Risto Joosti kaks kirge Tormis ja Rautavaara panevad taeva tantsima
Kujundus
RKontor
Trükikoda
Tallinna Raamatutrükikoda OÜ
58 Heliloomingu titaanid Pärt, Tormis ja Tamberg
60 Risto Joosti maailm muusikas
70 12 seika kuninglikust poistekoorist
74 Voces 8 - keeruka nime ja kauni kõlaga oktett
ARMAS KUULAJA!
Möödunud on taas üks kaunis
Eesti suvi, mil saime nautida nii ilma kui ka kultuurisündmusi. Loomulikult oli kroonijuveeliks meie traditsiooniline ning erakordne laulu- ja tantsupidu.
Sel sügisel tähistame mitmeid olulisi tähtpäevi. Algamas on Eesti Kontserdi pidulik 85. sünnipäeva hooaeg. Suur fookus on kahtlemata meie rahvusliku aarde, helilooja Arvo Pärdi 90. sünnipäeval, mida tähistame suurejooneliselt koos Eesti Festivaliorkestriga Paavo Järvi juhatusel veel enne nende turnee kulminatsiooni New Yorgi kultuslikus Carnegie Hallis. Solistideks on imeline jaapani viiuldaja Midori ning kodupublikule tuttav Hans Christian Aavik. Samuti leiab meie kavast Arvo Pärdi lastelaulude kontserdi, mida saavad Tallinnas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus nautida ka meie noorimad muusikasõbrad.
Eesti heliloojatest kõneledes ei saa me mööda Eduard Tubinast, kelle sünnist möödub 120 aastat. Juba viiendat korda toimub Tartus tema loomingule pühendatud festival TubIN. Maailma sümfonistide tippu kuuluva Eduard Tubina loomingu kõrval tuleb esitamisele ka teise olulise eesti helilooja, Eino Tambergi ajatult kaunis trompetikontsert. Eino Tambergi sünnist möödus 2025. aasta maikuus 95 aastat. Gigantidest rääkides tähistame Eesti Rahvusmeeskoori abiga loomulikult ka Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva. Nii saabki alguse väga oluline eesti muusikaga täidetud hooaeg.
Sügis 2025 toob endaga ka nii mentorprogrammi LIFT uue lennu kui ka Eesti Rahvusringhäälinguga koos korraldatud ning pikisilmi oodatud Klassikatähtede konkursi.
Kutsun teid noortele kaasa elama nii teleekraani vahendusel kui ka kontserdisaalis. Toetame noorte unistusi!
Kontserdisaali õdus atmosfäär on koht, kus saame keskenduda nii muusikale kui ka enda sisemaailmale. Vaimse tervise kriisis on eriti oluline lasta enda mõtetel lennata just selles suunas, kuhu nemad lennata tahavad. Muusika aitab seda suurepäraselt teostada. Jaan Aru kutsub meid üles logelema ning ajule puhkust andma. Mina kutsun teid kontserdisaali kultuurselt logelema ja oma mõtetega muusika saatel lendama. Kingi endale elamusrohkeid kontserdiõhtuid!
Peaprodutsent / kunstiline juht
Maarit Kangron
Foto : KAUPO KIKKAS
Aile Asszonyi
JA PERUTAVAD HOBUSED
„See on lillede asetamise kontsert,“ naerab Aile Asszonyi kahele detsembris eesseisvale sooloõhtule mõeldes. Naine tunnistab samas, et kõik need kogetud viis kümnendit on jätnud temasse tugeva jälje, tehes temast selle, kes ta täna üdini on.
Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: MARIE CECILE THIJS
Tol hommikul, kui see vestlus interneti vahendusel, ent siiski silmast silma otsa vaadates teoks saab, oli Aile pisut ärev. Ta on äsja ühe lootustandva eesti viiuldaja kauaoodatud ettemängule saatnud ja nüüd ootab, kohvitass ühes ja telefon teises käes, teateid sellest, kuidas minema hakkab. Alguses lähebki hoopis nihu, sest selgub, et rong, millega noor muusik sõitma pidanuks, jääb hiljaks. Ent Aile ei heida meelt, sest teab, et oli sellegi võimaluse reisi korraldades juba ajakavasse sisse planeerinud. Lõpuks saabub rong ja sõit algab. Ettemänguni jäävad loetud minutid. Selle vestluse lõpuks saab muusikust Hollandi kammerorkestri täieõiguslik liige.
Aile istub ühes Hollandi külas*, oma isiklikus kuningriigis, keset avarat kööki, mis näeb välja, nagu elaks ta maailma kõige väärikama ajalooga maamajas. Just see välimus teda tookord kodu valides võluski, samas ta teadis, et on ostmas 20. sajandi alguses ehitatud, ent stiliseeritult renoveeritud hoonet.
„Kui poega ootasime, sai selgeks, et need Amsterdami linnaosad, kus tahtnuks elada, osutusid kättesaamatuks. Nii tegime abikaasaga otsuse suurlinna külje all asuva külakese kasuks,“ ütleb naine ja rõõmustab, et lapsel on ka vanavanemad kohe lähedalt võtta. Abikaasa vanemad elavad neist vaid paarisaja meetri kaugusel. „Muidugi oli see fakt esmalt hirmutav, kuid kokkuvõttes on elukorralduslikud valikud osutunud ainuõigeks. Minu erialane elu ei oleks ilma sotsiaalse võrgustikuta üldse võimalik. Ämma-äiaga on meil aga sisseõlitatud süsteem, milles meie roll mehega (Aile abikaasa on Hollandi lavastaja Michiel Dijkema – PK) on püüda võimalikult vähe olla korraga kodust ära või samas produktsioonis.“
Kui räägime võõrsile läinute tugivõrgustikust või juurestikust, kui suur see sinu puhul tegelikult üldse on? Oled sa ju Eestist eemal olnud ühtekokku 23 aastat, neist viimased aastad Hollandis.
Võrgustiku tekkimine sõltub alati sellest, mida sa elus teed. Kujutan ette, et kui inimene käib üheksast viieni tööl, siis tal tekib juurestik seoses isiklike suhetega ja oma töökaaslastega. Aga minu kolleegidest sõbrad on täpselt samas olukorras nagu mina: me kohtume nendega prooviperioodidel, mis kestab 6–8 nädalat ja on emotsionaalselt väga intensiivne. Siis teeme oma etendused ära, kõik saabki läbi ning nendesamade inimestega ei pruugi me enam töises
plaanis mitte kunagi kohtuda. See on justkui le petite mort – sa pead need inimesed lahti laskma, sest neist ei saa sinu püsiringi ja sellega tuleb leppida.
Lõpuks on sul hulgaliselt intensiivseid, lühiajalisi sõprussuhteid, aga kui sul siis on pere ja lapsed ja karjäär, siis ei jäägi enam nende suhete hoidmiseks aega. Sest elu on korraga nii kaootiline ja kiire. Kuid suhteid tuleb ju kasvatada! Nii jäävad väga vähesed neist lõpuks päriselt alles nii, et neist võiks sõprus areneda. Minu eestlaslikus maailmas tähendab sõprus ju sada puuda soola. See on väga eriline staatus ja selleni jõudmiseks kulub aastaid. Nii ongi mul väga vähe sõpru, kuid see-eest on nad tõelised.
Minu erialane elu ei oleks ilma sotsiaalse võrgustikuta üldse võimalik.
Suur tutvusringkond on täiesti eraldi teema. Muidugi saab tänapäeval sotsiaalmeedias kontakti hoida, kuid tegelikult on see võltsmaailm – näed justkui, mida inimesed teevad, kuid tegelikult näed vaid seda, mida näidata tahetakse. Samas mulle meeldib sotsiaalmeedia, kuna saan nii ühenduda kellegagi, kelle puhul muidu kõhkleksin helistada või mõtleksin, et „ah, mis ma hakkan“. Aga sotsiaalmeedias oled justkui pidevalt connected, kasvõi kunagiste klassikaaslastega.
Mul on sotsiaalmeedias ainult need inimesed, kellega olen näost näkku kohtunud ehk et nii-öelda meest tänavalt ma sõbraks ei võta. Ühtlasi aitab selline hoiak mul praegusel polariseerumise ajastul natuke paremini jalad maas hoida. Sest meie vaated võivad olla kardinaalselt erinevad isegi siis, kui teeme koos samasugust muusikat. Tean ka, et teistsuguse maailmavaatega kolleege on sedasi blokeeritud. Minu jaoks on väga oluline näha inimesi, kellega sa kunagi midagi koos oled teinud –see aitab ära hoida roosaprillistumist. Kas või natukene.
Kas sa artistina erinevates koosseisudes tööd tehes arvestad ka siis selle teadmisega? Läheb sulle juba ette korda inimese taust?
Tegin eelmise hooaja alguses Frankfurdis Šostakovitši ooperit – vene keeles vene ooper ja vene kolleegidega. Üks saksa kolleeg imestas: „Kuidas sa saad selle rahvusega sedasi suhelda. Nad on teil ju seal Eestis otse piiri taga.“ Ütlesin, et tean oma sõprade ja tuttavate kaudu, et ongi suur stress, mure, hirm ja viha –kõik see on. Aga lisasin, et esiteks ei ela mina Eestis selle stressi sees ning teiseks teen siin oma tööd ja tahan saada selle töö eest palka. Kuidas siis muudab minu lauluoskust teadmine, mida arvab Peterburist pärit kolleeg juba aastaid kestnud täiemahulisest sõjast? Pealegi oskavad inimesed valetada. Minagi ju kasvasin Nõukogude Liidus, kus õppisime valetama enne, kui lasteaeda läksime. Sest me pidime ju teadma, mida tohib rääkida ja mida mitte. Vanematel tuligi nii õpetada lapsed vajadusel laveerima ja valetama.
Ja isegi kui ma teaksin tõde, ja see ei oleks minu tõde, tuleb mul lavale minna iga kord kont kõhus. Sakslastelgi on ju oma minevik holokausti näol kanda – juba 80 aastat. Ent noorematel põlvkondadel ei ole enamasti mingit muud seost holokaustiga kui fakt, et nad sündisid sakslasena. Nii et miks peaksin lauljat, kes on siin selleks, et laulda head ooperit, eirama. Sel puudub ju igasugune mõte, eriti kui lähtume sellest, et teater on andnud sellele lauljale tööd! Selle koostöö eesmärgil hoiadki distantsi ega tekita vägisi probleeme.
Muidugi tahaks me kõik õudselt mingit õigust taga ajada. Kuid vahel mõtlen ma neile uskumatult toredatele hetkedele, kui keegi julges raudse eesriide tagant tulla Nõukogude Liitu meile muusikat tegema. Jah, muusikale peab jääma see võimalus piire ületada ja riikidevahelistest probleemidest hoolimata inimesi siduda. Minu jaoks on seega alati tähtsam luua teatris või kontserdisaalis olukord, kus inimesed saavad üheks õhtuks ülendatud, et olen kellegi hingekeeli puudutanud. Vahest teeb ta just seetõttu ühel päeval mingisuguse parema otsuse.
Aga ooperimaailm on tõesti nii rahvusvaheline, et rahu püsib majas vaid siis, kui me ei hakka maailmas toimuvat arutama. Vastasel juhul ei ole paljud koostööd võimalikud. Sest teatrimajad on ju täis ka Ukrainast pärit muusikuid ja ma ei oska ettegi kujutada, millist psühholoogilist tööd nemad endaga tegema peavad, et mängida orkestris samas puldis kellegagi,
BLONDIKS VÄRVITUD ELU
„Minu Eesti soost ema (arhitekt Aino Asszonyi – PK) oli Lumivalgeke – hästi heleda naha, sini-siniste silmade ja süsimustade juustega naine. See, et mina olen roosa nagu põssa, tuleb pigem mu ungari verest, sest mu isa oli kastanikarva juuste ja tedretäppidega.
See on ilmselt ka põhjus, miks mina üldse ei päevitu. Samas on minu vend mustade juustega, söekarva silmadega ja läheb esimese päikesega kohe nii pruuniks, et eestlane kõnetab teda reeglina ainult välismaa keeles. Nii et me oleme visuaalselt vennaga nagu positiiv ja negatiiv. Küllap oli ka see põhjus, miks ema mingil hetkel arvas, et olen täiesti näota ja värvita laps, ja kui olin nii umbes 13-aastane, kinkis ta mulle tooniva šampooni. Samas ei olnud ema ise üldse mingi mukkiv mimm, vaid kõige pesuehtsam maaema, kes teise poole oma täiskasvanu elust oli taimedega ravitsev teadjanaine. Ma ei imestagi, sest tema isa (John Pori) ema olla olnud lausa külanõid.
Aga jah, tõesti, minu ema olla ostnud oma esimese huulepulga pärast seda, kui ta oli mind oodates üheksa kuud järjest öökinud. Kuid kogu see juuksevärvi saaga lõppes aastal 2005, kui ema suri, sellest alates olen ma jälle põhimõtteliselt nagu eesti kartul,” tõdeb ta.
kes on venemeelne. Aga see ongi paratamatult koht, kus muusikust saab muusik ja inimesest inimene, mitte oma rahvuse esindaja. Meie, muusikud, saame ainult ühendada. Ja ka see on OK, kui sa ei suuda sellest kõigest üle olla, kuid siis tuleb sul endal produktsioonist või projektist lahkuda.
Nüüdseks on jäänud palju vähemaks neid olukordi, kus Venemaalt tulnud muusikuid tühistatakse, sest paljud neist muusikutest on
Aile Asszonyi
sõna otseses mõttes asendamatud, sest nad on lihtsalt nii head. Me teame ju, millised tagajärjed on diktatuurses riigis inimesele, kes avalikult süsteemivastaseid seisukohti hakkab võtma.
Praegu siin sind kuulates ja vaadates, jälginud su miimikat ja väljenduslaadi, mõtlen, millistest ajusoppidest, missugustest keelekontekstidest ja kultuuriruumidest sa oma sõnastusi võtad?
Kogu aeg on kõik sahtlid lahti tõesti (Aile räägib kuues keeles, oskab pisut seitsmendatki – PK) ja teinekord võib juhtuda, et mingi sõna või väljend ei tule vajalikul hetkel kohe mitte üheski keeles meelde. Ja kui ma olen väsinud, siis avanevad kõik sahtlid väga ebasobival hetkel.
Tagasi tulles su kodukese juurde, mainisid, et elad külas. Kas su aknast paistavad siis viis talu ja hobusetee?
Olgu, sel juhul elan ma linnas (naerab). Kui me üksteist aastat tagasi siia kolisime, siis elas siin 13 000 asukat, nüüd 18 000 inimest. Hollandis, kus Eesti-suurusel maalapil elab 18 miljonit inimest, on umbes miljon elamispinda puudu, seega valitseb räige elamispinnakriis ja meie külas on kõikvõimalikud kohad täisehitatud, sest ehitusreeglid on viimase viie aasta jooksul nii-öelda vabaks lastud.
Selleks, et ooperist nn täislaksu saada, peab olema kogemus ja oskus kuulata.
Uus trend on, et kohalik omavalitsus mängib amortiseerumismängu, lammutades kõik n-ö keskustes asunud ühiskondlikud hooned, mis on üle 50 aasta vanad, need ehitatakse uuesti üles linna servale põllu peale. Samal ajal kerkivad keskusesse uued elamispinnad. Ja ehkki see leevendab olukorda, pole nooremal põlvkonnal jaksu omale kodu hankida. Ka hollandlane tahaks osta, sest üürid on paiguti väga kõrged ning „vanasti“ nii hästi toiminud riiklik üürisüsteem tähendab tavahollandlasele
aastatepikkust järjekorda. Oma osa selles on ka pagulaskriisil.
Muutuvas maailmas on teisenenud ka tähelepanuvõime. Kuidas ooperipublikut kasvatada ajal, mil tähelepanu jätkub vaid loetud sekunditeks ja üldine haridustase maailmas on langemas?
Tõepoolest, kõik üha lihtsustub. Kui veebis püütakse noori 15 sekundit vältava klipiga, siis ma laulan oopereid, mis kestavad 4–5 tundi! Eestlastena on meil ehk keeruline ka mõista, et suurtes maades, kus elab väga palju inimesi, on harimatust kordades rohkem, kui ette oskame kujutada. Meie jaoks on kirjaoskus elementaarne ja isegi meie keskpärane haridus on siiski suhteliselt hea, eriti kui hakata Eestist võrdluses liikuma Kesk-Euroopa suunas.
Aga tõesti, selleks, et ooperist nn täislaksu saada, peab olema kogemus ja oskus kuulata, mida tänapäeva kool enam ei õpeta. Enam ei tehta klassi ühiskülastusi ooperisse või kontserdile ning seetõttu leiavad noored tee ooperisse palju harvem. Saksamaal näen, kuidas publik on hõbehall – saalis istuvadki ainult prillid ja pärlid. Samas on mul palju fänne, kelle elu ongi selline, et nad käivad tööl ja ooperis. Kuid seda kõike jääb vähemaks ning kontsentratsioonivõime aina langeb – seda kõike on kurb tõdeda ja ma ei tea lahendust.
Kes paneb sinu kui artisti õigesti laulma?
Sa peaksid seda Toomase [Kaldaru] käest küsima, sest tema on minu häält n-ö hooldanud juba pea kümme aastat. Meie sõprus algas akadeemias ja tema on üks neist kolmest, kellele helistan, kui mu elus on juhtunud midagi väga toredat või kui on midagi väga keerulist. Õppisime samal ajal laulmist, kuid ta on alati olnud väga hea pianist ja ta hakkas juba siis mind klaveril saatma. Teineteise najal läksime EMTAst läbi ja ilmselt olime me väga ebameeldivad üliõpilased tookord, sest meis mõlemas oli väga tugev sisetunne, et nii need asjad ikka ei käi. Samas seda ettekujutust, et kuidas need asjad oleks pidanud käima, meil kummalgi ei olnud. Nii olime lauluõpetuse teemadel algusest peale põhimõtteliselt nn Seltsimehed Vastalised!
Kas te nüüd olete aru saanud, kuidas need asjad käima peaks?
(Naerab.) Usun, et see tuleb elukogemusega. Umbes nii, et kui sa oskad kõndida ja sa näed kedagi koperdamas, siis saad aru, et kohe ta
kukub. Laulmisega on samamoodi. See ei ole nii esoteeriline, nagu Maarjamaal vahel arvatakse. Põhjuse ja tagajärje seos on ka laulmises etteaimatav ja sa lihtsalt tead, näiteks kui ettevalmistavad etapid on valesti või puudu, siis kõrged noodid välja ei tule. Viiuli peab ju ka enne mängimist pillikohvrist välja võtma.
Mul oli klaaslagi ees ja preemiad tegid asja ainult hullemaks.
Aga Toomase juurde tagasi tulles … Meie sõprus on kestnud pikalt, hoolimata sellest et mina tegin vahepeal siin mitmeid saltosid selleks, et saada professionaalseks lauljaks. Laulsin rahvusooperis 11 aastat peaosi. Ühel hooajal juhtus nii, et pälvisin järjest kõik võimalikud preemiad, samal ajal tundsin ise, et ma ei oska laulda nii, nagu tegelikult tahaksin. Jah, mul oli klaaslagi ees. Preemiad tegid asja ainult hullemaks, lõpuks otsustasin, et kui ma ei saa nii-
AILE ASSZONYI SOOLOÕHTU
N 4. detsember 19.00
Tartu Ülikooli aula
L 6. detsember 19.00
Estonia kontserdisaal
Laval: Aile Asszonyi sopran
Toomas Kaldaru klaver
Kavas:
Giuseppe Martucci. „La Canzone dei
Ricordi“ op. 68b
Richard Wagner. Vokaaltsükkel
„Wesendoncki laulud“ WWV 91
Robert Schumann. Vokaaltsükkel
„Naise elu ja armastus“ op. 42
Alma Mahler. „Viis laulu“ (1910)
moodi laulda, nagu mu mõistus tahab, siis ma parem ei laulagi. Mul oli täielik kriis ja keegi ei adunud minu sisemist võitlust.
