Gurmaan (detsember 2018)

Lehe koostas Ekspress Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Detsember 2018

Kui Pärnusse, siis

Cafe XS!

Maitsvad söögid, kohapeal valminud koogid ja kuumad joogid ootavad Teid Pärnu vanalinnas!

Munga 2, Pärnu

www.cafexs.ee Lisainfo ja broneerimine:

uuskohvik@gmail.com

EBD GROUP

Mõisa viinaköögis

valmistatakse taas (õuna)napsu Atla mõisa on taas ehitatud viinaköök, kus valmistatakse meie kauni kodumaa ühest levinuimast kullast ehk õuntest meeldivaid napse. Nimelt siis õunaviina või õunabrändit, millest osa läheb pudelisse haljana, osa näeb aga klassikalisel kalvadoslikul kombel ka tammevaati. Kes on need mehed ja miks nad on võtnud ette kohaliku napsi ajamise?

A

tla mõisas paikneva peennapsivabriku loomise taga on kolm rohkem või vähem kohalikku meest – Tiit Rahkema, Raivi Juks ja Sulev Tammel, kes kõik soovisid luua midagi uut millestki, mis meil kohapeal kasvab.

Mõtted hakkasid meestel viinaköögi ehitamise ja õunapuskari ajamise ümber tiirlema juba 2016. aastal. Praeguseks on viinaköök aga peaaegu valmis, “keetes” ja villides juba esimesi saake.

Kohavalikul leidsid asutajad, et parim koht viinaköögi rajamiseks on Atla mõis, mille eelnev tuntus turistide seas on mõisapere suure töö tulemus ning annab ka napsimüügile hea stardikiirenduse. Halba ei tee seegi, et mõisaperemees ise on üks napsivabriku loojatest. Praegu tegutsetakse veel õhinapõhiselt ehk kõik kolm meest keedavad õunaveini viinaks oma põhitöö kõrvalt ja peamiselt nädalavahetustel.

Millest aga ikkagi idee viinaköök rajada?

„Meil kõigil on selle ideeni jõudmisel oma tee ja lugu. Minu puhul toimus see tänu reisidel proovitud napsidele ja maitsetele, mis said siis ka koju kaasa toodud. Tasside, taldrikute ja muu sellise träni tassimine tundub mulle tobe. Kodus saab nii mängida sõpradega mängu „Reis ümber maailma” – seda siis, kui

baarikappi on kogunenud juba arvestatav kogus „nuppe”. Igal joogil on ju oma lugu, aeg, seiklus, emotsioon,” selgitab Rahkema viinaköögi algust.

Teine Atla õunaviina looja ehk Atla mõisahärra Raivi Juks peab vajalikuks arendada edasi oma mõisa, et taastada koha kunagine hiilgus ning ehitada üles ammune viinaköök, mis 1905. aastal maha põletati.

Viinaköögis peab aga ka ju midagi tootma, mitte niisama muuseumi pidama.

Kõigi kolme mehe taustalood on andnud Atla õunaviinadele ka nimed: kuna Tiidu suguvõsa on pärit Raikkülast – kohast, kus peeti Paka mäe kärajaid ja algas Jüriöö ülestõus –, pandi ühele joogile nimeks Muistne õunanaps. Atla mõisahärra osaluse ja viinaköögi asukoha järgi sai teisele joogile nimeks Mõisahärra õunanaps. Raplast pärit muusiku Sulevi järgi, kelle hinges helisevad parimate sõpradega koos olles meeldivad mõtted ning meloodiad, sai kolmas Atla jook nimeks Helisev õunanaps. Peatselt on aga sortimenti lisandumas ka mõnusad naistekad ehk Vanaema kirsinaps ja Mõisaproua kirsinaps.

Puhtast õunast puhta napsini

Praegu on viinaköögis olemas Saksa tehase Mülleri valmistatud padadestillaator Aroma, mis mõeldud just puuviljafermentide destilleerimiseks, et säilitada kõik peened

aroomi- ja maitsenüansid. Ühe keetmisega destilleeritakse vedelik ära kahel korral ning masinast niriseb välja juba puhas ja selge õunapiiritus ehk eau de vie. Praegu destilleeritakse masinas õunaveini, kuid tulevikus, kui Atla mõisa tekivad suured kääritusnõud ja õunaaed kasvab suureks, hakatakse oma viina ajama kohapeal käärinud siidrist, veinist ja õunamassist. „Me otsime Eesti teed õunaviina levitamisel ning olukordade ja toitudega sobitamisel. Oleme oma tee väga alguses, kuid püüame kasvada üheks Eesti visiitkaardiks, üheks meie riiki tutvustavaks diplomaadiks. Tahaks saada joogiks, millega teised mujal oma „Reis ümber maailma” mängivad,” räägib Rahkema.

Aromaatseid õunanapse soovitavad Atla mehed tarbida võimalusel brändi-, grappa- või konjakiklaasist, et napsu aroomid joogist välja pääseksid, soovitavalt toatemperatuuril. Nagu Rahkema ütleb, ei maksa käsitöönapsust oodata masstoodangu keemiat, värve ega muid lisandeid. „Praegu on meie joogid veel vähestesse kohtadesse müüki jõudnud, kuid soovime muidugi, et tuntus oleks suurem – küsige oma kodupoest, -restoranist ja -baarist, kas neil on Atla napse. Kui ei ole, siis juhatage baarmenid ja poodnikud meie juurde,” ütleb Rahkema lõpetuseks.

Helisev õunanaps: pehmemaitseline õunanaps (õunaviin), mida saab hõlpsalt soojalt tarbida, sest kasutatav omatehtud piiritus on kõrge kvaliteediga.

Mõisahärra õunanaps: pehmemaitseline õunanaps, mille maitseid ja aroome on tugevdatud, et sobida magustoitude ning puuviljade kõrvale.

Muistne õunanaps: pehmemaitseline ja klassikaline õunabrändi Ameerika ning Prantsuse tamme maitse ja aroomidega. Sobib juua kohvi kõrvale.

Atla napse on võimalik osta • • • • • • • • • • • •

Kaubamaja Toidumaailm Tallinna Lennujaama poed Liviko kauplused Leib ja Resto Restoran Mantel&Korsten Vein ja Vine Ülikooli kohvik Kauplused Taluturg La Copita pood Raplas Väärt Raplamaa Toode SiidriMaja Pargiresto Raplas

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST. 3

Pits viina ja ümber kukkunud kuusepuu

J

Foto: Rene Lutterus

õuludeni on minna veel kümmekond päeva Kolgata teed. Teed, mille veerele on kasvanud puhmana aina suurenevad soovid ning nõudmised kuuse, õhtusöögilaua, kingituste ja üldise meeleolu järele. Pole ime, et jõulude saabumise ajaks on sellest pühalikust tähtpäevast lootusetult villand saanud, kui juba alates oktoobrikuu keskpaigast ronib plastikust jõuluvana nii mõnegi vanalinna suveniirikaupluse uksel laulu “Tiliseb-tiliseb” saatel halastamatu järjekindlusega mööda nööri üles-alla. Kõike on saanud liiga palju. Jätame jõulud ära? Nii drastiliseks ei ole vaja minna. Lahendus on lihtsam kui võiks arvata.

Pühadestress on täiesti aus ja ametlik teaduslik termin, mis rõhub enamikku inimesi nii jaanipäeva, vabariigi aastapäeva, oma sünnipäeva, kuid kindlasti ka jõulude ja aastavahetuse aegu. Mure pühadestressiga seisneb aga selles, et see on tekkinud 100% meie peas. Lapsed ei armasta meid vähem, kui ei saa kotitäit kinke, abikaasad ei tule kallale, kui seakints ei ole perfektselt mooritud, ning vanemad ei hülga, kui kuusk ei ole sajandite jooksul sisse töötatud peretraditsioonide järgi ehitud. Võtke vabalt, laske käed rippu ja keetke üks kuum glögi.

Kui aga siiski pühadest rääkida, keskenduge heale toidule, mõnusale joogile ning sellele, et veeta pere ja lähedastega lõbusalt aega õues, muuseumis, teatris või maakodus lihtsalt tühjast-tähjast vesteldes. Uskuge Martin Hanson – ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju, ega ka see, kes korraldab parima jõulupeo. Untsus on asi aga siis, kui jõulude ajal ei ole kellelegi helistada, või veel hullem – su enda telefon ei tilise heade soovide avaldajate kõnedest.

Olge rõõmsad ja olge koos! God jul!

Väljaandja: AS Ekspress Meedia Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@ekspressmeedia.ee Reklaam: Cerli Juhkam, cerli.juhkam@ekspressmeedia.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeeida.ee Keeletoimetaja: Riina Palmiste, riina.palmiste@ekspressmeedia.ee Trükk: AS Printall

Detsembris leiab igaüks Villa Ammendest unustamatu elamuse või kingiidee – maitsvad jõuluroad ja talvised kokteilid restoranis iga päev, meeliülendav muusika, jõuluehteis saalid, praksuv tuli kaminas ja küünlasära.

JÕULUKUU PAKKUMISED VILLA AMMENDES ๏ Jõulumenüü ja talvised kokteilid restoranis iga päev 29 € ๏ Pühapäevased jõululõunad elava muusikaga 25 € ๏ Eelmiste aastate menukaim jõulupakett: valikus lihad koos lisandite, jõulujoogi ja piparkoogitiramisuga. Toome koju või katame piduliku laua restoranis. Pakett on mõeldud kümnele, hind külalise kohta 25 € ๏ Ööbimine Deluxe toas kahele koos à la carte hommikusöögi ja parkimisega alates 78 €/öö ๏ Ainulaadne kingitus: Villa Ammende kokkade sahver – eestimaisest toorainest valmistatud E-ainete vabad hoidised, mis on pakitud eritellimusel valminud ehtsast Eesti kasepuust karpi. Sahver 175 € ๏ Küsi pakkumist ka jõulupidudeks!

MAAGILINE AASTAVAHETUS VILLA AMMENDES Pidulik õhtu austrite ja šampanjaga, nelja- või kuuekäiguline erimenüü, meelelahutuseks elav muusika ja illusionist. Hind 99 € / 109 € Kõike seda saate ise nautima tulla, kinkekaardina kinkida või endale koju või kontorisse tellida. Villa Ammende imeline jõulumaailm ootab Teid!

Täpsem info ja broneerimine: www.ammende.ee, sale@ammende.ee, tel 447 3888

VILLA AMMENDE, Mere pst 7, 80010 Pärnu

PERSOON

Viie tärni peakoka

Andrei Šmakovi glamuurne elu Moskvas Venemaa ja Moskva põhjatu isu uue ning vägeva gastronoomia järele on lennutanud nii mõnegi Eesti tippkoka sellele tõotatud maale restoranidesse ja hotellidesse uusi suundi levitama. Kuulsaim neist on Andrei Šmakov, kes tüürib juba viis aastat juhtiva peakokana Moskva ühe suurima hotelli gastronoomset arengut.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Erakogu, Metropol, Lauri Laan

6

Š

makov on üks vähestest Eesti tippkokkadest, kes on suutnud väljaspool Eesti kööke ja restorane väga kõrgel tasemel läbi lüüa. Varem on olnud Peeter Pihel maailma kahekümne parima restorani hulka kuulunud restorani Faviken Magasinet sous-chef. Tallinnast pärit kokk Artur Kazaritski töötas pikalt maailma ühes olulisemas köögis, restoranis Geranium. Samuti on paljud kokad käinud maailma tippude juures praktikal ja praegu on maailma parimaks nimetatud restorani Eleven Madisson peakokk Eesti juurtega Dmitri Mägi. Šmakov on aga ainus Eestist pärit kokk, kes juhib Moskva kesklinna tipphotellis Metropol keskmise suurusega kokkade armeed. Praegu on mehe alluvuses kokku 56 kokka, kes on kõik kõrgelt treenitud ja kogemusega noažonglöörijad. Nendega peab peakokk saama hakkama nii konverentsilaudade katmise, restoranide ja kohvikute toitude valmistamise kui ka 400 numbritoa teenindamisega hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

“Metropol hotellina on ikka tehas – toodame iga päev viie tärni toite nagu konveieril. Kui on konverents, siis 600 inimesele, vahel on inimesi vähem, vahel aga rohkem,” selgitab peakokk.

Peale selle juhib Šmakov hotellis asuvat ning kuulsa Venemaa kaupmehe ja innovaatiku Savva Mamontovi järgi nime saanud fine dining’u restorani Savva, mis on hääletatud Moskva parimaks hotellirestoraniks. Praegu on restoran küll suletud, sest toimuvad ümberehitused ja uuendused – nii menüüs kui ka sisekujunduses. Prantslaste kokku pandava maailma suurima restoranide nimekirja La Liste järgi esisajas paiknev restoran avatakse taas järgmise aasta kevadel. Šmakov aga lisab, et sisult jääb restoran ka pärast avamist samaks – jääb pakkuma oma stiili ehk Eesti-Põhjala kööki, millesse segatud Vene köögi parimad maitsed.

“Viimased viis aastat on läinud ülikiirelt, eriti kui tuleb elada kahe linna vahel. Samas on olnud meeletult põnev ja arendav aeg. Sellised võimalused, olgugi et rasked ja perele keerulised, ei kuku just tihti sülle. Õnneks olen teinud Moskvas ka ümberkorraldusi ning kui varem olin pigem kokkade juht, toitlustusjuht, siis nüüd olen ikka peakokk. See

tähendab, et iga päev on ikka nuga käes ja teen süüa – teen seda, milleks olen treenitud ja mida armastan,” mainib Šmakov. Šmakovi tee restoranimaailmas algas kruiisija liinilaevadel kokana töötades. Jätkus Tallinnas restoranide Bonapart, Kadriorg ja Ribe peakokana, pärast mida asutas koos abikaasa Lenaga Narva maanteel restorani Zebra, millest on praeguseks saanud palju kiidetud ja armastatud restoran Tar Tar. Kõigele muule lisaks on Šmakov jõudnud praktiseerida pikalt restorani Noma köögis Rene Redzepi käe all – just sealt sai Andrei enda sõnul oskuse töötada kiiresti ja hinnata toorainet ning nägi, kuidas juhtida kokkade armeed.

Andrei Šmakovi nimi pole tundmatu ka venelastele laiemalt, kuna ta on kohtunik väga populaarses saates “Masterchef Junior”. Lisaks on Šmakov võtnud ette olla pedagoog ning tõsta sealsete kokkade taset.

“Tase on kokkadel pisut madalam või sama, mis meil, kuid neid, kes soovivad tippu saada, on meeletult palju. Seda ei anna võrrelda Eestiga, kus igast kokast tuleb hoida kinni kui kullast. Venemaal on aga köögitalente tuhandeid ja neid poleerides tulevad välja tõsised teemantid, kes hakkavad lähematel aastatel Moskva gastronoomset palet tõeliselt kõrgele viima,” mainib Šmakov.

Kuid olgu minevikuga, kuidas on. Läheme tagasi Moskvasse, glamuurse ja Põhjala maitseid otsivate näljaste moskoviitide juurde.

Meie hotellirestoranis maksab näiteks tavaline 2008. aasta pudel Châteauneuf-duPape’i 300 eurot ja seda ostetakse kui vett.

Venelased janunevad Põhjala järele

Šmakovit peetakse üheks nendest kokkadest, kes arendavad Venemaa pealinnas nii-öelda uut Vene kööki, mis tähendab, et arhailine, traditsiooniline ja toorainele keskendunud küla-, trahteri- ja mõisaköök tuuakse koos 21. sajandisse. Moskva ei ole aga Šmakovile muidugi esimene välislähetus, mees aitas mõnda aega tagasi tõmmata Peterburis käima restorani Lapland. Uue restoraniga Metropoli hotellis jätkab peakokk uue Vene köögi arendamist, lisades sellele jooni nii Põhjala, Aasia, aga ka Eesti kogemustest.

Kuid mis see uus Vene köök ikkagi on? “Selle võiks

PERSOON kokku võtta nii, et kõik on väga lihtne: lihtsad toorained, alati hooajalised toiduained, lihtne filosoofia, aga sinna juurde head ja klassikalised vanaemade retseptid. Me ei taha ju enam ammu süüa toitu, mida sõime nõukogude ajal. Me oleme ambitsioonikad noored kokad, kes kolavad maailmas ringi, õpivad parimatelt ja praktiseerivad kõige paremates köökides.

