Loodusdirektiivi elupaigatüüpide esindatus. Valdav osa õõtsik-madalsoodest (284 ala, 1789 ha) vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 7140 – siirde- ja õõtsiksood. Kaheksa ala Saaremaal (86 ha) kvalifitseeriti elupaigatüübiks 7210 – lääne-mõõkrohu (Cladium mariscus) ja raudtarnakoosluste (Caricion davallianae) liikidega lubjarikkad madalsood. Üksikud alad esindasid mõnda muud elupaigatüüpi või siis ei vastanud loodusdirektiivi ühegi elupaigatüübi kriteeriumidele. Looduskaitseline seisund ja väljavaated. Õõtsik-madalsoode seisundi hindamise alusel on 71 ala (669 ha) säilinud ülihästi (A), 146 ala (1133 ha) hästi (B), 69 ala (246 ha) keskmiselt või kesiselt (C), 4 ala (2 ha) on degradeerunud (D) ja 16 ala (26 ha) seisund on määratlemata. Seega on 87% inventeeritud õõtsik-madalsoo seisund ülihea või hea. Laasimeri (1965) andmetel oli õõtsiksoode pindala 1950. aastatel 1300 ha. Niisiis on õõtsik-madalsoode pindala suurenenud vähemalt 40%; lisaks tuleb siinjuures silmas pidada, et 1950. aastate hinnang hõlmas osaliselt ka õõtsik-siirdesoid. Õõtsik-madalsoode pindala suurenemine on toimunud järvede kinnikasvamise tulemusena, mida on kiirendanud nii kuivendamine kui ka saaste mõjul toimunud veekogude eutrofeerumine. Palju õõtsik-madalsoid on kujunenud järvede veetaseme alandamise tagajärjel. Oma osa õõtsik-madalsoode säilimisel, pindala suurenemisel ja ilmselt ka elupaiga taastamisel on vahepeal taastunud kopra-asurkonnal. Õõtsik-madalsoode arv ja pindala suureneb ilmselt ka tulevikus, seda nii looduslikest teguritest tulenevalt (järvede vananemine ja kinnikasvamine) kui ka inimtegevuse mõjul. Isegi kui viimase mõju väheneks või lakkaks, selle poolt põhjustatud õõtsik-madalsoode kujunemisprotsess ei peatuks. Õõtsik-madalsoode üldine hinnang osutus järgmiseks: ülikõrge väärtusega (A) on 17 ala (579 ha), kõrge väärtusega (B) 99 ala (891 ha), olulise väärtusega (C) 156 ala (489 ha) ja madala või puuduva väärtusega (D) 34 ala (117 ha). Seega on arvult enamiku õõtsik-madalsoode üldine hinnang keskmine või alla selle, kuid pindalaliselt on kõrge hinnanguga alasid rohkem. Kaitstus. 306 õõtsik-madalsoo alast jääb 143 kas täielikult või osaliselt kaitstavate alade piiresse (sh kõik ülikõrge üldhinnangu saanud alad). Pindalaliselt on õõtsik-madalsoodest kaitse all 1180 ha ehk 57% nende kogupindalast.