Õnneks on aga meie kehal ja häälel võime areneda. Varem ei olnud seda kõike küllap juhtunud seetõttu, et olin liiga kaua olnud liiga väikestes kingades ehk et laulsin lüürilisi asju ajal, mil mu hääl oli juba lihtsalt kolossaalselt suurem.
Kas see „väikestes kingades olemine“ oli sinu soov, lavastajate nägemus sinust või miski kolmas?
Dramaatilise häälega lauljal võib kusagil 30. eluaastate keskel justkui laksust äkki palju rohkem häält juurde tulla. Aga üks nüanss oli siin tõesti veel. Mind oli lapsepõlvest alates vaevanud angiin, mis lõi tihti stressirohketel hetkedel välja, näiteks enne esietendust. Kehale on ka positiivne stress ennekõike stress. Kuid iga kord kui ma olin juba valmis mandliopile minema, tuli keegi, kes mu ümber veenis. Põhja-Itaalias elades käisin kurguarsti juures – ta vaatas mulle nagu ennustajamutt kurku ja rääkis häälepaelte pealt ära kogu mu vokaalse mineviku ja üsna selgelt ka tuleviku. Lõpuks küsis, kas mul on tunne, justkui oleks viimase aja jooksul „tulnud häält juurde nagu raba“, ja et kas tundub, „justkui tuleks perutavaid hobuseid ohjata“. Siis ütles ta, et nüüd tuleb mul leida keegi, kellega saab atra seada selleks, et ennast ümber seadistada, sest seda häält tuleb hoida.
Vaat siis mõtlesin, mida teha. Toomas oli selleks ajaks kogenud coach ja töötas juba aastaid lauljatega. Mina marineerisin veel aastakese, sest sain aru, et selline personaalne töö võib mõjutada meie sõprust, juhul kui me juhendaja-juhendatava rollidesse ei sobi. Ühesõnaga: ma õudselt muretsesin, kuid läks hoopis teisiti. Toomas on nüüdseks minu rahvusvahelises karjääris olnud alati minu taustajõud ja kõik oma suuremad rollid olen just temaga ette valmistanud.
Mandlioperatsiooni tegin ka ühel hetkel ära ja häält tuli veelgi juurde, täpselt nagu arst toona ütles. Sellele otsusele eelnes üks väga kainestav päev minu elus. Olin hotellis, ärkasin etendusepäeva hommikul ja tundsin, et kurgus oli kaks „tennispalli“ ehk mandlid paistes, lisaks veel 40-kraadine palavik. Õhtul ootas mind CD-salvestusega etendus… Jah, ma tegin selle etenduse ära, aga seda lindistust ei taha ma mitte kunagi kuulata.
Sain aru, et mu mandlid on nagu viitsütikuga pomm. See mõistmine tegi operatsioo-
nist ainuvõimaliku valiku ja muutis mu elu lõppkokkuvõttes palju lihtsamaks, kuigi täielik taastumine võttis umbes pool aastat. Pärast operatsiooni tuli arusaam, et kui mu kolleegidel oli iga päev täpselt üks ja sama instrument, siis mina olin kogu oma senise vokaalse elu elanud nii, et mul oli iga päev kurgus n-ö erinevat mõõtu pill, mille järgi olin oma tehnikat 20 aastat igapäevaselt kohandada püüdnud. Pidevalt pisut paistes ja põletikus mandlite tõttu käitus mu „instrument“ iga päev erinevalt.
Räägi palun kaks sõna ka oma suurest sünnipäevakontserdist – 50 on üks ütlemata ilus arv.
Jah, ja põhimõtteliselt ongi see „lillede asetamise“ kontsert. Sest ütleme ausalt – me võime kõik siin mõelda, et oleme südames 25, aga liigestest on ikkagi pool sajandit tunda. Teisalt lisab elukogemus interpretatsioonile kihte. Ja kui Eesti Kontsert tegi ettepaneku tähistada neid 50 ringi maa peal, siis nii me Toomasega selle õhtu kokku panimegi. Seni on Toomas seisnud müürina mu selja taga ja jälginud tähelepanelikult, et ma ennast ära ei äesta. Nüüd aga oleme koos laval ja kokku saab üks klassikaline täispikkuses soolokontsert.
Tuleb tunnistada, et midagi sellist ei ole ma oma paarkümmend aastat teinud. Omamoodi huvitav on seik, et viimati olin täispika soolokontserdiga Estonia kontserdisaali publiku ees koos pianist Helin Kapteniga, kes oli nii minu kui Toomase juhendaja õpingute ajal EMTAs.
Kava koostamine on oskus omaette, oli see väljakutse sulle?
Alati on küsimus, mida laulda. Minu kavade koostamise etalonid on Eesti muusikamaastikul Tõnu Kaljuste ja Olari Elts. Kaljuste kavade koostamise oskus oli üks osa Eesti Nõukogude Liidust vabaks saamise kultuuripildis. Tema kontsertides oli sedavõrd võimas ühiskondlik laeng. Kogesin seda isiklikult – esmalt kontserdikuulaja ja koorijuhtimise eriala õpilasena keskkoolis, hiljem ise Eesti Filharmoonia Kammerkooris lauldes. Olin nende ridades kolm hooaega.
Sama võime on Olaril, kelle pühendumust olen põlvkonnakaaslasena kõrvalt näinud ja sellest oma muusikutee algusest peale ka osa saanud. Kuid neid mehi ühendab veel midagi, see on erk ühiskondlik närv ja sisemine sihikindel vastutustunne eesti muusikakultuuri hoidmisel-arendamisel. Ühesõnaga, mulle meeldivad läbiva ideega, stiilsed kontserdikavad.
Meie kontserdikava läbiv teema on naiseks olemine – sõna otseses mõttes „naise elu ja armastus“. esitusele tulevad kaks tuntud ja kaks vähem tuttavat laulutsüklit. Eesti publikule ehk vähem tuntud itaalia helilooja Martucci tsükkel „Meenutuste laul“ ja Alma Mahleri imelised „Viis laulu“. Me keegi ei tea, kuhu võinuks heliloojana jõuda Alma tänapäeval – arvan, et suurte loojate ridadesse –, kuid tollal oli naise koht köögis ja mehe arvates polnud helilooming naise jaoks sobilik ajaviide.
Aplaus olgu meie vestluse viimane märksõna sulle. Kas plaksutamises on sinu jaoks ka sõnumeid?
See sõltub ettevalmistusest ja silmaringist. Kui oled kuulnud aplausi üle maailma, siis saad aru, et see on erinevates kultuurides erinev. Hollandis näiteks tõuseb publik alati püsti, sõltumata kuuldu kvaliteedist. Ungaris plaksutatakse suurte rütmiliste lainetena. Ja nad ei pea paljuks kasvõi kümme minutit keset ooperit ühele numbrile plaksutada. Debüteerisin omal ajal Violettana Verdi „La traviatas“ rahvusooperi gastrollil Ungaris, laulsime 40-kraadises kuumuses ja keset etendust – pärast duetti Jassi Zahharoviga – jäi etendus seisma, sest publik unustas end plaksutama… Mul tuleb siiani kananahk ihule, kui sellele mõtlen.
Minu kavade koostamise etalonid on Eesti muusikamaastikul
Tõnu Kaljuste ja Olari Elts.
Aga kokkuvõttes loeb mulle kõige rohkem täpselt kaks asja: et etteaste õnnestus nii, nagu mina seda tahtsin, ja et organiseerija kokkulepitud summa arvele kannab. Aplaus on aga alati imetore boonus ja selleks on kõik vajalik juba proovisaalis ette tehtud. Sest laval käib ainult ettekanne. Aplausi puhul võib teinekord kõlada ka tõeline tänu. Ja lõppkokkuvõttes me teeme seda kõike ju ikkagi sellepärast, et ennast väljendada – sest teisiti ei saaks me elada.
Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.
Mihkel Kütson -
KITSEPUURIST MAAILMA LAVADELE
„Olen enda sisemise vedruga siiani jõudnud, ma pole kasutanud karjäärikiirendajaid, näiteks tutvuste või lipitsemise kaudu endale paremat kohta leidnud. Saksa keeles nimetatakse sellist tutvuste kasutamist B-vitamiiniks. Muusikamaailm on karm, kui sul pole seal kõrgel kohal tegelikult midagi anda, siis sellest saadakse väga kiiresti aru,“ lausub dirigent Mihkel Kütson.
Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: MISON FOTO, AMANDA PROTIDOU
Thessaloniki ja Kütson
Mihkel Kütsoni nimi ei pruugi kohe esimesel korral tuttav tunduda. Veidi järele mõeldes oleks see justkui kuskilt teada, aga hoobilt ei aja nime koju. Sellel on ka põhjus, et Kütsoni nime teab maailm, aga mitte nii väga tema sünnimaa. Dirigent on juba aastakümneid elanud Saksamaal ning erinevalt Eesti ajakirjandusest, kus on ilmunud vaid loetud kirjatükid, kubiseb Saksa ja ka teiste maade meedia Mihklist rääkivatest artiklitest. „Ma olen ju Eestis suhteliselt harva ja mind on keeruline tabada,“ selgitab pea kakskümmend aastat mitme teatri, viis aastat Schleswig-Holstein Landestheateri ning 13 aastat Theater Krefeld und Mönchengladbaci muusikadirektori ametis olnud Kütson. Kohtume temaga veebis. Mihkel lükkab juuksesalgu kiire liigutusega üle pea, samal ajal venib näole veetlev naeratus. „Tere! Meeldiv sinuga kohtuda! Mul on praegu õnneks proovide vahepaus.“ Dirigendi emakeelset juttu vürtsitab tillukene saksa aktsent, harvad mõttepausi nõudvad ununenud sõnad ja mitmed naerupursked. Teda iseloomustavad inimesed peavadki naeru ja huumorit Mihkli kaubamärgiks. Nalja pikib ta enamikku lugudesse, mida ta räägib. „Positiivne ellusuhtumine on kõige alus,“ kinnitab Mihkel.
KITSEPUURIST MAAILMA
LAVADELE
Mihkli tee muusika juurde on tüüpiline paljudele muusikutele. „Õppisin Tallinna muusikakeskkoolis. Seal proovisin mitut eriala –alustasin klaveriga, siis õppisin René Eespere juures muusikateooriat ja kompositsiooni, aga helilooja elu tundus mulle väga üksildane ja see ei sobi minu natuuriga. Keskkooli lõpuklassis proovisin ka dirigeerimist ning konservatooriumis otsustasin koorijuhtimise kasuks,“ meenutab Kütson ja hakkab ootamatult südamest naerma. „Tead, kus ma elus esimest korda dirigeerisin? Sellist stoorit ei ole kellelgi,“ teatab Mihkel.
Lugu sai alguse aastaid tagasi ühel lastekaitsepäeva auks korraldatud kontserdil. „Kellele iganes tuli oma arust hea mõte korraldada see loomaaias,“ juhatab dirigent episoodi sisse. Plaan nägi ette, et esinejad ja atraktsioonid paigutatakse erinevate loomade juurde puuridesse. Lapsed vaataksid esinemisi ja loomi läbi trellide. Mõeldud, tehtud! Need oli vabariigi taasiseseisvumise algusaastad ja loomade puu-
rid ei olnud nagu tänapäeval avarad ja valgusküllased, vaid kitsad ja haisvad. „Üks esinejatest oli Nooruse koor, aga ükski toonane dirigent ei tahtnud kitsepuuris koori juhtida. Ei teagi, kas piinlikkusest või… Igatahes hakati otsima uut dirigenti ja kui see ettepanek tehti, tõstsin mina käe,“ lausub Mihkel naeru tagasi hoides. Mis vägi teda kätt tõstma pani, ei oska tänane nimekas dirigent pakkuda.
Helilooja elu tundus mulle väga üksildane.
Kütsonil ei olnud siis veel koorijuhtimise kogemust, aga mitte kedagi teist polnud võtta. Vastu ootusi läks ülesastumine hästi. Kinnitust sellele andis ehk seegi, et külastajad ei nurisenud ja kitsed ei jooksnud laulu peale hirmunult laiali. Dirigendi mälus on hoopis pilt, kuidas suu ammuli vahtivad lapsed ja mäletsemise puhta unustanud kitsed jälgisid esinemist andunult. „See ongi minu dirigendidebüüt. Ise jäin rahule ja see otsustas mu tuleviku – kitsepuurist maailmalavadele!“ võtab Kütson juhtumi kokku.
TANTS TIIBKLAVERIL
Nali naljaks, aga just see humoorikas sündmus määras Kütsoni tuleviku. „Dirigendiametiks peab ikka sündima. Ma ei mäleta küll, et ma juba lasteaias või koolis oleksin tahtnud esirinnas olla, istusin pigem tagapingis ja sikutasin kedagi salaja patsist, aga see-eest suviti pioneerilaagris olin enamasti ikka rühmavanem,“ meenutab Mihkel. Minevikku meenutades tõdeb teatrijuht, et küllap oli tema sõduripaunas siiski marssalikepike ka ning tagasihoidlikkuse varjus pulbitses esinemise ja juhtimise soov. „Mäletan, et suure punase märkuse sain ma muusikakeskkooli esimeses või teises klassis klaveril tantsimise eest,“ muigab Mihkel. Kevadel, kui sündmus juhtus, oli kõigil juba koolist villand. Oli jäänud veel vaid teha erialaeksam. Mihkel oli oma palad ette klimberdanud ja ootas kõrval klassis eksami lõppu. „Võibolla oli see ärevusest või tüdimusest, aga üks hetk ma igatahes saali kõrval olevas klassis Estonia tiibklaveri peal suure tantsu maha pidasin,“ jutustab dirigent.
Klassikaaslased elasid teatraalsele ülesastumisele vaimustunult aplodeerides kaasa, kuid müra peale kohale jooksnud õpetajad metsikust järelpeost midagi head ei arvanud. „Mul on sellepärast siiani pisut piinlik. Klaver õnneks kokku ei kukkunud,“ lausub mees naerdes. Esinemissoov ja organiseerimisvõime oli tal juba väiksena.
Mihkel Kütson on end koolipoisina kirjeldades üsna kriitiline. „Ma ei olnud viieline ega usin harjutaja, pigem selline, kes massi täitis. Aga lahti ma muusikast ei saanudki,“ naerab ta. Miks ta vanemad talle haridusteeks muusikakooli valisid, ei oska ta selgitada. „Küllap tulid lasteaeda muusikakooli õpetajad ja valisid sealt viisipidajad välja,“ rehmab ta käega. Mihkel ei ole pärit muusikute perest, kuigi tema isa oli iseõppinud akordionimängija. Just isa oli see, kes kahtles koolivalikus. „Aga seal ma siiski maandusin. Ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, et ma oleksin üldse midagi muud valinud. Kahtlemata oleksin millegi muuga ka hakkama saanud, aga praegu olen rahul sellega, kuhu elu on mind viinud,“ muigab mees. Koolis käimise tegi veidi värvikamaks Nõmmel tegutsenud
muusikateatriring. „Mida juhatas legendaarne Lemme Krimm,“ meenutab Mihkel.
SAKSAMAA LIIVAKAST ON SUUREM
Muusikakeskkoolile loogilise jätkuna astus ta konservatooriumisse. Seal õppides kandideeris ta Saksamaa DAAD stipendiumile, ta võeti vastu ja järgmiseks ta juba sõitiski Hamburgi Muusika- ja Teatriülikooli professor Klauspeter Seibeli juurde ennast täiendama. „Muusikakeskkooli ajal olin küll saksa keelt õppinud, aga see ei õnnestunud väga hästi. Konservatooriumisse astudes luiskasin, et olen ainult inglise keelt õppinud, et mitte kardetud saksa keele õpetaja juurde sattuda ja koolist välja visatud saada,“ tunnistab ta muheledes. Hiljem Saksamaale jõudes käis tal südame alt küll jõnks läbi ja kergemat sorti kahetsus, et polnud vajalikule keelele nii palju tähelepanu pööranud. „Stipendiumiga käis kaasas Goethe Instituudi kolmekuine keelekursus, kohapeal aitas ka Saksa teleprogramm. Minu esimene elukoht oli nimelt ühe vanaproua suure korteri
Thessaloniki ja Kütson
TRENN ON TEISEJÄRGULINE
Hoolimata sellest et dirigenditöö on väga füüsiline, ja vaadates Mihkel Kütsoni dirigeerimist, lausa triatlon, ta väga palju trenni ei tee. „Vahel panen jooksusussid jalga ja teen paar tiiru. Pärast võitlen tagajärgedega ja pean massaaži võtma,“ naerab dirigent.
ühes toas. Tema kutsus mind sageli koos telekat vaatama ja veini jooma,“ itsitab Mihkel. Palju oli abiks ka teiste tudengitega suhtlemine.
Hamburgi ülikooli eripära oli, et seal õppisid kõrvuti muusikateatri lavastajad ja lisaks erialatundidele toodi koos välja mitu täismõõtu ooperilavastust. Sealjuures noored dirigendid tegid läbi kõik etapid: repetitsioon lauljatega, klaveriga seadeproovid ning lõpuks orkestriproovide ja etenduste dirigeerimine. Mihkel tituleeriti lootustandvaks nooreks dirigendiks ja aastal 2006 ulatati talle ka ihaldusväärne Saksamaa dirigendiauhind.
See, et ta valis endale kooli väljaspool Eestit, annab taaskord märku paunas peituvast marssalikepist. „Kui ilusti öelda, siis Saksamaa liivakast on veidi suurem ja arenguruumi on rohkem. See eriala, mis ma endale valisin ja mida mulle meeldib teha, eriti sellises suures mahus ja sellise repertuaariga, poleks ainult Eestis lihtsalt võimalik,“ ütleb Mihkel ausalt.
KÜTSON JA LÜÜRA
Aeg Saksamaal lõppes ja Mihkel plaanis koju tagasi kolida. Eneselegi üllatusena valiti ta Vanemuise teatri muusikajuhiks ja peadirigendiks. Ta oli vaid 27-aastane. „Oma esimeseks lavastuseks kutsusin Saksamaa koolist kaasa tänaseks maailmakuulsaks saanud lavastaja Stefan Herheimi, sellele järgnesid paljud meeldejäävad koostööd väga mitmetahuliste lavastajatega. Kahtlemata oli see amet mulle suur väljakutse ja vastutus, aga samas oli see ka murranguline aeg Eestis. Orkestrisse tuli palju noori muusikuid ja teatrisse uusi lauljaid. Seal me siis koos õppisime ja arenesime,“ meenutab ta. Mihkel oli Vanemuises ametis viis aastat ja hiljem, kui ta juba mujal töötas, aitas teatrit veel kolm aastat. „Töötasin siis juba Hannoveri Riigiooperis ja olin kolinud Saksamaale, kui Vanemuisest abi paluti, et võita aega uue peadirigendi otsinguks,“ selgitab dirigent. Kuigi võib jääda mulje, et Mihkel toimetab vaid ooperis, pole see siiski ainuke žanr. Kontserdilaval on ta kodus üle Euroopa ja sel sügisel tuleb Mihkel taas Eestisse, tuues endaga kaasa Kreeka ühe parima orkestri, Thessaloniki Sümfooniaorkestri, kellega teda seob pikaajaline koostöö. „Spetsiaalselt selleks turneeks telliti helilooja Lowell Libermannilt teos lüürale, viiulile ja orkestrile. Lüüra on üks maailma vanemaid keelpille ja on teada, et seda mängiti juba Antiik-Kreekas. Tänapäeval on meie kasutada vanade instrumentide koopiad,
seega võime ainult loota, et need kõlavad samuti kui muiste. Kreeklased laulavad, tantsivad ja mängivad pilli suure rõõmu ja pühendumusega ning folklooril on nende klassikalisele muusikale suur mõju. Leonard Bernstein ammutas oma palale „Serenaad“ samuti inspiratsiooni Vana-Kreeka filosoofiast, selle aluseks on
Läbipõlemine
tuleb siis, kui sa ei kuula oma sisehäält.
