jooksul, tundmatuseni muutunud.

Looduskaitsjad elavad pidevas negatiivsete uudiste voos – päevast päeva puutume just meie kokku sündmuste ja arengutega, mis hävitavad või kahjustavad looduskeskkonda. Negatiivseid arenguid on kergem märgata ja enamasti lõikuvad nad selgemini mällu kui plussmärki kandvad muutused. Suuri haavu loodusele lüüakse enamasti korraga – olgu selleks siis mastaapsed arendusprojektid, looduse suhtes suuremaid vabadusi lubavad seadusemuudatused, sõjad ja muud eriolukorrad või kasvõi looduskatastroofid. Haavade paranemine võtab aastaid ja toimub enamasti märkamatult.

Katastroofid on looduse osa ja kogu elava ajalugu Maal on kulgenud hävingute ja nendest toibumise tähe all. Veelgi enam – võib öelda, et katastroofid on üks evolutsiooni käigus hoidvatest ja kiirendavatest jõududest. Paraku on tsivilisatsioonide tekkimisest alates suurenenud inimese poolt põhjustatud muudatuste hulk looduses. Sageli on tegemist katastroofidega: metsade hävitamine, veekogude ja soode kuivendamine, massiivne reostus või liikide otsene hävitamine. Sagedamini aga toimivad muudatused aegamööda töötades vastu looduse taastumisvõimele ja avaldades selgemat mõju alles pikkade aastate jooksul. Biosfääris ei ole juba pikemat aega olnud tasakaalu inimese poolt

159 kasutatud kirjandus

7

põhjustatud kahjustuste ja ökosüsteemide taastumisvõime vahel. Seetõttu on loodusest hooliva inimese mõtted sageli sünged ja tulevikuvaade pessimistlik.

Kes kord juba hakkab globaalse keskkonna arengule kaasa elama, sellel on raske helgemeelsust säilitada.

Samas on Eestil paljude teiste riikidega võrreldes läinud üldkokkuvõttes päris hästi ja meie looduskaitse saavutuste üle on põhjust omajagu uhkust tunda.

Loomulikult on üheks selle põhjuseks meie arvestatavad looduskaitsetraditsioonid ja üldine keskkonnateadlikkuse kasv. Kuid veelgi olulisem on see, et Eesti on hõredalt asustatud maa, kus loodust lihtsalt on ikka veel palju. Ehkki Eesti pindala (45 227 km²) on veidi suurem, kui Taanil või Hollandil, elab meil alla 1,3 miljoni inimese – enam kui neli korda vähem kui Taanis ja üle tosina korra vähem kui Hollandis. Väike rahvastikutihedus tähendab muu hulgas seda, et Eestis on säilinud tunduvalt rohkem looduslikke kooslusi kui tihedalt asustatud Lääne-Euroopa riikides. Vaid Põhjamaades on asustustihedus väiksem kui Eestis, seda aga tänu inimtühjadele põhjaaladele.

Eesti loodusel on läbi aastasadade olnud võimalik kanda suhteliselt väikest inimkoormust. Võime selle üle rõõmu tunda, aga paraku ei aita eestlaste kogemus sageli aru saada globaalsetest keskkonnaprobleemidest. Üha kasvav elanikkond tahab kasutada üha suuremas koguses loodusressursse ja nendest saadavaid hüvesid. Päris „puutumatut loodust“ on hoolimata Eesti loodusrikkusest siitki raske leida, sest ka kõige kaugemates laanekurudes on kunagi raiutud metsa, põletatud tõrva, kogutud vaiku või kooritud pärnadelt niint.

Selle raamatu idee sai alguse 2010. aastal Eesti looduskaitse 100. aastapäeva puhul korraldatud paneeldiskussioonist, mille eel üritasin endamisi kokku võtta meie looduses toimunud muutusi, nende plusse ja miinuseid. Siis sai ka selgeks, et meil ei ole veel senini ühtede kaante vahele koondatud raamatut, mis neis küsimustes edasi aitaks. Haritud inimesed teavad, et umbes 400 miljonit aastat tagasi elasid praegust Eesti ala katvas meres rüükalad ja veel kümmekond tuhat aastat tagasi tatsas siin ringi mammut. Aga loodus on pidevas muutuses – nii mõnigi minu lapsepõlves veel suhteliselt arvukas linnuliik on tänaseks Eestist kadunud või kadumas ning üksjagu uusi liike on vahepeal siia tee leidnud. On palju paiku, mida mäletan sealt avaneva avara vaate tõttu ning kus tänapäeval kasvab võsa või mets. Nii tekkiski mul huvi uurida, kui kiiresti toimuvad muutused meie looduses ja – nii palju kui see on võimalik – selgitada, milline osa neis muutustes on inimesel.

Möödunud sajandi poliitilised tõmbetuuled on jätnud Eesti maastikele selge jälje. Eesti sai iseseisvaks, kaotas taas pooleks sajandiks priiuse ja vabanes

8

uuesti. Pärast Teist maailmasõda hävitati kolhoose moodustades ja metsavendi jälitades terveid külasid. Nõukogude armee ja piirivalve sulgesid juurdepääsu suurtele aladele. Nii jäid paljud rannad, metsad ja sood ligi viiekümne aasta jooksul inimtegevusest peaaegu puutumata. Teisalt käivitus aga just siis hiiglaslik soode- ja metsade kuivendamise masinavärk. Viimase sõja ja nõukogude okupatsiooniga seotud muutusi oskame veel kuidagimoodi aduda ja mingil määral ka enese või vanemate mälestusi nendega seostada. Varasemaid jälgi on aga ilma juhatuseta juba raskem näha. Üle-eelmise sajandi arenev tööstus neelas Eesti metsi ning talude päriseksostmine ning esimese iseseisvusperioodi asundus- ja asunikutalude loomise aeg koos metsade rüüstamisega mõjutasid loodust samuti sügavalt. Pärast Eesti taasiseseisvumist on meie looduskasutus taas teinud suure pöörde. Oleme näinud suuri metsaraieid ja sadamate poole kulgevaid palgivoore, tapamajade poole sõitvaid veoautosid piimaveistega ja võsastuvaid rannakarjamaid ning luhaniite, seejärel eurorahade toel ostetud lihaveiste uut pealetungi kinnikasvavatele rohumaadele, hiiglasuuri kõdunevaid heinapallihunnikuid ja mida kõike veel. Kohati looduskasutus intensiivistub märgatavalt, teisal jääb seisma maid, millele ei osata hetkel rakendust leida.

See, mis toimub praegu, on meile liiga lähedal, et suudaksime muutuste suunda ja ulatust täpselt aduda.

Kuna see raamat sai alguse pildistamisest, on ka raamatu peamine fookus suunatud ajalõigule, mis on fotodega dokumenteeritud - olen eelkõige keskendunud umbes sajale viimasele aastale Eesti ajaloost. Kui aga piirdunuksin sellega, siis jäänuksid paljude muutuste tagamaad nii mulle kui ka lugejale arusaamatuks.

Seetõttu tuli erinevaid teemasid käsitledes minna ajas tagasi märksa kaugemale – näiteks metsadest rääkides tundus oluline kirjeldada metsade kujunemis- ja kasutuslugu juba jääajast alates. Tõsisteks ajaloouuringuteks ei olnud siiski aega ja selline töö nõuakski juba oma loomu poolest ajaloolase ettevalmistust. Nii sündis see kiiruurimus teemal, mis tegelikult nõuab märksa pikemat süvenemist ning ajaloolaste ja ökoloogide koostööd. Enamik Eesti looduse pikaajalisi muutusi käsitlevast teabest on seni olnud laiali pillatud erialastes ajakirjades ja monograafiates ning on teemasid, mida veel eriti põhjalikult uuritud polegi.

Minagi ei jõudnud seda raamatut kirjutades just kuigi sageli arhiividesse (välja arvatud fotode ja kaartide otsinguil) ning püüdsin tervikpildi kokku panna erinevaid teemasid uurinud autorite (sageli vastuolulistest) andmetest.

Elukoosluste ja ökosüsteemide arengut käsitleb suktsessiooniteooria. Kooslused on ajas pidevas muutumises, kuid on olemas kliimakskooslused, kus keskkonnatingimuste püsides saabub tasakaal ning olulisi muutusi enam ei toimu. Eestis on kliimakskooslusteks näiteks põlismets ja raba. Suktsessiooniprotsess algab

9

sellest, kui organismid hõivavad uue elukoha, näiteks merest kerkinud laiu, luite või kuivale jäänud järve. Tavapärast suktsessiooni kulgu võivad katkestada või muuta katastroofid – vulkaanipursked, üleujutused, tormid, tulekahjud, laastavad põuad jne. Ka inimene on ikka ja jälle sundinud loodust oma suurt loomistööd uuesti alustama.

Iga looduses lahtiste silmadega ringi käiv inimene, kel eluaastaid kolmekümnest alates, oskab öelda, et Eestis on praegu rohkem võsa ja noort metsa, kui tema lapsepõlves. Eesti metsasus on tõepoolest saja aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. Sageli on väidetud, et 1920. aastatel oli Eesti metsasus veidi üle 20%. Selline oli maakatastris metsamaana kirjas olnud metsa hulk, selles aga ei kajastunud kõik talude metsad, karjamaametsad, puisniidud ja võsad, millega oli „maad, millel kasvasid puud“ kokku üle 30%. Praegusel hetkel on meil arvestuste kohaselt 52 % metsa, kuid ka sellest moodustavad päris suure hulga noored puistud – niisiis pigem võsa. Õpikutest ja teatmeteostest võime lugeda, et 22,3% Eesti maismaapindalast on sood. Nüüdseks aga on selge, et veidi üle viiendikku Eestist katavad küll turbaalad, aga kuivendamata ja rikkumata soid on napilt viis protsenti. 1950. aastatel hoogu saanud sookuivenduste kampaania ei piirdunud aga üksnes soodega – kuivendati ka suurem osa soometsadest ning põllumajandusmaadest.

Kui meie jõgede kogupikkus on veidi üle 30 000 km, siis kraavid pikendavad vooluveekogude üldpikkust veel 70 000–75 000 kilomeetri võrra, osa kraavidest on sirgeks veetud endised ojad ja väikejõed, kuid enamik mitte. Eesti maaparandajate poolt kaevatud kraavide pikkus küünib korra ümber maakera ja kui aastakümnete jooksul rajatud drenaaž ühte ritta seada, ulatuks see Maalt Kuule. Kraavitamine avaldas jõgede ökosüsteemidele väga suurt mõju. Lisaks veerežiimi muutustele tõi see endaga kaasa ka veekvaliteedi muutuse ja setted, mis kraavidest jõgedesse kandusid. Nii nagu kõik veekogud, kannatasid ka jõed nõukogude ajal õige mitmest allikast (põllumajanduslik hajureostus, puhastamata heitvesi asulatest jne) pärineva reostuse all ja eutrofeerusid. Voolav vesi viib muidugi toitained endaga kaasa ja jõed on suutnud end tänapäevaks enam-vähem puhtaks pesta. Järvedes ja Läänemeres on suur toitainete hulk endiselt probleemiks.

pöördumatult halvenenud ja järvesid tervendama pole veel korralikult asutud.

Toitaineterikastes järvedes õitsevad suvel vetikad ja hapnikupuudus võib neid tabada nii suvel kui ka varakevadel. Selliste järvede kaldavees on hakanud vohama suured roostikud. Jõudsalt on roostikud oma leviala laiendanud ka mererannikul. Kui eelmise sajandi keskpaiku hinnati roostike pindalaks Eestis 20 000 ha, siis viimase hinnangu järgi katavad nad nüüd ligi 28 000 ha.

Mitmed pärandkooslused – eriti loopealsed ja puisniidud – on Eesti maastikupildist peaaegu kadunud ja säilinud vaid väikeste näidistükkidena kaitstud aladel. Paremini on läinud luha- ja rannaniitudel, millest kõige suuremad ja esinduslikumad on suudetud päästa või taastada ning neil niidetakse endiselt heina ja karjatatakse loomi.

Eestis on eelmise sajandi jooksul erinevatel põhjustel välja surnud mitmeid liike, paljud liigid on väljasuremiskeerises just praegu. Üha kiiremas tempos lisandub aga meie loodusesse võõrliike. Ka kliimamuutus on viimaste kümnendite jooksul Eestisse uusi liike juurde toonud. Näib nii, et suured vapustused elustiku arengu osas ootavad meid alles ees. Ent, nagu raamatu saatesõna alguses öeldud – Eesti looduskaitse on viimase saja aasta jooksul edenenud jõudsalt, loodetavasti suudab see üha kiiremini muutuva maailmaga sammu pidada. Muutusi on looduses toimunud veel palju. Kõige silmatorkavamatest neist saab lugeda sellest raamatust.

Rein Kuresoo Elvas 2015

Järveuurijate andmetel oli enamik meie järvedest eelmise sajandi alguses veel väga heas seisundis, järvede ökoloogilist seisundit peeti tasakaaluliseks veel 1950. aastateni. Sealtmaalt alates suurenes eutrofeerumine inimtegevuse tõttu oluliselt. Kord järvedesse sattunud toitained jäävad suuremas osas järve ja põhjustavad järve vananemist. Üsna paljude järvede seisund on praeguseks

10

11

Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma Eesti ala vabanes mandrijääst lõplikult umbes 10 000 aastat tagasi. Evolutsiooni ajaskaalal on see lühike aeg. Mandrijää piiril ja lähikonnas elavad liigid pidid kiirete muutustega kohanema ning neil, kes ei sobitunud, jäi üle välja surra. Paljud Eestis elavad liigid on siia jõudnud suhteliselt hiljuti ja meie ökosüsteemid on suhteliselt liigivaesed. Ökoloogiliselt veelgi noorem ja „õhem“ on Läänemeri, millel tekkis taas kitsuke ühendus maailmamerega alles Antsülusjärve staadiumi lõppedes umbes 8800 aastat tagasi. Selle tõttu pole vesi siin õieti soolane ega mage. Niisiis pole Läänemere keskkond nii tüüpilistele mere- kui ka mageveeliikidele „ei liha ega kala“. Võib täiesti kindlalt öelda, et Eesti elurikkuse väljakujunemine pole veel lõppenud ja see jätkuks loomuliku protsessina ka siis, kui inimene seda mitte kuidagi ei mõjutaks.

ka pärast jää taandumist siin lühikese aja jooksul jälgi teha. Puurmani kandist leitud mammuti purihamba vanuseks on määratud umbes 11 500 aastat ja arvatakse, et Euraasia mammuti asurkond suri välja sadakond aastat pärast Puurmani mammuti surma.

Tähelepanuväärne oli järgnev soojem atlantiline kliimaperiood (8000–5000 aastat tagasi), mil Eestis levisid praegusele KeskEuroopale omased laialehised metsad, kus tamme, saare, pärna, jalaka jt lehtpuude kõrval kasvas ka valgepöök. Tolle aja loomastikku kuulusid näiteks ürgveis, punahirv ja metskass. Subboreaalsel kliimaperioodil (4800 kuni 2800 aastat tagasi) muutus kliima taas kuivemaks ja jahedamaks. Sel ajajärgul asendusid lehtmetsad tasapisi sega- ja okasmetsadega. Umbes 1700 aastat tagasi kliima soojenes ja muutus merelisemaks, mis tähendas pehmemaid talvi ja sademerikkamaid suvesid. Ajajärku umbes 500–600 aastat tagasi nimetatakse aga väikeseks jääajaks, mil talvede külmenemine koos „hundinuhtlusega“ sundisid taas hirve ja metssea taanduma [1].

Pärast mandrijää taandumist jõudis kliima teha küllaltki märgatavaid kõikumisi.

Madalakasvuline tundrataimestik, mis hakkas levima juba umbes 13 000 aastat tagasi esimesena jää alt vabanenud KõrgEestis, asendus tasapisi okasmetsade ehk taigaga, põhjapõder asendus põdraga.

Ehkki peaaegu kõik mammutite jäänused, mis Eesti alalt on leitud, pärinevad jääaja-eelsest ajast, jõudsid need hiiud

Kliima muutudes muutuvad ka paljude liikide levilad. Atlantilisel kliimaperioodil kasvas meie metsades valgepööke ja järvedes vesipähkleid, soodes ja nõmme-

13

- MUUTUV EESTI LOODUs -

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

annavad tiivad võimaluse kiiresti uutele aladele levida ning viimastel kümnenditel ongi meil rohkesti uustulnukaid just nende seast.

Ehkki on võimatu võrrelda seda, kuidas toimuksid muutused liikide levikus ilma inimese osaluseta, võib kindlalt väita, et inimesel on eriti tänapäeval looduslike liikide levikule ja käekäigule tohutu mõju. Just meil on võtmeroll paljude liikide arvukuse drastilises vähenemises või väljasuremises. Inimene on nii hävitanud kui ka loonud liikide elupaiku. Põllumajanduse areng tõi metsavööndisse avakooslused ja tegi omal ajal võimalikuks paljude stepialadel elavate liikide sisserände meie maile – olgu näideteks kasvõi halljänes või valge toonekurg. Väga halbu tagajärgi on aga ökosüsteemides nii meil kui mujal põhjustanud see, et inimene on kas tahtlikult või tahtmatult toonud sisse liike, kes on pärit hoopis muudest, geograafiliselt meile kaugetest elukooslustest. Inimtegevuse arvele kantakse ka praegu käimas olevad kliimamuutused. Kliimamuutustel ongi ilmselt kogu elustikule märksa mastaapsem mõju kui teistel inimese senistel tegudel.

Mudakanarbik

del võis hariliku kanarbiku kõrval leida ka mudakanarbikku, kliima jahenedes kadus mudakanarbik taas, viimast korda leiti teda 19. sajandi keskel.

Praegu on taas kliima soojenemise aeg ning paljude liikide levikupiirid nihkuvad kiiresti. Viimaste hinnangute kohaselt on aastatel 1880–2000 maakera keskmine õhutemperatuur tõusnud 0,85±0,2 kraadi võrra ja ajavahemik aastatel 1983–2012 on olnud põhjapoolkeral teadaolevalt viimase 1400 aasta kõige soojem [2].

Oleme Eestis seni olnud tunnistajaks lumetute ja merel ka jäävaeste talvede seeriatele. Põhja-Euroopas oodataksegi kliimamuutusega seonduvalt lumi- ja jääkatte vähenemist talviti, tugevaid talviseid torme ja suuremat ebastabiilsust suviti, varasemaid kevadeid ja hilisemaid sügiseid. Eluslooduses on oodata paljude liikide levikupiiride nihkumist – see toimub juba praegu. Putukatele ja lindudele

Päeva-paabusilm

Šaakali mõistatus.

Põlis- ja võõrliigid Šaakali ilmumine Eesti loodusesse 2013. aastal (tõenäoliselt varemgi) tuli bioloogidele suure üllatusena. Kui esialgu arvati, et oma põhilevilast (meile lähimad šaakali elualad on Moldovas, Austrias ja Ungaris) nii kaugele sattunud liik peab olema siia sattunud mõne riukliku inimese käe läbi, siis nüüd on pigem põhjust arvata, et šaakalid jõudsid siia loomulikul teel.

1960. aastatel oli Euroopas šaakaleid vaid Balkani poolsaarel, kust nad tasapisi lääne ja põhja poole edasi on liikunud [3]. Praeguseks on šaakaleid tabatud korduvalt ka Lätist. Šaakal on näide selle kohta, et võõrliikide eristamine liikidest, kelle tulek Eestisse võib olla täiesti loomulik nähtus, on mõnikord päris raske. Šaakal Pärnumaa rannas. Foto: Eugen Kaur

Võõrliikideks nimetatakse liike või alamliike, mis on levinud väljapoole oma looduslikku leviala inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil. Võõrliike on varem kutsutud ka tulnukliikideks, eksootilisteks liikideks ja introdutseeritud liikideks ehk introdutsentideks [4].

Meremaa aklimatsiooniseltsi tegevus.

Uus-Meremaal puudusid enne inimese saabumist täielikult maismaaimetajad (v.a nahkhiired) ja iga sisse toodud liik põhjustas ökosüsteemis suuri muutusi.

Eriti rasked tagajärjed olid kiivide saarel väikekiskja kärbi ja kõigesööja opossumi sissetoomisel.

Kogu maailmas olid kuni eelmise sajandi keskpaigani levinud „fauna rikastamise“ ideed. Prantsuse zooloog Isidore Geoffroy Saint-Hilaire initsiatiivil asutati 1854. aastal Pariisis Zooloogiline aklimatsiooniselts (Société zoologique d'acclimatation)1.

Sellest said inspiratsiooni mitmed Inglise asumaad – sarnased seltsid loodi ka Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Uus-Meremaal. Eriti halbade tagajärgedega kohalikule loodusele oli Uus-

Nõukogude Liidus said „mitšurinlikud“ looduse ümberkujundamise ideed täistuule purjedesse alles siis, kui muu maailm oli nende suhtes juba skeptiliseks muutumas. Just selle tuulega saabusid Eestisse kährikkoer ja ondatra.

Alles 20. sajandi lõpul teadvustati, et võõrliikide sissetung erinevates maailma osades on muutumas plahvatuslikuks.

Tänapäeval on invasiivsete võõrliikide pealetung, mida nimetatakse bioinva-

1 Paradoksaalsel kombel on sellest pärast muutusi saanud Prantsuse looduskaitseselts (Société nationale de protection de la nature).

14

15

- MUUTUV EESTI LOODUs -

siooniks, kujunenud looduskaitsjatele üha pakilisemaks murekohaks.

tühjalt või pooles lastis, ei kaotaks oma süvist. On leitud, et ballastvees suudavad organismid üle elada mitu kuud kestvaid reise. Üks laev võib nii kanda miljardeid planktonorganisme, kuid ka suuremaid veeselgrootuid ja kalu. Hinnanguliselt lastakse laevadelt Läänemerre ballastvett suurusjärgus 250 miljonit tonni aastas [5].

Kõige ulatuslikum looduskaitsealane rahvusvaheline lepe – bioloogilise mitmekesisuse konventsioon – kohustab sellega liitunud riike hävitama võõrliike, mis ohustavad ökosüsteeme, elupaiku või põlisliike, samuti takistama nende introdutseerimist ning levimist. Eesti looduskaitseseadus keelab lasta loodusesse võõrliikide elusaid isendeid ning istutada või külvata loodusesse võõrtaimi, erandiks on vaid metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuud.

Loodusesse ei lubata lasta ka kodumaiste liikide võõrsilt toodud isendeid, kui seda ei tehta just teaduslikult põhjendatud alustel ja Keskkonnaameti loaga. Pelgalt seadusandlusest aga ei piisa, et peatada „jäneseid“, kes reisivad koos põllumajandussaadustega laevades, rongides, autodes või lennukites, saabuvad meile ilutaimede pottides või – üha sagedamini – laevade ballastveemahutites.

Kui eelmise sajandi keskpaigani tuli Läänemerre üks või kaks võõrliiki kümne aasta jooksul, siis praeguseks on Läänemerre jõudnud ühtekokku sadakond võõrliiki. Õnneks ei ole kõik neist võimelised moodustama elujõulisi populatsioone, kuid on piisavalt liike, kes on juba väga oluliselt mõjutanud Läänemere ökosüsteemi.

Mere võõrliikide leviku peatamiseks on vastu võetud ballastvee ja ballastveesetete käitluse rahvusvaheline konventsioon (The International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments), kuid paljud riigid, kaasa arvatud Eesti, ei ole sellega veel liitunud, sest pole suutnud välja arendada konventsiooni täitmiseks vajalikke tehnilisi tingimusi.

Totaalne muutumine Läänemeres

Vesikirp (Cercopagis pengoi)

Noore ja liigivaese Läänemere elustik on just viimastel aastakümnetel võõrliikide arvel jõudsalt täienenud. Koos eutrofeerumisega on see viinud väga suurte muutusteni kogu Läänemere elustikus. Ehkki tulnukliike on meil viimastel aegadel lisandunud nii maismaale kui mageveekogudesse, ei ole nad kusagil saavutanud sellist osakaalu kui Läänemeres.

Läänemeres avastati see Mustast ja Kaspia merest pärit vesikirp esmakordselt 1992. aasta suvel Eesti rannikult – Muuga ja Pärnu lahest. Eestikeelset ametlikku nimetust sel loomakesel veel pole, merebioloogid kutsuvad teda sabaloomaks. Sabaloom on tulnud, et jääda.

Talle sobivad varjulised lahed, kus ta soojadel suvedel nii ohtralt paljuneb, et suudab ummistada kalavõrke. Pärast Cercopagis’e ilmumist on tema elualadel oluliselt muutunud kogu zooplanktoni

Suurem osa tulnukatest saabub Läänemerre laevade ballastveega. Ballastvesi pumbatakse laevakeres olevatesse mahutitesse selleks, et laev, mis sõidab 16

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

liigiline koosseis – näiteks on oluliselt vähenenud teiste vesikirpude ja aerjalaliste arvukus. Sabaloom paneb aerjalaliste vastsed ilmselt lihtsalt nahka, küsimata sellest, et aerjalaliste vastsetel on oluline osa Läänemere planktonitoiduliste kalade toiduahelates. Samas on ka Cercopagis ise toiduks räimele, kilule, ogalikule, meritindile ja viidikale. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) invasiivsete liikide ekspertgrupp on Cercopagis pengoi kandnud maailma 100 kõige problemaatilisema invasiivse võõrliigi nimekirja. Sabaloom on jõudnud end sisse seada ka Ameerika Suures järvistus.

Cercopagis pengoi

Liiva uurikkarp (Mya arenaria)

Liiva uurikkarp

Liiva uurikkarp on ilmselt meie esimene vee võõrliik. Arvatakse, et ta sattus Põhja-Ameerika idarannikult Läänemerre viikingite abiga juba 11.–12. sajandil. Tol ajal olid laevade ballastiks kivid, mille vahel ta tõenäoliselt üle ookeani siia reisis. Praegu on uurikkarp üks arvukamaid molluskiliike meie rannikumeres.

Liiva uurikkarp talub üsna magedat vett ja suuri veetemperatuuri kõikumisi ja on vähenõudlik vee hapnikusisalduse suhtes. Nii suudab ta edukalt välja tõrjuda sarnase ökonišiga kohalikke liike. Suure filtreerimisvõime tõttu arvatakse tal vee puhastajana olevat Läänemere ökosüsteemile pigem positiivne mõju.

heledam, selgelt triibuline ja ühelt küljelt lapik. Musta ja Kaspia mere akvatooriumist pärit rändkarp jõudis Läänemerre 19. sajandi keskpaigas, mil teda nähti Pärnu lahes. Arvatakse, et ta sattus meile laevadele kinnitunult Dnepri, Visla ja Neemeni jõge ühendava kanalisüsteemi kaudu. Ajapikku laiendas rändkarp oma leviala üle kogu Liivi lahe ja tungis edasi Pärnu lahe jõgedesse. 1930. aastatel toimus teine rändkarbi sissetung PeipsiPihkva järve kaudu, kust ta liikus edasi kogu Emajõe ja Narva jõe vesikonda ning Soome lahe idaossa.

Rändkarp asustab kergesti kõvapõhjalisi merealasid. Pehmel merepõhjal võtab kanna kinnitamine rohkem aega kuid kobarduvad karbid suudavad ise tasapisi luua liigikaaslastele kinnitumiseks soodsa pinnase. Vallutatud aladel muutub rändkarp väga arvukaks – Liivi lahes võib karbi asustustihedus ulatuda kümne tuhande

Muutlik rändkarp (Dreissena polymorpha) Muutlik rändkarp on veidi sarnane Läänemere põlise asuka – söödava rannakarbiga. Erinevalt rannakarbist on ta koda 17

- MUUTUV EESTI LOODUs -

ja nemad siia ei tungi. Ida-Hiina mere asukas villkäppkrabi leiti esmakordselt 1912. aastal Saksamaalt Weseri jõe lisajõest Allerist. Ilmselt oli ka see loom oma uude elupaika reisinud laeva ballastvees.

Juba õige pea asustasid villkäppkrabid ka teisi Põhjamerre suubuvaid jõgesid: Elbet, Rheini ja Emsi. Läänemerest leiti villkäppkrabi esimest korda Saksamaa kaldavetest 1926. aastal. Tõenäoliselt oli ta sinna sattunud Kieli kanali kaudu, kuid pole võimatu, et ka läbi Taani väinade.

Eestis nähti villkäppkrabi esmakordselt 1930. aastate alguses.

Muutlik rändkarp

isendini (s.o mitme kilogrammini) ruutmeetri kohta. Võimeka veefiltreerijana muudab rändkarp oluliselt ökosüsteeme. Rändkarbid tarbivad suurel hulgal taimset hõljumit, see aga vähendab ka loomse hõljumi ja sellest toituvate kalade hulka. Vesi muutub selle tagajärjel küll läbipaistvamaks, kuid vabanenud toiteelemendid võivad soodustada sinivetikate vohamist.

Villkäppkrabid elavad peamiselt Hiina idaranniku jõgedes ja tulevad merre paljunema. Nii on ka Euroopas – ehkki krabisid on kohatud isegi Dresdenis, Baselis ja Prahas, peavad nad sigimiseks ikkagi merre – täpsemalt jõesuudmetesse – tagasi kolima. Neile sobib paljunemiseks riimvesi, ent krabide kudemisaladel Põhjameres on see ikkagi soolasem kui Läänemeres. Ehkki villkäppkrabi paljunemisest Kesk-Euroopas teatakse vähe, on nende kudemisalasid leitud Põhjamerre suubuvate jõgede suudmete läheduses, kus vee soolsus on 15–32‰. Läänemeres on vee pinnakihi soolsus Taani väinades 8–10% ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning see väheneb veelgi Soome ja Põhjalahe sopi suunas. Seetõttu arvatakse, et villkäppkrabi meie vetes paljuneda ei saa [6]. Ometi püütakse neid meie rannikult ja nüüd juba ka jõgedest üha sagedamini ja aina suuremal arvul. Kuigi krabide ilmumine Eesti vetesse on põhjustanud suurt elevust, tundub, et esialgu pole nende poolt loodusele suurt ohtu oodata. Teisel pool Taani väinu on krabide arvukus juba nii suur, et nad on muutunud väga tõsise

Peipsi kallastele on kohati uhutud nii palju rändkarpide teravaid kodasid, et supelrandades ei saa paljajalu käia. Läänemeres tunneb rändkarp end siiski vähem õdusalt, vesi on siin tema jaoks liiga soolane. Kuid võõrliigid võivad edukalt kohastuda uute keskkonnatingimustega: kui varasematel aegadel ei leitud rändkarpi merealadelt, mille soolsus ületas 6‰, siis viimasel ajal on nad sellest piirist üle astunud. Otsest majanduslikku kahju võib rändkarp tekitada laevakeredele kinnitudes, aga ka heitveetorude restide ja elektrijaamade jahutussüsteemidele kobardudes.

Hiina villkäppkrabi (Eriocheir sinensis) Läänemeres ei oldud enne 20. sajandit krabisid nähtud – Põhjameres elavatele krabidele on Läänemere vesi liiga mage 18

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Haapsalu Tagalahel, Saunja lahel ja Käina lahel domineerivaks kalaliigiks. Kui mageveekogudes elavad (väheste eranditega) peamiselt emased hõbekogred, kes suudavad järglasi anda partenogeneetiliselt, siis meres on olemas nii isas- kui ka emaskalad. Arvatakse, et hõbekogre arvukuse tõus on seotud kliimamuutusega.

Villkäpp-krabi

Ümarmudil (Neogobius melanostomus)

mõjuga liigiks nii jõgede ja rannikumere ökosüsteemides kui ka tammide ja kaldakindlustuste lõhkujatena. Villkäpp-krabi on aga väga hinnatud ka kulinaarias, seega jääb loota, et gurmaanid suudavad nende arvukust mõnevõrra ohjeldada.

Ümarmudil on väikesepoolne pontsakas kala, kelle õige koht peaks olema Mustas ja Aasovi meres ja neisse suubuvais jõgedes. Kuid see soolsuse kõikumist taluv kala on suuteline välja kannatama ka paljusid teisi keskkonnatingimuste muutusi ja on osutunud kalariigis üheks vintskemaks ballastveeränduriks. Ilmselt just laevadega on ta sõitnud nii Suurde järvistusse Põhja-Ameerikas kui ka paljudesse Euroopa jõgedesse ja rannikualadele. Esimene ümarmudil Läänemeres saadi Gdanski lahest kätte 1990. aastal. Pärnumaa kalurid räägivad ümarmudilate püüdmisest juba 1990. aastate algupoolel, kuid esimene ametlik teade selle kalaliigi tabamisest Eestis on pärit 2002. aastast Pärnu lahest.

Juba kolme aasta pärast püüti mudilaid Muuga lahest ning pärast seda on ta meie rannikuala jõudsasti koloniseerinud ning jõudnud ka ühte Põhja-Eesti jõkke. Ümar-

Hõbekoger (Carassius gibelio) Hõbekogre algkodu on Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Just hõbekogrest aretati Aasias tuhatkond aastat tagasi „kuldkala“, temast pärinevad ka akvaristide seas populaarsed loorsabad, teleskoopsilmad ja mustad kuldkalad. Eestisse toodi hõbekoger 1948. aastal. Kõigepealt lasti kalad Tallinna kalamajandi tiikidesse ning sealt asustati kokri edasi Maardu ja Kahala järve, sealt edasi viisid kalastajad neid juba paljudesse teistessegi veekogudesse. Kala naturaliseerus hästi soojaveelistes mudastes järvedes. Merest püüti esimene hõbekoger 1985. a. Häädemeeste kandis – pole võimatu, et see oli juba lõuna poolt sinna saabunud isend. Saaremaa rannikult saadi esimene koger kätte 1995. aastal ning Soome lahest 1997. aastal.

Pärast seda on hõbekoger madalas rannikumeres ja eriti lahtedes paljunenud suure hooga ja muutunud või muutumas

Ümarmudil

19

- MUUTUV EESTI LOODUs -

mudil on meile tulnud, et jääda. Tänaseks on ümarmudilaid meres paiguti juba nii palju, et neid võib vahel turgudel suitsutatult müügil näha.

registreeriti esimesed haigusjuhtumid Eestis. Kõigepealt nähti massilist vähkide suremist Peipsi-Võrtsjärve vesikonnas, kuid taudipuhanguid oli mujalgi. Vähikatku kannavad ühest veekogust teise vähipüüdjad nakatunud püügivahenditega, kuid vähikatku leviallikaks on ka ühest veekogust teise asustatud vähid, kalad ja mistahes muud elusolendid – isegi pardid, kes ühelt veekogult teisele lendavad. Kord veekogusse sattunud, püsivad vähikatku eosed seal aastaid.

Nähtavasti tekivad vähikatku puhangud aastatel, mil stressi tekitavad keskkonnafaktorid (põuane suvi, keskkonnareostus jms) vähke tugevamini mõjutavad. Kuni viimase ajani olid Saaremaa lubjarikkad veekogud Eesti vähkidele kindlaks kantsiks, kuid 2006. aastal jõudis vähikatk ka sinna. Saaremaad on üsna samal ajal tabanud ka mitmed teised vähke ohustavad hädad.

Mida ümarmudil Läänemere ja mõne aja pärast ka magevete ökosüsteemides korda suudab saata, selgub ilmselt õige pea. Ümarmudil toitub molluskitest ja teistest põhjaselgrootutest, kuid võimaluse korral sööb ohtralt ka kalamarja. Juba praegu arvatakse, et oma toidusedeli poolest on ta oluline konkurent lestale. Ümarmudila sissetungi on seostatud ka sellele eelnenud teise võõrliigi – rändkarbi sissetungiga. Kui see vastab tõele, hakkab Läänemeres võõrliikidest moodustuma juba terve toiduahel. Ümarmudil ise peaks olema üsnagi nokkamööda kormoranile.

Võitjad ja kaotajad siseveekogudes

Lisaks vähikatkule võib vähke tabada teinegi seenhaigus – lapihaigus, mis kahjustab vähi koorikut. See aeglase arenguga haigus ei pruugi vähke tappa ja kestudes võivad loomad vahel ka haiguskandjatest vabaneda. Sagedamini surevad vähid lapihaiguse kätte talvel, mil nad koorikut ei vaheta. Mandri-Eestis on lapihaigust leitud juba ammu, alates 1990. aastatest jõudis see ka Saaremaale. Vähke ohustab ka portselanhaigus, mille tekitaja on ainurakne Thelohania contejeani, kes parasiteerib vähi lihaskoes ja lagundab lihased valgeks massiks. Ka portselanhaigus on Eestisse sattunud tõenäoliselt vähkide ümberasustamisega. Kõige kergemini levib portselanhaigus surnud vähilt elavale – kõigesööjana ei põlga jõevähk ära surnud liigikaaslast. Võrreldes vähikatkuga

Jõevähk (Astacus astacus) ja tulnukvähid Jõevähk (tuntud ka kui laiasõraline vähk) oli kunagi Eesti veekogudes väga arvukas loom. Meie vanaisad vedasid neid vähivetelt koju kartulikottidega, parimatelt vähiveekogudelt püüti kümneid tuhandeid vähke – näiteks Ähijärvelt saadi hooaja jooksul ainuüksi ekspordiks kuni 30 000 vähki. Öine vähipüük kuulus peaaegu kohustuslikult kõigi loodusromantikute suvelõpuelamuste hulka.

Aga jõevähi käbarad on käinud üha halvemini. Seenhaigus vähikatk jõudis Ameerikast Itaaliasse 1859. aastal ilmselt laeva ballastveega reisinud Uue Maailma vähkidega. Väidetavalt juba 1896. aastal

20

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

on lapi- ja portselanhaiguse puhangud siiski märksa vähem laastavad [7].

ka Mustjõest Lääne-Virumaal ja Vääna jõest Harjumaal. 2013. aastal püüti Riksu oja viie kilomeetri pikkuselt lõigult kokku 286 signaalvähki ja mitte ainsamatki jõevähki. See on kindel märk sellest, et signaalvähid oli keegi ojja lasknud juba enne 2008. aastat ning et nad on juba saanud tublisti järglaskonda. Soome ja Rootsi lõunaosas on signaalvähk jõudnud jõevähi juba täielikult välja tõrjuda.

Signaalvähk on jõevähist agressiivsem, ta võib jõevähiga paarituda, kuid järglaskond jääb sellisel juhul sündimata. Vastu ootusi ei ole signaalvähk Skandinaavias osutunud ka vähikatku-kindlaks.

Vähkide senitundmatud haigused panid eurooplasi vaatama teiste vähiliikide poole lootuses, et mõni neist võiks taudidele paremini vastu panna. 19. sajandil asustati Kaspia mere valgalalt Kesk-Euroopasse kitsasõraline vähk, kes on oma elukeskkonna suhtes jõevähiga võrreldes märksa vähem nõudlik. Arvati, et see liik on ka vähikatku suhtes vastupidavam. Ka Eesti naaberriikide – Läti, Leedu ja Soome jõgedesse toodi kitsasõralist vähki. Soomes suutis vähikatk kitsasõralisest vähist küll peaaegu jagu saada, kuid liik on praegu tavaline Karjalas, kus arvatavasti suvilaomanikud ta jõgedesse lasksid. Kitsasõraline vähk on aga jõevähiga võrreldes kulinaarias märksa vähem hinnatud – on ju vähil liha kõige enam just sõrgades.

Euroopasse on Ameerikast lisaks signaalvähile toodud ka ogapõskne vähk (Orconectes limosus) ja punane soovähk (Procambarus clarkii). Proovitud on isegi Cherax perekonna liike Austraaliast. Poolast Leetu levinud ogapõskne vähk on kiirelt oma levilat laiendanud üle kogu Leedu, tõenäoliselt elab ta juba ka Läti lõunaosas. Soojalembesem soovähk tõenäoliselt meie laiuskraadidel looduses püsima ei jääks.

Euroopa vähid ei ole haigusega harjunud ja see on neile tappev. Ameerika vähke peeti vähikatku suhtes resistentseteks ja seetõttu hakati otsima jõevähile asendajat suure lombi tagant. 1959. aastal toodi Rootsi signaalvähid, kes on pärit Põhja-Ameerika lääneosast. 1960. aastatel asustati signaalvähki ka Soome veekogudesse. Liiki hakati kasvatama ka vähikasvandustes, kus ta osutuski kõikidest võimalikest parasvöötme vähiliikidest kõige perspektiivikamaks. Nii levis signaalvähk üle kogu Euroopa. Kui 2006. aastal avastati signaalvähk ka Norras, jäi Eesti viimaseks riigiks Euroopas, kuhu signaalvähk teadaolevalt veel ei olnud jõudnud.

Meil hakati rääkima sellest, et Eesti ja eriti Saaremaa on jõevähi viimased kantsid.

2008. aastal see lootus purunes. Peale Riksu oja Saaremaal, kust signaalvähid esimesena leiti, on neid nüüd püütud

Jõevähke ei soosi ka veekeskkonnas toimunud üldised muutused. Ligi kuuskümmend aastat tagasi tehtud uuringute põhjal leidis Arvi Järvekülg, et jõevähile sobib elukeskkonna ja vee kvaliteedi poolest umbes 90% meie jõgedest ja 50% järvedest [8]. 1990. aastatel aga leiti jõevähile sobivat 15% jõgedest ja 30% järvedest [9]. Tõsi küll, pärast seda on paljude jõgede, aga osaliselt ka järvede seisund oluliselt paranenud. Aastatel 1993–2007 tehti katsepüüke, et selgitada vähi arvukust Eestis. Nende andmete alusel on jõevähki umbes 270 veekogus. Rohkem kui pooltes neist on aga populatsioonid

21

- MUUTUV EESTI LOODUs -

nii vähearvukad, et seal püüki ei lubata.

Kõige paremini on jõevähk säilinud Saaremaal, ka Kagu-Eestis leidub veel suhteliselt vähirikkaid veekogusid [10].

Kulgu tammi lähedal, sedapuhku päris rohkel arvul. Ka selle mudila puhul võib julgelt ennustada, et nende leidudega asi kindlasti ei piirdu – Narva jõe kaudu on kalale lahti tee kogu Peipsi järve valgalale.

Jõevähi kaitsmiseks keelab looduskaitseseadus Eestisse elusana sisse tuua signaalvähki, kitsasõralist vähki ja ogapõskset vähki. Ehkki nende laskmine veekogudesse on suurte trahvidega karistatav, ei tunne inimlik rumalus piire ning arvatavasti kuuleme aja jooksul veel veekogudest, kust signaalvähki leitakse. Vähihaiguste tõttu, millest eelpool on loetletud vaid tapvam osa, ei tohiks ühest veekogust teise viia ühtki vähki, kala ega muud veelooma. Jõgedesse ja järvedesse, kust vähid on kadunud, kuid mis võiksid neile elupaigaks sobida, asustavad noori vähke jõudumööda selleks volitatud inimesed. Asustamismaterjali saadakse kontrollitud vähikasvandustest Härjanurmes Jõgevamaal, Sõmerpalus Võrumaal ja mitmest kohast Saaremaal.

Kas sellest on pikas perspektiivis laiasõralise vähi päästmisel ka abi, saame teada tulevikus.

Kahepaikseid ohustavad muutused nii vees kui ka maal Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) Rohe-kärnkonna peeti 20. sajandi esimesel poolel üsna tavaliseks Piirissaarel ning Peipsi ja Pihkva järve äärsetel liivastel aladel. Kagu- ja Lõuna-Eestis leidus teda siin-seal veelgi. Kuni 1980. aastateni tundus, et rohe-kärnkonnadel läheb neil elualadel hästi. Järsk muutus tuli ilmsiks 1990. aastate lõpuks, mil Piirissaarel alustati kahepaiksete seiret. Juba siis oli rohekärnkonn muutunud väga haruldaseks ja veidi hiljem kadus ta sootuks [11]. Käesoleval aastatuhandel on konnauurijatel õnnestunud rohe-kärnkonni kuulda vaid korra Ihamarus, kuid selle liigi järelkasvu ei ole enam kusagilt leitud. Rohe-kärnkonna kadumise peapõhjusteks peetakse kunstväetiste ja taimekaitsemürkide kasutamist, elupaikade kuivendamist ja kariloomade vähenemist. Kui pole loomi, kasvavad umbe ka veekogud, kus lehmad joomas käivad ja heina- ning karjamaad ja väikesed põllulapid võsastuvad [12].

Kaugida unimudil (Perccottus glenii) Ümarmudil pole ainuke mudilaliik, kes Eestisse jõudnud on. Kaugida unimudil lasti Peterburi lähedal tiiki juba 1916. aastal ning järgmistel aastatel ka selle piirkonna väikeveekogudesse. 21. sajandi alguseks oli ta jõgesid pidi jõudnud juba üsna Eesti piiri äärde ning elab ka Soome lahe idaosas. 2005. aasta suvel leitigi esimene unimudil Eestist Narva veehoidla Balti soojuselektrijaama sissevoolukanalis ja hiljem ka Narva veehoidlast ja tiigist

22

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita)

Kui lehmad enam rannalompides joomas ja veetaimi söömas ei käi, kasvavad need umbe ning kõrel pole enam kusagil järglasi kasvatada.

Kõre laulu oli veel 1980. aastatel kuulda peaaegu kõigil Lääne-Eesti ja saarte rannaniitudel. Tõsi küll, teadjamad rääkisid juba siis, et kunagi oli kõresid märksa rohkem. Kümmekond aastat hiljem hakkasid lauljate read ühtäkki kiiresti hõrenema.

Vaatamata sellele, et juttselg-kärnkonna päästmiseks on vahepeal tehtud väga palju, on kõre laul praeguseks pea kõikjal lauldud.

Läks kümmekond aastat ja rohkemgi, enne kui rannaniitude ulatusliku taastamisega tegelema hakati. Kõre ja rannaniitude kaitsele pühendatud projektid on olnud ühed ulatuslikumad liigikaitselised ettevõtmised taasiseseisvunud Eestis. Ehkki tuhandeid hektareid rannaniite on taas kasutusele võetud, sadu lihaveiseid sisse

Rohe-kärnkonn

Kõre

toodud neid lagedaks sööma, kümneid tiike kaevatud ja kümneid tuhandeid kõrekulleseid ette kasvatatud ning sobivatesse elupaikadesse lahti lastud, pole endiselt selge, kas kõre väljasuremist meie alal õnnestub ära hoida.

Kõre on meil elanud peamiselt rannaniitudel, kuid talle sobivad ka luited, kruusaaugud ja nõmmed – peaasi et ta toitumisalal ei oleks kõrget taimestikku.

Kuni nõukogude võimu lõpuni olid paljud rannaniidud tugevalt ülekarjatatud. Kõredele näis see sobivat – neid võis tollal näha lausa suurte rannaäärsete kolhoosilautade juures istumas lehmakookidel ja ahmimas kollaseid sõnnikukärbseid.

Lisaks madalale murule on kõrele väga oluline soodsate sigimisveekogude olemasolu. Kõrele sobivate rannaniitude pindala on vähese karjatamise tõttu viimase 50 aasta jooksul vähenenud neli korda. Rannaniidu kinnikasvamine käib kiiresti – paar-kolm aastat pärast hülgamist on kulustunud, roostunud ja võsastunud elupaik kõredele kõlbmatu.

Lisaks kahele kärnkonnaliigile on viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud ka mudakonna ja harivesiliku arvukus. Need kaks kahepaikset on levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Ühelt poolt on nende eluvõimalusi ahendanud muutused põllumajanduses, kuid veel olulisem on ilmselt kudemisveekogude – linaleotiikide kadumine, kinnikasvamine või kaladega asustamine.

23

- MUUTUV EESTI LOODUs -

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Tulijad ja minejad linnuriigis

kanakulli, rabapistriku ja raudkulli hävitamise puhul, kusjuures preemia saajal tuleb esitada hävitamise tõenduseks kohalikule metsaülemale tapetud röövlinnu jalad.

Preemiaid maksetakse iga kinnipüütud või tapetud kanakulli või rabapistriku eest üks kroon ja iga raudkulli eest 50 senti.

Eesti linnustikus on eelmise sajandi algusest saadik toimunud mitmeid päris olulisi muutusi ja eriti palju on neid olnud viimastel kümnenditel. Mitmed meil seni pesitsenud linnuliigid, näiteks roherähn, siniraag ja rabapüü, on kadunud või kadumas. On neid, näiteks turteltuvi ja kaelus-turteltuvi, kes on oma eluala laiendanud Eestisse, siin arvukaks muutunud ja seejärel taas taandumas. Ja muidugi on üksjagu uustulnukaid. Linnud on maismaaselgroogsetest kõige mobiilsemad ja kui keskkond neid soosib, suudavad nad uusi elualasid vallutada kiiresti. Õnneks ei pea me Eesti linnustiku puhul eriti rääkima võõrliikide pealetungist (erandiks kanada lagle). Sellele vaatamata võib iga uue liigi lisandumine väljakujunenud ökosüsteemidesse toiduahela nõrgimad lülid proovile panna.

Rabapistrik

Rabapüü

Sageli on raske öelda, mis on põhjustanud ühe või teise liigi leviala laienemise või ahenemise. Rabapüü puhul võib muidugi oletada, et arvestatav osa liigi arvukuse allakäigus on lumeta talvedel, mil talveks valgesse sulerüüsse riietunud linnud muutuvad keskkonda sulandumise asemel hoopis eriti silmatorkavaiks.

Veelgi varem, juba 1970. aastatel kadus meie haudelinnustikust rabapistrik, kellele said saatuslikuks DDT ja teised keskkonnamürgid. Ka kalju- ja merikotkas olid sel ajal Eestis osaliselt samadel põhjustel väljasuremise piiril, tänapäevaks on nende asurkonnad toibunud.

uuesti lõkkele 1930. ja 1950. aastatel. Üks taolise kihutuskõne stiilinäide 1935. aastast kõlab nii [13]: Suurimaiks ja kardetavaimaiks vaenlasiks meie laulu- ja jahilindudele tuleb pidada kindlasti kanakulli, rabapistrikku ja raudkulli. Kuna nende arv, tähendatud massilisele hävitamisele vaatamata, sünnitab jahimajandusele iga aasta küllalt suuri kahjusid ja nende tabamine ning hävitamine on rohkesti aega ja vaeva nõudev ja hävitajaile ka kulusid sünnitav, on riigimaade ja metsade valitsus otsustanud röövlindude hävitajaile metsaametnikele ja eraisikuilejahimeestele hävitatud röövlindude eest maksa rahalise preemia, vaatamata sellele, kas röövlinnu hävitamine sündis riigi- või eramaa-alal. Preemiaid maksetakse ainult

Röövlindude ridu on läbi aegade harvendanud ka jahtimine. Röövlindude ja -loomade hävitamise kampaaniad said alguse juba 19. sajandil ning need puhuti

24

metsandust, kanakulli puhul ka tema põhiliste saakobjektide metsakanaliste arvukuse vähenemist [14].

Halvasti on käinud ka rannikul pesitsevate kurvitsaliste käsi. Mõnekümne aasta jooksul on pesitsejatena kadunud või kadumas tutkas, mustsaba-vigle ja niidurüdi.

Mõistagi olid talunikud kimpus kanakulliga, kuid kullivaen laienes rahva seas kõigile kõvera noka ja teravate küünistega sulelistele. Lisaks sellele said mitmed röövlinnupopulatsioonid eelmise sajandi keskpaigast alates kannatada keskkonnamürkide tõttu. Kõik liigid peale rabapistriku elasid kõige halvemad ajad üle ja nende populatsioonid on praeguseks enamasti kosunud, üksnes tuuletallaja, kes oli enne 1970. aastaid Eestis üsna tavaline pesitseja, on endiselt vähearvukas.

Seevastu kullisõja „peavaenlane“ kanakull on just 1990. aastatest alates muutunud Eestis üsna haruldaseks ning üsna tume on ka kassikaku tulevik. Nende liikide arvukuse vähenemise üheks olulisemaks põhjuseks peetakse intensiivistunud

Läbirändavaid tutkaid on Eestis ikka veel võimalik näha suurel arvul, ka pesitsejana oli ta meil veel mõnikümmend aastat tagasi üsna tavaline. Kuni 1990. aastate alguseni arvati Eestis kokku pesitsevat umbes 2000 tutkast [15]. Aastatuhande lõpul hinnati aga liigi arvukust esialgu 200–500 pesitsevale linnule ning nende arv on sealtmaalt pidevalt vähenenud [16]. Praeguse seisuga võib hinnata, et meil pesitsevad veel vaid üksikud linnud.

Niidurüdi on soorüdi alamliik, kelle erinevad asurkonnad pesitsevad Briti saartel, Islandil ja Gröönimaal ning Läänemere ümbruses. Niidurüdid pesitsevad meil peamiselt rannaniitudel, vähemal arvul

Niidurüdi

Tutkas

25

- MUUTUV EESTI LOODUs -

ka Lääne-Eesti rabades. Kui niidurüdi Läänemere populatsiooni suuruseks 20. sajandi alguses on hinnatud 100 000200 000 paari, siis 21. sajandi alguseks oli see kahanenud umbes 1400 paarile ja 2007. aastaks umbes 600 paarile. Eestis arvati niidurüdisid 1960. aastatel pesitsevat 1500 paari, 2007. aastal 170–240 paari.

Kõige mustema stsenaariumi järgi võib Läänemere niidurüdi asurkond hävida paarikümne aasta jooksul. Nii kiiret hääbumist ei ole ennustatud ühelegi teisele Euroopa kurvitsa-asurkonnale.

Kühmnokk-luik (Cygnus olor) ja laululuik (Cygnus cygnus) Tulijaid on viimase sajakonna aasta jooksul olnud rohkem kui minejaid. Alles 1950. aastate lõpul hakkas Eestis pesitsema kühmnokk-luik. Selle luigeliigi leviku ajalugu Euroopas ei ole päris selge. Geneetiliselt on ta lähedasem Austraalias elavale mustale luigele, kui põhjala luikedele – väikeluigele ja laululuigele. Ehkki pikka aega on arvatud, et tema eellased on enne jääaega elanud Aasias, on praeguseks fossiilseid kühmnokk-luige luuleide ka mitmelt poolt Euroopast [17]. Aastatest 1908 ja 1928 on teada, et mõned paarid pesitsesid Saaremaa lõunaranniku lahtedel. Väidetavalt ei andnud inimesed neile asu ja kühmnokad kadusid Eesti loodusest peaaegu pooleks sajandiks.

Taas nähti neid 1955. aastal Virtsu lähedal ja esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel. 1960. aastal asus kühmnokk-luik pesitsema ka Käina lahel ja 1961. aastal Matsalus. 1972. aastal pesitses Eestis juba 60 haudepaari, enamik neist mere ääres. Sisemaa veekogud vallutasid kühmnokk-luiged peami26

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

selt 1990. aastatel [18]. Kühmnokk-luige leviala laienemisele on kindlasti kaasa aidanud veekogude eutrofeerumine – talle meeldib toituda „rammusatel“ veekogudel. Samas ei ole kühmnokad veel piisavalt kohastunud eluks nii kaugel põhjas – mõnigi pesakond jääb nii hiliseks, et jääb talvel jäävangi ja hukkub.

luigest suurem ja tundub agressiivsem, ei maksa alahinnata ka laululuige sitkust.

Lähiaegadel saame teada, kumb neist kahest liigist lahingutes peale jääb.

Eesti põline luigeliik on hoopis laululuik, kelle asurkond põhjalas 19. sajandi lõpuks küttimise tõttu täielikult kokku kuivas.

Eestist oli ta pesitsejana kadunud ammu enne seda. 1940. aastate lõpuks arvati Põhja-Soomes pesitsevat veel umbes 15 paari laululuiki. Ehkki laululuik võeti Soomes juba 1934. aastal täieliku kaitse alla, kuulub eriline au tema tagasituleku eest Soome veterinaarist kirjanikule Yrjö Kokkole, kel õnnestus oma luige-teemaliste artiklite ja raamatutega soomlaste suhtumist täielikult muuta. 1975. aastal arvati Soomes pesitsevat 150–200 paari laululuiki, praeguseks on neid juba umbes 10 000 paari.

Liikide hulgas, kes eestlaste seas kõige enam kirgi tekitavad, on esikohal ilmselt kormoran. Teda on nimetatud tiivuliseks karuputkeks, rannakalurid peavad teda võõrliigiks, kes nende eest kalad ära sööb ning mere ja saarte keskkonda rikub.

kormorani arvukuse plahvatusliku kasvu mere eutrofeerumisega ja töönduskalade ülepüügiga, mis soodustas prügikala arvukuse suurenemist [21]. Kormoranide uue pesitsuslaine avapauguks meie rannikualadel oli ühe pesa avastamine 1983. aastal Lõuna-Malusil [22]. Juba enne seda oli teateid kormoranide pesitsemisest Soome lahel tollase Vene NFSV piirides.

1984. aastal tekkis kormoranikoloonia Väinameres lähestikku asuvatel Sipelga-, Valge- ja Tondirahul. Seal pesitsevate paaride koguarv oli 2000. aastal juba üle 3500 paari. Edasi asustasid kormoranid Hiiumaa ümbruse ja Abrukast lõunasse jäävad laiud. 1992. aastast alates hakkasid kormoranid pesitsema Saaremaal Turja lähedal Väike-Allirahul ning aasta hiljem Sorgu saarel. Häädemeeste laidudele ilmus kormoranikoloonia 1995. aastal ning järgmisel aastal olid nad platsis ka Kihnu Sangelaiul. Edasi levis kormoran ka sisemaale – Võrtsjärve Tondisaarel leiti esimesed kormoranipesad juba 1994. aastal, praeguseks pesitsevad kormoranid ka Salusaarel Lämmijärvel ning Koosa järvel Peipsi lähedal. 1993. aastal ületas meil pesitsevate kormoranide arv 1000 paari piiri, 2000. aastal arvati neid meil pesitsevat juba 6100 paari ning 2014. aasta seireandmatel pesitses Eestis juba 16 100 paari kormorane [23].

