Peenra-älve- ja peenra-laukakompleksid võivad säilitada oma struktuuri mitmete aastatuhandete vältel. Niisuguste pinnakoosluste suure püsivuse tagab nende koosnemine väga erinevate hüdrofüüsikaliste omadustega mikromaastikest – rabapeenardest, älvestest ja laugastest (Ivanov, 1981; Masing, 1988b).
3.1.1.2 Eesti soode tüübid Sood kujutavad endast kompleksset nähtust ning neid võib klassifikatsiooni eesmärgist sõltuvalt tüpiseerida erinevate kriteeriumide või omaduste alusel. Laialdaselt on kasutusel C. Weberi (1902, 1908) esitatud soode morfoloogial ning arengustaadiumil põhinev kolmikjaotus: 1. madalsood; 2. siirdesood; 3. kõrgsood ehk rabad. See soode jaotus koos mõnede täiendavate karakteristikutega on kasutusel ka Eestis (tabel 1). Võttes aluseks iseloomuliku veerežiimi ning valitsevad hüdrokeemilised tingimused, võib Eesti sood jaotada järgnevalt (Masing, 1975): 1. minerotroofsed sood, mis saavad oma vee nii sademe- kui põhjaveest; 1.1. soligeensed sood (allikasood) on valdavalt allikalise toitumisega; 1.2. topogeensed sood (nõosood) – siin valdab põhjaveeline toitumine; 1.3. limnogeensed sood (õõtsiksood ja lammisood), mis kujunevad veekogude kinnikasvamisel või neile on iseloomulik perioodiline üleujutus tulvavetega; 2. ombrotroofsed sood, mis toituvad üksnes sademeveest. Miksotroofsetele (segatoitelistele) siirdesoodele, mis sageli ümbritsevad rabasid, on iseloomulik kahesugune toitumus: mikroreljeefi kõrgematel vormidel (mätastel, peenardel) kasvavad taimed toituvad üksnes sademetega toodavatest toitainetest, mätta- ja/või peenravahedes saavad taimed osaliselt toitaineid ka põhjaveest.
TABEL 1. Soo põhitüüpide võrdlus nende troofsuse ja taimkatte alusel (Laasimer & Masing, 1995 järgi).
Iga maastikku võib käsitleda kui muutuvat bio- ja geosüsteemide kompleksi, mis on osaks kõrgemat järku süsteemist, ent võib samaaegselt olla jaotatud ka väiksemateks alasüsteemideks (Masing, 1982, 1984). Seetõttu on iga maastikuline paik mikropaikade kompleks, mida võib iseloomustada üksikute osiste ehk komponentide põhjal (joon 3). Rabamaastike korral on viimasteks mättad, mis omavahel kokku kasvades moodustavad peenraid, ja nende vahele jäävad madalamad mättavahed. Kui viimased on sügavad ning laiemad, kujunevad seal enamasti pidevalt vesised älved; raba kasvades võib osa älveid muutuda laugasteks ehk siis rabast vett välja juhtivateks ojadeks.
Komponendid: Rabamets
Puisraba
Me
Mättakooslused puurindeta rabapeenrail, rabanõlval Pu
Älvekooslused vesistes lohkudes või läbivoolualadel (märedes)
Mä
Äl
Veekooslused ujutaimedest (laugastes, niredes) Ve
Valdavalt ühe komponendiga ühtlikud ehk homogeensed kasvukohad: Rabamets
Puisraba
Mättaraba
Älveraba
Laukaraba
Kahe komponendiga liitelised ehk kompleksed kasvukohad: Pu + Mä Puis-mätta(peenra-)raba
Mä + Äl Mätta(peenra-)älveraba
Äl + Ve Älve-laukaraba
Mä + Ve Mätta(peenra-)laukaraba Kolme komponendiga liitelised ehk kompleksed kasvukohad Pu + Mä + Äl Puis-mätta(peenra-)-älveraba Pu + Mä + Ve Puis-mätta(älve-)-laukaraba Mä + Äl +Ve Peenra-älve-laukaraba Nelja komponendiga liitelised ehk komplekssed kasvukohad:
Tunnus
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
34
Soo tüüp Madalsoo
Siirdesoo
Raba
Veerežiim ja sellest tulenev toitumus (troofsus)
sademed, põhja-, pinna- ja tulvaveed; rohketoitelisus (eutroofsus)
sademed, vähem põhja- ja tulvaveed; segatoitelisus (mesotroofsus)
ainult sademed; vähetoitelisus (oligotroofsus)
Pinnareljeef
tasane või nõgus
tasane
kumer
Mikroreljeef
tasane või tarnamätastega
kõrgete sambla- ja villpeamätastega
vahelduv; mättad, peenrad, älved
Puurinne
sookask, kohati sanglepp ja kuusk, harvem mänd
ainult sookask ja mänd
mänd, harva sookask
Põõsarinne
madal kask, porss, pajud, paakspuu
madal kask (harva), porss (Lääne-Eestis)
puudub
Puhmarinne
puudub
kanarbik, sookail, sinikas, kukemari, küüvits, jõhvikas, hanevits
Rohurinne
liigirohke (angervaksa jt. rohunditega) või liigivaene (tarnadega)
lohkudes madasootaimed (soopihl, ubaleht jt.), mätastel rabataimed
liigivaene: tupp-villpea, murakas, valge nokkhein, rabakas, mudatarn
Samblarinne
valdavalt nn pruunsamblad (pärislehtsamblad)
mitmekesine, mätastel (või vaibana) turbasamblad
valdavalt turbasamblad
Turvas
valdavalt puitu sisaldavad turbad
valdavalt tarna- ja sfagnumiturvas
ainult sfagnumiturvas
Pu + Mä + Äl + Ve Puis-mätta(peenra-)-älve-laukaraba
JOONIS 3. Eesti rabade maastikulised ja fütotsönoloogilised osised ehk komponendid, mis omavahel kombineerudes moodustavad rabakompleksi (massiivi, laama) (Masing & Paal, 1998).
Paal (1997) on soodes eristanud 10 kasvukohatüüpi (lisa II). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide täiendatud versioonis (Paal, 2001)54 on soode kasvukohatüüpe määratletud ainult viis, kuid seal on lisandunud 11 alatüüpi. Kuna käesoleva projekti käigus oli kasvukohatüüpide määramisel aluseks J. Paali poolt 1997. a avaldatud raamat, esitatakse kasvukohatüüpide nimetused ja koodinumbrid järgnevas tekstis vastavalt sellele. Kasvukohatüüpides esinevatest eri tüüpi kooslustest ning nende liigirikkusest annab ettekujutuse tabel 2.
54 Kättesaadav: http://www.botany.ut.ee/jaanus.paal/etk.klassifikatsioon.pdf%2022.04.2013
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
35