Platoni „Symposion“, teemaks armastus ning püüdlemine ilu, tõe ja surematuse poole,“ tulistab Kütson ühe hingetõmbega. Et kontserdikava on väga paeluv, selles on dirigent täiesti kindel. „Kas pole põnev! Maailma ühe vanema instrumendiga muusikat teha, samas olulistele inimlike teemadele vastuseid otsida,“ on Mihkel lapselikult rõõmus ja elevil. „Kontserdikava soovib siduda olulisi elemente Kreeka pikast ja põnevast ajaloost,“ lisab ta.
LENDAVAD DIRIGENDIKEPID
See on siililegi selge, et teatri- ja orkestrijuhtimine pole kerge töö. Kuigi Mihkel seda nii raskeks ei pea, et võiks rääkida läbipõlemisest ja ületöötamisest. „Minul on privileeg oma asju ise organiseerida ja vaadata, kuidas ja palju ma jõuan. Läbipõlemine tuleb ikka siis, kui sa ei kuula oma sisehäält või kui näiteks agentuur pressib sind veel üht ja veel üht ja veel üht tööd vastu võtma, lubades kuulsust ning raha. Mida sa sellega lõpuks pihta hakkad, kui aega ei ole ja närvid on läbi. Iga nädal uue orkestri ees seista on paras pinge. Mulle selline pidevalt ühestlinnast-teise-elu ei meeldi,“ raputab hinnatud dirigent pead.
Mihkli elufilosoofia on veidi teistsugune. „Suurt rahuldust pakub mulle pikaajaline koostöö oma orkestriga Niederrheinische Sinfoniker, kelle eesotsas ma olnud juba kolmeteist hooaega. Meid seob respekt, ühised sihid ja sisemine vajadus igal etendusel, igal kontserdil publikule musitseerida,“ lausub Mihkel.
Vahetevahel pikib Mihkel oma ellu ka pisut närvikõdi, olles hiljuti juhatanud Saksamaa teises otsas Dvořáki „Rusalka“ etendust ja seda vaid ühepäevase etteteatamisega. „Hommikul
Thessaloniki ja Kütson
helistati üle, et täpsustada, mis kell pean liikuma hakkama, et etendusele jõuaksin,“ naerab Kütson. Sõpradele ei ütle ta võimaluse korral kunagi ära, viimati asendaski ta Ateena Riikliku Sümfooniaorkestri ootamatult hai -
Külalisena märkad kiiresti, milline on orkestri sisekliima.
gestunud dirigenti. Ka seal oli etteteatamisaeg vaid mõned päevad. „Vahel on sellised olukorrad minu jaoks lihtsalt sportlikult ahvatlevad. Põnevust on nii mulle kui orkestrile. Võõraid
lugusid ma muidugi niimoodi ootamatult dirigeerida ei võta,“ ütleb ta.
Ära on ta öelnud rohkem, kui nõus olnud, kuid ei kahetse ühtegi otsust. „Vahel juhtub, et ma ei suuda mõne orkestri täit potentsiaali avada, külalisena märkad kiiresti, milline on orkestri sisekliima, kus asuvad probleemsed grupid… Siis jääb küll miski sisse kripeldama,“ tunnistab ta. Õnneks selliseid juhtumeid on olnud vaid paar ja selliseid, kus keegi laval sureb või lavaauku kukub, pole üldse ette sattunud. „Seda on kord küll juhtunud, et laulja ei ilmunud lavale. Oli jäänud koridori jutustama ja magas õige aja maha. Õnneks ei olnud see selline sekundi pealt komponeeritud etendus ja lubas teha lühikese kandva pausi. Muidu hakka või ise laulma. Aga minu dirigendikepp on korduvalt publiku sisse lennanud…,“ naerab dirigent. Jällegi õnneks – tundub, et Mihkel on õnnesärgis sündinud –, keegi pole täie hooga publikusse lennanud toikaga vastu kolpa saanud.
DIRIGENT PAGARIKS
Mihkel on Saksamaal elanud ja tegutsenud juba mitukümmend aastat. Väga erilisi ja kaugeleulatuvaid tulevikuplaane ta endale enam teinud pole. „Kui on õnne, saan ka tulevikus täpselt sama asjaga tegeleda. Kui pole õnne, hakkan saiu küpsetama,“ itsitab Mihkel. Siinkohal ta küll veidi liialdab, sest tema firmaroog olla pigem lambapraad kui kaneelisai. „Loodan südamest, et ma saan nii kaua kui vähegi võimalik muusikaga tegeleda. Sa pead oma tööd hingega tegema ja elu näitab, kui kaugele su tiivad sind kannavad. See pole vooluga kaasa minek. See on pigem nii, et kus uks avaneb, sinna ma kindlasti sisse astun, aga selleks, et see uks avaneks, tuleb südamega töötada. Kindlasti ei jookse ma peaga läbi seina,“ lausub dirigent.
Mihkel on järjekindlalt liikunud karjääriredelil aina kõrgemale. „Olen enda sisemise vedruga siiani jõudnud, ma pole kasutanud kar-
jäärikiirendajaid, näiteks tutvuste või lipitsemise kaudu püüdnud endale paremat kohta leida. Saksa keeles nimetatakse sellist tutvuste kasutamist B-vitamiiniks. Muusikamaailm on karm, kui sul pole seal kõrgel kohal tegelikult midagi anda, siis sellest saadakse väga kiiresti aru,“ lisab dirigent. „Siin on seinad väga õhukesed!
THESSALONIKI JA KÜTSON
Thessaloníki Sümfooniaorkester, viiuldaja Daniel Hope ja lüüramängija Nikos
Xanthoulis musitseerivad dirigent Mihkel Kütsoni juhatusel 26. septembril kell 19 Pärnu kontserdimajas ja 27. septembril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis.
Daniel Hope viiul, Lõuna-Aafrika
Thessaloníki sümfooniaorkester
Nikos Xanthoulis lüüra, Kreeka
Dirigent Mihkel Kütson
Michaelides. Lieberman. Bernstein. Schumann
R 26. SEPTEMBER 19.00 Pärnu kontserdimaja
L 27. SEPTEMBER 19.00 Estonia kontserdisaal
Taevas tantsib ja maa väriseb:
„KALEVALA“,
KAKS VÄEKAT MEESKOORI, ŠAMAANITRUMMID, KÄRISTI JA VURR
Mis juhtub, kui laval saab kokku sadakond meest, kes heliloojate Einojuhani Rautavaara ning Veljo Tormise muusika toel end üheskoos soomlaste rahvuseeposesse kaevuvad? Teevad seda soome keeli ja šamaanitrummide kajal ning nõnda, et taevas tantsib ja maa väriseb. Mine tea, ehk lööb vikerkaargi viiulida nagu eesti regilauludes kombeks... Poleks ime, kui saja mehe väe tuules juhtuks seegi.
Tekst: AIGI VIIRA, Õhtuleht I Fotod: JAAN KRIVEL
Et Eesti Rahvusmeeskoor ja Yliopilaskunnan Laulajat „Kalevala“ runodega taeva tantsima ja maa värisema suudavad laulda, on selgemast selgem. Einojuhani Rautavaara 42. runo „Sampo röövimine“ ning Veljo Tormise 17. runo „Vipuses käimine“ ju võimsust ja väge lubavadki. Ent mil moel sündis idee, et mehed siit- ja sealtpoolt lahte „Kalevala“ runode tuules ning Mikk Üleoja ja Pasi Hyökki käe all ühel laval kokku saavad?
„Projektina tõukub see tõigast, et meil on Tormise-aasta, tähistame tema ümmargust sünniaastapäeva,“ lausub rahvusmeeskoori kunstiline juht Mikk Üleoja. „Mõte teha ühine kava Rautavaara 42. runoga sai alguse sellest, et tunneme Pasi Hyökkiga lapsepõlvest saati. Sellest on enamvähem pool sajandit möödas, kui esimest korda kohtusime.“ Toona nad „Kalevalast“ mõistagi ei kõnelnud, aga tutvus jäi püsima ning sestap on ka Eesti Rahvusmeeskoor ja Yliopilaskunnan Laulajat lava jaganud. „Olin paar aastat tagasi nende külalisdirigent, siis arutasime tulevikuplaane,“ jutustab Üleoja. „Pasi meenutas toona ka seda Rautavaara 42. runo ja mina hakkasin teda torkima. Et mis oleks, kui me tooks korraga lavale kaks „Kalevala“ runo –Rautavaara ja Tormise loomingust. Mõlemad on suurvormis teosed, kus meeskoor on oluline
osaline. Nii see mõte alguse sai ja nüüd tema vaikselt teostuma hakkab. Asja tuum on see, et räägi inimestega. Eks ideed teki ikka siis, kui inimesed omavahel suhtlevad ning üks mõte sünnib teisest ja üks lause tõukab teist tagant. Ühtäkki ongi põnev asi laua peal ning keegi ei mäleta, kuidas see sinna sai.“
RAUTAVAARA TULEB KAMMEROOPERIGA, TORMIS ISEMOODI IMETEOGA
Kaks esitusele tulevat meeskoorile loodud suurvormi pärinevad Üleoja sõnul samast juurest – soome rahvuseeposest „Kalevala“, kuid muusikaline lähenemine on vastandlik nii helikeele kui ka žanri mõttes. Einojuhani Rautavaara 45minutiline teos on vormilt kammerooper solistidele, meeskoorile ja fonogrammile. Veljo Tormise 35minutiline üheosaline teos küündib oma üüratu vormikaare ja muusikalise arenguga lausa sümfoonilise mõõtmeni. Tormis ise on öelnud, et 17. runo üldmõte meie jaoks võiks olla sümboolne – Väinämöisel õnnestus ellu äratada igipõlised algteadmised ja muistsed sügavamad arusaamad ja elutarkused. Teos on kirjutatud suurele ja väikesele meeskoorile ning rahvapillidele – esinevad meeskoor ja solistid, lisaks viiekeelsed kandled, šamaanitrummid ning muud müstikaga seotud rütmipillid: käristi, puukell jt.
Võime öelda, et Tormis saab hakkama imeteoga, teist sellist ma koorimuusikast ega muusikaajaloost ei tea.
„Selle kava kohta peab ütlema, et need teosed on helikeelelt väga-väga erinevad,“ mõtiskleb Üleoja. „Kuigi alusjuurikas ehk tekst on „Kalevalast“, siis Einojuhani Rautavaara muusikaline käekiri on väga erinev Veljo Tormise käekirjast. Mis Rautavaara teost puudutab, siis see on žanrilt kammerooper – seal on kolm solisti, kel on päris suur roll kanda, väga oluline terves
helipildis on fonogramm, mille Rautavaara ise 1980. aastate algul süntesaatoritega sisse mängis. Lugu on kirjutatud 1974. ning redigeeritud 1982. aastal. Kui see mõte tekkis, ütles Pasi kohe, et meil on vaja seda fonogrammi digiteerida ja restaureerida. Selleks palgati spetsialist, kes võttis analoogsalvestuse ning hakkas seda puhastama. Selleks kulus aasta. Skemaatiliselt võtab see fonogramm üle orkestri rolli.“
Too fonogramm ise peegeldab ajaloo ilu. Omal moel. „See on küllalt varane elektronmuusika ning teatavas mõttes on sel 1980. aastate kõla, sest selleaegne pill oli midagi muud kui tänaste võimalustega pillid,“ räägib Üleoja. „Sel fonogrammil on väga suur roll, sest see sisuliselt pakub helitausta läbi terve teose. Ajaliselt on väga vähe hetki, mil fonogrammi pealt midagi ei tule. Nii on „Sampo röövimine“ segu elektroonilisest ja akustilisest muusikast –Rautavaara omas ajas küllalt modernsest helikeelest ja ürgsetest „Kalevala“ tekstidest.“
Kui ühel pool on Rautavaara nägemus, siis teist poolt lahte kõnnib talle vastu Tormis. Omal sammul ja helikeelel. „Teiselt poolt tuleb Tormis peale puhta rahvalauluga,“ kõneleb
Üleoja viisil, justkui maaliks hoogsal pintslitõmbel monumentaalset pilti. „Tema kasutab oma teoses kahte rahvaviisi, mille peale ehitab tervelt 35minutilise üheosalise teose. Rautavaara kammerooper koosneb eraldi numbritest, mis lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Pause ei ole. See teos on tervik, mis koosneb eraldi osanumbritest. Tormise teos on aga 35 minutit katkematut muusikat. Olen pea terve elu koorimaailmas tegev olnud ja teist sellist kooriteost ei tea. See on täiesti unikaalne. Partituur on 72 lehekülge paks ja teose kulminatsioon, punkt, kuhu tohutu arenguga välja jõutakse, on umbes leheküljel 50! Võime öelda, et Tormis saab hakkama imeteoga, teist sellist ma koorimuusikast ega muusikaajaloost ei tea – kuni 50. leheküljeni toimub pidev dramaatiline kasv. See on uskumatu, kuidas Tormis on suutnud selle niimoodi välja mõelda ja teostada. Et olen seda ise mõned korrad kooriga esitanud, tean, et see päriselt töötab.“
Oleks patt öelda, et Tormise „Vipuses käimine“ olnuks teos, mida Üleoja on lapsest saati juhatada igatsenud. Ega ikka ole küll. „Väga pikka aega kartsin seda teost ega julge-
nud seda ette võtta – mastaabi tõttu,“ tunnistab ta. „Ühelt poolt on see tohutult suur teos ja teisalt tulenes pelg ka mälestusest, et kui
Tormis kirjutas selle aastal 1985, oli sel pikkust 45 minutit. Hiljem redigeeris ta selle lühemaks. Originaalversioonist on kuuljail mälestused, et polnud suurem asi, sest lugu kippus laiali vajuma, oli liiga pikk ega kandnud välja. Minu jaoks oli teiste inimeste suu kaudu sel lool märk juures, see tegi mind ettevaatlikuks. Samas andsin endale aru, et ega ma lõpmatuseni seda partituuri ignoreerida saa ja ühel päeval ma pean selle ette võtma.“
Nõnda koitiski päev, mil Üleoja peljatud teose ette võttis. „Sellest on juba mõned aastad tagasi, kui seda Tormise teost esimest korda tegime minu käe all,“ ütleb ta. „Oma üllatuseks ei näinud ma kuskilt otsast, et see on pikk ja igav. Selgus, et tegemist on geniaalse teose, geniaalse partituuriga. Olen jätkuvalt seisukohal, et see on eesti muusikaliteratuuri üks vaieldamatustest suurteostest. Veel enam, see on maailma kooriliteratuuri suurteostest. Ma ei ole kohanud analoogi, mida oskaks sellele kõrvale panna – ehk siis 35minutiline üheosaline koori suurvorm, mille tee kulminatsioonini
on umbes 25 minutit katkematut kasvu. Ning see on põnev.“
KAKS TIPPMEESKOORI
JA KÕLAKOGEMUSENNEOLEMATU
Eesti Rahvusmeeskoori ja Yliopilaskunnan Laulajate ühiskontserdi trumbiks on mitte üksnes Rautavaara ja Tormise looming, vaid ka koorid ise. „Yliopilaskunnan Laulajat on Soome vanim soomekeelne koor, aasta-paar tagasi tähistasid nad oma 130. sünnipäeva,“ tunnustab Üleoja põhjanaabrite kollektiivi. „Rahvusmeeskoor tähistas 80. sünnipäeva, nii et Yliopilaskunnan Laulajat on meist tubli 50 aastat vanem!“
Kui nood kaks Eesti ja Soome võimsamat aga jõud ühendavad, ei saa tulemuseks vähem olla kui rabav etteaste. „Rahvusmeeskooris on 46 lauljat, Yliopilaskunnan Laulajates on teist samapalju, võibolla natukene rohkem,“ arutleb Üleoja. „Ma ei julge lubada, kas laval on 90 või 100 meest, aga suurusjärk on umbes selline. YLi loetakse Soome parimaks meeskooriks ja rahvusmeeskoor on päris kindlasti Eesti
parim meeskoor. Puhtkõlaliselt on see kogemus, mida kuulaja ei pruugi selle elu jooksul rohkem saada. See on üsna eriline olukord, kui sadakond sellisel tasemel meeslauljat on korraga kontserdilaval. Ning kaks sellist suurvormi, kus meeskooril on väga kandev roll.“
Tõtt öelda pole kahe meeskoori ühine etteaste pelgalt kontsert, vaid pigem etenduse mõõtu ettevõtmine. „See kõik on väga dramaatiline küll, muusika on väga teatraalne – erineval moel, sest heliloojad on drastiliselt erinevad,“ lausub Üleoja. „Rautavaara on modernsem, see on eelmise sajandi modernsus. Lisaks elektroonika ja näitlejate loetud vahetekstid, kolm vokaalsolisti ja väga palju maagilist manamist
Puhtkõlaliselt on see kogemus, mida kuulaja ei pruugi selle elu jooksul rohkem saada.
nagu vanas runomaailmas. Teiselt poolt Tormis, kes on väga rahvalaulupõhine. Samas näitab ta oma geniaalsust, kuidas ta kahest väiksest viisist suudab ühe suure vormi moodustada. See on samuti väga teatraalne muusika koos löökpillisetiga – šamaanitrummid ja käristid. Mõlemad teosed on dramaatilised vaatamata sellele, et need on väga-väga erinevad.“ Soome ja Eesti tippmeeskoorid annavad oma „Kalevala“ teostega kaks kontserti – esimese Helsingis, teise Tallinnas. „Yliopilaskunnan Laulajatel on plaan hakata Helsingis korraldama minimeeskoorfestivali kvaliteetrepertuaariga,“ sõnab Üleoja. „See oleks nädalalõpufestival, mis vältab kaks-kolm päeva, kus ei minda meelelahutuse peale, vaid tehakse pärisasja. Sel sügisel on plaanis esimene väike festival korraldada ja seesama „Kalevala“ kontsert on selle osa. Meie omakorda Eestis tähistame Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva septembris ja see peaks olema väga väärikas sünnipäevakontsert.“ Muuseas, viimati esitas Eesti Rahvusmeekoor Tormise teost Soomes mullu maikuus. „Laulsime seda esimest korda soomlastele,“ on Üleoja rahul. „1985. aastal kirjutaski Tormis selle RAMi Soome turnee jaoks ja fenomenaal-
TORMIS JA RAUTAVAARA TALLINNAS
Eesti Rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja ning Ylioppilaskunnan Laulajat dirigent Pasi Hyökkiga jutustavad „Kalevela“ lugusid. Kavas on Rautavaara „Runo 42 „Sampo röövimine“ („Sammon ryöstö“)“ ja Tormise „Kalevala XVII runo „Vipuses käimine“ („Vipusessa käynti“)“. Kaks meeskoorile loodud suurvormi pärinevad samast juurest – soome rahvuseeposest „Kalevala“, kuid muusikaline lähenemine on vastandlik nii helikeele kui ka žanri mõttes. Einojuhani Rautavaara 45minutiline teos on vormilt kammerooper solistidele, meeskoorile ja fonogrammile. Veljo Tormise 35minutiline üheosaline teos küündib oma üüratu vormikaare ja muusikalise arenguga lausa sümfoonilise mõõtmeni.