Kormoran (Phalacrocorax carbo sinensis)

Laululuiged leiti Eestis taas pesitsemas 1979. aastal Lavassaare järvel Pärnumaal ja sellest alates on laululuige arvukus pidevalt suurenenud ning ta on taasasustanud juba peaaegu kogu Eesti. Laululuik on kühmnokk-luigest inimpelglikum ja eelistab loodusmaastikke. Sageli on laululuikede pesad rabajärvedel ning vanades turbakarjäärides ja taimestikurikastel väikejärvedel. 2003. aastal pesitses Eestis 40–60 paari laululuiki [19], praegu on meil juba enam kui sada pesitsevat paari.

Ehkki kormoran ei ole Eestis varasematel aegadel ilmselt kunagi olnud eriti arvukas, pole ta päris kindlasti võõrliik. Kiviajast pärit kormoraniluid on leitud Kunda Lammasmäelt ja Kõpust ning rauaaegseid Iru linnamäelt [20]. Kormorani pesitsemise kohta Eestis neil aegadel siiski tõendeid ei ole, küll aga on baltisaksa looduseuurijate andmetel 18. ja 19. sajandil meie rannikul väikeseid kolooniad olnud. Viimastesse teadetesse on ka skepsisega suhtutud, sest kormoranid olid juba tollal Euroopas üsna haruldaseks muutunud. 1960. aastateks oli Madalmaades alles kaks kormoranikolooniat kokku 800 paariga. Väikeseid kolooniaid leidus ka Saksamaa idaosas, Poolas ja Kagu-Euroopas. Euroopa Liit kuulutas liigi väljasuremisohus olevaks ja kormoran arvati 1979. aastal linnudirektiivi esimesse lisasse – kõige kiivamalt kaitstavate liikide nimestikku – kust ta alles 1997. aastal eemaldati.

Mõnel veekogul üritavad pesa rajada nii kühmnokk-luik kui ka laulululuik. Konkurents nende kahe liigi vahel on tugev ja halastamatu ning jõulised lahingud sagedased. Ehkki kühmnokk-luik on laulu-

Kormoranide suurinvasioon meie merealadele sai võimalikuks pärast seda, kui Läänemeres hakkasid toimuma suured muutused, mille põhjustajaks oli inimene.

Tõenäoliselt on õigus neil, kes seostavad

Võrreldes varasema ajaga on kormoranide arvukuse juurdekasv Eestis siiski aeglustunud – nii nagu see populatsiooniökoloogia seaduste järgi olema peabki.

Kormoranide asurkonna edasist kasvu hakkavad piirama lindude toiduks olevate kalade arvukus, haigused, röövlinnud ning imetajad. Samas on kormorani laud vahepeal rikastunud kahe uue kalaliigiga:

27

- MUUTUV EESTI LOODUs -

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Kanada lagle (Branta canadensis) ja valgepõsk-lagle (Branta leucopsis)

hõbekoger ja ümarmudil, kes moodustavad kormorani toidust üha suurema osa. Võimalik, et just kormoranide abil õnnestub nende kahe invasiivse tulnuka arvukust mingilgi määral vaos hoida.

Valgepõsk-lagle on tundraliik, kes on läbi aegade pesitsenud Barentsi mere rannikul ja saartel Koola poolsaarest kuni Novaja Zemlja saarte ja Jamali poolsaareni.

20. sajandi keskpaiku oli laglede arvukus küttimise, ning tõenäoliselt ka tuumapommi katsetuste tõttu Novaja Zemlja põhjasaartel, tugevasti alla käinud. Pärast rahvusvahelist jahikeeldu tõusis arvukus taas ja üha rohkem linde nähti jäävat suveks ka oma talvitus- ja rändealadele.

Tasapisi hakkasid lagled pesitsema Hollandi siseveekogudel ning Taani ja Saksa saartel ning Gotlandi laidudel Rootsis.

Meil leiti valgepõsk-lagled esmakordselt pesitsemas 1981. aastal Papilaiul Matsalu rahvuspargis. Praeguseks pesitseb neid Lääne-Eesti laidudel kokku 100–150 paari.

Pahaste kalurite rahustamiseks on aga koostatud kormoranide ohjamiskava [24], millega ette nähtud tegevuste (munade õlitamise ja jahtimise) abil loodetakse liigi arvukust kontrollida. Vaatamata ohjamisele ning üsna sagedasele stiihilisele ja ebaseaduslikule pesade hävitamisele on kormoranide arv hoopis suurenenud.

Eesti Ornitoloogiaühing ongi seadnud kormoranide ohjamise ideoloogia küsimärgi alla: linnuteadlaste arvates ei jõua inimene lihtsalt kormoranidega võidelda ja lindude arvukuse reguleerimine tuleks jätta looduse enda hooleks.

Valgepõsk-lagled Papissaare sadamas

28

väljakutel, kruusaaukudes ja golfiväljakutel – kõikjal kus värske muru ja vastutustundetute inimeste antavad saiakäärud on vaid kaelasirutuse kaugusel.“

Kanada lagle on valgepõsk-laglele sarnane, kuid märgatavalt suurem lind. Põhja-Ameerika päritolu kanada laglet võis juba 17. sajandil näha Londoni südalinnas, kus kuningas James II ta St. Jamesi pargi linnutiikidele sisse tõi. Neilt tiikidelt on Inglismaa loodusesse pääsenud terve leegion võõramaise päritoluga veelinde.

1930. aastal tõi meilgi tuntud loodusfotograaf ja looduskaitsja Bengt Berg esimesed kanada lagled Rootsi, kus nad kiiresti naturaliseerusid. 1960. aastatel toodi linnud ka Soome, kus neid arvatakse praegu pesitsevat juba 10 000 paari.

Eestis nähti kanada laglet esmakordselt 1965. aastal, praegu on ta rändeaegadel rannikul ja selle läheduses üsna sage lind.

2012. aastal pesitses kanada lagle juba Lahemaal. Eestil on praegu veel võimalus takistada seda, et kanada lagled siin kanda kinnitaksid.

Valge-toonekurg (Ciconia ciconia)

Briti ajakirjanik Robert Hardman iseloomustab kanada laglesid nii [26]: „Kui iganes peaks välja antama auhind briti kõige vihatumale linnule, siis oleks see kanada lagle. Kui kanada lagled oleksid inimesed, siis võiks neid päevade kaupa näha logelemas ja nõutamas igat masti sotsiaalabi, mis aga iganes saadaval on, oma naabreid terroriseerimas ja pidevalt oma ühiskonnavaenulike väärtegude eest hoiatusi saamas.

See korpulentne skvotter reostab kogu oma ümbruskonna ja pistab nahka kõik, mis talle nokkamööda on. Kuue jala pikkuse tiiva siruulatusega linnu julgad on kurikuulsad ja ta suudab neid väljastada iga 40 sekundi tagant. Ameerikas, kus nad on samuti linnades tõsiseks nuhtluseks, väidab New Yorki parkide valitsus, et nende väljaheidetes on üle 100 antibiootikumidele resistentset mikroobitüve. Suvel püsivad nende spoorid nädalate kaupa murulibledel oodates mängima tulevat last või muretut piknikuseltskonda.

Eesti toonekurepesad rõõmustavad nii Soomest kui Lääne-Euroopast pärit linnusõpru, aga ometi on valge-toonekurg Eesti haudelinnustikus suhteliselt noor liik. Eestis hakati teda kohtama 1840. aastatest alates, kui esines ka üksikuid pesitsuskatseid. Veel 1870. aastatel oli ta Lõuna-Eestis haruldane pesitseja, arvukam sisseränne toimus alles 20. sajandi alguses. Maarahvas äratas valge-toonekurg üksjagu võõristust, selle asemel tunti haruldast ja salapärast must-toonekurge, kes kõigi kergenduseks (ikkagi toonela lind!) inimest vältis. Kui selline taluõele tuli, võis ehmatus olla suur – esimesed pesitseda üritavad linnud lasti lihtsalt maha. Ka sakslastest mõisnike seas ei olnud suhtumine valge-toonekurge ühene – legendide titetooja võis pesale tuua (ja maha poetada) ka madusid [27] . Kui selgus, et toonekured söövad jänese- ja tedrepoegi, siis võeti 1900. aastate alguses tavalisemaks muutunud linde sageli vastu kuulirahega. J. Kristian kirjutab [28]: „Mõni aasta tagasi ei olnud see haruldane nähe, et kui toonekurg tuli kuskile külavainule veelombi ääre oma konnariiki korda

Kanada laglesid ei kohta looduslikel linnukaitsealadel või ligipääsematutes soodes – toimetulek oleks seal liiga raske. Nad lösutavad põldudel, linnaparkides, mängu-

29

- MUUTUV EESTI LOODUs -

looma, siis kogu küla poisid vintpüssidega välja jooksid teda tapma. Lasti lind maha, siis ei teatud õieti, mis temaga peale hakata. Üks leidis, et, pagana pihta, jalgadest saaks ju head piitsavarred, kuna teine, vastupidi, selle asja jälle maha tegi, et sellase piitsaga ei ulata ju setukale säru tegema.“

kohtamistest jäi nii siis kui jääb ka praegu suve lõppu, mil lennuvõimestunud noorlinnud lõuna poolt on tulnud uusi maid avastama. Ka pesitsemine ei lasknud end kaua oodata – 2008. aastal registreeriti esimene pesitsuskatse Tüki hallhaigrukoloonias Ilmatsalu kalatiikide lähedal. 2012. aastal tekkis esimene hõbehaigrukoloonia Eestis Valguta poldrile, kuid pärast poldri kuivakslaskmist 2013. aastal kadusid siit ka pesitsejad. Sellele vaatamata jätkub hõbehaigrute invasioon Eestisse täie hooga ja on arvata, et peatselt muutub see kaunis lind kalakasvatajatele ja kaluritele parajaks peavaluks.

Soosivam suhtumine uustulnukasse kujunes alles pisitasa. Praegu on Eesti Ornitoloogiaühingu andmebaasis kirjas üle 2300 valge-toonekure pesa. Tõsi küll – mitte kõik neist ei ole igal suvel asustatud.

Siiamaani on valge-toonekurg haruldane Saaremaal ning Hiiumaal pole need linnud kordagi pesitsenud. Toonekurgedele meeldib kasutada lennates sooje tõusvaid õhuvoole, mida merede kohal ei ole, seetõttu ei lenda nad „ülemeremaadesse“ kuigi meelsasti. Selle takistuse taha on ilmselt jäänud ka valge-toonekurgede edasine levik Soome. Kui mõned noored valge-toonekured ongi meie põhjanaabrite juures teinud esimesi pesitsuskatseid, on nende üritustele saatuslikuks saanud Soome talunike hirm või ebausk, et sellised suured linnud toovad vaid pahanduse majja.

Tamme-kirjurähn (Dendrocopus medius) Kui paar varasemat vaatlust välja arvata, siis hakati tamme-kirjurähni Eestis regulaarselt nägema eelmise sajandi lõpuaastatest alates. Juba 2000. aastal leiti Räpina pargist esimene pesa. Muidugi oli selleks ajaks teada, et see väike rähniliik oli paarikümne aasta jooksul vallutanud

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Lendorav (Pteromys volans)

Läti vanad mõisapargid. Juba viis aastat pärast Räpina leidu oli tamme-kirjurähni arvestataval määral Kesk-Eesti mõisaparkides ja 2010. aastal võis tema punast lagipead näha juba Sagadi mõisapargis Lahemaal [29]. Samal aastal nähti ka Soomes esimest lindu. Praeguseks on tamme-kirjurähnist saanud tavaline pesitseja parkides ja metsades, kus leidub piisavalt palju vanu lehtpuid. Kümnekonna aastaga on üks suhteliselt kitsa ökoloogilise kohastumusega linnuliik vallutanud terve maa. Muidugi ei saa märkimata jätta, et tamme-kirjurähni elupaigad kattuvad suurel määral nüüdseks peaaegu kadunud roherähni kunagiste elupaikadega.

Tunduvalt suurema roherähni väljatõrjumises aga tamme-kirjurähni kindlasti süüdistada ei saa – vaatamata elupaikade sarnasusele on neil kahel rähniliigil üsna erinevad toitumistavad.

Eestimaa Looduse Fondi asutamisel 1991. aastal valiti selle vapiloomaks lendorav.

Tookord ei olnud lendorava olukorrast Eestis värsket teavet ja ühe esimese asjana algatati uuringud tema seisundi väljaselgitamiseks. Vaatamata suurenenud tähelepanule ja lendorava kaitseks ette võetud sammudele on ta muutunud üha haruldasemaks ning on praegu tõsises väljasuremisohus.

20. sajandi algusest alates on lendorav oma levila läänepiiril pidevalt taandunud.

Leedust kadus ta juba 19. sajandi keskel.

Lätist (üsna Eesti piiri äärest) ning Valgevenest on viimased napid teated lendoravast pärit selle aastatuhande algusest.

Soomes on viimase arvukushinnangu alusel 143 000 emaslooma [30].

Kuni 1918. aastani näis lendorav Eestis olevat veel üsna laialt levinud: teda oli nii Pärnu-, Viljandi- kui ka Virumaa metsades, aga ka mitmel pool Kagu-Eestis. Esimesel Eesti iseseisvusperioodil laekus teateid ka uutest kohtadest. Veel 1960. aastate teisel poolel langes lendorava levikupilt enam-vähem kokku 1920. aastate omaga, ainult Kagu-Eestist hakkas lendorav kaduma, veidi hiljem hakkasid hääbuma ka Pärnu- ja Viljandimaa asurkonnad.

Väljatõrjutud ja sissetoodud imetajaliigid Eesti imetajate hulgas toimus möödunud sajandil palju muutusi. Kui kahe maailmasõja vahel langes jahiulukite arvukus tulirelvade leviku ja salaküttimise rohkuse tõttu madalseisu, siis 1960. aastateks olid põder, metssiga, karu, hunt ja ilves juba taas arvukad. Selle aja jooksul on osa liike Eestist ka kadunud (nt lagrits) või jõudnud väljasuremise piirile. Siia taasasustatud kobras on paljud maaomanikud ära pahandanud, samas on mitmel võõrliigil märksa tõsisem mõju Eesti elustikule.

Hõbehaigur (Egretta alba) Hõbehaigur hakkas end Eestis regulaarsemalt näitama 1990. aastate lõpul. Kui 2000. aasta jooksul sai meil kirja ainult viis selle liigi vaatlust (võimalik, et vaadeldi korduvalt kolme erinevat lindu), siis alates 2005. aastast Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon enam uusi vaatlusi registreerima ei hakanud – nii arvukalt hakkasid need valged kaunitarid end ilmutama. Suurem osa hõbehaigru

1991. aastast on lendoravaid uurinud Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Terioloogia Seltsi ühine lendorava töörühm, 1994. aastast käib ka lendorava riiklik seire. Ehkki veel sel aastatuhandel on lendorava uurijad saanud teateid uutest leiukohtadest Rapla- ja Pärnumaal, on viimaste seireandmete alusel lendorava olukord

Hõbehaigur Valguta poldri koloonia kohal

30

31

- MUUTUV EESTI LOODUs -

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Kobras (Castor fiber)

1890. aastal oli lendorav Eestis levinud ca 5000 km2 suurusel alal

2015. aastal oli lendorav Eestis levinud ca 550 km2 suurusel alal

Ennustatav väljasuremise kuupäev: 01.01.2020

Lendorava elupaigad ja arvukus Eestis alates 1890. aastast. Jaanus Remmi järgi

üsna kriitiline ja kiiresti halvenev [31]. Vii- elavad, kaitsta lisaks nende elupaikadele mane arvestatav lendoravate asuala on ka võimalikke rändekoridore. Samal ajal säilinud Virumaal Alutaguse piirkonnas. on metsaomanikes tekitanud pahameelt see, et kaitse alla on võetud alasid, kus Pikka aega ei olnud taasiseseisvunud lendoravat parasjagu ei pruugi elada.

Eestis haavapuidule õieti turgu ja haavad 2015. aastal näitas lendorava uurija said metsas rahus seista. 2006. aastal rajati Jaanus Remm, et kui 1890. aastatel Kundas tselluloosikombinaat Estonian Cell, võisid lendoravad Eestis elada umbes mis toodab 160 000 tonni haava puitmassi 5000 km2 suurusel alal, siis nüüdseks aastas. Pärast seda on raietega hävitatud on nende leviala suurus kahanenud üha rohkem lend-oravale sobivaid vanu 550 ruutkilomeetrile ning pesitsusala haavikuid. Raiete ja tormikahjustuste suurus on veel ehk ainult 1–2 km2. Jaanus tõttu on loomade leiukohad üksteisest Remmi hinnangul on lendorav Eestis isoleeritud. Lendorav ei suuda kulgeda väljasuremisvõlas2 ning võib hävida Eesti maapinnal mööda raiestikke – seal loodusest 2020. aastaks. on ta kohmakas ja haavatav. Väikeste gruppidena isolatsioonis elavad lendoravad on seetõttu kaotanud võimaluse levida teistesse sobivatesse 2 Väljasuremisvõlas on liik, kelle elutingimused ja poelupaikadesse. Lendorava kaitseks pulatsiooni väiksus ei võimalda tal enam liigina ellu kuid väljasuremise põhjused avalduvad väikese tuleb metsamassiivides, kus lendoravad jääda, ajalise viivitusega.

32

küttimise kogemusi ja loomade arvukus tõusis nii suureks, et nad hakkasid valmistama tõsist peavalu nii metsameestele kui ka maaparandajatele.

Ligi sada aastat oli Eesti loodus ilma koprata, kes oli juba 19. sajandi keskel meilt täielikult välja kütitud. 1957. aastal taasasustati Venemaalt toodud koprad uuesti meie jõgedele. Soome alustas kobraste reintrodutseerimise projekti juba 1930. aastatel. Põhjanaabrid soovisid kopraid saada Norrast, kus koprapopulatsioon oli halvimad ajad üle elanud. Naabrite dokumendiveskid jahvatasid aga aeglaselt ja seetõttu lasti IdaSoome aladele 1933. aastal sisse Kanada koprad. 1935. aastal saadi kätte ka Norra koprad, kes asustati Soome lääneossa. Nii Norrast kui ka Kanadast toodi järgnevatel aastatel veel loomi, sest arvati, et tegemist on ühe ja sama liigiga. See oli viga – liikide ümberasustamisel on ikka mõistlik enne üheksa korda mõõta. Kanada koprad osutusid konkurentsivõimelisemateks, vallutasid Soome ja on juba jõudmas Rootsi piiri äärde, Euroopa kobras hingitseb Ida- ja Kagu-Soomes. Võrreldes Euroopa kopraga on Kanada kobras märksa tõhusam tammiehitaja ja põhjustab märksa suuremaid üleujutusi.

Meie faunas ei ole loomaliiki, kes suudaks kopraga keskkonna ümberkujundamise mastaapide osas võrrelda. Kopra pesakond võib oma tegevusega muuta jõgede sänge ja üle ujutada hektareid metsa, tekitada kopralamme, kus muutub kogu taimestiku koosseis. Kopra rahmeldamise majanduslik tulem võib inimese ahastama panna, aga ökoloogid peavad kobrast võtmeliigiks, kes loob nišše ja elupaiku paljudele teistele liikidele. Kobras on meie suurkiskjate – eriti hundi ja ilvese saakloom ja mängis 2011.–2013. aastate karmide talvede tõttu langenud metskitsede arvukuse ajal kiskjate toidulaual olulist rolli.

Mitmel pool Eestis on kobras maastiku ilmet oluliselt muutnud. Kui veel 1970. aastatel palistasid Kasari jõe alamjooksu ja lisajõgede kaldavalle kõrged puud, siis praeguseks on jõekaldad peaaegu paljad ja kobras ise peab leppima peamiselt kiiresti kasvava pajuvõsa iga-aastase kärpimisega. Tänaseks on koprad ammendanud oma taasasustamisaegse toiduvaru ning sageli peab koprapere pärast mõneaastast tegutsemist asupaika vahetama.

Vaatamata sellele, et kopraid kütitakse päris palju, on konkurents loomade vahel tihe ja nii mõnedki pesakonnad tulevad asulatesse ja linnadesse, kus neid muidugi rõõmuga ei nähta. Kobraste eluala laienemine jätkub saartel – Hiiumaale toodi koprad sisse 1970. aastatel. Saaremaal leiti esimesed teadmata päritoluga koprad selle aastatuhande alguses Koigi järvelt. Kuna Eesti staažikaim koprauurija

Kopra ökonišš – veekogude äärsed puistud – oli saanud ligi sada aastat puhata ja esialgu oli kopra toidulaud väga rikkalik.

Meie fauna suurim näriline sigis jõudsalt.

Veel 1970. aastatel püüti sealt, kus koprad olid juba arvukaks muutunud, osa loomi kinni ja asustati veel koprast puutumatutesse Eesti osadesse. 1980. aastast alates on kobras taas jahiloom. Esialgu püüti loomi erilubade alusel piirkondadest, kus koprakahjustused olid suured, kuid juba kolme aasta pärast kaotati see eristaatus [32]. Alguses nappis jahimeestel kopra 33

- MUUTUV EESTI LOODUs -

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

muutus peatselt kogu Mandri-Eestis arvukaks. Ondatra suutis päris oluliselt mõjutada veekogude taimekooslusi – ta sõi ohtralt järvkaislat, vesikuppe, vesiroose ja teisi vee- ja kaldataimi. Piisamrotid söövad ka jõevähke ning järvekarpe. Lühikese ajaga oli ondatrast saanud probleemliik, kelle arvukust ei tundunud kahandavat ka üha hoogustuv küttimine.

Nikolai Laanetu on saarlasi hoiatanud, et kopra arvukuse suurenedes võib jõevähk tõsiselt kannatada saada [33], püüavad jahimehed kobrast Saaremaal hoolega ohjes hoida.

Euroopa naarits (Mustela lutreola) ja mink (Mustela vison) Euroopa naaritsa leviala kattis kunagi peaaegu tervet Euroopat Uuralitest Atlandi ookeanini. Praeguseks on naarits aga peaaegu kõikjal välja surnud. Ka Eesti loodusest jõudis ta kaduda – täpsemalt, viimased naaritsad püüti loodusest ja viidi Tallinna loomaaeda 1990. aastatel, kui selgus, et see liik on looduses kriitiliselt ohustatud ja ilmselt sureb ilma inimese sekkumiseta välja. Euroopa naaritsale sai saatuslikuks konkurents ameerika naaritsa ehk mingiga, kes 1980. aastatel karusloomakasvandustest loodusesse pääses.

Mink on euroopa naaritsast tugevam ja ökoloogiliselt märksa paindlikum liik, kes muu hulgas hõivas ka euroopa naaritsa (ja osaliselt isegi tuhkru) ökoniši. On levinud ka väide, et konkurentsieelisega isased mingid paaritusid euroopa naaritsa emasloomadega, kuid hübriidsed looted ei olnud arenemisvõimelised. Praegu on naaritsaspetsialistid selle hüpoteesi suhtes skeptilised [34].

Euroopa naarits

populatsioon vajab vähemalt esialgu regulaarset turgutamist uute isenditega, kuid seiretulemused näitavad, et euroopa naarits on asunud Hiiumaal paljunema.

Hiiumaa on siiski liiga väike saar selleks, et naaritsa edasisse saatusesse täie optimismiga suhtuda. Aastal 2012 asustati esimesed naaritsad ka Saaremaale, kuid kõik raadiosaatjatega varustatud loomad hukkusid – enamasti kiskjate hammaste läbi.

Ondatra ehk piisamrott (Ondatra zibethicus)

Loodusest püütud naaritsatega pandi Tallinna loomaaias alus tehispopulatsioonile, et selle kosudes looduslik asurkond taastada. Mandri-Eesti selleks enam ei sobinud, sest siin ei õnnestu kõikjal tavaliseks muutunud minki enam kuidagi piirata.

Niisiis asustati euroopa naaritsad 2000. aastal Hiiumaale, kust eelnevalt mingid välja püüti. Selline kunstlikult asustatud

Põhja-Ameerika päritolu ondatrad ehk piisamrotid lasti Vooremaa järvedesse ja Ulila jõkke esmakordselt 1947. aastal. Loomad toodi Venemaalt Laadoga järvelt, kuhu nad olid asustatud juba 1927. aastal.

1950. aastatel viidi loomi juba asustatud paikadest ka Kagu-Eesti järvedele ning 1959. aastal lasti Narva veehoidlasse Leningradi oblastist pärit ondatraid. Liik

34

loogiajaama maile lahti Venemaalt Kalinini oblastist toodud esimesed 86 looma [36]. Pole kahtlust, et kährikud oleksid, ehkki pisut aeglasemalt, Eesti vallutanud ka naaberaladele loodud populatsioonidest. Kährikute sissetoomist põhjendati sellega, et nad olevat väga kasulikud loomad, kes söövad ainult taimset toitu, kusjuures kasulikkus seisnes üksnes nende hinnatud karusnahas. Selline pühalik suhtumine kährikkoera ei kestnud kaua.

Peatselt selgus, et kährik on kõigesööja, kes õgib ühtviisi hea meelega linnupoegi ja -mune, konni ja sisalikke, inimeste toidujäätmeid, teravilja, pihlakamarju, õunu ja pirne kasvõi puu otsast, tikreid põõsast ja mida kõike veel. Maaspesitsevatele lindudele on kähriku ja mingi tulek Eestisse mõjunud laastavalt.

1980. aastatel hakkas aga ondatraid vähemaks jääma ning 1990. aastatel võis liiki kohata peamiselt veel vaid Narva veehoidlal, Pihkva- ja Lämmijärvel. Samalaadne muutus toimus ka Soomes, kus juba 1920. aastatel sisse toodud piisamrotid kadusid peaaegu täielikult nii Lõunakui ka Kesk-Soomest. Oma osa ondatra arvukuse vähenemisel oli ilmselt mingil, kes oma päriskodumaal on ondatra peavaenlane [35]. Arvatakse, et ainult mink suudab tungida ondatra pesakuhilatesse.

1955. aastani oli uustulnuk meil jahikeelu all, seejärel kehtestati talle jahiajad ja 1957/58. aasta jahihooajast kuulutati kährik lindpriiks. 1960. aastate alguses üritati kährikutest lahti saada ning hävitati ka nende pesakondi [37]. Praegu on selge, et Eestis end mugavalt sisse seadnud kährikkoeri siit välja küttida ei õnnestu.

Päriselt pole ondatra meilt kadunud ja viimastel aastatel kohatakse piisamrotte taas elualadel, kus neid vahepeal ei olnud. Nagu närilised ikka, võib ondatra olla väga viljakas. Emasloomad toovad soodsa suve jooksul ilmale kaks pesakonda, milles on seitse kuni tosin poega. Suguküpseks saab ondatra aastaselt.

Kährikkoer sigib kiiresti – 1968. aastal kähriku viljakust uurides saadi Eesis pesakonna keskmiseks suuruseks 6,8 kutsikat (kõige suurema pesakonna suurus oli koguni 18 kutsikat) [38]. Soomes tehtud uuringud on näidanud, et kõige sagedamini on pesakonnas 9, maksimaalselt aga 16 kutsikat [39]. Ka asurkonna juurdekasv sügiseks on kährikkoeral väga suur – Soomes näiteks peaaegu 2,7 korda. Ei Eestis ega Soomes ei ole viimasel ajal söandatud anda ametlikke hinnanguid kährikkoera arvukuse kohta. Siin-seal ettetulevad arvud 15 000–30 000 looma

Kährikkoer (Nyctereutes procynoides) Esimene teadaolev kährikkoera leid Eestis on saanud kirja 1938. aastast Kamenka saarelt Pihkva järves. Venemaa Euroopaosasse oli Kaug-Ida päritolu kährikkoeri hakatud sisse tooma juba 1929. aastal, Läti põhjaossa toodi esimesed loomad 1947. aastal. 1950. aastal lasti Eestis Pikknurme ja Põltsamaa metskonda ning Puhtu bio35

- MUUTUV EESTI LOODUs -

teisedki maismaateod (näiteks pärast muruniitmist) oma surnud liigikaaslasi.

Kindlasti kuuleme aga selle ülimalt viljaka liigi „hirmutegudest“ Eestis peagi rohkem.

tunduvad olevat liiga tagasihoidlikud – näiteks ainuüksi 2013. aastal kütiti Eestis 11 043 kährikut. Kährikute asustustihedus on väga varieeruv – seal, kus söögipoolist on palju, võib elada väga palju loomi lähestikku.

Kahjuks on teateid, et võõramaiste teetigude pähe on Eestis tapetud meie kodumaiseid suuri nälkjaid – must- ja suurseatigu. Eesti suuremakasvulistest seatigudest, must-seateost ja suur-seateost, on hispaania teetigu kerge värvuse järgi eristada. Hispaania teetigu on eredavärviline – tavaliselt oranž või punakaspruun ning kaetud oranži limaga. Must-seatigu on värvilt peaaegu must ja suur-seatigu musta-pruunikirju. Võõrliigiga veidi sarnasem on kollane teetigu (seenekannelnälkjas), keda võibki kõige sagedamini näha seente viljakehadel ja kes on kuni 7 cm pikkune (tavaliselt väiksem) helepruun tigu. Vaatamata sellele, et meie kodumaised nälkjad ei pruugi kõigile sümpaatsed olla, on nad vähearvukad ega tekita kellelegi liigseid probleeme. Ühtlasi on neil meie elukoosluste toiduahelates kindel koht ja neist sõltub nii mõnegi teise liigi – näiteks jaanimardika – käekäik.

Sissetungivad selgrootud Peatüki alguses oli juttu, et tiivulisi putukaid on Eestisse viimastel aegadel sisse rännanud päris rohkesti. Oma leviala loomulikult laiendavate selgrootute kõrval on ka üksjagu neid, kes on aia- või põllukahjurina meile põllumajandussaaduste, mulla või istikutega sisse reisinud.

Hispaania teetigu (Arion vulgaris) Hispaania teeteo päriskodu on peamiselt Portugal, kust ta on tõenäoliselt koos potitaimedega levinud naaberaladele ja sealt edasi peaaegu kogu Euroopasse. 2007. aastal kirjutati Eesti Päevalehes „hispaania mõrvartigude“ hirmutegudest Rootsi aedades. Hirmul on tähelepanelikud silmad – pärast seda artiklit hakkas teateid nende suurte (7–15 cm) nälkjate kohta tulema ka Eestist. Esialgu peeti teda lusitaania teeteoks (Arion lusitanicus) ja selle nime all on ta siiamaani paljudes võõrliike käsitlevates materjalides, kuid kõikjal meie lähialadel on tuldud järeldusele, et algses määrangus on kaks väga sarnast liiki omavahel segi aetud.

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) Kartul on pärit Peruust, kartulimardikas aga Sonora kõrbealalt Põhja-Ameerikast, kus ta toidutaimeks oli okkaliste lehtedega kartuli sugulane maavitsaline Solanum rostratum. Esimest korda tabati kartulimardikas kartulil toitumas Koloraado osariigis 1840. aasta paiku, pärast seda vallutas ta Ameerikas kartulipõllud paarikümne aasta jooksul. Euroopast leiti koloraado ehk kartulimardikad esimest korda 1877. aastal Liverpooli ja Rotterdami sadamates, mille-

Hea isuga hispaania teetigu on juba kujunenud nuhtluseks nii Saksamaa kui ka Põhjamaade aedades ja aedviljapõldudel. „Mõrvarteoks“ on teda ehk veidi ülekohtune kutsuda, tegelikult söövad paljud 36

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

le järgnesid leiud kartulitaimedelt Saksamaal. Esimesed tulnukad suudeti ilmselt hävitada, kuid nad ei jäänud viimasteks.

Prantsusmaal seadsid nad end 1914. aastast sisse Bordeaux ümbruses. Esimese maailmasõja puhkedes rääkis Saksa propaganda sellest, et prantslased kasutavad mardikaid bioloogilise relvana Saksamaa vastu. Teise maailmasõja lõppedes olid eriti suured kartulimardikakahjustused Ida-Saksamaal ja nõukogude propaganda kordas sakslaste vanu vigureid, väites, et tegemist on jänkide bioloogilise relvaga.

need jagada umbrohtudeks, kelle levik põhjustab probleeme eelkõige aedades ja põldudel ning naturaliseeruvateks liikideks, kes hakkavad levima looduslikes kooslustes ning seal kohalike liikidega konkureerima.

Võõrliikide kohta on püütud koostada „musta nimekirja“, mille puhul püütakse määratleda ka nende ohtlikkust. Selline riskianalüüs pole aga senini valmis saanud. Keskkonnaministri määrusega on koostatud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri, kelle elusate isendite toomine Eestisse on keelatud.

Selles nimekirjas leidub nii liike, kes on Eestis juba väga tugevasti kanda kinnitanud (näiteks Sosnovski ja hiid-karuputk ning kanada kuldvits), kui ka neid, keda Eesti looduses seni kohatud ei ole.

Eestist leiti esimesed kartulimardikad 1965. aastal, pärast seda laienes levila kiiresti – 1970. aastate alguses oli kartulimardika koldeid kogu Eestis [40]. Venemaal on kartulimardikas levinud kuni Kaug-Idani. Kiiresti paljunev kartulimardikas on kujunenud resistentseks paljude pestitsiidide suhtes. Üht tungalteraliste sugukonda kuuluvat seeneliiki Beauveria bassiana saab küll kasutada bioloogilise pestitsiidina kahjuri vastu, kuid siiamaani peetakse kõige tõhusamaks kartulimardika tõrjeks röövikute käsitsi korjamist.

Kartulimardikast päriselt lahti saada ei ole mingit lootust.

Eesti looduses on terve rida tulnuktaimi, kes on meil naturaliseerunud ja üldlevinuks saanud juba väga ammu ning kellega ei ole seetõttu enam mõtet võidelda.

Sellised on näiteks tähk-toompihlakas, lõhnav kummel, kanada vesikatk ja punane leeder. Neist üksnes kanada vesikatkul on komme tõrjuda oma kasvupaigalt välja kõik teised taimed.

Murettekitavamad on naturaliseerujad, kelle levila on viimastel aastakümnetel oluliselt laienenud. Tuntuim neist on Sosnovski karuputk, kuid väga invasiivsed on ka noollehine salat, hulgalehine lupiin ja palsamipappel. Potentsiaalselt ohtlikud on naturaliseerujad, kelle leiukohti pole praegu veel palju, kuid kes on võimelised teatud kasvupaiku üsna kiiresti vallutama. Nende hulka kuuluvad näiteks magus kirsipuu, harilik sigur ja ida-kitsehernes.

Lisaks neile leidub meie looduses suur hulk taimeliike, kes on suutnud aedadest,

Taimeseemneid levitamas Selles raamatus kirjeldatud muutused elukooslustes tähendavad enamasti suuri muutusi taimestiku struktuuris. Nii Eestis välja surnud kui ka siia hiljuti jõudnud taimeliikide arv on suur, siiski on nende mõlema puhul sageli tegu oma levila äärealal olevate liikide leviala loomuliku ahenemise või laienemisega. Ka taimedest rääkides on kõige enam mõtet peatuda võõrliikidel. Kõige üldisemas plaanis võib 37

- MUUTUV EESTI LOODUs -

parkidest või teistest tehiskooslustest looduslikesse kasvupaikadesse „karata“, kuid kellelt meie praeguste teadmiste kohaselt erilist ohtu oodata ei ole. Nende hulgas võib nimetada harilikku katkujuurt, mädarõigast, saarvahtrat, teekummelit, lõhislehist päevakübarat, lumikellukest jpt.

põldudel nuhtluseks. Tõlkjale näib hästi sobivat just lubjarikas pinnas, kus ta võib kasvada ka looduslikes kooslustes.

Hiid- ja Sosnovski karuputk (Heracleum mantegazzianum ja Heracleum sosnowskyi)

Umbrohtudel on elutingimuste suhtes umbes sarnased nõudlused kui põllutaimedel. Sellele vaatamata pärinevad küllaltki paljud neist meie enda loodusest. Enamasti on nad siis pärit kasvukohtadest, kus loodusjõud vahel „platsi puhtaks löövad“ – näiteks mererannikult, jõgede kallastelt (orashein, põld-piimohakas, vesihein), põlendikelt (pajulilled ja põdrakanep) või ka loomaradadelt (kõrvikud). Suur osa umbrohtudest on aga meile jõudnud koos kultuurtaimedega.

Sellised on näiteks rukkilill, põldsinep, põldrõigas ja tõlkjas. Umbrohtude sissetung on kestnud niisama kaua kui Eestis on põldu haritud ja jätkub täie hooga.

Euroopa suurimad rohttaimed, hiid- ja Sosnovski karuputk on pärit Kaukaasiast.

Esimesed hiid-karuputked jõudsid Eesti herbaariumitesse 1900. ning Sosnovski karuputked 1957. aastal. Arvatavasti tõid hiid-karuputke Eestisse mõisnikud ilutaimena juba 19. sajandil. 1950. aastatel toodi meile sisse igas mõttes väga sarnane liik Sosnovski karuputk, mida katsetati põllumajanduses silo- ja meetaimena.

Tarbetaimedena neist asja ei saanud – Eesti uuemas folklooris ringleb mitmeid värvikaid lugusid inimeste kannatustest, kes otsustasid kasutada karuputke lehti tualettpaberina. Ka ettevaatamatud silotegijad avastasid, et taimedega kokku puutudes võib saada rängalt kõrvetada, tekivad villid ning kannatada saanud kohad paranevad raskelt. Džinn oli aga pudelist välja lastud – karuputked levivad seemnetega jõudsalt ning isegi tärkav võsa ei suuda nendega võistelda. Seetõttu alustas Keskkonnaministeerium juba 2005. aastal Sosnovski ja hiid-karuputke tõrjekampaaniat, mis kestab siiani. Tõrje on olnud edukas selles mõttes, et vähenenud on nii karuputke kasvukohtade kui ka taimede endi arv. Arvestada tuleb aga sellega, et karuputkede näol on tegemist tõeliste seitsmepealiste lohedega – kui ka mõni taim jõuab enne tõrjujate saabumist viljuda ja seemned mulda poetada, on kogu senine töö olnud suhteliselt kasutu.

Tõlkjas ehk rakvere raibe (Bunias orientalis) Ees-Aasia poolkõrbetest ja steppidest pärit tõlkjas sattus Eesti põldudele juba 18. sajandil. Tõlkja levikut Euroopas on seostatud Vene sõjaväe liikumisega.

Näiteks Pariisi ümbrusse jõudis ta VenePrantsuse sõja ajal (1812. aastal) vene sõjaväe hobuste söödaga. Ka Rakvere ümbruses kinnitas tõlkjas kanda Krimmi sõja ajal 19. sajandi lõpul, mil Rakvere lähedal paiknenud vene armee hobustele toodi heina Ukrainast. 20. sajandil on see võimsakasvuline umbrohi jätkanud oma võidukäiku ja muutunud paljudel Eesti

38

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

Lemm-maltsad (Impatiens sp)

Suur ja dekoratiivne balsamiin-lemmmalts alustas oma vallutusretke Eestis samuti Tartu botaanikaaiast ja seda väidetavalt juba 1802. aastal. Ehkki lillelembesed aiapidajad toovad balsamiin-lemmmaltsa oma aedadesse meelsasti ja see sealt ka oma perekonnale iseloomulikul viisil edasi levib, ei ole ta siiski nii invasiivne kui eelmine liik. Looduslikesse kooslustesse satub ta harva ja ei suuda seal enamasti kaua vastu pidada.

Väikeseõiene lemm-malts (Impatiens parviflora) on õige mitmes Eesti piirkonnas, näiteks Tartumaal, igale aiapidajale tuttav ja praeguseks meil levinud juba peaaegu kõikjale. Selle tulnuka sarnane on meie pärismaine liik, õrn lemm-malts, mis kasvab ojakallastel ja niisketes metsades ning koduaeda ei kipu. Lemm-maltsad on tuntud „puutetundlikkuse“ poolest.

Nende valminud vilja poolmed rulluvad puudutamisel kokku ning katapulteerivad seemned taimest 2–3 meetri kaugusele.

Niiviisi – paari meetri haaval, väikeseõiene lemm-malts peamiselt levinud ongi, ehkki kaugemaid vallutusretki on temagi ilmselt teinud koos istikupottide, mullakoormate ja teiste abivahenditega.

Ida-kitsehernes ehk galeega (Galega orientalis) ja hulgalehine lupiin (Lupinus polyphyllus) Alates 1970. aastatest on Eestis kasvatatud sööda-, silo- ja mulla omadusi parandava taimena ida-kitsehernest, kes on enam tuntud galeegana. Galeega on pilkupüüdvate siniste õitega kõrgekasvuline püsik.

Eestis on aretatud esimene galeegasort maailmas.

Siberi päritoluga väikeseõiest lemmmaltsa kirjeldati 1824. aastal ja juba 1935. aastal levitas ta oma seemneid Dresdeni, Berliini ja Genfi botaanikaedades. Huvitava taime seemned omandas seemnevahetuse teel peatselt ka Tartu ülikooli botaanikaed. Juba 1852. aastal on teda aga kirjanduses mainitud kui metsistunud taime Tartu parkides ja aedades [41].

On teada, et huvitava käitumisega taime viidi ka mõisa-aedadesse. Täiesti usutav on, et lemm-maltsa levitasid edasi lapsed, keda seemneid pilduv umbrohi siiamaani lummab.

Kitseherne põllumajanduslik väärtus on vaieldamatu, kuid sugugi meeldiv ei ole see, et ta kipub metsistuma ja vallutab mööda teeservi levides ka uusi alasid.

Galeega pooldajad väidavad küll, et ilma liigispetsiifilise sümbiontse bakterita ei suuda kitseherne seemned idaneda ja taime külvates tuleb alati seemned nakatada. Ometi on ilmne, et kitseherneid kasvab massiliselt ka seal, kus keegi neid külvanud ei ole. Kuigi galeegad vallutavad kergemini söödid ja jäätmaad, levivad nad ka looduslikesse taimekooslustesse, kus paljud põlisliigid nendega konkureerida ei suuda.

Umbrohuna ei ole väikeseõiene lemmmalts küll eriti tülikas ja teda on kerge välja kitkuda. Märksa visamalt kui peenardel, istub ta aianurkades, puuriitade vahel ja hekkide all ning pillub sealt seemneid.

Ta on vallutanud prahipaigad ja levib ka looduslikesse kooslustesse. Sattudes kokku meie loodusliku õrna lemm-maltsaga, tõrjub ta viimase välja.

Bakteritega nakatamise juttu räägiti kunagi ka teise kõrgekasvulise liblikõielise 39

- MUUTUV EESTI LOODUs -

– hulgalehise lupiini kohta [42]: „Valerjainovka“ kolhoos (Krasnogvardeiski r.) teeb tänavu aasta esimese katse külida 2 proovihektaari lupiini maaväetamiseks. Üks hektaar jäetakse seemne jaoks, kuid teine rullitakse maha, küntakse maa sisse, kuhu pärast talirukis külvatakse. Katsepõldudel tehtud proovid on näidanud, et lupiiniga väetatud põllud ei anna mitte vähem viljasaaki, kui sõnnikuga väetatud põllud. Meie Leningradi oblastis olevad maad ei ole aga mitte kõige soodsamad lupiini kasvatamiseks. Et lupiin hästi kasvaks, selleks on tarvis maa neutrogrini bakteeriatega üle pritsida.“

- Elustik muutub inimese kaasabil ja ilma -

nõgest meenutavate lehtedega karvane umbrohi on praeguseks vallutanud suure osa Lõuna-Eestist, Euroopas on ta levinud mosaiikselt. Soojalembene võõrkakar tärkab teistest umbrohtudest hiljem, kuid kesksuvest alates saab temast paljudes aedades ja põldudel valitsev umbrohi.

Leeder-sõrmkäpp (Dactylorhiza sambucina) Leeder-sõrmkäpp on näide Eestis väljasurnud taimeliigist, keda meile on püütud tagasi tuua. Leeder-sõrmkäpp on huvitav käpaline, kelle õied võivad olla nii kollased kui ka punased, kusjuures tema erinevates populatsioonides on erinevat värvi õitega taimede vahekord erinev: Ahvenamaal on rohkem punaseid, Gotlandil kollaseid, Norras on ainult kollased jne. Saaremaa läänerannikul kasvas leeder-sõrmkäpa kollane vorm, mida peetaksegi põhivormiks. Viimased leeder-sõrmkäpad võisid taimehuvilised oma kasvukohtadelt Saaremaal välja kaevata 1901. aastal – nii on vähemalt dateeritud viimased herbaarlehed herbaariumides.

Galeegast märksa kiiremini metsistuv lupiin ei sobi loomasöödaks oma suure alkaloidide sisalduse tõttu. Nii ongi neid mügarbakterite abil lämmastikku siduvaid taimi kasutatud mullaparandajana, lupiinide värvikate õitega sorte kasutatakse palju ka aianduses. Küpseks saanud lupiinikaun paiskub vedruna lahti ja heidab seemned meetrite kaugusele. Nii on ta, eriti Lõuna-Eestis, mille liivaseid muldi püüti lupiini abil viljakamateks muuta, juba suuri maa-alasid vallutanud. Ehkki agronoomias ei ole lupiinil enam endist tähtsust, levivad lupiinid loodusesse ka aedadest.

1989. aastal toodi Eesti Orhideekaitse Klubi eestvõttel Ahvenamaalt 28 taime Lääne-Saaremaale leeder-sõrmkäpa kunagistele kasvualadele. Käpaliste istutamine loodusesse on aga harva tulemusrikas – kui esimestel aastatel pärast istutust leiti veel õiteta taimi, siis praeguseks on needki kadunud [43, 44].

Karvane võõrkakar (Galinsoga ciliata) Lõuna- ja Kesk-Ameerikast pärit karvast võõrkakart kasvatati Tartu ülikooli botaanikaaias juba 1841. aastal, 1921. aastast on teateid sellest, et ta on hakanud ümbruskonnas levima. On arusaamatu, miks oli tarvis seda taime, mille kõige tähelepanuväärsem omadus on suur seemnete arv, botaanikaaias kultiveerida. Pisikest valgete korvõisikutega ja veidi 40

Lutikkäpp

Leeder-sõrmkäpp

Lisaks leeder-sõrmkäpale kasvas Saaremaal 19. sajandil teinegi sealt praeguseks kadunud käpaline – lutikkäpp, kes on praegu kadumas ka oma endistelt kasvukohtadelt Kesk-Euroopas. Ka selle liigi eksemplarid on jõudnud herbaariumi. Liiga agaraid kollektsionääre on Euroopas peetud nii mõnegi käpaliste leiukoha kadumise põhjuseks. Mitmes riigis tegutsevad isegi vabatahtlikud „orhideevahid“, kelle ülesandeks on jälgida, et keegi taimi loodusest kaasa ei võtaks. Siiski on leeder-sõrmkäpa ja lutikkäpa puhul raske öelda, kas nende kadumises olid süüdi harrastusbotaanikud või hoopis keskkonnatingimuste muutused.

41

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Metsaga kaetud maa muinasajal

Kahanev ja kasvav Eesti mets Maailmas on jäänud metsa vähemaks, Eestis tulnud juurde

metsa kasvavat veidi vähem kui Eestis) ning seejärel Eesti (52%). Ka ühe elaniku kohta on kõige rohkem metsa Soomes – 4,6 ha, Rootsis 2,9 ha, Eestis ja Lätis 1,7 ha ning Norras 1,6 ha. Näiteks Taanis on aga ühe inimese kohta kõigest 0,08 ha ja Hollandis vaid 0,02 ha metsa. Metsasuse arvestamiseks on erinevates riikides veidi erinevad lähtekohad ja metoodikad. Eestis on näiteks 1999. aastast metsavarude hindamise aluseks statistiline metsainventuur – valikuuring, mille puhul tuleb arvestada statistilise veaga [45]. Kuna just viimastel kümnenditel on enamikus Euroopa riikides metsa osakaal suurenenud üsna kiiresti, siis ei saagi riikide metsasuse edetabelit päris täpseks pidada. Eestis on metsasuse juurdekasv viimasel kümnendil pidurdunud ja mõnede aastate lõikes võib rääkida ka metsasuse vähenemisest. Ka edaspidi võib raieaktiivsusest olenedes kasvava metsa pindala ja puidutagavara nii suureneda kui väheneda, kusjuures isegi kuni 10% suurune kahanemine oleks kooskõlas Eesti metsanduse arengukavaga [46].

Metsade pindala vähenemine ehk metsatustumine on väga tõsine globaalne keskkonnaprobleem, mis pühib Maa pinnalt suure hulga liike ja mõjutab oluliselt kliimat. Ehkki eriti suurt muret tuntakse troopikametsade hävitamise pärast, väheneb kiiresti ka Põhja-Ameerika ja Siberi parasvöötme metsade pindala. Seevastu peaaegu kõigis Euroopa riikides on metsasus alates 20. sajandi lõpust suurenenud.

Erandiks ei ole ka Eesti, kus mets katab praeguseks juba üle poole kogu maismaast.

Euroopa kõige metsasem maa on Soome, kus mets katab juba 73% maast, järgnevad Rootsi (70%), Sloveenia (62%), Läti (54%) (kus me alles äsja arvasime

Vaade Noodasjarvele Kutiorus Vorumaal. Mets varjab Eestis paljusid kunagisi avaraid vaateid.

Ajakirjanik ja ajaloolane Hindrik Prants kirjutas oma lapsepolvest (1870. aastad): „Siit vois naha – olgugi, et osalt puudega varjatult – uhel pilgul nelja jarve – lahemal kolme paisjarve ja kaugemal suurt Noodasjarve. Ule Noodasjarve oli vaba vaade Lasva poole – ka hasti kaugele. Selgesti paistis Pindi kirik, mis nais olevat usna lahedal.

Foto: Johannes Mikk, 1920. aastad.

valmistamiseks, kuid kõige enam kütteks.

Püsivamatest inimeste kasutatavatest metsaradadest said hiljem teed. Kiviaja inimesed elasid väikeste kogukondadena veekogude kallastel – nõnda olid nii kala kui ka liha lähedalt võtta.

Mõistagi on olnud ka selline aeg, kus Eesti oli peaaegu täielikult metsaga kaetud. Pärast jääaega asendusid tundrakooslused kogu Eesti alal metsadega, märjematel aladel hakkasid arenema sood. Kõige levinumad puuliigid olid Põhja-Eestis mänd ja Lõuna-Eestis kask. Hiljem, Atlantilisel kliimaperioodil (8000–5000 aastat tagasi) muutus kliima soojemaks ning niiskemaks ja levima hakkasid laialehised puud – pärn, jalakas, künnapuu ning tamm, ka kuusk hakkas hoogsamalt maad vallutama just sel ajal.

Nooremal kiviajal muutus ilmastik kuivemaks ja jahedamaks ning laialehiste puude asemel hakkas viljakamatel muldadel üha enam kasvama kuuske. Sel ajal said meie alal elanud inimesed aimu ka maaviljelusest. Õietolmuanalüüside põhjal on järeldatud, et paljud teraviljad jõudsid Eestisse varem kui senimaani arvatud: kaer umbes 4000 aastat eKr, oder 3900 a. eKr ja nisu 3500 a. eKr. Esimesed koduloomaluude leiud Eesti alalt pärinevad ajast 3000 aastat eKr. Üleminek küttimiselt ja koriluselt maaviljelusele oli siiski väga aeglane – alates esimeste kultuurkõrreliste taimede õietolmu ilmumisest kulus Põhja- ja Lääne-Eestis umbes 2500 aastat enne kui on võimalik rääkida põhiliselt viljelusmajandusest elatuvatest ühiskondadest. Toona märksa laiema takistusena maad poolitanud Emajõe tagune ja liivakivist aluspõhjaga Lõuna-Eesti oli põllunduse arengus Põhja- ja Lääne-Eestist tuhatkond aastat maas [47].

Esimesed meie alale saabunud inimesed ei mõjutanud esialgu siinse ala metsasust just kuigi palju. Võib vaid arvata, et mõnikord pääses tuli nende käest lahti. Paraku ei ole tänastel ajaloolastel enam kelleltki küsida, kas põlenguid võidi korraldada ka teadlikult, et meelitada tule poolt avatud maastikel tärkavasse noorde metsa rohkem rohusööjaid – täitsa võimalik, et see nii oli. Samuti on hakatud arvama, et kunagi meie maad katnud ürgmets ei pruukinud välja näha päris selline nagu me seda näeme Järvseljal või Porunis. Suuri rohusööjaid oli tollal märksa rohkem nii arvuliselt kui ka liigiliselt. Lisaks praegustele liikidele elasid meil siis tarvas, piison ja metshobune ning nad suutsid metsa järelkasvu nahka pistes hoida metsa hõredamana, mõjutada paljude taimeliikide kasvutingimusi ja isegi luua endale ise suuremaid või väiksemaid rohumaid.

Põllundusega rööbiti arenev karjakasvatus sai suurema hoo sisse pronksiaja teisel poolel. Tõsi küll, õietolmuanalüüsid näitavad ka seda, et ajad, mil raadati metsi ja rajati põlde ning karjamaid, vaheldusid aegadega, mil need taas maha jäeti ning uuesti metsastusid. Ilmselt võisid põllukultuurid esiaja inimesi ikaldusaegadel tõsiselt alt vedada ja sundida neid traditsioonilisema eluviisi juurde tagasi pöörduma. Eestist on ühtekokku teada 14 vanema pronksiaja metalleset, nen-

Kindlasti aga hakkas pärast inimeste saabumist metsas üht-teist muutuma.

Elupaikade lähedalt raiuti algeliste kivikirvestega puid ehituseks ja tarbeesemete Tänapäevane foto samast kohast

42

43

- MUUTUV EESTI LOODUS -

de seas 12 kirvest. Pronksist kirvestest oleks metsatöödel ilmselt abigi olnud, aga Eestis ei olnud neil tööriistadena ilmselt erilist tähendust – need võõrsilt toodud esemed olid pigem staatusesümboleiks. Pronksiajal ja veel varasel rauaajalgi olid peamisteks tööriistadeks ikkagi kivikirved, kuid need olid juba kiviaja lõpul muutunud täiuslikumaks.

Nn venekirvestega, mis olid hoolikalt tahutud ja varustatud varreauguga, sai ka puid langetada.

Vanemal rauaajal sai põlluharimisest ja karjakasvatusest Eesti ala elanike peamine elatusviis. Rahvastik hakkas kasvama ja asustas üha uusi alasid. Kuid ka siis paiknesid tolleaegsed väikesed asulakohad Põhja-Eestis klindilähedases vöötmes, tüsedamatel loopealsetel muldadel või nende läheduses, vähemal määral kaugemal sisemaal paksemate ja raskemini haritavate rähkmuldadega kaetud aladel.

Lõuna-Eestis liikus asustus suurjärvede äärest ja jõgede suudmealadelt esmalt kõrgustike jalamitele, kuid pronksiaja jooksul hõivati ka kõrgustike südaalad [48, 49].

Metsadest, kus karja peeti, kujunesid puiskarjamaad, kus loomad sõid ära puittaimede järelkasvu. Põllunduse algseimaks vormiks oli kõplapõllundus.

Kõblastega rajatud põllud olid väikesed ja ebamäärase kujuga, alles pronksiaja lõpul kasutusele võetud konksader kujundas haritavad maalapid ristkülikuteks.

Pronksiajal hakati ka juba alet põletama – kivikirvestega sai puudelt koore maha täksida ning mõne aasta pärast võis kuivanud metsa põlema süüdata.

Olulise pöörde looduse alistamisel tõid rauast tööriistad, mis jõudsid Eestisse küll juba umbes 500 aastat eKr kuid arvestatavaks loodust muutvaks elemendiks muutus raud tasapisi alles pärast seda, kui kohapeal õpiti ise rauda sulatama (umbes 2000 aastat tagasi). Raud võimaldas tunduvalt tõhusamalt üha uusi alasid üles harida, raua ulatuslikumast kasutuselevõtust alates oli võimalik rajada paikne eluase ka sellistesse paikadesse, mis varem aastaringselt ära ei toitnud. Sellest ajast said alepõllundus ja söödiviljelus uue hoo.

Künni tõhususse tõi olulise pöörde 7.–8. sajandi paiku kasutusele võetud rauast teraga ader. Algul kasvatati peamiselt otra, 11. sajandist alates üha rohkem ka talirukist, mis tõi senise kaheväljasüsteemi kõrvale kolmeväljasüsteemi.

Arvatakse, et muinasaja lõpul 13. sajandil elas Eesti alal ligi 150 000 inimest. Uusi külasid ja talukohti oli aina juurde tekkinud. Põlispõldusid ei olnud palju ja alepõldudega vallutati metsalt üha uusi alasid. Põlde rajati kõige viljakama mullaga aladele – esmajoones sinna, kus kasvasid salu- või laanemetsad. Pärast seda, kui muld enam head saaki ei andnud, jäeti sellised põllud maha.

Jaht ja kalapüük olid selleks ajaks muutunud leivakõrvast andvaks tegevuseks.

Mets oli külakogukonna ühisvalduses, kuid selle kasutamine võis kogukonna liikmetele olla ka reglementeeritud. Metsa üle peeti arvestust „kirvestes“. „Kirves“ oli tõenäoliselt metsahulk, mida arvestati üheadralise majapidamise keskmiseks vajaduseks, see mõõt ei olnud seotud pinna suuruse või puuhulgaga. Muinasaja lõpuks oli metsi raadatud juba tublisti üle tuhande aasta. Ajaloolaste hinnangul oli Eesti metsasus selleks ajaks kahanenud 60%-ni.

44

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Vallutusjärgne aeg – metsade vallutamine

gi keelu mõte oli eelkõige majanduslike ressursside kaitse. Erik Menvedi keeld oli sihitud keskaegse tavaõiguse vastu, mille kohaselt võisid laevnikud rannikualal laevade parandamiseks ja kütteks vabalt puid varuda.

