Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / kevad 2025

Kujundus

RKontor

Trükikoda

Printon AS

58 Beethoveni 9. sümfoonia – fakte kultuslikust helitööst

62 Maria Faust: mina ei ole külmetav kunstnik

70 Maailmamuusika Estonia kontserdisaalis

74 Tuhanded kilomeetrid Eesti Kontserdi teenistuses

TUNNEB SU PÄEVA. JUHATAB TEED.

Isikupäraseid elamusi loov E-klass.

HEA HEADKONTSERDIKÜLASTAJA, UUT AASTAT!

Loodan, et olete saanud maagilisest jõulu- ja aastavahetusmelust kaasa võtta kõik head soovid, kaunid mälestused ning emotsioonid, mis veel tükk aega külmal talveajal südant soojendavad. Möödunud 2024. aasta kontserdielamused on vaevu jahtunud, kui käes on aeg, et kutsuda teid tagasi tuttavatesse saalidesse ning tuua teie ette uue aasta värsked plaanid.

Kevadhooajal etendub taas ülimenukas Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ning Eesti Kontserdi koostööprojekt „Macbeth“ ja mul on hea meel teatada, et lisaks jaanuari etendustele oleme publiku tungival nõudmisel lisanud kavva ka etendused maikuus. Veebruaris toimub esmakordselt maailmamuusikafestival, mis toob meieni nii Maroko, Bali kui ka Põhjamaade erilisemad helid. Maailmamuusika esitamise traditsioon on Euroopas sujuvalt liikunud suurte kontserdimajade hooajakavadesse ning Londoni, Pariisi ja Berliini eeskujul oleme meiegi valmis saali atmosfääri veidi vabamaks, tavatuks muutma. Vahel lihtsalt peab katsetama!

Suurepärane uudis on, et pärast mitut menukat ringreisi naaseb Eestisse The King’s Singers, seekord nii oma tuntud klassikalise vokaalansambli seadete kui ka Disney filmidest pärit hittidega. Eriti just Disney filmide muusika on see, mis hullutanud kontserdipublikut terves maailmas.

Keelpillimuusika huviliste rõõmuks esineb maailma viiuldajate top-kolme kuuluv Augustin Hadelich, kes astub lavale ihuüksi, et esitada sooloõhtu hingematvalt kauni Bachi ja Ysaÿe muusikaga. Eestisse naaseb ka suurepärane

tipptšellist Daniel Müller-Schott. Aprillikuus tuleb Kristiina Poska juhatusel ettekandele legendaarne Beethoveni 9. sümfoonia. Suur rõõm, et viimase hooaja peadirigendina Flandria Sümfooniaorkestri ees lõpetab Poska just kodumaal, Eestis.

Loomulikult on valikus rohkem kontserte, millega lähemalt tutvuda saategi käesolevas ajakirjas. Nii Eesti Rahvusmeeskoori kui ka ansambli Hortus Musicus kavades on põnevat avastamist, mille leiate samuti just siit.

Kontserdil käimine on üks parimaid viise hetkeks end reaalsusest lahti ühendada ning lasta end muusikal kanda imelisse võlumaailma ja lihtsalt kulgeda. Astuge julgelt üle kontserdisaali ukse – iga kontsert on hoolikalt valitud ning ette valmistatud, et pakkuda midagi igale maitsele võimalikult mitmest žanrist.

Siin ta on, kevadhooaeg 2025 oma täies hiilguses, oodates põnevusega publikuga kohtumist.

Soovin kõikidele ilusat ja elamusterohket aasta jätku! Tere tulemast kontserdisaali!

Maarit Kangron

Peaprodutsent / kunstiline juht

Foto : KAUPO KIKKAS

MUUSIKA LENNUTAB

Laul on lennutanud Lauri erinevatesse maailmaotstesse. „Pääsesin välismaale juba kooliajal viiulit mängides ja tantsides, aga nüüd on muidugi kõik teed lahti.“ Viimati viisid etendused Lauri kolmeks kuuks Ameerikasse San Franciscosse. „Ütlesin enne uhkusega, et olen eurooplane, aga tagasi tulles ütlen seda veel kindlamalt. Sealne suhtumine, stress ja hirm tööd kaotada ja elu üldiselt võttis mind vahepeal ikka näost valgeks. Mul on neist kahju, kohe päriselt kahju,“ lausub Lauri.

Lauri Vasar

Lauri Vasara

TÄIUSEIHALUS

„Öö pärast etendust on kõige raskem. Olen juba 25 aastat laval esinenud, aga pole seda nuppu veel leidnud, et välja lülituda ja endaga rahul olla,“ tunnistab ooperilaulja Lauri Vasar ausalt.

Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I

Fotod: KAUPO KIKKAS, KAIRIT LEIBOLD / ERR, SCANPIX

„Rääkisin mõni aeg tagasi oma suure eeskuju Alan Titusega – ameerika päritolu bariton, kes elab Hamburgis. Tema lavakarjäär oli 40 aastat. Küsisin temalt, kas läheb paremaks, ta vastas, et ei, ainult hullemaks,“ räägib Lauri. Nüüd juba ise suurte tegijate hulgas, võib Lauri kinnitada, et Titus rääkis tõtt. „Selge on see, et kui sa oled juba teatud tasemeni jõudnud ja inimesed on harjunud kõrge klassiga, on surve suhteliselt suur ja pinge veel tugevam. Vahel on tunne, et ma ei lähegi lavale,“ kirjeldab ta. Aga piisab, kui ta astub esimese sammu, laulab esimese noodi – ja kõik on korras. Et siis pärast esinemist jälle kahtlustevakku vajuda. „See on raske ja närvesööv, aga sellest mustrist välja saamine on veel keerulisem. Iga kord mõtlen, et miks ma seda endale teen,“ põristab bass-bariton madalat naeru.

ERILINE TAVALINE INIMENE

Lauri Vasar maandus just hetk tagasi lennult Berliinist Tallinna. Saksamaa ja Austria on olnud tema kodu- ja töökohad juba üle paarikümne aasta. „Tegelikult laulan ma terves Euroopas, mitte ainult Saksamaal,“ täpsustab Lauri. See võib kõlada klišeena, aga Lauri puhul on see täiesti tõsi, et ükski koht ei asenda kodu ja päris kodu on tal ikka siin. „Mul on seda vaja, see on minu patareide laadimise koht. Ma ei pea kodus isegi midagi tegema, lihtsalt istun ja laen ennast.“ Väike ja enamasti hall Eesti võtab teda seekord vastu särava päikese ja sügisele üldse mitte omaste soojakraadidega. Lauri sulgeb hetkeks unistavalt silmad ja laseb päikesekiirtel nägu paitada. „Nüüd tahaks küll ühte kohvi,“ lausub ta nagu muuseas. Üsna varsti loksub tema ees tassis must aromaatne jook. Lauri on eriline, kuigi ta ise vaidleb sellele hinnangule tuliselt vastu. Lisaks tema äratuntavale ja isemoodi põrravale häälele on ta veidi eksootilise välimusega – ta on tõmmum kui keskmine eestlane, tal on tumedad šokolaadipruunid ja sõbralikud silmad ning tema käed on nagu leivalabidad, nii ütleb ta ise. „No vaata, kas sellistega sai üldse viiulit mängida,“ naerab ta käelabasid üles tõstes ja raputades. Lauri muusikaline lend sai alguse viiulist. Poiss valis selle enda pilliks juba siis, kui oli napilt viieaastane. Teismelisena vahetas ta viiuli vioola vastu, sest suured sõrmed ei mahtunud enam delikaatse väikese pilli peale ära. „Muusikakeskkooli õpetaja Aino Riikjärv

soovitas mul isegi kontrabassi valida, aga see oleks olnud viiuli reetmine,“ naerab Lauri. Ta jäi aastateks vioola juurde, teadmata, et saatus on talle ette määranud hoopis uskumatu muusikariista.

KES TEEB, SEE JÕUAB

Viiuliheli lummas viieaastast poissi ja lapse soov on ometi vanematele seaduseks ning ema käekõrval jalutaski ta esimesse viiulitundi. Lauri mäletab üsna selgelt esimest korda, kui ta viiulimängu kuulis ja sellele südame kaotas. Ta käis vanematega, tema ema on pianist Ülla Millistfer ja isa tänaseks siit ilmast lahkunud operetilaulja Harri Vasar, Estonia teatris etendusi vaatamas. „Mind pandi istuma dirigendi kõrvale ja otse viiulimängija vastu. Läksin pärast ema juurde ja ütlesin, et seda pilli tahan mängida,“ meenutab Lauri.

Ma ei saa ka kedagi süüdistada, et mul lapsepõlve polnud, olin ise valinud selle tee.

Siis poiss veel ei teadnud, mida viiuliõppimine tähendab – see on raske ja keeruline pill, mis nõuab suurema osa tema ajast. „Seda nühkimist ja harjutamist oli ikka jube palju. Kui teised mängisid või pidutsesid, siis mina harjutasin. Kui sõbrad tulid ukse taha mind mängima kutsuma, vastasin lihtsalt, et kutsuge järgmisel nädalal,“ muigab Lauri. Tema hääles ega muiges ei ole kahetsust ega kibedust. Kuigi see oli raske ja tüütu aeg, sai ta tollest ajast kaasa põhjaliku oskuse ja teadmise, et ainult harjutamine teeb meistriks. „Ma ei saa ka kedagi süüdistada, et mul lapsepõlve polnud, olin ise valinud selle tee, aga ma pole kunagi päris tõsiselt kaalunud pooleli jätmist,“ naerab ta. Lauri kinnitab, et ema ei sundinud teda kunagi millekski, see oli puhtalt enda sisemine sund.

See ei tähenda, et ta poleks korduvalt mõelnud vihaselt, et viskab pilli nurka ja jätab kõik sinnapaika, kui mõni pala ei tulnud nii hästi välja, kui enesekriitiline õpilane endalt nõudis. Lõpuks sai alati mõistus tunnetest võitu. „Olin

TÖÖRIISTA KINDLUSTUS

Lauri on üritanud oma häälepaelu kindlustada – need on siiski tema töövahend.

„Aga seni pole ükski firma seda mulle lubanud.

Mulle öeldi, et käsi saab kindlustada, aga häälepaelad on nii abstraktsed, neid nad ei kindlusta,“ selgitab ooperilaulja.

Lauri Vasar

LAULMINE ON OHTLIK

Lauril on laval ka õnnetusi juhtunud. „Ükskord kukkusin lavalt proovi ajal alla. See juhtus Ameerikas. Sealne lepinguline tervisekindlustus ei katnud sellist juhtumit, oleksin ühe süsti eest ise pidanud maksma 30 000 dollarit. Sõitsin Saksamaale tagasi ja sealse tippspetsilisti töö maksis mulle 360 eurot,“ selgitab Lauri.

palju koos vanaemaga, ta oli väga kindlameelne ja tema hoidis mind järjel,“ ütleb Lauri. Eriti rasked olid suvelõpud, kui kooliajaks pidi mitu muusikapala selgeks õppima. „Käisin ju ka veel võistlustantsu trennis, profitasemel. Isegi võistlesin,“ lisab mees. Kuidas ta seda kõike jaksas ja suutis, sellest pole Lauril halli aimugi. „Aga ellu ma jäin,“ naerab ta.

„VASAR VAHIB SIIN, ISE LOLL NAGU LAMMAS!“

Loomuliku jätkuna kandideeris poiss muusikakeskkooli ja ta võeti ka vastu. Kõik oligi ilus – viiulimäng läks aina paremaks ja ka reaalainetes, muudest rääkimata, pandi talle ikka kõrgemaid hindeid. See andis särtsu juurde. Kuni tema klassi tuli õpetama uus matemaatikaõpetaja. Sellest hetkest alates algas põrgu ja sellest tekkinud haavu lakub Lauri veel tänaseni.

Mulle öeldi alati, et mu hääl kostab teistest üle ja võtku ma vaiksemaks.

