Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas

1. Õndsat tunnet olla auväärse kooli kasvandik ei suuda varjutada isegi asjaolu, et suure linna uudsus on põlise maatüdruku harjumuspärase elurütmi pea peale pööranud ning koduks saab ta pidada vaid pisikest ärklituba vaikses kõrvaltänavas.

Viimaks ometi oli kõik see seljataha jäänud. Kõik need pikad arupidamised ja kõhklused, seejärel iseenese tarkusest murekalt, ent õnneks siiski mitte rutakalt langetatud otsus. Ja mis tal muud üle jäigi – sest kes siis veel oleks pidanud teismelise tüdruku elu muutvaid samme seadma, kui mitte tema ise.Tuli vaid usaldada sisimas hõõguvat salapärast ja seletamatut sädet, kuulda võtta seda pisikest lindu, kes sügaval ta südamesopis siutsus ning väljapääsu otsides rabeles, et tiibu sirutada. Oma hingelinnule järgnedes tuli paraku kogeda sedagi, et kõigel siin ilmas on hind – kes midagi saada tahab, peab ka millestki loobuma. Kuid enne veel tuleb iseendaga silmitsi seistes aru pidada, kas üks kaalub teise üles. Kumb on väärtuslikum: kas see, millest ilma jääd, või see, mille järele ootuses käe sirutad.

Kes teaks küll ette öelda, kummaga hing lõpuks rahule jääb.

7

Aga kui oled kord kõhkluste kiuste langetanud ühtmoodi otsuse, kust sa tead, ehk olnuks elul sulle varuks veel parem pakkumine, millele valitud sammu astumisega paratamatult selja keerad…

Need ja veel musttuhat muud mõtet olid Saale peas risti-rästi pikalt keerelnud. Olid teda painanud päeval ja öösel.

Küllap siis säärane pidigi olema see suurekssaamise okkaline rada, elluastumise võlu ja vaev. Iseolemise talumatu kergus.

Või oleks siis veel, et üksnes mõtted ja valikud – otsusega kaasnevad muutused suutsid teda ikka päris korralikult läbi raputada. Juba sisseastumiseksamitest oli kujunenud paras proovi­kivi. Viiekümnest küsimusest koosnev test polnud kergete killast. See jagunes omakorda mitmeks osaks, nagu kirjandus, matemaatika, ajalugu ja mis kõik veel. Testi lahendamiseks anti aega kolm tundi ning vastustega tuli koguda teatud arv punkte. Pihud ärevusest higised ja nähtamatu kuum käsi kuklas pigistamas, oli ta lasknud pilgul mitu korda küsimustest üle käia, enne kui viimaks suutis neile ükshaaval rahulikult otsa vaadata ning endale sisendada: ma saan teist jagu, ma saan teist jagu… Vaenlasele – mis muud need algul kohutavana näivad küsimused olid – tuli läheneda kavalust appi võttes, seljatada nad ükshaaval. Ikka põhimõttel, nagu muinasjutus hiir vaeslast saunas õpetas: „Üksi, üksi, õeke!“ Ja nii läkski. Kui ta küsimused ühekaupa letti võttis, pidid need pikapeale alla andma. Ei midagi kontimurdvat.Tulid vastused, tuli vajalik hulk punkte.

Nüüdseks olid need katsumused jäänud juba ligemale aastatagusesse aega ning tagantjärele näisid selle kõige suurema 8

muutuse kõrval üsna teisejärgulised. Sest mis neist enam, kui su ümber on kõik teisiti. Kõigepealt suur linn, mis sind omaks peab.Võid kõndida tema tänavatel, kus aegade jooksul on kõmanud kes teab kui kuulsate tegelaste jalaaste. Kui tuleb tuju minna kinno, näiteks Apollosse Aleksandri tänavas. Astud saali, ja laest maani langev lüüme punakas kuma neelab su endasse. Seintel ja loožide kohal mängleb ebamaiseid varje.Vajud pehme punase tooli embusse, ekraan naelutab su meeled ning laseb unustada kõik maise.Või siis põikad korraks kohvikusse, kus juba uksel löövad üle pea kokku magusad lõhnad, mis otsemaid panevad suu vett jooksma. Võid jalutada Toomemäel põliste tammede all, kes teavad sulle rääkida imelugusid kaugete aegade tagant. Seisatada Kivisillal uhkete triumfikaarte varjus, saates pilguga voogude kulgu, kõrvus helisemas raekoja kella kumedad löögid. Kõik see oli uus.