Pärast Eesti vallutamist ei toimunud metsakasutuses esialgu olulisi muutusi ja talupoegade maavaldusõigus jäi esialgu vähemasti vormiliselt püsima, kuid ka vähehaaval tekkivad mõisad said külade sarasemaade (sh metsa) kasutamisõiguse. Kuna tol ajal metsatööstust ega -kaubandust praktiliselt ei eksisteerinud, siis esialgu jagus metsa kõigile. Suurema ühiskasutuses oleva sarase puhul võisid metsi kasutada koguni mitmed mõisad koos nende juurde kuuluvate küladega korraga. Sellelaadseid ühismetsi leidus veel 17. sajandil ja hiljemgi – näiteks Saaremaal 18.–19. sajandini. Omaette kurioosum oli nn Nüri mets Viru-Nigula kihelkonnas, mis rahuldas kogu kihelkonna vajadusi kuni Eesti Vabariigi loomiseni [50]. Mõistagi suurenesid aga ajapikku nii raiete maht kui ka metsade raadamine.

Kui Taani hindamisraamatu järgi (1219–20) oli Harjumaal põllu- ja heinamaid ainult lappidena mõnes piirkonnas, moodustavad need rootsiaegsete kaartide alusel (1687–97) juba 1/4 maakonna üldpindalast. A.W. Hupeli 1789. aastal tehtud arvutuste kohaselt on Harjumaal juba ligikaudu 1/2 maast võetud kasutusele põllumajandusmaana. 1938. aasta põllumajandusloenduse andmetel moodustasid põllumajanduslikud maad üle 2/3 maakonna pindalast.

17. sajandiks olid metsad kasutusõiguse järgi jagunenud kolme peamisse rühma: Poola kuningas Sigismund Augusti 1561. aasta privileegiga ühele omanikule kinnitatud erametsad, mitme omaniku (ka külade ja talude) ühiskasutuses olnud ühismetsad ning tavaliselt asustusest eemal asuvad suuremad maahärrale (ordumeistrile või piiskopile) kuuluvad metsad. Raieõiguse põhjal oli ühel mõisal õigus kasutada teise metsa nagu enda oma. Talupidajad said tarvilikud puud küla ühismetsast, kui see aga puudus, siis mõisa metsast tasuta. Kui mõisal oli metsa vähe, tuli talupoegadel aga metsa osta [51]. Maahärradele kuulunud suurematest metsadest moodustus pärast Liivi sõda riiklik maavaldus. Rootsi aja alguse heldete valitsejate donatsioonipoliitika käigus need suures osas taasläänistati, kuid riigistati uuesti Rootsi aja lõpul rahapuuduse tõttu tehtud mõisate reduktsiooni käigus.

17. sajandil hakkas külade ümbruses metsa ja puitu nappima – seal, kus juba kümmekond inimpõlve oli alet tehtud, ei olnud enam kerge tarbepuud leida ja seda tuli kaugelt tuua. Liivimaa 1688.–1690. aasta maarevisjoni ajal kurtsid mõisnikud, et endised alemaad on kõik ära kasutatud ja aletamiseks kõlblikke maatükke ei ole enam leida.

Esimene teadaolev piirang metsaraiele pärineb 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal, Naissaarel ja Paljassaarel metsaraie, erandiks puusöe põletamine lossi ja linna tarbeks. Hiljuti on seda üritatud tõlgendada esimese Eestimaal kehtinud looduskaitseaktina, kui-

Kogu nüüdse Eesti ulatuses kehtestati esimesed arvestatavad metsakaitseseadused 17. sajandil. Rootsi riigis oli jõud45

- MUUTUV EESTI LOODUS -

hoonete, laud- ja puukoorkatuste ehitamine, noorte kaskede raiumine suvistepühadeks ning jaanipäevaks. Kõige suuremaks mureks näisid olevat pikad lattaiad, mis ümbritsesid talude karja- ja põllumaid. A.W. Hupel [52] pöördus sel teemal Eesti- ja Liivimaa avalikkuse poole nii: „Meie aiad /.../ on tõeline metsa raiskamine, sest nad nõuavad määratul hulgal puud: iga aiateivas, ja neid kulub aastas palju miljoneid, läheb maksma ühe üleskasvava kuusepuu. Need aga moodustavad alles ühe kuuendiku aiast.“

nud kätte puumaterjalinappus, eriti tunti puudust laevaehituspuidust, aga puudu oli ka materjalist, millest valmistada kaevanduste tugiposte. Selle tõttu kuulutati välja raiekeelde, mis kehtisid kogu tolleaegse Rootsi piirides. Anti välja seadusi, mis piirasid aleviljelust ja puidu müüki.

Metsa tahtlik süütamine võis kaasa tuua surmanuhtluse. Mõned puuliigid võeti erilise kaitse alla. 1664. aastal avaldatud seadus nn. viljakandvate puude (tamm, õunapuu, pihlakas ja toomingas) kohta sätestas, et kui raiuti maha üks viljakandev puu, tuli kaks asemele istutada.

Hupel maalib tolle aja metsakasutuse kohta ka suurema pildi [53]: „Mõnes piirkonnas ei paku olemasolev suur mets mingit muud kasu kui ainult oma tarbeks; naabritel on endil puud, linn on kaugel või puudub jõgi parvetamiseks. Talupoeg veab oma hobusega koorma küttepuid mõne miili kaugusele ja saab 5–10, neljasüllase palgi eest aga 8–12 kopikat. Vahetevahel leiab meie juures korralikke mastipuid.

Pärnus, kuhu palju palke veetakse, on mõnikord ükskõik, kas tuba köetakse palkide või põletuspuudega: mõlemad on odavad.

Talupoeg raiub kõik lauad oma tarbeks ja müügiks – mitte kunagi rohkem kui kaks ühest puust – milline metsa raiskamine!

Kõik puuoksad, kuivanud ja mahakukkunud puud mädanevad metsades kasutamata lamapuuna. Veel suuremaid laastamisi põhjustavad meil sageli tekkivad metsapõlemised /.../ Iga mõis peab oma metsa valvamiseks metsavahte, kohusetruuduseta sakslasi või talupoegi, kes sageli salaja rohkem maha müüvad, kui vargad varastada jõuaksid. Aiad, ale ja kütise põletamine ning pikk talv kulutavad palju puud, pealegi kui me seda maal harva kuivatame, vaid täiesti toorelt oma ahjudes ja köökides põletame,

Mure Eesti metsade kasutamise pärast Vene Keisririigi algaegadel Põhjasõjas vallutas Moskva tsaaririik Eesti ala. Uued maaomandisuhted said alguse alles aastast 1721. Siis krooniti Peeter I keisriks ja sellega impeeriumiks muutunud ja uue nime saanud Vene keisririik sõlmis Rootsiga Uusikaupunki rahulepingu. Vene keisrikulli tiibade all hakkas tegelikult kehtima Balti erikord, mis kindlustas rüütelkondade ülemvõimu. Algas restitutsioon – eramõisamaavalduste taastamine. Eramõisate ja -metsade kasutamisse riik mõnda aega enam ei sekkunud. Küll aga hakkasid mõisnikud siitpeale talunike maa- ja metsakasutust oluliselt piirama. Ilmselt just sellest ajast alates hakkas metsvindi laul talupoegade jaoks kõlama kui „Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!“. Tehti ettepanekuid vähendada ale- ja kütisepõletamist ning isegi valgustuspeergude kasutamist taludes, lõpetada kaigastest soosildade ja pakkteede, alusmüürita 46

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

millega me ühtlasi puude veo kahekordistame. Ainult meie kasvu soodustav niiske pinnas võimaldab, et küttepuu 20-aastase järelemõtlematu laastamise järel taas on asendunud: võsa kasvab iga aastaga nii palju järele, kui seal ära põletatakse, kus üldse metsa ei ole. Tartu- ja Harjumaa lõunapoolmik kannatavad puupuuduse all, Pärnu ja Cesise kreisis seevastu on seda külluses.“ Wilhelm Christian Friebe [54] kurdab, et viimase saja aasta jooksul on Liivimaa metsavarud vähenenud umbes kaks korda. Oluliste põhjustena näeb ta nii arvukaid saeveskeid kui ka hiljuti mõisatesse rajatud viinakööke, kus üksnes Liivimaal kulunud igal aastal üle 400 000 kuupsülla (ligi 4 miljonit kuupmeetrit) küttepuid.

on tarvis pidevalt uuendada ja hooldada.

Neist lihtsatest tõdedest on alguse saanud kogu kaasaegne metsandus, kuid erinevatel aegadel on säästlikkuse põhimõtete vastu karmide majandusolude või liiga ahvatlevate teenimisvõimaluste tõttu eksitud ja metsanduses hädavajalik järjepidevus on katkenud. Kuni kõige viimase ajani on säästlikkust või jätkusuutlikkust metsanduses mõistetud kui puhtmajanduslikku kategooriat, alles eelmise sajandi lõpust alates on sellele lisandumas ka ökoloogiline mõõde.

18. sajandi jooksul arenes metsateadus Saksamaal jõudsalt, sajandi lõpul hakkasid ka baltisaksa mõisnikud mõistma metsa järjepideva majandamise vajadust. Metsad plaanistati, koostati aastalankide võrk ning kavandati nende edasine majandamine. 1779. aastal seati Liivimaa riigimetsadesse ametisse esimesed metsade majandamisega seotud ametnikud. Aastal 1782 koostas Liivimaa peamajandusvalitsuse direktor ja asekuberner Balthasar von Campenhausen metsainstruktsiooni, mis sai nii Eesti- kui ka Liivimaal seaduse jõu. Aastatel 1795–1796 viis Campenhausen Sõrves läbi esimese täielikuma metsakorralduse Eestis, millele toetudes majandati sealseid metsi 1866. aastani.

Korraldatud metsanduse algus 18. sajandi alguses seisis maapõuevarade poolest rikas Saksimaa suure kriisi lävel: metallitööstuste ahjud olid neelanud kõik metsad lähiümbruses ja puitu tuli sisse vedada üha kaugemalt. Puidu hindade pöörane tõus ajas kaevandused ja metallitöötluskojad pankrotti. Säästliku metsanduse (Nachhaltige Forstwirtschaft) mõiste, mida tänapäeval nii palju kasutatakse, võttis Saksimaa kaevandusametnik Hans Carl von Carlowitz kasutusele juba 1713. aastal oma raamatus Sylvicultura Oeconomica.

18. sajandi viimastel aastatel loodi Venemaal tsentraliseeritud metsaadministratsioon ja võeti vastu mitmeid seadusi metsamajanduse organiseerimiseks.

Riigimetsade korraldamiseks ja metsatööde järelevalveks määrati kubermangu ametisse vajalik arv metsaülemaid. 1802. aastal jõustus Venemaal Metsaseadus, kuid kuni 1820. aastateni toimusid metsakorraldustööd peamiselt Liivimaal, kus

Metsanduslike ideede arengut võib kirjeldada kui liikumist säästlikuma ja jätkusuutlikuma metsakasutuse poole: selleks, et metsa jätkuks läbi inimpõlvede, ei saa metsa raiuda rohkem, kui seda juurde kasvab. Metsa ei saa üksnes raiuda, seda 47

- MUUTUV EESTI LOODUS -

talurahvaseadus nõudis maade mõõdistamist ja plaanistamist. Erametsi majandati aga edasi mõisniku suva järgi [55,56].

Metsakorralduse tulemusena tekkis kvartalivõrgustik, mis oma põhiosas koosnes sihtidega eraldatud võrdsetest ristkülikutest. Soomes ja Rootsis sellist kvartalisüsteemi näiteks ei ole ja metsakorralduse üksuseks on metsa kasvukohatüübi looduslikke piire järgiv eraldis. Vanimad kvartalisihid, mis tänaseni säilinud, pärinevad juba 18. sajandi lõpust, kuid praegu kehtiv kvartalisüsteem on suuremas osas paika pandud 19.-20. sajandi vahetusel.

Metsasihtide kaudu veeti raiutud puud välja, kuid sihtidel oli ka hea jahti pidada.

Sihtide ristumiskohtades olid postid, mis näitasid kvartalinumbreid. GPS-seadmete kasutuselevõtust alates pole kvartalipostide järele enam vajadust. Postid, mida veel metsadest leida võib, kuuluvad juba meie metsandusliku pärandkultuuri valdkonda. Viimased kvartalipostid Eestis paigaldati 1997. aastal, kuid säilinud on ka üksikuid kivist või betoonist kvartaliposte 19. sajandist.

1820. aastateni jagati metsakorralduses metsamassiiv aastalankideks – sellisteks metsaosadeks, mis pidid mingil kindlal aastal raiesse minema. Aastalankide arv sõltus sellest, mida peeti sobivaks raieringiks. Näiteks Campenhauseni juhendis nõuti okasmetsade jaotamist 100 langiks, lehtpuudel 25–30 langiks ja põõsastel (valge lepp, sarapuu) 15–20 langiks. Hilisemates seadustes ja juhistes seati okaspuudele sageli ka lühemaid või pikemaid raieringe, sõltuvalt nõudlusest puidu hulga või selle kvaliteedi osas [57].3 3 Raiering on üks metsapoliitika alusmõisteid – see peegeldab hetkel kehtivaid arusaamu sellest, kui vanalt tuleks mingit liiki puid raiuda. Kuna metsade uuendamine ja juurdekasv ei ole läbi ajaloo olnud ühtlane ning ka raieringi suurusi on aja jooksul pidevalt muudetud, kasutatakse tänapäeval jäigalt määratletud aastalangi asemel arvestuslangi mõistet.

Jämaja kihelkonna riigimetsade kaart 1800. aastast

48

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Lisaks metsakorralduse sisseseadmisele hakkas Vene riik ka erametsade kasutusele piiranguid seadma. Esimesed piirangud erametsade kasutamisel on kirjas juba 19. sajandi alguse talurahvaseadustes. Kubermanguvalitsuse korraldusega 1839. aastast määrati Liivimaal rannikuäärsete kaitsemetsade kategooriasse lisaks riigimetsadele ka erametsi. Otsustavam muutus erametsade kasutamises toimus pärast 1888. aastat, mil võeti vastu Vene metsahoiuseadus ja erametsade kasutamine ning kaitse läks riigi järelevalve alla.

tähendatud, et nimetatud ühing on ainukene koha peal ja tal on täita peale oma otsekoheste ülesannete kõik teised üldkultuurilised harrastused ja ülesanded,“ öeldakse sellest kirjutavas artiklis ajakirjas „Eesti Mets“ [59]. Ilmekas lugu, mis avinurmelaste suhtumist metsavargusesse iseloomustab, ilmus ajakirjas „Nool“ [60]: Kui Avinurme mees käib metsa vargil piibel kaasas.

Avinurme mehed on kirglikud metsavargad. Peaaegu kõik. Võib nimetada täie õigusega seda metsa-kolga-valda metsavarguste vallaks, sest aasta jooksul koguneb siin vargusprotokolle 500 ümber. Vargusjuhtumeid on muidugi tugevasti rohkem, sest egas ometi alati vargaid tabata. Metsa käivad varastamas eeskätt teadagi puunõudemeistrid ja pilpa tõmbajad. Laatadel „laristamiseks" jääks ju vaevalt raha üle, kui alati palke ostma hakkaks. Protokolliraamatust võib näha, et sellest patust pole puhtad isegi mõned kooliõpetajad. Vaim on muidugi seitsmendat käsku tunnistanud, ent nõder liha teps mitte. Võiks arvata, et vargustest neitsilikud on seega ainult metsaülemad. Kuid vale puha! Jumal on saatnud nendegi turjale kiusaja kuradi. Alles tänavu suvel areteeriti siin metsaülem, kes väikeselt riiki tüssas, samuti omas naiivsuses end veel enam tüssata laskis. Nüüd on uueks metsakuningaks pandud äärmiselt kare ja vali isand, kes seni õige viisakalt kõik tulukad „ärilised ettepanekud" tagasi lükanud. Öeldakse, et vargus on paha haigus, avinurmikud aga kinnitavad, et see on õigemini suur kunst.

Ants Viires [58] kirjutab, et talurahvale seatud metsa kasutamise piirangute tõttu muutus 19. sajandil metsavargus üha tavalisemaks nähtuseks. Paikkondades, kus puutöö au sees oli, võis see kujuneda lausa epideemiliseks. Kuigi Avinurme asub Alutaguse suurte metsade serval, oli siinsetel taludel metsamaad väga vähe.

Talude kruntimisel ei tundnud siinsed talupojad mingit huvi metsa omamise vastu („mis tühja metsa arvel talu ilmaaegu kalliks ajada“). Valitses põline arusaam, et mets on ühisvara, mida võib igaüks kasutada. Selle tõttu hankisid avinurmelased riigi- ja erametsadest ostmise kõrval olulise osa tarvisminevast puidust lihtsalt metsast võttes, tavaõiguse kohaselt seda varguseks ei peetud.

Avinurme 19. sajandi kogukonnakohtu protokollides on muud vargusasjad väga haruldased ja süüdlasteks enamasti väljastpoolt tulnud inimesed, kuid metsavargusi on kirjas ohtralt. Metsavarguste vastu võitlemiseks organiseeriti Avinurmes 1936. a. koguni seltskondlik kohus omavoliliste metsaraiujate üle. Kohtu üheks korraldajaks olid Avinurme vabatahtliku tuletõrje ühingu tegelased. „Olgu

Vargile minnakse enamasti öösi, eriti just halva ilmaga ja pühade ajal. Siis tavalisesti „rohelised" istuvad kodu. Metsavaht T. olevat siiski „niisugune kurat", et just kõi49

- MUUTUV EESTI LOODUS -

ge räbalama halva ilmaga metsi mööda ringi kolkavat. „Et Jumal selle jalgadesse jooksva saadaks," nii palvetavad vargad.

Kuid taevane isa ei kuule nende palvet. . .

„de jure" aga mitte. Siinne sisemäärustik ütleb, et kui keegi tabatakse kaks korda varguselt, siis lepitakse ainult rahatrahviga, kolmandal korral aga läheb asi kohtu ja siis on sool leib trellidega majas enam kui kindel. Kui nüüd kedagi kaks korda on tabatud, siis kolmandal korral võtab süü endale varga vend, õde, isa, ema või koguni vanaema, kellel seni varguse eest protokolle pole või on neid ainult üks. Nii juhtubki sageli, et mõni vanatudi, kurt ja poolpime eit on metsavaras!

Vargile minnes võetakse kaasa pääle kirve ja sae ka õige lopsakas viinapudel. See on „rohelistele" söödaks. Kui aga see rohi soovitud mõju ei avalda, siis püütakse teibaga aidata. On „roheline" arg mees, siis kaob ta muidugi nagu õhk ja on õnnelik, kui nurga taga mõnd „obadust" ei saa. „Turjakam" metsavaht seevastu võib sõbraks saada ainult esimese abinõuga. Ühel baptisti-verd vargal olevat mõnikord kaasas ka piibel. Sealt loeb mees „rohelistele" muidugi ette mõne peatüki armastusest ligemise vastu ja pattude andeksandmisest.

Et mõni 70–80-aastane vanaema võiks olla metsavaras, see „de facto" on küll võimatu,

Raske on öelda, kas samasugune tavaõiguslik arusaam valitses ka nende meeste peades, kes 20. sajandi lõpul Eesti metsades suuri vargatöid toime panid, kuid 19. sajandil oli suhtumine metsa kui igamehe varasse levinud märksa laiemalt kui vaid Avinurmes.

Avinurme puutöömeistritel läks tarvis palju puitu. Adraku küla Litsemäe talu.

Toolide ja sarjade valmistamine. Tundmatu autor, 1932

50

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Aleviljeluse mõju ulatub tänasesse päeva

kuühenditest. Esialgu mulla happesus leeliselise tuha arvel väheneb, hiljem aga suureneb. Mineraalsed toitained vabanevad küll tuhast taimedele paremini omastatavas vormis mulda, aga need uhutakse ajapikku ülemistest mullakihtidest välja, alepõllul kõrvaldati neid aineringest ka koos iga koristatud saagiga. Põletatud muld hakkab leetuma – happelisuse suurenedes laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks, mille uhub ära mullas liikuv vesi.

Ale tegemine, mis Põhja-Eestis hakkas hääbuma juba 13. sajandiks, lõpetati seal täielikult 18. sajandiks [61]. Lõuna-Eestis püsis tuleviljelus kohati isegi 19. sajandini [62, 63]. Ale põletamist asendas aga kütise tegemine, mis tähendas seda, et uudismaal põletati mujalt toodud puud või haod, mis sageli kaeti mätastega. Kütist võidi teha võsamaal aga ka lihtsalt söödil. Aletamisega võrreldes oli kütise tegu märksa töömahukam. Metsapuuduse tõttu keelati kütisetegemine riigimõisates juba 17. sajandil. Ka eramõisate omanikud hakkasid kütise põletamist suurte puudega ja põlispõllul keelama, lubades kütist metsapõllul hagudega edasi teha.

Eristati võsamaad ja võsapõldu: esimene oli kütise tegemiseks mõeldud maa-ala, võsapõld aga parasjagu põlluna kasutusel olev maa. Ühte võsapõldu kasutati 3–5 aastat järjest ale või kütise tegemiseks, seejärel lasti sel taas võssa kasvada, s.t. võsapõld muutus taas võsamaaks. Võsamaale rajatud nn metsapõllu kasutamisõigus oli mingil kindlal talul, maa sööti jäämisel muutus sama ala aga jälle ühismaaks [64, 65].

Alemaale tagasi kasvanud metsad olid seetõttu alati liigivaesemad ning kehvema mullaga kui enne aletamist. Mida rohkem kordi ühel alal alet põletatud on, seda suuremad on muutused. Erinevate autorite arvamused aletamise täpsema mõju kohta järgmistele metsapõlvkondadele lähevad mõnevõrra lahku. Pole vist aga päris õige rääkida aletamise mõjust vaid mõjudest, sest tegureid, mis mõjutasid ale põletamise käigus mulla ning taimekoosluste edasisi arenguid, on päris palju ning nende erinevad kombinatsioonid andsid kindlasti ka erinevaid tagajärgi. Põhimõtteliselt ollakse aga tuleviljeluse mõju osas metsade arengule enam-vähem sama meelt. Savikamatel muldadel kujunesid tuleviljeluse tulemusena liigivaesed kuusikud (näiteks Kesk- ja Ida-Eestis, Sakala kõrgustikul ja Kagu-Eesti lavamaal) kuid ka kaasikud ja võib-olla ka haavikud, kergematel muldadel (näiteks Kagu-Eestis) männikud [66, 67].

Tuleviljelus mõjutas oluliselt nii mulla viljakust kui ka põletatud alal hiljem uuesti kasvama hakanud metsa. Võrreldes tüüpilise metsapõlenguga on tuleviljeluse ja sellele järgnenud põlluharimise mõju metsakooslustele märksa sügavam ja pikaajalisem. Kui maapinnale ühtlaselt jaotatud tüved põlevad, siis põleb või laguneb ka huumus, hävivad metsataimede seemned ja vegetatiivse paljunemise organid. Põlemise käigus läheb lendu ka suur osa mullas sisalduvatest lämmasti-

Lõuna-Eestis tähendab palo põlenud metsa, sageli endist alet. Männikud on evolutsiooniliselt kohastunud metsapõlengutele ja nende seemned elavad põletamise paremini üle kui kuuseseemned.

Kaseseemned suudavad aga kaugemale levida. Nii mullad kui ka metsakoosluste 51

- MUUTUV EESTI LOODUS -

seemnefond taastuvad aegade jooksul ning neis paigus, kus aletamine lõpetati varem, võivad männikute või kaasikute asemel olla tänaseks arenenud kuusikud.

Võib aga kindlasti öelda, et mänd, mis on praegu Eesti metsades valdav puuliik, on oma eduloo eest tänu võlgu põllundusele.

Männikuid pole kunagi mõtet olnud põlluks teha ning aletamise järel on muutunud männikuteks ka osa endisi kuusikuid.

Viimastel kümnenditel on seoses kasutuseta jäänud maade metsastumisega männi osakaal lehtpuuliikide arvel langemas.

Soome hõredalt asustatud aladel, näiteks Kainuus ja Karjalas kestis alepõllundus veel 19. sajandi lõpuni ja kadus lõplikult alles 20. sajandi alguseks. Veel 1910. aasta statistika järgi oli Soomes alemaid 7500 hektarit. Seetõttu on meie põhjanaabrid saanud aletamise mõju metsade arengule ka täpsemalt uurida. O. Heikinheimo andmetel kujunesid aleviljeluspiirkondade ümber kontsentrilised vööndid, milles domineerisid erinevad puuliigid. Kõige lähemal asustusele, kus oli aletatud intensiivselt, kasvasid peamiselt lepavõsad, neist kaugematel aladel, kust tuli oli harvem üle käinud, domineeris kask ja neist veelgi kaugemale jäid männimetsad. Seal, kus ei olnud alet põletatud või oli seda tehtud juhuslikult, oli metsades valdavaks puuliigiks kuusk. Haaba aletamiseks kasutatud aladel praktiliselt ei esinenud [68].

Eestis lõppes ale põletamine enne seda, kui seda oleks saanud pildile püüda.

Soomes kestis aletamine kauem. Ale põletamine Enos, Soomes 1893. aastal. I. K. Inha foto

nud alla poole Eesti pindalast. 19. sajandi keskpaigaks hakkas meie maa metsasus vähenema umbes ühe kolmandiku piirimaile ja nõudlus puidu järele suurenes üha. Puidu varumine moodustas olulise osa talupoegade koormistes. Palju puid oli tarvis juba ainuüksi mõisate kütteks ja traditsiooniliseks majandustegevuseks (näiteks vilja kuivatamiseks, tellise- ja lubjapõletuseks), küttepuude lisavajadus sõltus mõisate uutest ettevõtmistest. Üle kogu Eesti tarbisid kõige rohkem puitu viinaköökide ahjud. Töönduslik viinaajamine sai alguse 1765. aastast Katariina II ukaasiga, mis ütles, et viina tohivad valmistada „ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi“. Aasta hiljem said mõisnikud enda kätte lõviosa kroonu tellimustest ja mõi-

Tööstus hakkab üha enam puitu nõudma Veel enne seda, kui ale ja kütisega oldi enam-vähem ühel pool, hakkas seninägematus koguses puitu neelama arenev tööstus. 18. sajandiks oli metsade alla jää52

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

sate viinaköögid hakkasid varustama viinaga Vene armeed ja laevastikku. Viinaajamisest sai tolle aja Eesti mõisate Nokia ja viinaköökide kõrgeid korstnaid kerkis kõikjale. 1799. aastaks oli viinaköök olemas 731 mõisas (85% kõigist mõisatest) ja nende aastane kogutoodang tõusnud 680 tuhandele pangele (ca 8,2 miljonit liitrit).

lelaadset klaasitööstust Põltsamaa, Meleski ja Laeva vahelisel alal, rajades sinna ühtekokku 7 klaasikoda. Paljud praeguse Alam-Pedja kaitseala metsad on tollastest klaasiahjudest läbi käinud ja endisi aegu tuletavad meelde Põltsamaa jõe kaldal asuvate külade nimed Laashoone ja Potaste.

Eesti viinal ja piiritusel oli hea maine – juba 1801. aastal leiutas Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot täiesti puhta piirituse destilleerimise ja sajandi keskel hakati seda ka rakendama. 1870. aastal hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid piiritusevabrikuid ning viinaköökide arv vähenes kolmandiku võrra.

Viinapõletamisel kulus väga palju puid, 19. sajandil kirjutas Alexander Friedrich von Hueck, et mõnekümne aastaga on viina ajades hävitatud enam metsi kui varem aletamisega terve sajandi jooksul.

Viinavabrikutes hakati kütteks kasutama ka turvast.

Aastail 1792–1795 rajati aga samasse kanti, Võisiku mõisa maadele Eesti tolle aja suurim tööstusettevõte: Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuur. Võisiku mõisaomanik kreisimarssal von Bock kohustus varustama vabrikut 45 aasta jooksul küttepuudega. 1914. aastal lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917. aastal jäi seisma ka Meleski. Hiljem on klaasivabrikul olnud halvemaid ja paremaid aegu, 1987. aastal valmis Meleski vabrikus viimane roheline joogipudel.

Klaasivabriku hilisemas tegevuses loobuti muidugi puidu kasutamisest [69].

Narvast kujunes Peterburi läheduse tõttu oluline metsatööstuskeskus. Alutaguse suured metsad olid käepärast, jõge mööda sai palke parvetada ning Narva joa vee jõul laudadeks ja prussideks saagida. Esimene selletaoline veski hakkas tegutsema 1650. aastal. 18. sajandi alul hakkasid Narva saeveskid varustama suuri riiklikke ehitusi ja laevaehitust Peterburis. Jõudsalt suurenes ka saematerjali väljavedu.

Selleks, et Peterburi ehitused seisma ei jääks, keelati 1755. aastal Senati ukaasiga metsamaterjalide eksport Peterburist, Narvast ja Pärnust. August Wilhelm Hupeli andmetel tegutses 18. sajandi lõpul Narvas viis vee- ja kaks tuulejõul töötavat saeveskit. Joala mõisa saeveski, mis töötas Narva joal 12 saeraamiga ja võis ööpäeva jooksul saagida 300–400 palki, oli ilmselt

Eesti- ja Liivimaal olid klaasi tootmiseks 18. sajandil kujunenud soodsad tingimused.

Kogu tooraine odavama klaasi tootmiseks oli kohapeal olemas, kuid veelgi tähtsam oli suurte metsamassiivide olemasolu.

Klaasi tootmiseks oli vaja kõrgeid temperatuure (klaasi keemistemperatuur on 1450–1500 kraadi) ja selle saavutamiseks läks tarvis tohutul hulgal küttepuud. Klaasi saamiseks oli vaja valmistada ka potast, mis eraldati lehtpuutuhast keetmise teel.

Väikesed klaasikojad rajati otse metsa, kus nad ammendasid ümbruskonna metsavarud kümnekonna aastaga. Pärast seda rajati uus koda sinna, kus mets oli veel püsti. 1760. aastate keskpaigast kuni 1790. aastate alguseni arendas saksa klaasimeister Woldemar Lauw koos sugulastega sel53

- MUUTUV EESTI LOODUS -

tolleaegseid suurimaid selletaolisi kogu Venemaal. 19. sajandi esimesel veerandil hakkas aga Narvas metsa nappima ja mitmed saetööstusettevõtted tuli sulgeda.

Metsateadlane Oskar Daniel kirjutas 1923. aastal ilmunud raamatus „Metsakasutus“ [71]: „Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Waldhofi vabrik oma väravad avas. /.../ Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud.“

Enne 19. sajandi keskpaika tehti paberit kaltsudest. Puit tuli paberi toorainena mängu alates 1844. aastast, mil Saksa leiutaja Friedrich Gottlob Keller ja Kanada leidur Charles Fenety leidsid teineteisest sõltumatult mooduse, kuidas puidus sisalduvat tselluloosi ligniinist eraldada.

Aastatel 1860–1880 andis Räpina paberivabrikus toodetud paber suure panuse ärkamisaegse eestikeelse trükisõna levikusse. Räpina paberile trükiti 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kõige olulisemad ajalehed Postimees, Sakala ja Olevik. Alguses oli tooraineks kalts, hiljem hakati seda segama puidumassi ja tselluloosiga. Mõned suured puidumassi vabrikud ehitati 20. sajandi esimesel poolel, neist suurim – Jägala puidumassi vabrik 1917. aastal. Aastail 1893–1894 rekonstrueeriti Ülemiste paberivabrik Eesti esimeseks tselluloosivabrikuks. 1910. aastal hakati seal taas ka paberit tootma.

Esimese maailmasõja eel ulatus Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku tselluloosi aastatoodang 10 000 tonni lähedale [70].

Hiigelsuuri raielanke, mis sel ajal Eesti metsadesse tekkisid, hakati rahvasuus nimetama Waldhofi lagendikeks. Pärast kullavihma jõudsid kätte ajad, kus Waldhofi vabrik oli kohalikud metsad alla neelanud ning paberipuid hakati tooma ka Venemaalt. Oskar Loorits (1941) vahendab endiste metsatööliste mälestusi [72]: „Elamutest kaugemal asuvatesse lankidesse ehitati metsamajad. Need tehti ümmargustest palkidest suurte rist- ehk maanurkadega, maapõrandaga ja ümmargustest puudest laega, lae pääle laoti kuuseoksi, keskelt pisut harja üles, et sadu otse lae pääle ei tuleks; katust ei olnud. Keskel oli maakividest ahi ehk keres, see köeti õhtupoolikul palavaks, et õhtul enam suurt suitsu ei oleks, saaks ukse kinni panna, sest korstent ei olnud. Üks väike aken oli ka vahest, sagedasti oli aga hoone ilma aknata. /.../ Vabriku lankidesse ehitati metsamajad vabriku poolt ja müüdi kevadel soovijaile tulepuudeks, ostja pidi maja lammutama ja ära vedama langi üleandmise ajaks. Eraisikud püüdsid oma maju nii ehitada, et materjali pärast kasutada saadi. Näiteks ehitati maja kahe paberipuu pikkune ja ühe laiune, kevadel saeti majapuud paberipuudeks. Metsamajad ehitati koorimata puudest, paberipuud kooriti, seega suitsenud osa läks maha.“

1898. aastal rajatud Saksa firma Waldhofi vabrikust Pärnus sai aga Venemaa suurim ja ühtlasi üks maailma suuremaid tselluloosivabrikuid. Waldhofi vabrik koos Põhja Paberi- ja Tselluloosivabrikuga andsid enne esimest maailmasõda kokku üle 70% Venemaa tselluloositoodangust, ehk ligikaudu 90 000 tonni kuivatatud sulfaattselluloosi. Hinnanguliselt kulus selleks umbes 600 000 tonni kuusepaberipuud aastas.

54

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Eesti metsade õnneks hävis Waldhofi vabrik Esimese maailmasõja käigus.

„Puuajastu“ lisategevusi Etnoloog Ants Viires on rääkinud puuajastust Eestis, kus nii peamiseks ehitusmaterjaliks, tarbeesemete tooraineks kui ka energiaallikaks oli puit. „Puuajastu“ oma täies hiilguses kestis 19. sajandi teise pooleni. Niisugused metsa kõrvalkasutused nagu korvipunumine, luudade ja vihtade valmistamine ja pajukoore kogumine taandusid sajandi jagu hiljem, siis kui saabus plastmassiajastu.

1920. aastate lõpul oli rahvusvaheline paberiturg küllastunud ja paberi turustamine raske. Siis läks Eesti paberitööstus üle suuremas osas tselluloosi valmistamisele.

Paberipuuks oli 90% ulatuses kuusk, vähesel määral ka mänd ja haab. Suurimaks paberivabrikuks oli Põhja Paberi ja Puupapivabrik. Kuusepuit muutus aga turul üha defitsiitsemaks ja see seadis tselluloosi tootmisele piirid. 1935. aastal tegutses neli suuremat paberivabrikut, kaks neist tootsid ka tselluloosi, lisaks sellele töötas veel kaks puidumassivabrikut ning mõned väiksemad puidumassitööstused [73].

Rohkesti põletati 19. sajandil puusütt ja aeti tõrva. Viimast kasutati nii puidu immutamiseks, katuste, hoonete aluspalkide, aiapostide, reejalatsite ja suuskade tõrvamiseks, kui ka ravimina nahahaiguste ja mitmesuguste muude tõbede vastu. Ka laevaehituse hoogustumine suurendas nõudlust tõrva järele. Kõige rohkem tõrva aeti Saaremaal Mustjalas ja Hiiumaal Kõpu poolsaarel ning Põlvamaal Orava metsades. Tõrvaajamisest arvatakse olevat tulnud Mustjala nimi: „Kust Mustjalg oma nime sai, ta jalgupidi tõrva jäi.“ Hiiumaal hüüti Kõpu mehi ka tõrvakõplasteks. Kõpu männikutes jäi raietest maha palju kändusid mis vaiku välja ajasid ja millest sai kergesti tõrva keeta.

Kehras ehitas Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühing 1938. aastal sulfaattselluloositehase, mis väidetavalt oli tolle aja moodsaim omataoline Põhja-Euroopas [74]. Selles tehases sai kasutada ka männipuitu, mis leevendas paberitööstuse survet kuusikutele. Hästi sobis paberi tootmiseks hooldusraietest saadud männipuit.

Tehas tegutses ka kogu nõukogude aja, heitis korraks hinge Eesti iseseisvudes ja taaselustus 1995. aastal, mil selle omandas Singapuri päritolu kontsern Tolaram Group. Kehra paberivabrik toodab jõupaberit ja puidulaastu.

Kuna tõrva aeti kändudest, oli tõrvaajamine pigem üks säästliku metsanduse vorme, kuid selleks (sõltuvalt tõrvaajamise meetodist) läks tarvis ka eraldi küttepuid [75]. Tõrva põletamisel tekkinud sütt kasutati sepikodades kuni kivisöe tulekuni.

Süsi käis ka triikraudadesse. Sütt põletati eraldi miiliaukudes või mulla ja mätastega kaetud riitades – miilisüsi olnud tõrvasöest pehmem ja sobinud enam terariistade valmistamiseks. Puusöe tegemiseks eelistati okaspuid, eriti mändi,

Võrreldes sõjaeelse ajaga on taasiseseisvunud Eesti paberitoodangu mahud tagasihoidlikud, sest Põhjamaades arendati pärast sõda välja väga suured tootmisvõimsused ja Eesti paberipuu on seetõttu peamiselt läinud Soome ja Rootsi puidumassitehastesse. Haavapuitu on Eestis hakanud paberimassiks töötlema AS Estonian Cell Kundas.

55

- MUUTUV EESTI LOODUS -

sest kuusest põletatud söed praksuvad ääsil. Tänapäeval valmistatakse grillsütt peamiselt lepast.

maaomanike maad, mis moodustasid tollal ligikaudu 70% metsapindalast.

Metskondade arv tõusis 70-ni. Sellega seoses tekkis terav puudus metsandusharidusega spetsialistidest, sest sakslastest metsaametnikke jäi tööle vähe ja paljud metsnikud ja metsavahid olid mobiliseeritud. 1920. aastal avati Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna juures metsandusosakond, terava kaadripuuduse tõttu hakkas see metsandusspetsialiste tootma ka kiirkursuste korras. Voltvetis (praegune Tihemetsa) hakati ette valmistama metsnikke ja hiljem ka metsavahte.

Palju puid kulus ka lubjaahjudes ja tellisetehastes. Lupja on Eestis põletatud juba 13. sajandist alates. Lubjaahjud ehitati paepealsetele aladele, kus lubjakivi käepärast. Lubjaahje võis olla küla peale üks, kuid kuna lupja sai müüa sinna, kus seda looduslikult ei levinud, võidi lupja põletada ka taludes. Tellisevabrikud kuulusid tavaliselt mõisate juurde.

Maaseadus ei näinud esialgu ette riigimetsade erastamist, kuid seda muudeti peatselt – riigimetsamaid hakati põllumajandusmaadeks muutma ning mingil määral anti neid ka endistele omanikele kompensatsiooniks. Endistele metsamaadele rajati uusi asunikukülasid ja -talusid.

Sellega kaasnes intensiivne metsaraie.

Maid asunikutaludeks jagati 1920. aastatel Vabadussõjast osavõtnuile endisi mõisamaid taludeks lõigates. Asunikutalus sai uus omanik toimetada oma tahtmist mööda. Teisiti sündisid 1930. aastatel asundus- ehk uudismaatalud, mis rajati riigivanem Konstantin Pätsi initsiatiivil riigi varumaadele, enamasti soistesse ja metsastesse kohtadesse. Asunduskülade aladel tehti kõigepealt maaparandus ja raiuti tulevaste põldude ja karjamaade kohalt maha metsad ja ehitati kindla plaani järgi valmis terve asundus. Selliseid täiesti uusi majapidamisi oli enne Teise maailmasõja puhkemist loodud umbes 56 200 [77].

Vabariik vähendab metsamaad veelgi Keskajaks Eestis väljakujunenud metsa- ja karjamaade muster säilis põhiosas kuni 20. sajandi alguseni. Seda pilti muutis mõnevõrra talude kruntimine ja päriseksostmine 19. sajandi keskel [76]. Reeglina taludele häid metsamaid ei antud ja hilisemad talumetsad kujunesidki peamiselt võsadest ja kehvadel maadel kasvama hakanud puistutest. Maaseaduse eel kuulus taludele kuni 12% katastrimetsadest, koos mõisate valdustes olevate renditalude metsadega aga 16%. Tavaliselt oli selliste metsade kasutamine omanikele vaba. Renditalude metsakasutus piirdus peamiselt küttepuude raiumisega talu enda tarbeks.

Kaks päeva pärast teise Eesti Ajutise Valitsuse moodustamist, 13. novembril 1918. aastal lõpetati Eestimaa provintsivalitsuse metsaosakonna tegevus ja asutati Eesti riiklik metsavalitsus. 1919. aasta kevadel alustas tööd 13 riigimetskonda. Eesti Vabariigi 1919. aasta maaseadusega riigistati mõisate ja teiste privilegeeritud

56

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Metsaga maksti võlgu ja turgutati nõrka raha

ümber korraldada. Otsustati, et tööstus viiakse üle põlevkivi- ja turbaküttele.

Põlevkivi- ja turbatööstus läksid 95% riigiosalusega aktsiaseltside kätte [79].

Eesti Vabariigil tuli algusaastatel rinda pista paljude elukorralduslike ja majanduslike raskustega. Teravat valuutapuudust aitas leevendada kartuli, piirituse, eriti aga metsamaterjalide väljavedu. Esimeses maailmasõjas tekkinud purustuste parandamiseks oli kogu Euroopas vaja suurt hulka puitu. Nii oligi metsasaaduste ekspordil oluline osa verivärske Eesti riigi majanduses. Kui 1920. aastal moodustasid metsasaadused (arvestatuna koos metsa kõrvalsaadustega) lausa 64,1% koguekspordist, siis 1922–1939 andsid nad stabiilselt veidi alla kolmandiku riigi koguekspordist [78].

1924. aastal halvenes järsult marga kurss ja selle tulemusel ka kogu majanduse olukord. Vahepeal rahaministri ametis olnud Otto Strandmani ettepanekul eraldati 1925. aastal nn valuuta-lank – oksjonile pandi kuni 10 ha suuruste lankidena 6600 ha parimat metsa. Sellest metsast müüdi maha veidi üle poole. Riigi finantsolukorra päästmiseks oli kasutusel võetud palju muidki meetmeid ning suur krahh jäi tulemata.

Suure raiebuumi tõttu oli 1920. aastal riigimetsas enam kui 56 000 hektarit raiesmikke, mis kasvukohatingimuste tõttu looduslikult niipea ei oleks uuenenud.

1926. aastal tõusis raiesmike kogupindala juba ligi kümnendikuni metsamaast [80].

Eestis valitses küttekriis, mis sai alguse Esimese maailmasõja ajal ning tõstis küttepuidu hinnad 1921. aastaks kolmekordseks ning järgnevatel aastatel juba kuuekordseks. 1918. aastal moodustati raiete korraldamiseks Tööstus- ja Kaubandusministeeriumi juures asuv Kütteainete Keskkomitee. Maakondades tegid kohalikud küttekomiteed sageli kvartalite kaupa räpakaid lageraieid, mida nimetati küttekomiteede lagendikeks. Maareformiga asunikele antud metsades lasti kirvestel kibedasti välkuda ja tekkisid nn asunikulangid. Aastatel 1928–1934 tehti küttepuid nii suure hooga, et hinnad langesid taas ja riigimetsades hakati kohtades, kust väljavedu oli raskem, küttepuitu lankide puhastamise ajal koos raiejäätmetega põletama. Talvel 1935–36 tekkis küttekriis uuesti ja puiduhinnad sööstsid taas kõrgustesse. Selleks, et jant puiduhindadega ükskord lõppeks, loodi Kütteaineturu Korraldamise Komitee, mis sai ülesandeks küttemajandus otsustavalt

On selge, et Eesti esimene iseseisvusperiood oli meie maa kõige metsavaesem aeg. Millisel ajahetkel täpselt oli metsa kõige vähem, on raske, kui mitte võimatu öelda – riiklikus statistikas oli näiteks 1940. aastal katastrimetsadena kirjas 931 346 hektarit metsamaad, mille alusel on tolleaegseks Eesti metsasuseks peetud 21%. Sageli ongi väidetud, et 1920. aastatel oli Eesti metsasus veidi üle 20%. Katastris ei kajastunud aga kõik talude metsad (sh karjamaametsad, puisniidud ja võsad).

Nendega kokku peab T. Meikar [81] tõelähedasemaks, et erinevas seisundis metsa kasvatavat maad oli enne sõda umbes 32%.

57

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Tartu küttekomitee puud ujuvad Emajõe suurvees. Konstantin Kalamees, 1923. ERM Fk 461:423

Metsa jõuab kahemehesaag

sutanud neid alguses vaid metsa varastamiseks. Kord juba metsadesse jõudnud, pidasid käsisaed seal vastu praktiliselt kosmoseajastuni. Esimest mootorsaagi katsetati Eestis metsatöödel 1920. aastatel, kuid saag ei kannatanud saagimise tööd välja ja lõppkokkuvõttes leiti, et sellise risuga ei tasu jännata, sest kaks meest löövad niikuinii oma jõudlusega mootori selgelt üle. 1938. aastal korraldati metskondades demonstratsioonesinemisi saksa saagidega Dolmar ja Stihl, kuid läbi ei löönud needki. Uuesti nähti mootorsaage Eesti metsades alles pärast „Družba“ leiutamist 1950. aastate lõpul.

Kirve ülemvõim metsas kestis 19. sajandi keskpaigani, mil kahemehesaag lõpuks Eestisse jõudis. Oskar Loorits [72] vahendab Karja kihelkonna mehe Kustu Sinijärve mälestusi ajast, mil kõik metsatööd tehti kirvega: „Muiste kui veel saagisi ei olnud, oli metsatöö pailu raskem kui nüd. Mis siis nüd ka on, mine metsa ja tõmba puu saega maha nihti. Siis sai nõnda raiutud kervega, et otsa kont mis üsna tilkus, enne kui puu maha sai. No siis tuli ta veel katki raiuda ja algudeks ka teha - kõik muudkui raiu kervega. Ja siis läks ju üks jägu puust üsna raidu, sest pea poole jalga võttis ju kerves iga jupi vahelt ära. Mida jämem puu oli, seda laiem tuli raiuda vahe, et jupi otsast käde sai.“

Kõik ei mahtunud karjamaale Eesti esimese iseseisvusperioodi jooksul oli eesti talunik kodumaise majanduse alustala ja Eesti rahvusliku identiteedi kandja. Talud edenesid, moodustati asunike- ja hiljem asundustalusid. Uutel

Kahemehesae jõudmine igapäevatarbesse oli üllatavalt aeglane – näiteks Järvamaa ja Viljandimaa mehed hoidnud oma vast soetatud saage esialgu salajas ja ka-

58

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

taludel nappis põllu- ja karjamaid, kuid ka põlistaludes püüti pidada võimalikult palju loomi ja nii tuli ülemäärastele pudulojustele söödavat pakkuda seal, kus seda vähegi sai. Seetõttu oli tavaline, et loomi karjatati ka metsades. Riigimetsas tuli karjatamiseks võtta pilet, millel oli kirjas kvartal ja eraldis, kuhu loomi oli lubatud [82]. Kuigi raiestikel ja noorendikes karjatamist ei lubatud, mõjutas karjatamine metsakooslusi päris tugevalt – peale metsas kasvava heina panid loomad nahka ka noored puud ja tallasid oma sõrgadega puruks puude juured, mis soodustas haiguste levikut. Lisaks metsas karjatamisele tehti metsast loomadele ka heina, kui vikatiga ei andnud siis kasvõi sirbiga.

Noores metsas, kus kõrge rohi puutaimi varjutama kippus, võis see puude kasvule kasukski tulla. Talumetsades võis piir karjatatava metsa või puiskarjamaa vahel olla üsna ebaselge. Nii tekkinud hõrendikud sobisid hästi sarapuule – nähes tänapäeval tiheda sarapuu alusmetsaga okasmetsi, võib oletada, et neid on varasemalt kasutatud loomade karjatamiseks.

Sellistes metsades löövad sarapuud pärast raiet või tormimurdu oma võrad laiali ja võtavad ära kogu valguse ning puistu uuenemine takistatud. 1934. aasta metsaseadusega seati metsades karjatamisele suuremaid piiranguid. Karjatamissurve metsadele andis järele alles peale sõda – siis ei olnud enam vabadest rohumaadest puudus ja loomi oli märksa vähem.

taanikaprofessor Fedor Bucholtz. Koos Johannes Piiperiga kavandas ta reservaadi moodustamist umbes 30 km2 suurusel põlismetsaalal Paasveres, kuid kahjuks ei saanud sellest Sonda-Mustvee raudtee ehitamise tõttu asja ja väärtuslikud metsad läksid hoopis kirve alla. 1924. aastal sai teoks metsandusprofessor Andres Mathieseni ettepanek võtta kaitse alla 13 hektari (praegu 19 ha) suurune põlismets Järvseljal. Sealgi olnuks põlismetsade kaitseks märksa suurem potentsiaal, kuid Metsade Peavalitsus soostus vaid väikese reservaadi moodustamisega õppe-eesmärkidel. Ala jäi raieplaanidest välja, seadusliku kaitse sai ürgmetsakvartal alles 1936. aastal, pärast seda, kui esimene Eesti looduskaitseseadus oli vastu võetud. 1935. aasta looduskaitseseaduse alusel moodustati enne sõda teisigi, reeglina väikeseid kaitsealasid, millel paiknes ka metsatükke – näiteks Ratva raba koos soosaartel kasvava metsaga.

Arvestades sellega, et Eesti kõige metsavaesem ajajärk oli just esimesel iseseisvusperioodil, pidanuks ka metsade elustik sel ajal kõige enam ohus olema.

Paljude liikide osas oli see tõepoolest nii – suurulukite arvukus oli salaküttimise tõttu tunduvalt madalam praegusest ja näiteks karusid arvati 1930. aastatel elavat vaid Alutagusel ja sealgi (erinevaid hinnanguid keskmistades) vahest veidi üle 30 looma [83]. Tõsi küll, sellele eelnes aeg, mil karude saatuse suhtes oldi hoopis pessimistlikud. Nii näiteks kirjutas W. Valner [84]: „/.../ üks ehk kaks vabariigis leiduvat karu saavad lähemal ajal tapetud ja sellega nende sugu lõplikult hävitatud.“ Ka kotkaste ja teiste kulliliste vastu pidasid jahimehed lausa sõda ja nende käekäik oli

Metsade kaitse enne Teist maailmasõda 1920. aastal alustas Tartu Ülikooli Looduskaitse Seltsi juures tegevust Looduskaitse sektsioon, mille eesotsas oli ülikooli bo-

59

- MUUTUV EESTI LOODUS -

halb. Seevastu nii mõnegi majanduslikku huvi mittepakkuva põlismetsaliigi – näiteks lendorava – elujärg oli toona ilmselt tänasest märksa parem. Teatud määral kaitses põlismetsi enne Teist maailmasõda metsateede ja -traktorite puudumine.

Soode tagused kauged metsad jäid neil aegadel raiumata seetõttu, et nad olid hobusega väljaveoks liiga kaugel. Metsi, mis paiknesid vähegi parvetatavate jõgede või ojade ääres, laastati aga üsna armutult. Kuid kaugel asuvate metsade kättesaamiseks ei peetud paljuks kaevata ka spetsiaalseid kanaleid ning 1930. aastatel hakati laiendama ka metsateede võrgustikku seni kättesaamatu ressursi metsast väljatoomiseks.

veel piiratud hulk õppeasutustele nagu Eesti Põllumajandusakadeemiale või Tihemetsa tehnikumile hallata antud metsi [85]. Metsafondi täpsustamisega sai uus võim valmis 1945. aasta lõpuks. Võrreldes 1941. aastaga ei olnud suuri muudatusi metsamaa kogupindalas toimunud, sest Narva jõe taguste ja Petseri metsade kaotuse tegi tagasi erametsade natsionaliseerimine. 1946. aasta seisuga oli riikliku metsafondi suurus 1,12 miljonit hektarit, millest metsamaa hõlmas 715 900 ha [86].

Eesti esimese iseseisvusaja jooksul oli üles ehitatud suur metsaametkond kompetentsete spetsialistidega. Metsaametnikud – metsaülemast metsavahini – olid mundrimehed ning nende töökorralduses oli mõndagi ühist sõjavälise korraga. Suur osa metsameestest oli enne sõda kuulunud kaitseliitu, pärast sõda selgus, et enamik ametkonnast oli sõja ajal olnud „valel poolel“. See tõi kaasa stalinliku suurpuhastuse metsameeste ridades. Ehkki „natšalnikuteks“ määrati rohkesti Venemaalt toodud mehi, tuli osa poliitiliselt „kahtlastest“ spetsialistidest siiski tööle jätta, et süsteemis säiliks mingisugunegi kompetentsus. Kvaliteetne metsandusharidus aga jätkus ja ajapikku sai riiklik metsandussüsteem taas harjumuspärastele rööbastele. Kolhoosimetsade majandamine lähtus küll põhimõtteliselt samadest metsanduslikest alustest, kuid metsamajanduse korraldus oli ühismajandites märksa kaootilisem.

Metsakultuuride uuendust ja hooldust ning hooldusraieid tehti kolhoosimetsades märksa vähem kui riigimetsades.

Ka raied kolhoosimetsades olid nõukogude võimu algaastatel pigem laastava iseloomuga.

Nõukogude aeg metsas: metsamaad tuleb juurde, kuid osa sellest muutub kuivendatud „ökolõksuks“ Nõukogude võimu ajal kuulusid kõik metsad „rahvale“ ehk riigile. Vene NFSV metsakoodeksist pärit mõiste „ühtne riiklik metsafond“ kandus ka Eesti NSV metsakoodeksisse, mille järgi see koosnes „riikliku tähtsusega metsadest“ ja „kolhoosimetsadest“. Riikliku tähtsusega metsade hulka kuulusid metsad, mis olid riiklike metsamajandusorganisatsioonide majandada, linnametsad, kinnistatud metsad ja looduskaitsealade metsad. Kolhoosimetsad olid kolhoosidele tähtajata kasutamiseks antud maadel. Kinnistatud metsade hulka kuulusid sovhoosidele majandada antud metsad, kuid ka sõjaväe kasutuses olevad metsad ning sõjaväemetsad, millel paiknesid harjutusväljakud, raketibaasid vm militaarrajatised, lisaks sellele oli 60

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Sõjajärgsetel aastatel vajati palju puitu nii ülesehitustööks kui ka kütteks. Metsas töötas küll nii sakslastest sõjavange kui ka kohalikke mehi ja naisi, aga töökäsi vajati ka kõikjal mujal. Sel kõige kaootilisemal ajajärgul ei olnud metsade suureks laastamistööks käepärast piisavalt võimekust.

na, harvendusraiel enamasti üksi paari vibusaega, mida igal õhtul teritati. Pool päeva töötati ühe saega, teine pool teisega. Kogenud saemees olevat teinud üksinda vibusaega päevas 5–7 ruumi küttepuid. „Družbadega“ polevat keegi algul saaginud üle 3 ruumi päevas – väga palju aega kulus nokitsemisele, et 12 kilo kaaluv saag üldse elus püsiks. Alles 1960. aastateks muutusid mootorsaed piisavalt kasutajasõbralikeks ja nn sulle-mulle saag oli otstarbekam nurka visata.

Metsadesse tuleb tehnika Esimesed traktorid jõudsid Eesti metsadesse küll juba enne Teist maailmasõda, aga need olid toona veel perud põllutöömasinad, mis raskemat koormat vedades end tagaratastele püsti kippusid ajama. Alles 1950. aastatel jõudsid siia vene metsaveotraktorid, mis suurendasid tunduvalt palkide kokkuveo ja muude metsatööde jõudlust.

1960. aastate teisel poolel võeti kasutusele mehhaaniline tõstuk. Harvesteride eellased ilmusid metsadesse 1970. aastate alguses, mil said valmis ka esimesed langetusmasinad. Sama kümnendi lõpul saabusid neile appi laasimis- ja järkamismasinad. Nende järeltulija nn kahehaardeline harvester, mis valmis 1970. aastate lõpul, suutis juba nii langetada, laasida kui ka järgata. Selliste robotite tõhusus sõltub aga suurel määral elektroonikast ja siinkohal nõukogude insenerimõte takerdus. 1980. aastate lõpul osteti valuuta eest mõned Norcari ja Valmeti harvesterid. Suurel määral algas harvesteride ajastu meie metsades aga alles peale Eesti taasiseseisvumist. Praegu töötab Eesti metsades sadakond harvesteri ja 200–300 forvarderit. Masinraie osatähtsus Eestis on tublisti üle 90%, ülejäänud raied tehakse endiselt mootorsaagidega.

Harvester teeb spetsialisti käes ära 10–15 saemehehe töö. Kõiki raietöid masinatega teha ei saa ning oskajad saemehed on endiselt hinnatud [87].

Nõukogude Liidu esimest mootorsaagi hakkas Boris Kabur välja mõtlema 1947. aastal, viibides peene nimega vangilaagris – Üleliidulise Metsatööstuse Ministeeriumi Erikonstrueerimisbüroos. Saag sai valmis 1954. aastal ja sai „Ukraina ja Venemaa taasühinemise“ 300. aastapäeva puhul nimeks „Družba“, ehkki Kabur oli selle juba ristinud „Taigaks“. Töö tehtud, lasti ka Boris Kabur vangist välja. Masstootmisesse läks saag 1955. aastal. Siiski on enne seda meie metsades nähtud ka elektrilisi mootorsaage. Need olid tohutult rasked, järel lohisesid kummivoolikusse aetud juhtmed ja toidet said nad generaatorist. Piirkondades, kus metsa lank langi järel maha võeti, ehitati tüvede väljaveoks ajutine raudtee. Tekkisid mõisted nagu metsapunkt, estakaad ja staapel ehk laadimisplats.