Tahame näidata, et Vene köök on tõsiseltvõetav gastronoomia,” selgitab Šmakov.

Moskva restoranikultuuri kohta ütleb aga Šmakov, et umbes kaks kolmandikku toidukohtadest on tasemel ja pakuvad tõeliselt head toitu. Kuid erinevalt muudest pealinnadest on Moskva kõige populaarsemad restoranid rahvusköögid – peamiselt Kaukaasia ja Aasia köögid: Aserbaidžaani, Usbeki, Gruusia, Hiina.

“Nende restoranide kokad ja omanikud toovad tooraineid otse päritoluriigist ning valmistavad roogi täpselt vastava köögi reeglite järgi. Kui pakutakse pilaffi, kasutatakse kindlasti rasvasaba ja kollast porgandit. Samuti on Moskva restoranidel lihtsam saada näiteks Dagestani talleliha, mida praadida Moskva turult ostetud udararasvas. Seda kvaliteeti ja pikkade köögitraditsioonide maitset ei ole võimalik mujal jäljendada,” selgitab kokk.

Kui varem usaldati restoranis toitude valmistamisel kokka ja kööki ning oldi rahul ka hindadega, mida nende toitude eest maksti, siis praegu on Šmakovi sõnul kõik restoranis käijad kõvad “gurmaanid”, kes arvavad, et teavad, mismoodi peaks mingi toit maitsema ja kui palju maksma. Eksimuste korral minnakse

seda aga kohe sotsiaalmeediasse kuulutama.

“See muudab töö ja arengu natuke raskeks.

Huvitav on aga see, et praegu ei ole vaja enam Moskvast kaugemale sõita, et süüa kvaliteetseid maailma toite. Moskvas on palju hipsterkohti, palju burgerikohti ja nii edasi. Aga need, kes Moskvasse külla tulevad, soovivad ikkagi süüa kohalikke toite – kui tahavad trendikat, uut Vene kööki maitsta, lähevad White Rabbitisse, kui klassikalist Vene kööki, lähevad Pushkini restorani,” mainib kokk.

Aga … kohalikud sööjad soovivad nüüd aina enam tunda New Nordicu kööki, mis hakkab mujal juba vähe vaibuma. Venemaale hakkab see puhtam, vähese valmistamise ja puhaste maitsetega köök alles jõudma.

Raha on Moskvas palju

Iga nädal Tallinna ja Moskva vahel pendeldava kokana näeb Šmakov hästi ära erinevused väikese Tallinna ja metropolina tuntud Moskva vahel. Peamise erijoonena just gastronoomia vallas mainib kokk ära, et Moskvas on kokkadel ja restoranipidajatel rohkem ambitsiooni, soovitakse rohkem saavutada. Samuti on Moskvas palju rohkem raha – palju-palju rohkem. Samuti rohkem külalisi, jälle paljupalju rohkem.

“Kui Eestis arvutatakse, kui palju restoranis raha kulub ning koht valitakse selle järgi, siis Moskvas ei hooli sellest keegi. Restorani minnakse, et süüa, nautida, aga ka, et näidata teistele, mis võimalused on. Meil hotellirestoranis maksab näiteks tavaline

T Laia õllevalikuga spordioaas Tallinnas

allinna vanalinna ääres asuv restoran Beer Garden pakub Euroopa köögi vaheldusrikkust näitavat à la carte menüüd, mille kõrvale serveeritakse 15 kraanist kvaliteetset vaadiõlut. Muuseas, viimases kraanis on pidevalt muutuv külalisõlu. Restoranis saab koos sõprade ja perega mõnusalt aega veeta ning nautida õlle ja maitsva suupistevaagna kõrvale ka mitmesuguseid spordisündmusi.

Nädala sees kl 12.00–15.00 pakub restoran maitsvaid päevapraade. Päevapraed on Beer Gardenis hõrgud ja kodused, näiteks serveerime koduseid käsitöövorste ahjukartuli ja koores mooritud hapukapsaga või paneeritud kanakintsuliha riisi ja toorsalatiga.

Peale selle on võimalik broneerida lauda suurema seltskonnaga kohtumiseks, olgu tegu väiksema või suurema sündmusega. Jõuludele mõeldes valmib restoranil peatselt ka eraldi grupimenüü spetsiaalselt jõululaua tarvis.

Rikkalikust joogikaardist leiab nii kanget alkoholi, 26 eri sorti pudeliõlut kui ka veine ja šampanjat.

Beer Gardenis on tõeliselt mõnus sõprade seltsis nautida spordisündmusi jalgpalli- ja hokimängudest kergejõustikuni välja, sest spordisõpradele mõeldes on restoranis suured ekraanid, külm õlu ja suur suupistevaagen kõigi restorani suupistetega.

Meeldejääv õhtu on garanteeritud!

Inseneri 1 / Aia 10 | Avatud P–N 11.30–23.00, R–L 11.30–02.00 Broneerimine tel 688 0013 | info@beergarden.ee | www.beergarden.ee

Tulge meile külla ja me pakume Teile mitu põhjust jääda!

PERSOON 2008. aasta pudel Châteauneuf-du-Pape’i 300 eurot ja seda ostetakse kui vett. Restoranides tehtud kulutusi tagasi ei hoita,” mainib kokk.

Erinevused on ka restoranide omanike poolel: Eestis on tihti restoranide omanikud kokad ise või mõni selleks mõeldud firma.

Moskvas on aga hotellidel ja restoranidel omanikeks “onud”, kellel on väga palju raha ning seda kulutatakse nii palju, kui vaja. Kui Eestis ajavad restoranipidajad iga senti taga, ehitavad menüüsid üles 100% efektiivsuse peale, siis Moskvas kulutatakse silmagi pilgutamata raha uutele köögiagregaatidele ja toorainetele.

“Loomulikult aetakse taga, et restoran oleks isemajandav ja ei saa panna menüüsse toite, mis ei müü või mille hind on liiga kõrge. Kui aga on vaja teha müügi ja kvaliteedi parandamiseks kulutusi, siis sellega ei koonerdata,” mainib peakokk.

Eesti on üldiselt aga arengus kaugel ees

Ühes peab aga Šmakov nõustuma – Eesti kokad ja restoranid on üldjuhul oma tasemelt Moskvast ning Venemaast eespool. Eduloo taga on asjaolu, et kokkade arusaam toidust on muutunud ning selle revolutsooni taga on Šmakovi hinnangul Tõnis Siigur oma restoranidega.

“Nende tulekuga, Noa tulekuga, toimus revolutsioon restoranide menüüdes. Seni olid menüüd igavad, pearoad olid kõigil samad – veisefilee, pardirind, valge kala. Nüüd tehakse

põnevaid asju, menüüd on keerulisemad ja tase palju kõrgem,” lisab Šmakov. Ühes kohas aga, kus Eesti on selgelt teistest maas, Moskvast kaugel maas, on toidutarkus ja teadmine, mida ja kuidas süüa. Seda teavad kõik restoranipidajad ja ka Šmakov, kellel on mitme restorani ja riigi kogemus. Rumalus ei lase meil areneda. Suurim osa rumaluses on aga sellel, et ei tulda restorani õppima, uurima, küsima. Tullakse näitama oma tarkust – tarkust, mis on puudulik.

“Meil oli Tallinnas külaline, kes sõi tartari.

Pärast söömist küsisin, kuidas maitses. Mees vastas, et väga hästi maitses, kuid ei saanud täpselt aru, millest see tehtud oli. Ma siis pärast väikest pausi ütlesin, et see on toores veiseliha.

Seepeale külaline ehmus ja küsis kõvahäälselt: “Mida, ma sõin just toorest liha?” Tema arvas, et see roog oli tomatitest,” naerab Šmakov ja lisab, et väga palju kordi on tal palutud tartar ka pooltoorena serveerida.

Jätame lihad ja külalised korraks kõrvale ning keskendume hoopis sellele, et Eesti kokk on maailma tipus. Seda juba viis edukat aastat. Šmakov ja tema kolleegid, kellel on õnnestunud minna maailma vallutama, tõestavad jälle, et riigi väiksus ei tähenda restoranimaailmas midagi.

Olgu, kuidas on, aga Moskvaga seob Šmakov end ikka edasi ning tagasitulemise plaane praegu ei pea. Restoran Tallinnas on juhitud, töö Moskvas ülipõnev ja kokatöö pakub palju pinget.

KALEVI JAHTKLUBI

Seltskonnad kogunevad kõik Kalevi Jahtklubi restorani

R

estoran, mis üllatab kliente aasta ringi maailma eri nurkadest pärit hõrgutistega, pakub suvel suurel terrassil pelgupaika argipäeva eest, talvel soojendab aga elava tulega kamina ääres üles ka kõige külmema hinge.

Toidule lisaks pakub jahtklubi restoran imelisi vaateid: sadamasse tulevaid ja sealt lahkuvaid purjekaid, suvel kaldal purjeid rigavaid lapsi, rõõmsalt ootusärevaid mereleminejaid. Talvel saab aga jahtklubi akendest niisama Pirita jõele piiluda ning teha plaane järgmisteks (mere)reisideks.

Mereäärne restoran ei tähenda aga, et söök oleks mõeldud ainult purjetajatele või merega seotud inimestele. See kaunis ja hubane paik on mõeldud kõigile, kes teavad midagigi heast toidust ning tunnevad rõõmu meeldivast ajaraiskamisest mõnusas seltskonnas.

Uus menüü on rahvusvaheline nagu meri ise

Kalevi Jahtklubi on tulnud äsja välja täiesti uue talvise menüüga, mis on rahvusvaheline nagu meri, kust tuleb ka enamik menüü roogadest. Suund on võetud pigem kala ja mereanni suunas, kuid menüüs on ka piisavalt head liha ja taimetoitu, et söönuks saaks kogu seltskond. Menüüs leidub toite nii 10

Kalevi Jahtklubi restoran Pirital võtab juba 15 aastat vastu inimesi, kes soovivad lisaks heale toidule ja joovastavatele jookidele nuusutuda pisut mereõhku, vaadata kaugusse, nautida imehead toitu ning elada kaasa merelt tulnud meestele, nende kannatustele ja ekstaasidele. Jahtklubi pole aga ainult purjetajaile, head toitu jagub kõigile.

Aasia, Vene, Itaalia kui ka Eesti köögikunstist – peakokk on need road kokku noppinud nagu meremees sadamatest mälestusi.

Pakutakse võimalikult mitmekesist valikut, et oleks ikka ja jälle põhjust tagasi tulla.

Põhjuse tagasitulekuks annab ka lõbusas võtmes teeninduskultuur, mis võtab kõik uudistajad ja külastajad vastu juba uksel.

Kalevi Jahtklubi teeb eriliseks seegi, et restorani köögis töötavad kokad, kes on samas kohas leemekulpi liigutanud enam kui 20 aastat ning tunnevad kliente kui oma peopesa. Kokkade maitsev ja toitev talvine menüü on põhiline, mida tuleks jahtklubi restosse uudistama tulla. Selleks aga, et restoranis oleks pidevalt ka uut hõngu, teeb menüü – peamiselt siis talvise aja tummisema ja suuremate üllatustega menüü – iga kord uus Eesti tippkokk. Jahtklubi on aidanud aegade jooksul nii Ants Uustalu kui

ka Joel Ostrat. Selline menüüde loomine toob alati söögikohta uut verd ja hingamist ning annab ka püsiklientidele võimaluse uuteks maitseteks.

Suvine menüü on üldiselt tugevalt kaldu kergemale ampsule ning kalale ja mereannile, mida on hea merelt tulles ampsata või kuuma ilmaga terrassil nautida.

Talvel läheb menüü tummisemaks, mis tähendab lisaks kaladele veise, pardi ja muu liha lisandumist valikusse. Samuti muutuvad rammusamaks nii eelroad kui ka magustoidud.

Suuremad peod ja kogunemised saab korraldada klubiruumis

Uue aasta alguses on restoranil plaan hoone renoveerida, mis tähendab täiesti uut ja heledamat sisekujundust, aga ka

seda, et kõik, mis on seni oluline olnud – hubasus, sopilisus, personaalsus, head maitsed ja toidukoha unikaalne kamin – jäävad ikka omale kohale. Kõik ikka selleks, et muutuda veel paremaks, kaotamata ära ühtegi praegust tugevust, mis kliente ikka jahtklubi restorani tagasi toovad.

Kui on aga soov koos suurema seltskonnaga kaeda, kuidas jahimastid tuules kõiguvad, on Kalevi Jahtklubis ka 50 inimesele mõeldud privaatne ruum, mis sobib hästi elu lõbusamate seikade tähistamiseks. Uues klubiruumis saab pidada maha nii meeleolukad sünnipäevad, viia läbi einetega seminare ja firmakogunemisi, aga ka saata viimasele teele mõne lähedase inimese.

Uus klubiruum mahutab ära suuremagi seltskonna ning alati leitakse lahendus seltskonna söögi- ja joogieelistustele.

Niisiis ... meri ei ole ainult kaluritele või hulludele, vaid kõigile – meri kosutab hinge ja lahutab meelt. Mis saaks olla parem, kui nautida värskes mereõhus kaugusse vaadates üht linna parimat kööki. Ning kui ei ole aega tulla õhtul või hommikul, tulge lõunale – restoran pakub iga päev valikut roogi soodsate hindadega.

Tulge uudistama ja tere tulemast Piritale!

VAHUVEIN

Šampanja

ehk vahuvein, milleta pidu on lihtsalt kogunemine Igaks juhuks tasub üle korrata, et šampanja nimetust võib kasutada üksnes Prantsusmaal Champagne’i maakonnas valmistatud vahuveini kohta. Ülejäänud mullijoogid on lihtsalt vahuveinid, mitte šampanjad, isegi juhul, kui need on valmistatud täpselt samal, nn traditsioonilisel ehk šampanjameetodil (pr méthode champenoise). Sellised on näiteks cremant, franciacorta ja cava.

Tekst: Silja Luide Fotod: Silja Luide ja Margus Johanson

K

õige lühemalt võib ilmselt traditsioonilise meetodi kokku võtta öeldes, et vahuveini teine kääritamine toimub pudelis. Kogu protsess saab alguse viinamarjadest mahla pressimisega, kusjuures pressitakse tervest kobarast ja on rangelt paika pandud, kui palju võib ühest kobarast mahla välja pressida. Kvaliteetsemate ja hinnalisemate šampanjade tootjad kasutavad ainult esimese pressi mahla, aga nii mitmedki suurtootjad ka teise ja kolmanda pressi oma.

Viinamarjadest saadud mahl kääritatakse veiniks. Baasveinidest segatakse kokku cuvée, mis villitakse klaaspudelisse ning millele lisatakse veini, suhkru ja pärmi segu (pr k liquer de tirage). See alustab teist käärimisprotsessi, mille käigus suhkur muutub alkoholiks ja tekib süsihappegaas.

Pudelid asetatakse horisontaalselt ja neil lastakse seista vähemalt 15 kuud, vintageehk aastakäigušampanjadel minimaalselt kolm aastat. Seejärel keeratakse pudeleid spetsiaalse aparaadiga (pr k remuage), samal ajal põhja ülespoole tõstes, et pärmisete koguneks pudeli kaela. Pudeli kael külmutatakse lämmastikulahuses ja külmunud settest jäätükk eemaldatakse koos korgiga. Pärast seda lisatakse vahuveinile veini ja suhkru segu (pr k dosage), mis määrab ära ka šampanja magususe. Pärast pudelile korgi pealepanekut lastakse sellel veel kolm kuni kuus kuud keldris seista. Šampanja valmistamiseks kasutatakse peamiselt kolme sorti viinamarju – punaseid Pinot Noiri ja Meunier’d ning valget Chardonnay’d. Alates 2010. aastast on lubatud kasutada ka Fromenteau’ (Pinot Gris), Pinot Blanci, Petite Meslier’ ja

Petite Arbanne’i sorte, kuid viimased neli moodustavad u 0,3% marjadest.