Ja uus kodu – kui tihkad koduks pidada üüritud ärklituba kõrvalises tänavasopis päevinäinud, pleekinud fassaadiga puitmajas. Sest talust, metsade ja põldude keskelt tulnud maa­­ tüdrukule tundus see kindlalt piiritletud ahtake elamine esialgu üsna võõrastav. Ja mis seal imestada – maal ulatus tema kodu ukselävest palju kaugemale. Kodu tähendas talle oma olemist avaras kambris, aga niisamuti ka õuekummelist palistatud teerada, mis suvehommikuti tema paljaid jalgu teretas, tähendas suurt leinakaske karjakoplis, kullerkuppudest kullendavat heinamaad, silmapiiril sinerdavat metsaviirgu… Siin lõppes kodu kohe ukse taga, ja sealt algas juba hoopis teine maailm.

Kummatigi pidi Saale isegi selle ärklitoa eest tänulik olema. Ei olnud ju meelepärast üürikorteritki alati omatahtsi 9

vabalt võtta, eriti kui valikut tehes jäi viimane sõna öelda sel va kõliseval. Mitte et tal oleks tulnud kodutalus millestki puudust tunda, kuid isa varajane surm – Saale oli siis vaid kahene – vajutas mõistagi kõigele oma pitseri. Ema pidi sestpeale kahe eest väljas olema, tulema toime nii talupidamise kui ka nelja lapse kasvatamisega. Nõnda et mingist pillamisest ei saanud juttugi olla, väljaminekutel tuli hoolikalt silm peal hoida.

Nii mõnegi eakaaslase kommetest ja harjumustest võis Saale välja lugeda hoopis etemat elujärge kui see, millega tema oli harjunud. Ent ega ta siis selle pärast oma pead pooleks mõelnud. Temal oli see elu, mis talle antud, teistel oma. Ja sai muuga, kuidas sai, ühes asjas oli ema meel kõigutamatu – saata Saale linna õppima. Maksku mis maksab. Sellest polnud mingit taganemist.

Nõnda et see taskukohane tuba siin oli talle otsekui loodud. Äriteenijast majaperenaine Meeta Roonurm, vabadus­ sõjalase lesk, oli selle katuse all pojaga aastaid kahekesi elanud.

Pikapeale hakkasid tühjad, kütmata toad kõhedust tekitama.

Proua Meetale, seevastu, oli alati meeldinud olla elu keskel.

Paari aasta eest tudengiseisusesse jõudnud poeg Helmut oligi ühel heal päeval tulnud mõttele pakkuda mõnele oma kamraadile peavarju. Ruumi ju lahedalt käes, ning ega üürilistelt saadav rahanatukegi mööda külge maha jookse. Nõndaviisi oli nii mõnigi üliõpilane või gümnasist leidnud õpinguaastateks endale siin üsna õdusa ulualuse. Sestpeale sai maja hingeliste hääli ja sagimist täis. Saalimist jagus terveks päevaks, hom­­ mikust õhtuni. Ikka keegi tuli või keegi läks. Mansardkorrusele 10

viiv pahklikuks kulunud vana puutrepp aina nagises tulijate ja minejate taldade all. Õnnekaubaks oskas Saale pidada sedagi, et tema toa­­ kaaslaseks sai omakandi tüdruk Irma.Teada-tuntud juba eelmisest koolist, mõnus kaaslane ja muidu ustav semu. Üksinda olnuks kodust ja ema armust kaugele tulnud tüdrukul hullupööra raske siin harjuda.Või mis üksinda – isegi teineteisele toeks olles osutus see neile mõlemale parajaks katsumuseks.

Esimestel pimedatel sügisõhtutel oli kõik siin tundunud koletult külm ja kõle. Seda enam, et koju ei saanud sõita isegi mitte igal laupäeval, vaid enamjagu ikka kahe nädala tagant.

Rongisõit oli kaunis kallis ning mõnikord ei klappinud ka sõiduplaan tundide lõpuga. Paratamatusega tuli leppida. Aga tee hing mis tahad, mõnikord kiskus meel kohe õige kurvaks.

Iseäranis neil puhkudel, kui tüdrukud püüdsid oma nukruse valada kurvameelsetesse lauludesse. Siis võeti ühiselt üles „Pimedal ööl tulen, emake, ma, tormis ja tuules, su kadunud poeg…“ või muud säärast. No oleks ju küll pidanud südame veidi kergemaks tegema, aga võta näpust! Ei viinud see laul neid emale ligemale ega läinud ka meel mitte põrmugi lustlikumaks, hoopis vastupidi – asi võttis õige haleda pöörde…

Ja küll sai siis kaelakuti nutta lõhutud.