Igal juhul oli masinate ilmumine metsadesse suur pööre. Senimaani põhines metsaraie inimeste ja hobuste lihasjõul.

Töökäsi oli tarvis palju ja metsa raiuti pea-

Palgimetsas töötati 1950. aastatel endiselt peamiselt kahemehesaega paaride61

- MUUTUV EESTI LOODUS -

miselt talvel – siis oli põllumeestel selleks aega ning puid sai lumega ajal hobuse ja reega metsast välja vedada. Usuti ka, et talvel raiutud puit on parema kvaliteediga. Rasked masinad hakkasid rängalt metsapinnast lõhkuma, seda enam, et masinatega oli nüüd võimalik töötada ka soojal aastaajal. Kui sotsialistliku plaanimajanduse ajastul ei tulnud aga kallist tehnikat liisida, vaid see osteti kõrgematest instantsidest eraldatud raha eest, siis nüüd on masinate kasutajatele peale surutud karm majandusloogika – selleks, et end välja teenida, peavad tänapäevased harvesterid töötama nii öösel kui ka päeval ja kõigil aastaaegadel.

ka pinnase kaitseks harvesteride rataste alla. Pilt, mis avaneb pärast võimsa metsa maha raiumist, ei ole kunagi olnud esteetiliselt meeldiv. Tänastele raiestikele pole aga metsas uitajal enam pikka aega asja – maasikaid seal ei kasva ja see, kes püüab üle raiestiku minnes mõnd teekonda otsemaks lõigata, võib risus oma jalad murda.

Nõukogude ajal olid raiemahud väikesed Sotsialistlik plaanimajandus ei hiilanud eriti millegagi, kõige vähem sai sellele ette heita tapvat tõhusust. Metsadele tuli pigem kasuks see, et puiduvajadus oli riiklike plaanidega ette kirjutatud ning ei sõltunud nõudluse kõikumistest maailmaturul. Puiduvarumise plaanid kinnitati Moskvas. Venemaa avarustes oli metsa külluses ning Eesti metsatööstus sai lisaks kohalikule materjalile tooret ka Venemaalt, Karjalast ja Valgevenest.

RMK on riigimetsades kehtestanud küll lindude pesitsusajal raierahu, aga erametsades langetatakse ka sel ajal puid edasi.

Sügavad traktoriroopad ja lausalised songermaad metsades on niisiis õige noor nähtus, mis eristab viimaseid põlvkondi meie esivanemate suhtumisest metsa.

Pilt, mis avaneb lageraielangil pärast raiet, on saja aasta jooksul muutunud mitmeid kordi. Enne sõda ja nõukogude aja esimestel kümnenditel koristati mets raiejäätmetest enam või vähem põhjalikult – puit, mis vähegi kõlbas ahju ajada, tehti halgudeks või hagudeks ja oksad põletati. Seejärel leiti, et niiviisi viiakse metsast välja liiga palju toitaineid ning ka inimtööjõudu kulub palju ja raiejäätmeid hakati üha enam langile maha jätma. Vahel aeti need vaaludesse, millest marjulistel oli raske üle ronida. Praegusel võimsate metsamasinate ajastul veetakse suuremad raiejäätmed tavaliselt tee äärde kokku ja saadetakse pärast kuivamist puiduhakkurisse. Oksi ja vahel ka küttepuuväärilist puitu tambitakse aga

Puidu hind oli naeruväärselt madal ja seetõttu polnud mingit mõtet raiuda metsa ülearu palju. Tõsi küll – mets, mis plaani järgi teatud aastal pidi raiutama, sai siis ka raiutud ning sageli ei jõudnudki langetatud puud langist kaugemale. Metsateede ääres pehkivad palgihunnikud olid nõukogude ajal tavaline nähtus. Tänapäevaga võrreldes olid nõukogude ajal raiemahud Eestis metsades väikesed. Kolhoosimetsades olid raied kuni nõukogude perioodi lõpuni tunduvalt tagasihoidlikumad kui riigimetsades. Väikeste raiemahtude tõttu kasvas metsa tagavara pidevalt ja sellega loodi eeldused märksa priskema loomuse võtmiseks taasiseseisvunud

62

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

murrust miljon tihumeetrit puitu, see tuli neil oma jõududega metsast kätte saada ja välja vedada. Hutsuulidest metsamehed jäid Eestisse tööle mitmeks aastaks.

Kahe aasta pärast, 2. novembril 1969. aastal puhkes taas maru, mis laastas eriti rohkesti metsi läänesaartel.

Eestis [88]. Nõukogude aja lõpu Eesti metsaametkonda, eesotsas Metsanduseja Looduskaitse Ministeeriumi ministri Heino Tederiga on igati põhjust tagantjärele kiita Eesti metsade hea hoidmise eest. Tolleaegne kaitsemetsade (nende all mõeldi teede äärseid teekaitsemetsi ja veekogude kallastel kasvavaid veekaitsemetsi) ja hoiumetsade võrgustik oli muljetavaldav. Teede ääres müürina kasvavad metsad ainsagi lageraielangita jätsid Eestisse võõrsilt sattunule mulje, et siin metsi üldse ei raiutagi.

Ööl vastu 29. novembrit 1999. aastal jäi Eesti suure tsükloni mõjusfääri, mis tõi kaasa tugeva tuule. See torm oli kõige tugevam Saaremaal, kuid murdis puid ka Kesk-Eestis. Järgmine suurem torm laastas Eesti metsi 2001. aasta 16. juulil. Sedapuhku sai kõige rängem tromb alguse Endla kandist, liikus edasi kirde suunas ja sai pidama alles enne Kohtla kaevandusi.

Kui tavaliselt vaibuvad trombid niisama kiiresti kui nad tekkisid ja tekitavad kahju vaid paari-kolme kilomeetri ulatuses, siis see tromb rullis üle metsade sajakonna kilomeetri ulatuses. Alutaguse ning Jõgeva maakonna metsades oli täielikult laastatud kuni 4000 ha metsa, lisaks sellele ligi 7000 ha tormikahjustustega alasid. Lahtiste tormihaavadega Alutaguse metsad said uuesti kannatada juba 2001. aasta 15.–16. novembril, kui tugev torm möllas kogu Eestis [90, 91]. Tudu ümbrus jäi pärast neid torme üsna lagedaks – juba enne tuule laastamistööd oli sealkandis metsi intensiivselt raiutud ja langid suured. Nüüd võib selles piirkonnas näha kümnete kilomeetrite kaupa noorendikke. Väike Suigu põlismetsa kaitseala on nagu väike loodusmetsa saareke keset noort metsa. Selliseid väikesi loodusmetsi, mis asuvad keset raiutavaid majandusmetsi, kahjustavad ka tormid või tulekahjud oluliselt. Ka Suigus on suurem osa puudest murdunud.

Tormid ja tulekahjud 6.–7. augustil 1967. aastal käis üle Eesti torm, milletaolist ei mäletanud ka kõige vanemad inimesed. Tuul ise oli küll kõige valjem Loode-Eestis ja läänesaartel (kuni 35 m/s), kuid kogu Eesti alal tegid paiguti märksa suuremat laastamistööd trombid. Torm murdis ja vigastas puid ligi 1,3 korda rohkem tollasest aastasest raiemahust, kuid tormi tekitatud pusade lahti harutamiseks tuli metsi lisaks sellele raiuda kvartalite kaupa [89]. Augustitorm kuulutati loodusõnnetuseks ja paljude asutuste töötajad saadeti metsadesse puid koristama ning hiljem metsa istutama. Eesti metsadesse jõudsid esimesed valuuta eest ostetud Fiskarsi kraanad ja Husqvarna mootorsaed. Moskva käsul saadeti isegi sõjavägi tormimurruga võitlema. Kuna halvad uudised kodumaalt olid tollal reeglina salastatud, ei ole teada, kui suuri kaotusi elavjõus pidi armee selles lahingus kandma – tormimurrus pingesse jäänud puude lahti harutamine on ohtlik ka suurte kogemustega metsalangetajatele. Ukrainale eraldati Eesti tormi-

63

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Puhtökoloogilisest seisukohast vaadatuna torm metsale kahju teha ei tohiks – kõik mis looduses toimub, on loomulik ja looduslik. Kahju mõiste on seotud inimesega, tema majandustegevuse ja plaanidega – langevad puiduhinnad ja suurenevad metsa ülestöötamise kulud, korraga tuleb raiuda lagedaks erivanuselist metsa. Sellele lisanduvad veel metsade uuendamisega seotud kulud, kahjurite piiramine, vahel ka raiestiku soostumine.

Kaitsealused metsad on osa inimese loodud süsteemist ja looduskatastroofid näitavad hästi kätte meie metsakaitsealade võrgustiku haavatavuse.

Suigu looduskaitseala osad kvartalid on võetud kaitse alla juba 1960. aastatel põlismetsana. Kesk-Virumaale omaselt on neis metsades elanud mitmeid haruldusi, ka lendoravaid. 1999. aasta tormis sai kaitseala kahjustada – üksikud loo-

dusmetsakvartalid asuvad nüüd keset soostunud ja noore metsaga kaetud raiestikke. Lisaks tugevale servaefektile on seda metsalappi raske ette kujutada lendoravale turvalise elupaigana, sest kilomeetrite kaugusel ei terendu ühtki vanemat metsatukka.

osa männikute looduslikul uuenemisel ja mänd on ise kohastunud läbi tulekahjude edasi kestma – sellest räägivad paks korp männi tüve alaosas ja tulekahjusid edukalt üle elavad seemned ning ka see, et noored männid saavad edukalt kasvama hakata vaid seal, kus on piisavalt valgust.

Tormid on Eestis üheks oluliseks metsade hävimise põhjuseks. Ajavahemikul 1991–2008 hukkus mitmesugustel põhjustel aastas keskmiselt 2200 ha metsa, ehk umbes 0,1% puistute kogupindalast.

Tuuleheide ja -murd moodustasid umbes 40% hukkunud puistute kogupindalast, järgnesid metsahaigused ja putukkahjustused, vastavalt 18% ja 14% hukkunud puistute pindalast [92].

Soomes on suudetud metsatulekahjusid üha edukamalt piirata juba 1960. aastatest alates ning viimastel aastakümnetel on kõige suuremadki tulekahjud suutnud möllata vaid sajakonnal hektaril. Ka Eestis on sellise taseme saavutamine kindlasti üksnes võimekuse arenemise küsimus.

Soome ökoloogid ja looduskaitsjad on aga seoses tulekahjude vähenemisega hakanud muretsema metsapõlengutega kohastunud liikide ohtusattumise pärast ning Soome metsades korraldatakse praegu juba piiratud ulatusega kontrollitud põlenguid. Selliste põlengute korraldamist on arutatud ka Eestis, kuid seni on see idee metsameestele võõraks jäänud.

Ja tõepoolest – seni, kuni metsatulekahjud meil nii või teisiti aeg-ajalt võimust võtavad, on mõistlikum jätta pigem mõni põlenud ala vääriselupaigana puutumata.

Metsatulekahjude osa metsade hävimises on tänapäeval märksa väiksem. Enamasti on metsatulekahjud väikesed, kuid mõned meie metsaalad on eriliselt tule-

Oskar Juhani, 1967. Arhiivitöötajad Pirita metsas tormijälgi kõrvaldamas. EFA

64

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Suigu looduskaitseala

ohtlikud ja tulekahjud võivad seal võtta katastroofi ulatuse. Taasiseseisvunud Eestis on toimunud seitse hädaolukorra määratlusele vastavat tulekahju: 1992. aastal Vihterpalus, kus põles 550 hektarit metsa; aastal 1997 põlesid Vihterpalu metsad taas, sedapuhku hävis 700 ha kuivi männikuid; 1999. aastal hävitasid tulekahjud Ida-Virumaal Vaivaras 500 ha metsa; 2002. aastal põles Emajõe Suursoos 504 hektarit metsa- ja soomaad; 2006. aastal hävis Kuusalu vallas Mähustel 587 hektarit, samal aastal möllas tuli ka Ida-Virumaal Agusalus, hävitades või kahjustades kokku 1235 hektarit metsa- või soomaad. 2008. aastal jõudsid tulekahjud tagasi punase kuke käes kõige enam kannatanud Vihterpalu kanti, kus sedapuhku põles kokku 804 hektarit metsa.

Metsakuivendus Metsi hakati Eestis kuivendama juba 19. sajandi esimestel aastakümnetel, kuid 1950. aastani tehti seda tööd põhiliselt labidaga. Tõsi küll, juba 1938. aastal oli katsetatud ekskavaatorit Mõtsu metskonnas Tuudi vahtkonnas. Töö tulemusega rahule jäänud Riigimetsade Talitus ostis pärast proovitööd võimsama ekskavaatori, mis jõudis enne Teist maailmasõda süvendada ja laiendada parvetuskanaleid Kilingi metskonnas.

Metsade ja soode kuivendamine on märgatavalt suurendanud paljude endiste soometsade ja turbaalade tuleohtlikkust ja valdav enamik tulekahjudest saab alguse inimese hooletusest. On arvatud, et metsatulekahjudel ongi olnud oluline

65

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Koosluse taastumine männikus pärast metsatulekahju Hara soos Lahemaa rahvuspargis.

Foto: Vikipeedia

Vene traktoreid hakati metsades kasutama juba 1947. aastal. Kolm aastat hiljem rajati Tamsallu metsakuivendusjaam, mis oli esimene selletaoline Nõukogude Liidus ning sealt alates läkski lahti suurem metsade ja soode kraavitamine. Ühtekokku tehti metsakuivendust nõukogude perioodil 550 000 hektaril. Koos kuivendusega ehitati truupe ja sildu ning rajati ligi 12 000 km uusi metsateid [93].

Metsade kasvutingimuste parandamise kõrval oligi metsateede rajamine üks metsakuivenduse peamisi eesmärke.

Metsade intensiivse kuivendamise ajajärk kestis kuni 1980. aastate lõpuni, sealt alates pole uusi kuivendussüsteeme enam rajatud. Praegu piirduvad melioratsioonitööd majandusmetsades olemasolevate kuivendussüsteemide taastamise või korrashoiuga, kaitsealustes metsades kraave ei kaevata, mõningatel juhtudel püütakse vee äravoolu pigem takistada.

hektari kohta 3–5 tihumeetrit rohkem puitu. Rabamännikutes on puidu juurdekasv nii väike, et kuivenduse mõttekus on küsitav. Puisrabades, kus kasvavad pisikesed jändrikud männid, mis tegelikult on aga juba päris auväärses eas, on puidu juurdekasv aga peaaegu olematu. Seepärast loobuti puisrabade kuivendamisest juba 1960. aastatel.

Suures plaanis sarnanevad metsade kuivendamise keskkonnamõjud soode kuivendamise mõjudele, millest tuleb eraldi juttu. Hävitav on metsakuivenduse mõju olnud mitut tüüpi märgadele metsakooslustele. Mõnedest haruldasematest metsakooslustest (näiteks erinevatest lammi- ja lodumetsa tüüpidest) on kuivenduse tõttu järele jäänud vaid riismed. Mati Ilometsa [94] hinnangul on looduslikke siirdesoometsi säilinud vaid 8000–10 000 ha. Ka kuivendamata või kuivendusest mõjutamata madalsoometsi on veel alles vaid suuremates soostikes ning nende kogupindalaks hindab Ilomets kuni 10 000 ha.

Lodu-, madalsoo- ja siirdesoometsades andis kuivendamine selge majandusliku efekti – seal kasvatavad puistud aastas

66

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

Metsade kuivendamise arvele pannakse ka mõne linnuliigi arvukuse vähenemine.

Must-toonekurg on tüüpiline märgade metsade asukas, kellele kuivemad elupaigad ei sobi. Kuivenduskraavide võrk ei ole looduslike metsaojadega võrreldes piisavalt hea toitumisala, kuna kraavid juhivad kevadel vee metsast kiiremini ära ja poegade toitmise ajaks ei jätku neis enam toitu. 1960. aastate alguses hinnati meie pesitsevate must-toonekurgede arvukus 150 paarile. Pärast seda ehk just metsakuivendamise tippaastatel selle linnu arvukus ilmselt tõusis. Linnuatlase andmeil pesitses meil 1980. aastate algul 250 paari, kuid viimase 30 aastaga on arvukus langenud umbes 80 paarini [95]. Arvatakse, et intensiivne kuivendus oli must-toonekure jaoks ökoloogiline lõks – kevadine märgade elupaikade roh-

kus võis ahvatleda toonekurgi pesitsema paikadesse, kus suvel toit otsa lõppes ja pesitsemine nurjus.

Taasiseseisvunud Eesti: suured raiemahud ja metsa vanuse langemine Metsavargused Eesti taasiseseisvudes ei olnud enam mingit takistust puidu ekspordile. Igaühe ees avanenud võimalus ratsa rikkaks saada tõi 1990. aastatel kaasa metsavarguste laine.

Vargusi pandi toime mitmel viisil – kõige jultunumad raiusid puid lihtsalt sealt, kus tundus mugav ja ohutu raiuda. Kuid puitu „võeti vahelt“ ka ametlikel lankidel ning varastati ka seaduslikult raiutud puitu. Varastatud palgid viidi vaheladudesse, kus

Kuivenduskraavi kaevamine Rakvere metsatööstuskeskuses. SA Virumaa muuseumid. RM F 1510:160

67

- MUUTUV EESTI LOODUS -

puit „paberitööga“ legaliseeriti. Sealt edasi liikus noos juba ametlikult edasi. Puidu kogused vaheladudes ja sadamates olid tohutud ja keegi ei osanud palkidele otsa vaadates öelda, milline neist on raiutud ja kokku veetud ausal teel ja milline mitte.

Mõnikord lõikasid inspektorid paljaks varastatud metsas kändudelt juppe, et neid ladudes palgiotstega sobitada ja niiviisi kurjamid vahele võtta.

Sageli olid metsavarguste korraldajaiks mafioossed grupeeringud ja sekkumine oli ohtlik. Mäletan, kuidas toonane Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste pani magama minnes voodi päitsisse oma Kaitseliidu relva ja ütles, et teeb nii igal õhtul. Tean ka päris mitut metsavahti, kellelt küsiti, kas see on tema maja, mis on väikene, puust ja metsa sees teistest inimestest kaugel. Sellise küsimuse peale tekkis muidugi nii mõnelgi metsavahil tahtmine mitte liiga palju näha ega kuulda.

Ka arenev infotehnoloogia teeb varaste elu keerulisemaks. Kui varem võis mõne raie seaduslikkuse kontrolliks kuluda pool päeva või rohkemgi, siis praegu saab metsainspektor asjast selge pildi mõne minutiga. Tahvelarvutiga saab kohapeal metsaregistrist raie õiguspärasust kontrollida. Praegu registreeritakse mõned tõelised metsavargused aastas – enamasti varastatakse metsatee äärde kokku veetud puid. Teistlaadi seaduserikkumisi raietel esineb endiselt, kuid nüüd juba tunduvalt vähem.

Kaitsta või kasutada?

Maa, millele antakse luba seista issanda rahus, kasvab kahe inimpõlve jooksul metsaks, veel umbes kaks inimpõlve kulub selleks, et mets hakkaks sarnanema looduskaitsja soovunelmaga. Paraku ei ole looduskaitsjatel enamasti käepärast suuri majandushoobasid, mis võimaldaksid nende ideaalmaastikel tegelikkuseks saada.

Millenniumitalvel raiuti Eestis metsa, nagu oleks maailma lõpp ligi – 2000. aasta raiemaht oli ühtekokku 12,7 miljonit tihumeetrit. See oli ka metsavarguste registreerimise tippaasta. Toona läks kirja ühtekokku 1681 ebaseaduslikku raiet, mis on 2011. aastal registreeritud 22 vargusega võrreldes tõeliselt suur arv. Enne seda, 1990. aastate lõpul, jäi registreeritud ebaseaduslike raiete hulk 200–300 kanti. Varguste statistika võimas tõus 2000. aastal ei olnud siiski läheneva maailmalõpu märk vaid oli seotud Keskkonnainspektsiooni reformiga 1999. aastal ja maavalitsuste keskkonnaosakondade kaotamisega, mille tõttu metsajärelvalvet tegevate inimeste hulk kasvas mitu korda. Kaugemalt pärit keskkonnainspektorid said ka julgemalt tegutseda, kartmata omakandimeeste kättemaksu.

Eestis praeguseks juba aastakümneid kestnud diskussioonid looduskaitsjate ja metsameeste vahel on näidanud peamiselt seda, et arusaamad metsast on kardinaalselt erinevad. Loomulikult ei tähenda see, et ühel või teisel poolel oleks automaatselt õigus. Metsandus on rakendusteadus, mis uurib eelkõige seda, kuidas kasvatada kõige ratsionaalsemalt väärtuslikku puitu ja suurendada metsade tootlikkust. Metsateadust võib huvitada raie või tulekahju mõju järgmise puupõlvkonna juurdekasvule, selle mõju metsale kui ökosüsteemile aga eriti mitte.

Neid küsimusi uurivad ökoloogid ja looduskaitsebioloogid. Me teame ikka veel väga vähe erinevais looduslikes metsa68

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

tüüpides valitsevate seoste keerukusest.

Selleks, et must-toonekurg Eesti looduses säiliks, ei piisa väikese metsatüki kaitsest tema pesapaiga ümber – tarvis on, et säiliksid ka tema toitumisalad. Ja täpselt nii on see ka iga teise ohustatud metsaliigiga. Mullastiku ja seenestiku kaitsega seonduvate probleemide tõsiteaduslikud vastused nõuaksid metsa jälgimist mitme puupõlvkonna jooksul.

heidetud seda, et see ei taga elurikkuse säilimist majandusmetsades. Raieringide lühenemine vähendab liigirikaste vanade metsade osakaalu ja uuendatavates metsades pole enam piisavalt laialehiseid lehtpuid. Looduskaitsjad sooviksid ka, et majandusmetsade elurikkuse säilimise huvides näeks metsaseadus ette piisaval hulgal säilikpuude ja lamapuidu raiestikele jätmise.

Pärast seda, kui 1992. aastal Rio de Janeiros võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, on sellega ühinenud riikide looduskasutuse poliitikad oluliselt muutunud. Looduskaitsjad ja loodusvarade kasutajad on sunnitud iga valdkonna arengu läbi rääkima ja kompromisslahendusi otsima. Eestis ei ole see viinud tulemusteni, mis looduskaitsjaid rahuldaks, aga tõsiselt häiritud on ka paljud metsamehed. Eesti metsapoliitikat juhib kehtiv metsaseadus ja riigi poolt soovitavad arengud on kirjas Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 [92].

Viimase sajakonna aasta jooksul on metsandus üha rohkem muutumas põllunduse eriliigiks. Kõige täiuslikumalt on Euroopas puupõllunduse välja arendanud meie põhjanaabrid. Radikaalne looduskaitsja Pentti Linkola on nimetanud üle kahe kolmandiku ulatuses puistutega kaetud Soomet Euroopa metsatuimaks maaks.

Soomlaste ja rootslaste metsamajandus on hakkama saanud Heraklese vägitööga – peaaegu kogu metsaala (kui vähetootlikud tundrametsad maa põhjaosas välja arvata) on tõmmatud tehnoloogiliselt laitmatult toimiva puidutootmise konveierisse – Lõuna-Soomes on kaitstud vaid 2% metsadest. Selle tööstusliku karusselli loogika nõuab, et puu ei sureks mingil juhul loomulikku surma – ka haiged, vigastatud ja mahalangenud tüved eemaldatakse niipea kui võimalik.

Metsanduse arengukavas on ette nähtud rangelt kaitstavate metsaalade suurendamine 10%-ni Eesti metsapindalast. Ettenähtud kümnendik on praeguseks täis saanud, kuid looduskaitsjad ei ole päriselt rahul erinevate metsatüüpide esindatusega selles valimis. Muret väljendatakse ka selle üle, et majandusmetsades suurenevad raiemahud – arengukavas optimaalseks peetud 12–15 miljonit m3 aastas hakkab realiseerumisel vähendama praegust metsa tagavara. Võrdluseks – nõukogude aja lõpul oli aasta keskmine raiemaht Eestis 2,5 miljoni m3 ringis, 1993. aastast alates on see jõudsalt suurenenud. Veel on Eesti metsapoliitikale ette

Soomes on hinnatud ohustatuiks 693 metsaga seotud liiki. Suurem osa neist on seened ja putukad, keda tunneb ja oskab nimepidi nimetada käputäis spetsialiste, seega on nad meile sama anonüümsed kui konkista käigus tapetud indiaanlased ja nende saatus enamikku inimestest ei eruta. See, et lendorav on Eesti metsades jõudnud väljasuremise lävele, peaks aga korda minema paljudele. Meie märksa suurem riiklik metsaomand põhjanaab-

69

- MUUTUV EESTI LOODUS -

ritega võrreldes võiks aidata meil vältida sedalaadi laadi vigu, mis Soome metsades on tehtud.

- Kahanev ja kasvav Eesti mets -

lume sulamist kui maapind on pehme ja metsatööd pole pinnast kahjustamata enam võimalikud, peatatakse reeglina töö metsamasinatega, mis kahjustavad pinnast ning jälgitakse, et ka metsa raieõiguse ostjad teeksid sedasama. Selliseid töid (palkide kokku- ja väljavedu) tehakse edasi pärast pinnase tahenemist.

See, et Eesti metsaomandis on riigimetsa osakaal suur, on igati positiivne.

Riiklik metsaomand suudab tagada metsade majandamise jätkusuutlikkuse ning raiete ja metsade uuendamise mahtude tasakaalu. Looduse kaitsmine on riigi kohustus ja riigimetsades on nii looduskaitsealade rajamine kui ka mistahes looduskaitseliste piirangute kehtestamine lihtsam. Põhimõtteliselt peaks riigi metsapoliitika suutma tagada kõigi metsaliikide säilimise. Paraku ei oskaks lendorav ja mitmed teised metsaliigid mitte midagi peale hakata metsapoliitilise rõõmusõnumiga, et 10% meie metsadest on rangelt kaitse all. Selliste liikide jaoks näib elupaiku ikka nappivat või siis pole neile jäetud niššide kvaliteet liigi säilimiseks piisav. See tähendab, et vastuseisuderohke dialoog selles osas, kui palju, mil moel ja milliseid metsi Eestis ikkagi kaitsta tuleb, kestab edasi.

RMK-le on omistatud mitmeid keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku metsamajandamise sertifikaate, neist olulisim ehk FSCsertifikaat. FSC (Forest Stewardship Council ehk Metsahoolekogu) on 1993. aastal loodud organisatsioon, mis ühendab endas majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnakaitselised huvigrupid, et edendada kogu maailmas vastutustundlikku metsamajandamist. FSC sertifitseerib nii metsade majandamist kui ka tarneahelat jätkusuutlikkuse ja keskkonnasõbralikkuse vaatepunktist. FSC-sertifikaadiga puidutooted annavad tarbijale võimaluse valida ja toetada oma valikuga keskkonnasäästlikku, sotsiaalselt õiglast ja majanduslikult tõhusat metsade majandamist.

RMK on loonud oma puhkealade võrgustiku, mis võimaldab igal Eesti elanikul ja ka turistidel igaüheõigusest ja loodusharidusest osa saada ning vastutab lisaks sellele ka riiklike looduskaitseobjektide hooldamise ja külastuskorralduse eest.

Selline tööjaotus võimaldab küll ressursse kokku hoida ja toime tulla ühise tehnopargiga, kuid tegelikkuses lähevad RMK ja Keskkonnaameti prioriteedid teinekord lahku ja looduskaitseobjektid, mis varem olid regulaarselt hooldatud, võivad jääda vaeslapse ossa.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on riigimetsades kehtestanud mitmeid looduskaitselisi piiranguid, mis ei tulene otseselt looduskaitse- või metsaseadusest. RMK metsades kehtib metsaelustiku ja -pinnase kaitse huvides kevadsuvine raierahu – 15. aprillist kuni 15. juunini ei tehta raieid enamikes metsatüüpidest.

Erandiks on vaid alusmetsata sambliku-, kanarbiku- ja pohlamännikud (mis tähendab, et mõned linnuliigid – näiteks hoburästas, öösorr, metskiur jt võivad ikkagi raiete tõttu kannatada saada). Pärast

70

Küllap pidi piltnikul, kes jäädvustas 1970. aastatel kõige rangemas piiritsoonis Kõpu poolsaarel Süllasoo rändrahnu, olema taskus lillast templivärvist nõretav propusk.

Hiiumaa Muuseum HKM Fp 627:109 F776

Väänikutest rannamändidest on vahepeal sirgunud üsna soliidsed hongad. Aga kõige suurem muutus, mis vahepeal on toimunud, on seotud Eesti looduse kättesaadavusega.

Paikades, mida tallasid aastakümneid vaid piirivalvurite kirsad, „teostavad nüüd tuhanded inimesed oma igaüheõigust“

71

- Pargid ja põlispuud -

PARGID JA PÕLISPUUD Endisaegse sisu taastamisel võib tegelik väärtus kaduma minna

Kui loen lehest, et kuskil on taas „korda tehtud” mõni park, aiman, et seegi tähendab, et juurde on tulnud mõni sammastega roheline kõrb. On juhtunud sedagi, et vapras võitluses „võsa” vastu on vanadest parkidest välja raiutud-juuritud mõned haruldasedki põõsad või puud. Mis pääle muu tähendab ka seda, et on kaotatud laululindude elu- ja pesapaigad. Nende asemele on parkides võimu enda käte võtnud varesed ja harakad, kes koos inimeste, koerte ja kassidega teevad lõpu neilegi vähestele väikestele lindudele, kes on mõnes varjulisemas paigas jõudnud pesa ehitada.“

Muutusi, mis Eestis on toimunud parkidega, on raske üheselt kirjeldada ja hinnata, sest igal pargil on ajaloo keerdkäikudes olnud oma saatus. Niisiis on see teema, mis vääriks märksa põhjalikumat käsitlust ja millest on üksjagu räägitud ja kirjutatud ka. Jaan Kaplinski on parkide vaesumise pärast korduvalt südant valutanud, oma 2014. aasta sõnavõtus [96] ütleb ta: „/.../ päris parke meil peaaegu enam ei ole.

Tartus näiteks on üksainus tõeline park, see on ülikooli botaanikaaed. Kõik ülejäänud on /.../ kõrbed, milles seisavad mustad sambad – suurte puude tüved, mille võrad kõrgel üleval. Inimsilma kõrgusel neis pseudoparkides rohelust, midagi varjavat pole.

Puudub see, mis hiina maastikuarhitektuuris on üks kolmest põhiasjast – inimlik mõõde. Mis osa pargis peaksid täitma põõsad.

Aga põõsaid tänases Eestis ei armastata.

Põõsaid ei soovi politsei, nagu omal ajal miilits: põõsasse poeb pätt ja põõsa varjus tehakse kahtlasi tegusid. Pääle selle on põõsaid vaevalisem hooldada. Neid peab pügama, noorendama. Nii on mugavam pidada parkide nime all linnas rohelisi kõrbeid sammastega, mille all on mugav murutraktoritega, meie rahvuslike masinatega, sõita. Odav ja lihtne.

Küllap on suur osa loodusesõpru valmis neile sõnadele esimese hooga alla kirjutama, kuid enne, kui rutata igas osas nõustuma Kaplinski arvamusega, on kasulik meelde tuletada, millised nägid Eesti pargid välja eelmise sajandi alguses või veelgi varem. Nii praegu kui ka tollal võis pargid funktsiooni poolest jagada laias laastus kaheks – need mis kuulusid avalikku ruumi ning need, mis olid eravalduses.

Vanade fotode järgi otsustades näeb suur osa tänapäevastest linnaparkidest välja üsna sarnaselt ligi saja aasta taguste vaadetega, tõsi küll, Kreutzwaldi pargis Võrus oli hekke veidi rohkem ja ka parki viiv Katariina allee asendati hiljuti linlaste ägedate poolt- ja vastuhüüete saatel uuega.

72

Koidula park Pärnus 1920. aastatel.

Ajalooarhiiv, EAA 2111.1.15368

Park Tähtveres, 1900.

EFA 197. 0-29646 Park Võrus, 1900.

Perek. Nolcken, EAA 1442.1.119.5

Kadrioru park, Charles Borchardt, 1882–1890.

Tallinna Linnaarhiivi fotokogu, 1.86.1465

Ka sajand tagasi ei soosinud korrakaitse avalikus ruumis põõsaid ja suurelt osalt piltidelt vaatab vastu Kaplinski kirjeldatud „roheline kõrb“. Paraku kipub see nii olema kogu maailmas – kus iganes on linnadesse rajatud eraldumist ja intiimsust võimaldavaid põõsarikkaid parke,

tuleb nende väravad vähemalt ööseks lukku keerata.

Hoopis teistlaadne ja tunduvalt mitmetahulisem on endiste mõisaparkide saatus.

Mõisasüdant ümbritsev park oli eelkõige privaatne ruum, mis pidi muu hulgas eraldama privilegeerituid alamklassist. Need 73

- MUUTUV EESTI LOODUS -

pargid olid ümbritsetud aedade või hekkidega ja sageli funktsionaalselt liigendatud – mõisa fassaadi ees oli tavaliselt „auring“ koos veidi lihtsama geomeetrilise haljastusega, mõisa taga sageli barokne pargiosa ja seda ümbritsev vabakujulisem park, mis võis sujuvalt üle minna looduslikuks metsapargiks. Pargikujundus sõltus omanike maitse-eelistustest, jõukusest ning sageli ka loodushuvist, mis päris tihti väljendus taimekogumiskirena. Eesti parkides kasvavate võõrliikide arv on üsna aukartustäratav: kui Eesti kodumaises flooras on registreeritud umbes 80 puuja põõsaliiki, siis parkides on leitud kasvamas ligikaudu 1000 puittaimeliiki [97].

kui mõisahooned olid ajaloo pööristes hävinud, võis selline saatus osaks saada kogu pargile.

Olukord muutus uuesti Eesti taasiseseisvudes. Paljud mõisad on müüdud erakätesse ja sõltuvalt uuest funktsioonist ei pruugi omanikud parki näha avaliku ruumina, ehkki seadustega on ette nähtud, et pargid on avalikuks kasutamiseks päikesetõusust päikeseloojanguni. Päris tihti on mõisakompleks jäänud ka kohaliku omavalitsuse valdusesse, kes püüavad neid arendades muuta piirkonda atraktiivsemaks. See, kuidas pargis uutes oludes toimetada, võtab aga ka kõige nutikamad pead kratsima.

Juba pärast Eesti Vabariigi sündi ja 1919. aasta maareformi said paljud mõisad endale hoopis uued funktsioonid, baltisaksa aadlikud kaotasid aga suurema osa maast ja sissetulekust, mis võttis võimaluse parke endisel määral hooldada. Nõukogude võimu tulekuga sai mõisaparkide privaatruumist kõikjal avalik ruum ja sellega muutus parkide üldilme kiiresti – vastavalt sellele, millise funktsiooni oli saanud mõisahoone (kui ta üldse säilinud oli). Nii mõnestki mõisahoonest sai ühismajandi keskus, külanõukogu kontor, kool, haigla või lastekodu. Tekkisid otseteed töökoja juurest külapoeni või uusasumist kooli, hekid kasvasid habemesse, fragmenteerusid või võeti käidavamatelt aladelt hoopis maha, et nende taga ei saaks salaasju toimetada. Sageli leiti, et mõnesse pargiosasse on sobilik panna püsti kõlakoda, spordiplats või laste mänguväljak. Parkide kaugematesse soppidesse ei puutunud aga enamasti keegi ja sageli kasvasid need padrikuks, kuhu oli mugav ehitusprahti ja prügi peita. Juhul,

Eestis on riikliku kaitse all üle 400 pargi, suurem osa neist on kaitstud nii loodus- kui ka muinsuskaitseseaduse alusel.

Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri on pigem kultuurilis-ajalooliste väärtuste kui loodusekeskne: „Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega.“ Ehitusseaduse järgi on park rajatis. Seetõttu pole imeks panna, et parkide saatuse osas jäävad alati võistlema „müürideusku“ ja „puudeusku“ inimeste vaated, kusjuures seadusandlus toetab mõnevõrra enam „müürideusku“ – ükskõik, millised ka poleks praeguse aja realiteedid. „Rekreatiivsus, bioloogiline mitmekesisus, liigirikkus, looduse taasloomine /.../ on 74

- Pargid ja põlispuud -

omadused, mida oleme hakanud haljasalade puhul hindama peamiselt XX sajandi II poolel ning hindame tänapäeval /.../ Ent on kaheldav, kas need omadused on määravad ajaloolise pargi puhul,“ ütleb Sulev Nurme raamatus „Parkide restaureerimine“ [98] .

„metsas toorel toomingal“ kui „talupoja akna all, seal pühal pärnapuul“. Endistesse mõisaparkidesse on jõudnud kasvada nii toomingaid kui ka muudest puu- ja põõsaliikidest koosnevat võsa. „Võsa“ on käibesõna, millel ei ole ühest tähendust.

Kõige käepärasemas pruugis tähendab ta noori puid ja põõsaid seal, kus inimene neid näha ei soovi. Sõltuvalt vaataja taustast võib võsa olla nii põõsastik, alusmets, puude liiga tihedalt kasvav looduslik uuendus jms. Kui tegemist on enam-vähem ühevanuselise ja üheliigilise kooslusega, siis ei ole võsa ökoloogiline väärtus tõepoolest eriti suur. Liigirikkamas võsas toimetavad aga nii ööbikud kui ka näiteks käblikud, punarinnad, leheja põõsalinnud jpt, kellele selline võpsik ongi just sobiv elupaik. Vanad umbekasvanud mõisapargid on sageli liigirikkuse oaasid praeguses elurikkuse poolest vaesevõitu põllumajandusmaastikus.

Aga kahelda saab ka teisipidi – mis väärtus on muistisel, mis on muutunud kivihunnikuks? Mis mõte on hiigelsuurel rekonstrueeritud barokkpargil, kui meil ei ole enam kasutada pärisorjade töökäsi selle hooldamiseks? Muidugi suudavad tänased maastikuhooldusmasinad need kümneid töökäed asendada, aga me maksame selle eest pidevalt haljasaladelt kostva müraga. Kas park polnud mitte see koht, kus tsiviliseeritud inimene saab kõige valutumalt kontakti looduse harmooniaga? Parki on aegade jooksul võrreldud maisesse ilma rajatud paradiisiga, aga ometi kostab sealt alatasa põrgulärmi.

Võsa ja haigete puude raiumine on kõige lihtsam asi, mida vanas pargis teha tahetakse ja osatakse. Kaitsealuste parkide hoolduskavad vaadatakse üle nii Muinsuskaitse- kui ka Keskkonnaametis. Nende ametkondade visioonid pargi tuleviku osas ei pruugi kattuda. Selleks, et otsus pargi tuleviku suhtes oleks looduskaitseliselt pädev, peaksid vanale pargile silma peale heitma dendroloogid, arboristid, botaanikud, mükoloogid, ornitoloogid ja nahkhiirespetsialistid. Pole raske arvata, et juba asjatundliku ekspertiisi saamiseks tuleks välja käia nii palju raha, et seda edasisteks töödeks ei pruugigi enam jätkuda. Sel juhul piirdutakse mõnede haigete puude langetamisega ja võsa tõrjumisega. Millist loodus- või muinsuskaitselist efekti see annab, pole sageli selge.

Muinsuskaitsenõuded näevad ette mõisakomplekside restaureerimise, kuid parkide osas on valikud ja dilemmad märksa suuremad4.

Mäletatavasti ei soovinud Gustav WulffÕie õrn ööbik mõisa aias roosipuul hõisata. Omal ajal populaarne laul ei olnud muidugi ornitoloogilisest vaatevinklist päris täpne, sest pigem laulab ööbik

4 Konserveerimine tähendab pargi arhitektuurilise osa kaitset ja kindlustamist nii, et need enam ei laguneks.

Konserveerimise puhul on pargi elusosas ette nähtud kõige elementaarsemad hooldustööd, kõik muu peaks jääma võimalikult „nii nagu oli“. Restaureerimise korral parandatakse või asendatakse pargi kahjustunud osad ja rekonstrueerimise puhul taasluuakse park või selle osa algse plaani järgi uuesti. Praktikas kasutatakse neid kolme kategooriat pigem pargi elutu osa suhtes või siis läbisegi, sageli ka neidsamu mõisteid segi ajades.

75

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Põlispuud – järjepidevuse säilitajad

- Pargid ja põlispuud -

vaigistada hambavalu, kuid õigeusklikud palverändurid on pidanud seda märksa kangemaks imerohuks kõigi võimalike tõbede vastu. Puukoore nülgimine ei mõju aga hästi puu tervisele ja Petseri tamm ei tunne end enam hästi. Tema sõsar, Kuremäe kloostri tamm on aga oma väe kooretükikestena andnud neile, kes sellesse usuvad ja ise hinge heitnud. Igal põlispuul on oma lugu, mõnel on neid palju.

Võib-olla elab maausk paljudes eestlastes kõige ehedamalt edasi puu-usuna.

Mõistagi on igas inimkarjas ka uskmatuid.

Puu-usk ilmutabki end kõige kirglikumalt just siis, kui keegi uskmatu tahab mõnd puud, mis on puu-usku inimestele oluline, maha raiuda või ahistada. Eestlaste suhtumises loodusesse on puu-usk kindlasti üks hinnalisemaid jooni, mis sellest, et usklikele on väga raske seletada, et kõdunenud südamega alleepuud on inimestele ohtlikud ja need tuleks asendada noorematega. Sedalaadi jutud muudavad puu-uskliku alati umbusklikuks – ise peab end looduskaitsjaks, aga puudest ei hooli. Mis maarahva puu-usus veidi hämmastama paneb, on see, et on palju neid, kes on valmis üksikute puude pärast lahingusse sööstma, aga väga vähe neid, kes oleks sama südilt valmis võitlema metsade kaitseks. Eestlastele on eriti olulised põlispuud, millega on inimestel sugupõlvede-tagune side. Metsapuud seevastu on nagu tundmatud sõdurid, kelle langemine enamikule meist nõnda sügavale südamesse ei lähe.

Ranna tamm August Kitzberg [100] mäletab oma noorepõlvest, 1870. aastatest: „Ranna mõis, üks Saaremõisa krahvi hulgast mõisaist, seisab, nagu teada, Kodavere kihelkonnas; tema maa pääl, mõisa lähedal on see tuttav vana ja kuulus tuhande või enam aastane tamm, mis mitu inimest korraga oma õõnestüvesse mahutas. Sel ajal oli ta veel õige terve, nüüd olevat ta ulakutest inimestest tule sisse tegemise läbi kannatanud, aga üks oks haljendavat veel.“

Tundmatu fotograafi ülesvõte Ranna tammest 1870.–80. aastatest. Kogu tüvi on veel püsti Osaliselt põlenud tamm Rannamõisa maa peal. Foto: Johannes Pääsuke, 1912. ERM Fk 213:354 Pea sada aastat neljasaja-aastase põdura tamme viimase haru elust on möödunud — kunagi pandud plomm on ära kukkunud, kargud on vahetatud, aga vaim on virge

Praegu on tammest järel üks, betooni, telliste ja tugikarkudega kindlustatud haru, mis on üsna muutumatuna seisnud juba sadakond aastat.

Kõigil põlispuudel on oma elukaar – tärkamine, hiilgeaeg ja surm, ehkki mõnd pikaealist puud arvati kestvat aegade lõpuni. Seto eeposekangelane Peko „lööb oma kiiora (tammepuust sõjanuia) maasse. Kiiorast kasvab tammepuu, selle okstesse lendavad linnud ja Peko jutlustab neile. Tammega hüvasti jättes ütleb Peko, et tamm peab seal seisma kuni maailma lõpuni. Siis läheb Peko oma koopasse magama ja jääb igavesse unne. Koopa kohale ehitatakse Petseri klooster“ [99]. Setode arvates sai Petseri kloostri tamme koorega

Ranna tamm (tuntud ka Rannamõisa, Kodavere ja tuhandeaastase tammena) oli oma hiilgeaegadel ilmselt Eesti jämedaim puu. Hendrik Relve [101] on üritanud tema kännutüüka veel aimatava kontuuri järgi tamme ümbermõõtu hinnata: „... sain endise tüve ligikaudseks ümbermõõduks maapinnalt 11–13 m. Arvestades seda, et ülalpool läks tüvi peenemaks, võis kunagise hiiu tüve ümbermõõt olla tõesti kümmekond meetrit nagu on mäletanud rahvasuu“.

Eesti jämedaim ja ilmselt ka vanim puu 76

haru järgi on raske tamme (mis pealegi oli ka eelmise sajandi lõpul seest õõnes) tegelikku vanust hinnata. Baltimaade vanima puu, Stelmužė tamme, ümbermõõt rinna kõrguselt on umbes 970 cm ja seda puud on peetud 1500–2000 aasta vanuseks. Kas leedulaste tammel on aga tõepoolest nii palju vanust kui väidetakse, on raske öelda – ka see puu on seest õõnes.

on Tamme-Lauri tamm Võrumaal Urvastes.

Tema vanuseks on mõõdetud 680 aastat ja ümbermõõduks rinnakõrguselt on 825 cm. Niisiis võib Ranna tamm olla tegelikult vanem, kui Tamme-Lauri tamm, kuid päris tuhande-aastane ehk siiski mitte. Puu ühe

Ranna tamme kohta on tõenäoliselt kogutud rohkem lugusid, kui ühegi teise Eestis kasvava puu kohta. Need vastuolulised lood on kokku kogunud Mall Hiiemäe [102].

77

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Kuremäe tamm

- Pargid ja põlispuud -

lõplikult hinge 1999. aastal. Ometi on ta siiamaani püsti ja püha. Ainult nunnad ei luba ennast enam tamme juures ega ka mujal pildistada.

Kuremäed peetakse muistseks hiieks – siin on nii ohvriallikas kui püha tamm.

Kloostrilegendi järgi leidsid kohalikud talupojad (kes ilmselt olid vadjalased) 16. sajandil tamme alt jumalaema ikooni, mida usureliikviana hoitavat kloostris tänaseni. Kuremäe klooster valmis aastal 1891. Kloostris, tamme juures ja allikal hakkasid käima õigeusklikud palverändurid. Allikavett veetakse siit koju suurte plaskudega – see pidi aitama kõiksugu tervisehädade vastu. Ka püha tamme koort lõigati tervise parandamiseks suurte latakatena kaasa ning tamme tervis ei pidanud vastu – Kuremäe pühade õdede hirmuks ja härmiks heitis vana puu

Kuru mänd Kuru mänd Iisaku vallas endise (praeguseks lammutatud ja eramuga asendatud) koolimaja taga on erakordselt pilkupüüdva kujuga. 1997. aastal määrati puu vanuseks 370 aastat, mida on männi kohta päris palju [103]. Hendrik Relve [104] on Kuru männi ebatavalist kuju seletanud Peipsi ranna liikuvate luidetega – ilmselt on liikuv liiv noore puu enda alla matnud ja tüve maha koolutanud, liiva seest välja-

Kuru mänd, 1920. aastad, tundmatu fotograaf (postkaart)

Kuru mänd 2014. aastal

vastu vahetada. Aleksander Saveljev esitas avalduse 2004. aastal ja sattus juhtumisi maadevahetuse nimekirjas esimeseks meheks, aga tehinguid tehti nendega, kellega oli kasulikum. Siiski mõõdeti kaitsealune maatükk ja ka asendustükk välja. Siis läks toonane keskkonnaminister Vilju Reiljan maadevahetustehingutega kohtu alla ja kõik edasised toimingud maadega peatati.

Tollal valmistas Keskkonnaamet ette valitsuse määrust, millega pidi mänd kaitse alt maha võetama. Määrust pole praeguse ajani ikka veel, Keskkonnaameti veskid jahvatavad aeglaselt.

ulatuv latv on aga sirgelt edasi kasvanud.

Hiljem on aga liiv tüvelt taas tuultega minema kandunud. See seletus tundub tõepärane, sest luitevall algab kohe männi tagant ja luitelgi kasvab lühikesi mände, mille tüvi on liiva alla jäänud.

Kuru männi elulõpusaaga on kirja pannud Viio Aitsam [105]: 2002. aastal ostis Aleksander Saveljev endise koolimaja koos ümbritseva maaga, kus kasvas ka Kuru mänd. Põlispuud ümbritsevast piiranguvööndist ei olnud ta teadlik. Kui keskkonnaametnikud talle selle tõsiasja teatavaks tegid, oli just tekkinud võimalus looduskaitsealuseid maid vabade maatükkide

Kuremäe klooster, 1930. aastad.

Tundmatu fotograaf (postkaart). RM F 103:2, SA Virumaa Muuseumid

Kuremäe tamm seisab siiamaani püsti – trosside ja jumala väe abil

78

79

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand Pärandkooslused ehk pool-looduslikud kooslused on inimese poolt kujundatud looduslikud kooslused, mis püsivad sellisena mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tõttu. Nende ilme ja elustik on kujunenud ning säilinud tänu pikaajalisele säästvale, loodusega arvestavale majandamisele. Paraku ei ole pärandkoosluste majandamine pärast seda, kui inimese ja hobuse lihasjõud niitude majandamisel asendus fossiilseid kütuseid põletavate masinate jõuga, enam majanduslikult tasuv ja üksikuid neist säilitatakse ja majandatakse elurikkuse alalhoidmiseks kaitsealadel. Tänapäeval tuleb selleks peale maksta või kasutada vabatahtlike talguliste tööjõudu. Selles raamatus räägime eraldi aruniitudest, puisniitudest, luhaniitudest, loopealsetest ja rannaniitudest.

Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel mineraalmuldadel. Aruniidud on tekkinud metsadest raiete ja neile järgnenud niitmise või karjatamise tulemusena.

Osa aruniitudest võib olla arenenud ka kunagistest põldudest (selline tekkeviis on rohkem levinud Lõuna-Eestis [106]).

Sööti jäänud põllul taastub looduslik niidutaimkate keskmiselt 30 aasta jooksul, kuid see protsess võib kulgeda ka kiiremini või aeglasemalt, sõltuvalt ala suurusest, niitu ümbritsevatest kooslustest ja varasemast maaharimise viisist.

Täiesti loodusliku taimestikuga lagedaid pärisaruniite on Eestis järel väga vähe, sagedamini kohtab neid Lääne-Eestis ja saartel. Eriti haruldasteks on meil jäänud nõmme- ja paluniidud, kus liivasel pinnasel kasvavat hõredat taimestikku vaevu niita kannatab.

Aruniidud on Eestis kõige vähem uuritud pärandkooslused, seetõttu on ka nende leviku ja liigirikkuse osas toimunud muutusi raske kirjeldada. Liivia Laasimer annab kuivade ja parasniiskete aruniitude kogupindalaks 1950. aastatel 423 250 hektarit, kuid see arv ei ütle eriti palju nende liigirikkuse ega looduskaitselise väärtuse kohta. T. Kuke ja M. Sammuli koostatud rohumaade inventuuri kokkuvõttesse [108] on saanud kirja ligikaudu 22 000 hektarit aruniite, kuid inventuur

Aruniidud „Kord olid niidud rohelust täis,“ laulis Uno Loop 1960. aastatel. Laulu sõnad vihjaks nagu sellele, et midagi pidi niitudega olema juhtunud. Suurem osa niitudest ei olnud selleks ajaks tõepoolest enam sellised, nagu nad kunagi olid olnud. Asi polnud aga niitude roheluses – eelmise sajandi alul üldlevinud lillerohketest poollooduslikest niitudest olid vahepeal saanud liigivaesed kultuurniidud.

80

ei olnud täielik. Rahuldavalt inventeeriti rohumaid Läänemaal, Raplamaal, Ida- ja Lääne-Virumaal ning Pärnumaal. LõunaEestis on inventuure tehtud praktiliselt ainult kaitsealadel ning saartel üldiselt pigem rannikualadel. Suure looduskaitselise väärtusega aruniite on praeguseks hetkeks teada umbes 2000 hektari suurusel alal. Enamasti on aga sellised niidud väikesed, mõne hektari suurused lapikesed [109]. Rohkem liigirikkaid aruniite võib näha Lahemaa ja Karula rahvusparkides.

laiavõralised, sageli kuivavad tammed.

Selline laiuv võra kujuneb puudel, mis pole kasvades pidanud teiste puudega valguse pärast konkureerima. Niisugust metsa on siinkandi maanteede ääres näha kilomeetrite kaupa. Edela suunas ulatuvad endised puisniidud peaaegu katkematu vööna kuni kuulsa Laelatuni välja. Ka põhja poole – Salevere suunas liikudes jäävad tee äärde aina samasugused metsad.

Puisniitudeks nimetatakse looduslikke hõredaid puistuid, kus regulaarselt heina niidetakse. Rahvalikus kõnepruugis on puisniite kutsutud ka metsaheinamaadeks. Esmapilgul meenutavad puisniidud kena parki. Ent midagi on teisiti – vanade laiavõraliste puude ja siia-sinna pillutatud põõsarühmade all laotub puisniidul kõigis mõeldavais värvides kirendav õievaip.

Erinevus on ka kultuuriline – suurem osa meie parkidest kuulub mõisate juurde ja esindab baltisakslaste „mälestuspilti

Puisniidud Sadakond aastat tagasi kaunistasid Varbla, Mihkli, Kose ja Kuusalu kirikut ühendavast joonest lääne ja põhja pool kõikjal maastikku puisniidud. Veel praegugi saab nende kunagisest ulatusest aimu, kui sõita mööda Virtsu maanteed. Karuse teeristi lähedal laiuvad mõlemal pool maanteed lehtmetsad, milles torkavad silma

Laelatu on olnud 20. sajandi teisest poolest alates Eesti esinduspuisniit. 1957. aastal loodi siia Virtsu–Laelatu–Puhtu botaanilis-zooloogiline keeluala. Õnneks ei keelatud siin ära niitmist nagu juhtus esimeste Rootsis kaitse alla võetud puisniitudega. Kogu varasema puisniidu alal pole siiski niitmist suudetud jätkata. Võimalik, et just see keskne mõnekümne hektari suurune lapike Laelatul on ainus puisniidulaik Eestis, kus niitmine pole ühelgi aastal katkenud

81

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Puisniite on peetud vanimateks poollooduslikeks kooslusteks Eestis. Liivia Laasimeri arvates võisid esimesed sellelaadsed kooslused tekkida 8000–9000 aastat tagasi inimasulate ümber puude raiumise, niitmise ja karjatamise tulemusena [106]. Laasimeri hinnangutes võib ka kahelda, kuid kindlasti lõid ka juba esimesed Eesti alale rännanud hõimud oma asulakohtade ümber tule ja kivikirvega metsi harvendades eeldusi puisniitude tekkimiseks. Esimesed kariloomade luude leiud pärinevad aga alles hilisneoliitikumist nöörkeraamika kultuuri leviku aegadelt (3000–1800 eKr) [111]. Võib oletada, et sel ajal kujunesid välja puisniitudele väga sarnased, kuid märksa liigivaesemad puiskarjamaad. Selleks, et puiskarjamaadest kujuneksid puisniidud, oli tarvis hakata heina niitma. Esimeste vikatite leiud pärinevad arvatavasti nn rooma rauaaja (50–450 pKr) lõpust, umbes samast ajast on pärit ka esimesed siit leitud kitsad silmaga raudkirved. Suurema leviku said need instrumendid aga alles nooremasse rauaaega kuuluval viikingiajal (800–1050 pKr) [111]. Kirves ja vikat muutsid meie maastiku ilmet ilmselt sama radikaalselt, kui eelmise sajandi keskpaigas masstootmisse läinud mootorsaag ja veerand sajandit hiljem Soome inseneri Sakari Pinomäe konstrueeritud harvester.

Kuldking armastab poolvarju. Metsas kasvades võib ta kergesti jääda valgusnälga, niidul on valgus tema jaoks liiga ere. Seepärast tunneb kuldking end puisniitudel, näiteks Laelatus, hästi

kadunud paradiisiaiast“ [110]. Puisniit on maarahva ideaalmaastik, kus inimese igapäevane toimetamine oma leivatüki nimel mitte ei vähendanud vaid suurendas elurikkust.

See, mis teeb Lääne-Eesti puisniidud erakordseks, ei ole pelgalt silmailu. Laelatu puisniidu üheltainsalt ruutmeetrilt on kokku loetud 76 liiki õistaimi. Maailmas on väga vähe taimekooslusi, mis suudavad sellise liigitihedusega võistelda. Ehkki ilu ja bioloogiline mitmekesisus ei ole ilmselt kunagi olnud puisniitude loojate algseks eesmärgiks, on need sündinud metsaheinamaadel aastasadu või isegi -tuhandeid kestnud toimetamise kõrvalsaadusena.

Puisniitude ja puiskarjamaade hiilgeaeg jõudis kätte 20. sajandi alguseks – toona oli neid kokku umbes 850 000 ha [112].

Umbes nii suure maa-ala saaks kokku kahe suurema maakonna liitmisel. Heinasaak puisniidult on kultuurniiduga võrreldes väike ja seega pidi niidulapi pindala, mis võimaldas ühe sõrglooma ära toita, olema kaks-kolm korda suurem

82

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

kui kaasaegse agrotehnikaga majandataval rohumaal. Võib kindlalt väita, et puisniit oli Läänemaal, Põhja-Pärnumaal ja läänesaartel valitsev maastikutüüp. Ent just sel ajal hakkas otsa saama vikatite ajastu. Hobuniidukite ja loorehadega oli puude-põõsaste vahel raske manööverdada ja puisniitude tihedamatel osadel lasti rahus metsaks kasvada. Vaesemates taludes tehti muidugi käsitööd edasi ja puisniidud säilisid kuni edasiste pöördeliste hetkedeni maaelus.

olnud mõtet toimetada. Kuid põõsaste ja puude raiumiseks oli tarvis võtta eraldi luba, mis tähendab, et neid ei harvendatud enam sel määral, kui aastasadu oli tavaks olnud. Kui puisniit umbe kasvama hakkas, sai seda veel mõnda aega karjamaana kasutada.