Dom Perignoni uuendused

Pariisist vähem kui tunnise rongisõidu kaugusel asuva Champagne’i maakonna veinid on hinnas juba aastasadu. Paavst Urbanus II (paavst aastail 1088–99) leidis, et pole paremat veini kui Ays tehtav, kuigi tuleb tunnistada, et Champagne’i piirkonnast pärit paavst siiski päris erapooletu ei olnud.

Esimene kuningas, kes Champagne’i veini oma õukonnas pakkus, oli aga Henri IV (1553–1610).

Punase veini valmistamise piirkond muutus ajapikku ainult vahuveini tootvaks alaks.

17. sajandil hakati aru saama looduslikust protsessist, mis tekitab veini sisse mullikesi, kuid alles 19. sajandil sai vahuveinist Champagne’i maakonna põhitoode. Vahuvein leiutati

tegelikult Inglismaal, kuid munk Dom Perignon tegi 17. sajandil selle valmistamisprotsessi arengus mitu olulist sammu. Erinevaid viinamarjasorte kombineerides oli ta võimeline ohjama käärimisprotsessi, korgi nööriga pudeli külge sidumine võimaldas vahuveini võimalikult värskena hoida ning paksemast klaasist pudelite tegemine takistada neil lõhkemast, mis oli tollal tavapärane. Seetõttu kandsid ka keldrites šampanjadega tegelevad töölised alati maske.

Kui praegu on šampanjas suhkrut üldiselt 6–10 g liitri kohta, siis alguses oli see muide tohutult magus. Keemilised analüüsid on näidanud 150 g (isegi ligi 200 grammi) suhkrut liitri kohta, mis on suurem suhkrusisaldus kui populaarsel dessertveinil Sauternes. Tol ajal oli aga inimeste maitse teistsugune, eriti eelistas magusaid veine Vene turg.

Esimene šampanjatootja oli 1729.

11

VAHUVEIN

aastal asutatud Maison Ruinart, kellele peagi järgnesid Taittinger (1734) ja Moët & Chandon (1743), seejärel juba Veuve Clicquot Ponsardin.

Méthode Champenoise

Šampanja unikaalsus tuleneb kasvualast, kriidisest ja lubjakivisest pinnasest, samuti rangetest nõuetest, mis selle imelise joogi valmistamisele, viinamarjade kasvatamisele ja kõigele muule seonduvale kehtivad. Ja loomulikult teadmistest, mis on aastasadade jooksul pidevalt arenenud ja põlvest põlve edasi antud.

Kõik on väga täpselt paika pandud – alates sellest, millise kaugusega võivad olla viinamarja taimed istutatud, lõpetades

kuupäevaga, millal võib marju korjama hakata. Viinamarju võib korjata ainult käsisti, et riknenud marjad veini sisse ei satuks.

Marjad korjatakse ära enne, kui need jõuavad päriselt küpseks saada, et tagada joogile iseloomulik hape. Kõrge happesuse saamisele aitab kaasa ka jahe temperatuur – tegemist on ju ikkagi maailma ühe põhjapoolseima viinamarjakasvatuspiirkonnaga.

Joogi peenus ja kergus on aga paljude arvates tingitud kriidisest aluspinnasest, mis laseb hästi vett läbi, kuid säilitab samal ajal vajaliku niiskusevaru ja kogub päeval endasse päikesekiirgust, vallandades seda öösiti ja soojendades sellega viinamarju.

Viinamarjade klassifikatsioon ja hind sõltub nende kasvupiirkonnast. Kokku on standarditele vastavaid viinamarju kasvatavaid külasid 319. Grand cru külasid on kokku 17, premier cru 44 ja kõige rohkem (ehk kõik ülejäänud) on n-ö tavalisi ehk cru kvalifikatsiooniga külasid. Kui mu eelmise reisi ajal paar aastat tagasi räägiti grand cru k valifikatsiooniga külade puhul hinnast üks miljon eurot ühe hektari kohta, siis nüüd mainiti juba 1,2-miljonilist hinnalipikut. Hiljutisel šampanjaõhtusöögil väitis aga tuntud sommeljee ühe hektari hinnaks olevat suisa 1,5–1,8 miljonit eurot.

Cru’de ehk külade jaotus Champagne’is otsustati 1919. aastal ja on eelkõige seotud

pinnasega, mis vastavas piirkonnas on.

Kuigi ühe küla piires see siiski erineb, tehti šampanjamajade elu mugavaks ja määrati kvalifikatsioon külade kaupa, et kokkuostjad saaksid viinamarjad ühe küla 20–30 kasvatajalt täpselt sama hinnaga ära osta.

Kuna kõik istandused ühe küla piires saavad sama cru staatuse (ja kujundavad vastavalt sellele oma hinna), peetakse seda süsteemi ebaõiglaseks, kuna pinnas on siiski ka ühe küla piires väga erinev. Näiteks grand cru klassifikatsiooniga Cramanti 230 hektarist saab ekspertide arvates vaid 150 hektaril asuvatest marjadest erakordselt head veini. Sama klassifikatsiooniga 450 hektaril laiuv Chouilly küla olevat aga kõrge

Tilisebsahiseb...

staatuse saanud ainult tänu 80 hektarile Mont Aigu ümbruses. Keskmiselt võib küll olla grand cru marjade kvaliteet premier cru omadest kõrgem, aga näiteks Vertus’ küla parimad maalapid andvat parema toodangu kui Cramanti kehvemad istandused.

Suurem osa šampanjamajadest ostab viinamarjad erinevatelt kasvatajatelt ja loomulikult on iga kokkuostja unistus maksta saagi eest vastavalt selle kvaliteedile, mitte koguse ega kvalifikatsiooni pealt. Parimate kasvatajate ja majade esiletoomiseks ja tunnustamiseks peaks aga Champagne väidetavalt loobuma senisest algelisest külade kaupa kvalifitseerimisest ja hindama iga istandust eraldi – nii, nagu tehakse seda näiteks Burgundias, Bordeaux’s või Alsace’is.

Tavaline mitteaastakäigu šampanja on segatud kokku keskmiselt 80 erineva istanduse marjadest valmistatud veinidest.

Prestige cuvee (nt Dom Perignon) valmistajad kasutavad aga reeglina ainult grand cru marju, mida vahel segatakse ka premier cru omadega. Ühe istanduse marjadest (single vineyard) valmistatud šampanjad on haruldased, kuid neid siiski on (nt Krug).

Revolutsionäärist lesk

Esimene šampanjamaja omanikust naine oli Madame Clicquot Ponsardin. Tal avanes selleks juriidiliselt võimalus ainult seetõttu, et tema abikaasa suri ja temast sai 27-aastaselt lesk (veuve prantsuse keeles) – muidu päriti perefirmad meesliini pidi.

Aasta magusaim, ent pingelisim aeg on kohe-kohe käes.

Meil on kõigile tore pakkumine: kui tahad oma armsaid sõpru või koostööpartnereid üllatada millegi magusa ja meeldejäävaga, siis pöördu meie poole!

Balti Jaama kohvik: Kopli 1, toidutänava 1. korrus | Ristikheina koogipood: Tartu mnt 6 | Pelgulinna kohvik: Ristiku 57, tel 660 1701 | info@ristikheinakohvik.ee

www.ristikheinakohvik.ee

VAHUVEIN Südikal daamil õnnestus aga hankida äia käest nõusolek perefirma haldamiseks. Kuigi esimesed aastad olid sõja tõttu keerulised ja pankrot ei olnud kaugel, õnnestus tal tänu Vene turule laienemisega jalad taas alla saada. Madame Clicquot oli nimelt esimene, kes suutis toimetada 1811. aastal oma šampanja läbi blokaadi Venemaale.

Selleks tuli anda jooki loomulikult ka blokaadi eest vastutavatele preisi sõduritele, kes panid mõõkadega šampanjapudeleid avades aluse sabraažile ehk noa, spetsiaalse mõõga või veiniklaasi allosaga pudelilt korgi mahalöömisele.

Madame Clicquot’le oleme muuhulgas tänu võlgu roosa šampanja eest.

Tegelikult tehti seda varemgi, kuid nn veritsemismeetodil. See tähendab, et pressitud marjadel lastakse seista mahutis, aga kuna neist välja imbuv mahl omandab punase värvi, paistab, nagu marjad jookseksid verd. Selline mahl pumbatakse iga tunni tagant välja ja kääritatakse tavapäraselt. Lesk Clicquot hakkas aga 1818. aastal roosat šampanjat kokku segama, lisades punast veini valgele, mida teeb suurem osa praegustest tootjatest.

See on muide ainus piirkond maailmas, kus tohib niimoodi roosat veini valmistada.

Kuid kollase etiketi järgi tuntud brändi looja uuendas 1816. aastal koos oma veinimeistriga oluliselt šampanja valmistamise protsessi. Nimelt on tema loodud pudelite keeramiseks (remuage) mõeldud masin, mis aitab pudeleid kuue

kuni kaheksa nädala jooksul iga päev veerandi võrra keerates juhtida pärmisette pudeli kaelaosasse. Pärast pärmisette eemaldamist muutus šampanja selliseks, nagu seda praegu teame – kristallselgeks ja läbipaistvaks.

Enne seda kasutasid tootjad sette eemaldamiseks ajakulukat šampanja ühest pudelist teise valamise meetodit, mille käigus läks raisku märkimisväärne osa kallist jooki.

Madame Clicquot’ uuendus pani aga aluse šampanja masstootmisele.

Tähelepanu väärib ka daami lapselaps Anne de Rochechouart de Mortemart, kes oli naisõiguslasena 1898. aastal esimene juhiloa saanud naine. Aasta hiljem tehti talle juba kiiruseületamise eest trahv, kuna kihutas 15-kilomeetrise tunnikiirusega, kuigi ametlik piirmäär oli 12.

Suvi on parim aeg Champagne’is

Paremat aega kui juuli on Champagne’i reisimiseks raske ette kujutada. Maailma põhjapoolseimas veinipiirkonnas, kus tavaliselt sajab vihma rohkem kui 200 päeval aastas, on suvel soe ja mõnus, vihma tuleb harva ja pigem vähe. Kuna see aasta oli erakordselt soe ja kuiv, oli külastajatel pidu suisa mitu kuud. Kui ma muidu ei raatsi suvel kuskile reisida, siis Champagne on üks väheseid erandeid, mille külastamiseks tasub mõned päevad meie ilusast suvest ohverdada. Kevaditi on

samuti mõnusalt soe, kuid septembris on kiired ajad, mil väiksematel majadel napib turistide võõrustamiseks aega.

Kindlasti tasub külastada mõlemat Champagne’i keskust – jalutada nii kuulsas Avenue de Champagne Epernays kui ka nautida Chagalli vitraaže suursuguses Reimsi katedraalis. 13. sajandil ehitatud kirikus viidi läbi kuninglikud kroonimistseremooniad, nüüd on sellest aga saanud tõeline turismimagnet, mida külastab aastas umbes miljon inimest.

Varusid tasub täiendada väiksemates šampanjamajades, mille kõik joogid on nende endi juures esindatud. Vähem tuntud majades on hinnad soodsad ja kindlasti tuleb selliste, enamasti pereäride

külastuseks aeg eelnevalt kokku leppida. Ka suurtes majades on vaja eelnevalt registreerida ning sealsed palgalised giidid teevad põhjalikud ringkäigud, mis lõppevad tavaliselt maitsmisega. Tohutu valikuga spetsiaalsetest poodidest kui ka supermarketite pikkadelt riiulitelt leiab endale meelepärase joogi igaüks ning hinnad on sageli odavamad kui mõnest majast kohapealt ostes, eriti just tuntud tootjate puhul.

Kindlasti tasub külastada mõnda veinimaja (nt Ruinart, VCP), mille keldrid asuvad vanades kriidikaevandustes.

Alates 2015. aastast on Champagne’i maakonna maa-alused kaevandused arvatud UNESCO maailmapärandi hulka.

Jahedad, niisked ja pimedad koopad loovad katedraalilaadse atmosfääri ja on ideaalsed veinide hoiustamiseks. Kõige tähelepanuväärsemaks peetakse Ruinarti majaaluseid keldreid, mis on ligi 40 m sügavusel. Maja asutaja Claude Ruinart oli ka esimene, kes 1768. aastal 800 aasta vanused maa-alused koopad šampanja hoiustamiseks kasutusele võttis. Mõned kaevandused on aga ka paarituhande aasta vanused – Veuve Clicquot’ omad on aastast 57 eKr ja need rajas Julius Caesar, kes hakkas hoonete ehitamiseks maapõuest materjali kaevandama. Hiljem ühendati kaevandused käikudega, mis on veinikeldriks ideaalsed.

AASTAVAHETUSE ŠAMPANJAÕHTUSÖÖK 31. DETSEMBRIL KELL 20.00 RESTOR ANIS ANTONIUS

Veeda aasta viimane õhtu elegantse õhtusöögi saatel!

Pidulik viiekäiguline aastavahetuse menüü.

Maailma armastatuima šampanja tiitlit kandva Moët & Chandoni šampanjad.

Pilguheit 10 ja 20 aasta tagusesse šampanjamaailma – Moët & Chandon Grand Vintage 1998 ja 2008 aastakäiguveinide maitsmine. Õhtusöögi hind ühele koos sobitatud šampanjadega on 125 €, koos sobitatud alkoholivabade jookidega 115 € Reserveeri laud tel 737 0377 või sales@hotelantonius.ee

13

RESTORAN TROFE

R

estorani Trofé äsja uuenenud menüü läheb talvele vastu rikkaliku kohaliku ulukilihavalikuga, mille hulgast leiab põnevaid maitseid nii ärilõunaks, perekondlikuks koosviibimiseks kui ka jõulude järgseks õhtuks sõpradega.

End vanalinna hästi ära peitnud restoran pakub hubast ajaveetmist koos sõbraliku teeninduse ja rahakotti mittekoormavate hindadega.

Trofé kuulub kindlasti nende restoranide hulka, mille menüü ja köök ei püüa päeva lihtsalt õhtusse veeretada, vaid pigem soovitakse iga päev oma külalistele mõnd maitseelamust pakkuda.

Kits, hirv ja jänes lähevad restorani

Restorani uus menüü algab kui lõbus anekdoot, mis teeb juba sellele peale vaadates tuju heaks. Anekdoot on aga siiski üdini tõsine, autentne, läbikaalutletud ja mis peamine – maitsev. Restorani noor peakokk Igor Gerassimov on pannud

Metsale keskendunud menüü restoranis

Trofé

Kuhu minna ja kus istet võtta, kui tahaks süüa ühe krõbedas leivakoorikus metskitsepihvi või rüübata kosutavat puravikukonsomeed metsküülikulihaga? Võibolla isutab hoopis toortatraga segatud kõrvitsapüree järele? talviseks nautimiseks menüüs kokku road, mis üllatavad oma kujutlusvõime ja rikkalike maitsekombinatsioonidega.

Kolmekäigulise õhtusöögi alustuseks tasub proovida näiteks sügava maitse ning värviga puravikukonsomeed, mis valatakse

lauas pikalt hautatud jänese-confit’le seltsiks ning mis sobib juba eraldi pidusöögiks.

Järgmiseks käiguks tasub igal juhul tellida juba mainitud mustas leivas paneeritud ning pealt krõbedaks praetud, kuid seest roosaks jäetud metskitsepihv. Magustoiduks, kui

on veel kõhus ruumi järel, sobib ideaalselt porgandikook mooniseemnejäätisega.

Restorani Trofé uues menüüs on leidnud koha ka jõululise maitsega seakõht, mida küpsetatakse ahjus kolm tundi ja mille juurde serveeritakse siidri-salvei kastet.

Peale juba mainitud maitsete serveerib peakokk ühe lisandina pearoa kõrvale näiteks kõrvitsapüreesse segatud toortatart või ahjus soolapadjal hautatud peete ja kaalikaid, mis maitsevad justkui oleksid äsja peenralt võetud.

Kas tegemist on täiesti uute kogemustega?

Seda ehk mitte. Samas on restorani peakokk suutnud kindlasti panna näpu peale millelegi erilisele, mis Trofé restorani muudest eristaks.

Tõelised Eesti maitsed, otse metsast!

Restoran Trofé Pikk 29, 10133 Tallinn +372 664 8803 trofe@meritonhotels.com www.meritonhotels.com Meriton Old Town Garden Hotel

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol vĂľib kahjustada teie tervist.