Laval on üle sadakond kõrgetasemelist meeslauljat, kes pakuvad kuulajaile tõenäoliselt kordumatu ja unustamatu elamuse. Vaheajaga kontsert kestab 1 t 40 min.
Eesti Rahvusmeeskoor ja Ylioppilaskunnan Laulajat astuvad Estonia kontserdisaali lavale 25. septembril kl 19.
Allikas: Eesti Kontsert
selt võtsid soomlased selle teose tookord väga leigelt vastu. Ei kiljunud vaimustusest. Keegi ei osanud põhjust öelda, miks see soomlastele üldse korda ei läinud. Möödunud aastal aga, kui seda Vaasas esitasime, reageeris publik küll päris äkiliselt ja üks kuulaja ütles pärast, et see oli maavärisemine, sest oli nii võimas. Eks seekord Helsingis, kui Soome meeskoor on ka kaasatud, ole näha, kuidas see annab jõudu ja kõlamahtu juurde. Lauljaid on ju topelt! Sellise hulga meeste häältega pole ma ka ise seda teost varem kuulnud ning tõotab tulla vägev elamus. Mõlema teose puhul.“
KLAVERIKONKURSSIDE VÕLUV
„Kui üks asi tänapäeva ebakindlatel aegadel kindel on, siis see, et klaverimaailm õitseb rohkem kui kunagi varem.“ Nii alustas ameerika muusikaajakirjanik Jed Distler Briti nimekas muusikaajakirjas Gramophone selle aasta juuni algul oma live-blogi USA mõjukaimast Van Cliburni konkursist.
Sellega võib nõustuda. Tema väidet kinnitavad tuhanded ülihead pianistid maailmas, suur arv kõrgetasemelisi konkursse, kõigil kolm vooru, viimane neist klaverikontsert orkestriga. Raskematel ka mitu orkestrivooru: Mozarti kontserdi voor ja finaal kahe suure klaverikontserdiga. Tšaikovski konkursil tuli neid suuri kontserte mängida kaks üksteise järel – juba iseenesest üleinimlik pingutus. Van Cliburni konkursil on siiski võimalus esitada neid erinevatel päevadel. Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi eripära on spetsiaalselt konkursile kirjutatud kaasaegne muusikateos, mille finalistid õpivad selgeks ühe nädala jooksul eraldatuses, esitada lubatakse seda siiski noodist. Géza Anda nimeline konkurss Šveitsis hiilgab aga eriti raskete nõuetega, kus II voorus valib žürii kandidaadi ette valmistatud kolmest kavast ühe. Konkurssidel on suured rahalised preemiad, eripreemiad kontserdipakkumiste ja orkestritega esinemisteks, plaadistusteks, parematel ka pääs mõjukasse mänedžmenti ja lepingu sõlmimine mõne suure plaadifirmaga. Kõige selle läbitegemiseks on noortel pianistidel vaja ülimat andekust, hullumeelset töövõimet ja erakordseid närve. Asjaolu, et igal aastal ilmub sadu selliste võimetega noori, näitab klaverikunsti elujõulisust.
KONKURSSIDE LAINEIL
Tänavu on jälle tulemas, nüüd juba 19. korda, rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss Varssavis – üks läbi aegade kuulsamaid võistlusi pianistidele. Selle konkursi ihaldatust näitab alati avalduste arv osavõtuks: seekord oli neid 643, eelvooru läbikuulamiseks valiti 171 (pärast mõne kandidaadi loobumist jäi järele 162, kuna mitmed pianistid olid paralleelselt taotlused esitanud ka Van Cliburni konkursile ja Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursile). Eelmise aasta sügisel, 1. oktoobril müüki tulnud konkursivoorude piletid Poola esindussaalis Varssavi Rahvusfilharmoonias müüdi internetis läbi vähem kui tunniga. Kohapeal Varssavi kontserdisaali kassas lookles juba tunde enne piletimüügi algust pikk piletisoovijate järjekord.
Aastakümnete pikkuse klaverikunstist huvituja ja vaimustujana olen konkursse palju kuulanud, mõnda neist ka kohapeal jälgimas käinud, nagu näiteks 18. Chopini konkurssi 2021. aastal, varasematel aegadel ka Tšaikovski konkurssi. Ning netist kuulamine on praegu ju lihtsam kui
kunagi varem: juba oma 15 aastat on enamikul neist reaalajas ülekanne YouTube’is või mõnel muul platvormil. Sageli teeb ülekandeid superhea kvaliteediga Medici.TV.
Kirjutangi seda lugu parasjagu kolme suure klaverikonkursi vahel: Van Cliburni konkurss, kuninganna Elisabethi nimeline konkurss Brüsselis (seal sai mõned aastad tagasi III preemia ka meie Marcel Johannes Kits, konkurss võõrustab nelja eriala: klaver, viiul, tšello ja laul) ning läbi sai ka tänavuse Chopini konkursi valikvoor. Sealt sõeluti eelvooru 162 kandidaadist välja 66 õnnelikku, kellega liituvad mõned muul teel valitud teiste konkursside laureaadid, kokku 85, kes saavad oktoobrikuus I voorus end proovile panna.
Chopini konkursi ihaldatust näitab avalduste arv osavõtuks: seekord oli neid 643.
Mis mind siis nendel konkurssidel nii haarab? Üks osake on vist võistluslikkusel – nagu jälgitakse spordivõistlusi. Aga tegelikult ei olegi ma nii väga huvitatud, kes lõpuks auhinnalistele kohtadele tuleb. Seda enam, et sagedasti saavad need kohad mitte just tingimata kõige huvitavamad ja loomingulisemad, vaid treenitud, vastupidavad, aga – igavamad. (Sellise signaali andis seekord kahjuks jälle Van Cliburni konkursi võitjaks valitud hongkongi-ameerika pianist Aristo Sham. Täpsus, treenitus, kompuutri aju, kuid vähem tähelepanu emotsioonidele, ideedele, riski ja plahvatuse võlule.) Naudin konkursse kuulates seda ülima andekuse tulva, kohtumisi väga erinevate isiksustega, jälgin nende mõtteid ja vaimustun nende tõlgendustest tuntud teostele. Erutav on tajuda vahetevahel tavapärasest erinevat mõtlemist. Seda tuleb harva ette, aga need on erilised hetked. Esikohta sellised mängijad tavaliselt ei saa, aga vahel siiski II, III või vähemalt finalistikoha.
Väga huvitav on ka jälgida maailma pianismi
tendentse ja muutusi. Üks neist on muidugi ammu alanud Aasia klassikalise muusika buum. Vahepeal tundus juba, et see neelab alla ka klassikalise Euroopa, seda õnneks ei juhtunud ning ka Aasia buumis toimub erinevaid värelusi. Mõnda aega oli esirinnas Jaapan. Siis võtsid suuremad positsioonid sisse Hiina pianistid. Nüüd on viimased 5–7 aastat väga tõusnud Lõuna-Korea muusikud: pianistid, viiuldajad, tšellistid, lauljad. Veel 5–10 aastat tagasi tundus ka Aasia päritolu parimate mängijate ja võitjate, nagu näiteks Seong-Jin Cho (2015. aasta Chopini konkursi võitja) või 2022. aasta Van Cliburni konkursi võitja Yunchan Limi puhul, et siin on eelkõige tegu väga kontrollitud tehniliselt täpse, kõrvalekaldumatult esitustraditsioonidele toetuva mänguga, kus pole aga tunda selgelt joonistuvat isikupära või märgata mainstream’ist erinevalt midagi uut ja värsket. Eksimatusele rajatud täiuslikkus võib aga ka igavaks minna.
Eksimatusele
rajatud täiuslikkus võib igavaks minna.
Nüüd neid uusi konkursse kuulates märkan Aasia päritolu pianistidel mingit täiesti oma isikupära, mis pole täiuslikult kätte õpitud parimate traditsioonide järgimine. Tõsi, huvitavamad neist mängijatest on peaaegu alati õppinud juba mõnda aega Euroopas, Ameerikas või Kanadas. Aasia pianistidele on Chopini konkurss vaieldamatult kõige ihaldatuim. 643 kandidaadist väljavalitud 162 hulgas oli 63 Hiina, 24 Jaapani ja 19 Lõuna-Korea pianisti. See suur Aasia pianistide huvi just Chopini konkursi vastu on omajagu hämmastavgi, sest Chopin on igas mõttes väga euroopalik, kõige peenekoelisem, tunnetuse mõttes äärmiselt problemaatiline helilooja mängida. Võibolla tuleb see huvi sellest, et Chopini looming on justkui klaverikunsti sümbol? See imelise iluga tõmbav muusika on aga täis lõputuid karisid. Chopini etüüdid on salakavalalt rasked (neid hulgi esitades võib käe üle mängida, see juhtuski eelmise Van Cliburni konkursi võitja Yunchan Limiga, kui ta kontserdikavades esitas neid terved oopused), veel hullem on Chopini kuulus rubato ehk läbitunnetatud ajaline vabadus meloodiakujunduses ja muusikalises liikumises. Kuidas seda kõike
tabada, et esitus oleks stiilne, õige, mitte maitselage? Vale emotsioon võib siin kandidaadi sama kindlalt elimineerida kui tehniline komistus või mäluauk.
PARIM EI PRUUGI OLLA VÕITJA
Voorude kavad koosnevadki üksnes Chopini muusikast, ei midagi muud. See tähendab ühtlasi, et ka mängitavad lood suurel hulgal korduvad. Tundub peaaegu mõistetamatu, kuidas žürii suudab välja valida kõigepealt 171 ja siis 85 osavõtjat I vooru. Mõned mängijad aga tõusevad sellegipoolest üldisest (väga kõrgest) nivoost esile: nii mäletan siiani eelmise Chopini konkursi eelvoore kuulates Alexander Gadjievi, kes oli lihtsalt nii teistsugune, verinoort Eva Gevorgyani, kunagisest tormilisest imelapsest omapäraseks mängijaks kasvanud Aimi Kobayashit, läti talenti Georgijs Osokinsit, poola pianisti Andrzej Wiercińskit – minu jaoks kehastus just temas Chopini poolalik, pisut kõrk olek –, salapärast poolatari Aleksandra Świgutit.
2021. aasta Chopini konkursist, mida käisin ka kohapeal kuulamas, ei saaks ma lõppkokkuvõttes öelda, et parimatest parim oligi just I preemia võitja Kanada pianist Bruce Liu, kellel on tõepoolest imeliselt sädelev sõrmetehnika, oma helge sarm, kuid jäi ehk vajaka sügavusest ja dramatismist. Minu jaoks olid huvitavamad II preemia saajad: filosoofiliselt sügav, väga põneva mõttemaailmaga itaalia-sloveenia pianist Alexander Gadjiev ning võimsalt tehniline, väsimatu energiaga jaapanlane Kyohei Sorita. Huvitavamad esikohast olid ka eespool juba mainitud, välimuselt jaapani lillemaali meenutav, kuid suure sisemise jõuga Aimi Kobayashi, vene-armeenia verinoor pikajuukseline kaunitar Eva Gevorgyan – kirglik, tugeva tehnika ja võimsa potentsiaaliga noor talent – või viiendaks jäänud tuline itaallanna Leonora Armellini.
TALENDI HIND
Kuna teekond auhinnaliste kohtadeni on nii raske, jääb lõpuks mulje, et esikoha saaja on seal pigem õnneliku juhuse või soosijate tõttu žüriis. Ja on tuua palju näiteid, mida kõike on kandidaat valmis taluma auhinnalise koha nimel. Kasvõi eelmise Van Cliburni konkursi II koht leedu-vene pianist Anna Geniushene tegemas kogu seda ränka teekonda läbi raseduse viimastel kuudel või tänavusel Van Cliburnil
konkursi käigus üle mängitud käega siiski lõpuni jätkates kanada pianist Carter Johnson (tema käeprobleemist oli erakordselt kahju, kuna ta oli selle konkursi üks huvitavamaid mängijaid).
MISSUGUNE ON VÕIDU
MAITSE?
Kuna kõik on nii suurepärasel tasemel, oleks pea igaüks auhinnalist kohta väärt. On rida vajalikke liigutusi, mis võivad tuua tulemuse: õppimine mõnede konkreetsete õpetajate juures, kelle klassist tulevad üksteise järel laureaadid, omada õpetajat žüriis (kahjuks ikka veel sage praktika), osaleda kuulsas Imola klaverikoolis Itaalias või Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi puhul õppida kuninganna Elisabethi muusikakapellis. Chopini konkursi puhul on vältimatult vajalik tulla õppima kindlate poola professorite juurde (kes on ka alati žüriis) või maestro Dang Thai Soni juurde Kanadasse-Ameerikasse, kes on ise kunagine Chopini konkursi laureaat, tema õpilane on ka viimase Chopini konkursi võitja Bruce Liu. Tehes veel kord põike Tšaikovski konkursi juurde, mis on nüüd kahjuks oma maine täiesti maha mänginud, on sellest kunagisest maailma kuulsaimast võistlusest selles mõttes kahju, et see oli üks väheseid konkursse, kus võis esile tõusta ka lihtsalt erakordne anne, üllataja. Teda ei pidanudki toetama tingimata nimekad õpetajad või keegi žüriis. Nii on sealt aegade jooksul
esile tõusnud erandlikud ja originaalsusega silma paistvad autsaiderid, viimane neist 2015. aastal prantslane Lucas Debargue. Teised konkursid selliseid „ime sünde“ pole toetanud.
Kõige suuremad preemiad Chopini konkursil ja teistel eelpool nimetatutel langevad paraku siiski osaks esikoha võitjale – kes saab alati ka maailma esifirma Deutsche Grammophoni plaadilepingu. Sellepärast ületab näiteks 2021. aasta Chopini konkursil võistlejatest Bruce Liu karjäär praegu teised premeeritud, kuigi ka teistel on kontserdikalendrid tulvil esinemisi nimekates kontserdisaalides, tuntud orkestrite ja dirigentidega. Ja kunagi ei tea, mis saab esikoha võitjatest aastakümnete pärast. Legendaarseks ja eriliseks võivad kujuneda hoopis teiste preemiate saajad. Olgu selle tõenduseks Ivo Pogorelich oma looga, kui teda ei lastud 1980. aasta Chopini konkursil finaali ja Martha Argerich protesti märgiks žüriist lahkus, või Sir András Schiffi IV koht 1974. aasta Tšaikovski konkursil.
KONKURSI VÕITJA
Chopini konkursi värske võitja musitseerib Estonia kontserdisaalis 13. novembril kell 19.
2021. aasta Chopini konkursi I preemia võitja Bruce Liu
Eesti Rahvusmeeskoor
Foto: Jaan Krivel
KONTSERDIKALENDER
september - detsember 2025
Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.
SEPTEMBER
N 18. september 19.00
Estonia kontserdisaal
R 19. september 19.00
Vanemuise kontserdimaja
L 20. september 18.00
Jõhvi kontserdimaja
Elemendid
Kristjan Järvi & Nordic Pulse feat. Triin Ruubel ja Mick Pedaja
Kavas: Grieg, Pärt, Pedaja, Richter, Järvi
Kaasaja kontserdiformaadi ümbermõtestaja ja visionäär Kristjan Järvi viib koos oma mõttekaaslastest koosneva ansambliga
publiku audiovisuaalsele rännakule läbi looduse põhikomponentide – maa, õhu, tule ja vee. „Elementide“ muusikaliseks lähtekohaks on Vivaldi, Górecki, Straussi ja Griegi ajatud teosed.
N 25. september 19.00
Estonia kontserdisaal
Tormis ja Rautavaara Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja Ylioppilaskunnan Laulajat, dirigent Pasi Hyökki
„Serenaad“, Schumann. Sümfoonia nr 2 C-duur op. 61
Thessaloniki sümfooniaorkester Foto: Amanda
Eller. Sümfoniett g-moll Kontserdi korraldaja on Heino Elleri muusikakool.
Protidou
N 2. oktoober 19.00
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
suur saal
Vennad muusikas – Pärt ja Tubin
Elleri keelpilliorkester
EMTA segakoor
Dirigent Mihhail Gerts
Kontserdi korraldaja on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
L 4. oktoober 12.00
Eesti Rahva Muuseumi raamatukogu saal
Noor armastus
Maria Listra (sopran)
Jassi Zahharov (bariton)
Mihhail Gerts (klaver)
Kaastegev Eero Epner
Kavas: Tubina Eesti-perioodil kirjutatud laulud
R 3. oktoober kell 11.00 ja 15.00 Tartu
Kultuuriretk Enn Lillemetsaga
R 3. oktoober kell 19.00
Estonia kontserdisaal
L 4. oktoober kell 19.00
Vanemuise kontserdimaja (festivali lõppkontsert)
Kell 18 kontserdieelne vestlus
Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga
Legendaarne
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Charlie Porter (trompet, USA)
Dirigent Mihhail Gerts
Kavas: Tubin. „Süit eesti motiividel“ ETW 13, Tamberg. Trompetikontsert nr 1 op. 42, Tubin. Sümfoonia nr 2 „Legendaarne“
Tallinna ja Tartu kontserdile eelneb kell 18
Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsi vestlus.
Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga
L 4. oktoober 19.00
Tallinna raekoda
P 5. oktoober 17.00
Pärnu kontserdimaja
K 8. oktoober 19.00
Jõhvi kontserdimaja
Prantsuse džäss. Prelüüdid ja laulud
Dominique Pifarély (viiul)
Francois Couturier (klaver)
Prantsuse džässi tõelised vanameistrid, kelle koostöö eri koosseisudes on väldanud üle kolmekümne aasta. Nende esimese duoalbumi salvestas plaadifirma ECM juba 1997. aastal. Nüüd on nad otsustanud tulla uuesti kokku, et vaadata, mida on aeg nendega vahepeal teinud, ning katsetada ja nihutada kammermuusika, džässi ning improvisatsioonilise muusika piire.
Mihhail Gerts Foto: Kaupo Kikkas
Charlie Porter Foto: pressimaterjalid
E 6. oktoober 12.00
Estonia kontserdisaal
T 14. oktoober 12.00
Jõhvi kontserdimaja
K 15. oktoober 12.00
Vanemuise kontserdimaja
N 16. oktoober 12.00
Pärnu kontserdimaja
Lotte, Bruno ja pillide lugu
Stsenaarium: Janno Põldma
Muusika: Äge Brass
Lavastaja: Erik Richard Salumäe
Laval on Lotte (Margaret Sarv / Ugala teater), Bruno (Alden Kirss / Ugala teater) ja Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon, löökpillid), Karl Laanekask (bandžo, cabasa), Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
Muusikalavastus tutvustab keel-, löök- ja puhkpille ning väikesi kuulajaid julgustatakse muusikat õppima. Lavalugu on lustakas, tempokas ja sobib kõikidele vanusegruppidele.