Pärast 1995.–1997. aastal tehtud puisniitude inventuuri oldi sunnitud tõdema, et liigirikkaid ja suhteliselt heas seisundis puisniite oli Lääne-Eestis veel alles kuni 500 ha, neile lisaks oli veel alles umbes 300 ha luhapuisniite ja liigivaeseid puisniite teistes Eestimaa osades. Enamik niitudest olid väikesed – kui pere võis pidada üht lehma ja mullikat, piisas nende ületalve pidamiseks 5 hektarist heinamaast.

Aastail 1995–1997 niideti umbes 200 ha puisniite. Niisiis oli puisniitude pindala sajandi jooksul vähenenud ligi 1000 korda ja 20. sajandi lõpuks oli Eestis puisniite hinnanguliselt alles 800 ha [112].

Põllumajanduse tõhustumise suund oli aga pöördumatu – paljud puisniidud hariti kultuur-rohumaaks või hakati neis pigem nägema metsa. 1935. aastal hinnati Eesti talumetsade pindalaks 160 000 ha ja talude käsutuses olevate puisniitude pindalaks 500 000 hektarit. Arvati ka, et puisniitudelt saadi tarbepuitu üle poole raiutud kogusest [113].

Eesti okupeerimise ja Teise maailmasõja segastel aegadel vähenes loomapidamine ning paljud niidud ning karjamaad hakkasid võssa kasvama. Ka kraavid ummistusid ja niidualad muutusid soisemateks.

Sõjale järgnenud sundkollektiviseerimine ei teinud mõistagi olukorda paremaks. Ühismajandites eelistati suuri heinamaid, heinategu puisniitudel peeti liiga töömahukaks ja väheproduktiivseks. Sõja ajal tanke tootnud Venemaa tehased hakkasid nüüd pärast ümberkorraldusi kolhooside jaoks traktoreid tootma. Need said puisniitudele viimaseks kirstunaelaks.

Praegu on Eestis Natura 2000 elupaikade andmebaasis arvel umbes 9000 ha puisniite, kuid enamasti on tegemist metsadega, mis on kunagi olnud puisniidud.

Loodushoiutoetustega on kohati puisniite päris edukalt taastatud, näiteks Nedremal umbes 100 hektarit. Mida kauem on puisniit olnud niitmata, seda pikemalt on selle taastamisega tarvis vaeva näha.

Niidetavaid puisniite on Eestis 2015. aastal alla 1000 hektarit. Eesti tuntumad puisniidud on Laelatu ning Allika ja Viita puisniidud Läänemaal, Nedrema ja Vahenurme puisniidud Pärnumaal ning Tagamõisa ja Viidumäe looduskaitseala puisniidud Saaremaal. Koiva puisniit erineb Eestis kõigist teistest omataolistest. Puisniit saab tekkida vaid seal, kus niidetud heinaga kooslusest väljaviidud toitained

Puisniidud säilisid peamiselt talude lähedal – kolhoosnike „kodustes abimajapidamistes“ oli lubatud pidada üht lehma, üht mullikat, üht siga põrsastega, lammast paari tallega ja mõnda kana. Neile lubati heina niita seal, kus suurte masinatega ei 83

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Mööda endise Virtsu raudtee tammi liikudes on võimalik näha puisniidu kinnikasvamise erinevaid staadiume . Vasakul Laelatu „tuumikala“, kus niitmine pole kunagi lakanud, keskel puisniidu osa, mida igal aastal ei niideta ja paremal puisniidu osa, mida pole umbes 60 aastat niidetud, kui on aeg-ajalt raiutud võsa

kompenseeritakse. Kui mullakihi all on lubjakivi, saavad puud sellest oma juurestikuga toitained kätte ja sügisel langevate lehtedega viiakse toitained mulda tagasi.

Koiva äärsel lammipuisniidul rikastavad aga mulda hoopis tulvavete toodud setted. Läti ainsad säilinud puisniidud asuvad samuti Koiva jõe ääres.

Kui niidetud hein aasta-aastalt välja viiakse, väheneb mulla toitainetesisaldus taas ja kõike taluvate generalistide vahel kiratsenud pirtsakamad liigid saavad taas eluõiguse. Paljude taimede seemned säilitavad mulla nn seemnepangas idanemisvõime aastakümnete jooksul, et tärgata siis, kui keskkonnatingimused muutuvad soodsamateks. Ent paratamatult on liike, mis pikka aega hooldamata niidult kaovad. Aeg, mis kulub selleks, et nad taas seemnete või eostena niidule jõuavad, võib olla väga pikk. Arvestades sellega, et elupaigad on tänapäevaks muutunud või killustunud väga suurtel aladel, ei pruugi paljud taimeliigid enam kunagi oma endistesse kasvupaikadesse tagasi jõuda.

Rootsi väikesaartel on tehtud katseid mahajäetud puisniitude taastamiseks juba ligi viimase seitsmekümne aasta jooksul.

Peale puisniidu võssa kasvamist on sealsetel andmetel kadunud 87% liigistikust, maksimaalne liikide arv 4 m² proovilapi kohta on vähenenud 52-lt 18-le võrreldes pidevalt kasutusel olnud puisniitudega [112].

Puisniitude taastamine Mäletan, kuidas ma veel suhteliselt algaja loodusgiidina viisin inglise taimehuvilised Tagamõisa puisniidule, mille talgulised olid just eelmisel aastal lagedamaks raiunud. Kiitsin, et Tagamõisa on üks Eesti liigirikkamaid ja huvitavamaid puisniite, aga koha peal selgus, et niidul vohavad angervaks ja soo-ohakas ning vähegi huvitavamaid taimeliike annab tikutulega otsida. Liikide tasakaal puisniitudel kujuneb välja väga pika aja jooksul. Pidevalt kasutusel olnud puisniidul on taimed „natuke näljas“ ja see soodustab liikidevahelist konkurentsi ega lase laiutada taimeliikidel, keda toitainete küllus soosib.

Kui võsastunud puisniit korraga lagedaks raiuda, muutuvad drastiliselt valgusolud ning surnud puude juurestikust vabaneb mulda suurel hulgal toitaineid. Seetõttu kasvavad mõned liigid teistest lihtsalt üle.

Seetõttu tuleks puisniitude taastamisse suhtuda kaine kaalutlusega. Ehkki põllumajandus- ja looduskaitsetoetused on meelitanud üksjagu maaomanikke või -valdajaid puisniite taastama, ei jät84

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

ku igal pool järjepidevust, et töö lõpule viia – väärindada kooslus ja tagada selle kestmine. Oluline on, et ressurssi jätkuks sinna, kus on kõige rohkem lootust selleks, et puisniit aastate pärast alles ja hooldatud oleks. Lisaks kõige väärtuslikumatele puisniitudele, mis on loodetavasti jätkuvalt riikliku looduskaitse fookuses ja mida praegu aitavad hooldada juba mitusada vabatahtlikku Eestimaa Looduse Fondist ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingust, võiksid headeks kohtadeks, kus väiksemaid puisniite taastada ja hooldada, olla ka näiteks turismitalude tagamaad, millele selline kaunis kooslus kindlasti väärtust lisaks.

Mõnikord lähevad luhaniidud sujuvalt üle madalsooniitudeks – vahet saab nende vahel teha eelkõige selle järgi, kas nende all lasuvas turbas on enam mineraalseid või orgaanilisi setteid. Jõelammil võib olla ka alasid, mis on üle ujutatud vaid üksikutel aastatel – siis, kui veetase on kõige kõrgem. Sellistes kohtades lähevad lamminiidud sujuvalt üle aruniitudeks [113].

Arvatakse, et luhaniidud tekkisid erinevatest lammimetsadest, näiteks tamme ja jalaka-künnapuu lehtmetsadest, sanglepa-lodumetsadest ning pajustikest ja hall-lepikutest [115]. Tõelisi lammimetsi on meie päevini säilinud vähe, vaid üksikuid selliseid võib leida Vahe-Eesti loodusmaastikes. Veel arvatakse, et harvadel juhtudel võivad lamminiidud olla tekkinud ka aladel, kus ei ole kunagi metsa kasvanud – selliseks peetakse näiteks Kasari luhta, kus inimesed jõudsid merest tõusvat maad enne majandama hakata, kui see võssa või metsa kasvas. Samas on ka arvatud, et osadel luhtadel ei olnud puude kasvuks sobivat mulda, või et suured rohusööjad ja koprad hoidsid puude kasvu kontrolli all.

Luhaniidud Luha- ehk lamminiidud on heinamaad, mis paiknevad ajutiselt üleujutatavatel jõeluhtadel. „Lamm“ on tegelikult geomorfoloogiline termin, sõna „luht“ aga tähistab üleujutatavaid või märgi rohumaid. Luhad on kujunenud ja püsivad alles tänu jõgede ja inimese regulaarsele koostööle. Kevadised (ja vahel ka talvised ja sügisesed) veeuputused pärsivad puude kasvu, vahel räsib jää maakamarat ning tulvaveed toovad luhtadele toitaineterikkaid setteid, inimese ülesanne luhaniidul on heina niita ja see ära vedada.

Eesti vanimad asulakohad paiknesid tavaliselt veekogude ääres. Endised Emajõe-äärsed lammimetsad hakkasid puisniitude ilmet võtma juba atlantilisel kliimaperioodil 8000–5000 aastat tagasi [116]. Ulatuslikumalt hakkasid lammialad niitudeks muutuma esimese aastatuhande keskel eKr [106]. Arvatakse, et kariloomi aeti luhtadele juba 3000–4000 aastat tagasi. Kuna loomad pistavad kõigepealt nahka need taimeliigid, mis neile kõige enam mokkamööda on, võisid vähemmaitsvad liigid lõpuks saada luhakooslustes eelisseisundi. Pärast vikati kasutu-

Lamminiitusid võib küll leida kogu Eestis, kuid suuremad luhaalad on endale koha leidnud suuremate jõgede – Emajõe, Põltsamaa, Pedja, Kasari, Halliste, Raudna, Piusa, Koiva, Mustjõe ja Narva jõe lammidel. Luhti leidub ka järvede (näit Peipsi ja Võrtsjärv) ääres, kuid need erinevad siiski mõnevõrra jõgede lammidel levinud niitudest – näiteks ei kandu neile üleujutuste ajal märkimisväärselt setteid.

85

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

polnud enam huvi luhtadel heina teha.

Venemaa seni põhjatuna näivatele turgudele ei olnud enam lihtne pääseda – seda enam, et koos nõukogudeaegse põllumajandussüsteemi kokkuvarisemisega kadusid ka senised turustuskanalid. Nii vähenes piimakarja suurus kordades ja suur osa Matsalu luhaniitudest jäi aastateks niitmata. Näiteks 1995. aastal niideti kokku vaid umbes 100 ha luhta.

Enne Teist maailmasõda olid luhaheinamaad väga hinnas, sest pool-looduslikest niitudest on need kõige tootlikumad. Pärast põllumajanduse kollektiviseerimist ja käsitsi niitmise lõpetamist hakati luhtasid tasapisi hülgama. Traktorid olid luhtade niitmiseks liiga rasked ja kippusid kõrgema veeseisu korral pehmest pinnasest läbi vajuma. 1960. aastatest alates hakkas üha suuremat rolli mängima ka heina söödaväärtus. Luhaniitudel kasvavad tarnad ei suuda selles osas kõrrelistega võistelda. Luhad kas kuivendati ja rekultiveeriti või hüljati. Sageli mängis oma osa ka see, et luhad olid majandist kaugel ja transpordikulud suured.

Emajõe luhad Alam-Pedja loduskaitsealal. Foto: A.Ader

selevõttu esimese aastatuhande keskel pKr [117] hakati luhti üha enam kasutama niitudena, sest just siit sai kätte kõige lopsakama heinasaagi. Vikati ees on taimed võrdsed ja niitmise tulemusena suureneb tavaliselt koosluse liigirikkus. Sageli olid luhaniidud talude lahustükkidel, nad asusid põhimaadest kaugel ning luhta jõuti heina tegema alles hilissuvel, kui paljude taimede seemned olid valminud. Tehtud hein jäeti luhale kuhjadesse ning veeti talvel reega talusse. Kuhjalavade alla veeti kokku võsa – see oli üks lisategevus, mis hoidis luhtasid võsastumast.

Luhast on kujunenud ka arvestatav elukooslus – leidub mitmeid liike, kes ei saagi mujal elada. Tõsi küll – luhtade taimestik väga spetsiifiline ja haruldusterohke ei ole, küll aga on luhakooslused väga varieeruvad. Aastad ei ole vennad – kuivemad aastad vahelduvad märjematega ning luhaniitude taimestik peab end pidevalt uutele oludele kohandama ja luha taimekoosluste piirid on liikuvad. Luhale tüüpiline taimestik ja linnustik sõltub igaaastastest üleujutustest. Ka meie luhtade ühe huvitavama ja haruldasema linnuliigi – rohunepi – mängupaigad muutuvad sõltuvalt aastatest. Selle linnu jaoks on Alam-Pedja looduskaitseala olulisim pesitsusala Baltikumis, Altnurga (Pedja jõe luht) ja Karisto (Emajõe luht) lamminiitudelt on leitud rohunepi mängupaigad, kus võib kohata 35–40 isaslindu. Matsalu Rahvuspargis Kasari luhas on kindlaks on tehtud tosin mängukohta kokku kuni 80 isalinnuga [118].

Vaatamata sellele, et luhaheinaga ei osata tänapäeval (vähemalt Eestis) midagi väga tarka peale hakata, on luhad ikka olulised.

Neile sadestuvad tulvavetes sisalduvad toitained, mis jäävad väetama luhas kasvavaid taimi ning vesi saab puhtamaks.

Luhas moodustuv turvas seob süsinikku.

86

Esimesena reageeris Maailma Looduse Fond (WWF), kes algatas koos Eestimaa Looduse Fondiga kaitsekorralduskava koostamise Matsalu märgala jaoks. 1995. aastal valminud kaitsekorralduskava elluviimiseks saadi välisabina ka luhtade majandamiseks tarvilikke masinaid. 4000 ha suurune Kasari luht on suurim säilinud lageluht Euroopas. Sellest niidetakse praegu igal suvel ligikaudu 2500 hektarit.

Eesti luhaniitude pindala oli suurim 20. sajandi alguses – ligi 150 000 ha. Luhaniite hakati kuivendama ja kultuurniitudeks muutma juba enne Teist maailmasõda.

Möödunud sajandi keskpaigaks oli nende pindala vähenenud 83 000 hektarini [106] ning 1970. aasta lõpuks u 26 000 hektarini [119]. 1990. aastal hinnati luhaniitude pindala 20 000 hektarile [108]. Toonaste inventuuride ajal said kirja kõik luhaniidud, mis ei olnud veel lootusetult umbe kasvanud, tänapäevaks on neist paljude seisund tänu loodushoiutoetustele paranenud, kuid osad on veelgi hullemini võssa kasvanud. Kõrge looduskaitseväärtusega luhaniitude pindala Eestis on hinnatud 16 000 hektarile [108].

Luhaniitude taastamine Praegu niidetakse taas ulatuslikult luhti Eesti kõigil suurematel üleujutusaladel – Matsalus, Alam-Pedjas ja Soomaal.

Luhtade taastamiseks ei ole läinud tarvis sedavõrd suurt talguliste tööväge, kui puisniitudel ja loopealsetel. Luhtadesse, mida on veel võimalik taastada, saadetakse võsahekslid ja mättapurustajad.

Esimestel aastatel jääb kogu niidetud kraam luhta purustatult maha ja ei mõju luha elustikule just kõige paremini. Mõne aasta pärast, kui juba korralikult niitma saab hakata, asi paraneb.

1990. aastate alguseks olid kõige esinduslikumad niidetavad luhaniidud säilinud veel vaid Matsalus, mujal niideti üksikuid fragmente endistest suurtest luhaaladest. Kuid ka Matsalu luhaniidud hakkasid peale Eesti taasiseseisvumist kiiresti võsastuma. Kütuse hind oli oluliselt kallinenud ning lagunevatel majanditel

Luhalt saadud heina ei ole aga ammu enam kuhugi panna. Nii Matsalus kui ka Alam-Pedja luhtade ääres võib näha heinapallidest laotud müüre. Hea veel, kui

87

- MUUTUV EESTI LOODUS -

hein ühte kohta saab – vahel on heinapallid kuivemate aegade ootuses luhale jäänud, kuid enne kuiva saabumist on uus suurvesi peale tulnud ja heinatraktori munetud valged munad veelgi enam laiali ajanud. Luhale või jõgedesse roiskuma jääv hein reostab ja risustab keskkonda.

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

vähemalt kaht vööndit. Saliinne vöönd algab veepiirilt, kus taimed puutuvad mereveega praktiliselt pidevalt kokku ning ulatub sinnamaani, kust merelained veel kõrgema veeseisuga üle käivad; järgmisesse, suprasaliinsesse vööndisse, jõuab merevesi harvem. Mõlemat vööndit iseloomustavad just neile omased taimeliigid ja -kooslused. Eesti rannaniitudelt on kirjeldatud 15 erinevat taimekooslust, 8 esimesest ja 7 teisest vööndist [120].

Saliinse vööndi taimestikus on palju haruldasi ja kaitsealuseid liike, kuid mõned meie kõige ohustatumad taimeliigid (näiteks Ruthe käpp ja rohekas õõskeel), kasvavad just suprasaliinses vööndis.

2009. aastaks rekonstrueeriti Lihula katlamaja ja kohandati see kohaliku biomassi – luhaheina ja pilliroo põletamiseks. Paraku ei põle hein ka spetsiaalselt kohandatud katlamajas korralikult ja jätab palju tuhka. Nii eelistatakse katlamajas kütmiseks kasutada puiduhaket. Kuigi luhaheinast biogaasi valmistamise mõtet peetakse perspektiivseks, ei ole seni ühtki sellelaadset rajatist veel valminud.

Erinevate koosluste olemasolu sõltub muidugi ranniku iseloomust. Näiteks rannaosal, millest merevesi regulaarselt üle käib, on taimestik hõre ja kasvab peamiselt soolalembeseid liike (halofüüte), milliseid sooldumata muldadel ei leia – näiteks rannikas, rand-õisluht, rand-teeleht, tuderluga, soomusalss, randaster jt. Madalate lohkude põhjas, kus suvel vesi kuivab ja sool moodustab pinnasele kooriku, tekivad soolakud, kus kasvavad näiteks soolarohi, hall soolmalts, nadahein ja rand-soodahein. Mereheite vallidel kasvavad mitmesugused just sellele pinnasele iseloomulikud maltsalised, merisinep, rand-kesalill, peenlook. Juba komposteerunud adruvallide taimestik on küll osaliselt sarnane mahajäetud sõnnikupatarei flooraga, aga oma merelised eripärad on neilgi – kõrvenõgese ja hariliku puju kõrval kasvab seal näiteks ka sinerõigas.

Rannaniidud Ehkki pikemalt seletamatagi tundub selge, mida rannaniidud endast kujutada võiksid, on lugu nendega tegelikult veidi keerulisem. Esiteks nimetavad ökoloogid rannaniitudeks üksnes mereäärseid niite – järvede rannavööndisse jäävad niitudel on ühisjooni pigem lamminiitudega. Rannaniitude teine eripära on see, et enamasti neid ei niideta – sageli on nad selleks liiga kivised ning jäetud seetõttu kariloomade pügada.

Rannaniitude määratluses on oluline osa soolasel mereveel – botaanikute meelest saabki rannaniitudeks nimetada vaid selliseid rohumaakooslusi, mida merevesi rohkem või vähem mõjutab. Sõltuvalt kaugusest rannajoonest on see mõju erinev, mistõttu on rannaniidule iseloomulik vööndiline taimestik. Rannaniidul eristatakse pinnase soolsustaseme järgi

Loomulikult on nende vööndite piirid enamasti sujuvad ja kusagil algab niiduala, kus merevee mõjust pole enam

88

Puhtu rannaniidu taimestik on üks liigirikkamaid omataoliste seas. Seda rannaniitu niidetakse ja heina korjavad kokku ja põletavad tavaliselt Pärandkoosluste Kaitse Ühingu talgulised

eriti mõtet rääkida. Botaaniliselt on seal tegemist lihtsalt aru- või looniiduga, kuid näiteks ornitoloogide jaoks pole erilist vahet sellel, kas niidurüdi või mustsabavigle pesa on suprasaliinses vööndis või aruniidul – nende lindude elupaigaks märgitakse ikka rannaniit.

Eriti olulised on rannaniidud rannikukurvitsalistele. Siin pesitsevad liivatüll, punajalg-tilder, kiivitaja, suurkoovitaja, naaskelnokk, mustsaba-vigle, tutkas ja niidurüdi. Nelja viimase liigi arvukus on meil ja naabermaades kiiresti kahanenud.

Tutkas, keda Eestis pesitseb veel vaid üksikuid paare, on vähemasti põhja pool veel jätkuvalt arvukas, kuid niidurüdi on praktiliselt välja suremas.

Merest kerkinud rannikul leidub tavaliselt ikka järvikuid ja veeloike, mida kariloomad joomas käies suhteliselt taimestikuvabadena hoiavad. Sõrgloomade tallamisest tekib lisaks ka mudalaike, kus kurvitsatel ja partidel on hea toitumas käia. Kuna rannaniitudel on koos palju erinevaid taimekooslusi, on alati ka selliseid, milles kasvavaid liike loomad vähem himustavad ja kus rohi jääb kõrgemaks, pakkudes lindudele täiendavaid pesitsusvõimalusi. Seega on rannaniit enamasti väga mosaiikne ja eriline elupaik paljudele olenditele.

Eestis on madalate savikate-rähksete randade ja maakerke tõusu tõttu meie naabritega võrreldes erakordselt palju rannaniite ning paljud neist on väga suured. Meist lõuna pool – Lätist Saksamaani valitsevad peamiselt liivarannad. Skandinaavia rannik seevastu on kaljune ja rannaniite leidub taas Põhjalahe põhjaosas.

See, et meil on küllaltki palju suuri rannaniite, on üks põhjuseid, miks Eestis peatub erakordselt palju läbirändavaid 89

- MUUTUV EESTI LOODUS -

arktilisi veelinde. Meilt läbi rändavad valgepõsk-lagled näiteks eelistavad toituda rannakarjamaadel. Piisab sellest, kui rannaniidul jääb ühel aastal hein kariloomade poolt korralikult pügamata, et rannaniit kattuks kuluga – sellisele rannikule lagledel eriti asja ei ole. Neil aegadel, mil rannaniidud hakkasid kõikjal kinni kasvama, kolisid lagled üle orasepõldudele.

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

karjatatavatelt rannaniitudelt niita ka noort roogu – lehmad ja hobused sõid selle ära kohapeal.

Rannaniitude hiilgeaeg oli Eestis ilmselt 20. sajandi esimesel poolel. Talunikel oli siis kariloomi rohkem kui rohumaid nende äratoitmiseks ning loomi karjatati praktiliselt igas rannas, kus rohelised libled olid vähegi suutnud kanda kinnitada.

Suured muutused rannikul said alguse Eesti okupeerimisest ja Teisest maailmasõjast; pärast nõukogude võimu naasmist muutus elu rannikul tundmatuseni. Randlastel olid teistest paremad võimalused võõrvõimu eest pageda ja rannakülad jäid tühjaks. Nõukogude piirivalve kehtestas piiritsoonis ranged reeglid ja liikumispiirangud. Sundkollektiviseerimise tulemusena tekkisid suuremad karjad ja kasutusele jäid vaid suuremad rannaniidud. Üks lehm ja vasikas, keda igas majapidamises veel kodus lubati pidada, ei

Rannaniidud on kujunenud maakoore tõusu tõttu merest kerkinud paljale pinnasele. Ilmselt hakati neid Eestis alati kohe pärast mere taandumist karjatatama – rannas jäi ära puude raiumise ja juurimise vaev. On teada, et Saaremaal kasutati 18. sajandil ranna-alasid kohati ka suviviljapõldudena (põld tehti rannale, kus sinna uhutud adru künti maasse). Siiski on kahtlane, kas selline väga hädapärane ja vähetootlik maakasutus rannal püsivalt toimis. Vähem kivised rannad sobisid ka heina tegemiseks. Vahel tuli lammaste

Altja rand enne II maailmasõda. Kogu rannaala oli kasutuses karjamaana.

Tundmatu autor, 1939. Virumaa Muuseumid SA RM F 100:9

90

Altja rand 2013. aastal

suutnud enam väiksemaid rannakarjamaid roost, kadakatest ja võsast puhtana hoida. Randade roostumine sai suurema hoo sisse 1970. aastatel, kui Läänemere vee toitainete sisaldus hakkas hoogsasti kasvama.

suuremal rannaniidul pesitses tutkaid, mustsaba-viglesid ja niidurüdisid. Need õndsad ajad said aga läbi õige pea pärast Eesti taasiseseisvumist ja kütusehindade kallinemist. Piimatoodete turg kuivas kokku ja tootmine koondus sinna, kus see oli tõhusam ja vähem transpordimahukas.

Rannikul mäletseva õnneliku lehma piim võib küll olla mahe, aga tema piimaand on väike. Nii võiski 1990. aastate alguses Lääne-Eesti maanteedel näha veoautode voore, mis viisid lehmi viimasele ekskursioonile – tapamajja.

Selleks ajaks olid kõigi Eesti ulatuslikumate rannaniitude juurde kerkinud suurfarmid ja peamiselt piimaveistest koosnev sarviliste armee jätkas seal oma tänuväärset tööd. Rannaalad suurte lautade läheduses, kus lehmi tuli iga päev lüpsile ajada, olid aga sageli üle karjatatud ning sadadest sõrgadest porile sõtkutud. Taimestikule see hästi ei mõjunud ja teoreetiliselt pidanuks lehmad tallama ära ka rannaniidul pesitsevate lindude järelkasvu ning astuma surnuks päevaks mutta pugenud kõred. Kuid kolhoosikorral ei olnud siiski põhjust kõre ja rannakurvitsaliste käekäigu pärast hädapasunat puhuda, kuna kõresid võis näha ka suurte lautade läheduses. Igal

Rannaniidud reageerisid pügamata jätmisele kiiresti – näiteks Lõuna-Pärnumaal kasvasid hiiglaslikud rannaniidud Häädemeestest Võisteni viie aastaga roogu.

Matsalu rannaniitudel püüti kõigest väest mingisugustki karjatuskoormust hoida, aga rannaniitude ja teiste pärandkoosluste elus hoidmiseks oli vaja suuremat mõtlemis- ja majandamisviisi muutust.

Selle läbiviimiseks andsid esimesena abi-

91

- MUUTUV EESTI LOODUS -

käe välismaised organisatsioonid. Maailma Looduse Fondi (WWF) eestvõttel ja juhendamisel valmis 1995. aastal Matsalu märgala kaitsekorralduskava, mis nägi paljude muude tegevuste seas ette poollooduslikel kooslustel, eriti rannaniitudel, piimakarja asendamist lihaveistega. See kava oli esimene omataoline Eestis, praeguseks on kaitsekorralduskavast saanud dokument, ilma milleta ei ole looduskaitse korraldamine kaitsealadel mõeldav.

ge vähem töömahukas tegevus, sest suurema osa tööst teevad siin ära loomad.

Vastupidavamaid lihaveisetõuge ja eesti hobust saab niidul pidada aastaringselt ja talvist sööta tuleb neile varuda tunduvalt vähem kui laudas peetavatele loomadele. Rannaniitude taastamiseks on mõnede ohustatud liikide (kõre ja niidurüdi) kaitsmise eesmärgil läbi viidud suuri ja kulukaid keskkonnaprojekte. Seetõttu on suur hulk rannaniite taas kasutuses, kuid ikka pole selge, kas tehtu on piisav, et kõik rannaniitudel elavad haruldased liigid ikka päästetud saaksid. Hoolimata pingutustest on niidurüdi ja juttselgkärnkonna arvukus endiselt väga madal.

WWF asus ka kaitsekorralduskava elluviimist toetama. Esimesed šoti mägiveised saabusid Matsallu endise vabadusvõitleja Tiit Madissoni tallu 1999. aastal. Rootsi WWF-i kaudu saadud tõukari oli juba saabudes seemendatud ja pärast poegimist ja paaritumist saadeti osa loomi edasi Hiiumaale ja Vormsile. Võrreldes varasemate aegadega on rannaniitude pudulojuste fauna tänaseks tundmatuseni muutunud. Nii šoti karvikuid kui hereforde, aberdeen-anguseid, limusiine, šaroleesid, simmentale ja tont teab milliseid sarvikuid on pidevalt juurde toodud, paaritatud tõusiseselt ja erinevatest tõugudest loomi omavahel ning lihaveiste armee on kasvanud jõudsalt.

Talunikele makstakse rannaniidu hooldamise eest loodushoiutoetust eeldusel, et on valitud õige karjatamiskoormus ning töö on korralikult tehtud. Õige koormuse valimise ja hindamise lihtsustamiseks on loomad arvestatud ümber loomühikuteks. Ühe hektari korralikuks karjatamiseks valitakse, sõltuvalt tingimustest, 0,4–1,3 loomühikut. Üheks loomühikuks on võetud üks täiskasvanud lehm, samaväärse töö teeb rannaniidud ära üks hobune, 2 mullikat või sälgu, 3 vasikat või varssa, 5 lammast või kitse. Kuna erinevad loomad eelistavad erinevaid toidutaimi, annab parima tulemuse mitmesuguste loomade koos kasutamine. Rannaniitudel aastaringselt müttav lihaveis on gurmaanide seas hinnatud, tema sisefilee kilo maksab 25–35 eurot. Tegemist on ju õnnelike ja aateliste lehmade lihaga.

1960. aastal oli Eestis ligikaudu 29 000 ha rannaniite, 1981. aastaks oli säilinud ligikaudu 9500 ha majandatavaid rannaniite ja 2000. aastaks vaid 5100 ha [121]. Käesoleva raamatu ilmumise ajal on majandatud rannaniitude pindala hinnatud 8000 hektarile, rannaniitude üldpindalaks aga 18 000 ha [122]. Kuigi suurem osa neist on roostunud või võsastunud, jätkub siiski tasapisi ka rannaniitude taastamine.

Rannaniidu elustik on tihedalt seotud ka ranniku üleujutuste ja ajutiste veekogude ja rannikulõugastega. Madalad lombid on toitumiskohaks lindudele ja sigimisveekogudeks kahepaiksetele. Maaparanduse

Kõigist pärandkooslustest on rannaniidu taastamine ja hooldamine inimesele kõi-

92

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

les kasutatav sõna alvar on rootsi päritolu – loopealseid leidubki peale Eesti rohkesti veel Gotlandil ja Ölandil, väikeste laikudena ka Peterburi lähistel Venemaal. Nii väikese leviala tõttu on loopealsed kogu maailmas haruldased ja kaitset vajavad kooslused. Elutingimused loopealsetel on äärmuslikud – suvel kuivab muld täielikult läbi, talvel purustab pakane siin taimede juuri, kevaditi võivad loopealsed olla pikka aega üle ujutatud. Sellegipoolest on loopealsete taimestik üllatavalt liigirikas ja mitmekesine. Loopealsed on soontaimede liikide arvu poolest puisniitude järel Eesti liigirikkaimad kooslused [123].

Õnnelik lehm ja laululuiged Pikla rannaniidul

hiilgeaegadel on aga ka rannaniitudest läbi juhitud suuremaid ja väiksemaid kraave, mis looduslikku niiskust vähendavad. Viimastel aastatel on alustatud ka rannaniitude veerežiimi taastamise projektidega – näiteks Pärnumaal Kavaru rannaniidul tõsteti niitu läbiva kraavi põhja ning muudeti kaldaid laugemaks.

Varasematel aastatel on rannaniitudele rajatud ka spetsiaalselt juttselg-kärnkonna kudemiseks sobivaid tiike.

Erinevatel põhjustel on loopealsetel kokku saanud liigid, mis on pärit erinevatest kaugetest geograafilistest piirkondadest.

Alvaritel on midagi ühist Lõuna-Siberi ja Kagu-Euroopa steppide (näiteks kaljupuju, aas-hundihammas ja värv-varjulill), arktiliste ja alpiinsete nõmmede (alpi nurmikas ja mägimaran) ning Edela -Euroopa merelise kliimaga lubjarikaste rohumaade välisilme ja taimestikuga (väike kivirik ja valge kukehari) [124]. Taimede seas on rohkesti liike, mis eelistavad kasvada lubjarikkal pinnasel. Nende nn kaltsifiilsete liikide rohkus ongi loopealsete liigirikkuse üheks põhjuseks; loodudel võib näha hulka taimeliike, mida teistest kooslustest naljalt ei leia. Alvarid võivad olla küllaltki erinevad, sõltuvalt sellest, kui paksuks on neil lasuv mullakiht jõudnud kujuneda (tavaliselt on see alla 20 cm, lohkudes ja pragudes rohkem) ja sellest, kas all olev paas laseb vett läbi või peab seda kinni.

Loopealsele sarnane taimekooslus võib kujuneda välja ka lubjarikastel moreensetetel. Sedalaadi erinevused mulla pak-

Loopealsed ehk alvarid Loopealsed, mida nimetatakse ka loodudeks ja alvariteks, on õhukese mullaga lubjarikkad niidud, mida võib näha seal, kus paekivi on maapinna lähedal. Vahel nimetatakse loopealseteks kõiki paepealseid õhukese mullaga taimekooslusi, seega siis ka lauskadastikke ja loometsi. Sõna „lood“ on pärit Lasnamäe ja Jõelähtme (Loo) kandist – nii nimetasid kohalikud inimesed paepealseid karjamaid. Mujal Eestis on selliseid rohumaid kutsutud veel ka paanepäälseteks või arudeks. Teaduskee-

93

- MUUTUV EESTI LOODUS -

suses ja aluskorra ehituses võivad kokku juhtuda ka ühele ja samale loopealsele ja suurendada kokkuvõttes looala elurikkust. Loopealsetel kasvavatest taimeliikidest on looduskaitse all 16% [124] , nende seas on ka väga haruldasi liike, näiteks püstkivirik, madal kadakkaer, alpi nurmikas, mägi-kadakkaer ja mitmed teised.

Väga rikas on ka loopealsete sammalde ja samblike floora – neil on registreeritud kasvamas 142 liiki samblaid (28% Eesti sammalde floorast), millest 24 liiki on kantud Eesti Punasesse raamatusse.

Samblikke on loodudelt kirja saadud 263 liiki, mis moodustab 26% Eesti samblike floorast [125, 126].

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

Loopealseid üritati põldudeks teha või istutati neile mets. 1950. aastatel anti Saaremaa metsamajandile metsastamiseks üle 25 000 hektarit lookarjamaid [106]. Tüsedama mullaga aladel läksid männid kasvama, mistõttu Saaremaal võib näha 6000 hektari ulatuses umbes 50–60 aastaseid liigivaeseid loomännikuid. Õhukese mullaga loopealsetel võib aga siiamaani näha selle kampaania ajast pärinevaid kokku kraabitud pinnasevalle või isegi paepinda lõhatud auke.

Nendega pole enam midagi tarka ette võtta – nende tasandamine kahjustaks üksnes niigi hapraid kooslusi veelkord.

Neil loopealsetel, mille ümberkujundamiseks polnud ideid või ressursse, võttis võimust kadakas. Juba oma algses seisus ongi loopealsed need kadakased karjamaad, mida me ikka oleme harjunud seostama Saaremaa ja Lääne-Eesti maastikega. Nüüd on kadastikud mitmel pool nii tihedad, et neist on pea võimatu läbi tungida. Sellistes kadastikes alustaimestik peaaegu puudub ja ka linnud ei soovi pesitseda kadakatihnikus, kus pole ainsatki avatud laiku toitumiseks. Suure liigirikkuse asemele on tekkinud maksimaalne liigivaesus.

Loopealsed on tüüpilised pärandkooslused ja nad kuulusid olemuslikult Lääne-Eesti ja saarte külamaastiku juurde.

Lookarjamaad on tekkinud inimese tegevuse tulemusena ja nende püsimine sõltub sellest, kas neil maadel sajandite jooksul sisseharjunud moel edasi tegutsetakse või mitte. Tavaliselt karjatati loopealsetel lambaid, kitsi ja hobuseid, hädapärast ka lehmi.

Lambakarjamaade puhul pole tingimata oluline, et need oleksid väga rikkaliku heinasaagiga. Nii võinuksid loopealsed vabalt säilida mistahes riigikorra ja põllumajanduse intensiivsuse juures. Kahjuks see päris nii ei läinud. 1930. aastatel oli Eestis üle 43 000 hektari loopealseid [106]. Nõukogude ajal hakati loopealsetes nägema kasutut maad. Enamasti lõpetati pärast kolhoosikorra kehtestamist vähem viljakatel aladel loomade karjatamine.

Suur osa Eesti loopealsetest paikneb aladel, kus okupatsiooni ajal kehtis eriti range piiritsooni režiim ja inimeste tegevust seal püüti seal igal moel piirata.

1978.–1981. aasta inventuuri käigus registreeriti lookooslusi ligikaudu 16 000 hektaril, veerand neist oli juba vähem või rohkem kinni kasvanud [127], ent loopealsete kinnikasvamine jätkus kiires tempos: aastatuhande vahetusel oli säilinud erinevatel hinnangutel vaid 5000–10 000 hektarit loopealseid [108].

Käesoleval sajandil ei ole olukord eriti palju paranenud. Kuigi Euroopa Liidu Natura 2000 loodushoiualade võrgustikku kuulub Eestis 9300 hektarit loopealseid, on

94

Mõnigi paik, kus Johannes Pääsuke 1913. aastal Eestimaad jäädvustas, jääb tänapäeval paratamatult leidmata – seal, kus kiviaiad maasse vajunud ja läbitungimatu kadakamüür kultuurkihile kasvanud, on ka ajalugu mõneks ajaks peatunud. Üügu panga lubjakivikaljud tekkisid rohkem kui 400 miljoni aasta eest. Sajand on sellel ajaskaalal peaaegu olematu kriips. Selleks ajaks, kui Pääsuke järsakul seisvaid Kallaste küla poisse pildistas, oli dolomiidi murdmine siin lõpetatud ning pangalõik iseloomuliku kaljunuki ja murrutuskulbastega on praegugi leitav.

Foto: Johannes Pääsuke, 1913. Kallaste küla mererand. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 214:201 Mere poolt seda motiivi enam taaspildistada ei saa, sest pangaalune on tihedalt puid-põõsaid täis kasvanud, niisamuti kui ka pangapealne loo-karjamaa ja pank ise

95

- MUUTUV EESTI LOODUS -

korrapäraselt hooldatud vaid 1300 hektarit. Tõeliselt heas seisus looalad saab aga üles lugeda ühe-kahe käe sõrmedel ja nende pindala ei ületa 500 hektarit [123].

Loopealsete taastamine Selliseid kinni kasvanud loopealseid, mida saaks lähiaastatel veel täielikust hävimisest päästa on hinnanguliselt 6000 hektarit. Paljud maaomanikud või -kasutajad on taas ilmutanud tahet lambaid kasvatada ning puhastavad oma jõudude või Eestimaa Looduse Fondi ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu talguliste abiga loopealseid kadakatest. Veelgi suuremaks väljakutseks saab aga ilmselt olema loopealsete senise liigirikkuse säilitamine või suurendamine.

Nii nagu teistelgi looduslikel niitudel, kasvab ka loopealsetel rohkesti taimeliike, mille seemned levivad hästi lambavilla takerdunult. Kunagistes rannakülades liikusid lambad üsna laialt ringi ja neid viidi pikkade vahemaade taha ühelt alalt teisele või müügile viies. Praeguseni heas seisus säilinud loopealsed on väga isoleeritud ning ka tänapäeval peetavad lambad on märksa paiksemad. See ei aita kaasa taimeseemnete levikule ning pindala kahanemise ja fragmenteerumise tulemusena on loopealsetel kasvavate taimeliikide populatsioonid sattunud isolatsiooni, mis võib viia nende väljasuremiseni. Ehkki Saaremaa loopealseid peetakse ikka veel väga liigirikasteks, seostub botaanikute arvates alvarite praegune liigirikkus 80 aasta taguse maastikupildiga ehk loopealsete pindala ja sidususega

Kurese küla Põhja-Pärnumaal on merest linnulennul umbes 30 km kaugusel.

Raske on uskuda, et varasel pronksiajal oli rannik siinsamas ja umbes sellest ajast arvatakse neil paepealsetel elavat ka inimesi. Enne Teist maailmasõda oli Kuresel 23 suitsu, kuid Kurese küla viimane püsielanik suri 1973. aastal. Foto: Ristivälja perepoja Jüri Soontaki album, 1930. aastad

96

- Pool-looduslikud kooslused – vanematelt saadud pärand -

Ehkki kõik majad on tänaseks maatasa ja külatanum jõudnud vahepeal metsastuda, on siinsed pärandkooslused ärganud uuele elule. Ala on enda hoole alla võtnud Pärnumaa looduskaitsja Urmas Vahur. Nüüdseks on võsa ja mets taandunud, paljud kiviaiad taas üles laotud ja loopealsed taas karjatatud

1930. aastatel. Seega võib öelda, et täna veel põhimõtteliselt olemasolev liigirikkus peegeldab meie pärandkoosluste tuhandeaastast ajalugu. Karjatatavate looalade killustumise ja väiksuse tõttu on paljude taimeliikide jaoks aga tekkinud olukord, mida ökoloogid tunnevad väljasuremisvõla nime all. Liigid, kes on jäänud väljasuremisvõlga, suudavad killustunud elupaigas veel mõnda aega elada, kuid nende vähenenud arvukus ja ümbritsevad keskkonna- ja levimistingimused ei soodusta liigi ellujäämist. Botaanikute arvates ei ole tänapäevased elupaigad enam sobilikud ligemale 40% looniitudel kasvavatest taimeliikidest. See peaks tulevikus tähendama umes 20 liigi kadu igalt üksikult loopealselt ning arvatavasti pikemas perspektiivis ka nende lõplikku väljasuremist kogu piirkonnas [128]. Üksikute hästi hooldatavate lookaitsealade

loomine ei suuda botaanikute arvates paljusid liike päästa, oluline on suurema loopealsete võrgustiku taastamine ja hooldamine [129].

Läänemere ümbruse botaanikud teevad loopealsete uurimisel tihedat koostööd.

Eesti-Rootsi-Venemaa uurimisrühm analüüsis rohkem kui 1000 taimkatteruutu Läänemere regiooni loopealsete levialal. Uurimistulemuste kohaselt võib ühel ruutmeetril loopealsel koos kasvada 30–40 taimeliiki, kuid paljud Läänemere loopealsetel leiduvad ja neisse sobivad liigid on üksikalade prooviruutudel esindamata. Tartu ülikooli taimeökoloogid on seda puuduvat osa hakanud nimetama tumedaks elurikkuseks. Tumeda elurikkuse liigid võisid ökosüsteemis kunagi olemas olla ja sobivate tingimuste tekkel võivad need taas sinna tagasi tulla [130].

97

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Loopealseid taastatakse mootorsae, võsalõikuri ja tule abil. Lagedaks raiutud looalale lastakse kariloomad – ilma nende osaluseta ei ole rassimisel mõtet, sest kadakas kasvab uuesti. Lihtsam ja tulemusrikkam on liiga tihedalt kadakatesse kasvanud loopealseid taastada järk-järgult – tihedasse kadastikku alles jäänud taimestikku tabab pärast lageraiet valgusšokk, kadakate juurtest vabanevad pinnasesse toitained ja loomade sõrgade all purustatud pinnasel hakkavad esialgu kasvama umbrohud. Tasa ja targu talitades on selliste loopealsete taimestiku taastumisprotsess sujuvam. Juhul, kui loopealsel on niidukamar vähemalt neljandiku ulatuses säilinud, on siiski mõttekam korraga maha raiuda kogu kadastik.

On loota, et lähiaastatel muutub hooldatav lage looala Eestis taas mõnevõrra suuremaks. See tähendab, et taas avaneb ka mõni mereäärne vaade ning see meeldib kindlasti nii kohalikele elanikele kui ka puhkajaile. Kas sellega kaasneb ka loopealsete liigirikkuse säilimine või suurenemine, pole veel selge. Üheks näiteks väga fragmenteerunud looalast, mida püütakse seal kasvavate haruldaste taimeliikide tõttu veel kaitsta on Lasnamäe pank. Lasnamäe elamualade territooriumil kasvab kaks I kategooria taimeliiki – püstkivirik ja mägi-kadakkaer ning neli II kategooria taimeliiki – alpi nurmikas, aasnelk, sale-haguhein ja pruun raunjalg. Kahe esimese liigi kaitseks on Maarjamäe klindile moodustatud kaitseala.

Kui Valdo Randpere näinuks, milline nägi Lasnamäe loopealne välja aastal 1926, olnuks ta tõenäoliselt valimislubadustega mõnevõrra vaoshoitum. Reformierakonna linnapeakandidaadina lubas Randpere 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel linnapeaks saades istutada Lasnamäele viie aasta jooksul 117 799 kuuske, et muuta Lasnamäe miljööd hubasemaks ja silma rõõmustavamaks nii väikeste kui suurte jaoks, kes seal igapäevaselt elavad ja töötavad. Päris täpselt pole selle foto tegemise koht määratav, kuid tõenäoliselt on tegemist Maarjamäe paljandiga. Praegugi viitavad tänavanimed selles kandis kunagistele kooslustele: Alvari ja Loometsa tänav ning Paevälja puiestee.

Gustav Vilbaste Tallinna linna loopealne Lasnamäel 1926. Tallinn, ERM Fk 1394:3,

98

Sood ürgset süsinikku sidumas Kui palju on Eestis soid?

1990. aastate lõpus: “Ligikaudu kahelkolmandikul Eesti soo-aladest on turba ladestumine katkenud ning seal leiab aset vastupidine – varem moodustunud orgaaniline aine laguneb“. Tema väide põhines arvutustel kuivendatud alade kohta ning seda ei toetanud veel välitööde andmestik. Nii äratas see küll asjast huvitatute tähelepanu, kuid ei leidnud veel laiemat kõlapinda.

Sood, täpsemalt küll rabad, on kõigist Eesti maismaa elukooslustest kõige vanemad, ürgsemad ja looduslikumad.

Igal rabal on tuhandete aastate pikkune arengulugu. Eesti sooderohkus on saanud Eesti kaubamärgiks ja vormunud turunduslauseteks. „Looduslike soode rohkuse poolest oleme Soome ja Kanada järel maailmas kolmandad,“ teatab Eesti riigi turismiportaal „Puhka Eestis“. Seetõttu võib küsimus „kui palju on Eestis soid?“ tunduda liiga lihtne. Teatmeteostes toodud „ametlikud“ andmed pärinevad Mall Orru raamatust „Eesti turbavarud“ – Eestis on turbaalasid 1 009 101 ha, ehk 22,3 % meie territooriumist [131].

Soode pindala vähenemise suurem kontekst ei seisne aga üksnes selles, kui palju meil on soid kui looduslikke kooslusi vaid ka selles, et kuivendatud soodes lagunev turvas lähetab atmosfääri tohutul hulgal kasvuhoonegaase: „Seega, kui kõigis Eesti kuivendamata soodes kokku ladestub igal aastal umbes 0,7 miljonit tonni turvast, siis kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodes hävib (mineraliseerub ja haihtub süsihappegaasina õhku või kantakse vooluveega minema) sama aja jooksul ligikaudu 5 miljonit tonni sinna varem aastatuhandetega talletatud orgaanilist ainet. Nii võivad meie kuivendatud sood osutuda tööstuse järel teiseks oluliseks süsihappegaasi atmosfääri paiskajaks ja kasvuhooneefekti soodustajaks. Mida see tähendab? Seda, et turvas, mis on küll taastuv loodusvara, tegelikult seda meil Eestis praegu enam pole – turvast kasvab meil juurde märksa vähem, kui seda kuivendatud soodest keskkonda saastama läheb“ [133].

Senine paradigma, mis rääkis soodest kui viiendikust Eesti maismaakooslustest, varises aga kokku 2013. aastal, mil avaldati värskeimad Eesti soode inventeerimise tulemused. Paali ja Leibaku sõnul [132] „/.../ katavad sood vähemalt 227 000 ha ehk 5,0 % vabariigi territooriumist. /.../ See aga tähendab, et ligikaudu 17% Eesti territooriumist on kaetud soostuvate rohumaade ja metsadega, soometsadega, kõdusookoosluste jm degradeeritud elupaikadega, kaevandamisega ammendatud turbaalade ja muude (endiste) turbaaladega.“ Sellest, et soode pindala Eestis on kordades väiksem, kui on ametlikult kirjas, rääkis Mati Ilomets [133] tegelikult juba

99

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Keskkonnaministeeriumi tellimusel tuli Mati Ilometsal ja tema kolleegidel järgnevatel aastatel arvutusi täpsustada.

Raimo Pajula esitas 2006. a. täpsustatud andmed: aastatel 1934–1956 läbi viidud Eesti taimkatte kaardistamise tulemustest saadud soode pindalast lahutati rikutud sooalade pindala ning saadi looduslikus seisundis sooalade pindalaks 246 250– 272 500 hektarit, ehk kõigest ligikaudu 6% Eesti pindalast [134]. Euroopa Liidu loodusdirektiivile vastavaid sootüüpe kaardistades saadi mõnevõrra suurem pindala – 329 000 ha ehk 7,3% [135]. Kuna sood on suuremas osas mandri-Euroopast praktiliselt hävitatud, hinnatakse loodusdirektiivis kaitse väärilisteks ka rikutud kuid taastumisvõimelisi rabasid.

Soode kogupindala nii erinevad hinnangud on osaliselt tekkinud andmete erineva interpreteerimise tõttu. Geoloogilisest vaatevinklist on meie sood juba pikemat aega väga hästi uuritud. See tähendab, et kaardistatud olid turbalasundid kui ressurss. Professor Viktor Masingu ja tema õpilaste tööd tõstsid ka Eesti botaanikud maailma soouurijate eliitklassi. Juba soo definitsioon ütleb, et soo on kooslus, kus on püsivalt kõrge pinnaveetase, kus tekib ja koguneb turvas ning selle turbakihi paksus on üle 30 cm. Viimane ümmargune arv on kokkuleppeline ja lähtub sellest, et just nii paksul turbakihil kasvades on suurema osa rohttaimede juured turbapinnases.

Turbamaad, mida ei saa enam liigitada looduslike või „elusate“ soode hulka, on sageli säilitanud mitmeid soo tunnuseid: neil kõigil on turbalasund ja muutustele vaatamata suures osas siiski veel loodusliku sooga sarnanev elustik. Kuivendatud

- Sood ürgset süsinikku sidumas -

raba võib esmapilgul olla üsna sarnane rikkumata rabale. Taimede kasvupinnaseks on siin endiselt toitainevaene ja happeline turvas, kuid kapillaarvesi ei püsi selles enam aastaringselt. Kuivalt lagunevalt turbalt kaovad paljud tüüpilised rabade taimeliigid nagu nokkhein, huulhein, raba-jänesvill jt, eeskätt aga turbasamblad, mis ongi rabades peamiseks turba loojateks. Nende asemel katavad maad kanarbik, kukemari jt liigid, mis on rabadele ja nõmmedele ühised.

Sellised muutused toimuvad rabades alles paljude aastate jooksul ja nii ei saanud isegi legendaarne „soode sõjas“ osalenud botaanikute põlvkond kohe päris täpselt aru sellest, kui suur on tegelike muutuste ulatus.

Kuidas rikutud soid nimetada?

Mõistagi paneb pead kratsima küsimus, kuidas talitada edasi värskelt saadud teadmisega, et Eestis on veidi rohkem kui poole sajandi jooksul umbes 77% soodest kaduma läinud. Kuidas nimetada endisi soid, mis enam sood pole? Kas on päris õige kõik need alad soode hulgast välja arvata? Paljud rikutud sooalad on praegu piiripealses seisundis – kui kraavid kinni kasvavad või kinni aetakse, on need võimelised taastuma. On selge, et peame Eesti soode teema enda jaoks kuidagi ümber sõnastama. Seni on õige rääkida, et meie maast 22% moodustavad „sood ja muud turbamaad“ või „looduslikud ja rikutud sood“. Ent kindlasti oleks õigem öelda, et looduslikud sood katavad umbes 5% Eesti pindalast.

100

Ulila turbaraba töölised töötamas. Tundmatu autori foto, 1920. aastad EAA 2111.1.14404.1 Turbakogumine Ellamaa turbatööstuse rabas. Foto: V. Samussenko, 1966. EFA 311: 0-70778

Erinevat tüüpi sood on langenud kuivenduse ohvriks erineval määral. Soode kuivendajad tundsid oma tegevuse kõrgaegadel suuremat huvi madal- ja siirdesoode vastu, millest kraavitades sai viljakamat põllu- või metsamaad. Madalsoid on ka märksa lihtsam kuivaks lasta – mõnikord piisab selleks ühest läbi soo veetud kraavist, mis alalt vee ära juhib.

Mida õhem on turbakiht, seda lihtsam on

kraavi kaevata. Kui enne soode kuivendamise ajastut oli meil enim madalsoid, siis siiani püsinud looduslikest soodest on peaaegu kaks kolmandikku rabad.

Lääne-Eesti ja Saaremaa lubjarikkal pinnasel levinud liigirikastest madalsoodest on säilinud ainult umbes 6%, terves Eestis on seda kooslust säilinud umbes kümnendik. Suurem osa rabametsadest (need on enamasti rabade servaaladel)

101

- MUUTUV EESTI LOODUS -

on metsakuivendusega rikutud. Kõige paremini on läinud lagerabadel, millest on praeguseks veel alles 158 000 ha ehk 63%. Rabasid on oluliselt mõjutanud ka piirdekraavid, millega juhiti ära rabalt valguv vesi, et peatada soostumine raba servas. Suurem osa Eesti rabasid on piirdekraavidega ümbritsetud. Nii on rikutud enamik raba servamäredest.

tatavad turbakarjäärid on tuleohtlikud, sest läbikuivanud turvas süttib kergesti.

Põlemise käigus lendub atmosfääri suur kogus süsinikku, kuid nii nagu kuivendatud soodes, toimub ka jääksoodes kasvuhoonegaaside emissioon pidevalt turba lagunemisel. Aastast CO2 emissiooni Eesti jääksoodest on hinnatud kuni 10 miljonile tonnile [137].

Enne 1950. aastaid kaevati turvast valdavalt kuivendamata rabade servast väikeses koguses pätsidena. Turbaaukude kõrval säilis sootaimestik ja soo on sellistes kohtades sageli taastunud. 1950. aastatel hakati turba tootmiseks kasutama suuri turbafreese. See tähendas, et soo tuli enne kaevandamist täielikult kuivendada. Sood, kus on kaevandatud turvast, on täielikult kuivendatud ning suurem osa neid katvast turbakihist ära kasutatud.

Kuid tegeleda tuleb paratamatult ka nende aladega, kus soo taastamine on liiga kallis või selle mõju ümbritsevatele maadele ebasoodne. Seisma jäänud kuiv turvas laguneb ja lendub süsihappegaasina atmosfääri, ilma et ta meile selle muundumise käigus soojagi annaks. Just sellistele aladele võiks rajada uusi turbakaevandusi.

Eesti soodes on tallel tohutu kogus turvast, iga inimese kohta umbes1600 tonni.

Maailmas, kus fossiilsed kütused on otsa lõppemas, on see energiaressurss, mille vastu hakatakse üha enam huvi tundma.

Praegu veel elavad sood on selleks liiga suure ökoloogilise väärtusega, et nad pikemalt mõtlemata ahju ajada.

Paljudele aladele pole „maaparandus“ suutnud mingit erilist uut väärtust luua – kuivendatud märgaladest ei ole saanud korralikku metsa ega põldu, aga pole enam ka õiget sood. Selliste alade puhul tasub alati kaaluda, kas sood on võimalik taastada. Soo taastamise võimalikku hinda tuleks kindlasti arvutada ka ammendatud turbamaardlate puhul.

Pärast turba kaevandamise lõppemist jäävad alles tihedalt kuivenduskraavidest läbitud kümnete kuni sadade hektarite suurused lagedad alad, mida katab õhem või paksem jääkturbalasund. Kõige viimase turba kaevandusalade revisjoni tulemuste kohaselt on mahajäetud turbakarjääride ehk jääksoode pindala 9371 ha, freesväljad, kus turvast veel kaevandatakse, katavad vastavalt 19 574 ha [136].

Neil aladel ei taastu taimestik iseenesest ka pika aja möödudes. Jääksood ja kasu-

Soode kuivendamisest looduse mitšurinliku ümberkujundamiseni Muistne maarahvas ei õhanud sohu sattudes puhtast õhust ja puutumatust loodusest. Soodel oli ennekõike praktiline väärtus: soosaartele mindi ohtlikel aegadel peitu, soost saadi lindu ja marja ning talvel ka puitu, hiljem turvast. Talud tekkisid soosaartele enamasti siis, kui mõisnikud asustasid peresid parematelt maadelt sinna ümber. Näiteks asustas Põhjasõja alguses 1701. aastal Albu mõis-

102

- Sood ürgset süsinikku sidumas -

nik Magnus Nieroth mitmed talupered Vetepere külla, kuna soovis nende elupaigad muuta mõisa põllumaadeks. 1804. aastal vastu võetud talurahvaseadusega muutus maakasutamise õigus pärandatavaks ning mõisnikud ei saanud enam talunikke kohalt ära ajada, et omale uut põllumaad võtta.