LIVIKO

Enim ostetud Prantsuse brändi maailmas 1886. aastal lõi eraettevõtja Paul-Emile Rémy Martin oma konjakimajas omandatud brändi valmistamise oskustele tuginedes destilleerimistehase ning asus Prantsusmaal Loire’i oru südames tootma väga kvaliteetset baaspiiritust ja brändit. Katastroofist, mille tekitasid viinapuutäid, kes hävitasid valdava osa Cognaci ümbruse viinamarjaistandustest, sündis maailma kõige olulisem brändi.

S

t- Rémy brändi saavutas Prantsusmaal jalamaid edu ning seda hakati mujale Euroopasse eksportima 1920. aastatel.

Järgmisena hakati St-Rémy brändit avastama Ameerikas ning seejärel Kagu-Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Ehkki St-Rémy brändi jõudis tarbijateni üle kogu maailma, on selle enneolematu Prantsuse brändi olemus enam kui sajandi vältel jäänud muutumatuks.

1949. aastast alates on St-Rémy, jäädes truuks oma tõeliselt avangardistlikule olemusele, esimese kaubamärgina müünud oma tooteid ebatavalises mustas pudelis – pudelis, mis on brändide maailmas kuulsaks saanud. Kui algselt müüdi brändit nimega Fine St-Rémy, siis 1980. aastal tuldi turule nimega Napoléon VSOP ja 1990. aastal nimega Napoléon XO. Viimased 20 aastat ning pärast mitme maineka auhinna ja tunnusmärgi saamist tööstusharu spetsialistidelt, väärtustatakse ja tunnustatakse St-Rémyd maailma armastatuima Prantsuse brändina.

Selge erinevus

St-Rémy stabiilselt esmaklassiline maitse on ilmselge märk ettevõtte asutaja suurepärastest oskustest ja teadmistest, mida täiustavad tänapäeval ettevõtte brändimeistri teadmised ja oskused. Selle ehtsa ja küllusliku gurmeejoogi iga tilgake räägib prantslaslikust elamise kunstist – l’Art de Vivre à la française.

Kõigepealt valitakse välja veinid Prantsusmaa parimatest viinamarjaistandustest – Bordeaux, Burgundy, Champagne, Beaujolais, Rhône, Loire, Languedoc –, mis

peidavad endas väga erinevaid aroome.

Tegemist on tõelise Prantsuse traditsioonide sulamiga. Jooki destilleeritakse kaks korda ning sellel lastakse väikestes Prantsuse tammest vaatides täpselt õige hetkeni küpseda.

Segamine annab joogile viimase lihvi.

Meie meister hoolitseb baaspiirituse (eaux-de-vie) eest ning valib ja mõõdab need välja; ta kasutab oma võlukunsti, et neid segada ja jäädvustada St-Rémy tunnusjooneks olevat stiili, maitseid ja aroome ning sametisust.

Brändi esiisad on egiptlased

Roomlaste okupatsioonist peale on veinikultuur Gallias üha edasi arenenud, alates Prantsusmaast kuni tänapäeva Madalmaadeni, Britanniast kuni LõunaInglismaani.

Selle egiptlaste avastatud ja kreeklaste kasutatud joogi destilleerimise kunst kadus peaaegu 500 aastaks, kuni alkeemikud selle keskaja lõpus taas avastasid ja kasutusse võtsid.

Alkeemikud lõid „kangestatud veini, kvintessentsi”, millel olid märkimisväärsed raviomadused. On väga tähelepanuväärne, et nad andsid sellele joogile nimeks eluvesi (eau de vie).

Hollandlased kutsusid seda jooki brandjewinj ’iks (põletatud veiniks), millest inglased mugandasid nimetuse brändi, kui nad selle joogi meredel kaubeldes hollandlastelt üle võtsid. Seega on seda pruuni alkohoolset jooki eksporditud ja müüdud just brändi nime all, kõigepealt Euroopas ja siis terves maailmas.

St-Rémy VSOP: kuulus Prantsuse jook

St-Rémy VSOP on St-Rémy kuulsa ja ajaloolise maitse kehastus. Tegemist on tõlgendusega algsest retseptist, mis tõi StRémyle tunnustuse üle kogu maailma. See on õige valik, kui hindate suurepärast ja autentset maitset. St-Rémy VSOP kannab endas väikeste, värskelt korjatud punaste marjade maitset, tuues esile tamme magusa vanilliaroomi. See on ümara ja tasakaalustatud maitsega jook, mida on kerge juua.

Oma kerge ja õrna aroomiga sobib St-Rémy VSOP suurepäraselt puhtalt, jääga või pikendatult joomiseks.

St-Rémy XO: elegantne valik

St-Rémy XO kehastab meie eelmise meistri Martine Paini pärandit. Martine lõi rikkaliku ja kompleksse maitsega brändi.

Selline oli tema tõlgendus Prantsuse aroomi intensiivsusest, jäädes samas truuks St-Rémy stiilile. Viimastel aastakümnetel on St-Rémy XO väärtus brändide kategoorias olnud ilmselgelt tõusuteel. Jook peidab endas mitut maitsete ja aroomide kihti. See muudab joogi ühtviisi tähelepanuväärseks nii kriitikute kui ka tõeliste asjatundjate silmis. St-Rémy XO sobib nautimiseks puhtalt, jääga või ka klassikalistes kokteilides.

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST. 16

RUBRIIK

Noya või mitte, raske küsimus Norra ja Taani restoraniärimehed avasid Tallinnas Rotermannis unikaalse Jaapani-Põhjala köögi nimega Noya, mille ambitsioonikas turuletulek on olnud kahe teraga mõõk. Suure imetlusega vaadatakse tooraineid ja roogi, mida uue restorani menüü peidab. Samas ei arvestanud omanikud eriti kohalike turuoludega.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Andrei Ozdoba

Miks minna!

On selge, et restorani loojad oskavad ehitada. Seda kinnitab nii Noya sisekujundus kui ka kogu restorani olemus, mis on korraga eksklusiivselt lopsakas, koduselt mugav ja mõeldud lõbusalt seltskonnaga ajaveetmiseks. Selles, et Oslo ja Kopenhaageni kogemusega restoraniärimehed oskavad restorani kui ruumi ehitada, ei kahelnud keegi, kuid seda, et suudetakse panna Tallinnas kokku restoran, mis suudab pakkuda kõrgel tasemel Jaapani köögi parimaid palasid, uskusid vähesed.

Mööndustega on seda ka suudetud.

Noyas järgitakse Jaapani kokanduse traditsioone ning austatakse koostisaineid ja nende naturaalseid maitseid. Kokatakse vastavalt tellimusele ning korraga ei valmistata liiga palju. Ühendatakse kahest maailmast parim – Põhjamaade tooraine ja traditsioonid ning Jaapani kokandustehnika ja maitsed.

Noya sobib kõigile, kes ei suuda kujutada meie pealinna ette võimaluseta mekkida vahel head wagyu-veist, kuningkala, austreid ja juua kõrvale head šampanjat.

Lisaks neile, kes soovivad süüa kambas hea laari shabu-shabu’t või yakiniku’t. Ka neile, kes tahavad nautida sedasama maitset, mis oli nigiri’del ja sushi-rullidel Tokyos või Kyotos. Kui köögis töötab ühtne meeskond, tulevad sealt äärmiselt võimsad maitsed. Kui kokkadel aga vähe nihu läheb, tuleb julgelt paluda roog uuesti ja õigesti teha.

Ideaalsed Jaapani maitsed ei ole aga ainus põhjus, miks Noyasse uudistama minna. Sinna tasub sisse astuda ka väikeseks kohtinguks hea kokteiliga, millele midagi mõnusat juurde hammustada. Kindlasti linna üks tõsiseltvõetavamaid baare, kus ajaveetmine läheb mõnusalt ja ladusalt.

Noya kuulub restoranide hulka, mida tuleb igal juhul külastada. Samal ajal peab klient arvestama, et võib-olla vajab ta nii lauas kui ka toidu teemal mõningast juhendamist. Karta pole aga midagi, sest tõenäoliselt saab ta maitsta Põhjala parimat Jaapani kööki.

Miks mitte minna!

Tallinn pole Oslo või Kopenhaagen ning seda väga mitmes apektis: peale selle, et rahadega, mis inimesed restoranidesse viivad, on siinkandis kitsam, on meil üsna kitsas ka heade töötajatega. See oligi suurim eksimus, mille restorani loojad tegid – eeldus, et pikk kogemus Skandinaavias einelate pidamisel tagab midagi muutmata edu ka Eestis, on tekitanud suuri tagasilööke.

Nii köögitöös, teeninduses kui ka üldises külastatavuses.

Probleemi kese ei ole milleski muus kui selles, et Tallinna tuldi restoraniga, mitte aga valmis meeskonnaga. Olemas oli kontseptsioon restoranist, toitudest ja sellest, millist rolli peaks Noya kohalikul restoraniturul mängima hakkama. Puudus aga kõige olulisem komponent, mida

loodeti lihtsa vaevaga ja parimaid töötingimusi pakkudes Tallinnast eest leida – professionaalseid, elu näinud kokki, kelnereid ning baarmene.

Neid inimesi ei ole aga kuskilt võtta. Kuna uusi restorane avatakse pea igal nädalal, on restorani töötajate supp Tallinnas nii lahja, et isegi tipprestoranid teevad ebanormaalseid pakkumisi ja pingutusi, et töötajaid paigal hoida. See ongi kohaliku turu mittetundmine – üle keskmise kallis restoran, mis hoiab tugevalt kinni õhtusöögi kellaaegadest ning soovib olla parim kohalik Jaapani restoran, ei tohiks tulla turule ühegi riskiga. Töötajate asjus visati täringuid ja see ei toonud tulemust.

Kui köögitöös on kergem muudatusi teha ja aidata andekad, kuid noored kokad kiiresti järele, pole teeninduses asjad nii lihtsad. Hea teeniduse aluseks on kogemus, kogemuse aluseks aga ei muu kui töötatud aastad. Noya kui kõigi eelduste kohaselt fine dining’u restoran ei saa teha järeleandmisi üheski restoranitöö aspektis.

Kahjuks on nigela stardi saanud restoranil soov raha kokku hoida, mis tähendab vahel ka toidukvaliteedi langust. Kuid kui keskpärase teeninduse ees saab veel

kuidagi silma kinni pigistada, siis kõrgklassi hindadega toit peab olema alati absoluutselt filigraanne. Kui seda ei saa tagada, tuleb asju kiirelt ümber hindama hakata.

Või luua reegel, et vastutasuks loomingulisele suhtumisele klienti, võib ka klient hiljem oma arvesse ja selle tasumisse loominguliselt suhtuda.

17

JÕULULAUD

Rikume jõulud täitsa ära

Kaks nädalat veel ja käes on jõulud, aasta üks mõnusamaid ja toidurikkamaid pidustusi.

Kuidas aga panna kokku alternatiivne jõululaud, kui pole soovi jätkata jälle ainult verivorsti, seaprae ja kapsastega. Mida panna lauale 21. sajandi jõuludeks?

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

neid, kellel on kuusk toas, on neid, kellel õues. On inimesi, kes söövad kokku nõutud kümmekond korda, et halb õnn ei tuleks kodu laastama. Samas on neidki, kes ei lahkugi lauast, vaid istuvad kogu õhtu end täites ja selle vahele vedelamat kraami valades. Jõuluaegne n-ö surnuks söömine on traditsioon kogu Eestis ning korra aastas võib seda teha.

Samas ei pea jõulud olema alati nii, nagu tegid seda meie vanaisad, vanavanaemad ja muud eellased, kellele kristlus oli selle püha pähe pistnud. Ka praegu võib läheneda jõuludele hoopis teiste nurkade alt, kui seda on meie täistraditsiooniline mürgel. Ja pange tähele, nende alternatiivide juures ei kao kuskile kena jõulusalm, mõnusad lõhnad köögist, naps ja nali ning kingikotiga tuppa tuiskav jõulumees. Mis veelgi olulisem,

see tunne südames, mida kutsutakse jõulumeeleoluks.

Lihavabad jõulud

Aastaid olen saanud jõulueelsel ajal oma kirjakasti järgneva üleskutse: “Jätame sel aastal loomad pühadelaualt välja. Nii mitmekordistub jõulurõõm. Kõhul on kergem ning loomadele ja keskkonnale oleme teinud heateo. Taimne jõululaud võib olla oluliselt rikkalikum, mitmekülgsem ja põnevam kui traditsiooniline pühadetoit. Tuleb vaid fantaasial lennata lasta ning kogu perega midagi uut ja maitsvat küpsetada.”

Eesti üks esiveganeid ja taimetoidu eestvedajaid Sandra Vungi kirjutas juba eelmisel aastal oma lihavabadest jõuludest: “Peagi saabuvad jõulud on juba kaheksandad, kus minu taldrikult ei leia

midagi loomset. Usun, et inimene, kes pole veel võrratu taimetoidumaailmaga väga tuttav, kujutab ette nüüd tühja taldrikut ja nukrat Sandrat selle taga vesise suuga istumas. Oh ei, kui sa vaid teaks. Aga mida taimset siis panna jõululauale?”

Kuidas saaks ka taimetoidulisel jõululaual jätta mainimata need imehead taimsed jõuluvorstid ehk “verivorstid”. “Eks mõnikord tahab ikka inimene tuttavaid, häid ja turvalisi maitseid, mida ta on harjunud elu jooksul kindlatel sündmustel sööma. Spetsiaalsete ürtidega maitsestatud odratangupudrupraesibula-oatäidis on keeratud nori lehe sisse, pealt õliga pintseldatud ja ahjus krõbedaks küpsetatud. Kõrvale sobib suurepäraselt pohlamoos,” räägib Vungi.

Samuti sobivad ju taimsele jõululauale kenasti nii läätse-kõrvitsapikkpoiss, Foto: Taavi Sepp

K

uulun sellesse kildkonda, kelle meelest jõulud on jõulud nii, nagu need olema peavad: nurgas ehitud kuusk, laual seapraad, verivorst, kapsad, suvel purki pandud vürtsmoos ja seened, kurgid ning kõrvits. Pokaalides vein ja pitsis haljas. Televiisoris “Sure surnuks 2” ehk aastast aastasse tuttavaks muutunud diehard’lik videotaust. Põhjus selleks on äärmiselt lihtne: igal muul ajal aastas ma nii ei söö ega ole. Sealiha jõuab suhu harva ja ülesöömist tuleb aina harvem ette. Seetõttu on 23.–26. detsember minu nostalgiaaeg.

Nii aga ei pea see olema kõigile ...

Kuidas üldse inimesed jõule peavad?

Usun, et sellele küsimusele pole kerge vastata, kuna sama palju, kui on inimesi, perekondi, on ka jõulutraditsioone. On

19

Fotod: Shutterstock

JÕULULAUD

Kuidas jõulud meile üldse jõudsid?

Jõulud on üks tähtsamaid rahvakalendripühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: “Jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste “tavalised jõulud” alla.”

Kuid kõige enam määrab selle, missugused jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka praegu muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad. Alati on küsimus, kui lapsemeelsed ollakse – jõul võibki olla see aeg, kui aasta pinge saab aasta pinge saab täielikult seljast visatud ning lülitatakse end just lapseliku õhinaga jõululainele.

Köök ja jõuluroogade valmistamine on aga viis, kuidas oma esivanematega sidet hoida ning valmistada just neid roogasid, mida nemad nii rikkamatel kui ka nukramatel aegadel maitsesid. Põnev mõelda, mis oli nende peades nende roogade söömisel. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi järgi tuli jõuluõhtul süüa vähemalt üheksa kuni kaksteist korda või panna lauale vastav arv roogasid.

Söögikord ei tähendanud aga kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest.

Rikkalikult kaetud laud oli varasemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati kodust kanget õlut ehk jõulukahi.

Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad või harva ka tangupuder. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.

Tänapäeva jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet, verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommid ja präänikud.