K 8. oktoober 19.00
Estonia kontserdisaal
Marcel Johannes Kits ja Estonian
Percussion Group
Marcel Johannes Kits (tšello)
Estonian Percussion Group: Tiit Joamets
Karl Johann Lattikas
Adam Jeffrey Tanel-Eiko Novikov
Kavas: Tōru Takemitsu. „Rain Tree“, Tan Dun. „Elegy – Snow in June“, Liisa Hõbepappel. Uudisteos (esiettekanne), Erkki-Sven Tüür. Löökpillikvartett „Motus II“
Ulla Krigul (orel) Dirigendid Riivo Jõgi ja Mikk Üleoja
Kavas: Lopas. „Te Deum“ Eesti heliloojate kooriteosed (R. Jõgi seaded meeskoorile ja puhkpilliorkestrile)
R 31. oktoober 19.00
Estonia kontserdisaal
Sten Heinoja ja ERSO
Sten Heinoja (klaver)
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Adrien Perruchon (Prantsusmaa)
Kavas: Ravel. „Paat ookeanil“ tsüklist „Peegeldused“, Grieg. Klaverikontsert a-moll op. 16, Ravel. Süit balletist „Daphnis ja Chloé“ nr 1, Ravel. Süit balletist „Daphnis ja Chloé“ nr 2
Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga
NOVEMBER
N 6. november 19.00
Vanemuise kontserdimaja
R 7. november 19.00
Estonia kontserdisaal
Klassikatähed 2025 galakontsert
Klassikatähed 2025 finalistid
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Andres Kaljuste
Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga
N 13. november 19.00
Pärnu kontserdimaja
R 14. november 19.00
Tartu Pauluse kirik
L 15. november 19.00
Estonia kontserdisaal
Vokaalansambel VOCES8 VOCES8 (ÜK)
Andrea Haines, Eleonora Poignant (sopranid)
Katie Jeffries-Harris (alt)
Barnaby Smith (kontratenor)
Blake Morgan, Euan Williamson (tenorid)
Christopher Moore (bariton)
Domonic Carver (bass) Kunstiline juht Barnaby Smith
Kavas: Gibbons, Rahmaninov, Elgar, Paul Simon, Blackwell, Shaw, Gershwin jt VOCES8 on 20 tegevusaasta juubelikontserdi kava kokku pannud oma lemmikteostest ja kõige menukamatest lugudest läbi aegade. See on sajanditeülene muusika ning tagasivaade meistriteostele, millega koos on ansambel üles kasvanud. 2023. aasta Grammy nominent, Briti vokaalansambel VOCES8 annab nii a cappella kontserte kui ka kontserte koos maailma juhtivate orkestrite ja dirigentidega. Statistika järgi on nad praegu voogedastusplatvormidel maailma kuulatuim vokaalansambel.
N 13. november 19.00
Estonia kontserdisaal Rahvusvahelise Chopini-nim pianistide konkursi laureaat Konkursi finaal toimub 18.–22. oktoobrini 2025. Ootame värsket võitjat, andekat pianisti Estonia kontserdisaali vaid paar nädalat hiljem, 13. novembril 2025.
Kõlab muusikute originaallooming, vanamuusika töötlusi John Ecclesi ja Thomas Tallise loomingust, pärimusmotiive, aga ka koosseisu erilisusest tulenevalt kultuslikku keelpillikvarteti repertuaari John Adamsi „Shaker Loops“ ning Steve Reichi „Different Trainsi“ teemadel.
L 22. november 19.00
Estonia kontserdisaal
P 23. november 17.00
Vanemuise kontserdimaja
Württembergi Kammerorkester ja
Tallinna Kammerorkester
Dirigent Risto Joost
Solist Michael Barenboim (viiul)
Dirigent Risto Joost
Kavas: R. Strauss. Sekstett ooperist „Capriccio“ op. 85, Vasks. Viiulikontsert „Distant Light“ Pärt. „Greater Antiphons“, R. Strauss. „Metamorfoosid“ TrV 290 Ebaharilik ja suurejooneline kontserdikava, kahe maineka kammerorkestri lavakohtumine, et musitseerida kordamööda ja koos. Orkestreid ühendab dirigent Risto Joost, kes on muusikajuht ja sage külaline mõlema orkestri ees. 2024. aasta sügisest on Joost ka Württembergi Kammerorkestri peadirigent.
N 27. november 19.00
Estonia kontserdisaal
P 30. november 17.00
Pärnu kontserdimaja (sünnipäevakontsert)
Duo Ruut ja rahvusmeeskoor
Duo Ruut:
Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane (laul, kannel)
Eesti Rahvusmeeskoor
Dirigent Mikk Üleoja
Duo Ruut ühel kandlel ja kahel häälel on laval koos Eesti Rahvusmeeskoori
46 lauljaga. Kavas on lood Duo Ruudu sügisel ilmuvalt albumilt, mis on just selle kontserdi jaoks seatud meeshäältele kaasalaulmiseks.
Risto Joost Foto: Mait Jüriado
Duo Ruut Foto: Mia Tohver
DETSEMBER
N 4. detsember 19.00
Pärnu kontserdimaja
Klassikatähed 2025 finalistid
Pärast telekonkurssi „Klassikatähed“ ja selle võitjate kroonimist on noored muusikud valmis astuma kontserdilavale. Noorte muusikute kontserdikavas jagub ruumi nii soolole kui ka koosmusitseerimisele.
N 4. detsember 19.00
TÜ aula
L 6. detsember 19.00
Estonia kontserdisaal
Sooloõhtu
Aile Asszonyi
Aile Asszonyi (sopran)
Toomas Kaldaru (klaver)
Kavas: Martucci. „La Canzone dei Ricordi“, op. 68b, Wagner. Vokaaltsükkel „Wesendoncki laulud“ WWV 91, R. Schumann. Vokaaltsükkel „Naise elu ja armastus“ op. 42, A. Mahler. „Viis laulu“ (1910)
Händeli ooperi- ja oratooriumigala toob kuulajani külluslikult imelist muusikat, võluvaid meloodiaid, lendlevaid rütme, värvikaid duette ja surematuid instrumentaalseid vahemänge.
P 14. detsember 18.00
Metodisti kirik, Tallinn
E 15. detsember 19.00
Tartu Pauluse kirik
T 16. detsember 19.00
Pärnu kontserdimaja
The King’s College Boys Choir (Cambridge, ÜK)
Dirigent Daniel Hyde
Kavas: inglise jõululaulud ja maailma kooriklassika
King’s College’i koor on üks maailma tuntumaid poistekoore. Kooris laulvad poisid ja noormehed, kes õpivad Cambridge’s asuvas legendaarses King’s College’is.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor Foto: Kaupo Kikkas
R 19. detsember 19.00
Vanemuise kontserdimaja
L 20. detsember 19.00
Estonia kontserdisaal Beethoven. Missa C-duur
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Tallinna Kammerorkester
Dirigent Tõnu Kaljuste
Kavas: Mozart. „Vesperae solennes de Dominica“ K. 321, Beethoven. Missa C-duur op. 86
Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga
P 21. detsember 19.00
Tartu Jaani kirik
T 23. detsember 19.00
Tallinna Jaani kirik
Rahvusmeeskoori jõulukontsert
Eesti Rahvusmeeskoor
Dirigent Leiu Ryland-Jones
silmapaistev eesti dirigent, kelleks tänavu on Leiu Ryland-Jones. Leiu pälvis 2024. aastal Eesti noorte koorijuhtide konkursil II koha ning oli Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia laureaat.
N 25. detsember 16.00
Pärnu kontserdimaja
R 26. detsember 19.00
Vanemuise kontserdimaja
L 27. detsember 19.00
Estonia kontserdisaal
P 28. detsember 17.00
Jõhvi kontserdimaja
Puuluup ja VHK orkester
Puuluup: Ramo Teder ja Marko Veisson (hiiu kandled, looperid)
VHK keelpilliorkester
Dirigent Rasmus Puur
Kontserdil kohtuvad meie mõistes
klassikalise koosseisuga keelpilliorkestri instrumendid oma esiisadega sajandite tagant. Kõik ajaloolised mõisted pööratakse pea peale – uus on vana ja vana on uus.
T 30. detsember 19.00
Jõhvi kontserdimaja
K 31. detsember 12.00
Vanemuise kontserdimaja
K 31. detsember 17.00
Estonia kontserdisaal
Aastalõpukontsert. Lahkumissümfoonia
Marcel Johannes Kits (tšello)
Tallinna Kammerorkester
Kavas: Haydn. Tšellokontsert nr 1
C-duur, sümfoonia nr 45 fis-moll („Lahkumissümfoonia“)
Koostöös Tallinna Filharmooniaga
K 31. detsember 14.00
Estonia kontserdisaal
Jõuluks koju
Siret Sui (flööt)
Aksel Vürst (klarnet)
Matis Mere (trompet)
Joonas Neumann (altsaksofon)
Robert Nael (fagott)
Tähe-Lee Liiv (klaver)
Maailmas õppivate noorte Eesti muusikute orkester
Dirigent Mihhail Gerts
Kavas: Robert Fuchs. Serenaad nr 1 keelpillildele
Tamberg. Concerto grosso op. 5
K 31. detsember 15.00
Tallinna raekoda
K 31. detsember 17.00
Tallinna raekoda
Aastalõpp raekojas
Keelpillikvartett Prezioso
Hanna-Liis Nahkur (viiul)
Mari-Katrina Suss (viiul)
Helena Altmanis (vioola)
Andreas Lend (tšello)
Kaspar Uljas (bandoonium)
Aasta viimased tunnid Ástor Piazzolla ja Carlos Cardeli tangode maailmas. Kaasahaaravas kavas ühendavad keelpillikvartett Prezioso, bandooniumivirtuoos Kaspar Uljas hispaanialiku temperamendi argentina kirglikkusega.
T 30. detsember 19.00
Pärnu kontserdimaja
N 1. jaanuar 18.00
Estonia kontserdisaal
Remy Martin’i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert
Hans Christian Aavik (viiul)
Elina Nechayeva (sopran)
Martin Kuuskmann (fagott)
Eesti Rahvusmeeskoor
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi Õhtujuht Mait Malmsten
Lõpuks ometi on uusaastakontsertide pikas reas dirigendipulti tõusmas Neeme Järvi! Teeme pidulikul ja värvikal kontserdil tagasivaate maestro 75-aastasele dirigendikarjäärile, alates avamängust Johann Straussi operetile „Öö Veneetsias“ oma debüüdil 1950. aastal Estonia teatris kuni kõige uuemate muusikaüllatusteni.
Koostöös Eesti Riiklik Sümfooniaorkestriga
Hans Christian Aavik Foto: Kaupo Kikkas
RÉMY MARTIN’I JA EESTI KONTSERDI
Uusaastakontsert
Hans Christian Aavik viiul • Martin Kuuskmann fagott
Elina Nechayeva sopran
Eesti Rahvusmeeskoor • Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi
T 30. DETSEMBER 19.00 Pärnu kontserdimaja
N 1. JAANUAR 18.00 Estonia kontserdisaal
PAINDLIK VOKAALKAMEELEON
Ray Chenez
Õel Nõid lasteooperis „Hansuke ja Greteke“, naljakas
Nirenus Händeli „Julius Caesaris“, idealistlik Irina Peter Eötvösi Tšehhovi-ainelises nüüdisooperis „Kolm õde“, teravkeelne Berta suure koloratuurimeistri Rossini tuntumais teoses „Sevilla habemeajaja“ ja leinav Orfeus Glucki mütoloogilises barokkooperis. Kes ta siis tegelikult on, see tõeline vokaalkameeleon, kes ühtmoodi nõtkelt balansseerib travestiarolli kuldsetel stilettodel, naerutab koomilise teenijanna rollis ning kannab välja antiikaja printsi rüü? Saage tuttavaks – Ray Chenez. Laulja, kelle häälel ei ole piire.
Tekst: ANNE AAVIK, Klassikaraadio toimetaja I Fotod: PABLO STRONG
Ray Chenez
„Mul polnud aimugi, kes on kontratenor – enne kui mu õpetaja ütles, et mina seda olen,“ muigab laulja.
Kui veel paarikümne aasta eest arvati, et kontratenorite häältel pole kandvust ega rikkalikku tämbrit, siis 21. sajandi esimese veerandi lõpuks on ebamaisena mõjuva kõrge meeshääle esindajad tõstetud kuldse pjedestaali ülemisele astmele. „Noori lauljaid, kes tahavad saada kontratenoriteks, on praegu tohutult,“ kinnitab Ray.
Enne klassikalise laulu õpingute valimist polnud Ray näinud ühtegi ooperit. New Yorgi Riiklikus Fredonia ülikoolis sattus ta esimest korda tudengite operetti vaatama. „Ilma võimenduseta laulmine – see oli midagi täiesti uut,“ meenutab Ray. Tema kodukandis, New Yorgi osariigis Lockportis pole ooper nii suure aus sees kui tõeline ameerika kaubamärk, pitoreskselt kõiki žanre ühendav muusikaliteater. 11-aastase Ray esimene roll oli Artful Dodger menumuusikalis „Oliver Twist“.
„Vau, ta oskab laulda ka!“ imestasid vaatajad. Okei, ütles Ray ja ei mõelnud rohkem sellele. Küll oli ta pisut frustreeritud, kui ka järgnevates muusikalides pidi ta laulma ikka oktav kõrgemalt – tema hääl ei murdunudki madalaks nagu eakaaslastel. Aga Ray tahtis näidelda ja muu polnud kuigi tähtis.
RIKKALIK RIVI ERINEVAID
TÄMBREID
Varem arvati, et kontratenorite ampluaa on kitsas ja nad röövivad barokkmuusikas metsosopranite leiva. Tegelikult on selle hääleliigi esindajate palett värvikirevam kui ükski teine. „Iga laulja on erinev, unikaalse tämbri, oma tugevustega – ja igaühel on ka erinev register, kus särada,“ teab Ray. Alustades oma teekonda kõrgeimast meeshäälest, tenorist, on Ray päralt ka kontratenorite kõrgeimad noodid. „Kui alustasin, siis minust kõrgemale laulvaid kontratenoreid väga palju polnud,“ ütleb ta. Möödunud suvel esines ta menuka kavaga „Kolm kontratenorit“, kus tema kõrval seisid kaks kuulsat kolleegi, horvaatia päritolu Max Emanuel Cencic ja brasiilia sopranist Bruno di Sa. Kõrvuti laulmine toob hästi esile hääleliigi värvirikkuse. Kui kogenuima laulja Cencici küps hääl on kontratenori mõistes erakordselt ümar, siis noore brasiillase hääl mõjub oma kõrgusrekorditega. „Minu hääl sarnaneb kõige
rohkem metsosoprani omaga,“ ütleb Ray, kes tunneb end koduselt nii barokkaja kui ka klassitsistliku perioodi muusikas.
Senistest osadest vokaalselt kõige kaelamurdvamaks peab ta Sextuse rolli Mozarti ooperis „Tituse halastus“, mida tavaliselt esitavad metsosopranid, aga originaalis on see kirjutatud kastraatlauljale. Samuti on tema repertuaaris Mozarti ooperi „Figaro pulm“ noor hurmur Cherubino.
HÄNDEL JÄÄB ALATI PEALE
Tõepoolest, Wagnerit kontratenorid ei laula, aga ei maksa arvata, nagu poleks enne suurt saksa Gesamtkunstwerki meistrit kirjutatud pikki oopereid. Händeli ooperi „Alcina“ täisversioon kestab neli ja pool tundi. „Minu tegelane, rüütel Ruggiero on kogu selle aja laval ja ta peab esitama seitse da capo aariat –lisaks veel paar väiksemat,“ räägib Ray. Händeli kavaga tuleb võimekas kontratenor ka Eesti publiku ette.
Kui alustasin, siis minust
kõrgemale laulvaid kontratenoreid väga palju polnud.
„Ta on barokkaja tõeline meister,“ kinnitab Ray, keda ikka ja jälle uuesti vapustab Händeli geenius. Ja tema muusika sügavus, ta suudab luua fantastilisi värve ja emotsioone läbi fraaside kujundamise aariates, kusjuures tegelase tundeid peegeldab ilmekalt ka orkester. „Nendest barokkheliloojatest, keda mina tunnen, on ta kahtlemata parim teatrihelilooja,“ kinnitab Ray.
Eelmisel suvel tuli Rayl sooritada ootamatu vägitegu. Maailmakuulsal Glyndebourne’i festivalil „Julius Caesari“ lavastuses Nirenuse osa esitades haigestus ootamatult hinnatud metsosopran Svetlina Stoyanova, kes laulis Sextust. Mõnetunnise etteteatamisega tuli hüpata rolli, mida Ray oli ainult kõrvalt näinud. „Mul polnud aega isegi närveerida, sest selles
lavastuses on nii palju detaile, mida meeles pidada, Sextusel on lugematu arv kostüümivahetusi – ma ei suuda seda kõike isegi meenutada!“ naerab Ray.
INSPIRATSIOON ISEENDA
SEES
„Minu peas on liiga palju ideid, vahel on raske keskendudagi,“ tunnistab Ray. Ta lõbustab end sageli uute ideedega ja nimetab oma suurimaks inspiratsiooniks iseenda tohutut kujutlusvõimet. „Kahtlemata tulevad meie kujutlused ümbritseva mõjul, mind on alati lõbustanud koomilised olukorrad ja minu pea töötab just neid olukordi registreerides. Seega, kui miski ajab mind naerma, siis see on minu jaoks huvitav,“ jutustab Ray.
Ray usub, et igaühelt on midagi õppida. „Isegi nendelt, kellega minu kunstiline keemia tingimata ei klapi – nii saan teada midagi iseenda kohta,“ nendib ta. Ray jaoks on põnev töötada paljude koostööpartneritega. „See aitab näha, kui erinevalt on võimalik asjadele läheneda ja missugused on minu arenguvõimalused ka sellises keskkonnas, mis osutab minu ideedele vastupanu.“
Aga väga palju on ka selliseid kordi, kus koostöö sujub imeliselt, nende nimel sukeldubki laulja üha uutesse projektidesse. „Näiteks dirigent Laurence Cummings, kellega töötasime Glyndebourne’is, ta on sama suurepärane muusik kui isiksus, alati laulja poolt, valmis appi tulema igas olukorras, et tuua välja laulja parimad küljed. Erilisena jäi meelde ka koostöö Glyndebourne’i ikoonilise „Julius Caesari“ lavastuse autori, maailmakuulsa David McVicariga. Ta annab igal päeval endast 300 protsenti, pigistades sinust välja viimse kui tilga, mida sul on anda – see on hämmastav!“ kinnitab laulja.
KONTRATENORI AMPLUAA ISENÄOLINE AVARDAJA
Ray on välja andnud albumi nutikalt mitmetähendusliku pealkirjaga – „BroadRay“. Sellel kabareestiilis albumil kõlavad nii meeskui naistegelaste laulud maailmakuulsatest Broadway muusikalidest. „See album on minu lapsepõlve ja praeguse töötandri kohtumispaik, mis õpetas mind veel rohkem rõhku panema tekstile ja eemalduma vokaalsest perfektsionismist, mida ülistatakse klassikalises ooperis,“ kommenteerib Ray ise.
HÄNDELI GALA
N 11. detsember Estonia kontserdisaal R 12. detsember Vanemuise kontserdimaja
Esitajad: Maria Listra (sopran), Ray Chenez (kontratenor), ansambel Floridante, kontsertmeister Anthony Marini
Ameerikas sündinud laulja on praegu end sisse seadnud Viinis. „See on suurepärane kultuurikeskus, linn, kus tunned end klassikalise muusika ajaloost ümbritsetuna,“ jutustab Ray. Ka väga paljud tema kolleegid elavad Austria pealinnas, kus kultuuriprogramm on erakordselt rikkalik ja mitmekesine – lauljale on see imepärane koht. Tänavu tähistatakse linnas suure operetikuninga Johann Strauss noorema 200. sünniaastapäeva. „Ja mulle meeldib, et siin on kõigi heliloojate kujud, võid külastada nii Straussi kui Mozartit!“ naerab Ray.