Aastal 1856 jõustus aga uus talurahvaseadus, mis kaotas teoorjuse ja asendas selle raharendi või talude päriseks müümisega. Talu ei müüdud aga tingimata sellele perele, kes seal elas, vaid sellele, kes selle eest rohkem raha välja käis. Lisaks rahvarahutustele algas pärast seaduse vastuvõtmist rahvaste rändamine – talude põlisasukad pidid oma kodudest lahkuma, üks võimalus oli rajada uus talu veel vabadele soosaartele. Elu oli sellistes paikades suvel vaiksem ja isoleeritum kui näiteks meresaartel, millele pääses vähemalt paatidega ligi. Sageli ei pääsenud hobuvankriga soost läbi kevadest sügiseni. Talviti oli liiklus tihedam, üle soode käisid talveteed, mis lühendasid suviseid teekondi vahel kümnete verstade võrra. A. H. Tammsaare romaanidest „Tõde ja õigus“ ja „Kõrboja peremees“ saame enam-vähem ettekujutuse neist raskustest, millega uusasunikel sootalude rajamisel tuli rinda pista. Ehkki osadele inimestele sai soost kodu, ei kuulunud soo päris kindlasti meie esivanemate lemmikmaastike hulka.

Ulatuslikumalt hakkasid mõisnikud maade kuivendamisega tegelema 19. sajandi teisel poolel. Mõisatel oli piisavalt ressursse, et kuivendada liigniiskeid rohumaid. Kuivendusprojektid jõudsid ka sooservadeni – nii selle tõttu, et sood mõjutasid otseselt nendega piirnevaid põllumajandusmaid,

kui ka turba tootmise hõlbustamiseks.

Loomulikult olid ka paljude talude maad liigniisked, kuid vee ära juhtimiseks jõgedest või ojadest kaugele jäävatelt aladelt oli tarvis paljude maaomanike ühist meelt ja panust ning sageli jäi kraavide kaevamine selle taha pidama.

Tartus asutatud Liivi- ja Eestimaa maakultuuri büroos hakati alates 1897. aastast koostama maaparanduse ja kultuurrohumaade rajamise projekte. Peatselt saadi aru, et soode kuivendamiseks on tarvis rohkem teadmisi. 1908. aastal asutati Balti sooparanduse selts, mis rajas Endla raba serva Toomale sookatsejaama. Toomal sai alguse Eesti soode uurimine teaduslikul alusel – enne kuivendustööde algust hakati ette võtma põhjalikke geoloogilisi, botaanilisi ja agrokeemilisi uuringuid.

1911. aastal rajati esimene kuivenduskatseala. Kokku kuivendati enne Esimest maailmasõda 25 ha madalsood ja 8 ha raba – arvestades seda, millise hooga läks soode kuivendamine lahti pärast Teist maailmasõda, olid need naeruväärselt väikesed pindalad.

Balti sooparanduse selts taastati 1920. aastal, nüüd juba eestlaste eestvõttel, kes asusid peale Eesti iseseisvumist agarasti moodustama ka kohalikke sooparanduse seltse. Aasta hiljem alustas taas tööd Tooma sookatsejaam. Siin tehti teadusuuringuid ja viidi ellu näidiskuivendusprojekte, korraldati kursusi ja sookultuuri päevi, saadeti instruktoreid talunikke nõustama ja levitati trükiseid. Kõige selle tulemusena oli 1936. aastaks Eestis registreeritud üle 11 000 sooharijast põllumehe. Tooma sookatsejaam nimetati 1938. aastal Sookultuuriinstituudiks, selle põhiline tööperiood oli siiski aastail 1945–1956.

103

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Sood ürgset süsinikku sidumas -

Soodesõda ja soode kaitse Eestis

Plakat soode kuivendamise ajast: Muudame sood viljakaks põllumaaks!

Teadustöö tase oli piisav, et teada, millised sood olid maaviljeluseks sobivad ja millistel eesmärkidel üldse on mõtet soid kuivendada.

Need teadmised ununesid kahjuks soode vastu algatatud soodevastases sõjas, mida alguses kutsuti stalinlikuks, hiljem mitšurinlikuks looduse ümberkujundamise plaaniks. Selleks ajaks juba surnud Vene selektsionääri Ivan Mitšuriniga oli mastaapsetel looduse ümbertegemise kavadel tegelikult vähe pistmist. Stalinlik looduse ümberkujundamise plaan sai alguse 1946. aasta põuast ja sellele järgnenud näljahädast, milles hukkus hinnanguliselt, peamiselt Moldovas ja Ukrainas, kuni miljon inimest. Nõukogude Liit oli sõja lõpuks saavutanud tohutu raskemasinate tootmise potentsiaali ja osa sellest rakendati rahu ajal traktorite tootmisesse. Kuna ka nafta oli odav, siis see kõik võimaldas Teise maailmasõja võitnud Nõukogude Liidul haududa grandioosseid plaane, mis tavaliselt päädisid suurushullusega.

Plaani peamiseks, Kremli ja otseselt Stalini poolt suunatud osaks oli kesk-mustamullavööndi põldudele tuulekaitsevööndite istutamine ja niisutuskanalite rajamine Kesk-Aasia kõrbetesse. Plaani esimest osa võib pidada igati positiivseks, kuid

Soode kuivendamine oli osa suuremast stalinlikust looduse ümberkujundamise kavast

kõrbetes voolava vähese vee laialijagamine tekitas tõsiseid keskkonnaprobleeme, millest tuntuim on Araali mere täielik kuivamine. Kui kõrbed oli lubatud muuta õitsvateks aedadeks, siis sellele väljakutsele vastamiseks lubasid kommunistliku partei kohalikud kintsukaapijad ka hallasood paradiisiaedadeks harida.

Nii ei hoitudki raha ja raskeid masinaid kokku ka Eestis, Lätis ja Valgevenes. Lätis katsid looduslikus seisundis sood umbes kümnendiku pindalast. Kampaania tulemusena jäi neist alles umbes pool. Võrreldes Lätiga oli Eestis pealetung soodele märksa ulatuslikum. Kord juba ülesehitatud „maaparanduse“ masinavärk oli nagu Moolok, kellele tuli üha uusi soid ohvriks tuua, küsimata, milleks see kõik tarvilik on.

Igal aastal kuivendati ligikaudu 45 000 ha turbaalasid põllumajanduse ja u 20 000 ha metsamajanduse edendamise ettekäändel. ENSV toonase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi melioratsiooni osakonna juhataja Leonhard Polli põhjendus tehtavale oli otsekohene: „Moskva annab raha, meie matame selle Eestimaa sisse, nii et mitte keegi seda sealt enam kätte ei saa. Paljud inimesed saavad tööd ja leiba. Mida te veel tahate? ” [138].

104

1968. ja 1969. aastal ilmusid ajakirja Eesti Loodus rabadele ja Kõrvemaale pühendatud erinumbrid, milles tõstatati esimest korda avalikult ettevaatlik küsimus soode kuivendamise otstarbekuse kohta. 1970. aastal astus professor Viktor Masing märksa julgema sammu ja selgitas Eesti Looduse kolmes järjestikuses numbris rabade ökoloogiat ja rolli looduses ning lõpetas need ilmselge järeldusega: ilma tungiva vajaduseta ei tohiks soid üldse kuivendada. Need artiklid vallandasid nn soodesõja – tulise väitluse, milles ühel pool asus enamik soo- ja metsateadlasi ning looduskaitsjaid, teisel pool aga suur osa toonase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi ametnikke, kelle haldusalasse kuulus kogu soode alistamise tehnopark ning kus oli koostatud ka plaanid soode kuivendamiseks.

Mõistagi tuli soodesõda pidada märksa karmimas poliitilises õhustikus kui hiljem, perestroika ajal üldrahvalikuks muutunud fosforiidisõda. Ajakiri Eesti Loodus, milles soode kuivendamise vastast diskussiooni kujundas ja suunas toimetaja Ann Marvet, kuulus metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumile. Õnneks oli ka ministeeriumis oma siseopositsioon, võimaluste piires toetasid sookaitsjaid looduskaitse valitsuse juhataja Heino Luik ja ministri esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu. Sookaitsjate leeri tuli üle ka kümme aastat ministeeriumi peamelioraatori ametit pidanud Edgar Kask.

Selle sõja saatuse otsustas lõppkokkuvõttes siiski märksa kõrgemate ülemuste seisukoht. Õnneks asus tollane Ministrite

Nõukogu esimehe asetäitja Edgar Tõnurist samuti sookaitsjate poolele. Ägeda piikide murdmise tulemusena võeti küsimus 1972. aastal arutlusele ENSV Ülemnõukogu istungjärgul ning määratleti säilitamist vajavad märgalad Eestis. Kuivendusfondist arvati välja 93 sood (kokku üle 200 000 ha).

1981. aastal moodustati paremini säilinud aladel 28 sookaitseala (kokku ligikaudu 100 000 ha) [138].

Aastatel 1920–1940 oli suurem osa Eesti soodest heas looduslikus seisundis ja nende kaitse vajadus tuli kõne alla üksnes linnukaitsest lähtudes. Esimene soo, mis 1938. aastal kaitse alla võeti oli Muraka soostiku üks osa – Ratva raba. Seal pesitses üks vähestest toona teadaolevatest kaljukotka paaridest. Pärast Teist maailmasõda alanud pealetung soodele lõpetas diskussiooni ning soode kaitse vajadustest hakati taas rääkima, peamiselt seoses haruldaste looma- ja taimeliikidega, 1950. aastate teisel poolel. 1957. aastal võeti Eesti NSV-s vastu looduskaitseseadus, mis oli esimene omataoline Nõukogude Liidus. Selle alusel moodustati Nigula ja Viidumäe riiklikud looduskaitsealad, mille tuumiku moodustavad sood. Lisaks sellele moodustati Nehatu soo ning Muraka ja Nätsi raba botaanilised kaitsealad.

Külanõukogude rahvasaadikute nõukogude otsustega loodi lisaks veel kohaliku tähtsusega kaitsealasid, millest mitmed hõlmasid ka soid. Soodesõjast alates on soode kaitse taas olnud aktuaalne. Uusi kaitsealasid erinevatesse soo-elupaikadesse on aktiivselt moodustatud ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Veelgi rohkem on muudetud seniste sookaitsealade piire, nii et need hõlmavad lisaks seni kaitstud soodele ka neid ümbritsevaid alasid. Tä-

105

- MUUTUV EESTI LOODUS -

helepanuväärsemad näited uutest kaitsealadest on Soomaa Rahvuspargi loomine 1993. aastal mitme varasema kaitseala maade ühendamise teel ja Puhatu looduskaitseala loomine 1999. aastal. Palju soid võeti Euroopa Liiduga liitumisel Natura 2000 hoiualade nimekirja. Praeguse aja suurimaks väljakutseks on rikutud sooalade taastamine ja jääksoode korrastamine.

Soode taastamine ja jääksoode korrastamine Koeru kandis teati rääkida, et Kalevipoeg last Hiiu seppa omale suured sahad teha ja künd siis oma suure hobusega Kadrina kihelkonnas hulk põllumoad sooks ja konnadelle eluasemeks ümmer [139].

Soode taastamine on väga kallis, kuid keskkonnakaitse seisukohalt lausa globaalse tähtsusega ettevõtmine. See on otsekui eelmiste põlvkondade tekitatud võlg, mis tuleks meil tagasi maksta, et tulevad põlved ei peaks maksma veelgi soolasemat hinda.

Loodus tuleb selles osas meile veidi vastu: laugemates kohtades täituvad vanad kraavid püdela turba ja setetega ja mõnikord ehitavad koprad neile tamme või terveid tammide kaskaade. Kohati kasvavad kraavi põhjades juba turbasambladki, kuigi nende all võib vesi edasi voolata.

Suurema languga aladel tuleb aga soo veerežiimi taastamiseks ehitada tamme.

Soid taastades tuleb veetase tõsta kogu ala ulatuses ühtlaselt maapinna lähedale. See tähendab, et kuivenduskraavidele

tuleb rajada paisud iga 20–30 cm langu kohta. Paise võib tarvis olla päris palju, eriti seal, kus aastatuhandete vanune turbamass on moodustanud järsu rabarinnaku.

Tavaliselt ei piisa kraavisuudmete sulgemisest paisudega, sest paisutuse mõju ei ulatu taastatava ala kõrgemate osadeni.

Kuivendamisega rikutud sooalade taastamise projektidest on seni kõige kaugemale jõutud Kuresoo rabas. Tööd on jätkumas ja uusi projekte on teoksil ja kavandamisel ka Lahemaa rahvuspargis Hara soos ja Viru raba jääksoodes, Muraka rabas ja mujal.

Umbes 10 000 ha turba tootmisest maha jäänud jääksoid on otsekui turbakõrbed, mis ka 20–30 aasta pärast pole suutnud taimedega kattuda. Nad hõngavad jätkuvalt atmosfääri süsihappegaasi ja võivad põua ajal süttida. Seaduse järgi tuleb need rekultiveerida – st metsastada või siis luua neil soo taastekkimiseks tarvilikud tingimused, tõstes pinnaveetaset ja istutades allesjäänud turbale taas turbasamblaid. Erinevatel põhjustel on seda senini tehtud vaid pisikestel katselappidel.

Lähiaastatel peaksid siiski tööde mahud suurenema. Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on lähiaastatel plaanis taastada 5800 ha kuivendusest kahjustatud soid. Looduslikele tingimustele lähedase veerežiimi taastamisele aidatakse kaasa Soosaare soo mahajäetud kaevandusalal (Alam-Pedja looduskaitseala); Feodorisoos (Agusalu looduskaitsealal); Ohepalu looduskaitsealal, Tudusoo ja Sirtsi looduskaitsealal ning Laukasoos (Lahemaa Rahvuspargis) [140].

Poldrid – veest juurde võidetud maa Madalmaades on tamme ehitatud juba sajandeid enne meie ajaarvamist ja reguleeritava veetasemega poldritel on seljataga juba peaaegu tuhandeaastane ajalugu. Poldrid on veekogudest tammidega eraldatud madalad alad, mille veetaset reguleeritakse lüüside ja pumpadega. Inglased ütlevad: „Jumal lõi küll maailma, aga Hollandi lõid hollandlased“. Üle veerandi Hollandi territooriumist on merepinnast madalam ja seetõttu tammidega ümbritsetud. 20. sajandil vallutati mere käest terve uus provints – Flevoland, kus praegu elab ligi 400 000 inimest. Siiski pole kõik poldrid Hollandis ainult rannikul. Selles pindalalt

Eestist väiksemas suurriigis (põllumajandussaaduste ekspordi poolest on Holland USA järel maailmas teine) on pidevalt valitsenud maapuudus ja paljud poldrid on sündinud kuivendatud soode ja järvede asemele.

Veel sadakond aastat tagasi ei olnud Eestis veel ühtki poldrit. Esimene omataoline rajati 1938. aastal Audrusse tollase riigimõisa maadele. Ulatuslikult hakati meil poldreid looma 1960. aastate lõpul, mil põhjatud Nõukogude Liidu turud neelasid Eesti põllumajandussaadusi, kütus oli odav ja raskeid raudmasinaid palju.

Aastatel 1966–86 rajati Eestis kokku 36 poldrit kogupindalaga 11 254 hektarit.

Tammi rajamine jõele Audru riigimõisas. Tundmatu autori foto, 1930. aastad. EPM FP 171:55

106

107

- MUUTUV EESTI LOODUS -

2009. aastal oli neid maaparandussüsteemide registris arvel veel 6847 ha. Poldrid on olnud peamiselt kasutusel heina- ja karjamaadena, kuivematel poldrialadel saab ka põldu pidada.

Tavaliselt hoitakse poldritel veetase kõrgena intensiivse taimekasvu perioodi, st maikuu alguseni, siis pumbatakse vesi poldrilt ära. Kui kevad on kuiv, piisab vaid sellest, kui lüüsid või pumbad kinni panna ning maa saab jälle vett. Niiskel pinnasel on rohukasv mõistagi märksa lopsakam kui kuivadel heinamaadel. Mõnes mõttes sarnaneb poldrite veerežiim luhaniitudega, kuid kui luhaniitude taimestiku kujundamisse inimene tavaliselt ei ole sekkunud, siis poldrialad enamasti kultiveeritakse ja sinna külvatakse heinaseeme.

Botaanilises mõttes on polder seega üheülbaline, kuid veelindude jaoks on poldrid ahvatlevad elupaigad. Kevadisel rändeajal peatub üleujutatud poldrialadel rohkesti luiki, hanesid, parte, kajakaid, kahlajaid ja teisi veelinde. Kasutuses olevatele poldritele jääb pesitsema siiski suhteliselt vähe liike (näiteks kiivitaja, sinikael-part, rukkirääk, sookiur).

Hoopis teistsugune olukord tekkis poldritel siis, kui nad pärast taasiseseisvumist hüljati. Veelindudele sobisid eriti sellised poldrialad, mis jäid aastaringselt vee alla.

Need olid ja on madalaveelised veekogud, kuhu linnud heade toitumisvõimaluste tõttu meelsasti pesitsema jäävad.

Selle faasi läbisid oma arengus kõik Eesti poldrid, kuid praegu püütakse poldreid Euroopa Liidu abirahade toel taas kasutusele võtta ning nende linnurikkus on jällegi vähenenud. Poldrite edasise saatuse osas on kaks mõistlikku võima-

- Poldrid – veest juurde võidetud maa -

lust – need kas võetakse põllu- ja heinamaadena taas kasutusse või siis muudetakse plaanipäraselt hooldatavateks kaitsealadeks. Ilma inimese sekkumiseta kasvavad poldri märjemad osad tasapisi roogu, kuivemad alad võsastuvad. Kuna poldritel on tavaliselt maaomanikke palju ning investeeringuvajadused suured, on raske jõuda kõiges kokkuleppele ja sageli on olukord selline, kus poldrid ei anna ei majanduslikku efekti ega rahulda ka loodusesõpru.

jt. 2013. aastal tekkis siia Eesti esimene hõbehaigrukoloonia. 2013. aasta kesksuvel korrastati Valguta poldri kuivendussüsteemi ja polder lasti kuivaks. Siis selgus, et üleujutatud poldril olid edukalt siginud hõbekogred. Kui polder kokku kuivas, tulid hätta jäänud kalu püüdma kormoranid, haigrud ja must-toonekured.

Veeta jäänud mudaväljakutel siblisid sajad kurvitsalised, väike- ja naerukajakad.

Selline oli ühe Lõuna-Eesti uhkema linnukoha kurvavõitu lõpp.

Audru polder laiub rohkem kui 2000 ha suurusel alal. Audru piirkond oli 1980. ja 1990. aastatel tähtsaim väikeluikede peatuspaik Eestis – seda eriti kevadrände ajal, mil siin võis vahel näha isegi kuni kümmet tuhandet luike. Praegu puudub kogu suure poldriala kasutamiseks majanduslik huvi, heinamaana on kasutusel vaid mõnisada hektarit maad. Luikedele pole Audru polder enam nii ligitõmbav kui toona, aga veerohketel kevadetel on siin endiselt palju veelinde – värsket heina käivad haned nüüd nokkimas poldri naabruses asuvalt golfiväljakult.

Aardla poldri ala Tartu külje all moodustab endine Emajõe luhaosa, mis on lammist Ülenurme-Kurepalu maantee tammiga eraldatud. Poldri keskel on Aardla järv, mille veetaset poldri rajamisel meetri võrra alandati.

Valguta polder valmis 1968. aastal. Siin kasvanud heinast tehti nõukogude ajal rohujahugraanuleid, pärast Eesti taasiseseisvumist oli poldri kasutus vähene.

2009. aastal jäid pumbad seisma ja poldri tuumikala kattus põlvekõrguse veega.

Madalaveelised alad on aga väga produktiivsed. Nende soojas vees arenevad kiiresti nii taimed kui ka selgrootud ning see annab rohkesti toitu kaladele ja lindudele. Nii muutus Valguta polder kiiresti veelindude ja linnuhuviliste suurimaks magnetiks Tartumaal. Siin võis kevaditi ja suviti kohata rohkesti linnuharuldusi – lammitildrit, mustkael-pütti, väikehuika

108

1983. aastal valminud poldrit kasutati kuni 1990. aastani, pärast Eesti taasiseseisvumist kaotas see majandusliku tähtsuse ja vee väljapumpamine poldrilt lõpetati. Kõrge veetase suurendas esialgu ala linnurikkust, kuid poldri seisund on sealtmaalt alates pidevalt muutunud. Kui poldril lõpetati niitmine, hakkasid kuivemad alad kulustuma ja kasvasid võssa.

2003. aastal alustas tegevust Aardla Maaparandusühing ja uued pumbad pandi tööle 2005. aastal. Polder muutus taas kuivemaks, kuid see-eest on osadel heinamaadel taas heina tehtud.

Aardla poldril peatub kevadel ja sügisel kümneid tuhandeid raba- ja suur-laukhanesid. Kui poldrialasid niidetakse, leiavad haned toitu siitsamast poldriniitudelt.

Sama efekt on ka pärast kulupõlenguid, mis on kevaditi sellel linnalähedasel alal tavalised. Ala märjemas osas on kaitsealuse rohunepi mängualad. Poldri lahutamatuks osaks on Aardla järv, mille veetase

Kuivakslastud Valguta polder

on pärast poldrilt vee väljapumpamise lõpetamist taas tõusnud. Siin pesitsevad ka hüüp, roo-loorkull, must- ja vahel ka valgetiib-viired, väikekajakad, hallpõskpütid, väike- ja täpikhuigad, sooräts, kukkurtihane, kuldhänilane, sinirind ja paljud teised huvitavad linnuliigid. Selle ala taimestik on samuti eripärane. Just siin kasvavad kauni siberi võhumõõga kõige suuremad kogumid Eestis. Veelgi haruldasem liik on pehme koeratubakas, mis kasvab Eestis vaid Tartu linnas ning selle lähiümbruses. 1991. aastal loodi Aardla järve botaanilis-ornitoloogiline kaitseala.

2014. aastast alates kuulub see ala RopkaIhaste looduskaitseala koosseisu.

Põlvamaal Lämmijärve kaldal asub üle 1400 ha suurune Räpina polder, mis on Eesti suurim maaparandusobjekt. Räpina poldrit hakati rajama 1967. aastal, suure tööga saadi valmis 1985. aastal. Ühtlase

109

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Tuhande järve maa

Aardla poldril on kaitsealuse siberi võhumõõga parimad kasvukohad Eestis. Ka teise idapoolse levikuga liigi – kuldhänilase kõige stabiilsem pesitsev asurkond on samal märgalal

veerežiimi tagamiseks rajati poldrile ligi 80 kilomeetri pikkune kuivenduskraavide võrgustik. Polder on Lämmijärvest eraldatud umbes 10 km pikkuse kaitsetammiga.

Peatselt saabusid ajad, mil nii suurt lahmakat enam tarvis polnudki. Poldri kasutus vähenes kohe pärast Eesti vabariigi taasiseseisvumist. 1996. aastaks oli kasutuses veel umbes pool kahe suurfarmi söödabaasiks planeeritud rohumaadest, 2000. aastal juba vaid viiendik. Poldri veerežiimi reguleerisid kaks pumbajaama, mis suleti ja ala veetaset hakkas taas määrama Lämmijärv. Sellest ajast alates on suur osa poldrist olnud kevaditi üle ujutatud ja rändavate veelindude päralt.

Rändeperioodi jooksul läbib Räpina poldri ala hinnanguliselt kokku kuni 1,5 miljonit lindu, see on parim rändlindude

koondumisala kogu Ida-Eestis. Pesitsusajal on see rukkirääkude paradiis. Siin on mõnedel aastatel arvukalt pesitsenud valgetiib-viireid, ka teisi ida- või kagupoolse päritoluga linnuharuldusi satub siia suhteliselt sagedasti.

Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga on põllumajandusega seotud huvid poldril suurenenud, kuid maakasutus on läinud märksa stiihilisemaks ja ebaühtlasemaks.

Osa maast on põlluks haritud, kuid heinamaid kasutatakse erinevatel aastatel erinevalt ja osa neist on võsastunud.

Aastatel 2003–2006 korrastati poldril Euroopa Liidu rahade toel teid, püstitati linnutorne ja infotahvleid, kuid hetkel võib siinseid linnurikkusi uudistama tulnu jääda autoga kinni koprakanalitesse või eksida võsasse.

110

Tuntud „tuhande järve maal“ Soomes on ametlikult 187 888 järve5, meist ligi kolmandiku võrra suuremas Lätis 2 256. Kui maailm oleks õiglane, võiks tuhande järve maa tiitel pigem meile kuuluda. Eesti järvede nimestiku järgi on meil 2804 järve, neist looduslikke 1559 [141. Vähemalt ühe hektari suuruse pindalaga järvi on meil 2306 ning neist looduslikku päritolu 1304.

Arvestades asjaoluga, et umbes 300 järve on meil tänaseks kehvas seisundis, jääkski järele tuhatkond looduslikku järve, mille seisundiga võib enam-vähem rahul olla.

Olgu öeldud ka, et järved katavad Eesti pindalast 2130 km2 ehk 4,8%. Selle suhtarvu järgi on Eesti neljandal kohal Euroopas.

Järved ei paikne Eestis ühtlaselt – Keskja Lääne-Eesti tasandikel on neid vähe.

Tõsi küll, Lääne-Eesti ja Saaremaa rannikul on üksjagu merelahtedest maatõusu tagajärjel tekkinud madalaid rannajärvi, kuid juba oma tekkeloo poolest on need märksa muutlikumad. Räägime neist lähemalt rannikuprotsesside peatükis.

Maailmas on kõige järvederohkemad sellised piirkonnad, kus on valitsenud jääaeg ja kus sademete hulk ületab aurumise. Suurem osa Eesti looduslikest järvedest on moodustunud jää liikumisel või sulamisel tekkinud lohkudesse umbes 10 000 aastat tagasi pärast mandrijää 5 Eestis ja Lätis on järvede arvestuses olevad veekogud suuremad kui 1 ha, Soomes aga suuremad kui 500 ruutmeetrit.

taandumist. Selle aja jooksul on paljud järved muutunud maakoore tõusu tõttu väiksemateks. On järvi, mis on osaliselt või täielikult kinni kasvanud. Paljude järvede veetaset on muutnud inimene.

Eutrofeerumine Juba Vanas Testamendis on leida eutrofeerumise kirjeldus: „Seepärast ütleb Issand nõnda: Sellest sa tunned, et mina olen Issand: vaata, ma löön kepiga, mis mul käes on, jõe vett, ja see muutub vereks. Kalad jões surevad ja jõgi hakkab haisema, nõnda et egiptlased jõest vett juues tunnevad tülgastust“ (2 Ms 7).

Kõik järved vananevad – see on bioloogiline protsess, mis toimub, ehkki väga aeglaselt, täiesti looduslikel põhjustel.

Eutrofeerumine toimub pidevalt kõigis veekogudes. Nii sademed kui ka pinnavesi toovad järvedesse pidevalt toitained, mis sealt üldjuhul enam ei lahku. Toitaineid satub veekogudesse nii põllumajandusest (väetised, põllumajandusloomade väljaheited), olme- ja tööstusheitvetest (sh põlevkivi ja turba kaevandamisest ja põlevkivitööstusest) kui ka reostunud õhust. Suurenev toitainete hulk soodustab veetaimede, eriti vetikate kasvu.

Esialgu suureneb ka veeloomastiku, sh kalade biomass, kuid seda ainult teatud piirini. Surnud organismide jäänused jäävad setetena (mudana) järve. Toitainete-

111

- MUUTUV EESTI LOODUS -

rikkad järved ei ole enam ökoloogiliselt stabiilsed – neis esineb vetikate suviseid õitsemisi ning organismide kiire lagunemisega seotud hapnikupuudust.

Järveuurijate andmetel olid paljud meie järved väga heas seisundis veel 20. sajandi alguses ja kokkuleppeliselt peetakse järvede ökoloogilist seisundit tasakaaluliseks veel 1950. aastateni [142].

Sealtmaalt alates suurenes eutrofeerumine inimtegevuse tõttu oluliselt – põllumajanduselt nõuti uusi töövõite ning mineraalväetisi hakati põldudele lisama üsna valimatul viisil ja mõõdutundetutes kogustes – nii sattusid need kergesti veekogudesse. Majadesse ehitati kanalisatsioon, aga puhastusseadmeid eriti ei rajatud – nii jõudis ka solk lõppkokkuvõttes veekogudesse. Üsna pea pärast Eesti taasiseseisvumist, 1992. aastal, sõlmiti Läänemere-äärsete riikide vahel Helsingi konventsioon ehk Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon, mille peamiseks eesmärgiks oli Läänemere reostamise lõpetamine. Selle eesmärgi täitmiseks oli mõistagi tarvis saada kontrolli alla veekogude reostamine kogu Läänemere valgalal. Euroopa Liiduga liitumisel muutus Helsingi konventsioonist olulisemaks EL veepoliitika raamdirektiiv, mille eesmärgiks oli 2015. aastaks jõuda kõigi veekogude hea seisundini. Selle direktiivi raames on ka Eestis tehtud suuri investeeringuid veereostuse kontrolli alla saamiseks, aga järvede osas jäävad direktiivi seatud eesmärgid nii Eestis kui ka paljudes teistes Euroopa riikides ilmselt saavutamata ja tähtaega on pikendatud 2021. aastani.

Üsna paljude järvede seisund on aga juba pöördumatult halvenenud. Järvede tervendamine on keeruline ja kallis. Kui reostusallikad likvideeritakse ja järve uusi toitaineid enam endisel määral ei lisandu, siis võib järve ökoloogiline seisund siiski mingil rahuldaval tasemel stabiliseeruda. Paljud toitained sadenevad setetega järvepõhja ning nende sattumist järve aineringesse takistab sügavamates (üle kolme meetrise keskmise sügavusega) järvedes järsult muutuva temperatuuriga veekiht – nn hüppekiht ehk termokliin, mis hoiab sügaval paikneva külma ja pinnal oleva sooja vee lahus ning ei võimalda veel seguneda. Kui aga termokliin lõhkuda (see võib juhtuda näiteks väga soojal suvel väga tugevate äikesetormidega), siis segunevad järve erinevad veekihid ja toitained jaotuvad järvevees ühtlaselt.

Termokliini lõhkumisega kaasneb reostunud järves peatselt vee õitsemine ning vetikate hilisel lagunemisel tekib järves hapnikupuudus [143]. Suure osa „õitsevatest vetikatest“ moodustavad sinivetikad ehk sinikud, nende hulgas ka inimesele ja loomadele toksilised liigid.

Näide sellisest väga reostunud, ent tugevasti kihistunud järvest on Verevi järv Elvas. Juba 1980. aastatel märkasid elvalased, et järvega on midagi tõsist lahti.

Nähti nii suviseid veeõitsengud kui ka kalade suremist. 11 meetri sügavuses Verevi järves hoiab aga hüppekiht toitaineterikka vee põhja lähedal ja veekihid ei segune. Enamikus Eesti järvedest toimub segunemine lisaks sügiseti ka kevadel – kohe pärast jääminekut paneb sulavesi vee liikuma. Verevis aga kevadist segunemist ei toimu ning selline nähtus

112

- Tuhande järve maa -

Verevi on endiselt populaarne suvitusjärv ja ilus ka teistel aastaaegadel, kuid järve keskkonnaseisund on murettekitav

on haruldane kogu maailmas, Eestis näiteks pole ühtegi teist järve, kus kevadist vete segunemist ei toimuks. Toitesoolade kontsentratsioonid Verevi põhjakihis on suurimad Eestis. Tavaliselt erineb kihistunud järvedes fosfori hulk põhja- ja pinnakihi vahel kolm-neli korda, Verevis aga ligi kolmkümmend korda. Peale selle on suur osa järve fosforivarust setetes.

Niipea kui toitesooladerikas vesi jõuab pinnakihti, läheb seal vesi kiiresti õitsema [144]. Siiamaani on olud kihistumist soosinud, aga see seisund ei kesta tõenäoliselt lõpmatuseni. Kuigi seni kasutavad elvalased ja linna külalised suplusjärve nagu poleks midagi juhtunud, on pikas perspektiivis küsimärgi all Elva kui puhkelinna staatus, sest määramatu olukord ei soosi investeeringuid Verevi rannakompleksi arendamiseks.

Eesti veekogude seisundit hindas Keskkonnaministeeriumi poolt kokku kutsutud töörühm aastatel 2004–2008. Hinnatud 152 väikejärvest oli 17 (11%) väga heas, 76 (50%) heas, 50 (33%) kesises ja 9 (6%) halvas seisundis. Suurematest järvedest leiti kesises või halvas seisundis olevat Veisjärv, Ülemiste, Maardu, Harku, Kaiavere, Vagula ja Tamula järved [145].

Järvede eutrofeerumisega kaasnevad muutused nii järve mikroskoopiliste vetikate kui ka suurtaimede flooras. Kuna planktonvetikate seas on palju ränivetikaid, mille räniskelett jääb lagunemata järvesetetesse, on võimalik muutusi ränivetikate arvukuse osas tagantjärgi uurida.

Ränivetikate paljunemistsükkel on lühike ja nad reageerivad kiirelt vee koostise muutustele. Eutrofeeruvas järves väheneb

113

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Tuhande järve maa -

pehmeveelised vähetoitelised

kalgiveelised vähetoitelised

poolhuumustoitelised

kalgiveelised rohketoitelised

huumustoitelised

segatoitelised

soolatoitelised

hääbumine

hääbumine

hääbumine

lubjatoitelised

Eesti järvede põhitüüpidega toimuvate muutuste suuna on kokku võtnud I. Ott Ja T. Kõiv [137]

ränivetikate ning suureneb sinivetikate osakaal [143]. Suuremate veetaimede osas sõltub muutuse iseloom järve tüübist (nt sellest, kas tegemist on kareda- või pehmeveelise järvega), kuid muutuse iseloom on sarnane väetatud maaga, kus naat ja nõges delikaatsemad liigid välja tõrjuvad. Eesti järvedes on kaotajateks haruldasemad või suisa ohustatud liigid (mändvetikad, vesilobeelia, näkirohud jt) ja võitjateks vesikatk, kardhein jt rammusamat kasvupinnast nautivad generalistid [147]. Ohtralt on juurde tulnud pilliroogu, paljudes järvedes on pilliroog välja tõrjunud järvkaisla. Seal, kus supp on juba väga paks, hakkab kasvama hundinui. Juba poole sajandi või pikema ajasammuga pildistatud järvemotiividel on erinevused järve suurtaimestikus sageli ilmsed.

Järvede kinnikasvamine Nii nagu eutrofeerumine, on ka järvede kinnikasvamine täiesti looduslik protsess, mis algas juba pärast jääaega. Enamik Eesti soid on tekkinud järvede kinnikasvamisel, kuid eutrofeerumine on ka seda protsessi oluliselt kiirendanud. Näitena hiljuti kinnikasvanud järvest võib tuua Lehetu järve Nissi vallas, mille pindalaks oli 1964. aasta järvede nimestikus märgitud 38 hektarit, kuid millest nüüdseks on säilinud vaid 31 hektari suurune sooala. Sama saatus on tabanud ka Lehetu naaberveekogu – Nurme järve. Kunagisest Laiuse Kivijärvest Jõgeva vallas on lennukitelt väetamise ja veetaseme alandamiste tõttu saanud läbipääsmatu mülgas, mida piirab kitsas vabaveering. Kinnikasvamise lävel on paljud madalaveelised järved – näiteks 140 ha suurune Kaisma Suurjärv Vändra vallas.

114

Kasaritsa järv.

Johannes ja Peeter Parikase postkaart, 1920. aastatest.

DrKM _ 1675:31 Ar 1415:31

Mängud veetasemega Võrreldes Kesk- ja Lääne-Euroopa riikidega on Eestis järvi päris tühjaks lastud suhteliselt harva. Tuntud tammide ja poldrite ehitajad hollandlased jõudsid peaaegu kõik oma suuremad järved põllumajandusmaaks muuta, 20. sajandi lõpust alates on seal hakatud samasuguse usinusega järvi taastama või uusi tehisjärvi looma. Järvede kuivendamise peamiseks põhjuseks oli põllumaa nappus tihedalt asustatud riikides. Eestis ei ole maapuudus olnud kunagi sedavõrd suur ja päris kuivaks lastud järvi on vähe. Läbivooluliste järvede veetasemega on aga mängitud üsna palju. Veetaseme muutmine on lokaalne ökokatastroof, mis lööb sassi järve taimekoosluste senise vööndilise jaotuse ning mõjutab ka kogu järve muud elustikku. Järve hapnikuvarud on otseselt seotud tema sügavusega. Veetaseme reguleerimine võib põhjustada talvist hapnikupuudust. Suvine vee liigne soojenemine alandatud veetasemega järves võib aga panna vetikad vohama ja halvendada vee kvaliteeti.

1920. aastatel tehtud fotoga võrreldes on praeguseks (Kasaritsa) Verijärve vaate juures muutunud vaid suurtaimestik – järvkaisel on asendunud pillirooga ja rohkelt on lisandunud kollast vesikuppu ja valget vesiroosi. Ehkki Verijärveski on toitainetesisaldus 1950.–1980. aastatel oluliselt suurenenud, kuulub ta veel vähe- ja kesktoiteliste karedaveeliste järvede hulka. Kunagi peeti Verijärve väga heaks vähijärveks, kuid jõevähi populatsioon sai kannatada nii 1930. kui ka 1950. aastatel, tõenäoliselt vähikatku tõttu. Läbivooluga järve seisundit on oluliselt mõjutanud veetaseme kõikumised

Järvede veetaseme muutmisega seonduvat on Eestis suhteliselt vähe uuritud. Ott Magnus [148] kirjutab oma bakalaureusetöös, et järvede veetaseme muutumise tõttu on kadunud mitmed looduslike järvetüüpide parimad esindajad. Ta leidis andmeid veetaseme muutmise kohta 148 järvel, muutumatuks oli see jäänud 397 järvel, kuid need andmed ei peegelda päris adekvaatselt muudetud ja muutmata veetasemega järvede suhtarvu Eestis, sest paljude järvede kohta pole sellealaseid andmeid olemas. Magnus väidab ka, et oletus nagu oleks veetaseme reguleerimine seotud põhiliselt põllu- või metsamaade kuivendamisega, ei pea paika. Suurem osa järvede veetaseme alandamistest on seotud väljavoolu süvendamise ja põhjaveetaseme langusega.

115

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Tuhande järve maa -

/.../ Mäeseljakult on vist vanad eestlased sagedasti võlutult vaadanud alla orgu ja vaatepilt pidi tollal olema veelgi meeldivam; sest sakslane, kes ainult kasu taga ajab, on metsad hõrendanud ja eestlase adra ette rakendanud, et kuldsest külvist kuldset saaki lõigata. Selle järve ääres elas eestlaste muinasloo järgi Vanemuise kaunis tütar, kuldkäharate ja nõidusliku linikuga Juta. Temale oli järv pühendatud ja tema kaitse all seisid oru ning järve elanikud, suur hulk linde ja kalu.“

Neitsijärv oli kinni kasvamas juba eelmise sajandi alguses.

Tundmatu autori foto, 1930. aastad Haanja, vaade Vaskna järvele edela poolt.

Tundmatu autori foto, 1940. aastad. VK F 24:7 F

Seal, kus järve veetaset on alandatud, saab tavaliselt olukorda veetaseme tõstmisega taas parandada. Seda on näiteks tehtud Kaiavere järves. Veetaseme tõstmine eeldab aga tõsist ettevalmistust ning vajalikud on põhjalikud uurimis- ja mõõdistustööd. Üleujutatavatelt aladelt on vaja raiuda metsa ja võsa ning veetaseme regulaatoritele sobiva asukoha valikuks on vaja teha geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi eeluuringuid. Kaiavere järves tõsteti kalamajandit rajades veetaset meetri võrra. Pärast kalamajandi likvideerimist ei hoolda keegi ka veetaseme reguleerimiseks ehitatud rajatisi ning kevadised suurveed on hakanud neid lõhkuma [149].

Neitsijärv tänapäeval. Pühajärve naaberjärvena on Neitsijärv toiminud läbi aegade Pühajärve ühe sissevoolu puhastustiigina Vaskna järve kinniskasvavast sopist on praeguseks saanud madalsoo

Juta pisarad ja Endla järv F.R. Faehlmann [150] kirjeldas Endla järve, mis legendi kohaselt oli tekkinud oma kallimat Endlit leinava Vanemuise kasutütre Juta pisaratest, nõnda: „Kes on sõitnud väikest postmaanteed mööda Tallinna poole, selle pilku, kui ta silmad üles tõstis, on kohe Kärde mõisa taga rõõmustanud üllatav vaade. Tee käib üle järsu mäeseljaku ja vasakul levib sügav org, mida kaugel piiravad tumedad okaspuumetsad ja laugjad kõrgustikud. Org on soine, kaetud väikeste saaretaoliste kasetukkadega. /.../ Oru peamiseks ehteks on nimelt kristallselge veega üsna suur järv, mis rändajale igas valguses vastu naeratab kui haljas hõbe.

116

Praegu järve enam maanteelt näha ei ole, ka siis mitte, kui praeguseks sirgeks aetud Piibe maanteelt Kärde mõisa poole keerata. Esmalt on Faehlmanni kirutud sakslane ja hiljem juba eestlased toimetanud Endlas hoopis teisi asju.

Kunagi täitsid Suur-Endla järve veed umbes 3500 ha suuruse ala. Nüüd on suurest veekogust säilinud rabadest ümbritsetud fragmendid, neist suurim 285 ha suurune Endla. Viimase 150 aasta jooksul on inimene siinsete järvede looduslikku kinnikasvamist oluliselt kiirendanud. Kunagise Suur-Endla jäänukjärved Kõrtsijärv ja Kaasikjärv lasti eelmise sajandi alguses tühjaks ja neist on nüüdseks saanud sood, üksnes Kaasikjärvele tekib suurveega veel väike veesilm. Ka Männikjärves ja Tulijärves on veetaset alandatud ja nende kaldad on õõtsikusse kasvanud. Endla järve suvine pindala vähenes pärast teist veetaseme alandamist 70%.

Möödunud sajandi teisel poolel arenes karjakasvatus kiiresti ja uusi heina- ja karjamaid oli hädasti tarvis. Seetõttu mindigi soode kallale. Vee äravoolu kiirendamiseks lasi Vaimastvere mõisnik E. v. Brasch 1871.–1872. a. kaevata 5 km pikkuse 2–3 m sügavuse Suurkraavi ehk Uusjõe End-

Endla järv koos teda ümbritseva soostikuga.

Foto: A. Ader

la järvest läbi Sinijärve Põltsamaa jõkke.

Järvepinda loodeti alandada kuus jalga (1,8 m), kuid see alanes vaid mõnikümmend sentimeetrit. Teistkordselt alandati veepinda soo-uurijate eestvõttel 1949.–50. a., mil Uusjõge süvendati 1 m võrra. Selle tagajärjel langes järve veetase 0,8 meetrit, kogu veepeegel aga ahenes 415 hektarilt 180 hektarile, sügavus vähenes 3,1 meetrilt 2,4 meetrini ning viis saart liitusid kaldaga. Täiesti kuivaks jäi Endlast läänes paiknenud ligi 50 ha suurune Sinijärv. Alles 1960. aastate lõpul sulges rühm loodusesõpru ja kalamehi buldooseriga osaliselt väljavoolu Endlast ning vesi järves hakkas jälle tõusma ning tungis uuesti ka Sinijärve [151, 152].

Kas vananevatel järvedel on lootust?

Järvede seisundi parandamiseks on teada mitmesuguseid võtteid, mis käivad aga järvede valdajatele enamasti rahaliselt üle jõu. Põhimõtteliselt on võimalik järvest setted välja pumbata – seda muidugi siis, kui nii suurt kogust muda on kusagile panna. Juhul, kui mudas on liiga palju inimesele ja loodusele kahjulikke

117

- MUUTUV EESTI LOODUS -

ühendeid, näiteks raskmetalle, pole sellise mudaga ka midagi mõistlikku peale hakata. Võimalusi järve tervendamiseks on teisigi, kõige kuluefektiivsem neist võiks olla setete keemilis-bakteriaalne töötlemine toitainete sidumiseks, mida võib täiendada vee põhjakihtide aereerimisega. Kuigi järvede tervendamise plaane on Eestis viimastel kümnenditel palju peetud, pole seni Eestis ühegi järve täiemahulise tervendamisega lõpule jõutud.

Juba nõukogude ajal hakati Peipsiveerel asuvast mudastunud Lahepera järvest muda välja pumpama. Tööd jäid aga pooleli, sest mudale ei leitud rakendust ning tehniliselt vanad pumbad ajasid vee mudaseks ja mudas uinunud toitained sattusid taas vette. Tulemuseks oli Lahepera järve seisundi märgatav halvenemine: vee läbipaistvus on võrreldes 1951. aastaga vähenenud ligi 3 meetrit, talvel lõppeb järvest sageli hapnik.

Järvede tervendamiseks kasutatakse ka lühiajalisema mõjuga „kosmeetilisi vahendeid“. Biomanipulatsioon võimaldab ökoloogiliste meetodite abil veekogu eutrofeerumist peatada. Selleks püütakse veekogust välja võimalikult palju plankton- ja bentostoidulisi kalu ja suurendatakse röövkalade, aga vahel ka loomse hõljumi hulka ning parandatakse nende elutingimusi – näiteks kunstlike koelmute loomisega. On teisigi võimalusi - näiteks filtreerivatele jõe- ja järvekarpidele sobiva substraadiga elupaikade laiendamine. See meetod on keeruline ja tulemused pole sageli ennustatavad [153]. Vee puhtamana hoidmiseks on biomanipulatsiooni kõige järjekindlamalt rakendatud Ülemiste järvel aastatel 2003.–2009. Lisaks „prügikalale“ püüti Ülemistel välja ka võimalikult palju latikat, kes põhjas tuhnides sealt rohkesti toitaineid vette keerutab. Tulemused olid positiivsed – pikenes kevadise selge

Taimestikurikas Lahepera järv meeldib luikedele. Peipsist siia kudema tulevate kalade järelkasv satub aga ökoloogilisse lõksu – Lahepera järves lõppeb sageli hapnik

118

- Tuhande järve maa -

vee periood, sinivetikate ja lepiskalade biomass vähenes ning suurte röövkalade osakaal suurenes. Headele tulemustele vaatamata pole projekti jätkatud, poolikuks jäi ka varasem biomanipulatsiooni katse Harku järvel.

Muutunud Võrtsjärv Kuldrannake, mil’ jõuab laev su kaldale!

Küll õhtu päikse paiste käes sind nagu juba kaugelt näeks Nõnda õhkas Tarvastu talumees Ado Reinvald, vaadates vastaskaldalt Võrtsjärve idarannal loojangupäikeses hõõguvat Tamme liivakiviseina.

Kuldrannake – Tamme paljand.

Foto: 1920. aastad, EPM FP 530:174

oh, siiski raske, vilets järg, sest - tee on hirmus pikk ja märg.

Tamme paljand Tammemõisa lähedal, 2014

Korraga taluniku ja poeedi ametit pidada ei ole kerge. Luuletaja pääseski ihaldatud rannale lähemale, Elva kanti, alles pärast talu pankrotistumist. Kui tal oleks aga praegu võimalus kuldrannakest otsima minna, tuleks tal juhanliivilikult ohata – kui seda metsa ees ei oleks!

Võrtsjärve randade ees ei sirgu mitte üksnes võsa, mets ja mobiilsidemastid. Kogu Võrtsjärve randa palistab 20–300 meetri laiune pilliroovöö. Veel sadakond aastat tagasi oli see Võrtsjärve randadel pigem erandlik kooslus, mida võis näha Pikasillas ja veel mõnes varjulises lahesopis. Muutused ei piirdu ainult Võrtsjärve randade metsastumise, kamardumise, võsastumise ja roostumisega – rüsijää on veeretanud suuri kivirahne siia-sinna, lained ja jää lõhkunud liivakivipanka, varingud koopad kinni ajanud, endised rannaluited

kadunud. Järves on liivasetted kuhjunud muulide taha (eriti Jõesuus), oluliselt on lisandunud orgaanilisi setteid.

Kiire roostumine Pilliroo pealetungi peamiseks põhjuseks on Võrtsjärvel, nagu teisteski Eesti veekogudes, eutrofeerumine. Kord juba kanda kinnitanud, hakkab roostik kinni pidama lainetega randuvaid orgaanilisi ja mineraalseid setteid, mis takistuse puududes veevooluga tagasi kanduksid. Sellega loovad roostikud endale veelgi sobivamat kasvukeskkonda. Tüsenenud setete arvelt kasvab rand järve poole, kuni rannaribal saavad kasvama hakata ka pajud. Kamardunud rand peab setteid veelgi paremini kinni ja nii kiireneb ka roostumine. Kui

119

- MUUTUV EESTI LOODUS -

enne Teist maailmasõda piirasid pilliroo levikut tõhusalt kariloomad, siis praegu katkeb roost eesriie vaid seal, kus rannaosa on buldooseriga lagedaks lükatud.

Tartu Ülikooli, Tartu Observatooriumi ja Eesti Maaülikooli teadlased on viimasel ajal uurinud roostike levimise kiirust, kasutades selleks satelliidipilte, mis on tehtud alates 1985. aastast USA satelliidi Landsat poolt 700 kilomeetri kõrguselt.

Selle uuringu käigus on selgunud, et rooja muu veetaimestiku massiivid on umbes kolmekümne aasta jooksul suurenenud ligikaudu 1,5 korda ja rannal kasvava roostikuvöö laius suurenenud keskmiselt 95 meetrilt 141 meetrini. Seejuures on igal aastal roostiku piir keskmiselt enam kui kahe meetri võrra järve poole nihkunud.

Roostik on praegu kõige laiem Võrtsjärve põhjakaldal (keskmiselt ligi 200 m), roostiku juurdekasv aga kõige suurem jõesuudmetes, kust järve toitaineid juurde tuleb. Satelliidipiltide analüüsimisel leidis kinnitust ka see, et lisaks toitainete hulga suurenemisele mõjutab veetaimestiku levikut veetaseme kõikumise tsükkel.

1995. ja 1996. aasta erakordselt madalale veeseisule järgnes roostiku kasvuala kiire suurenemine [154].

Pilliroog on Võrtsjärvelt suurel määral välja tõrjunud hein-penikeele, mis varem kasvas suurte kogumitena roo piirist järve pool. Ka vesikuppude ja vesirooside pealetung on olnud järve lõuna- ja lääneosas ning Tänassilma jõe suudmes silmatorkav. Ilmselt jätkub roostumine seni, kuni pilliroog on vallutanud kõik sobiva sügavusega (alla 30 cm sügavused) kasvukohad. Roostiku laienemise mõju muule elustikule on mitme otsaga asi – kindlasti on see meeltmööda roostikus pesitseva-

- Tuhande järve maa -

tele linnuliikidele. Ilmselt sobib roostik ka noorkalade arenguks, kuid ahendab tõenäoliselt suuremate kalade elu- ja kudemisvõimalusi. Suure biomassiga roostik tekitab aga märksa rohkem probleeme sügisest kevadeni, mil lagunev orgaanika kasutab ära vees leiduva hapniku.

Puhkemajanduse arengule ei tule hiigelroostike olemasolu kindlasti kasuks. Ehkki Võrtsjärve puhkepiirkonda tunnustati Euroopa Komisjoni turismiarendusprogrammi EDEN (European Destinations of Excellence) raames 2010. aastal parima veeturismi sihtkohana Eestis, ei ole järv, mida läbi roo ja võsa näha pole, kuigi atraktiivne. Puhkekohtade juures on roog buldooseritega koos juurestiku ja risoomidega ära lükatud. See avab kaldad taas lainetusele ja mõnda aega teevad vesi ja jää ise ülejäänud töö ära.

Talunikud on oma rannaosi ka niitnud, väidetavalt kurnab see, kui pilliroog suve jooksul kolm korda maha lõigata, taime sedavõrd, et risoom kängub ja võib heal juhul ka hävida. Võrtsjärv on linnuhoiualana kaitstud ja roostiku tõrjumiseks on tarvis Keskkonnaameti luba. Kuuldavasti ei ole amet seda luba puhkepiirkondade randade puhastamiseks just väga meelsasti välja andnud, põhjendades seda vajadusega kaitsta roostikulinde, eriti hüüpi.

Tundub, et roostiku leviku praegust kiirust arvestades on küll väga raske hüüpe kahjustada, kui roogu ei hakata tõrjuma just otse hüübi pesitsusalal. Seda on aga kindlasti võimalik vältida – hüübi häälitsemist kuulates on võimalik tema pesitsusterritoorium üsna täpselt kaardistada.

120

Tamme paljand 1920. aastatel Foto: Ernst Witoff. EPM FP 530:177 Ilmselt üks vanemaid fotosid Võrtsjärvest – Riuma rand. See perekond von zur Mühlenitele kuulunud pilt pärineb 20. sajandi algusest

Kas Võrtsjärve veetase on langenud?

Mitmed 20. sajandi alguses tehtud fotod jätavad tänastega kõrvutades mulje, et Võrtsjärve veetase on märgatavalt langenud. See tunne süveneb, kui vestelda põliselt Võrtsjärve ääres elavate vanemate inimestega. Ja lõpeks – ka järveuurijad ise on mõtisklenud vajaduse üle Võrtsjärve veetaset tõsta.

Riuma rand Võrtsjärve loodeosas oli ilmselt järve kõige kivisem rannikuosa. Nii 20. sajandi alguses kui ka enne 1920. aastat tehtud piltidel on näha tihedalt munakatega

Vaade Tamme paljandi põhjaosale Võrtsjärvelt 2014. aastal Riuma rand tänapäeval. Seesugust lausalist kiviranda, nagu eelmisel pildil, tänapäeval enam Võrtsjärve ääres ei näegi. Kivivallid on nüüdseks jäänud kaugele rannanõlvale ja täielikult võssa mattunud, roostik aga matnud endasse nii rannakivid kui ka vaate järvele

kaetud lauget randa, mida palistab rüsijää kujundatud suurematest kividest vall, millel kasvab ka mõni üksik pajututt. Jää ja lained said tollal vabalt rannavalli rammida ja sellega ka pilliroo eemal hoida [155].

Isegi mitmed Võrtsjärve uurijad (kuid mitte hüdroloogid!) eeldavad, et Võrtsjärve veetase on viimasel sajandil langenud: „Pärast Emajõe lähte süvendamist ja muulide ehitamist järve veetase alanes ning rannaprotsessid stabiliseerusid, murrutus vähenes, paljud rannaastangud hääbusid ja rand hakkas kamarduma.“ [156]

121

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Tuhande järve maa -

mele ekstrapoleeritud, peegeldavad ikka täpselt Võrtsjärve veetaseme kõikumisi?

On olnud aegu, mil Emajõgi ei pääse Võrtsjärvest korralikult välja voolama. Selline seis tekib peaaegu igal kevadel, mil Emajõgi Pede jõe suudmes suure vooluhulga tõttu „seisma jääb“ ja Pede suudme poolt Võrtsjärve suunas tagasi voolab.

Hiigelkivi Võrtsjärve ääres Kivilõppel.

Foto: J. Pääsuke, 1912. ERM Fk 213:109

Hüdroloogid seevastu kinnitavad, et Võrtsjärve veetase muutub tsükliliselt: „üldjoontes on järvel kolmekümne aasta jooksul olnud üks kõrge ja üks madala vee periood (kõrge veeseis 20. sajandi algul, 1920., 1950. ja 1980. aastate lõpul).“ [157] Vaadates Tamme paljandi pilte, mis on tehtud vähem kui sada aastat tagasi, võib selgelt öelda, et tollal pääsesid tormilained veel paljandit murrutama, praegu ilmselt enam mitte, seda ka kõrge veeseisu korral. Ka Kalevipoja kivi Kivilõppel, mille juurde sai toona sõita paadiga, seisab nüüd kindlalt maal.

Praegu on Kalevipoja kivina tuntav rändrahn kuival väikese paadisadama kanali vallil.

Süvendustööde käigus on küll kivi ümbrusesse pinnast kuhjatud, kuid kivi enda kõrgus merepinna suhtes ei tohiks muutunud olla.

Järvkaisel on asendunud massiivse roostikuga

Milles siis asi on? Võib muidugi küsida kas hüdroloogide 1876. aastast siiamaani jooksev andmerida (väidetavalt on see vanim siseveekogude veetaseme andmerida Eestis) on ikka täpne; kas veetaseme nullpunkt on läbi aastate püsinud paigas, kui on teada, et Rannu-Jõesuusse rajati tänaseni töötav veemõõdupost alles 1921. aastal. Lisaks sellele võib arutleda ka selle üle, kas veetaseme mõõtmised, mida on keerulisematel aastatel tehtud Emajõel Tartus ja siis andmeid Võrtsjärve veetase-

Võrtsjärve aasta kõrgeima ja madalaima veetaseme pikaajaline muutlikkus aastatel 1871–2013.

Punane joon on aasta libisev keskmine [158]

122

Arvestada tuleb ka maatõusu, mille ulatuse osas ei ole geoloogid päris ühtsetele seisukohtadele jõudnud. Eeldatakse siiski, et Võrtsjärv kaldub tänapäeval pisitasa loodest kagusse ja järve põhjaosa tõuseb lõunaosaga võrreldes aastas 0,6 mm rohkem. Sajandi kohta teeb see 6 cm – pole just palju, aga midagi ikka [159]. Järve lõunaosas tähendab see kallaste jätkuvat soostumist – juba praegu on mitmes endises rannakülas suurema tee pealt rannani väljamurdmine tõsine katsumus.

1854. aastal kirjutas Valguta mõisa noorhärra Gregor von Sivers [160]: „Viimastel aastatel tõusid tulvaveed Võrtsjärves sellise tavatu tasemeni, et aasad madalatel kallastel soostusid, niisked lehtpuumetsad ähvardasid hukkuda ja isegi järveäärsed põllud kandsid pinnase jahtumise tõttu vaid armetut saaki. Näis, et kõrge veeseisu peamist põhjust tuleks otsida Emajõe kui selle suure veekogu ainsa väljavoolu soostumises. Kuna ka minu isale kuuluv Valguta mõis paljude teiste järveäärsete mõisate seas kõrge vee tõttu kahju kannatas, otsustasin ma asjaosaliste mõisaomanike huvidest lähtudes, eelkõige aga vajadusest iseenesele tõestada, kas ülalnimetatud põhjus – Emajõe soostumine – tõepoolest talle omistatud mõju võis omada, uurida põhjalikumalt jõe ülemjooksu faarvaatrit vähemalt kuni Tartuni. Sel eesmärgil asusin kahe venna seltsis 26. juulil 1852 väikese

purjepaadiga Tartu poole teele, kaasas kompass, Rücker’i suur Liivimaa kaart ja pliist sügavuslood.

