3
Hea lugeja
Põllumajandusest tuleb enamus maailma toidust ning oluline osa materjalidest ja kütustest, kuid samas on sel suured keskkonnamõjud – see majandusharu kasutab maad ja koormab veekogusid rohkem kui kõik teised majandusharud kokku. Põllumajandus on ka üks suurimaid fossiilkütuste tarbijaid ja võib-olla ka kliimamuutuste põhjustaja. Meie planeedi rahvaarv jõuab aastaks 2012 seitsme miljardini ning kõikide vajaduste katmiseks peab ka põllumajandustootmine kasvama. Eestis ja Lätis on väljakutseks saavutada niisugune põllumajanduse areng, mis võimalikult vähe loodust koormaks. Eriti olulisteks eesmärkideks on põhja- ja pinnavete hea kvaliteet, ohustatud taimeja loomaliikide kaitse, mullaviljakuse säilitamine tulevastele põlvedele, põllumajanduse energiatarbe vähendamine ning kariloomade heaolu.
Senine põllumajanduspoliitika on olnud üsna tulemuslik. Tänu Euroopa abirahadele ning karmimatele keskkonnanõuetele on suudetud vähendada veekogude reostamist, edendada mahepõllumajandust, kaitsta ohustatud tõuge ja sorte, hooldada poollooduslikke kooslusi ja mitmekesistada põllumajandusmaastikke. Samas kannatavad paljud meie järved ja rannikumeri endiselt hajureostuse all, mahetoitu on meie laual väga vähe, paljud kodumaised tõud ja sordid ning põllumajandusmaastikuga seotud metsikud liigid on ikka veel väljasuremisohus. Järelikult tuleb pärast aastat 2013 nii Euroopa Liidu Ühtset Põllumajanduspoliitikat kui ka seda kohalikul tasemel rakendavat Maaelu Arengukava muuta veelgi keskkonnasõbralikumaks. Vastavate toetuste süsteemi tuleb mitmekesistada ja muuta paindlikumaks. Keskkonnasõbralikuma poliitika edendamise kõrval tuleb tõhustada ka elluviimist ametkondlikul tasemel, sealhulgas tuleb nõuete täitmist ka rohkem kontrollida. Seadused ja määrused pole kunagi võimelised leidma kõige loodussõbralikumaid viise, kuidas majandada meie talusid ja põllumajandusettevõtteid, milles igaühes on erinevad loodusväärtused ja keskkonnaprobleemid ning mida juhivad erinevad inimesed erinevate tootmiseesmärkidega. Poliitika tõhustamise kõrval on seega äärmiselt oluline talunike ja põllumajandustootjate endi aktiivsus ja keskkonnavastutus. Kuna iga majandamisotsuse tegemise situatsioon on unikaalne, tulebki loota eelkõige otsustaja loovusele ja teadlikkusele. Talusid on võimalik majandada ja edendada ka nii, et nad ümbritsevat loodust oluliselt ei koormaks vaid pigem toimiks inimtegevus ja looduslikud protsessid üksteist toetavalt. Sellise majandamise heaks näiteks on meie poollooduslikud kooslused, mille olemasolu ja liigirikkus sõltub otseselt inimtegevusest – niitmisest ja karjatamisest. Eeskujulikest keskkonnasõbralikest taludest moodustati aastal 2009 Eesti-Läti koostöövõrk Demo Farm, kuhu kuulub mõlemast riigist kümme talu. Nende talunike ühistöös uuriti koos keskkonna-, põllumajanduse ja turismiekspertidega põhjalikult nii rohujuuretasandi probleeme kui ka lahendusvõimalusi. Teie ees on Eesti-Läti projektimeeskonna ühised soovitused poliitika parendamiseks mõlemas riigis, eelkõige maaelu arengukava keskkonda puudutava osa jaoks pärast aastat 2013. Loodan, et nende 20 näidistalu initsiatiiv ja käesolev lugemismaterjal näitavad teile, kuidas Eesti ja Läti põllumajandus ja maaelu laiemalt võiksid paremaks muutuda. Kristjan Piirimäe, kaasautor