maitsenauding Suvega ennast suureks söönud lesta (ingl flounder) tipphooaeg Eestimaal on käes. Meie kuulsal küliliujujal on maailma meredes arvukalt suuremaid ja maitsvamaid sugulasi, kes väärivad lähemat tutvustamist. Atlandi hiidlest (ingl white halibut, paltus) on kõrge valgusisaldusega üsna rasvane kala, mõõtmetelt kõige suurem lestlane. Vabas looduses kasvava hiidlesta varud on meredes ohtlikult kahanenud, mistõttu suur osa hiidlestadest kasvatatakse tänapäeval juba farmides. Kala mahlane valge liha on nii paks, et ahju pannes tuleb hiidlesta külgedele sälgud sisse lõigata, sest muidu ei küpse ühtlaselt läbi. Rasvhappelises koostises on ülekaalus küllastumata rasvhapped. Kala on arvestatav A- ja B12-vitamiinide ning trüptofaani allikas.
Süvalest (ingl black halibut, greenland halibut) on hiidlestast väiksem, aga lestlastest kõige rasvasem (14– 16%). See kala sobib küpsetamiseks igal moel, näiteks venelased oskavad teha superdelikatessi – musta paltuse balõkki. 100 g kala katab 150% D-vitamiini ja 52% seleeni ööpäevasest vajadusest.
ringi ja nende kvaliteet ei sõltu aasta ajast. Toiteväärtuselt on tavaline lest ja merilest sarnased. Siiski on merilest enam hinnatud oma valgema ja mahlasema liha pärast. Merikeel (ingl dover sole, common sole) on tippklassi kala. Teiste lestlastega võrreldes on merikeele valge liha tihedam, unikaalse mahlase maitsega. Lisaks on seda kala lihtne ja kerge fileerida. Veel 100 aastat tagasi oli merikeel eurooplaste igapäevasöök ja merilesta peeti n-ö vaese mehe toiduks. Tänaseks on meri merikeelest tühjaks püütud ja turul on pakkuda peamiselt kasvanduste kalu. Kala hind on tõusnud ebanormaalsetesse kõrgustesse ja nii võib seda tõepoolest väga maitsvat kala leida vaid tipprestoranide menüüst.
Atlandi merilest (ingl plaice) sarnaneb välimuselt tavalise lestaga, ainult kala seljal on selgelt äratuntavad oranžid laigud. Kalade suuruse ja liha kvaliteedi määrab suuresti ära kalade elukoht. Paldiski lahe lest/merilest on märgatavalt väiksem ja lahjem kui lõunapoolsematest soolasematest Taani vetest püütud liigikaaslane. Põhjamere ja Norra mere lestad on sedavõrd paksud, et kõlbavad juba tööstuslikult fileerida. Õnneks ei näita merilesta ja tavalise lesta varud lõppemise märke. Mõlemat kala (ka fileena) on turul aasta
Väikesuulest (ingl lemon sole) jääb nii välimuselt kui ka liha kvaliteedilt merilesta ja merikeele vahele. Kujult veidi ovaalsem, vaid nahk on siledam ja marmorja punaka välimusega. Kammeljas (ingl turbot) on oma õrnvalge, suurepärase maitsega valge liha poolest üks põhjapoolkera parimaid kalu. Kahjuks, nagu merilestagi puhul, on meie merest püütud kammeljas väike ja lahja. 2,5–3,5 kg suurused Põhjamere ja Norra mere kammeljad on klass omaette. Nende peen rafineeritud maitse on kalade eest küsitavat kõrget hinda väärt. Eriti hõrk ja rohkelt želatiini sisaldav on kammelja uimeluude ümbruse sidekude. Kala sisaldab tähelepanuväärivas koguses B3- ja B12- vitamiine ja seleeni. www.kalakala.ee/et/kasulikku/heateada/lestlased
Toiteväärtuste võrdlev tabel 100 g Energia kcal Valgud g Rasvad g Kaalium mg Naatrium mg
Lest 87,6 18 1,6 396 65
Merilest 87,1 18,2 1,5 321 92
Atlandi hiidlest 110 20,6 2,4 398 64
Grööni hiidlest 189 12,4 15,6 306 86
13
Väikesuulest 82 17,1 1,4 230 95
Merikeel Kammeljas 86 95 18,7 16 1,1 3,0 315 240 120 120
Merikurat 76 14 1,5 400 18
Sinikarbid 86 12 2,2 320 286