Paraku, need meeleolud, kogu see uus ümbrus ja uus elu olid ühe suure ja tähtsa muutuse tellimata kaasanne. Ja nii tähtsa elumuutuse puhul võis mõnikord ka silma kinni pigistada ning mõne kannatusepojukese alla neelata. Pealegi, kõik need niinimetatud katsumused jäid mäekõrguselt alla ühele õndsale tundele, mis Saale rinnas aina kasvas ja kasvas. Seda 11

tunnet toitis teadmine, et temast oli saanud Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi õpilane. Tal oli veel selgelt silme ees see päev, kui nad Irmaga astusid üle uue kooli läve ning, süda ärevusest kurku tõusmas, otsisid klassiuksele riputatud pikast nimekirjast oma nime. Ja seal need seisidki teiste hulgas – Irma Klein, ja veidi allpool Saale Mellik.

Sealtpeale võis Saale ennastki arvata nende tüdrukute kilda, kes tegid oma koolile au ka pärast selle lõpetamist. Kelle oleku ja käitumise poolest võis hilisemaski elus ilmeksimatult ära arvata, millise kooli kasvandikud nad on. Keda tunti korrektse riietuse, hoolikalt seatud juuste ja kingakontsa puhtuse järgi. Tõsi küll, koolitüdruku kingakontsast sai juttu olla vaid tinglikult, sest oli lubatud kanda vaid õige madalukese kannaga kingi. Ja ilmtingimata pidid need olema musta värvi.

Aga oli konts milline tahes, ega siis sellepärast puhtusepidamises järeleandmisi tehtud. Ja kui keegi karmist ornungist hoolimata kohe mitte kuidagi ei saanud oma uusi, enneolematult ilusaid, kõrge kontsaga kõpskingi vaid enese imetleda hoida, no küll ta siis ikka mingi nipi leidis neid korraks ka kaaslaste silma alla tuua ning teised tüdrukud ahhetama panna.

Saalegi oli nüüd üks selle kooli kasvandikke. Uhke tundega võis ta igal hommikul selga tõmmata valge krae ja valgete kätistega tumesinise vormikleidi ning selle peale musta põlle. Ja tagatipuks veel see uhke vormimüts – must sametbarett sinivalge kolmnurgaga, mida ümbritses valge laineline pael. Ainuüksi mütsi pähesättimist tuli peegli ees esiti päris pikalt harjutada, enne kui tulemusega rahule võis jääda. Ning see oli ikka parasjagu vaeva ja kannatust nõudnud.

12

Mida aeg edasi ning mida kodusemaks uus kool sai, seda kahvatumaks äsjane kirev sündmuste karussell pikas päevade reas muutus. Ometi, aeg-ajalt kerkisid kõik need seigad, kas siis hulgana või ükshaaval, jälle justkui iseenesest uuesti Saale silme ette.Vahel juhtus see mõnel kargel talvehommikul voodi soojas süles, kui õrn unekirme veel laugudel mängles ja maised askeldused alles kaugel taevaste randade taga oma korda ootasid.Teinekord kangastus kõik läbielatu talle pimedal sügisõhtul, kui ta vaatas, pea kuklas, tähtede poole ning mõtiskles elu ja olemise üle. Otsides lõpmatusest vastust sellele, mis on päris ja mis näiline. Ja noil silmapilkudel laskus ta peale ütlemata õnnis tunne. Ümbrus hajus peaaegu olematuks ning ainetu ajameri neelas ta üleni endasse.

Selleks korraks oli mälestustes hõljumise aeg otsa saanud.

Päev piilus juba aknast sisse ning tõi ta jälle kahe jalaga maa peale tagasi. Pärast pikka jõuluvaheaega tuli end taas koolilainele häälestada. Ja siin ei aidanud ussi- ega püssirohi. Hea vähemalt seegi, et kõige pimedamal ja külmemal ajal anti väheke hõlpu – õppetöö algas tunni võrra hiljem –, seevastu kevadel ja sügisel tuli juba kell kaheksa koolipingis hakkamas olla.

2.

Selgub, miks inspektriss kõneldes silmad suleb; kas Koidulal olid loomulikud lokid; kui tumedad tohivad olla koolitüdruku kulmud.

Kolksti! kõmatas raske välisuks Saale selja taga kinni ning talvekarge hommik pühkis silmist viimasedki uneriismed.

Nüüd tuli jalgadele valu anda, polnud aega isegi Irmat oodata.