20

kauboikartulid kui ka ahjusibulad seenesidrunitäidisega. Veidramaks lähevad aga mekid, kui hakatakse lauale pakkuma veganiliha ehk seitan’it, mis on paneeritud ja marineeritud kui seakael. Aga jälle, miks mitte, avardage oma meeli.

perekonnale üks suursugune Vahemere kaheksajalg, smoorida see koos maitsetaimedega ning grillida enne lauale asetamist kiirelt. Jääb pikaks ajaks meelde ja käib kõhust kiiremini läbi.

Linnuliha või kaheksajalgadega jõulud

Eestlased tulevad nüüd kohe kätega kallale, sest naps ja nali on ikka peo ning jõuludega kaasas käinud. Kuid teeme 180-kraadise pöörde ning jätame äkki napsi sellel korral mängust välja? Miks mitte. Võtame hoopis plaani kombucha ehk teeseenejoogi või miks mitte erinevad kuivad ja kodumaised limonaadid. Samuti kvaliteetsed väiketootjate, kahjuks mitte eestimaiste, alkoholivabad õlled. Äkki saame sellisest jõulust elamuse, et naps hakkab vaikselt pidulaualt taanduma. Olgem ausad, me joome palju ja kontsentreeritult just aasta lõpus.

Viimase aastaga on näiteks alkoholivabade jookide valik Eestis meeletult laienenud ning suurem osa neist on ka maitsekalt valmistatud – kindlasti ei peta need ära, et tegu võiks olla ikkagi alkoholiga, kuid maitsed on lähedased n-ö originaalidele. Peolauale saab tõsta äärmiselt mõnusad alkoholivabad mulliveinid ja punased viinamarjaveinid ning segada hilisemaks digestiiviks kokku mõnusaid kraadita kokteile.

Aasta lõpp ei pea alati tähendama rasket kõhtu ja valutavat pead. Sööks ja jooks ikka selleks, et oleks mõnus ning saaks perega kuuse ümber lõbusalt sumiseda või rabas matkata. Miks mitte ...

Jätame seakaela järgmiseks korraks, aga paneme lauale ühe mõnusa linnu, kala või mereannid. Kauneid hanesid ja parte, kalkunit ja faasanit on söödud pühadeks ning pidustusteks aastasadu. Linnuliha on esiteks kergem, tervislikum ja mekib teistmoodi. Lisaks saab linnud seest head ja paremat täis toppida, mis tõstab toidu olemust veelgi. Ehk siis part rosinate ja õuntega ahju! Lindudega on aga köögis rohkem jamamist. Lihtsam on lind ära kuivatada. Kui aga võtta aega ning lindu pisut pikemalt ja madalamal temperatuuril hautada, on tulemuseks midagi ülevat.

Alati saab end proovile panna juudi kommete järgi ja serveerida jõululauale kala.

Miks on nii, et üsna kalade usku eestlased kaotavad jõuluajal igasuguse isu nende maitsvate uimeliste järele? Traditsioon ja mitte miski muu. Aga võtke ette ning pange ahju üks kopsakas angersäga, klaarsäga või haug. Saate kalade juurde serveerida head mädarõikakastmega kartulivormi, kergelt hautatud värsket kapsast hapukoorekastmega ja muid väikese vimkaga klassikalisi jõulumaitseid.

Või ... miks mitte muretseda kogu

Kuivad jõulud?

ALKOVABAPOOD.EE

Napsivabad jõulud ei tähenda kuivi jõule Jõulude ja aastavahetuseni ei ole enam palju jäänud ning juba hakatakse mõtlema, mismoodi seekordne õdus õhtusöök ja hilisem kuuse ümber olemine korraldada. Ei saa sundida, kuid miks mitte asendada seekord kas kõik õhtusöögi napsid või mõned neist alkoholivabade jookidega.

A

lkovabapood.ee juhi ja asutaja Merle Tigli hinnangul on alkoholivabade jookide tarbimine kiirelt kasvav trend kogu maailmas ning hakkab tasapisi ka väiksesse Eestisse jõudma. „Aina rohkem soovitakse harrastada tervislikumat elustiili. Siinkohal ei peagi rääkima ainult nooremast generatsioonist, kes on juba rohkem informeeritud, vaid ka keskealistest ning vanematest inimestest, kellest viimased ei kannata enam tihti alkoholi ja soovivad tavajookidele alternatiivi. Trendi alkoholivabade jookide turul näitab seegi, et suured rahvusvahelised õlletööstused investeerivad hiigelsummasid, et tuua turule aina paremaid alkoholivabu tooteid,” selgitab Tigli. Üha tuure koguv tervislikkuse trend tõukab tagant ka mõtet, et alati ei ole vaja pidutseda alkoholiga, juua jalgpalli kõrvale alkoholiga õlut või hea roa juurde alkoholiga veini. Samuti lükkavad kohalikud baarmenid hoogu mocktail’ide ehk alkoholivabade kokteilide laiemale populaarsusele. Fakt on see, et kui maitsed on paigas ja kvaliteet kõrge, siis ongi alternatiiv olemas.

Alkoholivabad firmade jõulu- ja aastavahetuspeod

Juba nii mõnedki tublid ja mainekad ettevõtted serveerivad üritustel oma töötajatele ka alkoholivabu jooke, suhtudes lugupidavalt neisse, kes ei soovi või saa peol alkoholi juua. Alati peab olema

Alkovabapood.ee joogisoovitused!

Vahuveinid

VinoSobrio: roosa vahuvein Itaaliast, extra-dry Pierre Zero: roosa ja valge vahuvein Prantsusmaalt, mõlemad poolkuivad Aromatic Cuvée: cuvée on kuldse tooni ja suurepäraste maitseomadustega vahuvein. Aroomis elegantne, tunda on rohelist õuna, küpset pirni ja leivakoort.

valikuvabadus ning võimalus maitsta kasvõi ühe oma lemmikjoogi alkoholivaba alternatiivi.

Alkoholivabad veinid, vahuveinid, õlled ja kokteilid on mõeldud neile, kellele meeldib veini ja õlle maitse, kuid kelle eesmärk ei ole jääda purju. Samuti neile, kes soovivad vältida alkoholi liigtarvitamist, mis on eriti pühade aegu kerge juhtuma. „Paljud meie kliendid alustavad peoõhtuid just alkoholivabade jookidega või muudavad nii mõnegi ürituse üldse alkoholivabaks. Kui on soov pidulikul lõunasöögil – kas siis pühade ajal või niisama – ka klaase kokku lüüa, sobib selleks imehästi mõnus alkoholivaba vahuvein. Kõik me peaksime andma alkoholivabadele jookidele võimaluse ja leidma nende hulgast oma lemmiku,” tõdeb Tigli.

Milliseid alkoholivabu veine, õllesid või kokteile siis peole valida?

Alkoholivabade jookide puhul on loomulikult vaja harjuda nende pisut teistsuguse maitsega – see käib nii 0,0% kui ka väikese kraadiga veinide ja õllede kohta. Alkoholivabu vahuveine on kindlasti kergem omaks võtta kui mullita veine.

„Kindlasti ei saa otsustada nende jookide üle väikese sõõmu järel, vaid proovima peab ikka terve pokaali. Meie valikus on nii kuivade kui ka poolkuivade ja magusate veinide alkoholivabu variante. Tihti öeldakse, et tervisele on kasulik juua klaas punast veini. Teaduslike uuringutega on aga tõestatud, et punase veini tervislikud mõjud ei tulene viinamarjadest kääritatud alkoholist, vaid flavonoididest, mida sisaldavad viinamarjad ise ning seega ka alkoholita veinid. Lisaks on alkoholivabas veinis ligi 75 protsenti vähem kaloreid kui alkoholi sisaldavas veinis,” mainib Tigli ning lisab, et kui õllede ja kokteilide koostisosadega on asi lihtne, siis veinide puhul tuleb vaadata, kas tegu on dealkoholiseeritud veiniga või lihtsalt mahlaga.

Alkovabapood.ee valikus on palju selliseid jooke, mida praegu suurpoodidest ei leia. Nende Tallinna esinduses aadressil Luha tänav 18 jagatakse ettevõtetele soovitusi üritustele jookide valimiseks.

Samuti võib valikuga tutvumiseks külastada veebipoodi www.alkovabapood.ee.

Alkovabapood soovib meeldejäävaid pühi: tähistame tervislikult!

Mokteilid

Ruby Red Infusion: kauni oranži värviga kihiseva joogi salajane retsept sisaldab hoolikalt valitud koostisaineid, mille hulgas on ideaalses tasakaalus ingver, magusad apelsinid ja rabarber.

Veneetsia Spritz: serveerige pokaalis koos jääkuubikutega, lisage apelsini- või greibiviile. Soovil lahjendada mulliveega.

Teetotali Gin Tonic ja Cuba Libre Inglismaalt: looduslikest koostisosadest valmistatud alkoholivabad kokteilid džinn-toonik ja rumm-koola.

21

ÕUE SÖÖMA!

Viirelaiule elu ja müra eest pakku 1556. aastal esmamainitud laid kandis toona nime Paternoster ehk tõlkes Meie Isa. Oma nime sai laid selle järgi, et vanal ajal oli laevaga Viirelaiu ja Virtsu poolsaare vahelisse Viire kurku sisenedes kombeks lugeda meieisapalvet. Viirelaid on meresõitjatele ammu tuntud orientiir, mis juhatab lõuna poolt tulijaile teed Viire kurgu kaudu Väinamerre.

Viimaste andmete kohaselt seisis esimene hädapärane navigatsioonitähis ehk erepunane torn, tuletorni eellane, Paternosteri laiul juba 1836. aastal.

Viis aastat tagasi hakati aga ehitama laiule uut pansionaati, mis maandus juhtumisi seda ehitanud meeste kätte, kes on lükanud praeguseks käima täiesti tõsiseltvõetava turismiettevõtte, tuues igal nädalal kümneid inimesi elu, müra ja linnade eest pisikesele laiule peitu. Peitu sõna otseses mõttes … laiule pääseb mandrilt ainult kaatriga, madalama veega saab aga kurguni vees kalpsates minna ka Muhumaale.

Mis saaks olla parem kui tulla nädalavahetuseks laiule, kus ainus tegevus on elu nautimine: saunaskäik, mõnusad jalutused ümber laiu, meditatsioon mere ääres ning loomulikult enese kostitamine hea ja parema joogi- ja söögipoolisega.

Lisaks niisama kogunemistele korraldavad Viirelaiu pidajad iga kuu peakokkade õhtusööke, kuhu kutsutakse oma parimaid oskusi näitama nii Eesti kui ka lähiriikide parimad chef de cuisine’id.

Viirelaid kui gastronoomiasihtkoht

Septembris näiteks väisas Viirelaidu üks Venemaa suurimaid toidustaare ehk toiduajakirjanik, restoraniomanik ja kokk

Muhumaa veerel väikesel Viirelaiul asuv puhkekeskus korraldab unikaalseid maitseõhtuid Eesti ja välismaa tippkokkadega. Gurmaanide õhtud toimuvad iga kuu ning alati astub üles mõni eriline kokk. Peale selle, et Viirelaiul tunned end kui vanajumala seljataga, vabastavad mereõhk ja kaunid vaated pea argijamast.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Viirelaid.ee

koka visiit pisikesele Eesti maalapikesele.

Londonis Le Cordon Bleu diplomi saanud, varem filoloogiat õppinud toiduajakirjanik on avanud Moskvas ja Londonis nii mõnegi kohviku ja restorani, samuti kokakooli. Oma ajakirjaga lõi ta pea peale kogu toonase Venemaa gastronoomiakirjanduse, näidates, et Venemaa köök on palju enamat kui ainult vareenikud ja kulebjaaka.

Viirelaiul suutis aga Venemaal ebajumalana koheldav ajakirjanik näidata end kokana, kes ka vahel eksib. Kokana, kes on siiski inimene ja lihtsurelik. Pakutud õhtusöök oli midagi geniaalset, kuid jäi kahjuks sealsete köögitingimuste tõttu õigesti lendu tõusmata. Kindlasti tunneb eestlane ka paremini Ziminile palju edu toonud n-ö uut Vene kööki, mille põhimaitsed on meie köögis samad.

Aga see selleks – mingil juhul ei olnud õhtusöök ebaõnnestunud, sest laua taha oli kogunenud taas gastronoomiahuviliste ringkond, kes sai vahetada toidumõtteid handsa, veini ja õlle teemal.

Head sööki saab seal, kus on inimesed

Vene üks kuulsamaid kokki Alexsei Zimin.

Alexei Zimin, kes kolas Baltimaades ringi, et leida sisu oma ajakirja ja veebiportaali Eda, mida loeb kodumaal iga kuu väidetavalt enam kui 10 miljonit inimest.

Viirelaiultki tehti korralik videoreportaaž köögist, serveerimisest ja toite nautinud näljastest.

Hea pakkumisega saab kohalikke kokki mandrilt ära meelitada küll – huvilistele on andnud õhtusöögi nii istuva presidendi peakokk, restoranide NOA, Ribe ja Mon Repose peakokad kui ka Läti restorani Muusu pealik Kaspars Jansons.

Arusaamatum on aga nii kõrgetasemelise

Viirelaiu õhtusöökide populaarsus ja sagedus ning huviliste valmisolek maksta üsna krõbedat hinda näitab, et kui restoran on tasemel, on inimesed unikaalse kogemuse nimel valmis kasvõi ekstreemsusteks. Hea söök tuleb sinna, kus on inimesed – alati ei pea kogunema linna.

Viirelaid jätkab oma õhtusöökidega aasta läbi ning aina põnevamaks läheb.

Ka jõuludeks on veel mõni koht laua taga vaba, kui on huvi veeta aasta pühalikum aeg pigem puhkusemeeleolus kui stressis.

23

LAEVATOIT

Peeter Pihel Tallinkil Eesti laevafirma Tallink ja tippkokk Peeter Pihel pakuvad jaanuarini Stockholmi laevadel uut Põhjala maitsetega menüüd. Hea vein, merereis ja mõnusad road loovad kõigile pildi sellest, mis on see uus Eesti köök, mida oleme üritanud ehitada.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Tallink

S

eptembrist alates on saanud kruiisitajad nautida tippkokk Peeter Piheli vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud menüüd Nordic, mis teeb sügava kummarduse Eesti riigile, metsale ja inimestele. Pidulik menüü kutsub gurmaane ajalooretkele, koondades kokku tervelt 100 aasta jagu Eesti köögi traditsioone.

Nii viiekäigulise tavamenüü kui ka kolmekäigulise veganimenüü läbiv joon on kohalikkus – kokku on viidud kohalik tooraine ja põliste eestlaste toiduvalmistamise tehnikad.

Menüüs on aukohal kodumaine kvaliteet ja märgilised toidud, mis eestlasi viimase saja aasta jooksul saatnud on, et üllatuksid nii lähematest kui ka kaugematest riikidest inimesed. Kasutatud on võimalikult palju väiketootjate toorainet ning looduses kasvavaid metsataimi ja -ürte. Traditsioonilisusega samal ajal on menüü väga moodne.

Eesti tippköök nii lihaga kui ka lihata

“Minu soov on tutvustada eesti inimestele, meie Läänemere maade naabritele ja kaugematelegi

Meie BirchLagoonis oleme vahendajaks Sinu tervise ja Eestimaa looduse vahel, et tuua Sinuni ürgne eluvesi uues kuues ja imepäraste maitsetega.

O

leme läbi käinud pika tee! Selle tõestuseks ja jookide kvaliteedi kinnituseks on kõik meie tegevused ja komponendid sertifitseeritud ja kontrollitud Põllumajandusametis ning Veterinaar- ja Toidulaboris. Kõik meie tooted on 100% Eesti päritolu ega sisalda säilitusaineid.

Uudistoode Kaseglögi, mis sobib juua nii kuumalt kui ka külmalt ning mis on peagi saadaval poelettidel – oleme esimesed Eestis, kes sellisele kooslusele tulid!

Meie tooted leiate Tallinna ja Tartu Kaubamaja Toidumaailmast, Tallinna ja Tartu Mahemarketitest ja veel paljudest kohtadest.