Lauri meenutab kooliaega segaste tunnetega. Ühest küljest andis see haridus kõva põhja, aga teisest küljest: millise hinnaga. „Sellist süsteemi nagu tollal muusikakeskkoolis ei ole kuskil mujal, see on vist sovetiaegne „kingitus“. Baasharidus on sensatsioonilisel tasemel, sa oled kooli lõpetades valmis muusik, aga surve on päris hirmus,“ kehitab Lauri õlgu. Pidev vajadus midagi saavutada viis poisi taluvuspiirini, mingil hetkel tekkisid puudujäägid teistes ainetes.

„Meie uus matemaatikaõpetaja oli vanem meesterahvas, ta mõnitas mind esimesest päevast klassi ees täiesti avalikult. Näiteks minu välimust, ma olen ju teistest tõmmum, või pani mind tüdrukutega paari ning siis ütles, et meie küll lapsi saada ei tohi, sest siis sünnivad debiilikud. „Vasar vahib siin, ise loll nagu lammas!“ oli refrääniks. Märkis mu kontrolltöödes õigeid vastuseid punaseks ja siis sõimas, kui loll ma olen. Mul oli enne mata lemmikaine, aga siis muutus kõik,“ lausub Lauri. Ühel järjekordsel suvetööpäeval suutis Lauri lahendada etteantud ülesanded ühegi veata ning õpetaja tõm-

bas veidi tagasi, aga päris mõnitusteta koolielu edasi ei läinud. Millest selline suhtumine, ei tea Lauri tänaseni. „Võib-olla oli tal minu isaga kana kitkuda, kes seda teab. Täna antaks selline õpetaja kohtusse,“ ütleb Vasar. Muusik arusaadavalt sellel teemal pikalt peatuda ei taha – mis sest vanast haavast lahti kiskuda, aga mõju oli sellel kahtlemata tänaseni.

LAULA

OMETI VAIKSEMALT!

Lauri on rühkinud tippu, aga mitte vioolamängijana, nagu oleks olnud täiesti loogiline mõelda. Paarkümmend aastat pillimängu sai üsna ootamatu lõpu. Seda, et temast ei saa orkestriliiget, otsustas ta juba konservatooriumis. „Minu soov oli hoopis lavakasse minna, aga just sel aastal kui ma keskkooli lõpetasin, ei olnud sinna vastuvõttu,“ räägib ta. Niisiis astus ta vanale sissetallatud rajale, konservatooriumisse. Aga see polnud päris see.

Kuni ühel päeval astusid nende koju ootamatult sisse Lauri ema parimad sõbrad, lauljad Sirje ja Väino Puura. Lauri oli juba korduvalt kodustel pidudel oma madalat helisevat häält demonstreerinud, aga kunagi polnud talle endale pähe torganud, et võiks lauljakarjääri alustada. „Kuigi ema oli minu häält alati kiitnud.“ Ja see, et Puurad niimoodi „juhuslikult“ külla tulid, oli raudselt ema organiseeritud. Selles on Lauri siiamaani kindel. „Laulsin kooris, mulle öeldi alati, et mu hääl kostab teistest üle ja võtku ma vaiksemaks. Kammerkooris olen küll solistina ka laulnud, aga mitte rohkem,“ lausub Lauri. Tänane ooperilaulja polnud iial mõelnud, et võiks kõndida oma kuulsa isa jalajälgedes. Kui Väino oli toona 22-aastase Lauri ettelaulmise ära kuulanud, oli profi soovitus ühene – Lauri peab lauljaks hakkama. Nii ootamatu ja uskumatu, kui see kokkuvõte ka ei olnud, otsustas Lauri riskida. Ja nagu näitab ajalugu, see tasus end mitmekordselt ära.

RASKE TREENINGUL JA VEEL RASKEM LAHINGUS

Lavapinge on Laurit piinanud alati ja nagu ta ise kinnitab, pole see aastatega väiksemaks jäänud. Muusikakeskkoolis pidev luubi all olek ja pinge oli vahel nii suur, et enne järjekordset esinemist kadus Lauril sageli pinde jalge alt. „Seisin laval, silme eest must, ja mitte üht nooti ei mäleta. Eelmisel päeval oli mul paanikast palavik. Üht korda mäletan väga selgelt – seisin laval ja mul oli täielik black out. Nii palju mul

nuppu oli, et läksin klaveri juurde ja vaatasin nooti. Kääksutasin pala ikkagi ära,“ ütleb Lauri. Õpetajad olid ranged ja ühtegi viga ei tohtinud sisse lipsata, see oligi kogu pinge põhjustaja. Väga helged mälestused on tal ühe õpetajaga – keelpilliosakonna juhataja Jüri Gerretziga. „Tema ütles tihti, et talle meeldib, kuidas ma musitseerin. Ta ütles, et ma olen ainuke poiss, kes on tõeliselt muusika sees, tunnetab seda ja tal on midagi öelda. Tema alati kaitses mind.“ Lauri mäletab seda tänase päevani, see andis poisile kõvasti motivatsiooni juurde. Nagu juba vanarahvas ütles – heaga saavutab rohkem kui halvaga.

Seisin laval, silme eest must, ja mitte üht nooti ei mäleta.

„Kahtlemata sain koolist kaasa enesedistsipliini ja töötegemisoskuse. Ma pole kindel, kas olen endaga leebem, kui olid minuga toonased õpetajad,“ naerab Lauri. Ta ei mäleta selgelt, millal oli endaga viimati päris rahul. „Sageli on nii, et etenduse lõpus publik röögib vaimustunult, aga mina lähen koju ja siunan ennast, et mida paganat ma seal ja seal tegin. Kuidas sa ei saa aru, et seal ja seal oleks pidanud hoopis nii ja naa tegema. Öö pärast etendust on kõige raskem. Olen juba 25 aastat laval esinenud, aga pole seda nuppu veel leidnud, et välja lülituda ja endaga rahul olla,“ tunnistab mees. Naerusuine Lauri jääb hetkeks mõttesse.

LAURI VASAR JA

ELIAS CORRINTH

Bariton Lauri Vasar ja pianist

Elias Corrinth annavad kontserdi Tallinnas Estonia kontserdisaalis 8. märtsil kell 19.

Kavas on Brahmsi, Mahleri, Raveli ja R. Straussi helilooming.

„Tead, mida vanemaks saad, seda rohkem mõtled järele. Kõigil on mingid asjad, mis ongi sinu teema ja sa ei saa midagi teha. Enamik neist minu probleemidest on pärit lapsepõlvest ja koolist. Ma ei saagi midagi muud teha, kui üritada neist üle olla, neid mõista ja rahulikuks jääda,“ ütleb Lauri.

STAGE ANIMAL

Lauri imidž ooperimaailmas on full package ja stage animal. „Minus on kõik oskused, mida ooperis esinemine nõuab. See, mida praegu teen, on sümbioos minu unistusest ja reaalsusest – mul on põhjalik muusikaline haridus ja saan laval mängida erinevaid rolle. Olen fokuseeritud isegi veidi hullumiseni täiust otsima. Võin tundide viisi harjutada, et leida õige häälekäsitlus vastavale rollile. Aga hääl pole ainuke, minu jaoks on oluline leida ka rolli sobiv hoiak ja sisu. Tänu sellele lavastajad ka armastavad mind. Tavaelus olen väike nohik, aga laval stage animal,“ naerab Lauri.

Täiuseihalus on viinud ka vigastuseni. Lauri harjutas muusikakeskkooli lõpueksamiks pilli, kõik ei läinud nii, nagu ta soovis, ning ta lõi täiest jõust vihaselt jalaga maad. „Mu põlvekõõlused rebenesid. Operatsiooniarm on siiani näha ja see pole ilus. Korralik lihunikutöö,“ muigab ta. Mitte et tal oleks arstide suunal kriitikat, seda kindlasti mitte, kirurg olid tolle aja parim, aga algselt lubatud mõne augu asemel lõigati ta põlv täiesti lahti, et sealne koogelmoogel jälle toimivaks jalaks remontida. Sellegipoolest teeb Lauri kõva tööd ja ajab täiust takka ikka enne iga esinemist, aga mitte enam jalgu trampides.

ENESE KÕIGE SUUREM KRIITIK

Niisiis, kriitikutel pole Laurile enamasti midagi enam oma artiklitega öelda, sama kehtib nii positiivse kui ka negatiivse kriitika osas, kõige suurem kriitik on ta ju ise.

„Ma tõesti ei loe enam arvamusi. Kui varem olid muusikakriitikud ikka professionaalid ja teadsid muusikast midagi, siis nüüd võib iga mats öelda, mida sülg suhu toob. See ajaks hulluks, kui hakkad kõike seda lugema või – veel hullem – tõsiselt võtma. Ma tean ise, mida tegin õigesti ja mida valesti,“ räägib laulja. Ainukesed, kelle sõna ta kuulab, on tema coachid, pianistid ja lähedased. „Nad on ausad, aga tähtis on ka see, kuidas ja millal nad seda

Staaritsemine

on mõttetu. Seda teevad ebakindlad inimesed.

ütlevad. Sekund pärast eesriide kukkumist ei ole õige aeg. Me kõik läheme ju lavale endast parimat andma, vahel lihtsalt kõik seotud tegurid ei soosi ideaalset tulemust,“ selgitab Lauri. Kuni selleni välja, et oled söönud enne etendust vale toitu. „Oleme nagu sportlased, sööme ainult riisi ja kana. Pärast etendust võin süüa kõike ja kodus ootab mind alati üks pudel õlut. Isegi sopranid, kes üldse ei joo – õlu pärast etendust on ka neil täiesti tavaline,“ toob Lauri näite ning lisab, et lava taga ei oota tänapäeval

isegi mitte kõige suuremaid staare ei õllepudelid, saati siis muusugune erikohtlemine. „See aeg on möödas. Kui tahad laulda, tuled ja laulad, aga mingeid erilisi tingimusi lepingusse enam ei panda. Pavarottisid meil enam ei ole. Kõik on väga viisakad ja kontserdimajja astudes tunned end väga teretulnuna, aga ekstraprogramme enam ei lubata. Kui varem mõned eriti hinnatud sopranid nõudsid näiteks lava taha ainult üht kindlat marki vett või teatud restorani sööki, siis nüüd on need ajad möödas,“ kinnitab Lauri. Tema sellist teenindamist ei vaja ega ka oota. „Staaritsemine on mõttetu. Seda teevad ebakindlad inimesed. Meie, esinejad, oleme niigi privilegeeritud, milleks veel staaritseda.“ Lauri peab end introverdiks ja vahel ka ebakindlaks, staariks kohe kindlasti mitte. „See on minu töö ja hobi. Mul on hea meel, kui ma mõnele inimesele saalis üldse korda lähen,“ lausub ta tagasihoidlikult.

Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.

Mari Kalkun -

Muusik Mari Kalkuni koduõuel elavad laululehmad ja lugudelambad. Tänu neile tuntakse võrokest ja tema loomingut laias maailmas ning siinsamas Kodu-Eestis saab peagi teoks üks omamoodi ootamatu, ent ütlemata tummine etteaste.

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: DMITRI KOTJUH

Kui Mari Kalkuni esimene kullakarva siidiplaat „Üü tulõk“ 2007. aasta sügiskuul ilmus, kirjutas

Mihkel Raud oma toonase tööandja Eesti Päevalehe kultuurikülgedel, kuidas „Kalkuni tüüpi lauljataride õnn ja häda on selles, et nende hääle kordumatus on täpselt sama kordumatu kui see hetk, mil seda esimest korda kuuldakse“. Arvustus oli küll lühike, kuid selle lõpureal leebus Raudki, öeldes: „Puht tehniliselt pole tema salvestused kehvemad kui elav laulmine. Aga ju siis on Mari Kalkuni tehnilise kihi all veel midagi. Ma vihkan sõna ehe, kuid ilmselt seda ma mõtlen.“ Seitseteist aastat hiljem on Mari üha rohkem ehe ja need kihialused hoovused on kiigutamas kogu maailma. Ja ehkki mõni peab just toonast plaati muusiku parimaks, on Maril olnud aega saada veel paremaks. Märtsi (2025) algul saab see kõigile selgeks!

Eesti Kontserdi saalides astud sa oma kavaga esmakordselt publiku ette. Tartus, Tallinnas, Jõhvis ja Pärnus on laval sinuga koos ka meie rahvusmeeskoor, kuid milline on su lavanärv?