Muidu astusid nad kooliteed enamasti ikka üheskoos, aga klassi korravalvur oli ta tänaseks määranud korrapidajaks. See tähendas, et ta pidi hommikul enne teiste tulekut varakult jõudma aknad avada ja klassi tuulutada, ning kui vaja, aitama aineõpetajal valmis panna tunniks vajalikud õppevahendid.

Kohustusi jätkus kogu päevaks, muu hulgas vaatas korrapidaja selle järele, et õpilased vahetunnil klassist lahkuksid. Õnn seegi, et kätte oli jõudnud laupäev, nädala viimane koolipäev. Öösi sadanud värske lumi oli rüütanud katused ja tänavad koheva vahtkerge vaibaga ning tõmmanud aiateivastele pähe valged kahused mütsid. Puuvõrasid ehtis imehabras lumeloor, 14

millest peaaegu olematu tuuleõhk aeg-ajalt pudendas peeni õrnu narmaid. Langedes murenesid need üksikuteks kiiskavateks kildudeks. Saale tundis end väheke isegi justkui süüdlasena, et peab astuma säravvalgele lumele ning rikkuma seda puutumatust. Alles siis, kui siit-sealt väravast lisandus järjest uusi jäljepaare, tihkas ta juba julgemini jala maha panna. Nõnda, lummatud sellest pimestavvalgest maailmast, oli ta mööda Kalevi tänavat astudes peaaegu märkamatult jõudnudki Riia uulitsani. See kant oli talle poole aastaga juba üsna tuttavaks ja omaseks saanud. Juba kõrguski eemal tänavanurgal majesteetlik, umbes paarisaja aasta vanune kahekorruseline hall kivimaja, tema kool, tulesilmad sõbralikult plinkimas.

Koolimajast Riia mäe poole jäi kuulsa tohtri Bernakoffi era­­ kliinik, üle Kalevi tänava paistis Pallase kunstikool. Ning kohe sealsamas lähedal, üle Riia tänava, koolitüdrukute üks lemmikpaik – Lille pagariäri ja kohvik. Kaugemal kõrgus Vanemuine ja kuppelkõlakojaga kontserdiaed. Oli, mida vaadata või kuhu minna.

Koolimajast õhkus endiste aegade salapärast hõngu, nii väljast kui seest. Mida kõike olid need kunagise aadlielamu seinad kuulnud ja näinud. Saale kujutas vaimusilmas ette, kuidas hämara maja käänduvatel treppidel tippasid aadlipreilid, sopilistes koridorides sahisesid jalad, kaugemalt toakurust kostis poolihääli räägitud juttu, kõlas laste kilkeid ja jooksumüdinat.

Peosaali küünlasäras helises muusika, miilasid pilgud ja kahises taft. Siin elas vanu ja noori. Siin naersid nad oma naerud ja nutsid oma nutud. Keegi sündis ja keegi suri. Ja kus on nad nüüd? Ei ole ju võimalik, et kõik nad haihtusid jäljetult ning 15

pudenesid põrmuks. Kusagile pidi osake neist ometi talletatud saama – nende vaimuvara, elutarkus, läbielatud tunded, isegi nende õnn või õnnetus. Nende hing.Või milleks muidu see kõik, milleks üldse elu… Usutavasti olid paljud neist lõplikult ületanud nähtamatu ajajoone ning jõudnud teisele kaldale, õnnestavale sinimaale.

Niipea kui Saale oli kõrgest uksest sisse astunud, tundis ta end otsekui vanajumala selja taga. Nood kõrgete lagedega ruumid oma paksude jahedate seintega mõjusid kummalisel kombel kaitsvalt ja rahustavalt – vaatamata sellele, et koridorid, jalutusruumid ja trepid hakkasid kasvavale õpilasperele juba kitsaks jääma. Eriti andis see tunda vahetundidel, kui tunglemine tekitas suisa ummikuid ning takistas liikumist.

Ruumipuudus oli ainult pool häda, tuli välja, et asi oli veel palju hullem. Siin-seal seintesse ja lagedesse tekkinud praod andsid märku sellest, et maja vajub ning isegi varisemisoht pole kaugel. Nõnda oligi päevakorrale kerkinud uue koolihoone ehitus. Sellest pidi tulema neljakorruseline torniga maja. Igati uhke küll, mis seal rääkida! Tüdrukuid, mõistagi, jättis see plaan üsna külmaks. Ja miks see pidanukski neid puudutama, sest neil tuli oma õpingutega arvatavasti ikka siinsamas vanas majas ühele poole saada. Nii et kitsaste pimedate treppide või mõne seinaprao pärast nemad oma pead ei vaevanud. Neil jätkus selletagi tegemist. Mõtlemisainet andsid üksjagu argisemad asjad – kas matemaatika klassitöö läheb õnneks, kuidas tangosammud selgeks saada või mis imenipiga otsmiku­lokke paika seada. Nemad elasid jätkuvalt oma igapäevast noore inimese elu.