SE LÖ 0,33 l EE-ÖKO-02

EE-ÖKO-02 Eesti Põllumajandus ELi-sisene/-väline põllumajandus

Lisainfo ja tellimine: www.birchlagoon.ee

Sel sügis nimetati el m Kasesõst eie a 2018. aa r sta parimak mahejoo s giks

Lähiajal alustame kampaaniat Fundwise’i ühisrahastusplatvormil, mille kaudu on võimalik meisse investeerida ja saada osa meie ettevõtte käibekasvust. www.fundwise.ee BirchLagoon OÜ Vahemetsa talu, Hellenurme küla Elva vald, 67514 Tartumaa tel 525 1588 www.birchlagoon.ee BirchLagoon

LAEVATOIT külalistele Eesti rahvustoite, kuid teha seda modernses ja üllatusi pakkuvas võtmes,” selgitab oma menüü ülesehitust maailma tippu kuuluva restorani Fäviken Magasinet kogemusega Pihel.

Ka Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise õhtusöökidel maitseelamuste eest vastutanud Peeter Piheli sõnul lähtus ta nii Tallinki Nordicu menüü kui ka EL-i eesistumise menüüde koostamisel eesmärgist kasutada kohalike väiketootjate toorainet ning võimalikult palju looduses kasvavaid metsataimi ja -ürte ning pakkuda traditsioonilisi Eesti roogi uues võtmes.

Taimetoiduarmastajatele ja veganitele on tavamenüü järgi loodud spetsiaalne kolmekäiguline menüü, kus liha ja kala asendavad Eestis kasvanud juurikad ja metsataimed, nagu mustjuur, maapirn ja käharkapsas.

“Nii, nagu oleme uhked oma kodumaa ja juurte üle, kuid vaatame samas pidevalt avara pilguga ka maailmas pakutavatele uuendustele, võiks muutustes olla ka traditsioonidel tuginev toit. Näiteks leiab Nordicu menüüst kõigile kooliajast tuttava mannavahu, mis ei ole aga sugugi seesama aastate eest harjumuspäraseks saanu – tummisema maitse saavutamiseks oleme kasutanud magustoidus lisaks nisumannale tatramannat ning selle sametine ja õhuline tekstuur on saavutatud šifoonpudeli abil,” märgib Pihel.

Kuigi laevafirma on teinud varem kööstööd ka Soome ja Rootsi tippkokkadega, on Pihel esimene Eesti tippkokk, kellega koostööd tehti ja kelle kulinaarse loomingu tutvustamisele kaasa aidati.

“Läänemerel maitseelamuste pakkumise

A A S TA V A H E T U S P I D U Teid ootab rikkalik buffet-laud Ladina-Ameerika köögi parimate hõrgutistega Õhtut juhib särav Jana Tafenau Muusikalise tervituse toob Kuuba päritolu artist Jesus Montero Särisevalt kuum tantsu-show viib teid otse latiino-kultuuri keskele Rahva paneb tantsima videodiskor Enrique Fabregas Lastele eraldi peoruum lustaka programmi ning jõuluvanaga

31.12.2018 20.00–02.00

Hind 149 € 6–12aastastele 89 € Kuni 5aastastele 10 €

LISAINFO JA BRONEERIMINE Tel +372 631 5650 olumpia.concierge@radissonblu.com

liidrina oli meile tähtis minna vabariigi sajanda sünnipäeva puhul koos klientidega Eesti ajalooretkele ja pakkuda traditsioonilisi maitseid uues võtmes. Peeter on kõige õigem inimene seda retke juhtima ning seetõttu usaldasime teda uue isamaalise menüü loomisel sada protsenti,” sõnas Tallink Grupi toitlustusjuht Külli Joakit.

Menüü kui läbilõige Eesti kodusest õhtusöögist

On selge, et iga päev me nii rikkalikult, nagu on viiekäiguline Piheli menüü laevadel, ei söö. Maitsed ja kooslused on aga selgelt kodused – Pihel on andnud neile mõne vana, kuid unustatud tehnoloogiaga uue keerme või lihtsalt kasutanud toorainet targemalt. Üks põnev kooslus on klassikaline amps seakõhust ja peedist – Piheli versioonis on aga seakõht rippunud soolatuna kuus kuud ning peeti küpsetatakse ja suitsutatakse heinas. Amps, mis paneb uskuma, et pärast surma on elu.

Kui menüüst veel häid maitsekilde välja nokkida, siis teistest üle on vadaku-tilliõlikaste, mis võiks oma hapususe ja kreemisusega leida tee purki, et seda saaks ka selvehallist koju osta.

Kui nii soolasiig, tursapõsed kui ka vutt on kindlad maitseelamused, siis veel üllatasid hapendatud porgandid. Sobilik amps igaks elujuhtumiks.

Peeter Piheli menüüd kohaliku laevafirma alustel on huvitaval kombel põnevad ja võimsad nii tervikuna kui ka sellesse peidetud detailides.

Veel kuukene on jäänud aega seda viie- või kolmekäigulist einet sööma minna – selleks tasub lasta end vetel kanda.

PIDULIK A A S TA V A H E T U S E ÕHTUSÖÖK R E S TO R A N I S S E N S O Aasta viimasel õhtul on kaetud rikkalik buffet-laud Ladina-Ameerika köögi parimate hõrgutistega Kuumi ladina rütme esitab Kuuba päritolu artist Jesus Montero Lastele on eraldi peoruum lustaka programmi ning jõuluvanaga

31.12.2018 20.00–00.00

Hind 85 € 6–12aastastele 55 € Kuni 5aastastele 10 €

LISAINFO JA BRONEERIMINE Tel +372 631 5650 olumpia.concierge@radissonblu.com www.restoransenso.ee

MIHKLI LIHAÄRI

Maitseküllane lihavalik Balti jaama turul: Mihkli Lihaäri

„T

änapäeva kiire elutempo juures soovivad inimesed näha letil rohkem sellist, mida saab kiiresti valmistada ja mis oleks seejuures värske ning maitsev.

Mihkli Lihaäri pakub hakkliha, šnitsleid, hakkpihve, pikkpoisse, lihamuffineid ja suurt valikut maitsestatud pooltooteid – kõike, mida saab kiiresti valmistada ning mille valmistamisega saaksid hakkama isegi lapsed,” selgitab Mihkli Lihaäri looja, lihameister Mihkel Škerin.

Mihkli Lihaäri letil on ka suuremad lihatükid juba maitsestatud kujul olemas ja nõnda leiab valikust küpsetusvalmis ahjupraade, praelõike ja hautiseliha. Kohe kätte jõudvat jõuluaega silmas pidades soovitab Škerin osta näiteks lihaäri seapraadi röstsibulaga või maitsestatud parti.

Kliendid hindavadki Mihkli Lihaäri toodete juures enim liha maitset, kvaliteeti ning valmistamise kiirust ja kergust. Samuti väärtustatakse otsest ja vahetut suhtlust turuleti ees, võimalust lihameistrilt nõu küsida ning endale sobivad lõigud, maitsestused ja kogused ette tellida.

Mitte üldse uus tegija

Mihkli Lihaäri võib olla uus kaubamärk, kuid selle taga on enam kui 23 aastat kogemust liha, selle lõikamise, maitsestamise ja müügi alal. Lihaäri idee taga seisab pika 26

Balti jaama turu lihasaalist leiab eest Mihkli Lihaäri, mis pakub suurt valikut broileri-, sea-, veise-, pardi-, vuti-, kalkuni- ja lambaliha ning mitmesuguseid pooltooteid. Mihkli Lihaäri jaoks on olulised omadused liha värskus ja kvaliteet ning toodete meeldiv maitsestus. kogemusega õpetatud lihameister Mihkel Škerin, kes sai pärast keskkooli lõpetamist ja kroonus käimist juhuslikult tööd lihameistri õpipoisina. „Tartu linna ja Lüneburgi ärimeeste koostöös sündinud projekti raames sain aga õppima ja praktikale Saksamaale.

Lüneburgis veetsin lihameistri ametit õppides aasta. Tegin eksternina ära lihaselli eksamid.

Tagasi Eestisse jõudnud, omandasin Eesti põllumajanduse akadeemias lihatehnoloogia ning tootmisjuhi eriala, töötasin koka ja lihameistrina mitmes ettevõttes, viimased 13 aastat enne oma firma rajamist Stockmannis liha- ja kalaosakonna juhatajana,” selgitab lihameister.

Aastatega süvenes soov oma lihaäri luua. Alustanud Mustamäel kauplusega Lihaabi, leidis meister hiljem omale uue tegevuskoha Balti jaama turul. Siin, turu lihasaalis, on Mihkli Lihaäril olemas kõigiti sobivad tootmisruumid ja külmkambrid:

valmistatakse tooteid nii letimüügiks kui ka söögikohtade-restoranide suurklientidele. „Eristun oma lihavalikuga maitsestatud pooltoodete ja käsitöölihade poolest,” lisab lihameister.

Lihatooted: kogemus, kirg, maitse

Kuna rohkem huvitab Škerinit see, kuidas valmis liharoog maitseb, keskendub tema lihaäri just liha lõikamisele ja maitsestamisele.

Seetõttu ei kasvata Mihkli Lihaäri loomi ise, vaid tarnib värske ja kvaliteetse liha Eesti parimatelt, näiteks Talleggilt, Frank Kutterilt, Maagilt, Järveotsa Vutifarmist, Müüsleri Väiketapamajast ja Kõldu Lihakarnist. „Tooted pakendan vaakumpakendisse, et tagada liha värskus ning pikendada säilivust.

Veiseliha puhul on teatav laagerdumisaeg koguni vajalik. Olen aus ega püüa oma kliente petta, info koostisosade ja päritolu kohta on hinnasildil alati näha. Ei häbene

öelda, kui mingid tooted sisaldavad vett, soola või maitsetugevdajat,” selgitab lihameister. Škerin lisab, et kasutab liha maitsestamisel mitmesuguseid marinaade ja maitseainesegusid, millest paljud segab kokku ise. „Olen aastate jooksul välja töötanud enda marinaadide valmistamise tehnoloogia. Liha püüan mitte üle maitsestada, pigem jätan tarbijale võimaluse vajadusel ise soola lisada,” mainib Škerin.

Pikk kogemus lihaäris ja armastus oma töö vastu peegeldub ka roogades, kus Mihkli Lihaäri tooteid on kasutatud. Balti jaama turult saab linna parimat liha ning Mihkli Lihaäri lihameister aitab valida oma letilt just vastavaks õhtuks, nädalavahetuseks või ka pidulauale sobiva liha.

Mihkli Lihaäri – lihtsalt maitsev!

Asukoht: Balti jaama turu lihasaal Jälgi meid ja võta ühendust Facebookis: mihkliliha Helista +372 5562 3430 või kirjuta mihkelskerin@gmail.com

E-POOD - AINUT JULGETELE

WWW.MUSTTURG.EE !

TI OT IK NG KI K IN UK UL JÕ NE LI TI AK PR JA E ORIGINAALN

DETSEMBRIKUU PAKKUMINE! VEINI ÕHUTAJA (AERAATOR) VIN-AIRE

J

uba vanad roomlased teadsid, et veini maitse- ja lõhnabukett täiustub lastes veinil hingata. Veini aereerimise protsessi käigus avaneb veini tõeline aroom ning kokkupuutel õhuga rikastub oluliselt veini maitse.

Traditsiooniline veini õhutamise protsess on aeganõudev. Vastupidiselt traditsioonilisele meetodile on Vin-Aire aeraatori abiga võimalik saavutada parim tulemus vaid sekunditega. On loodud toode, mis on tõeliselt innovaatiline ja eksklusiivne nii oma disainilt kui ka omadustelt.

Vin-Aire aeraator on omaette kunstiteos ühendades nii kauni disaini kui ka füüsika põhiprintsiibid. Auhindadega pärjatud tootedisain lisab igale Sinu klaasile veinile rikkaliku maitseelamuse ning suurepärase aroomi.

Meeldivaid maitseelamusi soovib Sinu Vin-Aire!

JÕULUKINK

Toidukinke möödunud aastast

2018. aasta on peaaegu möödas ja teeme Gurmaani lugejatele ära nende tavapärased (toidu)kingitused – selgitame välja aasta parimad uued maitsed, restoranid ja joogid.

Milliseid kingitusi sellel aastal jõulukuuse alla ja aastavahetuselauale sättida?

Tekst: Martin Hanson Fotod: Erakogu ja Delfi

O

len alati öelnud, et viis-kuus aastat tagasi alanud Eesti käsitööõllede pealetulek, paljuski revolutsiooniks nimetatud areng kohalikul turul, on siinse väiketootmise arengus hoopis olulisema tähendusega, kui seda arvanud oleksime. Kui väikeõlletehased ausalt ja avalikult turule toimetama lubati,

28

muutusid kõik potentsiaalsed väiketootjad – juustust mahlani, vürtsmoosist leivani ja jäätisest liköörini – ootamatult julgeks.

Hakati mõistma, et kui toode kenasti ära pakendada ja sellele hind anda, siis ... tohoh pime, ostetakse see ka üsna kiirelt ära. Hind ei loe. Loeb, et on uus, huvitav, väiketoodetud ja kodumaine. Äkitsi paiskus turule täiesti harukordne

kogus uut ja huvitavat söögi- ning joogikraami.

Meie maitsemeeled ja arusaam Eesti toidust muutusid igaveseks. Olgu, päris paljudel toodetel jääb kvaliteet hinnast maha nagu Hämarik Koidust, kuid oleme kindlasti õigel teel. On olnud mitmesuguste väiketoodete etappe – oli õlu, siis siider, seal vahepeal leib ja juust. Vahepeal möllasid kombucha ja teised peenemad napsid. Praeguseks on

Restoran NOA ootab Viimsisse külla, mekkima nende uut merelist menüüd.

JÕULUKINK tuhast tõusnud kohalik veinitootmine, palju toodetakse džinni ning laineid lööb muu kohalik söögipoolis.

2018. aasta suurim trend ja olulisim suunanäitaja on olnud tervislikkus, puhtus, kasulikkus – eelistus, et toidud ja joogid peavad olema kasulikud kehale ning ühiskonnale ja planeedile. Turul on läbi löönud just tervislikkust ja sportlikkust hindavad toidutootjad. Kõik tervislik läheb kaubaks.

Restoranid, kuhu kindlasti pääse lunastada

Alustame kingikoti täitmist aga aasta parimate restoranide esiletoomisega. Nii tuleks kindlasti jõulukuuse alla nihverdada pääse uude Noblessneris asuvasse restorani, mis kannab nime 180 by Mathhias Diether ning on kindlasti selle aasta suurim tulija kohalikul restoranimaastikul. Michelini tärnidega peakoka loodud restoran täidab nüüd ära niši, mida pole siiani keegi täielikult suutnud – fix-menüüga restoran, mis võtab külalisi vastu iga 30 minuti järel. Äärmiselt unikaalse, samas filigraanse, maalähedase ja pidevalt otsiva käekirjaga Diether on suutnud panna lendstardist kokku meeskonna ja menüü, mis küll ei seiska veel südant, kuid lööb selle tugevalt rütmist välja kindlasti. Oodata on suuri tegusid ning pääse restorani tasuks kohe pimesi ära osta. Üks aasta põnevamaid tegijaid meie

JÕULUKINK restoranimaastikul on ilmselgelt Eesti ühe tulevikustaari ehk peakokk Silver Saa taktikepi all toimetav restoran Ore. Jälle üks neist kohtadest, kus meeskond liigub restoranis ringi ja olulisem on see, mida pakutakse, kui see, kuidas ja kus seda tehakse. Siiani veel oma viimast käekirja otsiv Saa pakub nii roogi, mis on käinud temaga restoranist restorani juba aastaid, kui ka täiesti uusi Sulevimäel loodud eineid. Ores tasub proovida nii peeditartari kui ka angerja-puravikusuppi.

Pääse kahele Ore restorani on kindel kink nendeks jõuludeks.

Mingil juhul ei tohi märkimata jätta ka restorani NOA, eriti Peakoka Poolt, kuhu on äsja tee leidnud soolase vee akvaariumid, millest tuuakse lauda nii homaar kui ka Fääri saartelt pärit merisiilikud ja langustiinid.

Kindel maitseelamus. Kui aga fine dining kõrvale jätta, on veel palju uut ja lõbusat, mida 2018. aasta kingituste hulka nimetada: Telliskivi liharestoran One Sixty, Pikal tänaval asuv restoran Odessa ja kindlasti täiesti võrratut kvaliteeti näitav Tar Tar. Viimane saab küll juba aastaseks, kuid on maitsete poolest kui ümber sündinud.