Tüüpilised on saleda tarna (Caricetum acutae), luhttarna (Caricetum elatae), pudeltarna–põistarna (Caricetum vesicario–rostratae), lubika–hirsstarna (Carici paniceae–Seslerietum), niitja tarna–sirbiku (Drepanoclado– Caricetum lasiocarpae), mätastarna–eristarna (Caricetum appropinquato-cespitosae), hariliku tarna–ümartarna (Caricetum diandro-nigrae), pilliroo (Phragmitetum australis) kooslused (Paal, 1997). Arv ja pindala. Lammisoid (kasvukohatüüp 2.2.1.4; puudub Paal, 1997-s) registreeriti 219 alal üldpindalaga 3277 ha. Nendest aladest on 161 (1884 ha) kaetud üksnes selle tüübi soodega, ülejäänud aladel on esindatud lisaks muud tüüpi kasvukohad – teised rohusood, lamminiidud ja -põõsastikud). Lammisoid esineb ka 76 muud tüüpi alal vähemuskasvukohana. ELFi andmebaasis on soostunud lammikooslustena märgitud veel 91 ala (1151 ha), kus turbakihi paksus on alla 30 cm ja mis esindavad seega soostuvaid lamminiite. Lammisoode ja soostuvate lamminiitude floristiline koostis ja taimekooslused on suuresti samad, kuid erineb turbakihi sügavus ja lõimis (soostunud lamminiidud on kujunenud lammi-gleimuldadel või turvastunud mudajatel lammimuldadel). Tegelikult on soostuvate lamminiitude pindala märksa suurem (põhjalikum andmestik soostuvatest ja muudestki lammirohumaadest sisaldub Pärandkoosluste Kaitse Ühingu (PKÜ) andmebaasis, paraku pole seegi veel täielik). Kuna varasemate inventuuride käigus enamasti turbalasundi tüsedust ega mulla tüüpi ei registreeritud, on sageli ebaselge, kas tegemist on märja lamminiiduga, soostuva lamminiiduga või lammisooga. Seetõttu võib lammisoode tegelik arv ja pindala olla esitatud tulemustest mõneti erinev. Näiteks Ilometsa jt (1995) hinnangu kohaselt on lammisoode pindala Eestis ~1000 ha (tabel 5) ehk siis enam kui kolm korda siin esitatust väiksem. Levik. Lammisoid esineb peamiselt Ida- ja Kagu-Eestis (joon 11) aeglase vooluga jõgede ääres. Viis lammisood on suuremad kui 100 ha. Neist neli asub Emajõe Suursoo soostikus, kuid suurim (248 ha) on Põhja-Eestis Soodla jõe äärne Keeveskisoo. Märkimisväärseid lammisoid on ka Halliste, Õhne ja Tänassilma jõe äääres Lõuna-Eestis ning Valgejõe ääres Põhja-Eestis. Piusa, Mustjõe (Koiva) ja Võhandu jõe äärde jäävad lammialad on valdavalt või täielikult kvalifitseeritud lamminiitudeks. Lääne-Eestis on vaid 12 lammisood üldpindalaga 219 ha, suurtel aladel Kirde-, Lääne- ja Edela-Eestis ning läänesaartel puuduvad lammisood üldse.
Ülikõrge üldhinnanguga (A) on kaitse all olevatest õõtsik-madalsoodest 17 ala (562 ha), kõrge hinnanguga (B) 68 ala (443 ha), olulisega (C) 56 ala (174 ha) ning madala või puuduva väärtusega (D) 2 ala (alla 1 ha). Niisiis on suurem osa (85%) kaitsealustest õõtsik-madalsoodest kõrge või ülikõrge looduskaitselise väärtusega. Peamiselt Kagu-Eestis asub osaliselt või tervikuna väljaspool kaitse- ja hoiualasid 44 kõrge looduskaitselise väärtusega õõtsik-madalsood (465 ha). Neist suuremad – Kivijärve soo Jõgeva lähedal (134 ha) ning Kar’asoo (Tupka soo) (106 ha) ja Sepasoo (30 ha) Värska ümbruses – on potentsiaalselt kaitse alla võetavate soode nn varinimekirjas. Ülejäänud õõtsik-madalsoode kaitsevajaduse määratlemine eeldab täpsemat analüüsi.
7.1.1.4 Lammisood (kasvukohatüüp 3.1.1.4) Lammisoid leidub jõest tavaliselt kaugemale jäävatel madalamatel lammialadel, kus muld on küllastatud niiskusega ka pärast üleujutust ning kus turvastumise tulemusena on kujunenud (ibejad) lammimadalsoomullad (Arold, 2005). Kohati leidub lammisoid ka suurte järvede ääres. Taimkattes valitsevad kõrgekasvulised tarnad – sale tarn (Carex acuta), luhttarn (C. elata), eristarn (C. appropinquata), sootarn (C. acutiformis), lünktarn (C. disticha) jt.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
90
0
20
40 km
Joonis 11. Lammisoode levik Eestis.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
91