16

Laupäev algas, nagu ikka, hommikuse üldkogunemisega saalis. Kui esmaspäevasel kogunemisel oli tavaks pidada palvus ja neljapäevasel kuulati õpilaste ettekandeid, siis laupäevane oli kahtlemata kõige olulisem. Siis anti edasi need kõikse tähtsamad teadaanded. Iseenesestki mõista tulid need direktorilt ja inspektrissilt, ehkki teinekord võidi sõnum edasi öelda ka mõne õpetaja suu läbi. Seekord aga olid tähtsad tegelased ise platsis. Õigemini, alguses hakkas mõne õpetaja seas silma küll ainult direktor Aarand Hõbe. Tema läikiv kiilas pealagi, ümmargused mustade raamidega prillid ning tume vuntsinire nina all. Direktor oli väliselt alati ühesuguse mõõdetud olekuga, milles peegeldus aastate kogemusega omandatud elutarkus ja tasakaalukus. Pealtnäha vana rahu ise. Seda muljet rõhutas veelgi tema terashallide silmade läbitungiv, kaugusse vaatav pilk. Siiski, valvakale vaatlejale ei jäänud märkamata ka mõningased meeleolumuutused – vahetevahel ilmutasid tema näos rahulolematuse märke veidi torssis huuled. Aga ta suunurkades pesitses pisuke, alatises valmisolekus naerukurd.

Kõik kooli tüdrukud, otsekui oreliviled viksilt ritta seatud, olid hiirvaikselt ootevalmis. Üksainus valgete kraede meri.

Kestev vaikus oli ilmselge märk sellest, et keegi on veel puudu.

Kauaks seda vaikust ei jätkunud, juba pööras nii mõnigi tüdruk pead, et vargsi kiigata saali ukse suunas, mille kaks poolt seisid pärani avatult. Ja juba tulvaski sealt sisse tegelinski, keda oli oodatud – lopsaka olemisega inspektriss Cordelia Rooden.

Just nimelt tulvas, sest oma hoogsa rutaka kõnnakuga, mida saatis kõrgete kontsade rütmikas tümpsumine, suutis ta õhu enda ümber alati liikuma tõmmata, tekitades justkui isemoodi 17

hoovuse. Selles hoovuses voogas ta nüüd täies purjes, suu kramplikust naeratusest kõveraks kriipsuks tõmbunud, otse saali ette. Pöörates pead 180 kraadi, vasakult paremale, lasi pilgul ühest seinast teise käia ning silmanähtava rahuloluga alustas oma etteastet.

Inspektrissi ilmekas kudrutav kõnemaneer oli kahtlemata paeluv, see pidanuks sõnale omalt poolt veelgi väge ja kaalu lisama, ent võis juhtuda sedagi, et jutu iva ise kahvatus.Viksi koolitüdruku kombel oli Saalegi kuulates üks suur kõrv, ja kõige olulisema püüdis ta kahtlemata ka kinni, ent niipea kui ta keskendus proua Roodeni pisut teatraalsele toonile, kippus sisu vägisi tagaplaanile jääma. Saale oli ikka salamisi imetlenud näitlejaid, ja eks õpetajadki etendanud kõneldes mingit omamoodi rolli. Sestap oligi hiiglama põnev jälgida, kas kõneleja on päriselt tema ise või püüab oma tegeliku mina publiku eest varjule jätta. Siis tuli kange tahtmine õpetajate peidetud palet avastada ning püüda nende salapärast olemust lahti muukida.

Jah, inspektrissi kõnemaneer võis küll tunduda pisut kunstlik – rääkides langetas ta tihti laud, jättes silmad paariks sekundiks suletuks, ning aeg-ajalt naeratas oma väljavenitatud naeratust –, kuid sellega tundus ta vaid tahtvat rõhutada sisemist veendumust, et kõik, mida ta ütleb, on sulaselge tõsi. Ja miks ta siis tõsi ei olnud. Igal juhul oli rebasekarva juustega Rooden suutnud endast jätta avala südamega inimese mulje.