Kingikotti sobivad napsid

Napsidega on sellel aastal pisut kesisemad lood kui aasta tagasi … turule tuli vähem uusi asju ja seda ehk peamiselt seetõttu, et tootjad olid hõivatud oma olemasolevate napside täiustamisega. Samas on nimetada

Telli TASUTA Bio Life tooted pakiautomaati, koju või kontorisse

nii mõnigi uus tulija. Alustame loo esimesest ja ainsast välismaisest soovitusest ja selleks on Riga Balsam Gin. Originaaljoogi ürtidega destilleeritud džinn lööb oma herbaalsuse ja lillelisusega kergelt jalust, kuid on kokteilina loodud õhtut lõpetama. Lisaks näeb must kuldsete markeeringutega savipudel välja kui miljon eurot.

Nii … nüüd aga tagasi Eesti juurde – napsid, mis sobiksid kingikotti. Põhjaka Peennapsivabriku astelpajunapsi tunneme juba mõned aastad. Nüüd on neil eelmisel aastal pudelisse saanud kuusevõrsetest viina ja pihlakanapsi kõrval olemas ka oma brändi viin ning aasa ja heinamaa mekiga džinn.

Džinn on jõudnud üldse omaette tasemele ning moodustab kohalikul alkoholiturul juba omaette sektsiooni. Eesti tootjatelt saab nüüd kokku lugeda juba kõvasti üle kümne kohaliku premium-klassi käsitöödžinni, kus tase on üllatavalt võimas. Pole veel ühtegi väga suurt üllatust, kuid pole ka ühtegi negatiivset mekki.

Tuleb kiita nii suurtootjaid kui ka väikeseid pusijaid, kes on pannud välja huvitava valiku. Näiteks Saaremaale tootmist ehitav Lahhentagge korjab kohalikult rannalt Põhjala ingverina tuntud juurt ja keedab selle oma jooki. Teine seltskond suitsutab oma Smoky Gini, kolmas tootja segab aga uues Crafter’si nime kandvas džinnis kokku lilleürdid, mis muudavad toonikuga kokku valades oma värvi. Sellel aastal tuli nalja

Noblessneri uude restorani 180° tasub minna sööma juba Michelini-tärne omanud peakoka pärast.

JÕULUKINK viluks värvi muutva džinniga turule ka teine Eesti suur “väiketootja” ehk Metsis.

Liköörid – kui nende imeliste napside juurde tulla – on uus trend, mis hakkab vaikselt džinni selja taha jätma. Uusi tegijaid on täitsa arvukalt ja tundub, et neid tuleb veel juurde. Restorani Leib seltskond pani nime Säde all pudelisse Eesti klassikalise napsimarja musta sõstra ja pihlaka. Kuskil likööri ja viina vahel laveerib pisitootja nimega Nobenaps oma viinaga, millel on tugevad ja äratuntavad liköörielemendid.

Nemadki on lisanud oma mustasõstranapsi kõrvale uue joogina rabarberiviina.

Eraldi võib esile tõsta ka ennekõike näitlejana tuntud Tiina Tauraite, kes on arenenud pipraviinatootjast liköörivalmistajaks, jättes ka oma uutele toodetele külge varem selgeks õpitud trikid. Liköörist leiab nii tšillit kui ka suitsu.

Mekkige ja saate aru, mida annab joogile valmimiseks lubatud aeg. Tegemist on kindlasti praegu ühe Eesti kõige vingema joogiga. Kui eelmise aasta laar oli magus ja pigem magustoidulik, siis uus aastakäik on teravam, samal ajal oma heas magususes ja viskoossuses. Uus aastakäik on poes saadaval ning kui midagi muud ei julge või oska valida, tuleb Tauraite villitud Sõstar ja Suits pimesi kotti laduda.

Tuleme napside, viinade ja muude destillaatide juurest ära pärisveinide juurde.

On tore tõdeda, et see valdkond on samuti särama löönud. Kahjuks on eredaid leide

veel vähe, kuid midagi siiski. Aasta parim Eesti vein on selgelt Allikukivi veinimõisa kuiv rabarberivein, mis teeb silmad ette suurele osale valgetele veinidele – seda nii oma nüansirohkuse, pehmuse kui ka väikese happelisuse poolest. Vein, mida saab ka lõpuks nende ausate standardite järgi hinnata.

Peenem söögikraam jõululauale

Kui peaks valima kolm toidukraami, mis võiksid sellel aastal kindlasti jõululaual olla, oleks nendeks Andre Farmi juust

Eesti esimene pakis müüdav punase veini kaste Food Studiolt.

Wösel –

Sinu keha tasakaaluks Wöseli õunasiidriäädikad valmivad käsitööna hoolikalt valitud Saaremaa õunaaedade õunte mahlast. Tegemist on maitselt mahedate kvaliteetsete õunaäädikatega. Wöseli äädikad sobivad hästi nii salatikastmetesse, marineerimiseks ja erinevate toitude valmistamiseks kui ka tervisejookidesse segamiseks, mis tihtipeale ongi üks olulisemaid kasutusviise. Wöseli äädikad sobivad enamasti ka neile, kes tavalist lauaäädikat tarvitada ei saa.

Wöseli klassikaline õunasiidriäädikas ja meega kääritatud õunasiidriäädikas on pastöriseerimata ja filtreerimata elustooted, mis sisaldavad elusat äädikhappebakterit ehk äädika „ema”. Seetõttu võib julgelt öelda, et Wöseli õunaäädikad on just sellised äädikad, mida on aastasadu kõrgelt hinnatud ja rahvameditsiinis kasutatud.

Wöseli äädikaid leiab Tallinnas Tallinna Kaubamaja Toidumaailmast ja Proua Roseni kauplus-stuudiost (Estonia pst 17), Saaremaal suurematest Coopi poodidest, Kaali kauplusest, Saksa talupoest, Saarte Sahvrist ja Auriga keskuse juustupoest Siesta, Muhumaal Liiva Konsumist ning Maarahva poodidest üle Eesti.

Rohkem infot ja retsepte: www.woselvinegar.com Öselwise OÜ | Metsa 6, 93811 | Kuressaare info@woselvinegar.com | tel 510 5393

Excellent, klaarsägafilee (kas marineerituna või soolatuna) ja Food Studio punase veini kaste. Andre Farmi juustude pöörane edu maailmas ja ka Eestis on üllatus, kuid kui maitsta nende juustu Excellent, ei ole see enam pooltki nii suur. See juust lausa sulab suus, aga on samal ajal tummine, aromaatne ja vaheldusrikas. Selle võib panna rahus jõululauale eelroaks või hiljem mõne hea likööri kõrvale õhtulõpetajaks.

Klaarsäga ehk ka selle aasta Eesti parim toiduaine on lihtsalt äärmiselt puhta maitsega mõnus vaheldus seale, süldile, pasteedile ja kapsale. Pigem eelroaks mõeldud amps võiks olla hea kaaslane sellel aastal suuresti pilti tulnud külmale rukkiviinale.

Kastmevalik võib nimekirjas esialgu veider tunduda – kuidas sa paned kingikotti paki kastet? Aga panedki, sest Food Studio punase veini kaste on nii hea, et võib juhtuda, et see juuakse kohe pärast kingikotist võtmist puhtalt ära. See pisut magus, sügav, kreemine ja aromaatne punase veini kaste on justkui soolane magustoit. Ära tuleb märkida veel üks mõnus ja pisut teistmoodi kingiidee – Saaremaalt pärit Wöseli kaubamärgi all toodetavad naturaalsed õunasiidriäädikad, kas meega või ilma. Need on kerged ja vähehappesed tervisetooted, mis sobivad nii paljalt mekkimiseks kui ka salatitesse, kastmetesse ja hautistesse.

RITO EESTI

Köögi- ja lauanõud, ühtaegu elegantsed ja praktilised

2018. aasta on peaaegu möödas ja teeme Gurmaani lugejatele ära nende tavapärased (toidu)kingitused – selgitame välja aasta parimad uued maitsed, restoranid ja joogid.

Milliseid kingitusi sellel aastal jõulukuuse alla ja aastavahetuselauale sättida?

K

äesoleval aastal juba oma 25. edukat aastapäeva tähistanud R I TO nimeline kauplusekett on eriti hinnatud lätlaste seas. Lätit tihedamini külastavad kaasmaalasedki on selle köögi- ja lauanõude ning söögiriistade poe suurepärase valikuga tuttavad juba aastaid ning oodanud kaupluse avamist pikisilmi ka Eestis.

Uue modernse kaubanduskeskuse T1 Mall of Tallinn avamisega saabuski meeskonna sõnul kauaoodatud õige hetk avada Eestis esimene RITO kauplus, mis sobib Mall of Tallinna keskusesse ideaalselt. Esimesed nädalad on selle otsuse õigsust vaid kinnitanud, sest klientidelt laekunud väga hea tagasiside näitab, et suudeti

32

täita oluline tühimik. RITO kaupluse populaarsus juba esimestel nädalatel näitab, et köögi- ja lauanõud on paljudele eestlastele midagi hoopis enamat kui lihtsalt praktilised esemed.

Milles seisneb RITO kaupluste saladus täpsemalt? On need kaunid vitriinid ja riiulid, moodsad digireklaamilahendused poes või midagi enamat? Kuidas üldse inimesi köögi- ja lauanõudega kõnetada?

Tegelikult on tegemist siiski väga lihtsa, ent olulise kontseptsiooniga – RITO pakub elegantseid ja uuenduslikke köögi- ja lauanõusid ning söögiriistu, mis teevad oma kvaliteedis silmad ette paljudele teistele. Kõike seda ei soovita ainult restorani ega kellelegi teisele presenteerimiseks, vaid ka isiklikuks kasutamiseks ning oma

kodu täiendamiseks. Mitte ainult sünnipäevadeks ja tähtpäevadeks, vaid ka igapäevaseks kasutamiseks.

RITO kaupluse eesmärk on olla usaldusväärne ekspert lauanõude ja söögiriistade pakkumisel. Kogenud meeskond on spetsialiseerunud tänapäevaste, maailmatasemeliste ja kvaliteetsete lauanõude, söögiriistade ja kööginõude müügile, mille seast leiab täiusliku valiku nii igapäevasteks kui ka pidulikeks sündmusteks. Valikus olevatest kaubamärkidest on mõned tuntumad Luminarc, Cristal D’Arques, E´Clat, Chef & Sommelier, Tramontina, Tescoma, Seltmann Weiden, De Buyer, Zyliss, Cole & Maison, ASA ja Asobu.

Lisainfo ja uudised RITO kohta leiab veebilehelt: www.ritohome.ee.

Tutvu uues RITO kaupluses ka TRAMONTINA pannide valikuga ning proovi nende võlusid!

Pannid on valmistatud vastu pidama restorani tingimustes, ent neid on suurepärane kasutada ka kodus, kus maitsev toit valmib liigse pingutuseta. Panni alumiiniumkonstruktsioon jagab kuumust kiirelt ja ühtlaselt, mittenakkuv kate võimaldab aga toidu kergelt kätte saada. Tramontina järgib oma tootmises keskkonnasäästlikkuse põhimõtteid ning on seadnud eesmärgiks toodete ühtlaselt kõrge kvaliteedi, mistõttu valmistatakse kõik tooted ettevõtte oma tehastes.

Pannide käepidemed on roostevabast terasest, kuumuskindlad ja eemaldatavate silikoonkatetega. Tramontina köögitarbed sobivad kasutamiseks nii gaasi-, elektri- kui ka keraamilisel pliidil ning on vastupidavad ahjus ja nõudepesumasinas. Kvaliteediomaduste tõttu on Tramontina toodete eluiga pikem, mis võimaldab raha kokku hoida – ühe korra ostad, aastaid tarvitad! Tramontina kasuks otsustades võid olla kindel, et uute köögi- ja lauanõude hankimisega ei tule väga pikka aega oma pead vaevata, kuna kohe alguses on tehtud õige valik.

TABLESCAPE – ELEGANTSE KODUTUNDE LOOJA Igal asjal meie kodudes on rääkida oma lugu. Õigesti valitud lauanõu aitab Sul jutustada enda oma.Pane kokku oma sõnum.

Tablescape’i tootevalikust leiad käsitsi puhutud klaasi, elegantset keraamikat ja stiilseid söögiriistu.

Meie kollektsioonide uhkuseks on väärikad lauanõud Prantsuse keraamikatootjalt Gien.

Iga ese on meistrite loodud kunstiteos, mille ajalugu ulatub 1821. aastasse. Tänaseks on Gien loonud sadu kollektsioone, mille mustrite ja stiilide hulgast tunned kindlasti ära selle õige just Sinu kodu jaoks.

Tutvu valikuga meie kodulehel www.tablescape.ee | info@tablescape.ee | tel 5656 6005

TOIDUREIS

M

oskva on alati tundunud pisut ebamõistlik valik, kuhu mõneks päevaks või nädalaks aega veetma minna. Hoopis Peeter I lapsuke, tõeline kultuurihäll ning Põhjala Veneetsiaks kutsutav Peterburi on alati olnud valgele Euroopa mehele soodsam ja turvalisem sisenemispunkt vene hinge ja ökosüsteemi juurde.

Seistes Punasel väljakul kogu maakera elanikkonda tutvustavas rahvaste paabelis ninaga Lenini mausoleumi poole, ostes 50 rubla eest värsketest mustikatest valmistatud jäätist GUMi kaubanduskeskuse esimeselt korruselt või sõites laevaga Moskva jõel mööda Gorki pargist ja nähes inimesi õhtuhämaruses pargis tantsu löömas, tekib ikkagi tunne, et just Moskva on linn, millest tuleks oma Venemaa kogemusega alustada.

Unustame hetkeks selle riigi juhi, lokkava korruptsiooni, rämeda allilma ning selle, kuidas kaugelt vaadates tundub, et siiani valitseb tänaval ja avalikus ruumis n-ö raudne rusikas. Moskvas kohapeal olles on see nagu iga teine maailmalinn – vaba, lokkav, joobnud, kiirustav ja anonüümne. Kui öösel on linnas kümme miljonit inimest, siis päeval tuleb äärealadelt metrooga juurde veel kolm-neli miljonit.

Meile, nõukogudeaegsetele, on Moskva kummaliselt kodune. Selles linnas on korraga olemas nii lähiminevik, olevik kui ka tulevik.

Linnas leidub killukesi Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Leidub märke 19., 20., 21. ja isegi 22. sajandist. Moskva linn on kui pähkel – selle imekaunis ja maitsev südalinn koos laiade bulvarite, ajaloo ja glamuuriga on ääristatud koorega, mis koosneb nõukogudeaegsest rudimendist ehk umbes 50-kilomeetrise läbimõõduga magalatest.

Venemaa pealinna legendaarsed ummikud on just sellised, nagu lubatakse – pidevad mõneteistkilomeetrise tunnikiirusega liikuvad autolaviinid.

Kaugemasse kohta tööle sõites jõuab “Meistri ja Margarita” läbi lugeda küll!

34

Moskva

pisaraid ei usu Viimase veerandsaja aastaga on naaberriigi pealinn kasvanud üheks maailma võimsamaks kultuuri-Mekaks ning seda ainult ühel põhjusel: Moskvas on väga palju raha. Ei ole ühtegi lihtsamat põhjust, miks minna oma kunsti katsetama just sinna, kust leiab sellele hästi maksva kliendi.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

Muudki peale pelmeenide ja vareenikute

Venelaste uskumatu külalislahkus ei ole ajaga muutunud. Sellist korralikku lastetuba ega käitumismustrit ei ole suutnud muuta poliitilised virvarrid ega raha. Külla saabudes tuuakse kappidest lauale kõik söödav – keedetud keel, kanarulaad, lihalõigud, seened, pasteet ja nii edasi. Alles siis tuleb esimene käik supi, teine prae ja kolmas magustoidu kujul. Vene kombe kohaselt juuakse alati juurde viina ja kalja. Mis on selle kõige juures aga veelgi hämmastavam: olenemata inimeste rahalisest võimekusest süüakse rikkalikult ning pidutsetakse kõike mängu pannes, nagu homset ei tuleks. Elu on elamiseks, mitte ootamiseks!