Lavanärvi enam väga ei ole. Kui, siis väga suurte lavade või suurte esinemiste puhul, kus on palju tehnilise poolega seotud teadmatust.

Rikkust ei pea kuskilt kaugelt otsima, sest meie oma põlisrahvas on siinsamas minu kodukülas ju olemas.

Kuid selleks, et kõik saaks sujuv ja võimalikult professionaalne, aitab mul olukordi maandada isiklik helikunstnik Taavo Teras, kes tagab ükskõik millistes oludes – olgu tippkontserdisaal või vähemvarustatud klubi – parima tulemuse. Taavo leiab alati lahenduse. Meil on ka oma süsteem, kuidas teha heliproovi võimalikult valutult ja kärmelt. See on äärmiselt oluline selleks, et sisemine rahu oleks enne kontserti maksimaalselt tagatud. Eriti reisidel, kus on keskendumiseks aega ülivähe.

Eesti Kontserdi saalidest kõneldes: olen varemgi neis laval olnud (viimati Rein Rannapiga), kuid oma kavaga on see esmakordne kogemus. Seetõttu on vajalik kohan-

duda ja helikunstniku töö on siin minu jaoks ülioluline. Meenub üks kontsert, kus kaja oli kaheksa sekundit. See oli eelmisel aastal Brüsselis loodusmuuseumis, kus seisavad ehtsate dinosauruste skeletid ja nende keskel, tohutult kõrgete lagedega kajavas ruumis tuli mul esineda. Kava õnnestus kõigest hoolimata.

Läbimärjal lauluväljakulgi on tulnud sul kohanduda … Õnneks sadas vihma enne ja pärast minu etteastet. Kuid mäletan hästi seda tunnet, mil hetk enne laulu esitamist istusin seelikus, mis oli läbivettinud nagu põrandakalts. Siis mõtlesin küll, et kuidas ometi ma selle laulu ja laulmise vastu võtan, sest pigem tuli tegeleda riietusega. Õnneks olime ka ses osas loomingulised ja koostöös jumestajaga lõime mulle juuksurikeepidest uue seeliku.

Vihmal ja loodusel laiemaltki on su loomingul tihe seos. Ühe oma esimese suurkontserdi andsid sa tänu vihmale Viljandi folgil, kinkides telki vihmavarju tulnud tuhandele kuulajale erilise õhtu. Milliseid ilmaolusid sa veel kogenud oled?

Tänapäeva maailmas tuleb rinda pista globaalse ülekuumenemisega. Näiteks aasta tagasi märtsis toimus festival WOMADelaide 2024. Olime Austraalias, kus pidi olema sügis ja meie mõistes normaalne, suvine temperatuur. Aga juhtus nii, et viiepäevase festivali ajaks saabus raugematu kuumalaine, mis Austraalias tähendab pidevat, 40-kraadist kuumust ja päike paistab lagipähe. Minu kontsert toimus keset linna asuvas vabaõhu-botaanikaaias ja mul oli põhjamaalasena seal raske hingatagi, andsin kontserdi enda võimete piiril.

Ühel teisel laval, kus samuti esinesin, olid lava ümber puudel hiigelsuured nahkhiirte kolooniad, keda vahetult enne kontserte pidevalt kasteti selleks, et nad saaksid piisavalt niiskust ega sureks kuumarabandusse. Imetlesin austraallasi, kes pidid küll festivalikavas pidevalt muudatusi tegema, kuid suutsid korraldada nii kõrgel tasemel festivali, et hoolitseti mitte ainult esinejate ja publiku, vaid ka festivaliala püsiasukate ehk nahkhiirte toimetuleku eest. Aga jah, tookord oli mul laval erakordselt raske.

Sinust on saanud maailmamuusik, kes ainuüksi viimase aasta jooksul on esinenud 18 riigis. Kuid sa ise oled iga hetkega üha rohkem võroke, ehkki sinus on ka Kihnu ja Läänemaa mõjud. Kuidas nii?

Mu ema on tõesti sündinud Kihnu saarel, aga oma lapsepõlve tõttu olen võroke, sest veetsin lapsepõlve Rõuge kandis, kus isapoolne suguvõsa on aastasadu elanud. See vägev suguvõsa käib tihedalt läbi ja siin on kogukondlik eluviis. Elame kõik 20–50 km raadiuses ja kohtume väga tihti. Tean, et see on haruldane.

Nii olengi võroke ja nüüdseks toetub ka minu looming täieliselt just sellele keelele –mahe ja muhe võro keel on inspiratsiooniallikas. Ligi pool mu loomingust on ju loodud võrukeelsetele tekstidele.

MARI KALKUN JA KUULSAD SUGULASED

Nime erinevaid kujusid on Marile aastate jooksul kogunenud mitmeid. Küll on saanud temast Maria või siis on Kalkuni tähed kõik oma kohad vahetanud.

Nime tähendust pole aga piiritaga ülemäära uuritud, pigem küsitakse häälduse kohta. „Tean, et mu nimel on tähendus ainult eesti ja Skandinaavia keeltes.

Mõnikord on juhtunud, et kuskil maailmas mõnel festivalil astub juurde rootslane või norrakas ja kihistab – kas sa tead, mis su nimi meie keeles tähendab. Olen vastanud, et tean ja et see tähendab sama ka minu keeles.”

Väljaspool Skandinaaviat kõlab Kalkun lihtsalt kui eksootiline nimi.

Häbenenud Mari oma nime pärast teismelise põdemisperioodi enam ei ole.

Algkoolist välja kasvades tuli mõistmine, et Kalkuni nimi pärineb ühest võimsast suguvõsast ja see on uhkuseasi. Kuna sugupuu on pisike, peab Mari ka oma kohuseks nime edasi kanda. „Meil on kokku kaks suguvõsaliini ja kokku vast paarkümmend nimekandjat,“ teab ta. „Kuid muusikal on ses juurestikus tugev mõju. Mu onutütar

Hipp Kalkun on lõpetanud EMTA klassikalise flöödi erialal ja onupoeg Andreas Kalkun on doktorikraadiga etnomusikoloog,“ tunneb Mari uhkust.

Mari Kalkun

Tõsi on ka see, et olengi võrokeelse poolega tugevamalt tegelenud. Selline valik saab alguse keskkonnast, kus kasvame. Millestki, mis meid on puudutanud varases lapsepõlves. Ja me igatseme sinna tagasi, sest sealt saame oma kodumaastikud, saame jõudu, väge ja tuge. Täpselt nagu Jaak Johanson (Peruu luuletaja César Miró teksti põhjal „Taastulemine“ Jaagu enda tõlkes): „Kõik me tuleme kord taas oma sünnipaika.“ Mina olen seda niimoodi kogenud.

Ega ma lapsena sellest niimoodi teadlik olnud. Silmade avanemine tuli teadmiste ja õpingute kaudu, alguses Viljandi kultuuriakadeemias, siis Tallinnas muusikaakadeemias ja Helsingis Sibeliuse akadeemias. Nende kaudu taipasin tasapisi, milline rikkus on mu ümber ja et seda ei pea kuskilt kaugelt otsima või rändama indiaanlaste juurde tarkusi koguma, sest indiaanlased, meie oma põlisrahvas on siinsamas minu kodukülas ju olemas.

Jah, olen endiselt tohutus vaimustuses neist inimestest ja kui ütlen, et mu ümber on põlisrahvas, siis mõtlen just vanemat põlvkonda, kes päriselt elab seda arhailist elu veel siin külades ja kes päriselt „kõnõlõb võro kiilt egä päiv“. Ent see põlvkond koos oma keeleoskuse ja teadmis-

tega on järk-järgult kadumas. Mõni aeg tagasi lahkus üks kallis naabrimees teiseilma ja me lõikasime teeäärse ristipuu sisse ristikese… Olen vaimustunud sellest huumorist, millega võrokene elu võtab, ja see tohutu heasüdamlikkus ja lahkus on innustanud mind vahendama seda kultuuri ja maailma ka väljapoole! Ma laulan ju igal pool eesti ja võro keeles ja praeguseks olen veendunud, et „kolkaküla“ päritolu ei ole mingi takistus tipptasemel muusika loomisele – pigem on põlised juured suur rikkus maailma kontekstis.

Võrumaa on ajaga meie maailmakaardil justkui suuremaks joonistunud ja hooti tundubki, et kõik hea on võrokeste tehtud. Ja see ürgsus ... Millist ürgsust sa mujal maailmas kogenud oled?

Kõik õnneks siiski mitte (naerab).

Ürgsust ja looduslähedust leiab väga erinevaist maailma paigust, kuid see on linnastuvates ühiskondades üldiselt siiski kaduv nähtus. Palju sõltub sellest, milline on olnud meie areng viimase paarisaja aasta jooksul ja kas see, mida me nimetame progressiks, seda ka päriselt on.

Võrumaal on säilinud sellist loodusetun-

netust, -lähedust ja -usku, mis mujal maailmas on juba haruldane. Kuid võrokene või eestlane ei ole kindlasti kuidagi uhkem olla kui näiteks jaapanlane, kelle kultuurilätted ja kõrgkultuur ulatuvad palju kaugemale tagasi kui meil. Tahan öelda, et me ei peaks ennast tõstma kõrgemale ja nina püsti ajama. Ja ometi on meil puutepunkte ka väga vanade kultuuridega. Näiteks läinud suvel käis meil festivalil Aigu Om! üks jaapani kunstnik, kes praktiseerib erakmunga traditsioone. Mägede mungad olid keisri ülalpidamisel mehed, kes mägedes loomi küttisid, taimi korjasid, mediteerisid ja tegid rituaale maailma tasakaalu heaks. Ja nüüd, kui see kunstnik neidsamu jaapani ürgseid toiminguid meie suitsusauna ees esitas, tundsin tugevalt, kuidas kaks kultuuri kohtusid.

Aga muidugi sõltub kultuuri kogemine hästi palju sellest, kas läheme Tokyo kesklinna või hoopis kuhugi Jaapani mägikülla, milleks mul oli võimalus juunis Jaapanis olles. Sealse rahva ajalooline rahvusreligioon šintoism on sisuliselt usk looduse hingestatusse ning Jaapanis on tuhandeid templeid, mis on pühendatud loodusnähtustele. Öeldakse, et neis elab kaheksa miljonit kami ehk loodusjumalust ja

need templid on tänapäeval aktiivselt kasutuses. Nii et tegelikult süvatasandil me saame kõik kokku ja selliseid sidemeid väga kauge kultuuriga on väga põnev avastada.

Põnev oli ka Võrumaal käinud jaapani külalisi kõrvalt jälgida. Nad viibisid esmakordselt siinmail ja nende vaimustust nähes mõistsin jälle, kui palju on meil sellist, mida maailmale pakkuda. Kuid meil endil oleks tarvis natukene rohkem eneseusku ja eneseavamist, et seda kõike ka päriselt väljapoole vahendada.

Selline avatus ei lähe ju meie loomusega väga kokku.

Huvitav, et sa nii ütled, sest näiteks LõunaEestis tunnen mina küll, et inimesed on tohutult avatud. Aga põhja- ja lõunaeestlase vahe on tajutav küll, minule ei ole avatus kunagi probleem olnud.

Mõni aeg tagasi olime kõik suletud, maailm oli kinni ja sina tegid õunaaias kontserdi, kleepisid õunapuuõied plaadiümbrisele kingiks ja saatsid isiklikult maailma laiali. Miks sa nii toimisid?

„Õunaaia album“ (2020) sai tõesti puhas

käsitööplaat – otsast lõpuni ise tehtud. Ja täpselt nii, et iga plaat oli ise nägu, iga plaat oli minu kätega posti pandud ning poodi kunagi ei jõudnudki. Mõnele hooandjale panin isegi isiklikud kirjad kaasa.

See oli minu koroona-kevade suur ettevõtmine ja isiklik teraapia. Huvitav on see, et inimesed siiamaani küsivad seda plaati ja kuulavad neid lugusid. Midagi selles albumis ja neis õites oli, mis kajas tolles ajas sedavõrd vastu ja puudutas inimesi.