Siin tabasid meid kohe mitmed raskused, mis meie edasisõitu takistasid. Emajõe väljavool oli liivaga ummistatud ja järgijäänud kitsa faarvaatri sulgesid peaaegu täielikult Rõika peeglivabriku puulaevad, mis kasutasid seda piirkonda mugava ankrupaigana, ehkki vaid veerand versta eemal on järves sobivaid ankrupaiku küllaga. Kui meil lõpuks õnnestus oma väike purjekas kaasakiskuvas voolus vigastamatult suurte puulaevade vahelt läbi juhtida, leidsime enda eest midagi tammi taolist, mis kujutas endast ujuksilda ja mille otsa meie paat oleks äärepealt purunenud. Sellel nn. ujuksillal sai keskmist kitsast osa mingi mehhanismi jäänuse abil vastuvoolu avada ja sellega oli jäetud võimalus jõesõidukitele end sealt läbi pressida. /.../ Pika ootamise järel õnnestus meil lõpuks kahe juhuslikult sinna tulnud inimese abiga oma paat sillaavast läbi vedada. Silla taga ootas meid aga uus takistus - Rõika peeglivabriku aurupaat, mis faarvaatri keskkohas ankrus seisis ja mida kahelt poolt piirasid vanad kalatõkete jäänused ja kaks põhjavajunud suurt vana puupaati, nii et jõgi näis sihilikult barrikadeerituna. Edasi järgnesid väikeste vahedega üksteise järel terve hulk vanu, uuemaid ja päris uusi kalatõkkeid, mis jõesängi sedavõrd muutnud olid, et Rücker’i kaardil kujutatud jõe kuju võis vaid vaevu aimata, vanade kalatõkete ümbruses oli aga jõesäng sageli muutunud läbipääsmatuks mülkaks. Nii kooldub jõevool tuhandete käändudena läbi lõputute kõrge rohuga kaetud soiste madalike ja soode.

Paljudes kohtades, kus olid just äsja ehitatud uued kalatõkked, võis täpselt jälgida mitte üksnes seda, kui oluliselt selline tõke

123

- MUUTUV EESTI LOODUS -

vett üles paisutas, vaid ka seda, kuidas punutise taga kuhjunud liiva-, pillirooja mudamassid jõevoolu vastaskaldasse suunasid, mis nii järk-järgult enesele uue voolusängi rajas. Umbes 40 kuni 50 sellist kalatõket, mis paiguti asetsevad tihedalt üksteise järel, paiguti aga suuremate vahedega, tammistavad voolu ja takistavad jõeliiklust. Eriti palju on neid Jõesuust kuni Palupõhja taluni, siit edasi kuni Reku taluni on kalatõkkeid veidi harvemalt. Edasi kuni Tartuni kohtab vaid siin-seal vanu kalatõkete jäänuseid, millest enamik on vee alla peidetud ja laevasõidule seda ohtlikumad.“ Gregor von Sieversi uurimisretke järel puhastati Emajõe suudmeala vanadest vrakkidest ja laokile jäänud tõketest, kuid Emajõge süvendama ja õgvendama asuti alles 1930. aastatel. Esialgu puhastati Jõesuu piirkonda, kaevati sügavamaks Kaabe ja Lustivere kärestikud Emajõe ülemjooksul [161]. Süvendustööd võisid põhimõtteliselt laiendada Võrtsjärve väljavoolu pudelikaela ja sellega mõjutada ka veetaset.

Võrtsjärve seisund ei ole kiita Rahvasuus levib Võrtsjärve (Virtsjärve) nime saamisloo kohta kaks versiooni: ühe kohaselt oli järv kunagi varem virtsane: Järv om ennemb must ollu, virtsane. Sis kutsuti Virtsjärv [162]. Teine, samast külast üles tähendatud pärimus räägib aga hoopis vastupidisest: Järv om enne ollu selge too vesi kõik. Aga tullu sõda, sis olli vesi sogases lännu ja panti teine nimi – Virtsjärv [163].

Võrtsjärve suubub mitukümmend suuremat või väiksemat sissevoolu, mis koguvad oma vee järve pinda 12 korda ületa-

valt valgalalt Valga-, Viljandi- ja Tartumaal.

Suuremad sissevoolavad jõed on Väike Emajõgi, Õhne, Tarvastu ja Tänassilma jõgi, ainsaks väljavooluks on Suur Emajõgi. Võrtsjärve suubuvad jõed voolavad peamiselt läbi Lõuna-Eesti põllumajandusmaastike (3% järve valgalast jääb ka Lätimaale) ja toovad kaasa põllumajanduses kasutatavaid väetisi, kuid oma panuse Võrtsjärve reostusesse on andnud Valga, Viljandi, Tõrva ja paljude väiksemate asulate heitveed.

Kuigi juba looduslikelt eeldustelt rohketoiteline, on Võrtsjärv tegelikult olnud vähemalt kuni eelmise sajandi teise pooleni üsna puhas järv. Kiirema eutrofeerumise märke pandi küll tähele juba 1950.-1960. aastate vahetusel, kuid Võrtsjärve vee lämmastiku- ja fosforisisaldus suurenes oluliselt alles 1970. aastatel ja hüppeliselt (kuni 20 korda) 1980. aastatel. Alates 1990. aastatest on nende toiteelementide kontsentratsioonid järve sisse- ja väljavooludes vähenenud.

Kuid nagu järvedes tavaks, ei kipu toitained niisama kuhugi kaduma.

Ladestudes põhjasetetes, satuvad nad kevadise ja sügisese vee segunemisel taas aineringesse.

Praegu kõigub Võrtsjärve seisund igal aastal korratava hüdrokeemilise ja hüdrobioloogilise seire andmetel hea ja kesise vahel, tulemused on aastati erinevad.

Võrtsjärve veetase mõjutab oluliselt tema ökoloogilist seisundit – madala veeseisuga paranevad valgusolud ja soojemas vees hakkavad planktonvetikad massiliselt arenema. Tuul ja lained segavad siis kergemini kogu järve vee läbi ja põhjakihis olevad toitained satuvad pinnakihti, mis suurendab planktoni vohamist veelgi.

124

- Tuhande järve maa -

Hõljumi hulga suurenemine muudab vee sogaseks, hiljem settib aga põhja rohkesti orgaanilist ainet, mis tarvitab lagunemisel ära vees oleva hapniku. Talvel tekib jää all hapnikupuudus, mida võimendab asjaolu, et paksenev jääkiht vähendab oluliselt vaba vee hulka.

Veevaeste talvede järel on tavaline, et kalad hakkavad massiliselt surema. Kalade suremist on Võrtsjärvel registreeritud perioodiliselt, aastatel 1939, 1948, 1967, 1969, 1978, 1987, 2003. Kui esimesed viis aastat selles reas langesid madalveeperioodile, siis 1987. aasta suremise kohta tulid esimesed teated alles mai lõpus ja suremislaine kulmineerus juuni keskpaigas. Tookord leidsid järveuurijad, et süüdi on põllumajandusmürgid. 2003. aasta kuumal suvel surid kalad massiliselt juulikuus. Järve kõigis veekihtides mõõdeti siis temperatuuriks kuni 27 kraadi.

Kiisale on nii kõrge temperatuur surmav juba ilma lisateguriteta, kuid lisaks sellele oli oluliselt kasvanud lämmastikühendite hulk ning see omakorda loonud tingimused ammoniaagi tekkeks, mis suures kontsentratsioonis on kaladele mürgine.

Kõigele lisaks toimus järves sinivetikate massiline õitsemine. Ehkki vetikad toodavad päeval rohkesti hapnikku, siis soojas vees see ei lahustu, vaid tõuseb mullikestena pinnale. Öösel seevastu vetikad hapnikku ei fotosünteesi, vaid tarbivad seda ise. Koos surema hakanud organismide lagunemisega (mis on üks ammoniaagi tekkimise allikas) tekitas kõik see 2003. aasta kesksuvise hapnikupuuduse.

Kuna madalvee-aastate mõju Võrtsjärve kalastikule on laastav, on hakatud mõtlema ka paisregulaatori rajamisele Suure Emajõe lähtele. Sellest võiks küll

ilmselt olla suur abi Võrtsjärve kalamajandusele, kuid paisu kogumõju järve ning Emajõe veerežiimile, Alam-Pedja looduskaitsealale ja Emajõe Suursoo maastikukaitsealale on väga raske hinnata. Tõenäoliselt tekitaks paisregulaator probleeme rohkem kui neid lahendaks. Õnneks on selline ettevõtmine ka piisavalt kallis ja ilma põhjalike lisauuringuteta seda kindlasti ei tehta. Ka Euroopa Liidu vee raamdirektiiv rõhutab, et veekogud peaksid jääma võimalikult looduslähedasse seisundisse. Seetõttu on vähetõenäoline saada Võrtsjärve vee paisutamiseks abiraha Eestist väljastpoolt.

Võrtsjärv on hästimajandatud kalajärv Võrtsjärvele on tulnud kasuks see, et tema kallastel on 1951. aastast saadik Limnoloogiajaam (praegu Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus).

Juba 1960. aastatel leidsid limnoloogid, et seni kasutusel olnud traalimine aitab küll edukalt täita kalurikolhooside püügiplaane, kuid kahjustab kalu, eriti aga koha. Traalimist hakati piirama ja lõpetati täielikult ajavahemikul 1966–1970. Selle tagajärjel hakkas koha arvukus kiiresti kasvama. Märgati ka, et järve bentosest toituv latikas on angerjale oluliseks toidukonkurendiks. Vähe sellest – latikal oli Võrtsjärves ka tugev liigisisene konkurents, mistõttu kalad kasvasid aeglaselt.

Seetõttu kaotati 1970. aastate teisel poolel kõik latika püügipiirangud (alammõõt, kudemisaegne püügikeeld). Nüüd moodustab väike latikas väljapüütud peenkalast 70–80%; allesjäänud latikate

125

- MUUTUV EESTI LOODUS -

kasv on kiirenenud ja igal aastal järve lastaval angerjal, kellest on kujunenud Võrtsjärve kõige kasumlikum kala, on piisavalt eluruumi. Suurte röövkalade surve tõttu on järves vähenenud ka kiisa ja särje arvukus. Võrtsjärve kalandusprojekti võib pidada kõige edukamaks järvemajandamise projektiks Eestis.

Peipsi seisund on Võrtsjärvest märksa halvem Viimastel aastakümnetel on Peipsi järve ökoloogiline kvaliteet oluliselt halvenenud: Peipsi Suurjärve seisund on viimaste seireandmete kokkuvõtte põhjal kesine, Lämmijärve ja Pihkva järve seisund on halb. Järves on viimasel ajal nihkunud oluliselt fosfori ja lämmastiku tasakaal – fosfaatide osakaal on lämmastiku arvelt oluliselt suurenenud. Praegu voolab ligi 2/3 fosforiühenditest Peipsisse Venemaa jõgede kaudu, lämmastiku osas on Eesti ja Venemaa panus enam-vähem võrdne.

Arvestades sellega, et 59% Peipsi järve valgalast asub Pihkva oblasti territooriumil, 34% Eesti territooriumil ning 7% Lätis, on Eesti osa Peipsi reostuskoormuse kujunemisel ikkagi suur, ehkki on kurdetud ka selle üle, et Venemaa hüdrokeemilise seire andmed ei ole Eesti andmetega võrreldavad [164].

- Tuhande järve maa -

Nii nagu Võrtsjärves, on ka Peipsis viimasel ajal kalade suremine tavaline, kuid Peipsis ei sure kalad madala veeseisu tõttu. Kui fosforit on palju ja lämmastikku vähe, siis tekib soojal suvel vee õitsemine.

Biomassi lagunedes ja vetikate öise hingamise tõttu kaob veest hapnik ja suureneb ammooniumi hulk. Päevase fotosünteesi käigus suurendab vee pH, mis soodustab ammoniaagi teket. Oma osa annavad ka sinivetikate toksiinid. Kindlasti on ökoloogilise tasakaalu häiretel omajagu süüd selles, miks viimastel aastakümnetel on rääbisel ja peipsi siial läinud halvasti, kuid samavõrd mängib nende ja mitmete teiste kalaliikide käekäigus kaasa kalanduspraktika, sh ülepüügid ja röövpüük.

Peipsi päästmise võtmeks on piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise EestiVene ühiskomisjoni töö jätkumine.

Sarnaselt Võrtsjärvega on ka Peipsi rannad alates eelmise sajandi keskpaigast hakanud tugevasti roostuma. Parem on olukord vaid seal, kus lained suudavad randa tugevamini murrutada. Seni on praktiliselt roovabadena püsinud Kauksi ja Alajõe vahelised rannad Peipsi põhjaosas ja mõned rannalõigud Kallaste ja Mustvee vahel. Mõned veel hiljuti liivarandadena tuntud alad Lohusuu jõest Mustveeni on pilliroogu kasvanud viimase paarikümne aasta jooksul. Kõrgema veeseisu saabumisel võivad lained ja jää mõned roostunud alad taas lahti lükata.

Lehmad Peipsi rannal. Tundmatu autori foto, 1920. aastad. EPM FP 530:58 Peipsi rand Pedaspää kohal.

Tundmatu autori foto, 1920. aastad.

EPM FP 530:59

126

Kasepää rand 2014. aastal Sama koht Pedaspää rannal 2014. aastal.

Rannikul on tihe roostik, selle taga võsa ja veel roostikuribasid. Kunagised murrutatud rannaluited on võssa kasvanud, hooned hävinud

127

- Kammitsemata ja kammitsetud jõed -

Kammitsemata ja kammitsetud jõed Eestis on 7308 loodusliku päritoluga vooluveekogu, mille pikkus on ühtekokku üle 31 019 km. Kokku on Eesti keskkonnaregistris 228 jõge, millest ainult 10 on pikemad kui 100 km. Eesti jõed on suures osas ka looduslikuks jäänud, kuna nende voolusängi ei ole inimene olulisel määral kujundanud. Suurtes loodusliku sängiga jõgedes on elutingimused märksa mitmekesisemad ja elustik rikkam kui näiteks järvedes. Looduslikus jões ja selle ümber on koos väga palju erinevaid elupaiku – nii aeglase vooluga võrendikke kui ka kiirevoolulisi kärestikke, laugekaldalisi taimestikurikkaid koolde, kaldaaluseid uhteauke, soojaveelisi vanajõgesid, allikalisi lisajõgesid ja vesiseid lamme.

Ent inimestele on omatahtsi looklevad jõed läbi aegade tülikad tundunud.

Need võivad ootamatult üle kallaste tõusta ning terveid linnu ja asulaid üle ujutada. Lisaks sellele võtavad jõelooked maastikul rohkem ruumi. Kui need sirgeks ajada, on võimalik võita maad – ükskõik kas põldude ja heinamaade või kinnisvaraarenduse tarbeks. Seepärast on voolavat vett püütud ikka taltsutada ja dresseerida. Rikkamates riikides muutus jõgede muutmine hoogsaks möödunud sajandil. Selleks, et vett kiiremini merre jooksutada, tõmmati sirgeks paljude jõgede looked ja suruti vool kitsastesse betoonkanalitesse.

Jõeliikluse huvides süvendati jõesänge ja energia tootmiseks ehitati kärestikele tamme. Jõeäärsed maad kuivendati või rajati jõeorgudesse reguleeritava veetasemega poldreid. Kuivematel aladel juhiti jõe vesi hoopis niisutuskanalitesse.

Ka Eestis on peaaegu kõike seda tehtud, kuid märksa väiksemas ulatuses – õnneks puudus meil selleks suurem vajadus ja liigne raha. Omaette teema on jõgede reostamine. Nõukogude ajal, eriti 1970. ja 1980. aastatel oli olukord selles osas päris halb. Kõige rohkem kannatasid jõed põllumajandusreostuse ja liigse toitainete koormuse all, kuid ka kaevandusveed ja sõjaväeobjektidelt tulev reostus tappis nii mõneski jões praktiliselt kogu elustiku.

Erinevalt järvedest suudavad jõed end tasapisi puhtaks pesta. Praeguseks on siiski jääkreostus üksikutes vooluveekogudes, näiteks Rauakõrve ja Kroodi ojas ning Kohtla ja Erra jões tõsiseks probleemiks.

Paisud enne ja nüüd Voolav vesi võeti energiaallikana kasutusele veidi enne tuult. Esimese vesiratta leiutasid hellenismiaja insenerid umbes 300 aastat eKr ning roomlased hakkasid seda oma valdustes laialdasemalt tööle rakendama juba meie ajaarvamise algul. Esimene teadaolev vesiveski Eestis ehitati umbes 1240. aastal Jägala joale. 18. ja 19. sajandi vahetusel oli Eesti jõgedel 369 veskit.

128

Narva kosk. Tundmatu autori foto, 1920. aastad. RM F 74:58

1939. aasta seisuga oli registreeritud 758 vesiveskit, kuid nende hiilgeaeg hakkas siis juba läbi saama – tõenäoliselt oli vilja-, villa-, kalevi-, paberi- ja saeveskeid eelmisel sajandivahetusel ühtekokku tuhatkond [165]. Vesiveski pidamine oli omanikule kasumlik – tuulikutest olid need kordades võimsamad. Üksikutes veejõujaamades (nt Linnamäe, Nõmmeveski, Põltsamaa) toodeti elektrit, väiksemate generaatorite abil varustati sageli elektriga veskihoonet ja vahel ka naabertalusid.

Eriti tihedalt ehitati veskeid täis suure languga kiirevoolulised jõed – näiteks Võhandu jõel Leevi ja Pindi vahelisel 15 kilomeetri pikkusel jõelõigul oli kunagi 9 vesiveskit.

Loomulikult mõjutas see kõik tugevasti jõe elustikku, kuid neil aegadel murti piike ja käidi kohut pigem veskipaisude poolt üleujutatud maade pärast. Kaladest, kes ei suutnud oma rändeteele tekkinud tõkkeid ületada, võis veski peremees mõnda aega kasugi lõigata. Näiteks kohaliku legendi

järgi olnud Türi-Alliku Veskisilla mõisaveski talumehe käes rendil. Veskimees püüdnud samast jõest paisu tagant nõnda palju angerjaid, et suutis sellega rendi ära maksta.

Paljud veskid said kannatada Teises maailmasõjas, paljud hüljati pärast sõda.

Lenini sõnutsi oli kommunismi jõudmiseks tarvis lisaks nõukogude võimule kogu maa elektrifitseerida. Kasutada vee- või tuuleenergiat otse tundus vanamoeline ja ei vastanud „eesrindliku“ ühiskonna kuvandile, vilja hakati üha rohkem jahvatama elektriveskites. Eesti jõgedele hakati veskite asemel rajama väikeseid elektrijaamu, piisava tootlikkuse tarvis oli vaja ehitada suuremaid paise. Juhan Smuuli romaan „Järvesuu poiste brigaad“, mis kirjeldas Leevaku hüdroelektrijaama ehitust Võhandu jõele, oli aastakümneid Eesti koolides kohustuslik lugemine.

Hüdroenergeetika kampaania ohvriks langes ka kaunis Saesaare kärestik Ahja jõel.

129

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Pärast Balti Soojuselektrijaama valmimist 1959. aastal loobuti Eestis mõneks ajaks hüdroenergeetika arendamisest. Enne seda, 1955. aastal, oli valminud Narva hüdroelektrijaam, mille tamm jättis kuivaks ühe Euroopa võimsama kose. Lisaks sellele sulges see kudema tulevate kalade, muu hulgas lõhe, atlandi tuura ja jõesilmu tee kudealadele. Narva hüdroelektrijaamast asub 5,5 lüüsiga pool Eesti territooriumil, kuid jaam ise kuulub Vene Föderatsioonile. Lisaks sellele, et see kasutab Venemaa huvides Eesti suurimat hüdroenergiaressurssi (umbes 30% voolu koguhulgast), on Vene poolega raske saavutada kokkuleppeid, mis puudutavad Narva jõe ökoloogilise seisundi parandamist. Nii näiteks on praeguseks soikunud vahepealne idee taastada miinimumvooluhulk endisel Narva kosel.

- Kammitsemata ja kammitsetud jõed -

sest. Sellega võrreldava koguse energiat on võimalik kätte saada näiteks 10–15 kaasaegselt elektrituulikult. Eestil ei ole mõtet end võrrelda mägiste riikide – Norra, Rootsi, Šveitsi või Austriaga, kus hüdroenergial on üldisest energiatootmisest suur osakaal. Eestile väga sarnaste looduslike tingimustega ja territooriumi suurusega Taanis ehitati viimane hüdroelektrijaam 1964. aastal ja pärast seda pole voolava vee energia kasutamist enam mõistlikuks peetud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist said endised veskiomanikud või nende järeltulijad oma veskid tagasi ning ühtlasi õiguse oma omandit kasutada. See oli uus vesi Eesti hüdroenergeetika veskile. Saastava põlevkivienergeetika kõrvale tekkis kättesaadav taastuv energiaressurss. Mitmetes endistes hüdroelektrijaamades hakati taas elektrit tootma. Taastati ka endiseid veskipaise ja paigutati elektrigeneraatorid. Hakati rääkima rohelisest energiast.

Vee-elustiku uurijatel ja ihtüoloogidel tuli elektritootjate indu jahutada. Kahtluse alla seati see, kas hüdroenergeetikale toodav ohver end üldse ära tasub.

Lõiv, mis selle vähese villa eest keskkonnale maksta tuleb, on liiga suur. Hüdroenergiat toodetakse eelkõige kiirevoolulistel jõelõikudel, aga just neid on Eestis niigi vähe. Kärestikud on paljude kalade ja veeselgrootute jaoks asendamatud elupaigad. Meie jõgedes elavast u 40 kalaliigist koevad pooled kärestikulistel jõelõikudel. Paisud tõkestavad lõhilaste, vimma, jõesilmu ja paljude teiste liikide rändeid koelmutele. Lisaks kärestike hävitamisele, rikuvad tammid paisudealused jõelõigud, sest vesi juhitakse elektrijaama kanaleid pidi jõkke tagasi tükk maad allavoolu. Nad häirivad ka allavoolu jäävate koelmute hüdroloogilist režiimi, eriti siis, kui veevaestel perioodidel kogutakse paisude taha vett ja lastakse seda aeg-ajalt läbi turbiini. Lõhilaste mari areneb koelmupaigal terve talve ning vajab hapniku saamiseks pidevalt voolavat vett. Kui vesi kaob või jääb seisma, siis mari hukkub [166].

Eesti jõgede tehniliselt kasutatav hüdroenergeetiline koguressurss on (arvestamata Narva jõge, mille vooluhulk ületab mitmekordselt kõigi teiste jõgede vooluhulga) maksimaalselt 20 megavatti, ehk 0,5–1% meie praegusest energiavajadu-

Praeguseks on looduskaitseseadust ja veeseadust täiendatud sätetega, mis keelavad rajada uusi paise või tõsta veetaset lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogudel ja seavad paisu omanikule või

130

2014. aastal valminud kalatõke Peedu veskipaisul

valdajale kohustuse tagada kalade läbipääsu nii üles- kui ka allavoolu. Lisatud on ka kohustus tagada jõel ökoloogiline miinimumvooluhulk. Viimastel aastatel on tammidele Euroopa Liidu abirahadega ehitatud rohkesti kalapääse.

Kas lõhkuda paisud või ehitada kallid kalatrepid?

Kuna taastatud vesiveskite paisud ei ole väga kõrged ega sealt läbi käiva vee vooluhulk ülemäära suur, saab kalatreppide abil jõe vees elavatele olenditele liikumiseks avada. Küsimus on ainult nii nende rajatiste kui ka konkreetsete veejõujaamade tasuvuses üldse. On hinnatud, et Sindi paisust sündiv kahju vimma, lõhilaste ja jõesilmu populatsioonile ületab võimaliku elektrienergia tootmisest saadava tulu mitu korda. Seetõttu on looduskaitsjad üha visamalt hakanud nõudma mõnede suuremate tammide lammutamist.

Saesaare hüdroelektrijaama pais Ahja jõel Ahja jõe liivakivist kalda müürid Taevaskojas on Lõuna-Eesti looduse tuntumaid vaatamisväärsusi. Igal kevadisel nädalavahetusel külastab Taevaskoda kümneid kooliekskursioone ja sadu loodusesõpru.

Vahel võetakse ette ka lõbusõit jõelaevaga „Lonny“ Saesaare paisjärvel. Ehkki ka laevatekilt avaneb kaunis vaade, teavad vähesed, et kunagi oli vetevälja asemel Ahja jõe võimsaim ja kauneim kärestik. „Kaugemalt tulijal oleks aga ekslik arvata, et Suur Taevaskoda, kus järsk liivakivisein tõuseb jõest oma 20 meetrit kõrgele, on ainuke sellelaadiline. Ei! Tarvis ainult rännata jõge mööda ülespoole, kuni Kiidjärveni välja, ja siis selgub, et niisama kauneid „taevaskodasid“ leidub ülalpool metsades veel kümmekond, mõni isegi kõrgem kui Suur Taevaskoda. Ja pealegi – teised taevaskojad ülal metsas on oma ilu poolest palju, palju kaunimad, kuna seal loodus on toredam ja neitsilikum sest nn. „kultuur“

131

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Kammitsemata ja kammitsetud jõed -

osas langetatakse alles pärast veelkordset keskkonnamõjude hindamist.

Sindi pais

Grupp lapsi Saesaare kärestikus vees sulistamas.

Tundmatu autori foto, 1933. VK F 1220:50 F

pole sinna veel ulatunud. /../ ülalpool metsas valitseb sügav rahu ja vaikus, päevade kaupa pole näha ühtki inimhinge. Ainult jõgi suliseb oma kiirel jooksul üle kivise ja paese põhja, kohiseb ja vahutab loendamatutel kärestikel. Pole ilusamat rännakut kui käia Taevaskoja jõe kaldail Kiidjärvelt alla SuurTaevaskotta.“ [167] Kärestik hävis 1952. aastal kui ehitati Saesaare hüdroelektrijaam. Selle asemele tekkinud 100–200 meetri laiune veehoidla ulatub mitu kilomeetrit ülesvoolu. Kuigi praegugi on näha pooleldi vee alla jäänud endisi "taevaskodasid", on paljud liivakivipaljandid uputatud. Loomulikult on veetase kuni Kiidjärve veskipaisuni kunagisest kõrgem. Veski ise suleti, sest üleujutatud lüüsiavade tõttu tekkis sageli avariisid ja veski koos kõrvalhoonetega hakkas vesisel maal vajuma. Ka Saesaare HEJ paisust kuni Väike-Taevaskoja kaljuni voolab jõgi sirgeks tõmmatud kunstlikus sängis, sealt edasi algab taas looduslik säng. Lisaks sellele, et kadus kaunis kärestik, sai kannatada ka Ahja jõe elustik. Üleujutatud jõelõigult kadusid ära Ahja jõe uhkus – jõeforell ja harjus.

Saesaare paisjärv tänapäeval

Vähese tootlikkusega elektrijaam ei saanud kaua tegutseda, see suleti 1971. aastal. Saesaare elektrijaam renoveeriti 1991. ja 2012. aastal. Praegu on hüdroelektrijaamas 4 generaatorit, millest korraga saab töötada kuni kaks, maksimaalne tootmisvõimsus on 194 kilovatti. 2009. aastal kinnitati Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi programm, mille rahastusel on plaanis parandada paljude Eesti vooluveekogude ökoloogilist seisundit. Veeseadusega pandi lõhilaste kudejõgedel asuvate tammide omanikele või valdajatele kohustus tagada kalade läbipääs nii paisust üles- kui ka allavoolu. Saesaare paisult langeb vesi 8,5 meetri kõrguselt.

Nii suure kõrguste vahe puhul on toimiva kalatrepi ehitamine väga keeruline ja kallis. See tekitas kalameeste ja looduskaitsjate seas lootuse, et Saesaare pais on mõttekam maha lõhkuda ja kärestik taastada. Kuid ka vahepeal sirgeks kanaliks veetud kärestiku taastamine pole lihtne ülesanne ning vähemalt mõnda aega avaldaksid mastaapsed tööd jõe sängi kallal halba mõju ka jõe-elustikule. Lõplik otsus Saesaare edasise saatuse

132

144 km pikkune ja 6920 km2 suuruse valgalaga Pärnu jõgi on üks suuremaid ja veerikkamaid jõgesid Eestis. Pärnu jõe elurikkus on aukartust äratav – ainuüksi kala- ja sõõrsuuliike on selles tabatud 38. Pärnu jõele on moodustatud kõige ulatuslikum jõe hoiuala Eestis. Selle Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala pindala on 860,6 ha ning loodusalale kuuluvate jõelõikude kogupikkus ligi 130 km. Pärnu jõgi võiks olla lõhilastele, siirdesiiale, vimmale ja jõesilmule ideaalne sigimispaik, kuid tee ülesvoolu jäävatele kudealadele on Sindi paisuga ära lõigatud.

Sindi paisu rajas Preisi riigi peakonsul Riias J. C. Wöhrmann, kes hakkas sinna 1834. aastal ehitama kalevivabrikut. Sindi

oli soodne koht seetõttu, et endise veski kohal asusid siin kaldad üsna lähestikku.

Kuni Sindini oli Pärnu jõgi ka laevatatav.

1977. aastal ehitati Sindi pais kõrgemaks.

Rajati ka kalatrepp, kuid suurem osa kaladest seda mööda ülesvoolu ei pääse.

Ehkki Sindi tekstiilivabrik, mis oli juba mõnda aega töötanud elektrivõrgust saadaval energial, läks juba 1990. aastatel pankrotti, üritas paisu uus omanik AS Raju siia aastaid hüdroelektrijaama rajada. Ent Keskkonnaministeerium ei kiirustanud vee-erikasutusluba välja andma, sest tammi rekonstrueerimise ja kalapääsu rajamise projektid ei rahuldanud keskkonnanõudeid. 2015. aastal ostis Keskkonnaministeerium Sindi paisu omanikult ära. Kavas on pais madalamaks teha või rajada sellesse korralikud kalapääsud. Pärnu jõkke hakatakse taas asustama ettekasvatatud lõhe noorjärke [168].

Sindi kalevivabrik. Wilhelm Siegfried Stavenhageni gravüür, 1860

133

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Süvendatud ja sirgeks tõmmatud jõed Vooluveekogusid õgvendades luuakse sirge, ühesügavune ja ühelaadne voolusäng, milles vesi voolab ühetaolise kiirusega. Selles puuduvad täielikult jõe looduslikule voolusängile omased süvikud, kärestikud, kaldaalused koopad ja muud eriilmelised elupaigad.

Eemaldatakse ka suuremad kivid ja vette kukkunud puud, mis loovad jões elavatele loomadele varjevõimalusi.

Setted liiguvad sellises voolusängis ühtlaselt põhja kattes tasapisi edasi.

See kõik ei sobi paljudele kalaliikidele, jões elavatele putukavastsetele ega teistele selgrootutele, sh jõekarpidele ega jõevähile. Kui looduslikud jõed tõusevad suurveega üle kallaste ja jätavad setted kaldavalli taha luhale, siis sirgeks tõmmatud jõed seda sageli teha ei suuda.

Nõukogudeaegse maaparanduse käigus sirgeks veetud väikejõgedele ehitavad koprad paise või lausa kaskaade ja need omakorda põhjustavad setete kuhjumist ning loovad jõe kallastele uusi üleujutusalasid. Koprapaisud takistavad forellijõgedel kalade pääsu kudealadele ja soodustavad kudealade setetesse mattumist. Kuival ajal jäävad kalad sageli koprapaisude taha lõksu ja võivad hukkuda.

- Kammitsemata ja kammitsetud jõed -

(0,2–4 m) ja laiusega (2–90 m). Mustjõgi oli toonase Kasari delta jõgede peaharu.

Delta peamisest hargnemispunktist kuni Kasari paisuni (praeguse Kasari maanteesillani) oli jõgi väga muutlik, selle laius varieerus 13–123 ja sügavus 0,5–5,3 meetri ulatuses.

Enne süvendamist oli veetase Kasari jões aastaringselt praegusest kõrgem ning suured üleujutused toimusid nii kevaditi kui ka sügiseti. Kuna jõgi hargnes väikesteks, sageli veetaimi täis kasvanud harudeks, siis voolas vesi üleujutuste aegadel otse üle laiade luhaalade ja jättis sinna ühtlaselt maha ka setted. Suurvee ajal oli üle ujutatud kuni 112 km2 suurune ala, millest 40 km2 jäi Kasari paisust allavoolu, praeguse Matsalu rahvuspargi alale. Pikalt kestnud üleujutused tegid kohalike inimeste elu keeruliseks, raske oli nii heina teha, kui ka seda kuivatada ja säilitada. Seetõttu võeti 1926. aastal ette jõe süvendamine, milleks telliti ja projekteeriti spetsiaalsed jõesüvendajad „Alfa“ ja „Beta“.

Kasari jõgi Veel 20. sajandi alguses moodustas Kasari jõgi oma alamjooksul kõige suurema delta. Toona hargnes Kasari jõgi Matsalu lahte Külaaluse (Raana), Rõude, Mustjõe (Arujõe) ja Sepatalu (Kloostri) jõena.

Harujõed olid väga muutliku sügavuse 134

Kasari delta 1903. aasta üheverstasel kaardil

Aastatel 1926–1938 süvendati delta peaharu suuet ja alamjooksu kuni Vigala jõeni. Põhjapoolne harujõgi Rõude veeti kanaliks. Raana kanal veeti Külaaluse jõe alamjooksult sirgelt merre. Veetase jões alanes Vigala silla juures ligi 2 meetrit.

Süvenduse tulemusena jäid üleujutused luhal tunduvalt väiksemaks, kuid kuivenedes vähenes ka luhaheinamaade saagikus, pealegi ei väetanud setted neid enam endisel määral. Aja jooksul süvendati ja õgvendati veel mitmeid jõgesid Kasari jõgikonnas. 1975. aasta seisuga oli 78 protsenti vooluvetest Kasari jõestikus tehissängides [169].

Kanaliteks veetud jõed ei sobi muidugi päris hästi kokku rahvuspargi kuvandiga. Endise delta-ala looduse omapära ja rikkusega Kasari alamjooksu vetevõrk enam võistelda ei saa. Matsalu luhad on vee kiirema läbijooksu, aga osalt ka maatõusu tõttu jäänud liiga kuivadeks ja see ei sobi enam hästi ka lindudele. Suurem osa kurvitsalistele ja partlastele olulistest

Kasari alamjooks ja Matsalu lahte suubuvad jõed tänapäevasel Maa-ameti kaardil Jõesüvendaja Kasari jõel Kirbla vallas.

Foto H. Schultz, 1926. EFA 554. 2-2466

veelompidest kuivavad pesitsusajaks ära ja Matsalu luhtade linnustik on oluliselt vaesunud. Kanalid on kandnud aastakümnete jooksul üha rohkem setteid lahte ning roostiku piir on seal kiiresti mere poole liikunud. Selleks, et setted jääksid rohkem luhale, peaksid tulvaveed luha ühtlasemalt üle ujutama – nii nagu see toimus siis, kui Kasaril oli veel delta.

Delta taastamine oleks ulmeliselt kallis ettevõtmine. Olukorra parandamiseks otsustati ehitada kahele jõele – Kasarile ja Rõudele sild-regulaatorid, mis valmisid

135

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Kammitsemata ja kammitsetud jõed -

oja lammile tõmmatud kraavi peaaegu 50 meetri ulatuses servani liivasetteid täis.

Ka allavoolu jäänud oja põhi kattus liivakate setetega, need matsid kinni lähikonna võrengud, kalarikkad süvikud. See oli suure stalinliku looduse ümberkujundamise algus.“

Sildregulaatori ehitus Kasari jõele. Ehitamise ajaks on Kasari jõgi suunatud sillast mööda

lõplikult 2014. aasta sügisel. Kui veevool mõlema silla juures üheaegselt tõkestatakse, voolab vesi luhale, katab selle ühtlasemalt ning pikema aja jooksul ning jätab rohkem setteid maha. Vajaduse korral – näiteks heinaajaks ja kalade liikumise parandamiseks, saab aga veetaseme alla ja luha kuivaks lasta.

Maaparandus ja vetevõrk Kraavid pikendavad vooluveekogude üldpikkust veel 70 000–75 000 kilomeetri võrra, osa kraavidest on sirgeks veetud endised ojad ja väikejõed, kuid enamik mitte. Maaparanduse statistiliste andmete 1993. aasta ülevaates on öeldud: „Märgime, et Eesti maaparandajate poolt kaevatud kraavide pikkus küünib korra ümber maakera ja kui aastakümnete jooksul rajatud drenaaž ühte rivvi asetada, ulatuks see Maalt Kuule.“ [170]

Nikolai Laanetu [171] meenutab nõukogude maaparanduse algusaegu nõnda: „1948. aastal kehtestati Värska kandis kolhoosikord, nagu mujalgi. Hakkas juhtuma mõndagi. Enamik talumeestelt ära võetud hobuseid suri juba esimesel talvel kolhoositallis nälga, kevadiseks künniajaks toodi politruki saatel põllule esimene lõrisev ratastraktor, mis pälvis imetlust eriti laste silmis. 1952. aasta suve hakul raputas siitkandi külarahvast uus sündmus: kolme Stalinetsi järel veeti suurt kraaviatra läbi metsade ja lohkude Karisilla oja poole.

Meie, poisid, kõndisime karjana adra järel, igaüks tahtis uhke kraavi niiskele põhjale jätta oma jalajäljed.

Vägevad masinad roomasid läbi oja: kalad ulpisid mudases vees, kust traktorimehed neid käsitsi välja korjasid, oma osa saime meiegi. Kraavis algul vett ei olnud, aga kui see järgmisel kevadel tuli, vajusid liivased kraavikaldad alla ning tulvavesi kandis

136

See, mida kuivendamine tegi soode ja metsadega on omaette teema. Kuid kraavitamine avaldas väga suurt mõju ka jõgede ökosüsteemidele. Üks osa sellest on seotud veekvaliteedi muutuse ja setetega, mis kraavidest jõgedesse kandusid.

Soostunud alad toimivad filtritena, mis püüavad ja talletavad mineraalseid toiteelemente. Kraavitamise tulemusena pääsevad need otse vooluveekogudesse ja põhjustavad seal eutrofeerumist ning vee läbipaistvuse vähenemist. Turba lagunemise tõttu kuivendatud soodes suureneb ka toiteelementide leostumine.

Kraavide abil lastakse tühjaks pinnasesse peidetud looduslikud veehoidlad, mis on ikka ojasid ja jõgesid toitnud. Põuaaastatel jäävad need veevaesteks ja see seab ohtu vee-elustiku säilimise. Sellega, mida on nimetatud maaparanduseks või melioratsiooniks, on tegelikult rikutud paljude alade looduslik vee salvestussüsteem [172].

Näiteks selle kohta, kuidas see kõik veeelustikule mõjub, sobib hästi ebapärlikarbi käekäik. Ebapärlikarbi praeguseks ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus Eestis on viimastel aastakümnetel väga palju vähenenud. 1995. aastal arvati Pudisoo jões elavat veel umbes 35 000 isendit. Karpe suri massiliselt

aastatel 1989–91, mil jõe valgalal tehti maaparandust, mille tulemusel suurenes vees orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärane koormus ja toitainete sisaldus. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid halvenes taas pärast 2002. aasta põuast ja kuuma suve. Ebapärlikarbi praegust seisundit halvendavad oluliselt ka koprad, kelle tammid takistavad ebapärlikarbi vaheperemeheks olevate jõeforellide liikumist jões ning koguvad setteid, mis nooremad ebapärlikarbid lihtsalt enda alla matavad [173].

Jõgede looduslikku seisundit taastatakse Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi kohaselt pidanuks 2015. aastaks olema veekogude seisund hea. See eesmärk oli mõistagi seatud liiga optimistlikult ja praeguseks on veekogudele „heaks saamiseks“ aega juurde antud. Direktiiv avas aga rahakraanid ja ajavahemikul 2009–2015 jõuti jõgede seisundi heaks Eestis üksjagu ära teha. Vooluveekogude ökoloogilise seisundi parandamise projekti raames ehitati nii eelnimetatud Kasari ja Rõude sild-regulaatorid kui ka mitmeid kalapääse tammidega tõkestatud lõhilaste kudemisjõgedele. Korrastati ka mitmete jõgede sänge. Näiteks puhastati kunagi kanaliks tõmmatud Esna jõge kopratammidest ja loodi sellele tehiskärestikke. Ehkki Esna jõe vanad looked on küll maastikul alles, on veetase jões praegu kunagisest madalam ja seetõttu ei ole jõeloogete taastamine võimalik.

137

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Emajõe vanajõgede taastamine Jõed muudavad aja jooksul oma sängi – tunnist tundi, päevast päeva ja aastast aastasse uuristab voolav vesi jõuliselt põrkekallast ja jätab setted maha vastaskaldasse. Mida väiksema languga ja aeglasem jõgi, seda rohkem rihveldab vool jõepõhja asemel kaldaid ning seda järsemaks muutuvad aja jooksul jõelooked ja pikemaks lingud. Kui jõgi suurveega sängist välja tulvab, võib vool leida otsema tee ja uuristada sinna uue sängi.

Jõelingude läbilõikamist kiirendavad sageli ka meie loodusesse tagasi tulnud koprad, kes ise meelsasti otseteid kasutavad ning jõekallastesse kanaleid kaevavad.

Vanade jõesängide otsakohad mattuvad tavaliselt setete alla ning nii tekivad seisva veega vanajõed ehk soodid.

Suurel Emajõel on ühtekokku 55 vanajõge. Nii tihedat sootide silmusmustrit võib Ida-Euroopaski näha ehk vaid paaril jõel – selline on näiteks turismimagnet Biebrža Poolas ja vähemtuntud Pripjat Valgevenes. Eestis on Emajõgi ainulaadne oma vanajõgede rohkuselt, eriti palju on soote Võrtsjärve ja Tartu vahelisel alal. Seisev ja soe planktonirikas vesi on kalamaimudele hea lastetuba, Emajõe sootides kasvab oluline osa Võrtsjärve ja ka Peipsi latika ja haugi järelkasvust. Emajõe vanajõgedel on ühtekokku registreeritud 25 kalaliiki,

nende seas on mitmeid üle-euroopalise kaitseväärtusega kalaliike nagu tõugjas, vingerjas, hink ja võldas. Palju on siin ka kalastajatele olulisi kalu, näiteks haug, koha, ahven, latikas, säinas. Vanajõgede umbsetes soppides kasvab vesikarikas – iseenesest tavaline veetaim, kelle ümber moodustub üsna huvitav olendite kooslus. Vesikarika saagjate servadega ujuvate leherosettide vahel tunnevad end turvaliselt vingerjas ja rohe-tondihobu – need liigid kuuluvad Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisasse ning nende elualadele on enamasti loodud hoiualad.

Kalade noorjärkude arvukus vanajõgedes võib tõusta kohati isegi 1 miljoni isendini kuupmeetri vee kohta. Suvel jäävad noorkalad sootides sageli hapnikupuuduse kätte ja lämbuvad, sest nad ei suuda veel aktiivselt hapnikurikast vett otsida, aga Emajõe peasängis oleksid nende elutingimused liiga karmid. Hapnikupuuduse tekkimist vanajõgedes soodustab aga see, et sootide suudmed on mattunud setete alla, vesi vanajõgedes seisab ega saa hapnikuga rikastuda. Seetõttu on vanajõgede suudmeid varemgi süvendatud. Alam-Pedja looduskaitsealal avati Eesti Loodushoiu Keskuse juhtimisel projekti „Happyfish“ raames kaheksa Emajõe vanajõe suudmed.

Muutuv rannik Maakoore tõus ja rannik Üks Eesti õllefirma trükkis hiljuti õllepudelikorkide alla hulga küsimusi koos vastustega, et mälumänguhuvilised saaksid ka õlut juues oma mõistust teritada. Muuhulgas küsiti ka Eesti rannajoone pikkust. Korgi alt leitav vastus on enam-vähem sarnane enamikus tänapäevastes teabeallikates leiduvaga – 3794 km. Vanematest entsüklopeediatest võib siiski leida hoopis erinevaid arve ja ilmselt hakkab neid leidma ka lähitulevikus ilmuvatest teatmeteostest. Rannajoone pikkusega on seotud kaks paradoksi: esiteks Mandelbroti paradoks ja teiseks asjaolu, et rannajoon muutub pidevalt.

Fraktaalarvutuse looja Benoit Mandelbroti formuleeritud „Suurbritannia rannajoone paradoksi“ sisu seisneb järgnevas: kuna rannajoon pole sirge, siis sõltub tema pikkuse mõõtmise tulemus kasutatud mõõdupuu pikkusest – mida pikem on joonlaud, seda enam see kõverjoone kumerusi sirgeks lõikab. Järelikult – mida lühemat joonlauda kasutame, seda pikema rannajoone saame.

Meid huvitab siinkohal siiski eeskätt maakerge. Maakoor on Eesti alal pärast viimast jääaega pidevalt tõusnud ja loonud merest uut maad nagu vanades soomeugri loomismüütides. See tähendab pikas perspektiivis ka rannajoone pikenemist, ehkki sellegi asjaoluga on

138

seotud üks paradoks – kui merest kerkib näiteks lahe põhi, saame küll maismaad juurde, kuid rannajoon muutub sellega sirgemaks ehk hoopis lüheneb.

Jääaeg ei olnud lihtsalt üks pikk talv. Tol ajal kattis praegust Eesti ala 0,5–2 km paksune jääkilp, Läänemere põhjaosas võis jää paksus ulatuda isegi 3 kilomeetrini. Maakoor ei suutnud sellist raskust kanda ja vajus allapoole. Kui jää sulas, hakkas maakoor jääaja traumast toibuma ja taas kõrgemale tõusma. Hilis-jääajal sulges praeguse Läänemere ühenduse maailmamerega jääst tamm, mis tõstis Balti jääpaisjärve veetaseme maailmamere tasemest tunduvalt kõrgemale.

Umbes 11 600 aasta tagasi juhtus see, mis juhtuma pidi – järve veed murdsid jääst läbi ja voolasid Atlandi ookeani. See ei toimunud aga praeguste Taani väinade, vaid Kesk- ja Lõuna-Rootsit läbiva Billingeni kõrgendiku kohal, seepärast nimetatakse toimunut Billingeni katastroofiks. Veetase langes mõne aastaga ligi 25 meetri võrra ja tekkinud uut veekogu nimetatakse Joldiamereks. Jääst vabanenud alad hakkasid aga kerkima ja sulgesid taas vee pääsu ookeani – nii tekkis umbes 10 800 aastat tagasi Antsülusjärv, milles vee tase taas tõusma hakkas. Ligikaudu 8000 aastat tagasi tekkis maakoore vajumise tulemusena Taani väinade kohal taas ühendus maailmamerega – algas Litoriinamere staadium. Sellest ajast alates

139

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Muutuv rannik -

tuli ümber asustada ka juba 14. sajandi alguses asutatud Luleå linn Botnia lahe põhjaosas.

Mere taganemine Eesti alalt. A. Raukase järgi

on meie rannajoone peamiseks edasiseks kujundajaks olnud maakerge. Mõistagi on ranniku kujunemisel mängus ka tuule ja lainete käsi.

Rootsis on maakoor kerkinud kiiremini kui meil. Viikingiajal oluline linn Birka paiknes praeguse Mälari järve, tollase Läänemere fjordi Björka-nimelisel saarel.

Arvatakse, et just maatõus, mis raskendas pääsu Birkast Läänemerele, sundis viikingeid 11. sajandi alul Birkat hülgama. Uus keskus lõi pärast Birka hääbumist õitsema Sigtunas, mis paiknes fjordi idapoolses harus. Pärast seda, kui saarlased olid 1187. aastal linna hävitanud, ehitati Sigtuna küll üles, aga jäi ikkagi mõne aja pärast 1252. aastal asutatud Stockholmi varju ja kaotas oma tähtsuse.

Stockholmlased olid toona harjunud sellega, et vesi voolas Mälari järvest merre. Seda voolu kasutati isegi jõuallikana Stockholmi veevarustuses, mille pumpasid hoidis tööl vesiratas. 16. sajandi lõpul hakati märkama, et mõnikord voolab vesi hoopis vastupidises suunas – merest Mälari järve. Segadusi oli ka paljudes rannikulinnades. Rootsi endine sadamalinn Östhammar sai linnaõigused 1368. aastal, kuid juba 15. sajandi lõpul võeti need ära, sest linn oli merest kaugele jäänud ja elanikkond vähenes. 1539. aastal lubati Östhammaril merele lähemale kolida ja ta sai taas linnaks ning kuigi sealtmaalt saadik on Östhammar taanduvale rannajoonele uute ehitistega järgnenud, on üha kitsamaks muutuvast fjordist aina raskem merele pääseda. 1648. aastal

140

Rootsis tekitas maatõus niisiis arvestatavaid majanduslikke probleeme ja andis riigi kõige targematele peadele tõsist mõtteainet. 1743. aastal pakkus termomeetri loojana tuntud Andreas Celsius välja toreda meetodi, kuidas mõõta seda, mida ta pidas merepinna languseks. Juba viikingiajast saadik olid erilises hinnas meres asuvad „hülgekivid“ – veest välja ulatuvad rahnud, millel hülged lesimas käisid ja kus neid jahtida sai. Hülgekivide olemasolu maaomandil tõstis maa hinda, seetõttu olid nad märgitud juba kõige vanematel kaartidel ja ära nimetatud ostu-müügilepingutes. Celsius leidis Iggöni poolsaarelt (kunagiselt saarelt) hülgekivi, mis oli juba pea täielikult veest väljas. Ta kirjutas: „Kunagi elas siin talumees, keda hüüti RikNilsiks (Rikkaks Nilsiks), sest kalasaak oli siin hea. Ta küttis sellelt kivilt hülgeid. Alguses said hülged ronida kivi tippu (a) mereveeseisuga, mis oli rahuliku ilma korral tasandil A-B. Kuid hiljem, kui merevee tase oli langenud joonele C-D, hakkasid hülged lebama madalamal kivinukil (b). Ja kuna ülemine kivinukk jäi siis saare poolt läheneva Nilsi harpuuni teele ette, põletas ta talvel, mil veetase on tavaliselt kõige madalam, kogu kivi ülaosa maha tasemeni (d). Sellest võib siiamaani näha selgeid jälgi ja seda kinnitavad ka Rik-Nilsi järeltulijad. Siis ostsid Rik-Nilsi pojad saare kuningakojalt välja ja nad said selle kohta 24. märtsil 1563 maksutõendi kuningas Jan (Johan) III-lt.

Kivi oli põletatud madalamaks 20 aastat enne saare ostu, st 1563. aastal. Kuid 1731. aastal oli merevee keskmine tase joonel E-F,

Celsiuse joonis Rik-Nilsi hülgekivi kohta [174]

8 (rootsi) jalga joonest C-D allpool. Seega langes veetase 168 aasta jooksul just nii palju.“ Jagades nende tasemete kõrguse vahe (237 cm) 168 aastaga, sai Celsius arvu, mis tema arvates näitas merepinna langust – 1,4 cm aastas. Tegelikuks maatõusu kiiruseks on selles piirkonnas hiljem mõõdetud 0,8 cm aastas. Hüpoteesi, et tegemist pole merepinna languse vaid maakoore tõusuga, esitasid 1765. aastal teineteisest sõltumatult soomerootsi maamõõtja Ephraim Otto Runeberg ja rootsi astronoom Bengt Ferner [175].

Maakerke samajooned Maakerke kiirusel on seos jääajal maad katnud jääkilbi paksusega ning mõistagi aeglustub maatõus aja jooksul – praegune maakerke kiirus ei ole enam jääaja järgsega võrreldav. Pärast jääaega on maapind Läänemere piirkonnas kõige enam kerkinud Botnia lahe keskosas – kuni 270 m. Eesti looderannikul on maakerge olnud ligikaudu 110 meetrit ja Tartu ümbruses 20 meetrit. Praegu kerkib maa neis paikades vastavalt 9, umbes 2,5 ja 0

141

- MUUTUV EESTI LOODUS -

mm aastas, Eesti kaguosas võib rääkida 0,8 mm suurusest langusest. Tavaliselt tehakse kordusmõõtmisi iga 20 aasta järel ning erinevatel aegadel tehtud mõõtmiste põhjal on koostatud erinevaid maatõusu isobaaridega (tasememuutuse samajoontega) kaarte.

Erinevatel aegadel koostatud maakoore liikumise kaardid on üsna erinevad.

Nii täpse töö puhul on mõõtmisvigadel kindlasti oma osa. Kuid on ka teine, põhimõttelisemat laadi küsimus. Endistel Vene impeeriumi aladel arvutatakse kõrgusi merepinnast nn Kroonlinna nulli järgi. See on Kroonlinna veemõõdulati nullpunkt, mille määras ja märkis 1840. aastal pikaajalise mõõdistamise keskmisena Mihhail von Reineke. Kroonlinna null väljendab tolleaegsete mõõtmiste keskmist ja on seega kokkuleppeline, nii nagu ka paljude teiste riikide või piir-

- Muutuv rannik -

kondade etalonpunktid. Geodeetiliste mõõtmiste reeperpunktid teevad maakoore liikumised kaasa ja see tähendab, et kogu seniste geodeetiliste mõõtmiste referentssüsteem on ajas muutuv. Pealegi teame, et kliima soojenemise ajastul tõuseb merevee üldine tase 1–2 mm aastas ja seda fakti tuleb maakerget kirjeldades hakata üha tõsisemalt arvestama. Võib loota, et uued mõõtmismeetodid, mis võimaldavad täpsemini fikseerida maakoore liikumisi referents-ellipsoidi suhtes, annavad meile mõne aja pärast vähem vastuolulise pildi Eesti maakoore vertikaalliikumiste kohta.

Maakerge on suurim Eesti looderannikul – üle 3 mm. Väidetavalt kerkis Osmussaar, mille absoluutne kõrgus on kuni 8 meetrit, merest umbes 2000–3000 aastat tagasi.

Veskijärv ja Tänavjärv Läänemaa Suursoos eraldusid merest umbes 4500 aasta eest.

L. Vallner Eesti maakoore vertikaalliikumise kaart. Isobaaride vahe 0,2 mm/a [176]

142

Virtsu ja Puhtu 18. sajandi alguse Virtsu mõisa kaardil. EAA.1.2.C-IV-191

Selle aja jooksul taganes meri Veskijärve juurest 6 kilomeetrit praeguse Keibu laheni. 1961. ja 2008. aasta kaarte võrreldes võib näha, et mererand laienes selle aja jooksul Uuejõel 40 ja Lepaaugul 70 meetri võrra ehk vastavalt 1 kuni 1,5 meetrit aastas. Maismaa juurdekasvu põhjuseks on eelkõige tormidega randa kantud liiv, vähemal määral maakerge [177].

Noarootsi poolsaar Eesti looderannikul Haapsalu lahe ja Läänemere avaosa vahel oli saar, mis liitus mandriga 19. sajandi algupoolel. Pärimuse järgi eksles Peeter I veel 1715. aastal Haapsalut külastades praeguse Noarootsi poolsaare kohal saarekeste vahel. Noarootsi külge on kasvanud veel mitu väiksemat saart (nüüd poolsaart): Hara, Ramsi, Saaremõisa (Lückholm), Võnnussaare ja Vööla (Bysholm). Noarootsit mandrist eraldanud väinade asemel laiub nüüd Нага lahe ja

Sellele pildile on Gustav Vilbaste püüdnud Puhtu Laususääre koos suure kiviga. Justnimelt püüdnud, sest sellist rahnu ei hakka Puhtu edelarannal enam kusagil silma. Kas lasid selle õhku sakslased, viisid minema venelased, või on see kõik üks silmamoondus? Gustav Vilbaste foto, u 1920 ERM Fk 1523:5230 Mind juhatas kivi juurde Puhtu ornitoloogiajaama komandant Krista, kelle tagumik mäletas veel lapsepõlvest teravat kiviharja. Maakoor on kerkinud, tormilained paerähka kivi jalale veeretanud ja noored puud peitusemängu lõpule viinud

Vööla mere (Bysholmsvike) ning Haapsalu lahe vahel 8 km laiune maakael (nn Sauemeri), kus on mitu jäänukjärve, näiteks Kudani järv, Karjatse meri, Möldrimeri (Menarsvae) ja Sutlepa meri (Sutlepsjön).

Puhtulaid ja Virtsu Kõige tuntum näide laiust, mis on muutunud poolsaareks suhteliselt hiljuti, on Puhtulaid. Ka praegune Virtsu poolsaar oli kunagi maismaast eraldatud. 18. sajan-

143

- MUUTUV EESTI LOODUS -

di algusest pärit Virtsu mõisa kaardil on nii Puhtulaid, kui ka selle virtsupoolsed osad Peedulaid, Sillilaid, Jürilaid ja Kõrgelaid veel saared. Praegust Virtsu poolsaart ühendas mandriga teetamm. Ühenduskoht enne asula algust on praegugi igale Virtsusse sõitjale hea tahte korral kergesti ära tuntav. 19. sajandil liideti ka Puhtulaid Virtsu poolsaarega. Üle väikese jõetaolise lahesopi Vanaluubi ja Ännikse lahe vahel ehitati sild. 1952. aastal rajatud kivitamm muutis Puhtulaiu lõplikult poolsaareks.

Matsalu märgala kerkib Eesti looduskaitsealadest teatakse maailmas kõige enam Matsalu Rahvusparki.

