5
K
ui ma vanaks saan, sõidame rongiga ära. Nii kaugele kui saab. Vaatame aknast mägesid, linnu ja järvi, räägime välismaa inimestega. Oleme kogu aeg koos. Ei jõua kunagi kohale. Nädalas kulub kolm raamatut, tihti neli, viis. Kuisee tema teha oleks, loeks ta vahetpidamata, istuks kohvi ja hulga sigarettidega voodis teki all, seljas soe öösärk. Ta võiks ka telekast loobuda, ma ju ei vaata seda kunagi, mõtleb ta, aga Jon poleks nõus. Ta põikab kaarega mööda vanast naisest, kes tatsab jäätunud külavaheteel, hall ratastega kott järel. On pime, tee kohal kõrguvad sahavaalud ja piiravad nähtavust, mõtleb Vibeke. Siis avastab ta, et on unustanud esilaternad süüdata ja sõitnud pea terve kodutee pimeda autoga. Ta lülitab tuled sisse. Jon katsub mitte pilgutada. See ei õnnestu. Silmaümbruse lihased tõmbuvad krampi. Ta põlvitab