Muusikal ei ole keelebarjääri. See teadmine on midagi sellist, mida ma muusikuteed alustades päris lõpuni ei uskunud.

Koroona-kevad oli mõtlemise ja katseaeg meile kõigile. Ka küsimaks, kas me teeme seda, mida me peame tegema? Kas ma saan hakkama ka siis, kui see, mida pidasin enda põhiliseks elualaks – muusikul on need kontserdid ja esinemised – ühtäkki ära kaob, mis siis alles jääb? Usun, et paljud küsisid eneselt sel hetkel, kas peaks elukutset vahetama. Ka mina mõtlesin ja küsisin endalt nii.

„Õunaaia albumiga“ tegelemine andis jõudu ja väge, mida selle raske ajaga minus väheks jäi. Tänu albumile sain hästi palju isiklikku tagasisidet kuulajatelt ja äratundmise, mis kinnitas, et mul on vaja sama teed edasi minna.

Mitmest ilmasuunast kirjad sinuni jõudsid?

Neid tuli tõesti igalt poolt, näiteks Jaapanist ja Saksamaalt. Kõige-kõige erilisem ongi olnud äratundmine, et muusikal ei ole keelebarjääri. See teadmine on midagi sellist, mida ma muusikuteed alustades päris lõpuni ei uskunud. Sest no kuidas on see võimalik, et mina istun siin kuskil Euroopa äärel ja loon laule omas keeles ja et inimesed kuskil tuhandeid kilomeetreid eemal, täiesti teises kultuuri- ja keeleruumis valivad minu muusika välja selleks, et oma lapsi ilmale tuua. Jah, nii on juhtunud rohkem kui

korra ja sellised hetked on tohutult puudutavad. Nii olen veendunud, et muusika ongi universaalne keel.

Milliste laulude taustal need lapsukesed sündisid?

Üks neist on kindlasti „Loomine“ minu teiselt albumilt. Ja ka „Palve“ näiteks, sellised rahulikumad lood.

Missuguses edetabelis sa oled oma töö ja loominguga?

Edetabelid on alati suhtelised, need on alati kellegi valikud. Ehkki tunnistan, et kui „Stoonia lood“ (2023) jõudis ühte väga väärikasse maailmamuusika edetabelisse – Transglobal World Music Chart – ja oli seal terve aasta lõikes seitsmendal kohal, siis see liigutas küll. Ja vahetult pärast ilmumist oli see isegi mõnda aega täitsa plaat number üks. Vaat see teadmine läks mulle tõesti korda, sest selle tabeli koostavad konkreetse žanri ehk maailmamuusika kriitikud.

Rahva eelistusest saab aga pildi ennekõike voogedastusplatvormidelt, kus kuulatavuse järgi näed kohe ära, milline lugu kõnetab. Selles nimekirjas troonivad muidugi „Sata-sata!“ ja „Elukoor“. Aga ega seegi ole ju täisreaalsus, sest alati on kuskil veel kanaleid, mida kuulatakse ja mõned kuulavad plaati või oma andmekandjalt kuskil. Tore on aga, et suurimad fännid võtavad kätte ja leiavad selle aja, et panna rida või paar mulle kirjaga teele. Huvitav on seegi, et mitmed eestlased, kes on elanud pikemalt välismaal või olnud kuskil pikkadel rännuteedel, näiteks Aasias, on öelnud, et tihtipeale, kui neil tuleb koduigatsus, siis nad seal kaugel panevad mängima mõne minu loo, et tunda – nad on korraks jälle kodus. Selline tagasiside on hästi armas.

Sinust on saanud väga jõulise ja elukogemusliku teekonna vältel tõeline lauluema. Millisena sa oma teekonda koged? Oled sa ehk nüüd rohkem juurte juures, kui eales varem olla oled saanud?

Jah, kindlasti. Nii tõesti ongi, et looming ja muusika muutub koos kõige sellega, mida me siin elus kogeme. Olgu selleks siis emaks saamine või muud suuremad-väiksemad elusündmused – need kõik on mind muutnud ja see on tõesti olnud teekond. Sest minu jaoks on olnud ääretult oluline kogu aeg edasi liikuda. Muusika loomine on pidev töö ja eneseületus. Ja nii tegin ma albumiga „Stoonia lood“ teoks ammuse unistuse, milleni jõudmiseks kulus aastaid ja ridamisi õpinguid selleks, et julgeda

ühte patta kokku panna pärimus ja omalooming. Jah, see on olnud pikk teekond ja suur ettevalmistustöö.

Naisartistide puhul räägitakse õitsemisest ja puhkemisest, kuid igavesti õitseb ju vaid kivilill. Mis sinust tulevikus saab?

Ma püüan seda mitte niimoodi näha, kuid jah, paratamatult on naisartistidele surve olla igavesti noor oluliselt suurem kui meesartistidele. Aga ma ei näe ka, et peaksin igavesti tuuritama. Samas on muidugi tore mõelda Kihnu Virve peale, kes 90-aastaselt ka kenasti kontserte andis. Tema on mu suur eeskuju selles mõttes, et niimoodi kõrge eani võiks ju ka välja vedada küll. Usun, et minu roll teiseneb ajas jätkuvalt ja et mul on veel palju võimalusi siin elus midagi ära teha. Olgu selleks siis helilooming või muud väljakutsed.

Kas sa pead ennast heliloojaks? On see üldse selline pidamise asi või on see lihtsalt helide loomine? „Stoonia lugusid“ kuulates tundub, et sa oled üha enam just helilooja. See on hästi palju defineerimise küsimus. Klassikalises mõttes ma kompositsiooni õppinud ei ole, kuid ma tõesti loon helisid: erinevatele teostele, oma albumitele ja isegi filmidele

olen loonud muusikat (PÖFFi raames linastus mitu filmi, kus kõlas Mari looming – toim). Ja see filmidele tellimustööna muusika loomine oligi oma lauludega võrreldes hoopis teistmoodi, puhtalt heliloominguline protsess.

Milline protsess on neil kooriseadetel ja arranžeeringutel, mis sinu teostele on tehtud?

Kui palju sa näpuga järge ajad või kui vabad käed annad teistele loojatele?

Mul on hästi hea koostöö Rasmus Puuriga. Temaga on alati huvitav arutada, ideid põrgatada. Usun, et olen pigem jällegi Jaak Johansoniga sama meelt, et „looming on kõigi oma“, ja et kui on hea laul, mis tahab lennata, siis miks mitte lasta tal seda teha.

Kuidas see su pangaarvel kajastub? Millises maailmas sinul hästi läheb?

Vabakutselisena olen õnnelikus seisus, sest elan ära ikkagi sisuliselt ainult oma muusikast. Olen aastate jooksul loonud päris märkimisväärse koguse teoseid, autoritasud on kindlasti oluline osa minu sissetulekust. Põhiosa moodustavad siiski kontserdid.

Muidugi on ka äraelamise standardid erinevad ja usun, et olen pigem vähenõudlik inimene. Tuleb tunnistada, et kütuse peale kulub

päris arvestatav summa selle tõttu, et elan siin kaugel Võrumaal. Aga muidu võin tõesti käsi südamele pannes öelda, et olles olnud 2010. aastast vabakutseline, olen tänaseks jõudnud selleni, et tulen oma muusikat tehes eluga kenasti toime.

Nii et julgustad neidki, kes sama teed plaanivad ja alles esimest aastat käivad?

Jah, julgustan! Püüdsin veidi aega teha mitut asja korraga, aga paraku on nii, et mitut teed korraga käia ei saa ehk et elus tuleb ikkagi lõpuks valida see miski, mis on sinu asi ja milles sa oled hea. See miski, milles sa tahad ennast maksimaalselt arendada. Ja kui sa sinna panustad, suunad enda energiat ja kogu südamega teed seda, millesse sa usud, siis ühel hetkel hakkab sealt tagasi ka tulema. Nii et ses mõttes julgustan katsetama ja julgelt süvenema, sest ainult nii jõuab sisemise rahuloluni.

Teinekord tabab loojat ka suur tühjusetunne, kuidas siis edasi minna?

Vahel tõesti oledki tühi ja sellega tuleb lihtsalt leppida – kogu aeg ei saa olla täis ja õnnelik ja pidevas loometuhinas. Siis võtan eeskuju loodusest. Tema on minu kõige suurem õpetaja ja inspiratsiooniallikas. Nii nagu looduses on vahel vaikne aeg, mahlad on kinni ja lehed maas, nii on inimeselgi. Siis tuleb rahulikult anda aega endale ka kogeda seda tühjust – see on väga oluline loomeprotsessi osa. Muusikagi sünnib ju vaikusest.

Põikame korraks veel sellesse koroonaaegsesse seisakusse – milline oli sinu plaan B toona?

Kuna mul on bakalaureusekraad kultuurikorralduses, siis tegelikult ma koroona ajal tõesti tegingi ka teist tööd ja osalesin ühe aasta jagu Tartu 2024 kultuuripealinna loomenõukogus. Lugesin projekte ja hindasin neid, kui minimaalne, ellujäämiseks vajalik sissetulek päevapealt ära kadus.

Osaliselt korraldan kultuuri siiani ju edasi, kuid nüüd teen seda endale muusikuna ja koos oma manageri Marilis Jõgi ja tiimiga, kes aitavad mul igapäevalogistikaga toime tulla. Kusjuures kultuurikorraldust õppima minnes ma ei mõelnud, et sellest saab mu plaan B. Kuid julgen öelda, et kõik asjad, mida olen elus õppinud, on mulle kasuks tulnud. Hiljuti käisin naisehitajate kursusel, mulle meeldib ka keraamika ja permakultuuri aiandus – igasugune käeline tegevus aitab kaasa sellele, et ajud ära ei kärs-

saks. Sest ka muusiku elukutse on paraku pigem istuv ja omaette nokitsemist nõudev. Ehkki elan maal, siis senikaua, kui minu eluviis on sedavõrd lendav, on mul päriselukate asemel endiselt vaid laululehmad ja lugudelambad. Praegu on nii, jah.

Märtsis oled RAMiga laval ja kavas on vaid kahe looja nimed: Veljo Tormis ja Mari Kalkun. Milline oli teie seos päriselus?

Nüüd ise seda mustvalgelt kavast vaadates tundub see tõesti üks erakordselt intrigeeriv ja põnev kooslus. Samas on see ka väga loogiline, sest „Stoonia lood“ ju regi- ja rahvalaulu pinnaselt tõukuvadki. Olen meeskoorilaulust vaimustuses ja RAM on vägev – ootasin väga seda koostööd ning usun, et see kooslus saab olema igati tummine.

Veljo Tormisega mul isiklikku kokkupuudet küll kahjuks rohkem ei olnud kui mõned loengud ja Viljandi folgil regilaulu õpitoas kogetu. Kuna minu päris esimesed regilaulud, mida kunagi oma tee alguses laulsin, olidki pärit just Tormise koostatud regilaulikust, siis võib öelda, et minu seos temaga on täiesti otsene, ja et just Tormis ongi mind otsapidi minu tänase tee ja regilaulude juurde juhatanud. Ja see on väge täis teadmine.

MARI KALKUN JA EESTI

RAHVUSMEESKOOR

Mari Kalkun (laul, kannel)

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Mari Kalkun, Veljo Tormis

Ühises terviklikus kontserdikavas

astuvad lavale Mari Kalkun ja Eesti

Rahvusmeeskoor, tuues kuulajani

Mari Kalkuni müütilised „Stoonia lood“ põimituna Veljo Tormise kooripärandiga.

Ürgse jõuga ajatu muusika.