Seda peetakse õigusega Põhja-Euroopa kõige olulisemaks märgalaks ja kindlasti

mahub ta ka Euroopa kümnekonna kõige olulisema linnuala hulka. Suure osa Matsalu loodusväärtustest moodustavad pärand- ja suktsessioonikooslused, mis on altid muutustele. Matsalu laht ning Kasari jõe alamjooks koos luhaniitude ning suudmeala roostikega asetsevad LääneEesti madalikul, mis on tasapisi mere alt vabanenud. Väidetavalt võisid 700 aastat tagasi laevad randuda otse Lihula linnuse alla, mis jääb tänapäeval Matsalu lahest enam kui 4 km kaugusele. Maakerke protsess kestab tänapäeval edasi.

Veel sadakond aastat tagasi oli roostik levinud vaid Kasari suudmedeltas ja selle pindala püsis peaaegu muutumatuna.

Oluliselt suurenes roostikuala pärast Matsalu lahte suubuvate jõgede süvendamist 1920.–30. aastatel. Süvendamise käigus

- Muutuv rannik -

kaevati ka lahe põhja jõgede sängi pikendavad kanalid. Lahe idaosas langes veetase ning kasvas seal roogu täis. Sedamööda, kuidas maapind kerkib, liigub roostiku piir lääne poole ja taandub idaservas. Nõukogudeaegse põllumajandusliku suurtootmise hiilgeaegadel tõi Kasari jõgi lahte palju toitaineid ja setteid, mis lahepõhja veelgi madalamaks muutsid.

Tollal hinnati roostiku lääneserva liikumiskiiruseks 100 m aastas, praegu laieneb roostik aeglasemalt [178]. Kuid ka luhaniitude taimestik muutub – paljud luhad on muutunud kuivemateks nii maatõusu kui ka kunagise jõgede süvendamise tõttu.

Kuivad luhad ei meelita enam veelinde endisel määral pesitsema. Loodetavasti parandavad asja hiljuti rajatud Rõude ja Kasari jõe sild-regulaatorid.

Liikuvad liivad

Lehmad sammuvad Haeska all läbi Matsalu lahe. Nagu pildilt näha, on lahe avavee osas vesi nii madal, et lehmad võivad sealt läbi kahlata. Lahe põhjas vahelduvad vabaveealad pilliroo-, hundinuia- ja kaislatuttidega, sügavust on siin poole meetri ringis. 0,3 meetri sügavuselt algab lausroostik, mis merepinnast poole meetri kõrgusel asendub luhakooslusega.

Kogu ala on aktiivse maatõusu piirkonnas ning nii laht, roostikud kui ka luhaniidud on sajandite jooksul nihkunud üha enam lääne poole

144

Merelained kuhjavad hoovuste liigutatud liiva randa – nii on tekkinud liivarannad.

Tundub loogilisena, et need peaksid aja jooksul üha suurenema. Tegelikult on lood aga viimastel aastakümnetel hoopis vastupidised – tormid purustavad nii meil kui ka kõikjal mujal maailmas randu ja kannavad liiva minema. Hannes Tõnissoni uuringud on näidanud, et Lääne-Eestis on viimastel kümnenditel rannaprotsessid võrreldes umbes 30 aasta taguse ajaga viis kuni kuus korda kiirenenud. Seda seostatakse pehmete talvedega, mil sealkandis randa kaitsvat jääd õieti ei moodustugi, ka tormid on kliima muutudes muutunud tugevamateks ja laine kõrgus suuremaks. Randu suudavad oluliselt mõjutada just tugevad, nn sajandi tormid. Üks selline maru võib kümme korda rohkem lõhkuda ja

minema kanda (või siis hoopis kokku vedada) kui sada nõrgemat tormi. Häda on selles, et „sajandi tormid“ on tänapäeval tunduvalt sagedasemad, kordudes vahel kümne, vahel vaid mõne aasta tagant.

Tugevad tormikahjustused ei piirdu üksnes Lääne-Eesti rannaaladega, neid on olnud ka Kirde-Eesti rannikul – näiteks Narva-Jõesuu supelranna piirkonnas. See rannalõik sai kõige enam viga 1975.–76. aastavahetuse erakordse tormiga, mille käigus taganes luiteliivadesse kujunenud murrutusastang kuni viis meetrit [179].

Tugevalt mõjutasid Eestis mererandu 1990. aasta jaanuari ja märtsi tormid.

Näiteks Saaremaa Järve-Mändjala liivane rannaastang taganes koos luidetega mitme kilomeetri pikkusel lõigul 4–5 meetrit maa poole ja umbes nelja kilomeetri pikkuselt rannikulõigult kanti kokku ära üle 30 000 m³ liiva. Ka 1999. aasta lõpu ja 2001. aasta sügise tormid kahjustasid Järve-Mändjala randa üsna rängalt.

Varasemate arusaamade kohaselt on lai liivarand ise parim looduslik rannakaitsesüsteem, sest tormilained sumbuvad selles ega ulatu purustama kaugemal olevaid luiteahelikke. Viimaste aastakümnete purustused randades ei luba selles enam nii kindel olla, kuigi on raske öelda, mis siis täpsemalt muutunud on. Välja on pakutud, et liivarandadele mõjub laastavalt maailmamere tõus, kuid see seletus ei rahulda kõiki eksperte, sest merepinna tõus on liiga aeglane. Lisaks peaks meil merepinna 1–2 mm suuruse tõusu ikka veel kompenseerima umbes niisama kiire maakoore kerkimine. Veidi kaugemas tulevikus võib globaalne merepinna tõus siiski põhjustada laugetel rannikutel olulisi muutusi.

145

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Rannikuprotsesse mõjutab ka inimene Kui jätta kõrvale asjaolu, et globaalse kliimamuutuse peasüüdlaseks peetakse inimtegevust, mõjutab inimeste vahetu tegutsemine rannikul mõnikord otseselt tormikahjustuste ulatust. Näiteks on teada, et kui ehitati Aegna saare rannakindlustust, siis nõrgendati sellega saare edela- ja lõunaosa randade looduslikku kaitsevõimet juba 1915.–1917. aastatel.

Tollal veeti Kaarnapi rannast ja mujaltki merepõhjalt sadamamuuli ehituse jaoks kivirahne. Valminud sadamasild jäi aga niiviisi ilma loodusliku kaitseta. Tormid hakkasid uut sadamasilda lõhkuma ja see tuli üle viia uude kohta, kuid ka praegu kasutusel olev sadamasild on lainete löökide ees kaitseta [180].

Aegna läänerannikul Tallneeme ümbruses on astanguline moreenrand, milles leidub palju moreenrahne. Selline rand areneb välja väga aeglaselt ja kaitseb ise end murrutuse eest kõige paremini. Supluskoha rajamiseks lõhuti 1990. aastate lõpul looduslik kividest ja rahnudest kaitse, mis varjas randa lainete eest. Purustused algasid pärast esimesi tugevaid torme – varem hästi kaitstud murrutusastang moreenis hakkas taganema ja taganeb tõenäoliselt seni, kuni sel rannalõigul kujuneb välja uus looduslik kaitsevall [182].

Kahanevad või kasvavad rannad?

Võib küsida ka niimoodi: kas meie rannad kasvavad suuremaks või hoopis ta-

ganevad pealetungiva mere eest. Vastus on ühelt poolt lihtne – maakerke mõjul kasvab Eesti suuremaks. Tuul ja lained murrutavad astanguid ja kannavad laiali liivarandu, kuid kasvatavad teisal rannikut juurde. Küsimus on pigem selles, et pikka aega ei ole meil olnud fikseeritud reeperpunkte selliste muutuste täpsemaks kirjeldamiseks. Kartograafia viidi järkjärgult täpsemale geodeetilisele alusele alles 18. sajandi lõpul, seetõttu saavad kõik varasemad kaardid osundada ainult teatavatele kvalitatiivsetele muutustele, kuid muutuste ulatust mõõta ei ole võimalik. On vaid üksikuid pidepunkte siit-sealt, mis võimaldavad pikemaajalistest muutust rääkida ka arvude keeles.

Näiteks baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald kirjutas oma 1840. aastal välja antud reisikirjas, et 1765. aastal Osmussaarde ehitatud tuletorn asunud 7 sülla (u 15 m) kaugusel merest, st kuni 6 meetri kõrgusest vertikaalsest paesest klindiastangust. Arvutades selgub, et ligi 240 aastaga on astang taganenud umbes 17 m ehk ligi 7 cm aastas. Varisemisohus tuletorni asemele, ja suures osas selle materjalist, ehitati 1850. aastal klindiastangust 100 meetri kaugusele uus ning kõrgem tuletorn [181].

Osmussaar ongi heaks näiteks sellest, kuidas mõned meie avameresaared ühest otsast kasvavad ja teisest kahanevad. Osmussaare põhjaosa paene rannaastang taganeb aeglaselt lainete mõjul, kuid saare kagu- ja lääneosas kuhjuvad aina uued klibuvallid. Saare kagurannikul on need viimase ligi 60 aastaga kasvanud umbes 12 m võrra ehk ligi 20 cm aastas [181].

146

- Muutuv rannik -

Osmussaare kontuuri muutumine läbi aegade. Tiina Peili järgi

Harilaiu ja Kiipsaare tuletorni lugu Harilaid on liivane poolsaar Vilsandi rahvuspargis. Rahva seas on see nurgatagune paik hästi tuntud oma viltuse tuletorni poolest. Tormidele ja murdlainetele avatud Harilaiu rannik on kiire muutuma. Sajandi vältel on poolsaare loodetipuks olev Kiipsaare nukk pöördunud põhja poole ning oluliselt pikenenud. 1999. aasta lõpu tugevad tormid tõid selle läänerannas nähtavale puupaadi jäänused. Tõenäoliselt sattus see ligi 150 aastat tagasi karile neeme idarannikul ning jäi tasapisi rannaliivade alla. See laseb arvata, et neeme

tipp on 100–150 aasta jooksul liikunud üle paadivraki.

Kiipsaare tuletorn ehitati aastal 1933.

Tollal paiknes ta rannajoonest umbes 130 meetri kaugusel, praegu on tuletorn umbes 50 meetri kaugusel meres.

See poolsada meetrit on kadunud tosina viimase aasta jooksul. 2001. aasta sügisel taganes murrutusastangu perv ühe ööpäevase tormiga kohati kuni 30 meetrit [181]. „Sajandi tormide“ ajal võib rannaastang taganeda niisiis rohkem kui üks meeter tunnis.

147

- MUUTUV EESTI LOODUS -

- Muutuv rannik -

lesuundadest sõltuvalt liiguvad liivad Limo-Överkirke piirkonnas edasi-tagasi, kuid paljuaastase keskmisena kandub liiv siiski põhjast lõunasse.

1999. aastal oli Kiipsaare majakas veel kuival maal aga viltu nagu Pisa torn

Harilaiu poolsaare kaguosas paiknev Kelba nukk on maasäär, mis on selgelt pikenenud ning uute kruusa- ja veeristikuvallide võrra laienenud. Maasäärel eristuvad selgesti eriaegsed rannavallid.

Nende paiknemine langeb hästi kokku kliimamuutuste tsüklilisuse andmetega.

Ruhnu rannad muutuvad kiiresti Ruhnu saarelt pärineb Eesti tuulekiiruse rekord (47 m/s). Saart tabavad tormid sageli, 1682.–1835. aastate kirikuraamatutes on kirjas kõik „sajandi tormid“. Näiteks oli suurem maru siin aastal 1621, mil saare all tormivarjus olnud Rootsi laevastikust sattus osa laevu isegi Pärnu alla, Valgeranda.

1749. aasta 18. novembril viis metsik torm kõigil saarte majadel katused ja murdis Ruhnu metsas tuhandeid puid. Ka 1810. aasta torm murdis suurema osa saare puudest ning vesi tõusis nii kõrgele, et jaotas saare kaheks.

Suurtel tormidel on rannikule suur mõju ning Eesti saartest kõige kiiremini muutuvadki Ruhnu rannad. Erinevatel aegadel koostatud maakerke

Mida teeb jää rannikule?

Kevadel rannikut siin-seal ründav rüsijää võib edukalt buldooserina edasi trügida settevalle ja rünnata rannaastangut, kuid võrreldes suurtormidega jääb jää mõju suhteliselt paikseks ja väheldaseks. Küll

1991. aasta tormiga jäi Kiipsaare majakavahi maja veepiirile. Praegu on see otse setete liikumise teel ja toimib muulina.

Põhja- või loodetuuled kuhjavad setteid maja kirdepoolsele küljele ja lained murrutavad edelapoolset külge. Kui tuul on läänest või edelast, siis murrutatakse rannikut majast Kiipsaare nuka poole

isobaarkaartide järgi ei paikne Ruhnu sugugi kõige kiirema maakoore tõusuga alal. See aga tähendab, et siin ongi suur osa ranniku muutustes tuulel. Maakerke poolt algatatud protsessidele on siin eriti tõhusalt abiks tulnud liivade liikumine – meri on setetega täitnud laidude vahelised alad. Saarega on paarisaja aasta jooksul liitunud hulga väikeseid laide. Saare idaranda ilmestavad Limo luited, millest mere poole jääb paljude saarel käinute mälestustes lai liivarand.

Erinevaid ajaloolisi kaarte võrreldes torkab kohe silma, et Limo liivaranna laius muutub pidevalt. Suured muutused toimusid selles rannas näiteks 1990. aasta tormiga, mis viis suure osa rannast 2–3 kilomeetrit põhja poole. Juba 1996. aastaks oli liivarand Limosse tagasi tulnud ja Överkirke ja Flisbacka alt kadunud ning lained murrutasid seal taas rannavalli.

Ka hilisemad muutused Ruhnu idarannikul kinnitavad seda, et erinevast tuu-

148

Ruhnu. Ludwig August von Mellin, Liivimaa atlas 1798 Ruhnu. Maa-ameti kaardirakendus

Ruhnu valla kõlvikute kaart, praegune seis. Regio, 2002 Ruhnu. Nõukogude sõjaväe topokaart, 1985. 1:25000

149

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Johannes Pääsukese sajanditagune pildistamisretk päädis Sõrve poolsaarel.

Foto: Johannes Pääsuke Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 214:264

aga liigutab jää pidevalt rannalähedasi kive, ka selliseid, mida tormilained liigutada ei jaksa. Võib juhtuda, et rannikule kuhjuv jää suudab tõsta kivi rannajääle – sel juhul võivad kivid teha päris pika sõidu. Vanu merekividest tehtud pilte tänapäevastega võrreldes võib märgata, et need ei ole kunagi samas paigas, kus nad olid aastakümnete eest. Mõnikord suudab jää tuule alla teha ka uskumatult suurtele kivimürakatele – eks olnudki see ju lõpuks jää, mis rändrahnud Skandinaaviast meile tõi!

Muutuvad rannajärved Eesti sopilisest rannikust on maakoore tõusu ja rannajoone muutumise käigus välja kasvanud suur hulk jäänukveekogusid. Nimetusi on neil rahva seas palju: meri (Sauemeri), laht (Linnulaht), abajas, laguun, laguunjärv, lõugas, rannikulõugas, lais, rannajärv, rannikujärv, reliktjärv, loik, auk, silm, sonn, luht, tarn, lõpp, viik. Kui Mandri-Eesti järved tekkisid 10 000–12 000 aastat tagasi, siis

Mõntu pargi rannas avaneb esmapilgul üsna tolleaegsele sarnanev pilt, kuid meri on üha jõulisemalt asunud noolima pehmet rannaastangut, mille on jääaja setetele kuhjanud Litoriinamere lained. Pääsukese ajal sai rannal rahulikult seista vana kahur. Praegu ei puutu keegi puid, mis astangult merre varisevad

esimesed rannajärved hakkasid kujunema L äänem ere arengu Limneam ere staadiumi alguses umbes 5000 aastat tagasi ja neid tekib veel tänapäevalgi.

Eesti kõige vastsemad rannajärved on näiteks Käina laht, Kirikulaht, Mõisalaht ja Undu laht. Meie rannajärvede teket on Helgi Kessel [182] kirjeldanud neljaetapilisena: merelaguun, laguun (on säilinud nõrk ühendus merega), laguunjärv (ühendus merega puudub, kuid tormilained toovad järve soolast vett), rannajärv (veevahetus merega puudub). Riimveeliste rannikujärvede kohta (H. Kesseli loendist kuuluvad nende hulka laguun ja laguunjärv) kasutatakse ka terminit rannikulõugas, mis on üks Euroopa Liidu loodusdirektiivi prioriteetseid elupaigatüüpe [183].

Rannajärvedele on iseloomulik kiire muutumine – madalamate rannajärvede asemel laiuvad juba mõne aastasaja järel sood või isegi kuivamaakooslused.

150

- Muutuv rannik -

Käsmu Vana-Jüri kivid 1933. aastal.

Foto: C. Sarap, J. Triefeldt. RMF 100:79

Näiteks võib kaartide järgi öelda, et viimase kahesaja aasta jooksul on Loode-Eesti rannaaladel Dirhami, Keibu ja Alliklepa vahel olnud 32 ja Osmussaarel 17 järve. Praeguseks on neist kahekümne kaheksas vesi alaliselt, üheksa kuivavad aeg-ajalt ära, viis on roostunud, seitsme asemel on metsasoo. Samal alal on järvi ka juurde tekkinud: näiteks Alliklepa külas asuvad Kolviku järved ja Nõva vallas asuv Lepaaugu järv on tekkinud endistest merelahtedest [183].

Vaade Kihelkonnale Abaja lahelt 1930. aastatel.

Tundmatu autori foto, SM F 3761: 1918 F

Rändrahne sama rakursi alt kaadrisse saada ei ole lihtne, sest kivide ränd ei ole lõppenud. Eriti pika liu on teinud üks murtud rahn tagaplaanil, mis Sarapi pildil alles stardib keskmise kivi tagant.

Isegi kõige suurem rahn on veidi veerenud.

Vana-Jüri kõige suurema kivi ruumalaks on arvutatud 117 kuupmeetrit, seega kaalub ta üle 300 tonni

Kuna maakoor kerkib ka praegu, võiks oodata, et rannajärvi tekib juurde enamvähem samas tempos kui vanu kaob. Eutrofeerumise tõttu sünnivad aga paljud rannajärved juba lausroostikuna, millele järgneb soostumine või kamardumine.

Praktiliselt kõik rannikulähedased sood

Praeguseks on Abaja lahest saanud roostunud madalsoo. Kindlasti on selles muutuses oma osa ka maatõusul, kuid siin on rannajärve etapp vahele jäänud. Karjatamise lõppedes on kadakaid ja võsa lahe kallastele juurde kasvanud

151

- MUUTUV EESTI LOODUS -

on aga olnud endised merelahed, millest on saanud rannajärved ja seejärel sood.

Nende hulgas on rabasid nt Tolkuse raba Pärnumaal, mis arenes Antsülusjärve ja Litoriinamere luidete vahelise merelahe kohale umbes 6500 aastat tagasi. Samuti leidub madalsoid näiteks mõõkrohuga kaetud Nehatu soo, mille keskosas leidub veel veesilmi. [184].

Rannikulõukad ja rannajärved on väga mitmekesine elupaigatüüp. Merest äsja eraldunud rannikulõugas võib olla taimestikuvaene, kuid ei püsi sellisena enamasti kuigi kaua. Ühine joon rannajärvede juures on see, et nad on üsna madalad. See aga tähendab, et kui neid ei karjatata, roostuvad nad kaunis kiiresti, kusjuures pilliroo kõrval võivad neis suuri kogumeid moodustada meri-mugulkõrkjas, madalamas vees ka mõõkrohi. Väga iseloomulikud on eriti riimveelistes rannajärvedes mändvetikaid. Rannajärved on suviti soojaveelised, kuid üldiselt hapnikuvaesed, sest hapnik lahustub jahedas vees paremini. Kalastik on neis enamasti liigivaene, massiliselt võib rannajärvedes olla ogalikku ja viimasel ajal ka hõbekokre. Mõned

Kolviku laguunid 1900. aasta maakaardil

- Muutuv rannik -

väiksemad taimestikuvaesed rannalõukad sobivad kudemiseks kõrele. Ohustatud apteegi- ehk kirjukaani elupaigad on samuti sageli just rannajärvedes [185].

Rannajärved on ka olulised lindude elupaigad. Sõltuvalt rannajärve arengujärgust on nende linnustiku koosseis väga erinev. Taimestikuvaesed lõukad sobivad kahlajatele, roostiku ja veetaimestiku arenedes need kaovad ja asemele tulevad kajakad, haned, ruiklased ja värvulistest roolinnud. Kuressaare lähedal paikneval Linnulahel Saaremaal on pikka aega olnud Eesti suurim naerukajakakoloonia.

See rannajärv on ühtlasi üks vanemaid looduskaitsealasid Eestis (1927. aastast).

Linnulahest lääne-loode suunas asetsevad Mullutu lahed on merest eraldunud varem. Neist kõige kaugemad, näiteks Kaalupi laht on tänapäevaks juba pea üleni roogu kasvanud. Rannajärved on oma eripärase elustikuga väärtus, mida ei ole alati osatud hinnata. Rannajärvede kinnikasvamist saab aeglustada karjatamisega, järvi endid noorendada setete eemaldamisega. Üldiselt noortes rannikulõugastes setteid siiski väga palju ei

Kolviku läänepoolne järv ja merest eralduv lõugas 1962. aasta Nõukogude armee topograafilisel kaardil (1:10 000)

152

Kolviku järved tänases Maa-ameti kaardirakenduses

ole, kuid Mullutu-Suurlahe mudal on olemas ravimuda sertifikaat ning ravimuda on ka Poka ja Oessaare lahes.

Looderanniku rannajärved ja rändavad jõed Looderannikul, kus maakerge on kõige kiirem, võivad järved tekkida või kaduda inimpõlve jooksul. 1900. aastal oli tänaste Kolviku järvede kohal Alliklepa lähedal rannikul kaks laguuni. 1936. aastal oli läänepoolne neist juba merest eraldunud, idapoolne laguun sai järveks 1967. aastal.

Aastaks 2000 oli järvede ja mere vahele kerkinud juba autoga läbitav klibuvall, mida tormid küll mõnel hilisemal aastal lõhkusid, kuid praeguseks on see taastunud [186].

Peraküla järved Põõsaspea ja Nõva vahelisel rannikualal on kiiresti kinni kasvamas.

L.A. Mellini atlases (1798) on kujutatud ainult üks suur järv Gamlas Träsk (Vanajärv). 19. sajandi keskel välja antud kaardil

aga on siin järvi juba neli ja 1871. aastal ilmunud kaardil koguni kaheksa. Tänapäeval on kolm toonast läänepoolset järve tuntud pigem Peraküla roostikuna, milles hea tahtmise korral leiab üles neli väiksemat veesilma [186].

Peraküla järved tekkisid arvatavasti 1800–2000 aastat tagasi, mil suurte tormide ja maakerke koostoimes kerkis randa võimas vall-luide, mida nimetatakse Merepardaks. Valli taha jäi suur järv, kuid jõgi sulges ka Vanajõe, mis toona praeguse Allikjärve kohalt merre suubus.

Lõpuks murdsid järve veed läbi liivavalli ja tekkis järskude liivakallastega Uusjõgi, veetaseme langedes jagunes suurem järv Peraküla järvestikuks. Uusjõe suudmel tuleb praegugi veel randa kuhjuvate liivavallide tõttu aeg-ajalt uut vooluteed otsida. Mõnede teiste siitkandi jõgede (Veskijõgi ja Nõva jõgi) suudmeid on erinevatel aegadel läbi liivavallide sirgelt merre kaevatud [184].

153

- Roostikud -

roostikud Roostikuks nimetavad botaanikud mistahes kõrgekasvuliste kaldaveetaimede kogumeid. Siiski on sagedamini roostikus ülekaalus pilliroog. Roostikke võivad moodustada ka mitmed muud taimeliigid – näiteks järv- ja kare kaisel, ahtalehine hundinui, konnaosi ja mitmed teised.

Enamasti paiknevad roostikud maismaa ja veekogu piirialal, kuid nad võivad kasvada ka madalsoodes, eriti siis, kui need on ajuti üle ujutatud. Veekogude kaldaaladel settib roostikes hõljum, osa taimemassi koguneb turba ja mudana, seepärast roostunud alad aeglaselt maastuvad [187]. Ehkki roostikud on täiesti looduslikud taimekooslused, on nende levik Eestis selgelt hoo sisse saanud alates 20. sajandi keskpaigast; seda nii inimtegevuse kui ka selle katkemise (täpsemalt loomade karjatamise) tõttu.

Eelmise sajandi keskpaiku oli roostike pindala Eestis 20 000 ha, roostikest üle poole – ligikaudu 12 000 ha paiknes mere ääres, mageveelisi roostikke oli toona umbes 8000 ha [106]. Neidsamu numbreid pakutakse sageli välja tänaseni, kuigi tegelikult võib roostike pindala sellest ajast saadik olla kasvanud peaaegu poolteist korda. Tambet Kikas määras Eesti põhikaardi, ortofotode ja CORINE Landcoveri maakattetüüpide andmetel Eesti roostike kogupindalaks 27 746 hektarit [188].

Eesti suurimad roostikud paiknevad Lääne-Eestis, ühtekokku moodustavad nad

kogu Eesti roostikest 64%. Matsalu lahe rooala (u 3000 ha) on üks suurimaid roostikke Euroopas [189]. Mullutu ja Suurlahe (endised merelahed, millel on ühendus avamerega) roostikud Saaremaal katavad umbes 2 200 hektarit. Hiiumaal Käina lahes on 180 ha roostikke.

Ehkki Eestis on mererannikul rohkem roostikke kui sisemaal, pole see siiski kõikjal maailmas nii – tegelikult ei talu pilliroog merevett. Läänemere soolsus on lihtsalt maailmamerede soolsusest märksa väiksem. Ometi tunneb siingi pilliroog end paremini jõesuudmetes ja lahesoppides.

Looduslike kooslustena ei ole roostikud iseenesest halvad – siin leiavad sigimisja varjepaiku paljud linnu-, kala- ja imetajaliigid. Roostikud on ka looduslikud filtrid või biopuhastid, mis suudavad leevendada inimtekkelist reostust. Eriti oluline on see funktsioon jõgede suudmealadel: näiteks, on leitud, et Matsalu lahe roostikes võib pilliroog aastas siduda 300–400 kg lämmastikku hektari kohta aastas [190]. Meeldiv pole aga see, kui roostikud võtavad võimust endistel rannaniitudel ja liigirikastel madalsoodel või vallutavad täielikult järvede kaldad.

Selliste protsessidega kaasneb tavaliselt ka elurikkuse vähenemine.

Roostikud endistel rannaniitudel ja madalsoodes on enamasti tekkinud pärast

154

karjatamise lõppemist. Need on sageli üsna kuivad, madalad ja hõredad ning pole lindude jaoks ligitõmbavad, kuid suudavad lämmatada suure osa algupärasest taimestikust. Merelahtede ning rannikujärvede äärde tekkinud roostikud vahelduvad aga tihti vabaveealade, hundinuiastike, kõrkjastike, mõõkrohukogumike jt kaldaveetaimede kooslustega ning on elupaigaks paljudele roostikulindudele. Sellistes roostikes pesitseb rohkesti linde, näiteks tuttvart, kühmnokkluik, hallhani, täpik- ja väikehuik, rooruik, hüüp, väike- ja naerukajakas, mustviires, sarvik- ja hallpõsk-pütt sookurg, roo-loorkull, roo-ritsiklind, rästas-, tiigi-, kõrkja- ja soo-roolind, roohabekas, rootsiitsitaja jt.

Rannaniitude roostumine algab tavaliselt pärast karjatamise lõppemist. Roostumist on eelmise sajandi teisest poolest alates oluliselt soodustanud Läänemere eutrofeerumine ja hiljem ka jäävaesed talved. Kevadel randa ründav jää suudab buldooserina koorida kaldavööndist pilliroo risoomid ja sellega tema levikut piirata, kuid üksnes jää pole kunagi suutnud randu roovabana hoida – selleks on ikka tarvis kariloomi. Luhaniidud ja madalsood, kus enam heina ei niideta või loomi ei karjatata, kasvavad peamiselt võssa, kuid nende vesisemad alad võivad ka roostuda.

Matsalu roostikud on Eesti suurimad ja tuntuimad Matsalu roostike ulatus ja areng on uurijate tähelepanu all olnud mitme sajandi jooksul. Juba 1870. aastatel räägiti Kasari jõe suudmealal levivatest mitme ruutversta suurustest rooväljadest, milles

pilliroo kõrval kasvas ka karedat kaislat, ahtalehist hundinuia ja kalmust ning mille vahel leidus suuremaid tarnaalasid. 19. sajandi lõpus oli Matsalu lahe roostiku pindala arvatavasti umbes 10 km2 suurune. Matsalu lahe keskosas oli veel täiesti vaba vesi ja Haeska rahud ning Täku saar olid samuti roovabad. 20. sajandi alguses pandi tähele, et veetaimestik ummistas üha rohkem Kasari harujõgesid ja takistas vee pääsu lahte. 1925. aastal hindas Eerik Kumari Kasari jõe delta ja Matsalu lahe siseosa roostikuala pindalaks 15 km2 [191].

Peale süvendustöid 1920. aastate lõpul levis roostik jõudsalt piki lahe lõuna- ja põhjakallast. Ka Kasari suudmealal hakkas roostikupiir nihkuma kiiresti läände, ida pool asendus roostik mõnevõrra niidukooslustega, roostiku laienemine läänepiiril oli kiirem kui roostiku vähenemine idaosas [178].

Roostiku pealetung muutus taas hoogsamaks 20. sajandi teisel poolel, mil Kasari jõgi hakkas mere poole kandma üha suuremaid toitainete koguseid ülemjooksu põldudelt, oma osa andsid lahe eutrofeerumisse ka kraavitamiste ja jõgede süvendamiste käigus tekkinud setted.

Selleks ajaks oli peaaegu täielikult lakanud loomade karjatamine roostikus ja roo varumine loomasöödaks või allapanuks [192]. 20. sajandi algul seevastu moodustas roog Läänemaal kolmandiku loomade talvisest söödast, roogu kasutati ka loomadele allapanuks. Söödana hinnati roogu isegi metsaheinast paremaks ning seda varuti suve esimeses pooles, eelistatavalt juunis, mil see ei ole veel puitunud.

Suve algul karjatati roostike servaaladel veiseid ja hobuseid. Roostike kasutamine karjamaana ja sööda varumiseks on

155

- MUUTUV EESTI LOODUS -

Lehmad peesitavad Toolse ordulinnuse ees nagu supelsaksad – on 1930. aastad.

Foto: Carl Sarap / J. Triefeldt. Virumaa Muuseum. RM F 100:364

tänaseks täielikult lõppenud, kuna seda on raske välja vedada, ning kasutamata on ka palju rohumaid, kust oleks palju lihtsam hein kätte saada.

Roostikud on väga produktiivsed kooslused – näiteks Matsalu roostikus tehtud uurimused andsid roostiku keskmiseks tootlikkuseks üle 2000 g/m2 kuivainet aastas, mis on võrreldav troopiliste vihmametsade bioproduktsiooniga [193].

Pillirool on mitmeid kasutusalasid, millest tuntuim ja traditsioonilisim on rookatuste valmistamine. Ökoehituses kasutatakse pilliroogu soojustus- ja täitematerjalina.

Põhimõtteliselt võib roogu ka põletada, talvise loomasöödana see ilmselt enam rentaabel ei ole.

Roo praegused kasutusalad ei aita aga mitte mingil moel roostikke piirata neis paigus, kus pilliroo liigne vohamine on soovimatuks muutunud. Juba septemb-

- Roostikud -

Pärast sõda ei lasknud piirivalve rannikule enam ei inimest ega pudulojust.

Rannad hakkasid ulatuslikult roostuma. Sellele on kaasa aidanud ka Läänemere eutrofeerumine ja soojad ning jäävaesed talved

rist alates laskuvad kõik pillirootaime toitained risoomidesse ja talvine roolõikus ei kurna taime. Niisiis saab pillirooga võidelda üksnes pinnast freesides või roogu kasvu ajal purustades, niites või kariloomadel süüa lastes. Ekstreemne meetod, mida vahepeal üsna palju ka Rootsis prooviti, on pillirooväljade põletamine.

Seda tehti augustis, mil linnud olid roostikes pesitsemise lõpetanud ja toitained ei olnud veel pilliroovartest risoomidesse laskunud. Liiga tugeva keskkonnamõju tõttu haljaid roostikke enam ei põletata, talviseid roostikupõlenguid korraldatakse vahel selleks, et vabaneda vanast roost ja taimejäänustest. Roostikupõlengute käigus on mitut puhku tuleroaks saanud ka muid ümbritsevaid kooslusi ja ehitisi ning seepärast on roo põletamine rangelt reglementeeritud tegevus.

156

157

Kasutatud kirjandus [1] Lõugas, L. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. Eesti Loodus 9/2002.

[2] IPCC. Climate Change 2014. Approved summary for Policymakers. Geneva, 2014.

[3] Arnold, J., Humer, A., Heltai, M., Murariu, D., Spassov, N. and Hacklander, K. Current status and distribution of golden jackal Canis aureus in Europe. Mammal Review, 42: 1–11, 2011.

[4] Eek, L., Kukk, T. Maismaa võõrliikide käsiraamat. Keskkonnaministeerium, 2013.

[5] Ruiz, M., Backer, H. (editors): HELCOM Guide to Alien Species and Ballast Water Management in the Baltic Sea. HELCOM. Helsinki, 2014.

[6] Ojaveer, H., Eek, L., Kotta, J. Vee võõrliikide käsiraamat. Tallinn, 2011.

[7] Laanetu, N. Jõevähk elab vees ja meie südames, aga sureb meie tegudest. Eesti Loodus 8/2004.

Tänusõnad Tänan kõiki, kes selle raamatu sündimist ja edenemist toetasid, nende hulgas nii tuttavaks saanud kui tundmatuks jäänud inimesi, kes mind tähelepanuväärse ajalooga looduslikesse paikadesse juhatasid. Olen palju tänu võlgu oma perekonnale, kes mind selle suure töö juures abistasid ja minu enesesse sulgumist mõistsid.

Eriline tänu kuulub ELF-i rahvale – Silvia Lotmanile, Tarmo Tüürile ja Liis Kuresoole, kes aitasid tekstil ja piltidel kaante vahele jõuda ning toimetajale Mari Kaiselile ja kujundajale Epp Leesikule, kelle käe all raamat viimaks lõpliku kuju sai.

[8] Järvekülg, A. Jõevähk Eestis. Bioloogia ja töönduslik tähtsus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu, 1958.

[9] Tuusti, J. et al. Situation of the noble crayfish (Astacus astacus L.) stocks in Estonia.

Freshwater Crayfish 9/1993.

[10] Hurt, M. Millest või kellest oleneb jõevähi saatus. Eesti Loodus 9/2008.

[11] Rannap, R. Rohe-kärnkonn. Eesti Loodus 12/2002.

[12] Novitski, R., Pappel, P. Rohekärnkonn kipub Eestist kaduma. Eesti Loodus 9/2005.

[13] Röövlindude hävitamisest ja selle eest preemiate maksmisest. Eesti Mets 6/1935.

[14] Nellis, R., Lelov, E. Kanakull vajab metsarahu. Eesti Loodus 3/2005.

[15] Leibak, E., Lilleleht, V., Veromann, H. (editors) Birds of Estonia : status, distribution and numbers. Tallinn, 1994.

[16] Mägi, E. Tutkas. Eesti Loodus 12/2004.

[17] Mannermaa, K. Kyhmyjoutsen alkuperäinen laji. Suomen Luonto 2010/9.

[18] Rootsmäe, L., Lilleleht, V. Kühmnokk-luik levib sisemaale. Eesti Loodus 7/1996.

[19] Luigujõe, L. Aasta lind on luik. Eesti Loodus 2007/2.

[20] Kriiska, A., Lõugas, L. Late mesolithic and early neolithic seasonal settlement at Kõpu, Hiiumaa Island, Estonia. Environmental and Cultural History of the Eastern Baltic Region. PACT 57. Rixensart 1999.

[21] Lilleleht, V. Kormorani levik ja arvukus Eestis. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus. Tartu, 2008.

[22] Lilleleht, V. Veel kormoranidest. Eesti Loodus 5/1995.

[23] Rattiste, K. Kormorani levik ja arvukus Eestis 2014. Keskkonnaagentuur. Tartu, 2014.

[24] Eschbaum, R. Kormoranide kaitse ja ohjamise tegevuskava. Keskkonnaministeerium, 2008.

[25] Leito, A. Otse silme all – muutused valgepõsk-laglede käitumises. Loodusesõber 5/ 2011.

[26] Hardman, R. The most loathsome bird in Britain. Daily Mail. 04.06.2008.

[27] Veroman, H. Valge-toonekurg. Tallinn, 1980.

158

159

[28] Kristian, J. Toonekured. Eesti Mets. 5/1936.

[58] Viires, A. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvakultuuris. Tallinn, 1975.

[29] Lõhmus, A. Väikese Punamütsikese vallutusretk Maarjamaale. Eesti Loodus 3/2008.

[59] Seltskondlik kohus omavoliliste metsaraiujate üle. Eesti Mets 7/1936.

[30] Hanski, I.-K. Liito-oravan Pteromys volans Suomen kannan koon arviointi.

Luonnontieteellinen keskusmuseo, 2006.

[60] Nool nr. 54, 6. detsember. Tartu, 1930.

[31] Timm, U. (koost.) Lendorava seire 2014. aasta aruanne. Keskkonnaagentuur. Tallinn, 2015.

[61] Meikar, T., Uri, V. Võsamaade majandamisest Eestis. Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XI. Tartu, 2000.

[32] Järva, J. Kuidas hoida suhteid kopraga. Eesti Loodus 03/2011.

[62] Ratt, A. Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Valgus, Tallinn, 1985.

[33] Laanetu, N. Kohus kopra üle. Eesti Loodus 07–08/2002.

[63] Tomson, P. Ajaloolise maakasutuse mõju Karula rahvuspargi maastike, koosluste ja kaitsekorra kujunemisele. Magistritöö. Tartu, 2007.

[34] Maran, T., Põdra, M. Naarits koju tagasi. Eesti Loodus 10/2004.

[35] Laanetu, N. Veekogu kaldaalal. Eesti Loodus 10/2001.

[36] Aul, J., Ling, H., Paaver, K. Eesti NSV imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957.

[37] Vainura, V. Omad ja võõrad. Eesti Loodus 8/2010.

[64] Ligi, H. Mõisate rajamine. Feodaalne maavaldus ja mõis. Rmt: Kahk, J. (toim.) Eesti talurahva ajalugu 1. Olion, Tallinn, 1992.

[65] Öpik. E. Maaviljelus. Rmt: Kahk, J. (toim.) Eesti talurahva ajalugu 1. Olion, Tallinn,1992.

[38] Naaber, J. Kährikkoer Eesti NSV-s. Metsamajanduslikud uurimused, IX. Tallinn, 1972.

[66] Rõuk, A.-M. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Rmt: Raukas, A. (koost.) Eesti Loodus, Kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1995.

[39] Kauhala, K. Ecological characteristics of the raccoon dog in Finland. Ph.D. thesis, University of Helsinki, 1992.

[67] Etverk, I., Sein, H. Metsad ja nende majandamine Rmt: Raukas, A. (koost.) Eesti Loodus, Kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjatsus, Tallinn, 1995.

[40] Kuusik, A. Kartulimardikas. Bioloogia ja tōrje. Tallinn, 1978.

[68] Heikinheimo, O. The Impact of Swidden Cultivation on Forests in Finland-Extracts.

Suomen Antropologi 4/1987.

[41] Sander, H. Eesti arboreetumid loodusgeograafi pilgu läbi. Tammet, Tiina (toim.) Eesti parkide almanahh. Muinsuskaitseamet, keskkonnaministeerium, Tallinn, 2007.

[42] Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 48, 8. aprill 1936.

[43] Schmeidt, O. Eestimaa orhideed. Tallinn, 1996.

[44] Kull, T., Tuulik, T. Kodumaa käpalised. Tallinn, 2002.

[69] Dreving, V. Meleski klaasivabriku kolm sajandit. Eesti ajalookirjastus, 2013.

[70] Meikar, T., Nurk, T. Tselluloositööstusest Eestis. Akadeemia 2/2001.

[71] O. Daniel. Metsakasutus. Agronoom, 1923.

[72] Loorits, O. Endis-eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Tartu, 1941.

[45] Aastaraamat Mets 2013. Keskkonnaagentuur. Tartu, 2014.

[73] Verberg, K. Paberitööstuse varustamine. Eesti Metsanduse Aastaraamat VII. Akadeemilise Metsaseltsi väljaanne. Tartu,1935.

[46] Pärt, E. Kas Eestis on metsa vähe, palju või parasjagu? Eesti Mets 1/2012.

[74] Meikar, T., Nurk, T. Tselluloositööstusest Eestis. Akadeemia 2/2001.

[47] Lang, V. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu, 2007.

[75] Rattus, K. Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud. Eesti Loodus 9/2005.

[48] Kriiska, A., Tvauri, A. Eesti muinasaeg. Avita, Tallinn, 2002.

[76] Troska, G. Külaelu ja pärandkoosluste majandamine Teise maailmasõjani. Kogumikus: Kukk, Toomas (toim.) Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Tartu, 2004.

[49] Jaanits L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Eesti Raamat, Tallinn, 1982.

[50] Meikar, T. Talumetsadest Eesti Vabariigi eel. Käsikiri, Tartu 2004.

[51] Lippus, K. Metsakasutus. Eesti talurahva ajalugu. I kd. Tallinn, 1992.

[77] Meikar, T. Ülevaade Eesti erametsanduse arengust. Erametsad Eesti vabariigis 1918–1940 (1944). Käsikiri. Tartu, 2004.

[52] Hupel, A.W. An das Lief- und Ehstländische Publikum. 1772.

[78] Meikar, T. Metsasaadused kodanliku Eesti ekspordis. Metsamajandus. Tallinn, 1982.

[53] Hupel, A.W. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. II Bd. Riga, 1777.

[54] Friebe, W.Chr. Physisch-ökonomische und Statistische Bemerkungen von Lief- und Ehstland oder von der beiden Schattenhalterschafter Riga und Reval. Riga, 1794.

[79] Meikar, T. Segased aastad Eesti metsamajanduses (1917–1919). Töid Eesti metsanduse ajaloost II, Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised X. EPMÜ Metsandusteaduskond. Tartu, 1999.

[55] Meikar, T. (koost.) Mathiesen, A. Metsakorraldus. EPMÜ Metsandusteaduskond. Tartu, 1997.

[80] Etverk, I. (toim.) Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918–1998. Metsaamet.

Tallinn, 1998.

[56] Meikar, T. 1998. Metsakorraldus Eestis. Eesti Põllumajandusülikool.

Metsandusteaduskond. Tartu, 1998.

[81] Meikar, T. Märkmeid Eesti metsapoliitikast 1920. aastail. Akadeemia 2 /1995.

[57] Meikar, T. Metsaseadustest Eestis. Akadeemilise metsaseltsi toimetised XXII. Tartu, 2005.

160

[82] Vassiljev, L. Karjatamine riigimetsades möödunud sajandil. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XXV. Metsa kõrvalkasutus Eestis. Tartu, 2011.

161

[83] Kaal, M. Pruunkaru. Valgus, Tallinn, 1980.

[112] Kukk, T., Kull, K. Puisniidud. Estonia Maritima 2. Tartu, 1997.

[84] Valner, W. Meie metsa jahiloomad ja linnud. Eesti mets 9/1921.

[113] Mathiesen, A. Eesti metsanduse arenemise võimalustest eriti talumetsade majanduse alal. Agronoomia 1938/8.

[85] Meikar, T., Etverk, I. Põllumajandusmetsad ja nende majandamine aastail 1944–1990.

Käsikiri, Tartu 2005.

[114] Metsoja, J.-A. Luhtade hoolduskava. Tartu, 2011.

[86] Maamets, L. Eesti metsakorraldus läbi aegade. Eesti Mets 2/2011.

[115] Leibak E., Lutsar, L. Eesti ranna- ja luhaniidud. ELF, 1996.

[87] Kurvits, V. Metsaraiete tehnoloogia on kiiresti muutunud. Eesti Mets 4/2003.

[116] Pork, K. Kesk-Eesti jõgede luhaniitude keskkonnatingimustest. Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 52. Tartu, 1959.

[88] Etverk, I. 20. sajand Eesti metsades. Eesti Metsaselts, 2002.

[89] Sein, R. Tormikahjustused Eesti metsades. Eesti Loodus 12/1967.

[90] Tormi tegusid meenutades. Eesti Loodus 12/1967.

[91] Etverk, I. (toim.) Sajandi suurtormid Eesti metsades. Eesti Metsaselts, 1998.

[92] Eesti metsanduse arengukava aastani 2020. Tallinn, 2010.

[117] Laul, S., Tõnisson, E. Muistsete sirpide ja vikatite kujunemisloost Eestis. Muinasaja Teadus I. Arheoloogiline kogumik. Tallinn, 1991.

[118] Kuresoo, A., Luigujõe, L. Rohunepi kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013. Tartu, 2008.

[119] Aug, H., Kokk, R. Eesti NSV looduslike rohumaade levik ja saagikus. Tallinn, 1983.

[93] Arukuusk, A.(koost.) 60 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis. Eesti Metsaselts.

[120] Roosaluste. E. Rannaniidud. Pärandkooslused (koostaja ja toimetaja Kukk, T). Tartu, 2004.

[94] Ilomets, M., Pajula, R. 2004. Loodusdirektiivi I lisasse kantud sooelupaigatüüpide hinnangulised pindalad Eestis. Käsikiri, 2010.

[121] Luhamaa, H. jt. Läänemaa pärandkooslused. Seminatural Communities of Läänemaa County, Estonia. Tartu-Turku, 2001.

[95] Must-toonekure Ciconia nigra kaitse tegevuskava 2009–2013. Kotkaklubi, 2009.

[122] Lotman, S. Rannaniitude hoolduskava. Matsalu, 2011.

[96] Kaplinski, J. Pügatud Eestimaa. Sirp, 07.11.2014.

[123] Pärtel, M., Helm, A., Roosaluste, E., Zobel, M. Bioloogiline mitmekesisus Eesti poollooduslikes ökosüsteemides. Punning, J.M. (toim.) Keskkonnauuringute nüüdisprobleeme. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, Tallinn, 2007.

[97] Tamm, H. Pargikooslused. Park on paradiis looduses ja kunstis. Tartu, 2009.

[98] Nurme, S. Restaureerida või rekonstrueerida? Parkide restaureerimine. Tallinn, 2008.

[99] Peko. Setu rahvuseepos. Hagu P., Suhonen, S. (toim.) Paul Hagu saatesõna. SnellmannInstituutti, Kuopio, 1995.

[124] Helm, A., Zobel, M., Pärtel, M., Reinloo, A. Kiiret taastamist vajab 6000 hektarit Eesti loopealseid. Eesti Loodus 09/2011.

[100] Kitzberg, A. Ühe vana „tuuletallaja“ noorepõlve mälestused. Noor-Eesti, Tartu, 1924.

[125] Kupper, T. Loopealse sammalkatte dünaamikast levisepanga, häiringute ja ilmastikutingimuste mõjul. Magistritöö. Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituut. 2007.

[101] Relve, H. Põlispuud. Koolibri, Tallinn, 2003.

[126] Randlane, T. Samblikud. Pärandkooslused (koostaja ja toimetaja Kukk, T). Tartu, 2004.

[102] Hiiemäe, M. Rannamõisa tamme lugu. Liivi Muuseum, Alatskivi, 2000.

[127] Kukk, T., Sammul, M. 2006. Loodusdirektiivi poollooduslikud kooslused ja nende pindala Eestis. Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 84. Tartu, 2006.

[103] Leito, T., Kuligina, I. (koost.) Ida-Virumaa: põlispuud, kivimürakad ja salapärased veed.

Tartu, 2013.

[104] Relve, H. Eesti põlispuud. Tallinn, 2000.

[105] Aitsam, V. Mees number üks maadevahetuse järjekorras. Maaleht. 13.07.2012.

[106] Laasimer, L. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn, 1965.

[107] Paal, J. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Eesti Keskkonnaministeerium, 2007.

[108] Kukk, T., Sammul, M. Loodusdirektiivi poollooduslikud kooslused ja nende pindala Eestis. Eesti Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat 84, 2006.

[128] Helm, A., Pärtel, M. Loopealsed ajale võlgu. Eesti Loodus 3/2007.

[129] Helm, A. Eesti loopealsed ja kadastikud. Juhend koosluste hooldamiseks ja taastamiseks. Tartu, 2011.

[130] Riibak, K., Reitalu, T. Tamme, R., Helm, A., Gerhold, P., Znamenskiy, S., Bengtsson, K., Rosén, E., Prentice, H.C., Pärtel, M. Dark diversity in dry calcareous grasslands is determined by dispersal ability and stress-tolerance. Ecography 38/2015.

[131] Orru, M. Eesti turbavarud. Tallinn, 1992.

[132] Paal, J., Leibak, E. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu, 2013.

[109] Mesipuu, M. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Tartu, 2011.

[133] Ilomets, M. Sood – meie kaasavara Euroopa Liitu. Eesti Loodus 05/1998.

[110] Külvik, M., Maiste, J. (toim.) Park on paradiis looduses ja kunstis. Eesti Maaülikool, Tartu, 2009.

[134] Pajula, R. Kui palju on Eestis soid? Eesti Loodus 1/2006.

[111] Kriiska, A. Inimene ja loodus esiajal. Pärandkooslused (koostaja ja toimetaja Kukk, T).

Tartu, 2004.

162

[135] Ilomets, M., Pajula, R. Loodusdirektiivi I lisasse kantud soo-elupaigatüüpide pindalad Eestis. Käsikiri keskkonnaministeeriumis, 2003.

163

[136] Ramst, R., Orru, M. Eesti mahajäetud turbatootmisalade taastaimestumine. Eesti põlevloodusvarad ja -jäätmed 1–2. Tallinn, 2009.

[137] Joosten, H. The Global Peatland CO2 Picture. Peatland status and drainage related emissions in all countries of the world. Wetlands International, Ede, 2010.

[138] Marvet, A. Soodesõda ei lõpe kunagi (intervjuu). Eesti Loodus 9/2010.

[139] Laugaste, E., Norman, E. Kalevipoeg künnab põllu sooks. Muistendid Kalevipojast. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959.

[140] Kohv, M., Salm, J.-O. Soode taastamine Eestis. Eesti Loodus 4/2012.

[142 Tamre, R. Eesti järvede nimestik. Looduslikud ja tehisjärved. Tallinn, 2006.

[143] Rakko, A. Veeõitsengud Eesti järvedes. Eesti Loodus 7/2009.

[144] Ott, I. Järvega ei saa nalja teha. Intervjuu. Eesti Loodus 3/ 2007.

[145] Marksoo, P. (koost.) Eesti pinnaveekogude ökoloogiline seisund 2004-2008.

Lepinguaruanne. Keskkonnaministeerium. Tallinn, 2008.

[146] Ott, I., Kõiv, T. Eesti väikejärvede eripära ja muutused. Estonian small lakes: Special features and changes. EV Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut. Tallinn, 1999.

[147] Mäemets, H. Järve taimed näitavad veekogu arengut. Intervjuu. Eesti loodus 7/2005.

[148] Magnus, O. Veetaseme muutmine Eesti väikejärvedes ja selle mõju veeökosüsteemidele. EMÜ bakalaureusetöö. Tartu, 2013.

[149] Tuvikene, L., Tuvikene, A., Laas, A., Sarik, D., Järvalt, A. Järvede majandamine ja taastamine Eestis. Teabekogumik. EL Interreg IIIC programmi projekt Lakepromo. Eesti Maaülikool, Limnoloogiakeskus. Tartu, 2006.

[150] Faehlmann, F.R. Müütilised muistendid. Eesti Raamat, Tallinn, 1979.

[151] Möllits, K. Endla ja ta sõsarjärved. Eesti Loodus 10/1997.

[160] Sivers, G. Von die Flussfahrt auf dem Embach, von dessen Ausfluβ aus dem Wirzjärw, bis Dorpat. Druck von Heinrich Laakmann. /Aus dem Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, erster Serie, Bd. I. Dorpat, 1854. Tõlkinud Peeter Nõges.

[161] Napits, R. Emajõe navigatsioonitingimused. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikooli Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond, Ökoloogia ja Maateaduse Instituut. 2010.

[162] RKM II 307, 106 (1) < Rannu khk., Kirikuküla k.

[163] RKM II 307, 43 (5) < Rannu khk., Kirikuküla k.

[164] Loigu, E., Leisk, Ü., Iital, A., Pachel, K. Peipsi järve valgla reostuskoormused ja jõgede veekvaliteet. Peipsi (Haberman, J., Timm, T., Raukas, A., toim.) Eesti Loodusfoto, Tartu, 2008.

[165] Eipre, T. Veejõud Eestis. Aruanne. Tallinna Polütehniline Instituut. Tallinn, 1947.

[166] Tambets, J., Tambets, M., Järvekülg, R. Eestis ei ole hüdroenergia roheline. Eesti Loodus 7/2007.

[167] Vahtra, J., Ivask, A., (toim.) Taevaskoja ja Valgemetsa. Lõuna Eesti monograafiaid I. Tartu, 1940.

[168] K&H AS, Maves AS, Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus MTÜ, Merin AS. Kalade rändetee avamise eelprojekt Pärnu jõe ökoloogilise seisundi parandamiseks. 2007.

[169] Veering, L. Kasari vetevõrk läbi aegade. Eesti Loodus 03/1983.

[170] Kirst, Ü. Maaparandus arvudes. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium.

Maaparandus, Tallinn, 1993.

[171] Laanetu, N. Metsakraavidel on ka pahupool. Eesti Loodus 3/2004.

[172] Laanetu, N. Metsade kuivendamine veeökosüsteemide vaatevinklist. Rmt: Arukuusk, A. (toim.) 55 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis. Painküla, 2005.

[173] Laanetu, N. Ebapärlikarp. Eesti Loodus 1/2004.

[152] Mäemets, A. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn, 1977.

[174] Celsius, A. Anmärkning om vatnets förminskande så i Östersiön som Vesterhafvet.

Kongl. Swenska Wetenskaps Academiens Handlingar, 4, 1743.

[153] Ott, I., Kõiv, T. Eesti väikejärvede eripära ja muutused. Estonian small lakes: Special features and changes. EV Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut. Tallinn, 1999.

[175] Ekman, M. The Changing Level of the Baltic Sea during 300 Years: A Clue to Understanding the Earth. Summer Institute for Historical Geophysics, 2009.

[154] Liira, J., Feldmann, T., Mäemets, H., Peterson, U. Two decades of macrophyte expansion on the shores of a large shallow northern temperate lake A retrospective series of satellite images. Aquatic Botany, 93(4), 2010.

[155] Mühlen, M. zur von; Schneider, G. Der See Wirzjerv. Biologie und Fischerei. Dorpat, 1920.

[156] Tavast, E. Rannad. Võrtsjärv, loodus, aeg inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2003.

[176] Vallner, L., Zelnin, G. ENSV vertikaalliikumiste isojoonte uus kaart. Baltikumi nüüdisaegsed vertikaalliikumised. Tartu, 1975.

[177] Kink, H., Täht-Kok, K. Loodusmälestised 20. Natural Heritage of Estonia. Loode-Eesti.

Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn, 2010.

[178] Meriste, M. Matsalu märgala maismaastumine. Magistritöö. Tartu, 2005.

[179] Orviku, K. Tormid lõhuvad Eestimaa liivarandu. Eesti Loodus 12/2003.

[157] Järvet, A. Võrtsjärve hüdroloogia. Võrtsjärv, loodus, aeg inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2003.

[180] Gustavson, H. Aegna. Maalehe Raamat, Tallinn,1998.

[158] Ader, A., Tartes, U. Veeteemaline õpimapp. 2014.

[182] Кессел, Х. Формирование озер на поднимающемся побережье Эстонии. Изв. АН ЭССР, сер. хим., геол., т. 17, 1968.

[159] Miidel, A., Raukas, A., Vaher, R. Võrtsjärve madaliku geoloogia ja maavarad. Võrtsjärv, loodus, aeg inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2003.

164

[181] Suuroja, K., Suuroja., S. Kaugenevad rannad. Loodusesõber 01/2005.

[183] Kose, M. (toim.) Rannikulõukad Eestis ja Läänemere keskosas. Eesti Maaülikooli

165

Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus, 2012.

[184] Kivistik, A. Rahutu looderannik muudab pidevalt oma ilmet. Eesti Loodus 01/2012.

[185] Ott, I., Kose, M., Lotman, K. Meie rannajärved, kiiresti muutuv loodusrikkus Eesti Loodus 11/2012.

[186] Veering, L. Peraküla järved. Eesti Loodus 07/1986.

[187] Masing, V. (koost.) Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1992.

[188] Pitkänen, T., Meriste, M., Kikas, T., Kask, Ü. Reed resource mapping in Finland and Estonia. Ikonen, I., Hagelberg, E. (toim.) Southwest Finland Regional Environment Centre.

Turku, 2007.

[189] Mets, Ü. Matsalu märgala roo ja muu biomassi kasutamise võimalused energiatootmisel Lihulas. Eeluuring, 2005.

[190] Noormets, A. 1993. Matsalu lahe lõunakalda produktsioonist. Loodusvaatlusi 1993 I. [191] Kumari, E. Matsalu – rahvusvahelise tähtsusega märgala. Valgus, Tallinn, 1985.

[192] Elvisto, T. Läänemaa Loodus. Lääne Maavalitsus, Tallinna Raamatutrükikoda, 1998.

[193] Ksenofontova, T. Matsalu roostiku fütoproduktsioonist. Loodusvaatlusi. Valgus, Tallinn,1980.

166