Vene köök on alati olnud üks maailma kuulsamaid – isegi kui seda kohe arvatagi ei oskaks –, sest on saanud oma suurimad mõjutused Prantsusmaalt ja Aasiast. Näiteks

Hiinast Prantsusmaa kaudu Venemaale jõudnud pelmeenid on ju kõigile tuntud kui ehtne Vene toit. New Yorgis on juba üle poole sajandi üheks kuumemaks kohaks tagasihoidlik The Russian Tea Room, mis tutvustab selle rahvuse armastust tee vastu – alguses Ivani tee ja hiljem Tseiloni musta tee vastu.

Kalamari ja kulebjaaka, vareenikud ja hapukapsasupp, karulihahautis ja marineeritud seened on ainult tükike sellest, mida nimetatakse Vene köögiks. Kohalik inimene sööb ilmselt tagasihoidlikumalt, kui filmidest näeme või raamatutest loeme – sest tõenäoliselt ei panda iga päev lauale Tolstoi kirjeldatud 12-kihilist kulebjaakat ega tünni kalamarja. Siiski pannakse alati lauale tee, barankad ning head mõtted ja soovid.

Restorani ikka Bentleyga

Viimase kümnendi, kuid eriti just mõne aastaga on Moskva jalgealune muutunud kindlamaks ka restoraniäri ning gastronoomse minapildi poolest. Esile on hakanud tõusma restoranid, mis löövad laineid üle ilma, ning on asutatud baare, mida peetakse maailma tippude hulka kuuluvateks. Kohalik toidumaastik on muutunud apetiitseks ka palju rännanud toiduturistidele. Peale selle, et Moskvas on sündinud kuulus Olivier’ salat või saanud oma maailmas tuntud kuju Kiievi kotlet, pakub Moskva avastamist ka kohvikunautijatele ning püstijalabaare neile, kellel on juhuslikult peal nõukogude aja nostalgia.

Näiteks väärib siinkohal erilist äramärkimist luksuslik Moskva restoran White Rabbit, sest einela jõudis sel aastal esimest korda maailma 50 parima restorani hulka. Tegemist on esimese restoraniga Venemaal, mida on saatnud selline edu.

White Rabbiti edu on tervitatav ka seetõttu, et Venemaa on

peene toidukultuuri poolest mingis mõttes kõrvalejäänu rollis. Vene köök on rikkalik ning seal on palju häid restorane, kuid eelkõige on negatiivne arvamus kujunenud toidukriitikute seas, sest Venemaal ei ole ainsatki Michelini tärniga auhinnatud restorani. Viimaks on aga kokk Vladimir Mukhin suutnud oma restoraniga White Rabbit jõuda ülikõrgele 15. kohale maailma 50 parima restorani edetabelis. Esimest korda pürgis White Rabbit parimate restoranide hulka 2015. aastal. Tollal tunnustati White Rabbitit kui värsket tulijat, kes suutis nimekirja pääseda.

White Rabbitis pakutakse külastajale maailmatasemel menüüd kerge Vene maiguga. Veel saavad toidugurmaanid nautida võrratuid vaateid Moskvale, sest restoranisaali kohal on klaaskuppel. Hoone kannab nime Smolenski passaaž.

Olenemata edust on White Rabbit jäänud oma kontseptsioonile truuks – restoran pakub traditsioonilist Vene kööki moodsas võtmes. Näiteks on restorani üheks menukamaks toiduks praegu valik, mis kannab nime The Russian Revolution. Selle eest tuleb rahakotti kergendada 10 000 rubla ehk ligikaudu 137 euro võrra.

Jutt White Rabbiti restoranist võtab tegelikult kokku kogu Moskva gastronoomia: pidevalt katsetatakse ega jäeta jonni, kuid mis põhiline – ollakse truu oma ajaloole ja maitsetele ning just neid maailmale pakutaksegi.

Mis on Vene köök tegelikult?

Vene köögi alustalaks on suur Vene ahi, milles toidud hauduvad kaua ühtlasel jahtuval temperatuuril, andes toitudele nende omapärase maitse.

Peale ahju mõjutas Vene kööki tugevalt õigeusu kirik. Kirikukalendri järgi oli vastavalt päeva tähendusele ette kirjutatud, mida tohtis konkreetsel päeval süüa. Seda kulinaarset kalendrit järgisid kõikide ühiskonnakihtide elanikud. Seesama tava oli samas takistuseks Venemaa kulinaarsele arengule, sest kokkadele ei jäetud ruumi ega võimalust omaloominguks.

Seoses patriotismi tõusuga 19. sajandi alguses tõusis huvi ka Vene rahvusliku toidupärandi vastu. Valitseva klassi köök arenes edasi Prantsuse mõju järgi, kuid selle kõrvalt algas Vene kulinaarse pärandi töötlemine.

Pransuse tippkokk Marie-Antoine Carême töötas 1819. aastal mõned kuud Talvepalees Aleksander I õukonnas, kuid lühikese Venemaal töötatud ajal jooksul ei õnnestunud tal kordagi valmistada toitu keiser Aleksander I-le.

Traditsiooniline Vene köök on lõbus ja joviaalne.

Ainult Moskvas saab istuda kohvikus, kus sinu naabriks on suur punane hakklihamasin.

Kõige kuulsam jäätiseputka Venemaal: Moskva uhkeim ja vanim kaubanduskeskus GUM.

GUMis õitsevad aasta läbi kirsipuud.

TOIDUINNOVATSIOON

Toidukaup kolib kappidesse Mõned aastad tagasi ilmusid üsna ootamatult linnapilti erinevaid brändinimesid kandvad postikapid, mis said justkui üleöö populaarsemaks kui pühapäevane kuulus laulusaade.

Kappidesse telliti kõike – raamatutest kardaaniotsteni. Nüüd on toiduinnovatsioonina nendesse kappidesse võimalik tellida ka toitu – otse poest, sooja või külma, isegi jäätunud.

Tekst: Martin Hanson Foto: Coop

I

nimeste ostuharjumused muutuvad pidevalt ning aina olulisemaks muutub säästetud aeg argimurede lahendamisel. Poes käimine – iga päev või ka ülepäeviti – on ajakulukas ja tüütu. Miks mitte sättida oma elu nii, et tööpäeva lõpus saad õhtuks tellitud toidukraami kontorihoone fuajees asuvast kapist kaasa haarata; maalt, külast või reisilt tulles aga tellida toidud juba autos ja haarata need kaasa lähimas tanklas asuvast kapist. Või … valikud on lõputud.

Mis põhiline, toidukaubale saad minna järele sulle sobival ajal. Ka öösel.

Esimesed toidukaupadele mõeldud kaubakapid pani Eestis püsti Coop.

Toidukappide tootja Strongpoint AS projektijuht Kauri Maandi sõnul on esimesed kapid Eesti inimeste poolt vastu võetud hästi ning tellimused suurenevad pidevalt.

Mis muudab uued toidukapid eriliseks?

Toidukapid on erilised seetõttu, et need on loodud spetsiaalselt toidukaupade nõuetekohaseks säilitamiseks ja seda just meie põhjamaiselt muutlikku ilma arvestades. Kapid suudavad tagada stabiilse sisetemperatuuri välistest tingimustest sõltumata – võrdselt hästi nii

kuumal suvepäeval kui ka külmal ja tuulisel talvel.

Kappide tugev korpus ja peidetud uksehinged tagavad tur valisuse.

Soojenduse ja tuulutusega uksetihendid väldivad aga uste kinni külmumist ka kõige hullema lumelörtsi ja tuisuga. Kappidel on isesulguvad uksed, mis on vajalikud püsiva sisetemperatuuri hoidmiseks, kuid need on ka suureks abiks, kui mõni toode või koguni terve ostukott peaks kappi ununema. Kauba tellija saab sulgunud ukse uuesti avada, juhuslik möödakäija aga mitte.

Kui suure mahutavusega need kapid on?

Kui laia jahutusspektriga?

Toidukapid koosnevad moodulitest, mis võimaldab nii kiiret paigaldust kui ka vajadusel paindlikku moodulite lisamist.

Praegu on meie kappidel kasutusel kahes suuruses moodulid. Väiksemad neist on mõeldud sügavkülma tarbeks, suuremad on kasutusel nii-öelda tavakülmikuna – sinna mahub lahedasti kolm keskmise suurusega ostukotti. Suuremaid oste pole vaja karta, sest arvestatakse ostu suuruse ning tellitud toodete kuju ja kaaluga – vajadusel leiab suur arbuus koha eraldi ukse taga.

Kõikide moodulite sisetemperatuur

on kontrollitav, seejuures hoitakse et teantud temperatuurivahemikku, mis tähendab, et külmal talvepäeval võib käivituda hoopis soojendusrežiim.

Kapimoodulite temperatuur on seadistatud toiduohutusnõuete järgi, et oleks tagatud toiduainete värskus. Kapi täitmisel arvestatakse toiduainete säilitusnõuetega, nii et lehtsalat püsiks krõmpsuv ja jäätis oleks täpselt nii külm kui vaja. Klient võib kindel olla, tema kaup on hästi hoitud.

Millest tekkis vajadus anda võimalus postikappidele?

Nii nagu paljude meie toodete väljatöötamisel, on ka toidukappide arendamisel arvestatud inimeste vajaduste, muutuvate ostuharjumuste ja uueneva kaubandusmaastikuga. Järjest enam kogub populaarsust kaupade tellimine internetist, ka toidukaupade tellimine.

Kes võiks või peaks olema nende kappide põhiline kasutaja?

Kappide kasutaja on tavaline inimene, kapid on mõeldud igaühele meist. Idee on pakkuda valikuvabadust ja head alternatiivi kojukandele. Selle asemel et kodus kullerit oodata, võib ostud ise endale sobival ajal

lähimast toidukapist ära tuua. Või miks minna poodi, kui on võimalik vajalik kaup tellida ja see mugavalt töölt tulles kaasa võtta – säästes nii aega ja raha.

Kui palju neid kappe praegu Eestis on ja palju on plaanitud juurde panna?

Pilootprojekti raames võeti kasutusele kuus toidukappi, mis asuvad Tallinnas suuremate tänavate ääres. Iga kapp koosneb neljast moodulist ehk kokku on moodulis 39 kahes suuruses ust.

Milline on olnud vastuvõtt neile kappidele?

Vastuvõtt on olnud hea.

Mis võiks olla järgmine arendus?

Kaubakapid on mõeldud toidukaupadele, kuid nende kasutusvaldkond on kindlasti laiem. Sellist mugavat kättetoimetamisviisi võib kasutada kõikide toodete puhul, mille kvaliteet ja säilimine sõltub temperatuurist.

Tulevikus võime näha selliseid kappe bensiinijaamades, tänavatel, parklates, büroohoonete fuajeedes ja miks mitte ka kortermajades. Inimeste ostuharjumused muutuvad – järjest enam hinnatakse mugavust ja säästlikkust, e-kaubandus jätkab võidukäiku.

37

PUUPANK

Pärispuidust isikupärased köögitarvikud Oleme kõik kindlasti märganud metsades, parkides, aedades uhkeid, erilisi, hiiglaslikke ja muul viisil silmatorkavaid puid.

Kas oled mõelnud, mis saab sellest väärtuslikust puidust, kui puude endi aeg on möödas? Neile annab uue elu Puupank.

P

uupank on meistritest koosnev meistrikoda, mille eesmärk on iga toodetud kausi, lõikelaua või kulbiga tuua välja puidu kõige ilusamad küljed. Need meistrid kaevuvad puidu sügavamatesse kihtidesse, et leida üles see õige, kõige kaunim süüjoonis. Puupank vaatleb igat puidujuppi unikaalsena ning valmistab neist siis käsitööna erilisi asju. „Me läheneme puidule hoopis teistmoodi, käime tihti pikemat ja keerulisemat teed, kuid tahame pakkuda inimesele kõige kaunimat tulemust. See tähendab, et esmajärjekorras tuleb üles leida õige puu ning selleks tuleb seda metsa otsima minna. Kui saame informatsiooni, et näiteks Hiiumaa kiriku aias võetakse maha aastasadu vanu puid, läheme ja toome need sealt mandrile ära,” selgitab Puupanga juht Valdur Tilk.

Puupank on enim tuntud oma unikaalsete, käsitööna valmivate ja kvaliteetsete kööginõude poolest, mis lisaks praktilisele väärtusele on välimuselt pigem kuntiteosed kui lihtsad ja toimivad köögitarvikud.

on välja praakinud. Näiteks toodavad nad äärmiselt kauneid ja unikaalseid paha- või tüvekausse, mis on pigem kuntiteosed.

Veel üks põhjus, miks vanalinna tulla

Puupank nimetab ennast erilise materjali väärindamise ettevõtteks. Selleks, et neid erilisi tooteid õigesti müüa, on koos samamoodi mõtlevate meistritega üles ehitatud väikepoodidest koosnev müügivõrk, mille kõik poed asuvad Tallinna vanalinnas. „Kurb on see, et eestlasi käib poodides vähe, peamiselt on ostja ikka turist. Eks seal ole põhjuseks nii see, et kohalikud ei käi enam eriti vanalinnas, kui ka see, et on kadunud harjumus osta pärisasju, miks mitte puidust asju. Asju, mis kestavad ning millel on lugu ja stiil. Ma kutsuksingi kõiki heal meelel vanalinna poodi uurima, kuidas on võimalik Eesti puidust väärt asju teha. Meie tooted on mõeldud tavalisele inimesele,” lisab Tilk.

Juurest ladvani – kõik, mis on eriline!

Kõige kuumem toode on ühest tükist lõikelaud

Puupanga köögitar vikute komplek ti kõige peeneilmelisemad ja praegu ostjate hulgas nõutumad tooted on tervikuna ühest lauast lõigatud suured ja väga suured lõikelauad. Nende järele on pidev nõudlus nii Eestis kui ka mujal, kuid nende tootjaid ja pakkujaid pole just palju. „Selle aasta täielik hitt on olnud kindlasti ülisuur lõikelaud – ühest lauast, ühest tükist. Kuna meil on kogu aeg laos sadu tihumeetreid erinevat puitu ja puuvorme, saame leida parimad lauad, millest toota planke, millest siis omakorda lõigata neid köögis lõikamist hõlbustavaid vahendeid,” lisab Tilk ning täpsustab, et populaarsuse taga on ka asjaolu, et ehitatakse palju uusi kööke, kuhu on hea suuri lõikealuseid paigutada. Ühtlasi on viimase aja suund kaunilt viimistletud lõikelaualt toitu lauda serveerida. „Oleme ju ka pragmaatikud, sest enamikus kaunites köökides, mida meile ajakirjades ja telekas näidatakse, ei tehta ju tegelikult kunagi süüa. Nii ongi köögid pigem kui jõulukuused, mida ehitakse. Mis olekski kaunim kui pärispuidust kaunis kauss või uhmer,” mainib puidumeister.

Oluline on seegi, et Puupank kasutab puitu juurest ladvani ehk väärtustab ka neid tükke, mille suurtootmine 38

Suurima valiku Puupanga käsitöökaupadest leiate järgnevatest kauplustest • Eesti Esindus Tallinnas (Viru 3) • Puu ja Putuka Pood (Vene 6, Meistrite hoov) • Mauritiuse Õu (Katariina käigus, klaasipuhumise koja ja Nukumaja vahel), avatud ainult suvel • Pühavaimu Post (Pühavaimu kiriku all, Saiakäigus), avatud ainult suvel

Kvaliteetseim kingimaailm väljaspool kesklinna Osta meie salongist Kakumäe Selveri vastas või senso.ee, kasuta sooduskoodi “gurmaan” ja saad igalt ostult 10% soodustust.

FRANKE TÄNAB KÕIKI KLIENTE JA PARTNEREID JA SOOVIB, SO IB IB, ET JÕU JÕULUAEG ÕULUA L EG TOO LUA T TOOKS K KS RAHU JA SOOJ SOOJUST OJUST TEIE KODUDESSE! OJ KODUDESSE! HÄID PPÜHI ÜHI JJAA EDUK EDU EDUKAT KAAT TU UUT UT AASTA AA AASTAT! TAT! TA AT!