K 5. märts Vanemuise kontserdimaja

N 6. märts Tallinnas Estonia kontserdisaal

L 8. märts Jõhvi kontserdimaja

P 9. märts Pärnu kontserdimajas

Kontserdi algus kell 19.00 (lõpp u 20.30)

Mari Kalkun Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kalkun, Tormis

K 5. MÄRTS 19.00 Vanemuise kontserdimaja

N 6. MÄRTS 19.00 Estonia kontserdisaal

L 8. MÄRTS 19.00 Jõhvi kontserdimaja

P 9. MÄRTS 19.00 Pärnu kontserdimaja

The SingersKing’s

Ajatust klassikast Disney filmimuusikani

K 26. VEEBRUAR 19.00 Jõhvi kontserdimaja

N 27. VEEBRUAR 19.00 Pärnu kontserdimaja

L 1. MÄRTS 19.00 Estonia kontserdisaal

R 28. VEEBRUAR 19.00 Vanemuise kontserdimaja

Andrew Lloyd Webber

Andrew Lloyd Webber

Muusikaligigandist rekordimees

INGLISE KOORITRADITSIOONI JÄLGEDES

Andrew Lloyd Webberi kõrvupaitav reekviem sündis pühendusega heliloojast isale

Tekst: ANNE AAVIK, Klassikaraadio toimetaja I Fotod: SCANPIX

Andrew Lloyd Webber

Webberi reekviemi üht kaunimat osa, ingellikult helisevat duetti „Pie Jesu“ kuulis suurim publik Eestis 2002. aastal IX noorte lauluja tantsupeol „Ei ole üksi ükski maa“. Koos Eesti kogenuima Webberi-laulja Hanna-Liina Võsaga debüteeris 13-aastane Kaspar Mänd.

Kolm aastat hiljem laulis Mänd juba tervet reekviemi Balti Poistekooriga, mis ühendas 90 noormeest Lätist, Leedust ja Eestist. „See oli alles kogemus,“ meenutab dirigent.

See on teatrihingega Webberi üks ja ainus missa. „Ma ei usu, et kirjutaksin veel midagi sellist,“ mõtiskleb muusikalikuningas. „Olen sõltuvuses teatrivabriku ettearvamatust võlujõust,“ tunnistab ta. Peale oma isale, helilooja William Lloyd Webberile pühendatud reekviemi on ta väljaspool teatrit kirjutanud vaid Paganini 24. kapriisile loodud tšellovariatsioonid oma vennale Julianile ning muusika kahele filmile.

Reekviemi maailmaesiettekanne toimus 40 aastat tagasi, 24. veebruaril 1985 New Yorgis. Kriitikud olid kahtlevad. „Lõppude lõpuks on Lloyd Webber saanud kuulsaks oma meloodiatega, aga reekviemi viisid katkevad liiga ruttu,“ kirjutas ajakiri Gramophone. „Välja arvatud „Hosianna“ – see on labasevõitu, kuid meloodiline ja oma ärrituseks tabasin end täna hommikul seda vilistamas,“ nentis reekviemi

salvestusega kasseti ilmudes 1985. aasta mais kauaaegne BBC saatejuht Michael Oliver.

Aga juba 1986. aastal sai teos Grammyga pärjatud ja armastatud duett „Pie Jesu“ on jõudnud ka 20. sajandi parima klassikaloo hulka, kui uskuda Austraalia raadiojaama ABC Classic FM küsitluse tulemusi.

„Webberi reekviem on muljetavaldavalt võimas klassikalise muusika suurvorm!“ kinnitab ka dirigent Kaspar Mänd, kes tänavu aprillikuus võtab reekviemi ette – seekord dirigendipuldis.

EBATAVALINE MUUSIKALIMEES

Briti superstaari Andrew Lloyd Webberi nime on teinud ikkagi teatriteosed. Webberi 21 muusikali on inspiratsiooni ammutanud nii piiblist, romaanidest, filmidest kui ka muinasjuttudest. Koos Tim Rice’iga on sündinud kaks surematut teost, mille meloodiaid tunneb kogu maailm: rokkooper „Jesus Christ Superstar“ (1971) ja Argentina esimese leedi traagilist saatust käsitlev „Evita“ (1979). Gaston Leroux’ romaanil põhinev „Ooperifantoom“ purustas kõik Broadway rekordid, seda mängiti muusikalimekas 13981 korda.

„Webber ei ole siiski üldse mitte klassikaline muusikalihelilooja,“ arvab Hanna-Liina Võsa. „Ja temalgi ei õnnestu kõik – „Fantoomi“ järg ju kukkus läbi,“ arutleb ta. Piibliloole psühholoogiliselt lähenevat rokkooperit „Jesus Christ Superstar“ peab laulja küllaltki mittewebberlikuks muusikaks.

Hea lugu on kõige tähtsam. See paneb loomemahlad voolama.

Andrew Lloyd Webber

„Võimalik, et „Fantoom“ sündis helilooja meeletust armastusest Sarah Brightmani vastu,“ mõtiskleb Võsa. Just oma toonase abikaasa fenomenaalset häälematerjali silmas pidades sündis Christine’i roll. „Ilmselt pole Webber seda tüüpi looja, kes nullist hitte kirjutaks,“ arvab Võsa.

Ja siis veel „Cats“. Kes üldse tuleks selle

Andrew Lloyd Webber

peale, et kirjutada kassidest selline lugu? Aga Andrew Lloyd Webberi massilised austajad on kõik ühel meelel. „Tema muusika teeb alati kõrvale pai – isegi kui see on väga emotsionaalne või õudne,“ leiab ka Hanna-Liina Võsa.

TEATRIHING WEBBER

Helilooja kordab intervjuudes, et talle lihtsalt meeldivad muusikalid. „See on vastus igale küsimusele! Ja mulle meeldib muusikale kirjutada. Kui nad ei tööta, siis nad ei tööta, ja kui nad töötavad, siis nad töötavad, aga seda ma naudin ja tahaksin jätkata, nii kaua kui saan!“ kinnitab 76-aastane helilooja ja impressaario, kellel praegu on töös uus filmipõhine muusikal, mille tegevus toimub 1900. aastal Viinis. Tüki esietendus on plaanis 2026. aastal. „Selles on hetki, mida keegi pole varem laval näinud!“ kinnitab teatriguru.

Webberi muusikalid on Londoni West Endis olnud laval 50 aastat järjest ja New Yorgis Broadwayl 43. „Eriti imetlusväärne on see Broadway rekord,“ räägib Hanna-Liina. „Ooperifantoom“ on kõige kauem Ameerika muusikalilavadel vastu pidanud teos läbi

aegade, 35 aasta jooksul on liigutavat lugu Pariisi ooperimaja all labürindis elutseva piinatud geeniuse armastusest kauni lauljatari vastu kogenud maailmas kokku 140 miljonit inimest.

UNUSTAMATU DEBÜÜT KANADE KESKEL

Hanna-Liina Võsa kõige esimene kord muusikalikuninga loomingut esitada on lauljatarile värvikalt mällu sööbinud. See oli Londonis. Jesus Christ Superstari hitt „I don't know how to love him“ koos ETV kontsertkooriga. Nad olid külas Webberi kompanjonil Tim Rice’il ja laulsid tema tagahoovis suure õunapuu all. „Tal jooksid seal veel suured karvased kanad ringi,“ naerab Võsa. Webberi libretistile külla sattus Eesti koor tänu onu Unole. Kuulus ristsõnasepp Uno Viigand on tuntud ka kirgliku autogrammikütina. Ta oli ülikooli  ühikas kuulnud mingi meremehe toodud plaati „Jesus Christ Superstariga“. „Olime vaimustusest lolliks minemas!“ meenutab Uno ajakirjas KUMA. Autorite nimed ei öelnud sel ajal kellelegi midagi, aga ta võttis kätte ja saatis Lloyd Webberile kirja autogrammisooviga. Webber

Andrew Lloyd Webberi muusikal „Cats“ kuulub Broadway menukaimate muusikalide hulka.

Andrew

oli  vaimustatud, et tema teos on jõudnud isegi raudse eesriide taha ja saatis kirja edasi ka Tim Rice’ile. Nii juhtus, et Rice kirjutas Unole esimesena ja nõnda kirjavahetus välja kujuneski. Muide, tänaseks on Rice’i ja Webberi teed lahku läinud. „Ükski loominguline partnerlus ei saa kesta rohkem kui 10 aastat,“ seletas Rice intervjuus veebilehele Broadway.com. „Meil on tõusud ja mõõnad nagu igas abielus.“

LAULUPIDU JA LLOYD WEBBER

Uskumatult kuulsaks saanud „Ooperifantoomi“ ja „Jesus Christ Superstari“ autorit võime sama hästi tituleerida laulupeoheliloo-

„MEMORY“ MÄLESTUSED

Kui 16-aastane Hanna-Liina Võsa läks 1997. aastal telekonkursile „Kaks takti ette“, polnud eesti keeles veel Webberi hitti „Memory“ muusikalist „Cats“, selle võistluse jaoks kirjutas eestikeelsed laulusõnad Leelo Tungal. Hanna-Liina jäi võistlusel viiendaks, aga sai publikulemmiku tiitli ja auhinnaks kuldse Philips Fizzi mobiiltelefoni. „Küll oli kurb, kui see iludus katki läks!“ meenutab ta.

Ilmselt pole Webber seda tüüpi looja, kes nullist hitte kirjutaks.

jaks. Seesama 2002. aasta pidu „Ei ole üksi ükski maa“ jääb fenomenaalse muusikalihelilooja ja suurejoonelise impressaariona tuntuks saanud Lloyd Webberi loomelukku esimese lauluga, mis pole kirjutatud ingliskeelsetele sõnadele –„Keegi pole üksi päikese all“ on loodud Leelo Tungla tekstile. Laulupeole Webber ise ei jõudnud. „Küll aga saatis ta meile oma videotervituse – selle põhjal jäi temast mulje kui inglasliku huumoriga, pigem sissepoole elavast inimesest,“ meenutab Hanna-Liina Võsa.

ARMASTUSEST SÜNDINUD RÄNKRASKE PARTII

Hanna-Liina on „Ooperifantoomi“ Christine’i rolli kehastanud sada korda: nii Tartu Vanemuises, Soome Rahvusooperis kui ka Göteborgis. „Olin veendunud, et ei laula seda kunagi!“ naerab Hanna-Liina. „Kui ooperis tuleb alati lauda külma peaga, siis Christine’i kehastamine on nii emotsionaalne, see on

Hanna-Liina Võsa

Hanna-Liina Võsa

täiesti pöörane! Oleme ka Maria Listraga sellest rääkinud – seda lauldes on võimatu end kontrollida!“ Ta tunnistab, et riskis seda rolli lauldes lakkamatult. „Ja mitte kunagi ei tulnud see mul välja perfektselt. Võibolla ühel korral –peaaegu!“

Rolli tohutu ulatuse kiuste peaks Christine’i kehastama laulja, kes ei laula ooperihäälega, vaid kõlab loomulikult. „Täiesti vastuoluline ju!“ ütleb Hanna-Liina Võsa. Ka muusikalikoolis näeb ta noori, kes tahaksid nende nõudlike lugudega rinda pista. „Aga need ei ole igaühe jaoks.“ Mis ei tähenda, et noored üldse Webberit laulda ei tohiks. Selleks peab lihtsalt olema erakordselt andekas. „Näiteks väike öökuninganna, kellest kõik praegu räägivad, saates „Hommik Anuga“ tuntuks saanud 13-aastane Lilian Sauvola laulaks selle kindlasti sama hästi ära,“ arvab Hanna-Liina.

MISSIOONI JA VISIOONIGA

Andrew Lloyd Webber võitleb kirglikult selle eest, et muusika ei jääks koolides vaeslapse ossa. Tema rajatud MISST – Music In Secondary Schools Trust – varustab 29 keskkooli pillidega ning maksab ka õpetuse eest.

„See pole kallis! Vaid 200 naela aastas õpilase kohta,“ teatab ta. „Inimesed ei mõista absoluutselt kunstide väärtust! Ma ei räägi sellest, et kõigist lastest peaks saama muusikud, aga muusika võimestab iga noort inimest, et saada hästi hakkama ka teistel aladel!“ Webber usub, et iga sendi, mille kulutame muusikale, hoiame hiljem kokku noorte kuritegevuse ja narkosõltuvusest vabastamise arvelt.