Kontratenori jaoks on operett suuresti tundmatu maa, siiski on ta vähemalt korra laulnud hispaania operetti ehk zarzuelat, kui Rossini „Sevilla habemeajaja“ lavastaja otsustas Berta aaria vahetada välja ühe zarzuela aaria vastu. „Kuigi Straussi „Nahkhiire“ vürst Orlovski oleks minu jaoks ilmselgelt suurepärane valik,“ mõtiskleb Ray. Millest ta veel unistab? „Händeli Xerxes – olen alati arvanud, et see sobiks mulle imeliselt,“ mõtiskleb laulja. „Ja rohkem Rossinit! Praegu tajun ooperimaailmas veel vastupanu kontratenoritele klassikalises repertuaaris, aga need uksed on kindlasti peagi avanemas,“ usub ta.
Lisaks Eestisse tulekule ootab Rayd sel hooajal ees ühe suure unistuse täitumine. Ta on terve elu igatsenud laulda Berliini Komische Operis. „Mind on alati inspireerinud selle teatri erakordselt loov lähenemine,“ tunnistab laulja, kes leiab, et Komische Operi otsingulised, üdini tänapäevased lavastused on omas žanris maailma parimad. „Muusikamaailmas sõltub väga palju juhustest – kes sind kuskil kuuleb, missugused lavastused on välja tulemas, missugused on lavastaja ideed – ja seepärast ei saa kunagi kindel olla oma loominguliste soovide täitumises,“ selgitab ta. „Üks minu suur unistus on nüüd igatahes reaalseks saamas!“
Pärt, Tormis, Tamberg EESTI HELILOOMINGU TITAANID –
Südamesunnil loodud heliloomingut hindab terve maailm.
Sellele annab kinnitust heliloojate Arvo Pärdi, Eino Tambergi ja Veljo Tormise üleilmne tuntus. Tänavu tähistatakse helilooja
Arvo Pärdi 90. sünnipäeva ning Eino Tambergi ja Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva suursuguse kontserdiga Estonia teatris.
Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: SCANPIX
Iga eestimaalane teab une pealt Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“, Veljo Tormise „Kevade“ tunnusmuusikat ja Eino Tambergi romantilist laulu „Kordan sinu nime“. Laulud, mis tekitavad aastakümneidki pärast loomise hetke tundeliigutust ja külmavärinaid. Need igihaljad lood on vaid üks pisike jäämäetipp kolme muusikatitaani loomingust.
ERINEVUS RIKASTAB
Erinevus ei ole võistlus või konkurents, vaid kõrvuti eksisteerimine ja üksteise täiendamine. Kolme eesti helilooja, Arvo Pärdi, Eino Tambergi ja Veljo Tormise looming on väga erinev, aga neil on üks ühine joon – nende looming puudutab iga kuulajat ja nad on oma teostega vallutanud maailma. Arvo Pärt on võtnud väga ilusti kokku heli loomise sisu: „See on minu jaoks nagu hingamine. See on minu elu.“ Kaks teist on selle lausega päri, küll mitte samas sõnastuses, aga seda mõtet on nad kinnitanud erinevates intervjuudes.
Neid kolme komponisti teavad eestimaalased une pealt ja mitte ainult nende eestlastele nii südamelähedaste levi-, laste- ja filmimuusikaga, mida nende kogudes on samuti palju, aga pigem ikka nende klassikaliste teoste kaudu. Pärdi hinge puudutavad tintinnanbuli-palad, mis elavad juba ammu oma elu, rikastades ka teisi kunstivaldkondi ja peites end inspiratsioonina teiste heliloojate loomingus; Tormise ürgjõuline „Raua needmine“ ning šamaanitrummid, millega ta tagus end igaveseks kuulajate mälestustesse, ning Tambergi „Concerto grosso“ või „Cyrano de Bergerac“ oma uudsuses üllatasid kuulajail suud lahti aastakümneid tagasi ning viis meeled ja tundmused kaugele igapäevahallusest. Ega asjata nimetata neid 1950. ja 1960. aastate eesti muusika uueks laineks. See oli alles algus.
MÄSSUVAIMUS
Nende kolme mehe ühine nimetaja on mässumeelsus, mis ei tähenda barrikaadidele tormamist, vaid uute vaatenurkade katsetamist oma teostes, vaatamata sellele et need polnud loomishetkel moes või nõukogude võimu poolt lubatud. 1950. aastate alguses heliloojaks õppinud noortele, nagu Pärt, Tormis ja Tamberg, osutusid rahvaviisid sageli päästerõngaks, nii on Tormis seda nimetanud, mis võimaldas NSVLi surve all oma asja ajada.
Viis aastat, mis on Tormise ja Arvo Pärdi vanusevahe, oli tollastes tingimustes väga oluline ajavahe: Pärdi õppimisaeg langes NSVLi juhi Nikita Hruštšovi „sulaaega“ – jõhker ja paranoiline Jossif Stalin oli surnud ja algas loomingulise ringkonna veidi kergem aeg, muusikas avastati maailma ja kasvas tasapisi suhtlemine nii Moskva tõsiste kunstiinimeste kui imeväheke ka läänega. Kui Tormis värskelt Moskva konservatooriumi lõpetanud noore mehena Tallinna Muusikakooli teooriaõpetajaks tuli, sai temast ka mõneks ajaks Pärdi juhendaja. Aastaid hiljem, kui Arvo Pärt aina rohkem ja laiemat tunnustust sai, mainis Veljo tagasihoidlikult, et Arvo hakkas hoopis paremaid lugusid kirjutama siis, kui ta Veljo õpilane enam polnud.
Pärdi, Tormise ja
Tambergi
ühine nimetaja on mässumeelsus.
Tormise enda tee heliloominguni oli künklik. Ta on tunnistanud intervjuudes, et teda ei peetud noorena kuigi andekaks heliloojaks, just regilaul aitas tal leida oma tee. „Kasutasin rahvalaule, sest ei oska ise viisi teha,“ on ta öelnud naljaga pooleks. Kuid publik ja kriitikud on eriarvamusel. „Me ei tohi unustada, et suur osa Tormise muusikast on küll võrsunud regilaulust ja ta on regilaulu populariseerimiseks palju teinud, kuid tänu omas ajas uuenduslikule ja ikka veel kõnetavale helikeelele on Tormise loomingust saanud rahvusvaheline fenomen. Sealjuures on meie koorid Tormise loomingu pikendus ja esituse etalon kogu maailmas –sama kehtib ka Arvo Pärdi, teise eesti ürgandeka helilooja puhul, kelle muusika ei sarnane päriselt mitte kellegi teise omaga,“ hindab ajalehes Sirp Maria Mölder.
Kõik kolm heliloojat on oma loomeaja kõrghetkedel astunud vastu Nõukogude Liidu nomenklatuurile, kes pidas kõigil kunstiinimeste töödel kiivalt silma peal, nõudmistele, kirjutades oma arvamuse ja tunded noodiridade vahele. Pärdi loomingusse hakkas arglikult sisenema kristlik teema. Nii sai 1968. aasta
Pärt, Tormis, Tamberg
teos „Credo“ pärast ettekannet esitamiskeelu ja Pärt kuulutati dissidendiks. Nõukogude võimu jaoks oli Pärt liiga suur suutäis järada, tema teosed olid juba maailmas furoori tekitanud ja teda vaikselt kõrvaldada ei saanud. Arvo Pärdi jaoks tähendas see kodumaalt pagendamist.
Eino Tamberg, toona heliloojate liidu juhatuse sekretär, ei pidanud Heliloojate Liidu kongressil aga paljuks noort kolleegi heade sõnadega tunnustada: „Arvo Pärt, kelle paljud tippteosed said meie publiku heakskiidu osaliseks juba vana ja nüüdisaegse muusika festivalil. „Tabula rasa“ tekitab minus alati mingi imepärase pingevaba heaolutunde, nagu ka väga kaunis väike klaveripala „Aliinale“.“
UUS AJAJÄRK
Selleks ajaks oli Tamberg juba ise tunnustust pälvinud. Esimest korda auhinnati tema loomingut rahvusvahelisel tasandil 1957. aastal, kui ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste festivalil kuulutas rahvusvahelise kunstivõistluse
žürii kuldmedali vääriliseks noore andeka helilooja Eino Tambergi orkestriteose „Concerto grosso“. Uudis oli üllatuseks eriti heliloojale endale, sest festivali eel korraldatud üleliidulisel noorte heliloojate loomingu võistlusel auhin-
nati see teos teisele kohale. See, et Tambergi pala siiski esimese koha võitis, oli ootamatu kõigile, sest helilooja kasutas oma teoses saksofoni, mis polnud juhtkonna arvates nõukogude muusikaliste suurteoste vääriline – see on kapitalistliku lääne populaarne pill. „Eino Tamberg ei piirdunud klassikalise vormi pimesi järgimisega. Uudne on see, et ta kasutas ühe soolopillina saksofoni — sedasama saksofoni, mille osatähtsus on meie sümfooniaorkestrites lubamatult väike. Mingid teoreetikud on surunud peale seisu koha, et saksofon kuulub ainuüksi džässorkestri juurde, ja kardavad isegi täna veel saksofoniga liialdamist.“ (Õhtuleht, 1957) Konkurentsist väljajäämine oleks olnud märk uudse teose alahindamisest ja juhtkonna rumalusest, õnneks mõistis seda ka žürii.
Aastal 1963 peeti Moskvas noorte heliloojate ülevaatus, kus seitsmest väljaantud esimesest preemiast kolm anti noortele eesti heliloojatele: Eino Tamberg, kes sai esimese preemia lavastuse „Ballett-sümfoonia“ eest, Arvo Pärt oratooriumi „Maailma samm“ ja lastekantaadi „Meie aed“ eest ning Veljo Tormis koorilaulude tsükli „Kihnu pulmalaul“, poeemi meeskoorile, orelile ja timpanitele „Rahu päev“ ning kolme laulu „Kalevipoja“ tekstile eest. Eestlased tulid, nägid ja võitsid!
KOLME HELILOOJA MÕJU
Ilmselge on see, et Tambergi teosega „Concerto grosso“ algas eesti muusikas uus ajajärk, jõulise rütmienergiaga ning rõhutatult antiromantilise hoiakuga neoklassitsistliku suuna esiletõus. Temale järgnes Tormis oma regilaulude modifikatsioonidega ning Pärt tintinnanbuli- ehk nn kellukeste loominguga. Mõlema teosed on mõjutanud ja muutnud maailma arusaama muusikast ja helidest.
Veljo Tormise avatus eksperimenteerimisele ning tema looming on mõjutanud nii klassikalise muusika kui ka levimuusika interpreete. „Raua needmine“ koos rahvusmeeskoori ning folk-metalit viljeleva ansambliga Metsatöll on üks jõulisemaid muusikaelamusi. Eelnevast veelgi suurema mõjuga on tema rahvalikud koorilaulud, millega Eesti koorid on üleilma tuntust ja võite korjanud.
Erinevalt Tormisest on Arvo Pärdi pintslitõmbed õrnad ja justkui maailma paremaks muutvad. Isegi kui need on jõulised, mõjuvad alatoonid hellalt ja tundeliselt. Pärdi teoste esiettekanded maailmas on rahvusvahelise mõõtmega kultuurisündmused. Tema muusika
vaimsus ning lihtsus puudutab iga kuulaja hingekeeli ja muudab iga eestlase uhkeks – just siit kiviselt maakamaralt on pärit muusikamaailma muutev helilooja.
Romantilise Eino Tambergi loominguga kaasas käiv tunnete voog, millega ülistatakse armastuse võitu, see puudutab kõiki. Nimetatud nüansid on vähesed paljudest, millega Pärt, Tormis ning Tamberg on jätnud sügavad jäljed eesti ja maailma muusikasse.
MAAILM HINDAB KÕRGELT
Uhkusega võib loetleda maailma kontserdilavu, mis on otsustanud väikese eesti geniaalseid loojaid esitada. Eino Tambergi teoseid on ette kandnud teiste seas New Yorgi Filharmoonikud, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester ja Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Tema teosed on kõlanud rohkesti väljaspool Eestit, esiettekandeid on toimunud nii Euroopa kui ka Ameerika suurlinnades. Eesti muusikat väsimatult propageerinud Neeme Järvi tellis temalt
teoseid, mida üleilma esitada. Üks nendest, „Celebration Fanfares“, kanti ette 1995. aastal New Yorgis ÜRO 50. aastapäevale pühendatud kontserdil, esitajad New Yorgi Filharmoonikud dirigent Neeme Järvi juhatamisel.
Maailm on märganud ka Veljo Tormise teoseid, toimub mitmeid tema loomingule pühendatud festivale. Tormise muusikat on teiste seas esitanud näiteks The King’s Singers, Hilliard Ensemble, Holst Singers ning kammerkoor Kwintessen.
Sel aastal on New Yorgis asuva maineka kontserdimaja Carnegie Hall hooaja programmi keskmes aga 90. sünnipäeva tähistava Arvo Pärdi looming. Pärdi muusika on maailma ühes olulisemas kontserdimajas Carnegie Hallis kõlanud ligi 80 kontserdil, neist esimene leidis aset 1967. aastal, kui Buffalo Filharmooniaorkester Lukas Fossi juhatusel kandis ette teose „Perpetuum mobile“. Toonase kavalehe andmetel oli tegemist mitte üksnes teose esiettekandega Ameerika Ühendriikides, vaid üleüldse esimese Pärdi teose ettekandega läänepoolkeral. Nõukogude Liidu juhtkond heliloojat tema enda kontserdile ei lubanud.
Risto Joost
MINU ROLL ON TEGELEDA INIMHINGEDEGA
„Tippdirigent!?“ vaatab Risto Joost lõbusalt küsijale otsa. Mehe kulm kerkib ja suunurk näib kõhklevat, kuid ilme tõsinedes tõdeb ta: „Jah, ma tean seda tunnet.“ Küllap teabki, sest tema partituuriportfellis on koos Tartu Vanemuine ja Rahvusooper Estonia. Aeg-ajalt lendab ta Saksamaale ja Hollandisse, kus ootavad veel vähemalt neli mainekat orkestrit. Aga miks ta seda kõike teeb?
Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: MAIT JÜRIADO, ATKO JANUSON
Suurtel dirigentidel on assistendid. Nii on Ristolgi, keda assisteerib ametlikult abikaasa Tiina. Selline korraldus on praegust, kahe väikese lapsega pereelu arvestades üsna mugav, kuigi mees ei ole tegelikult kunagi soovinud panna abikaasat enda hüvanguks rakkesse. „Elu lihtsalt läks nii,“ tunnistab ta. Nende isiklik õnn sai alguse kümme aastat tagasi, laulupeol.
Risto ise täna enam suurt ei laula, kuid salvestistel on ta hääl tallel. Ajalukkugi on ta läinud, sest kui helilooja Ülo Krigul kirjutas maailma esimese multifilmiooperi muusikat, mõtles ta just kontratenor Joostile, kes tollal oli veel lauljana tegev.
Praegu ei tihka Risto ennast isegi mitte hobilauljaks tituleerida. „Mul on lauljate suhtes niivõrd suur lugupidamine. Tean ju, kui palju see eriala ja oskus ka hobina inimeselt nõuab,“ täpsustab mees tõsiselt. Ta lisab, et lõpliku valiku nende kahe eriala vahel tegi ta juba akadeemias. Ent mõnikord, kui proovisaalis on töös vokaalsed suurvormid, laulab Risto siiski justkui kogemata ka paar fraasi. „Sest hääl aktiveerub instinktiivselt vokaalmuusikaga tegeledes ja partituuri lugedes. See on patoloogiline,“ naerab dirigent.
KES? MIS?
• Risto Joost (45)
• Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent (alates hooajast 2020/21)
• Rahvusooper Estonia koosseisuline dirigent (alates 2009)
• Württembergi kammerorkestri peadirigent Heilbronnis, Saksamaal (alates 2024)
• Viimasel aastal dirigeeris teiste hulgas Kristiansandi, PõhjaHollandi ja Aalborgi Göttingeni sümfooniaorkestreid.
• Õppinud: Tallinna Muusikakeskkool (1998), EMTA (1998–2002), Viini Muusika- ja Esituskunstide Ülikool (2002–2003) ja Stockholmi Kuninglik Muusikakolledž (2005-2008)
Kohtume Risto lapsepõlveradadel, aknast paistab raadiomaja, kus nii ta ema Piret Joost kui ka isa Juhan Virkus töötasid hea mitu aastakümmet. Eetripisikut Ristol küll pole, kuid omal moel on mehe elu siiani läbi ringhäälingute käinud: Saksamaal Leipzigis juhatas ta ju Kesk-Saksamaa ringhäälingu koori ja orkestrit, siis tulid Berliini Raadio ja Rootsi Raadio koorid. Eesti Raadio esimesel stuudiol on tema elus mitmekordselt märgiline roll olnud. „See on mulle justkui omamoodi altar,“ märgib mees. Seal võttis ta vastu aasta muusiku (2018) tiitli, salvestas lauljana oma esimese sooloplaadi materjali ja saatis viimsele teekonnale oma isa.
VAESUS JA SEE TEINE ASI
„Ei, ma ei ole kunagi ennast vaesena tundnud,“ ütleb Risto ja täpsustab kärmelt, et jutt ei käi materiaalsest poolest. „Kui su ema töötab mitme koha peal selleks, et saaksid käia koolis ja trennis ja poistekoori reisidel, siis on kohatu vaesuse teemal sõna võtta. Ka vaimselt on mu elu olnud alati põnev. Ning seda kõike tänu vanemate otsusele, kas või see, et üldse muusikasse sattusin. Sest kui sulle avaneb uks muusika juurde, sind võetakse vastu ja sul on võimalus selles maailmas elada, siis ongi see ainult puhas rikkus. Lõputu! Ja sa saad võimaluse otsustada, mida selle kõigega peale hakkad, kui palju võtad endale, kui palju jagad teistele. Praeguses maailmas on see väga vastutusrikas mõtteviis – eriti kui mõelda, kuhu oleme inimkonnana jõudnud või mida saame globaalselt üksteise ja keskkonna jaoks teha. Igaüks ju saab! Minu osa on tegeleda inimhingedega.“ Risto tõstab sõrme püsti, sest talle meenub miski. „Juhatasin Vanemuises balletti „Tuhkvalge“ ja kõht hakkas korraga valutama,“ alustab mees ja räägib, kuidas pimesool ta kevadel opilauale viis. Pärast etendust läinudki ta kohe TÜ kliinikumi EMOsse, kus arstide kõrval olid teda uurimas ka kaks arstitudengite delegatsiooni. „Väga sümpaatsed noored, ühed pidid arvama, mis mul oli, teised küsisid juba sisuliselt, mida ja kuidas. Kuid meil tekkis vestlus, sest mõned neist olid mind Vanemuises näinud, ja lõpuks võtsid nad meie kohtumise kokku mõttega, et nemad tegelevad elude päästmisega ja meie, muusikud, tegelema hingede päästmisega. Nii ongi,“ nõustub mees.