Ja õnneks jõudis Saale „uurijatöö“ kõrvalt olulise iva ikka alati kõrva taha panna. Nüüdsest etteastest jäi igatahes meelde, et peatselt seisab ees vabariigi kahekümnenda aastapäeva 18

tähistamine, et veebruaris tuleb ka Tammsaare austamisõhtu, ning seegi, et humanitaarring korraldab vaidlusõhtu „Kas tasub olla karsklane“. See viimane sõnum põhjustas tüdrukute­ summas otsemaid silmanähtavat elevust ning suminat. Ja mis seal imestada, kui oli teada, et väitlus tuleb maha pidada koos poeglaste gümnaasiumi kasvandikega. Sedamööda kuidas valgete kraede lainetus vähehaaval saalist välja valgus, võtsid tüdrukute hääled kord-korralt kõlavamaid noote, ähvardades tõusta lausa taevastesse kõrgustesse. Jutuvada ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ning kandus otsapidi isegi järgmisse tundi.

See oli eesti keel, täpsemini küll – seekord kirjandus.

Alles pärast seda, kui õpetaja Irene Tuisk oli klassi astumise järel tähendusrikkalt köhatanud ning tüdrukud tervi­ tuseks püsti tõusid, võttis maad vaikus. Köhatuseta oleks tema tulek mõnele andunumale jutusellile vahest isegi märkamata jäänud, sest õpetaja Tuisk liikus nõnda kergel ja kuuldamatul sammul nagu haldjas. Haldjalikku olemust rõhutasid veelgi tema hõlkjas kogu ning mustad säbrulised juuksed, mis õrna ühtlase pilvena ta portselanvalget nägu raamisid. Ja silmad, mis näisid nii sügavad, et talle otsa vaadates tundus, justkui vaataksid põhjatusse kaevu. Õpetaja Tuisk oli ühtlasi Saale ja Irma klassijuhataja, nõnda et temaga oli rohkem kokkupuudet kui ainult ainetundides. Mis võis siis olla veel loomulikum kui see, et tüdrukute hing ja meel hoidis tema poole. Mõni söandas sümpaatiat rohkem välja näidata, mõni pidas seda vaid enese teada, ent üks mis kindel – proua Tuisk oli oma emaliku hoolega kõigi tüdrukute südames kindla paiga leidnud ning kõik nad soovisid tema silmis heas kirjas olla.

19

Kas või näiteks Elli Kleemann, tüdruk Peipsi voogude lähedalt. Kõigile oli teada, et niipea kui mõni õpetaja Ellit küsimusega tülitas, laskus otsemaid ta näole haletsusväärne kannatajailme ning ta pilk rääkis iseenda eest – jumalapärast, ärge mind puutuge! Lisaks sellele tabasid teda tunni ajal ennenägematud tõvehood, mille peletamiseks rüüpas ta väikesest pudelist „maarjapuna“, hambavalu aga tõrjus porgandi- või kaalikatüki närimisega. Seesugused liialeminekud tunnis said mõistagi juhtuda vaid tänu vabameelsete ja vaimukate õpetajate leplikkusele. Ja küllap oleks ka malbe olekuga Irene Tuisk sel sündida lasknud, ent kummalisel kombel oli Elli tema tundides otsekui ümber vahetatud. Ei mingeid kannatusi, ei tõvehooge ega „maarjapuna“.

Tunni teema oli Lydia Koidula, tema looming ning osa ühiskonnas. Emajõe Ööbiku elutööd sai õige pikalt lahatud juba eelmisel tunnil ning kodutööks oli õpetaja andnud igaühele õppida pähe üks Koidula luuletus – oma maitse järgi. Selge see, et rohkem kui neljakümne etleja ära­­ kuulamiseks oleks tunnist ka parima tahtmise korral väheks jäänud, ent tüdrukute seas kõige menukamad, nagu „Sind surmani“, „Sügisemõtted“, „Eesti muld ja eesti süda“, „Kodu“, said vähemalt ühe korra ette kantud. Kusjuures viimase kõlades tõmbusid nii mõnegi maatüdruku silmad veekalkvele. „Hästi!“ jäi Tuisk tüdrukute näitlejameisterlikkusega rahule ning tahtis nüüd veel kuulda, mis neile Koidulast kõige enam meelde jääb, mis on see kõige tähtsam, millega ta end meie rahva südamesse on kirjutanud. Mõistagi nimetati 20

kõigepealt isamaaluulet, seejärel ajakirjanikutööd,Vanemuise seltsi ja Kirjameeste Seltsi asutamist, tema osa teatri sünnis ja laulupidude korraldamisel… „Jah, näete, kui palju suudab korda saata üks inimene… Ja kõige selle kõrval sütitas ta oma isikuga rahva vabaduspüüdlusi, elas kaasa eestlaste esmaärkamisrõõmudele. Ta oli oma ajast kaugel ees.Võime olla õnnelikud, et meie rahval on selliseid tütreid,“ lõpetas Tuisk üsna mõtlikul lainel.