„Minu pere ei olnud jõukas, aga ma käisin laupäeviti Londoni Kuningliku Muusika-

REEKVIEM

Andrew Lloyd Webber

Andrew Lloyd Webberi reekviem kõlab 17. aprillil kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas, 18. aprillil kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis ja 19. aprillil kell 19 Pärnu kontserdimajas.

kolledžis tundides – ja see oli mulle tasuta.“ Andrew Lloyd Webberi muusikale pole ajahammas poole sajandi jooksul peale hakanud. Küllap osalt seetõttu, et moega pole ta kunagi kaasa traavinud. Ka nooruspõlves, kui teismelisi viis kaasa popmuusika plahvatusjõud, armastas tema hoopis klassikalisi muusikale. „Olin 13 ja jumaldasin Rodgersit ja Hammersteini. Inimesed lihtsalt naersid mu üle,“ meenutab Webber. „Sulle ei saa ometi meeldida „Carousel“!? See on sentimentaalne seebikas!“ Andrew Lloyd Webber ei hoolinud teiste arvamusest juba siis. Tema kirjutas nii, nagu talle meeldis. Tema ei pea tähtsaks ainult meloodiaid, vaid ka põnevaid rütme ja erinevaid taktimõõte.

„Tänapäeval läheb iga etendus nelja peale. Miks?“ Viimasel ajal löövad West Endis laineid mängutoos-muusikalid, mis taaskasutavad vanu hitte Tina Turnerist Michael Jacksoni ning ABBAni.

„Praegu on palju raskem uut muusikali kirjutada,“ nendib Webber. „Ma pole kindel, et TikToki ja Spotify ajastul oleks „Jesus Christ Superstar“ üldse kuulsaks saanud!“

„Jesus Christ Superstar“ esietendus 1971. aastal ning on populaarne praeguseni.

Nautimus - märk kvaliteetsest veinivalikust!

Nautimuse märgi saavad parima hinna- ja kvaliteedisuhtega veinid, mida on hoolikalt valinud kogenud veinieksperdid. Veinid on liigitatud viie peamise maitseomaduse järgi. Iga märgi värv peegeldab kindlat stiili, muutes veini valimise lihtsaks ja mugavaks.

Kerge ja värske

Nautimuse roheline märk tähistab valgeid veine, mis on maitselt kerged ja värsked.

Pehme ja puuviljane

Nautimuse kollane märk tähistab keskmise täidlusega valgeid veine, mis on maitselt pehmed ja puuviljased.

Magus ja aromaatne

Nautimuse oranž märk tähistab valgeid ja punaseid veine, mis onmaitselt magusamad ja aromaatsemad.

Kerge ja marjane

Nautimuse punane märk tähistab punaseid veine, mis on maitselt kerged ja marjased.

Tugev ja vürtsikas

Nautimuse lilla märk tähistab lopsakaid punaseid veine, mis on maitselt tugevad ja vürtsikad.

Olav Ehala

Armastatud helilooja ja pianist Olav Ehala saab juulis 75-aastaseks ning Eesti Kontsert tähistab seda kontserdiga, millel kõlab tema lava- ja filmimuusika Kadri Vooranna seades.

Tekst: VERNI LEIVAK, Naisteleht I Fotod: REMO TÕNISMÄE / SCANPIX, JAAN KRIVEL

Olavi ehk Olku, nagu teda sõbrad ja tuttavad kutsuvad, lahutamatuks kaaslaseks on läbi kümnendite olnud tema äratuntav ja ainulaadne helide ritta seadmise oskus, mille kohta ta ise ütleb tagasihoidlikult, et see on nõnda lihtsalt ajaga kujunenud. Mida on mees oma eluteel eelistanud, mida hindab kõrgelt siiani, kes on tema parimad sõbrad ja milline on Olavi suurim elutarkus, nendele ja teistele Aplausi küsimustele leiate vastused just siit.

KÕIGE ESIMESED LAULUD

Olen ikka naljatamisi rääkinud, et kui muusikakooli ajal meeldis teismelistele eakaaslastele rokk, siis mulle barokk. Kolmest esimesest kirjapandud laulust üks oli klassikalise muusika mõjutustega ning palju aastaid hiljem ütles soololaulu „Vana harjutus“ kohta kas Hirvo Surva või Raul Talmar, et tee sellest poistekoori seade, paneme laulupeole. Nüüd olen sellele ka segakooriseade teinud ja see on juba kahel laulupeol kõlanud. Täitsa huvitav, et üht mu esimest kirjapandud laulu siiani esitatakse! Tegelikult on mõned jooned, mis mu loomes hilisemalgi ajal kõrva torkavad, ka selles laulus sees. Üheks märgiliseks lauluks mu enese jaoks on Viivi Luige tekstile loodud „Võta mind lehtede varju“, mis sai 1980. aasta aastalõpu võistluskontserdil eripreemia kui parim laul omas žanris. See ajas mind natuke naerma, aga just selle laulu loomisel avastasin midagi uut ka rütmika osas. Järgisin väga täpselt eesti keele rütmikat ning tuli palju vahelduvat taktimõõtu.

KÕIGE MÕNUSAM HOMMIK

Mul on aias viie meetri pikkune ja kolme meetri laiune korraliku filtrisüsteemiga bassein. Hommik algabki tavaliselt sellega, et käin sealt läbi, kuni temperatuur 10-kraadine püsib. Basseinist pool on maa sees, mingit kütet pole ja ka kõige palavamate ilmadega, kui kuumust 30 kraadi, ei tõuse seal temperatuur üle 20.

KÕIGE

PAREM AEG

Minu põlvkonnal on nähtud ka nõukogude aeg, ent noorusaeg on alati huvitav. Ei ütle, et oleksin hirmus õnnetu olnud, toonase ühiskondliku korra üle sai sõpradega palju irvitatud. Ent sai ka tegutsetud, omandatud

korralik haridus. Nüüd on vaim vaba, keegi sind ei karista, kui jääd milleski eriarvamusele ja see on suur vahe, kuid noorele inimesele ei tundunudki see kontrast nõnda suur.

KÕIGE EREDAM MUUSIKAELAMUS

Laulupidu. See oli mulle väga oluline, kui aastal 1993 olid kaks laulu „Nukitsamehe“ muusikalist või filmist esmakordselt noorte laulupeo kavva võetud. Pärast seda, kuni 2025. aasta laulupeoni välja, on mõni mu laul nii üld- kui noortelaulupeol kõlanud. Kuulata oma laulu laulukaare all – see on vägev!

Olen tosina aasta vältel osalenud laulupeo mobiilses saatebändis, kus oli kolm puhkpilli, kaks klahvpilli ja löökpillid. Tegin sellele bändile ka seaded. Enda jaoks oli see huvitav kogemus. Kogeda laulupidu mitte vaataja, vaid esitaja poole pealt.

KÕIGE SUUREM

ÕNNESTUMINE

Kuulajate hulgas on populaarseimad „Nukitsamehe“ laulud, aga kas see mu suurim õnnestumine on, ei tea. Filmi- ja teatrimuusikas on teisigi õnnestunud asju. Viimane suurem õnnestumine sai teoks Birgitta festivalil, kuhu kirjutasin Eri Klasi tellimusel muusikali „Arabella“. Neli minu muusikali on aga sündinud koostöös Leelo Tunglaga, kes on mu hea sõber. Tema tekstid istuvad mulle väga.

KÕIGE SUUREM EBAÕNNESTUMINE

Niisugustest asjadest ei taha ju eriti rääkida. (Naerab.) Üks naljakas episood, mida ma ei taha nimetada ebaõnnestumiseks või läbikukkumiseks, on mulle küll igaveseks meelde jäänud ja mille olemust alles suureks saades endale teadvustasin. Olin kas esimese või teise klassi poiss ja õpetajad teadsid, et õpin klaverit. Mind pandi aktusel esinema, esitasin klaveril laulu „Uhti, uhti, uhkesti“, kusjuures ketrasin samal ajal peas teksti ning mängisin kõik need salmid ühtmoodi. Küll see võis kuulajatele tüütu olla! Aga noh, läbi ma ei kukkunud, välja ei vilistatud.

Ühe animafilmi puhul polnud ma samuti kõige õnnelikum. Minul ja lavastajal olid erinevad nägemused ja arusaamad, minu kontseptsioon ei toiminud ning lõpuks sai sellest

selline asi, et... Mina ei oleks niimoodi teinud. Muusikat jäi filmi küll, aga palju väiksemas mahus ja teistmoodi.

KÕIGE VÕIMSAM LOOMEPALANG

Minevikus sõltusin tähtaegadest. Kui teos pidi tähtajaks valmis olema, ei saanud istuda ja inspiratsiooni oodata. Tuli nii-öelda palanguga asjale läheneda. Küll sai teatrimuusikat niimoodi tehtud, et järgmisel hommikul on salvestus Estonia teatri orkestriaugus või kus iganes. Öö läbi kirjutasin, toona oli see kõik käsitöö. Pidin ju ka mängijatele kõik partiid välja kirjutama.

Mäletan kogemust filmiga „Don Juan Tallinnas“. Laulutekstid ei ilmunud korraga, vaid ükshaaval, ning kord toodi mulle lausa kahe laulu, alguse- ja lõpulaulu tekstid, mispeale vastasin, et eks katsun nädalaga viisid valmis teha. Mulle öeldi, et helistuudio on juba järgmiseks päevaks kinni pandud ja ülejärgmisel päeval filmitakse. Tegin ära!

KÕIGE RÄNGEM LOOMEPIIN

Mõni tekst lihtsalt ei inspireeri. Selline juhtum oli filmi „Karoliine hõbelõng“ juures, kus mulle anti ühe autori tekst Näki laulu jaoks.

Küll ma pusisin ja pusisin, aga ikka ei saanud pihta. Kuni pöördusin hea sõbra Leelo Tungla poole ja laul oli vähem kui tunniga valmis.

KÕIGE SUUREM SÕBER

Leeloga oleme head sõbrad juba teismeeast, samuti oli tema abikaasa Raimo Kangro mu hea sõber. Kohtusime ühel imelikul üritusel, kui 16-aastasena ansamblis Kristallid mängisin. Ühel päeval sosistas Jaak Joala mulle kõrva, et tead, Laitses korraldatakse Eesti esimest neoboheemlaste kokkutulekut. Et sinna tulevad noored kirjanikud ning läksimegi sinna koos Jaagu, Marje Aare, Marju Kuudi ja mõne pillimehega. Esinesime seal.

Leelo oli ürituse korraldaja. Hiljem, kui juba teineteist teadsime, hakkas koostöö arenema, aga kuidas täpselt, kes seda enam mäletab. Igatahes võtsin ühe tema lauluteksti juba konservatooriumi esimesel kursusel. Raimo Kangroga olime mõlemad kompositsiooniosakonna üliõpilased ja juba sõbrunenud. Tee viis kuidagi iseenesest Leelo juurde.

Me ei näe eriti tihti, aga juba Nõmme lastemuusikakoolist olime nagu sukk ja saabas Lauri Nebeliga. Palju on ka muusikute seas sõpru –Rene Eespere, tema pere ja vend Tarmo perega, kursusekaaslased Nata-Ly ja Vello Sakkos, Tiina Mattisen, Toivo Nahkur, Toivo Peäske. Need on inimesed, kellega juba aastaid võtame minu juures kodus uut aastat vastu.

Mainima peab Tõnu Kaljustet, kellega suhtleme ja käime aeg-ajalt teineteisel külas. Viimasel ajal kohtume, tõsi, rohkem kontserdisaalis, tema laval ja mina saalis. Ja muidugi Riina Roose Kiigelaulukuuikust ning Lembit Saarsalu.

KÕIGE HUVITAVAM

HELILOOJA

Neid on ikka väga palju. Üht välja tuua võib ehk vaid täiesti muusikaväline inimene. Kuna aga mina olen väga palju erinevates žanrites muusikat kuulanud, ei saa ma öelda, kes on kõige-kõige. Pigem räägin ühe anekdoodi.

Linna saabub pianist, kelle kohta on teada, et ta on maailmas teine. Tohutu menukas kontsert, pärast pressikonverents. Seal küsitakse, kas „maailmas teine“ vastab tõele?

„Jah, olen küll teine,“ kinnitab pianist.

„Kuulge, aga kui teie olete teine, kes siis esimene on?“ uurivad ajakirjanikud.