„Kui rääkida veel rikkusest, siis see, mida muusik inimkonnale andes või lähedasi hoides teeb, on tõesti suure väärtusega. Sest kui mõelda, mida me siit ilmast minnes siis kaasa
võtta õige saame? Need on ju mälestused, elamused, kogemused … Ja südamega tehtud töö. Nagu tegi seda kevadel manalateele lahkunud hea kolleeg Eha Pärg, kellega koos kasvatasime üles minu ainsa lauluõpilase, kontratenori Martin Karu. Just siis, Eha surma järel istusime Martiniga ja arutasime sel teemal. Muidugi –pere, lapsed, abikaasa on väga olulised väärtused, aga hea, kui sul on veel ümber inimesi ja midagi, mille kallal oled kogu hingest ja sügavuti tööd teinud. Eha oli üks neid inimesi. Ja see on rikkus.“
KIHT KULTUURI JA
OLELUSVÕITLUS
Ristol on taas näpp püsti ja justkui rikkusemedalil külge pöörates kõneleb ta Vanemuises lavale toodud „Boheemist“. Alati on kuskil ka vaesust ja iseäranis kunstis kumab üle aegade justkui muster sellest, kuidas looja peabki vaevlema, elades mingi hetkeni kitsikuses vaid selleks, et talle saaks kaasa tunda. „Samas on ka kehvades oludes loojal ju olemas tema anne,
mida keegi röövida ei saa. Ja see on ju rikkus,“ rõhutab Risto, tuues ridamisi näiteid neist, kes võimalustest hoolimata on leidnud tee tippu. „Kasvõi üks meie geniaalsemaid näitlejaid Tõnu Kark või helilooja Giuseppe Verdi, keda ei võetud Milano konservatooriumisse vastu,“ viitab ta.
„Laias laastus on kunstiinimesel alati millestki puudus, aga meil on võimalus ennast maksimaalselt väljendada ja seda ei võta meilt ära ei valitsus ega palganumber. Ja kui räägin nüüd Vanemuise kontekstis, siis meil on seal selline teatrijuht nagu Aivar Mäe (Risto peab pikema, hästi kandva pausi enne, kui jätkab –PK) ja me tõesti ei kurda. Samas ei tee me sugugi ainult seda, mida tahame, vaid mõtleme kogu aeg publikule, mõeldes samas ka Tartule, Vanemuisele ja meie kultuuripärandile tervikuna. Seda kõike teadvustades on huvitav märgata, kuidas meis käivitub mingi sisemine jõud ja endaga kaasa tõmbab,“ kirjeldab muusikajuht, tunnistades samas, et ega see kõik lihtne muidugi ole.
„Kui sa tahad kuhugi pürgida ja mingid ees-
märgid seada, siis nõuab see sinult alati enamat sellest, millega harjunud oled. Kui sa aga suudad endale ja teistele neid põhjendada, siis on väga paljud asjad võimalikud,“ kinnitab Risto. Hetk hiljem ta jätkab: „Kuulan Vikerraadio sarja „Eesti lugu“, selle näitel joonistub päris hästi välja, kuidas meid on rahvana räsitud. Meile on loomuomased sihikindlus ja töökus. Vaesed oleme aga empaatia, hoolivuse ja ühtekuuluvuse poolest, sest just seda nn grupivaimu on läbi aastasadade pidevalt lõhutud. Meist on saanud üha rohkem individualistid, mis samas on meist teinud ka tugevamad. Kokkuhoidmist on siiski vaja, õnneks laulupeod aitavad meie hinge selles osas parandada. Ja see on ka hea näide sellest, kuidas kultuur püsib üksnes jõuliselt hoides elus.“
Vahel tahaks Risto teleporteeruda kuskile kaugesse kultuurikihti, kasvõi Saaremaale. Sinna, kus olid elu-, kultuuri- ja tehnoloogiajäljed olemas juba 5000 aastat tagasi. Kadumine on evolutsiooni loomulik osa, eriti kui vaadata aegade algusest kõike seda, mis on idast tulnud, kõik need vaimustavad tsivilisatsioonid. Tänapäeval on meil nii palju võimalusi mingeid asju edendada, mida samas mingil põhjusel lihtsalt ei tehta, ehkki on oskusteave ja ressursid, aga valdkonnas endas ei ole vajadus veel piisavalt kaugele arenenud. Ja muusikas on samamoodi. Hea näide vastupidisest on aga Tartu ajud ja geeniteaduse areng. Tallinnas tajud pürgimist ja eneseväärtustamist, aga Tartus sa seda kõike peaaegu ei märkagi, see kõik on ootamatult madal. Olen ajapikku aru saanud ka, miks nii on. Sest tartlased ise teavad, et nad teavad, neil ei ole vaja seda eraldi rõhutada või midagi tõestada. Kuid moodsas maailmas on selline suhtumine suur miinus.
Samas on Tartu, nagu ka Amsterdam ja Leipzig, vanad kultuurilinnad, tõelised mekad jõgede kallastel. Neisse koondusid poeedid, kunstnikud, heliloojad ja kirjastajad. Seal on olemas lugematul hulgas kontserdisaale ning akadeemia kontsertide sari, mida esitab 500-aastane orkester, on kestnud 150 aastat. Olen seda vaimsust tundnud ja märganud, kui on pikk ajalooline side nagu meil siin Vanemuises või Leipzigis Gewandhausis, kus on üks Euroopa vanimaid orkestreid, siis ükskõik millised ajad on vahepeal olnud, see side püsib inimeste DNAs, läbi kogemuste ja neis linnades ongi teistsugune kultuurikiht. Olgugi et mõnikord on see kõik ajaloo tolmukihiga koos, kuid seegi on väärtus. Tõsi on seegi, et see kõik toob kaasa ka meeletu konkurentsi,
ja kui Eestist vaadates võib tunduda Euroopas kõik nii hästi, siis olelusvõitlus on neis linnades suisa halastamatu. Saan öelda, et Eestis hoitakse inimesi ikka väga.“
TASAKAALU LOKSUTAMINE
Rahvusooper Estoniat nimetab Joost meie dirigentide kasvulavaks, kus on läbi aegade osatud mõista noore inimese toetamise vajadust. Ka sinna majja sattus ta Arvo Volmeri ja Aivar Mäe kutsel ning see oli vedamine, sest paremat kooli kui ooperiteater üks dirigent tahta ei saa.
„Mitte üheski sümfooniaorkestris ei jõua dirigent nii kaugele, sest ooperiteatris on kõik olemas: nii muusikalises, inimlikus kui ka psühholoogilises mõttes. Ja kui sulle ka veel teatrielu meeldib, oledki ideaalses kohas. Tõsi, see ka võtab väga palju. Kui oled tõeliselt pühendunud, on võimalik elada nii, et sa päevavalgust sisuliselt ei näegi. Hommikul teatrisse, proov, muusikajuhina koosolekud, taastumine, proov, õhtul etendus… Ei ole sellist asja nagu vaba päev. Muusikajuhil kohe kindlasti mitte! Dirigentidel ametiühinguid ei ole, naljaga pooleks olen teinekord mõelnud, et peaksin
JOOSTi nimega mugavalt Euroopas
„Minu emapoolse perekonna nimega on Euroopas väga mugav toimetada. Baltisaksa päritolu on minuski, kuid kõige sürreaalsem – mu juured ongi Württembergis. Umbes kümnes vaarema on seal sündinud ja elanud.
Minu emapoolse vanavanaisa nimi oli hoopis Johst, hiljem see eestindati. Mööda kirikuraamatuid või kalmistuid ma Saksamaal veel käia ei ole jõudnud, kuid Geni keskkond pakub palju huvitavat ja minu meelest on tõesti põnev teada saada, kes mu esivanemad olid. Ilmselt on selles huvis omajagu süüdi ka minu vanaisa Rein Joost, kes mind Viljandi ajaloomuuseumi direktori ametis olles ikka lossimägedesse arheoloogilistele väljakaevamistel kaasa võttis.“
midagi sellist üksnes iseendale looma, sest nüüd on mul juba kaks tütart, abikaasaga koos võiks ju ka elu nautida ja terviselegi tuleb mõelda,“ arutleb Risto. Ta ei pea ennast töönarkomaaniks, kuid tunnistab, et mitme koosseisu vahet lennates tuleb igasuguseid aegu ette.
„Jaa, olgu, kui nüüd veel veidi vaesusest rääkida, siis vahest võib öelda, et olen vaba aja poolest vaene. Samas on kõike võimalik siiski plaanida ja mul on suurepärased kolleegid. Mistõttu olengi vaba aja osas muutunud iseka-
LAKKKING ja sabakuub
Dirigenditöös on oma osa ka riietusel ning läikivatel jalatsitel. Risto Joosti sõnul on mõned lakkkingad tõesti ülimugavad, kuid mitte kõik: „Just libedate jalatsite tõttu olen ma vabaõhukontserdil, enam kui 3000-pealise publiku ja Ungari telekaamerate ees, murdnud vahetult enne „Nabucco“ avamängu algust oma randmeluud. Lihtsalt jalg läks vihmast veidi niiskel laval alt ära ja seda kontserti ma ei juhatanudki.
Ka riietus mõjutab meeletult mu enesetunnet, kuid selle valik nõuab kogemust. Näiteks on tähtis, millisest materjalist ja tihedusega ja kuivõrd lähedal ihule on sul särk või kuub. Sest kui paned fraki selga ja see on ebamugav, siis sa hea tundega ei juhata. Vahe on sees ka sellel, kas oled laval või orkestriaugus, sest augus on tuuletõmbus. Näiteks olen Vanemuises julgelt kahe käe sõrmedel loetud korrad lihtsalt haigeks jäänud – seetõttu on mul seal ka kõrgemad kraed ning frakki ma siis ei kanna.
Sobima peab ka dirigeerimiskepp, tean kogemusest, et 99% neist ei sobi. Olen endale parima leidnud ja tellin neid alati hulgi, sest hooaja jooksul läheb ikka oma paar tükki vastu pulti katki.“
maks, sest lapsed kasvavad suureks ühe korra ja kui sa siis nende juures ei ole, jäävad ka ühised mälestused loomata. Württenbergi tööga seoses on seda jälle veidi keerulisem olnud seada, sest enam ei saa lapsed ka alati kaasas käia, kuna vanem tütar laulab ETV lastekooris – milline suurepärane koor ja vaimustav õpetus, rääkimata kogemustest, mis ta sealt kaasa saab. Ka lasteaiaga on meil vedanud, sest on osatud luua selline keskkond, kust nad ära ei taha tulla. Mul tuleb endale aru, et lapsi ei saa ka enam edasi-tagasi oma tahte järgi loksutada.“
Risto kõneleb veel pisut tütardest ja tunnistab siis korraga, et lennujaama minek on talle üks raskemaid ettevõtmisi. „Ma ei taha mitte kunagi kodust ära minna, ükskõik milline orkester või koor ootamas on. Mind absoluutselt ei huvita sel hetkel, kui oma pere juures olen. Kõik muutub hetkel, kui olen jõudnud lennujaama. Aga sinna saamine on hingeliselt meeletu pingutamine, praegu, kui lapsed on veel väiksed, tundub see lausa õudne. Samas lohutab mind teadmine, et olen perepea ja minu kohustus on pere eest hoolitseda. Muidu ilmselt flirdiksin pidevalt mõttega, et võin ka mingeid teisi otsuseid teha. Eraldi teema on mul ka inimestega suhtlemine ja iseäranis suured inimmassid, sest mul ei ole loomu poolest vajadust olla rahva (s)ees. Kuid mul on teadmine, et ma suudan neid masse positiivses suunas mõjutada, ja see on ainus põhjus, miks teen seda, mida teen. Muidu oleksingi rahuldunud lauljakarjääriga ja siis oleks minus mõjutamise potentsiaal kasutamata jäänud. Kuid tänu lauljateele on mul asendamatu kogemus ja interpreeditunnetus.“
PUBLIK VAJAB KÜTKEID
Risto lemmiksõna on energia! Seda ta annab, kasutab, vajab ja … nõuab. „Minu jaoks tähendab see maksimaalset kontsentratsiooni ja kui keegi oma energiat ei rakenda, siis publik tunnetab seda. Sest publik tahab ju kütkesse võtmist! Minule õpetasid seda Tõnu Kaljuste kammerkoor ja Järvide dünastia,“ on mees tänulik.
Looja ja loominguga seoses kõneldakse teinekord ka tundlikust närvikavast, fakt on, et närve tuleb hoida. Risto oskab sedagi, sest mängis noorena korvpalli.
„Meeskondliku alana õpetas see mind väsimusemärke tundes ümber häälestuma ja nii annangi endale alateadvuses käsu teatud piirini jõudes n-ö lisapatarei kasutusele võtta. Samas
aiman, et küllap oli kestvusvaim minus juba lapsena, sest kui oli tarvis, siis mina tegutsesin, kasvõi öö läbi või pool aastat jutti. Noore dirigendina koore ja orkestreid juhatades ei suutnud ma väga märgata tavainimese kestvusmehhanismi ehk et ma ei taibanud, millal nemad enam ei jaksanud,“ tõdeb dirigent. Lõpuks õppis sedagi märkama ning praegu teeb ta kõike palju teadlikumalt ning teab, et tasakaalu leidmine on oskus omaette.
Ka trennile pöörab ta rohkem tähelepanu. Ehkki igal õhtul vehib ta pidulikus riietuses maha laias laastus oma viis kilo, pole see ometi piisav. „Ka vaim peab saama puhata ning seda suudab pakkuda ainult füüsiline liikumine. Kuna ma jõusaali ajapuudusel lihtsalt enam ei jõua, siis teen omaette regulaarselt äppidega mingeid treeninguid või panen Eesti Raadio rakendusest peale „Eesti loo“ saate ja lähen metsa või jõe äärde jalutama. Tartus saan nii kõndida kõige rohkem 20 minutit, Saksamaal pisut pikemalt, kuid see puhastab siiski. Kui mul on tarvis magada, siis kohe kui diivanile istun, vajuvad silmad justkui iseenesest kinni – keha lihtsalt teab, et nüüd on puhkerežiim,“ viitab Risto.
MIS ON DIRIGENDI INSTRUMENT?
Risto ütleb, et dirigendi instrument on vaimuteravus ning see sõltub magatud tundide arvust ja vaimsest tervisest. „Egodega töötamine vajab enesedistsipliini ja meditatsiooni. Tegelen mõlemaga, kuid peaksin seda kõike endas veelgi rohkem juurutama. Ja magamatust tuleb vältida, sest see vähendab tohutult kvaliteeti, eriti inimsuhete osas, aga ka muusikas. Üks suuremaid vaenlasi mu töös on eelarvamus ehk sisemine ootus olukorras, kus olen kollektiiviga juba mõnda aega koos töötanud ja siis tahaks justkui juba eeldama hakata. Nii EI VÕI! Iga päeva tuleb võtta nullist. Kõige tähtsam on üleüldine lugupidamine inimeste suhtes ja inimeste toetamine. Ja kui maailm erinevate impulsside mõjul kõikuma lööb, siis on tarvis teha tasalülitus või eemalduda. Selles mõttes on erinevate kollektiividega vaheldumisi töötamine hea, sest sa saad kogu aeg luua vahemaa, mis mõjub kõigile kokkuvõttes hästi.“
Jah, tema kohta saab öelda tippdirigent, kuid Risto teab sedagi, et see on üks tohutult keeruline amet. Ja et kolleegid elavad üksteisele väga kaasa.
„Kui keegi ütleb sümfoonia numbri, võime
vabalt rääkida konkreetsest taktist, mis raskusi on valmistanud. Enamasti kõneleme sellest, kus ja kellega midagi teha on õnnestunud, oleme heas mõttes toetavalt kadedad. Ja ma usun, et tänaseks on just dirigendid see Eesti Nokia – arvestades meie rahvaarvu on eestlastel protsentuaalselt kõige rohkem rahvusvahelise kaliibriga dirigente maailmas. Sõna otseses mõttes.
Egodega töötamine vajab enesedistsipliini ja meditatsiooni.
Nad on meie kultuurikiht, tänu kellele saame rääkida eesti dirigeerimise koolkonnast, kus vaid mõne nimena on kirjas Vetik, Aren, Järvi, Mägi, Volmer, Kaljuste, Surva jne. See ajukogum on osanud mõelda suurelt ja kaugele ning kõigi nendega seostub erakordne töökus, pühendumine, süvitsi ja sisuliselt tegelemine, mis tekitab nooremates põlvkondades imetlust ja vaimustust, andes eeskuju erialavalikul. Ja eriti huvitavaks teeb selle eriala võimalus valida meelepärane suund: kas tahad olla käsitööline, visionäär või lihtsalt artist. Mina tahan ennast arendada kõigis kolmes vallas, aastas on kaks perioodi – suvi ja talv –, mil ma ennast lahkan, et mõelda, kuhu suunas ennast arendada nii, et võiksin edasi liikuda.“
… IGAÜKS OTSIB OMA
Jah, me kõik kohtume siin ilmas mingil põhjusel, nii on see ka dirigendi ja orkestri puhul ning algusest peale on teada, et igavesti kokku ei saagi keegi jääda. Kuid kes ikkagi kelle valib? Kas otsib Risto või leitakse tema?
„See käib mõlemat pidi ja kokkuvõttes kohtuvadki lihtsalt energiad ja Heilbronn on selle kohta parim näide. Kui esimest korda sinna läksin, mõistsin kohe, et olen õiges kohas –töötasime ja tundsin, et nad väärtustavad seda, mida ütlen ja nad tahavad, et ma ütleks veel. See oli uudne kogemus, sest Eestis oli pidevalt „ära liiga palju taha“ mentaliteet ja pigem öeldi, et „lihtsalt juhata“. Jah, ka nii võib, kuid sedasi ei arenda ühtegi kollektiivi. Inimestega peab
suhtlema mikrotasandil ja visuaalsel tasandil. Sest taimeniidistikku ei saa kokku kleepida.
Heilbronniga läks aga esimesel korral nii, et koht oli küll õige, kuid aeg veel mitte. Mulle pakuti kohe peadirigendi kohta, aga kuna olin Tallinna Kammerorkestri juures, Birgitta festivali juures, Rahvusooperis Estonia ja Lepzigis MDRi juures, siis sellesse ritta veel üks juurde võtta oli natuke palju. Tundsin, et tegin õige otsuse, kuid valus oli ka, sest energia oli ju õige. Nii läks kuus aastat mööda, nad tegid uuesti ettepaneku. Mõistsin, et kui ütlen „ei“, mängin saatusega. See kõik oli enne koroonat, ja koroona muutis väga palju, kuid otsus on endiselt sada protsenti õige.“
Koroonast tingitud üleilmne tasalülitus lõikas ka Ristol väga palju niite läbi. „Usun, et siin on helgem pool, sest kaks nädalat enne koroonat ütlesin oma jah-sõna ka Vanemuisesse ja kui ei oleks koroonat olnud, saanuksin Tartus olla vaid mõõdukalt. Uues olukorras saime teha kõike koos ja võin öelda, et ma ei ole kusagile nii palju investeerinud kui Vanemuisesse.
Ooperiteater on minu keskkond – kõikide asjade summa, sest oma hingelt olen ma päris kindlasti artist ja see on geenides, sest mu isa oli ju mingi perioodi Pärnu teatris. Nii on omaette huvitav, et mind köidab praegu eriti miskipärast just draama. Ehk ongi nii, et see, mida sa kõige rohkem ihkad, peabki jääma kättesaamatuks,“ arutleb ta.
Kui teinekord tuleb teha midagi, mida üldse ei tahaks, seab Risto endale eeskujuks oma tütred. „Nad on tõesti minu suured õpetajad. Olin nendega kooseluks psühholoogiliselt valmis, kuid kõige toredam on, et nad on mind juba nii palju üllatada suutnud. Lastelt olen ka õppinud, et meil kõigil ongi alati erinevaid päevi: ühel hommikul ärgates on kohe algusest peale tohutu jama, kuid järgmine päev on ainult meeletu rõõm. Kui sa seda endale teadvustad, suudad lihtsalt vooluga kaasa minnes jääda kõige puhul veidi rahulikumaks. Võtmesõna on tasakaal, ja see tekib ka juhul, kui oled ühel päeval ühes ja teisel päeval teises äärmuses. Ja sina oled nende vahel lihtsalt läbinisti tüüne.“
KUNINGLIKUD POISID
EHK 12 SEIKA INGLIKOORIST
The Choir of King’s College
Kõik sai alguse sellest, et Inglismaa noorimaks monarhiks tituleeritud kuningas Henry VI vajas uhkesse kabelisse igapäevastele teenistustele inglikoori. Oli aasta 1441 ja kuninga käsul loodi Cambridge’i ülikooli juurde kolledž, mis valis õppurite hulgast välja 16 poisikest ja mõned toekamad meeshääled. Sündis koosseis, mis sai õppeasutuse järgi nimeks King’s College Choir.