Lõppude lõpuks võttis arutelu ometigi veidi vabama varjundi. „Kui on midagi, mis Koidula elukäigus või loomingus jäi teile arusaamatuks, siis püüame siin üheskoos sellele vastust leida,“ pakkus õpetaja lahkelt.

Aknapoolses reas istuv kuldpunane kahupea Meriel Luming, hüüdnimega Lumi, kes tihtilugu sattus pedagoogidega vastasrinda ning kellele pakkus suurimat naudingut õhutada vaidlust sotsiaalsete probleemide üle, oli juba mõnda aega ilmutanud rahutuse märke. Ja niheles mis ta niheles, viimaks julges ta oma mõttega lagedale tulla. Nagu arvata võis, vaevas teda selgi korral üks hoopis iselaadi küsimus. „Aga kui ta alati kandis südames isamaad ja nii kõrgelt hindas oma rahvast, miks ta siis sakslasele, või lätlasele – kes see täpselt oli – mehele läks?“ tõi Meriel ühe hingetõmbega kuuldavale. „Jah, huvitav küsimus, aga kes võiks teise südame sisse näha… Kuid usun, et see asjaolu ei pisenda karvavõrdki Koidula hindamatut pärandit, mille ta meile jättis. Ja lõppeks, inimese tee ei ole joonlauaga tõmmatud sirgjoon,“ alustas Tuisk nõnda kaugelt ning umbmääraselt, et huumori ja 21

vaimukuse poolest tuntud Meriel pööras pead, vaatas mõtlikult akna poole ning lausus poolsosinal: „Hakkab tuiskama…“ Taevas akna taga paistis endiselt kirgassinine ja ilm tuuletu, nõnda et ilmselgelt pidi see ennustus iseloomustama õpetaja vastalanud filosoofilist monoloogi.Tuisk aga ei teinud tuisust kuulmagi ning jätkas sumbel häälel oma mõttetarka arutlust. „Sel teel tuleb ette käänakuid, tõuse ja langusi, aga kõik need aitavad inimesel kasvada selleks, kes temast lõpuks saab. Ühtki kogemust pole meile antud asjata. Ja kas pole nii, et kui astume pimedusse ja kusagil kauguses kumab kas või ähmaselt üksainus tuluke, hakkab see meile hämaruses otsemaid silma, ning me teame kõhklemata, kus suunas tuleb astuda…“ lõpetas õpetaja paljutähendavalt. Iseasi, kas Meriel oma küsimusele ka vastuse sai.

Nähtavasti kehutas tõstatatud teema teisigi tüdrukuid asjale „loovalt“ lähenema. Igaüht, mõistagi, oma vaatenurgast.

Anita Ilsen, tüdrukute seas Väike-Anni, oli juba hea mitu minutit endasse süvenenult olnud ametis oma põhitegevusega.

Nimelt oli tal üks iseäranis armas asi, millest ta isegi tunni ajal lahkuda ei raatsinud. See oli kamm. Arusaadav ka – pole ju naljaasi moodsat soengut korras hoida. Aga korras peab see olema! Nõnda siluski Anita kammiga aeg-ajalt siit-sealt oma heledaid juuksesalke, ise mõtlikult kaugusse vaadates. Ja vähemalt naisõpetajad võtsid seda juba kui iseenesestmõistetavat nähtust. Nüüd ilmselt murdis Anita pead selle üle, kuidas daamid tol kaugel ajal oma soenguga hakkama said. Ja küsija suu peale ju ei lööda.

22

„Õpetaja…“ alustas ta veidi ebalevalt. „Ei tea, kas nõnda hõivatud ja pühendunud naistel ikka enda jaoks ka aega jäi… Ühesõnaga, kas te teate, kas Koidulal olid loomulikud lokid?“ pani ta talle endalegi veidi piinlikuna tundunud küsimusele järsu punkti.

Hetkeks võttis klassis maad vaikus. Seejärel tõusis kahin, ent Tuisk säilitas rahuliku meele. „Jah, õige küll, peale kõige muu oli meie Koidulaulik ilus naine. Ja tõtt-öelda ei oskagi ma sellele küsimusele paugupealt vastata, ehkki olen üsna kindel, et tema kaunis välimus oli looduse kingitus. Aga päris kindlalt usun ma seda, et temale oli tähtsam miski muu. Ma kahtlen, kas ta oleks kõike seda, mida ta korda saatis, suutnud teha, kammi pidevalt peos hoides,“ vihjas Tuisk ilmselgelt Anita harjumusele. „Oleks väga kahju, mu armsad tüdrukud, kui teie aateid ja üllaid ideaale hakkab varjutama mingi välise sära ihalus.