„Oi, neid on palju,“ kostab pianist.

KÕIGE ANDEKAM LAULJA

Eesti omadest kahtlemata Georg Ots, täiesti unikaalne nähtus. Nagu ka Jaak Joala. Kui aga mõelda maailmanimedele, siis teleeetrist kuuldu põhjal Pavarotti. Samas, kui mõelda praegustele lauljatele, siis Ain Anger, Mirjam Mesak, Arete Teemets... Neid andekaid on segavalt palju, pealegi ei tea me suurest osast andekatest mitte midagi.

Andekaid noori eesti ooperilauljaid on järjest juurde tulnud. Suurepärane näide on Maria Listra, kes laulab ka populaarset muusikat, näiteks prantsuse šansoone. Ise teen enim koostööd Nele-Liis Vaiksoo, Hanna-Liina Võsa ja Lauri Liiviga – mulle nad kõik väga meeldivad.

KÕIGE ANDEKAM INSTRUMENTALIST

Holger Marjamaa, kes esitas muusikapäeval ühe džässistandardi. Fantastiliselt! Ta on lausa uskumatult andekas džässi standardrepertuaari esitamisel: maitsekas, tehniliselt hiilgav, virtuoosne, tulevärk, millised harmonisatsioonid ja improvisatsioonid, mul ei jätku kiituseks sõnu. Temalt sain alles hiljuti oma värskeima elamuse. Ta on meie džässitaeva üks eredam täht, keda teatakse ka rahvusvaheliselt.

KÕIGE ÄGEDAM TELESAADE

Meeldiv kogemus, millest pole kahjuks alles ühtki salvestust, oli lastesaade „Vihmapüha“, mida tegime koos mu lauljast abikaasa Katrini, Lauri Nebeli ja Peeter Toomaga. Jutustasime seal mingisuguse loo ja laulsime. Palju saateid tegime Reet Linnaga, näiteks pop- ja rokkansambleid käsitlev „Ring ümber“, kuid maru saade oli ka Valter Ojakääru stsenaariumiga popmuusika ajaloost kõnelev „Muinaslood muusikas“. Olin kõikide saadete saatejuht, teine saatejuht vaheldus. Esimeseks kaaslaseks oli Tõnis Mägi, mäletan, kuidas seisime frakis, kandsime siidisalli ja kõvakübarat.

Õnneks on üks saade, milles räägiti Rock Hotelist, kaassaatejuhiks Harry Kõrvits, alles, ja mispärast? Sest Reet Linna lihtsalt virutas telemajast selle videolindi ära. Lint oli tollal ju defitsiit, sellele oleks varsti midagi muud peale võetud.

KÕIGE TOREDAM TUDENG

See, kes asja ikka tõsiselt võtab, kuulab nõuandeid, aga mõtleb ka oma peaga. Üks minu muusikaakadeemia üliõpilane Andrus

Rannaääre vahetas minu loetud õppeaine –vaba klaverisaade – pärast isegi eriala. Ta on praegu väga priima mängija.

KÕIGE MAITSVAM TOIT

Üldiselt meeldivad mulle kalatoidud. Väga maitsvad on kammkarbid, kui nad on eeskujulikult valmistatud. Avastasin need alles viis-kuus aastat tagasi.

KÕIGE OLULISEM TARKUS

Ei tasu ennast üle- ega alahinnata. Peab oskama ennast kriitiliselt analüüsida. Ja siis tuntud piiblitõde: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

KÕIGE ILUSAM ÕHTU

Need on suvelõpu õhtute päikeseloojangud. Abikaasa Katriniga, keda enam meie seas pole, sõitsime ikka seda Kakumäe randa vaatama. Veel tänavu augustis olid säärased soojad mõnusad õhtud. Kutsusin isegi 30. augustil endale sõbrad aeda külla.

KÕIGE KAUNIM MAI

Maikuu lõpus oli minu abikaasa sünnipäev ja seepärast on mulle mai alati oluline olnud. Sünnipäeva puhul sai alati sõbrad külla kutsutud ning mai lõpp oli vahel nii soe, et sai kus mujal kui aias istuda. Kõik maikuud alates Katriniga tutvumisest olid minu jaoks erilised.

OLAV EHALA

75

„OMA HINGE EI VÕI MÜÜA“

Olav Ehala 75. sünnipäevale pühendatud kontsert „Oma hinge ei või müüa“ toimub 15. mail kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis.

Kõlab Olav Ehala armastatud lava- ja filmimuusika Kadri Vooranna seades.

Kontsert on jätkuks Eesti Rahvusmeeskoori ja Kadri Vooranna pea kümme aastat tagasi toimunud esmakordsele koostööle.

Eesti Rahvusmeeskoor

Foto: Jaan Krivel

KONTSERDIKALENDER jaanuar - mai 2025

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

JAANUAR

K 1. jaanuar 18.00

Estonia kontserdisaal

Rémy Martin’i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert

Tara Erraught (metsosopran, Iirimaa), Heldur Harry Põlda (tenor, Rahvusooper Estonia), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Anu Tali

Kavas: Williams, Morricone, Rota, Pärt, Kõrvits, Rossini jt

Remy Martin’i ja Eesti Kontserdi suurejoonelist uusaastakontserti juhatab sel korral särav maestra Anu Tali, kes toob publikuni teatri- ja filmimuusika

ilutulestiku. Kontserdi sümfooniline osa viib kuulaja rännakule filmi- ja ooperiklassika maailma, kõrvutades vanemat ja uuemat muusikat, ning pakub äratundmist igaühele. Kontsert valmib koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, Estonia kontserdisaalis kõlavast kontserdist teeb ülekande Eesti Rahvusringhääling.

R 17. jaanuar 19.00

Mustpeade maja Valge saal

Ma nägin igavikku

Eesti Rahvusmeeskoor, Virgo Veldi (saksofon, improvisatsioonid)

Dirigent Ellie Slorach (Suurbritannia)

Kavas: Mealor, Kõrvits, Gjeilo, Vettik, Ešenvalds jt

Ansambel Sonico Foto: Griet De Cort

R 17. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

L 18. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

E 20. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

T 21. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

N 23. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

R 24. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

L 25. jaanuar 19.00

Estonia kontserdisaal

MACBETH

Tekst: William Shakespeare’i „Macbethi“ ainetel

Lavastajad, lava- ja videokujundajad:

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo

Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku

Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühisprojekt

L 18. jaanuar 16.00 Väravatorn

Oriendi lummuses

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Kaugete maade traditsiooniline muusika

E 27. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaal

Ma tõstan oma hinge Holokaustiohvrite mälestuskontsert

Eesti Rahvusmeeskoor

Kirill Mihanovski (tšello, Iisrael)

Mikk Üleoja (dirigent)

Andres Mustonen (dirigent, viiul)

K 29. jaanuar 19.00 Vanemuise

kontserdimaja

N 30. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaal

R 31. jaanuar 19.00 Pärnu kontserdimaja

Tango nuevo

SONICO

Lysandre Donoso (bandoonium, Prantsusmaa/Tšiili), Carmela Delgado (bandoonium, Prantsusmaa /Hispaania), Stephen Meyer (viiul, USA/Belgia), Daniel Hurtado Jiménez (viiul, Hispaania), Bartosz Korus (vioola, Poola), Guillaume Lagravière (tšello, Prantsusmaa/Belgia), Alejandro Schwarz (kitarr, Argentina/Prantsusmaa), Ariel Eberstein (kontrabass, Argentina/ Belgia), Ivo De Greef (klaver, Belgia)

Kavas: Piazzolla, Rovira

Ootamas on põnev avastusretk Argentina tango nuevo kuldaega – kohtuvad muusikaloos mõjukate tangoansamblite Octeto Buenos Aires (Piazzolla) ning Octeto La Plata (Rovira) loomingud.

Publiku ees on Euroopa ainus autentne tango nuevo orkester, Brüsselis tegutsev Sonico on pühendunud Eduardo Rovira muusikapärandi taaselustamisele.

VEEBRUAR

K 12. veebruar 19.00

Pärnu kontserdimaja

N 13. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Trio Kuljus, Sink, Heinoja

Kalev Kuljus (oboe), Theodor Sink (tšello), Sten Heinoja (klaver)

Kavas: Bozza, Poulenc, Kõrvits, Morricone

N 13. veebruar 19.00

Jõhvi kontserdimaja

R 14. veebruar 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 15. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Maria Faust ja Sointi Jazz Orchestra

Maria Faust (saksofon), Sointi Jazz Orchestra Ansambli kunstiline juht ja dirigent on Rasmus Soini

Maria Faust ja 18liikmeline Sointi Jazz Orchestra on ühendanud jõud. Üheskoos tuuakse kuulajateni Maria värskemad teosed ning uusimad arranžeeringud.

T 18. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Maailmamuusika: Duo Rydvall-Mjelva

Põhjala hääl

Erik Rydvall (nyckelharpa), Olav Luksengård

Mjelva (Hardangeri viiul), Erik Rydvall ja Olav Luksengård Mjelva viivad kuulajad

Põhjamaade rahvamuusika maailma. Elavas tõlgenduses sulanduvad traditsioonilised viisid uuenduslike seadetega, luues kaasahaarava teekonna Rootsi ja Norra muusikamaastikel.

K 19. veebruar 19.00

Pärnu kontserdimaja

N 20. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Maailmamuusika: Driss El Maloumi Trio

Maroko värvid

Driss El Maloumi Trio (Maroko), Driss El Maloumi (ud), Saïd El Maloumi (löökpillid), Lahoucine Baqir (löökpillid)

Keelpillikvintett: Kaija Lukas (viiul), Marlis Timpmann (viiul), Karin Sarv (vioola), Villu Vihermäe (tšello), Peedu Kass (kontrabass).

Kõlab muusika Maroko helilooja ja ud’ikunstniku Driss El Maloumi albumilt „Details” (2024).

K 19. veebruar 18.00

Estonia kontserdisaal

„Ballaké Sissoko: Kora tales” (2023, Oléo Films)

Dokumentaalfilmi loojad on Lucy Durán ja Laurent Benhamou, film valmis koostöös agentuuriga Mad Minute Music.

Maria Faust Foto: Gabriela Urm

K 19. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Maailmamuusika: Ballaké Sissoko

Mali muinasjutt

Ballaké Sissoko (kora, Mali)

Malist pärit kora-virtuoos Ballaké Sissoko sooloimprovisatsioonid toovad Eesti publikuni Aafrika mandri kõlamaagia ja muusikalise tava.

N 20. veebruar 19.00

Pärnu kontserdimaja

R 21. veebruar 19.00 (välja müüdud)

Vanemuise kontserdimaja

L 22. veebruar 19.00

Estonia kontserdisaal

Regiväli

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester

Dirigent Tõnu Kaljuste

Kavas: Pärt Uusberg. „Regiväli“

Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga

L 22. veebruar 16.00

Väravatorn

Hispaania kuldne ajastu

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: 16.–17. sajandi hispaania muusika

K 26. veebruar 19.00

Jõhvi kontserdimaja

N 27. veebruar 19.00

Pärnu kontserdimaja

R 28. veebruar 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 1. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

The King’s Singers

Patrick Dunachie (kontratenor), Edward Button (kontratenor), Julian Gregory (tenor), Christopher Bruerton (bariton), Nick Ashby (bariton), Piers Kennedy (bass)

Kavas: aegumatu klassika ning Disney filmide hittmeloodiad

The King’s Singers Foto: Frances-Marshall

MÄRTS

K 5. märts 19.00

Vanemuise kontserdimaja

N 6. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

L 8. märts 19.00

Jõhvi kontserdimaja

P 9. märts 19.00

Pärnu kontserdimaja

Mari Kalkun ja Eesti Rahvusmeeskoor

Mari Kalkun (laul, kannel), Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Mari Kalkun, Veljo Tormis

Ühises terviklikus kontserdikavas astuvad

lavale Mari Kalkun ja Eesti Rahvusmeeskoor, tuues kuulajani Mari Kalkuni müütilised

„Stoonia lood“ põimituna Veljo Tormise kooripärandiga.