Tekst: JÜRGEN LEPIK I Fotod: LEON HARGREAVES
Selle koori lauljaks saavad siiani üksnes need poisid, kes õpivad
King’s College Schoolis ja koolis õppimine on loomulikult tasuline. Ent King’s College pakub stipendiume ja rahalist toetust andekatele lastele, kaasa arvatud kooripoisid, sõltumata nende perekonna majanduslikust olukorrast. Seega ei jää ükski sisseastumiskatsed edukalt läbinud hõbehääl majandusliku kitsikuse tõttu koorist ja koolist välja.
Märkimist väärt on asjaolu, et see erakool ongi just asutatud selleks, et kasvatada ja harida kõrgetasemelist koorilauljat. Nii õpetatakse kooripoistele süvendatult kõike muusika ja laulmisega seonduvat ning kord on karm. Lohutusena võime mõelda, et see kõik kestab üksnes loetud aastad ehk noormeeste häälemurdeni, mis saabub u 13aastaselt.
Muusikaliste katsete kõrval jälgitakse 7–10aastaste poiste puhul sageli ka kandidaadi isiksust ja motiveeritust. Kuna kooriliikmeks olemine nõuab ääretut pühendumust ja distsipliini, on oluline, et poiss ise on entusiastlik ja valmis pingutama. Eeltingimusena peab neil lisaks heale lauluhäälele olema ka korralik muusikaline kuulmine ja rütmitaju. Varasem koori-
KUNINGA KUULSAIM
KUUIK
Jah, Eestiski korduvalt edukalt kontserte andnud vokaalansambel The King’s Singers ja King’s College Choir on omavahel otseselt seotud, sest just koori vilistlased olid need, kes ansambli 1968. aastal asutasid.
A capella seksteti nimi on otseselt tuletatud koorist ja osaliselt kannavad nad oma repertuaari kaudu edasi King’s College Choiri traditsioone, ennekõike avaldub see laulmisstiilis ja läbi kõrge vokaaltehnilise taseme ning puhta kõla. Kuid mõjutusi on tunda ka repertuaaris, mis hõlmab kõike klassikast popini. Koosseisu muutustest hoolimata teeb ansambel jätkuvalt koostööd kooriga ning säilinud on sidemed kolledžiga.
King's College Boys Choir
laulu kogemus ei ole nõutud, kuid seda loetakse eeliseks. Sisseastumiskatsetele tuleb ette valmistada konkreetne teos ja täita tuleb ka erinevaid muusikalisi ülesandeid (nt plaksutada rütmi ja korrata kuuldud helisid).
Läbi aastasadade tänaseni tegutsenud koorist on kujunenud üks maailma kuulsamaid ja hinnatumaid koore, ent kollektiivi põhiülesanne on senini laulda kuus korda nädalas just tolles samas kabelis toimuvatel teenistustel ja repertuaari tuntuim teos – „A Festival of Nine Lessons and Carols“ – kõlab jõulude ajal BBC otseülekandena
THE CHOIR OF KING’S COLLEGE, CAMBRIDGE (Ühendkuningriik)
P 14. detsember 18.00
Metodisti kirik
E 15. detsember 19.00
Vanemuise kontserdimaja
T 16. detsember 19.00
Pärnu kontserdimaja
Kavas: inglise jõululaulud ja maailma kooriklassika
kogu maailmas alates 1928. aastast. Nii saavad sellest osa miljonid kuulajad, tegu on ühe pikima raadiotraditsiooniga.
Kõrgetasemeline koor on tunnustust pälvinud ennekõike tervikuna, kuid lauljate hulgast on aastate jooksul sirgunud ka mitmeid nimekaid muusikuid, kes on loonud märkimisväärse karjääri solisti, instrumentalisti või dirigendina. Teiste hulgas on kooripoistest võrsunud näiteks inglise helilooja Christopher Tye (u 1505-1573), helilooja, organist Orlando Gibbsons (1583–1625) ning helilooja, pianist ja dirigent William Sterndale Bennett (1816–1875).
Erilisel moel on koori lauljaid ja paljusid hilisemaid muusikuid mõjutanud ka kaks märgilist dirigenti, kes mõlemad ka kuninganna Elizabethi II poolt rüütliseisusesse tõsteti. Üks neist on Ühendkuningriigi 20. sajandi mõjukamaid dirigente David Willcocks (1919–2015), kes juhatas King’s College Choirit selle väidetavalt kõige kuulsusrikkamal perioodil, ja teine eelmisel aastal igavikuteele lahkunud rahvusvaheliselt tunnustatud dirigent Andrew Davis, kes aastail 1966–1969 oli koori juht ja organist.
Märgilise panuse andis koori arengusse ka King’s College’i muusikadirektor Stephen Cleobury (1948–2019), kes pühendas oma elust 37 aastat selleks, et koorist saaks sirguda mitu põlvkonda tundliku helikeelega lauljaid, instrumentaliste ja muusikuid, kes säravad erinevates žanrites. Samavõrd olulised on ka need, oluliselt
muusikavaldkonda taustal mõjutavad vilistlased, kes on laiemale avalikkusele vähem tuntud.
Ligi kuue sajandi jooksul on koor esitanud rikkalikus valikus vaimulikku ja hiljem ka ilmalikku muusikat ning teinud praeguseks koostööd mitmete nimekate orkestrite ja dirigentidega. Koor tuuritab regulaarselt mööda maailma ja nende kõrget taset kinnitab ka mahukas salvestuskataloog, kus on esindatud mainekad
KAS TEADSID, ET King’s College
1. ... on üks 31 Cambridge’i ülikooli juurde loodud kolledžist;
2. … koori tuntuim teos – „A Festival of Nine Lessons and Carols“ – kestab ühtejärge tund ja 22 minutit;
3.
… koori loomise eesmärk oli äratada huvi muusika õppimise vastu ning erialase hariduse kaudu anda ka usuõpetust;
4.
… ei ole seotud ühegi suurema skandaaliga, kuid õppeasutuse mainet kahjustas aastaid tagasi avalikuks tulnud vääritu käitumise juhtum, milles süüdistati akadeemilist personali;
5.
… koorile on ette heidetud soopõhisust ehk et miks laulavad seal üksnes mehed ja poisid. Teema on praeguseni aktuaalne, kuna enamik Cambridge’i kolledžeid lubab naisüliõpilastel oma kabelikoorides laulda;
6.
… tegev on ka segakoor (King’s Voices), kuid mõnede meelest on see vaid tõestus ebavõrdsest kohtlemisest, sest erinevalt põhikoorist puuduvad neil poistekooriga võrdsed hüved (nt rahaline kompensatsioon jmt);
7. … koori asutas 15. sajandil kuningas Henry VI, selle peamine ülesanne oli ja on siiani laulda iga päev King’s College’i uhkes kabelis;
King's
plaadifirmad (mh Decca, EMI jt). Koori veebilehel on pakkumisel hetkel 41 helikandjat ja nende salvestisi on müüdud enam kui miljon eksemplari.
Koor on tuuritanud kõikjal üle maailma. Nad on osalenud mitmel korral BBC Promsil ja regulaarselt esinetakse ka koos Academy of Ancient Musici ja Britten Sinfoniaga. Detsembris 2025 antakse kontserdid Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
8. … koori koosseis varieerub, kuid laulmas on alati mitte vähem kui 16 poissi, kes kõik õpivad kuninglikus kolledžikoolis ja kes on 9–13aastased. Koori kuuluvad ka meeshääled;
9.
… kooripoisi elu on karm, sest tavaproovidele ja igapäevastel teenistustel laulmisele lisandub üsna tihe salvestusgraafik, kontserdireisid on viinud koori kõigisse mainekatesse saalidesse üle maailma;
10.
… koori repertuaar ulatub traditsioonilistest inglise jõululauludest ja maailma kooriklassikast kaasaegsete teosteni, koor on salvestanud u poolsada albumit, sealhulgas tuntud jõululaulude kogumikke;
11.
… koori YouTube’i kanalil on 201 000 tellijat, enam kui saja videoklipi hulgas on ka meeleolukaid soovitusi sarjas „Hakka koorilauljaks“;
12.
… koori repertuaaris on esindatud ka eesti helilooming, muuhulgas kirjutas Arvo Pärt 1990. aastal koorile tellimustööna teose „Bogoróditse Djévo“ („Mother of God of Virgin“), repertuaaris on ka „The Beatitudes“ ja Veljo Tormise „Tantsulaul“.
VOCES8 – KEERUKA NIME JA KAUNI KÕLAGA BRITI OKTETT
„Me ei oleks pannud oma ansamblile nimeks VOCES8, kui teadnuksime, et esineme ka 20 aasta pärast,“ muigas ilmakuulsa Briti okteti kunstiline juht Barnaby Smith Seattle’is intervjuud andes. „Keegi ei oska seda nime ju hääldada!“
Tekst: AIGI VIIRA, Õhtuleht I Fotod: ANDY STAPLES
Põhjuseks, miks ansambel nii keeruka nime sai, on Smithi sõnul tõik, et esimest korda esineti oktetina Itaalias ning sestap valis seltskond endale itaaliapärase kõlaga nime.
Tühja sellest, et „voces“ ehk „hääled“ on pärit hoopis hispaania keelest. „Meie jaoks kõlab „voces“ kui itaalia keel, no ja number 8 – see on muidugi ingliskeelne.“
Too saatuslik päev, mil seltskond endale nime valis, saabus juhuse tahtel. Kaks aasta-
kümmet tagasi tõid vennad Barnaby ja Paul Smith, mõlemad endised Westminster Abbey koorilauljad, ansambliks kokku lauljaid, kellega oldi koos lauldud Millenniumi noortekooris. „Jäime ka pärast koori laialiminekut headeks sõpradeks, kes tahavad koos laulda,“ meenutas Barnaby. „Kogunesime minu ja Pauli vanemate majas, pidutsesime ja laulsime. Andsime heategevuskontserte ja esinesime ka kohaliku kiriku jumalateenistustel.“
PUHKUS VENEETSIAS MUUTIS OKTETI ELU
Ent siis saabus hetk, mis lustliku lauluseltskonna elu muutis. Barnaby postkasti potsatas kutse lauluvõistlusele Itaaliasse. „Ausalt, ma ei tea siiani, mil moel nad meieni jõudsid, aga saabus e-kiri, kus oli küsimus, kas tahaksime tulla Veneetsiasse, et osaleda sealsel koorilauluvõistlusel,“ sõnas Barnaby, kes oli toonase kutse peale äärmiselt üllatunud. Ühtlasi pärisid korraldajad, kas ansambel tahaks Itaalias anda ka viis-kuus kontserti, ning lubasid nõusoleku puhul kinni maksta ansambliliikmete reisi- ja elamiskulud. „Meile, 20aastastele, tundus see kõik kui fantastiline tasuta puhkus Veneetsias, ent kui kohale jõudsime, selgus, et tegu on äärmiselt tõsise ettevõtmisega. Me võitsime ja see muutis meid hoobilt tuntuks, mistap hakkasid inimesed meie kontsertidele tunglema. Ning nüüd, 20 aastat hiljem, oleme me ikka veel laval ja kõvasti tööd teinud.“
Suurema osa oma ajaloost on ansamblis olnud kaks sopranit, kaks kontratenorit, kaks tenorit, bariton ja bass. 2018. aastal oli üks kontratenoritest asendatud naisaldiga. Ning tänini püsib ansambel menu laineharjal. Grammyle nomineeritud vokaalansambel VOCES8 on uhke, et saab inimesi muusika kaudu inspireerida ja laulmisrõõmu jagada. Ülemaailmselt tuuritades esitab ansambel laiahaardelist repertuaari nii a cappella kontsertidel kui ka koostöös erinevate orkestrite, dirigentide ja solistidega.
Mitmekülgsus ja mitmekesise muusikalise väljenduse tähistamine on ansambli esinemis- ja hariduseetose keskmes, mida jagatakse nii veebis kui ka isiklikult.
Ansambli loominguline haare on tõepoolest aukartustäratav. Repertuaar hõlmab varase inglise ja Euroopa renessansimuusikat, traditsioonilist rahvalaulu, klassikalist džässi ning popmuusikaseadeid. Ka on ansambel tellinud uusi teoseid heliloojatelt, kelle seas on Ēriks Ešenvalds, Ola Gjeilo, Jonathan Dove, Jocelyn Hagen, Ken Burton, Roderick Williams, Alexander Levine, Roxanna Panufnik, Mårten Jansson, Ben Parry ja Christopher Tin. Muuseas, tunamullu Madridis antud kontserdi pühendas oktett Põhjamaade polüfooniale, kus nende esituses kõlas Arvo Pärdi teos „The Deer’s Cry“. Eesti esihelilooja kõrval esitas ansambel ka Frederik Sixteni, Sven-Erik Backi, Mårten Janssonsi, Jean Sibeliuse, Knut Nystedti, Eriks Ešenvaldsi, Edvar Griegi jt põhjamaiste heliloojate loomingut.
„See, et oleme üles kasvanud kirikumuusika sees 7. eluaastast alates, räägib iseenda eest,“ püüdis Barnaby okteti laia diapasooni põhjendada. „Oleme alati armastanud a cappella ansambleid. Mind mõjutasid näiteks väga The Real Group, The Swingles Singers, The King’s singers ja Take6. Algusaastail pühendusime koorimuusikale ega svinginud, praegu on aga meie ansamblis professionaalne džässmuusik, ameeriklasest tenor Blake ning et me teised oleme renessanssija barokkmuusika spetsialistid, siis on loomulik,
et anname segažanris kontserte. Inimhääle suurimaid tugevusi on mitmekülgsus ja see annab meie ansamblile vürtsi. Mitmekülgsus muudab iga meie päeva põnevaks ja mis salata, see, et liigume väga erinevates stiilides, on meile vägev väljakutse. Ning seda me naudime väga.“
Ent oktett, mida näiteks BBC Music Magazine on tunnustanud kauni kõla ja laitmatu ansamblitöö eest ning kinnitanud, et VOCES8 kuulamine on puhas rõõm, ei piirdu üksnes üleilmsete kontsertidega. Ansambel on muuhulgas kirglikult pühendunud muusikaharidusele ning on heategevusorganisatsiooni VOCES8 fondi lipulaev, mis edendab projekti „Muusikaharidus kõigile“.
Fond tegeleb laiaulatusliku teavitustööga, mis jõuab aastas kuni 40 000 inimeseni, ning korraldab igal aastal Londonis St Anne & St Agnese kirikus VOCES8 keskuses töötubade ja meistriklasside programmi. Pühendunud paljulubavate noorte lauljate toetamisele, annab fond välja kaheksa iga-aastast kooristipendiumi. Need stipendiumid on seotud igal aastal toimuva Milton Abbey suvekooliga, kus igas vanuses amatöörlauljad õpivad ja esinevad koos VOCES8ga. Ent seegi pole veel kõik. VOCES8 USA fond toetab ka kaheteistkümnest andekast stipendiaadist koosnevat lauljate rühma. Kogu haridusliku liikumise eest seisavad vennad Paul ja Barnaby Smith, kes 20 aastat tagasi ansamblile aluse panid.
Mis salata, VOCES8 fondile lisas tuult tiibade alla ei miski muu kui Covid19 pandeemia. Aeg, mil kontserdisaalide uksed lukku pandi, ärgitas VOCES8 muusikuid looma veebipubliku kogukonda. Nõnda sündisid veebifestival Live From London ja VOCES8 digitaalakadeemia. Live From Londoni loomise tõukejõuks sai kuri pandeemia, mis terve maailma muusikuid räsima kippus. Veebifestivalist sai päästeingel. Tänaseks on korraldatud kümme digitaalset festivali ning veebis on edastatud üle 150 kontserdi. Piletiostjaid kogunes üle maailma 250 000. Sama tublilt tegutseb VOCES8 Digital Academy, mis on veebipõhine kooriprogramm. Too projekt pakub otseülekandeid ja salvestatud loenguid, mis haaravad muusikat renessansist tänapäevani. Tänavu juunis tähistas VOCES8 oma kahekümnendat sünnipäeva albumi „Twenty“ ilmumisega ning andis kontserdi Barbicani keskuses. Tõsi, see ei jää ainsaks etteasteks, millega ansambel sünnipäeva tähistab. Aasta jooksul annab oktett üle maailma üle saja kontserdi. Pika tuuri käigus jõuab ansambel ka Pärnusse, Tartusse ning Tallinna.
VOKAALANSAMBEL VOCES8
JA „20 AASTA LAULUD“
Ansambel VOCES8 on 20 tegevusaasta juubelikontserdi kava kokku pannud oma lemmikteostest ja kõige menukamatest lugudest läbi aegade. 2023. aasta Grammy nominent, Briti vokaalansambel VOCES8, annab nii a cappella kontserte kui ka kontserte koos maailma juhtivate orkestrite ja dirigentidega. Statistika järgi on nad hetkel voogedastusplatvormidel maailma kuulatuim vokaalansambel.
VOCES8 on esinenud enamikul maailma mainekatest kontserdilavadest alates Wigmore Hallist kuni Sydney ooperiteatrini. Tänavu on neil anda umbes sada kontserti üle maailma.
Ansamblisse kuuluvad Andrea Haines ja Eleonora Poignant (sopranid), Katie JeffriesHarris (alt), Barnaby Smith (kontratenor), Blake Morgan ja Euan Williamson (tenorid), Christopher Moore (bariton) ja Dominic Carver (bass). Okteti kunstiline juht on Barnaby Smith.
Kontserdikavas kõlavad Gibbons, Rahmaninov, C. Shaw, Elgar, P. Simon, Gershwin jt. Vaheajaga kontsert kestab kaks tundi.
VOCES8 esineb
13. november 19.00 Pärnu kontserdimaja
14. november 19.00 Tartu Pauluse kirik 15. november 19.00 Estonia kontserdisaal
elamused väärt hetkedest
Olerex seisab suurte sündmuste kõrval
Kohv, mis väärib peatust, ON ühe puudutuse kaugusel. Lae alla - app.olerex.ee
KURESSAARE LOSSI OOPERIMAJA
L 18. JUULIL KELL 20
R. Wagner • REINI KULD
Teater VANEMUINE
P 19. JUULIL KELL 14
Lastemuusikal SIPSIK
Teater VANEMUINE
T 21. JUULIL KELL 20
P. Mascagni • TALUPOJA AU
G. Puccini • GIANNI SCHICCHI
K 22. JUULIL KELL 20
ITAALIA FILMIMUUSIKA GALA
N 23. JUULIL KELL 20
G. Verdi • LA TRAVIATA
R 24. JUULIL KELL 20
G. Donizetti • ARMUJOOK
L 25. JUULIL KELL 20 OOPERIGALA
R 24. ja L 25. JUULIL KELL 23
Kesköösalong OPERA ROYAL Esinejad selgumisel
Kingi muusikaelamusi!
Kinkepiletite eest saab osta Eesti Kontserdi korraldatavate ürituste pileteid. Kehtivus üks aasta alates ostuhetkest.
Osta Eesti Kontserdi kinkepiletid eestikontsert.ee või piletilevi.ee