Me kõik oleme sündinud siia ilma oma missiooniga, peame püüdma selle ära tunda ja seda järgida, maksku mis maksab.

Millegagi peame ju lunastama selle pääsme, millega meid siia ellu on lubatud. Jah, alati ei pruugi me seda kohe ära tunda, iga kord ei olegi lihtne seda paugupealt taibata, aga elu ongi selleks, et otsida. Ja tõsi, mõnikord võib meie missioon olla nõnda argipäevase näoga, et esmalt ei pea me seda millekski.

Aga pidage meeles, et ka kõige pisemat rolli annab suureks mängida. Igaühele on antud oma – ei saa lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad. Samas, sellest hoolimata ärge väsige pürgimast võimalikult kõrgele… Ärge kunagi väsige otsimast oma tähte!“ lõpetas ta meeltülendavalt.

23

Kogu selle tõusvas joones kulgenud sõnavõtu ajal oli Tuisk Anitale üksisilmi otsa vaadanud ning vaikimisi ilmselt teinud märkimisväärseid tähelepanekuid. Ja niipea kui ta oli lõpetanud, pidas vajalikuks pöörata jutu hoopis teisale. „Anita, ma näen, et teiega on toimunud mingi kummaline muutus. Need süsimustad kulmud mõjuvad teie linavärvi juuste kõrval üsna harjumatult. Minu mäletamist mööda olid need veel eile vähemalt paari tooni võrra heledamad. Ja need sobisid teie malbe ilmega palju paremini. Kui ma tohin paluda – minge tualetti ja vaadake, mis nendega teha annab, proovige üleliigne tumedus veega maha pesta,“ sõnas Tuisk üsna vaikselt, nagu räägiks Anitaga nelja silma all. Tõsi, ta oli alati küll range, kuid püüdis oma nõudmisi esitada tüdrukute eneseuhkust riivamata.

Väike-Anni punastas, tõusis kohmetult pingist ning astus imetlusväärse enesekindlusega uksest välja. Ja ega keegi teinegi nende klassis „patust“ päris puhas olnud. No millal siis veel, kui mitte viie-kuueteistaastaselt kulmu- või huulepulka proovitakse! Ja kui mitte mujal, siis vähemasti kodus oli sellega kindla peale tutvust tehtud. Saale oli käe valgeks saanud ehk kulmud mustaks võõbanud juba hea mitu aastat tagasi. Ja kahetsusväärselt läks tookord sedamoodi, et oma uue imagoga sattus ta otsemaid suurema seltskonna silme alla.Vahejuhtum oli aset leidnud vanema õe Elleni pulmas. Saale lelletütar, üheteistkümnene Helmi igati hakkaja tüdrukuna oli pulma mineku puhuks end kodus üles löönud ning kulmud veekindla värviga mustaks tooninud. Ja et üllatuslikult hirmuäratavat tulemust kuidagimoodi leevendada, võttis ta värvi pulmamajja 24

kaasa – varuks kindel nõu seda ka Saalele ja peigmehe õele soovitada. Nõnda mindigi kolmekesi ühel nõul aida taha, kus Helmi sai kahe eakaaslase näo kallal segamatult toimetada ning kõik oma kunstnikuvõimed mängu panna. Värv oli vägev ja mulje sai jalustrabav: kõik kolm noort pulmalist jõllitasid oma võltsilt kurjade pigimustade kulmude alt ehmunult nagu öökullid. Jahmatavat pilti võimendas veelgi asjaolu, et tüdrukutel olid heledad juuksed. Õpetaja Tuisk oli vaevalt jõudnud anda koduse ülesande ning heita põgusa pilgu järgmise tunni teemale, kui Anita end ukse vahelt tasakesi klassi poetas, suul pooles vinnas naeratus.

Kulmude ja silmade ümbrus õhetas äsjasest hõõrumisest, nii et esimesel pilgul ei saanudki õieti aru, kas see nühkimine ka loodetud tulemusi oli andnud. Aga Tuisk ei võtnud seda enam jutuks. Kella helisedes näis talle järsku pähe turgatavat hoopis midagi muud olulist. Hädavaevu suutis ta sumbe hääl kasvavast kihinast-kahinast üle käia: „Tüdrukud, tuletan meelde, et lühijutuvõistluse tärmin läheneb! Kes vähegi tunneb endas loomingulist sädet ja sõnaseadja soont, sel soovitan tingimata oma oskused proovile panna. Nii et ärge siis unustage!“