L 8. märts 16.00

Väravatorn

Maarja, Taevane Kuninganna

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Kiidulaulud Neitsi Maarjale

L 8. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

Lauri Vasar (bariton), Elias Corrinth (klaver)

Kavas: Brahms. „Neli tõsist laulu“ („Vier ernste Gesänge“) op. 121, Mahler. „Rückerti laulud“ (valik tsüklist), Ravel. „Don Quijotelt Dulcineale“ M.84, R. Strauss. Valik soololaule. Üle paljude aastate annab Eestis kontserdi Lauri Vasar. Maailmalavadel oodatud eesti bariton on tänu oma kirglikele rollitõlgendustele ja väljendusrikkale häälele tõusnud oma põlvkonna üheks nõutumaks lauljaks.

Lauri Vasar Foto: Kaupo Kikkas

N 13. märts 19.00

Pärnu kontserdimaja

Pärnu klaver

Age Juurikas (klaver)

Kavas: Liszt. Valik Schuberti laulude transkriptsioone klaverile „Rändur“ („Der Wanderer“) S 558/11, „Metshaldjas“ („Erlkönig“) S 558/4 „Gretchen voki taga“ („Gretchen am Spinnrade“) S 558/8, „Serenaad“ („Ständchen“) S 558/9, Prokofjev. „Pastoraalne sonatiin“ op. 59/3, Prokofjev. Klaverisonaat nr 8 B-duur op. 84.

N 13. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

Ansambel U: ja Ensemble L'Itinéraire

Ensemble L'Itinéraire (Prantsusmaa), Ansambel U: (Eesti)

Kavas: Jean Luc Hervé. „De près“, Helena Tulve. Uus teos (esiettekanne), Emilié GirardCharest. „Corps“ (esiettekanne), Tristan Murail. „Rhododaktulos Eôs“

Kontsert toob kokku kaks silmapaistvat nüüdismuusika esitajat – hiljuti 20. sünnipäeva tähistanud Ansamblil U: on au võõrustada ja mängida koos legendaarse prantsuse Ensemble L’Itinéraire’iga, kes tähistas hiljuti 50. sünnipäeva.

N 20. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

R 21. märts 19.00

Pärnu kontserdimaja

L 22. märts 19.00

Vanemuise kontserdimaja

P 23. märts 17.00

Jõhvi kontserdimaja

Mika Kallio. GONG ODYSSEY

Mika Kallio (gongid, süntesaatorid), Jussi Fredriksson (süntesaatorid, gongid, torukellad), Jaska Lukkarinen (gongid, löökpillid, süntesaatorid), Max Zenger (bassklarnet, löökpillid)

Kavas: Improvisatsioonid Mika Kallio albumi „Gong Odyssey“ (2022) teemadel

L 22. märts 19.00

Estonia kontserdisaal

Daniel Müller-Schott (tšello)

Alice Burla (klaver)

Kavas: Beethoven. 12 variatsiooni Mozarti teemale ooperist „Võluflööt“ F-duur op. 66, Schubert. Sonaat tšellole ja klaverile a-moll D821, Debussy. Sonaat tšellole ja klaverile d-moll, Franck. Sonaat tšellole ja klaverile A-duur

Ansambel U: Foto: Laura Arum-Lääts

Eesti Rahvusmeeskoor Foto: Jaan Krivel

R 28. märts 19.00

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise viled

Kadri Toomoja (orel), Robert Traksmann (viiul)

Kaassõna Urmas Taniloo

Kavas: Bach, Mägi Üle sajandite ulatuv kahe suurmeistri loominguline käesirutus. Kõlavad Ester

Mägi sooloteosed orelile, Bachi partiita sooloviiulile ning loomulikult ka mõlema helilooja teosed duole.

L 29. märts 16.00

Väravatorn

Keskaja rändlaulikud

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: trubaduuride ja minnesingerite muusika

L 29. märts 19.00

Estonia kontserdisaal Meie varjud. Mõtisklusi Kaplinskist

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Jaan Kaplinski tekstidele loodud ja nendest inspiratsiooni saanud muusika, Agopov. „Kuus laulu Jaan Kaplinski tekstidele“.

Muusikaline tsirkus Foto: pressimaterjalid

APRILL

K 2. aprill 12.00

Pärnu kontserdimaja

R 4. aprill 12.00

Vanemuise kontserdimaja

L 5. aprill 15.00

Jõhvi kontserdimaja

P 6. aprill 16.00

Estonia kontserdisaal

Noorteetendus. Muusikaline tsirkus Laval on Skandinaavia ja Läti tsirkuseartistid ja muusikud. Dramaturg Ance Muižniece (Läti)

Muusika: Linda Leimane, Krists Auznieks, Platons Buravickis, Santa Ratniece Viis tsirkuseartisti ja viis muusikut esitavad neljas stseenis esitatud mõtisklusi enese ja ümbritseva maailma aktsepteerimisest. Noorte muusika- ja tsirkuseprojekt Arts

Laboratory „CirqueMusique“ on sündinud Läti, Islandi, Lichtensteini ja Norra loovisikute koostöös.

N 10. aprill 19.00

Estonia kontserdisaal

L 12. aprill 19.00

Heino Elleri muusikakooli Tubina saal Pillifond. Serenaadid

Gloria Ilves (viiul), Kaija Lukas (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Birgit Katriin Born (viiul), Anna Katariina Tralla (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Leho Karin (tšello), Valle Rasmus Roots (tšello), Theodor Sink (tšello)

Kavas: Elgar, Dvořák, Tšaikovski Kõlavad romantilise keelpillimuusika kauneimad teosed, tõeline kuldrepertuaar. Esitajateks Eesti parimad muusikud, kelle käes helisevad Eesti Pillifondi pillid. Koostöös Eesti Pillifondiga

R 11. aprill 19.00

Tartu Jaani kirik

L 12. aprill 16.00

Tallinna Jaani kirik

Monteverdist Vivaldini

Tütarlastekoor Ellerhein,

dirigent Ingrid Kõrvits

Hortus Musicus, dirigent Andres Mustonen

Kavas: Veneetsia mitmekoorimuusika, Monteverdi, Vivaldi

T 15. aprill 19.00

Pärnu kontserdimaja

Pärnu klaver

Klaveriduo Johan Randvere – Justas Šervenikas

Kavas: Romantiline klaverimuusika neljale

käele: Grieg, Mozart, Schubert, Saint-Saëns

T 15. aprill 19.00

Estonia kontserdisaal

Augustin Hadelich (viiul)

Kavas: Bach. Partiita nr 3 E-duur BWV

1006.1, Perkinson. „Blue/s Forms“, Lang. „Enne kurbust“ tsüklist „Salapärased sonaadid“, Ysaÿe. Sonaat nr 3 (Ballaad), Bach. Partiita nr 2 d-moll BWV 1004

Esmakordselt Eesti publiku ees esinev muusik toob kuulajani täiusliku soolokava, mille esitamist saavad endale lubada vaid kõige kõrgemate kunstiliste eesmärkide ja tehniliste eeldustega erakordsed muusikud.

N 17. aprill 19.00

Vanemuise kontserdimaja

R 18. aprill 19.00

Estonia kontserdisaal

L 19. aprill 19.00

Pärnu kontserdimaja

Andrew Lloyd Webber. „Reekviem”

Maria Listra (sopran), Heldur Harry Põlda (tenor, Rahvusooper Estonia), Rahvusooper

Estonia Poistekoor, peakoormeister Hirvo Surva, Tartu Poistekoor, koormeister Annelii Traks, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Kaspar Mänd

Kavas: Pärt. „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Britten. „Sinfonia da Requiem”, Andrew Lloyd Webber. „Reekviem”.

Kontsert valmib koostöös Eesti Riikliku

Sümfooniaorkestriga

T 22. aprill 19.00

Estonia kontserdisaal

K 23. aprill 19.00

Pärnu kontserdimaja

Beethoveni üheksas

Flandria Sümfooniaorkester

Mirjam Mesak (sopran), Annely Peebo (metsosopran), Benjamin Hulett (tenor), Priit Volmer (bass, Rahvusooper Estonia),

Lukas Geniušas (klaver), Eesti Filharmoonia

Kammerkoor, Flandria Sümfooniaorkester

Dirigent Kristiina Poska

Kavas: Beethoven. Fantaasia klaverile, vokaalsolistidele, segakoorile ja orkestrile c-moll op. 80 („Koorifantaasia“), Beethoven.

Sümfoonia nr 9 d-moll op. 126.

Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga

N 24. aprill 19.00

Estonia kontserdisaal

Rahvusmeeskoor ja Kuldar Schüts

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Kuldar Schüts

Kavas: John Paul Rudoi. „Song of Sky and Sea: A Song of Realization“, Timothy C. Takach. „Luceat eis“, Henrik Dahlgren. „Son to Mother“

L 26. aprill 16.00

Väravatorn

Ah Elslein, kallis Elslein

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Saksa ja Baltimaade varajane muusika

Kristiina Poska Foto: Kaupo Kikkas

Foto: Kalju Suur

MAI

N 8. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

Kuratlikult hirmus kaanon

Lepo Sumera 75

Kavas: Lepo Sumera armastatud ja ka avastamist ootavad pärlid „Mäng kümnele”, „Canona terribile, alla diavola“, „Nostalgilised faktuurid“, „Scenario“ jt 8. mail 2025 täitub 75 aastat helilooja

Lepo Sumera sünnist. Kadri-Ann ja Tammo Sumera koostatud sünnipäevakava esitleb koosseise kammeransamblitest kammerorkestrini. Kõlavad Lepo Sumera nii ülituntud teosed kui ka vähe mängitud, veel avastamata aarded.

L 10. mai 16.00

Väravatorn

Kuninglik barokk

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Prantsuse õukonnamuusika

N 15. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

Oma hinge ei või müüa. Olav Ehala 75 Kadri Voorand (vokaal, klaver), Marek Talts (kitarr), Mihkel Mälgand (bass), Ahto Abner (löökpillid), Eest Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Kõlab Olav Ehala armastatud lava- ja filmimuusika Kadri Vooranna seades. Kontsert on jätkuks rahvusmeeskoori ja

Lepo Sumera

Kadri Vooranna pea kümme aastat tagasi toimunud esmaskordsele koostööle.

N 22. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

R 23. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

L 24. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

E 26. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

T 27. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

K 28. mai 19.00

Estonia kontserdisaal

MACBETH

Tekst: William Shakespeare’i „Macbethi“

ainetel. Lavastajad, lava- ja videokujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühisprojekt

L 31. mai 16.00

Väravatorn Jeruusalemm kullasäras

Hortus Musicus

Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: renessansiaegsed ülistus- ja palvelaulud

Kadri Voorand ja Olav Ehala Foto: Jaan Krivel

Beethoveni üheksas

Mirjam Mesak sopran • Annely Peebo metsosopran • Benjamin Hulett tenor

Priit Volmer bass (RO Estonia) • Lukas Geniušas klaver

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Dirigent Kristiina Poska

Flandria Sümfooniaorkester

Beethoven. Sümfoonia nr 9 d-moll op. 126

T 22. APRILL 19.00 Estonia kontserdisaal

K 23. APRILL 19.00 Pärnu kontserdimaja

Beethoven. Fantaasia klaverile, vokaalsolistidele, segakoorile ja orkestrile c-moll op. 80

27.06 Koloriidid

kell 18.00

Evald Okase muuseum

Harald Trass kitarr

Triinu Piirsalu viiul

kell 20.00

27.06 Jubilate Olav Ehala

Haapsalu linnuse hoov

Olav Ehala, Eesti Rahvusmeeskoor Kadri Voorand kvartett

27.06 KÜTE

kell 23.00

Haapsalu raudteejaam

Peedu Kass kontrabass

Villu Talsi mandoliin

Simone Minn vokaal, vioola

Theodor Sink tšello

28.06 Valgusele

kell 18.00

Haapsalu toomkirik

Kammerkoor Head Ööd, Vend

Dirigent Pärt Uusberg

kell 20.00

28.06 Suvesümfoonia

Haapsalu linnuse hoov

Sandra Laagus metsosopran

Triin Ruubel viiul

Ain Anger bass

Tallinna Kammerorkester

Dirigent Kristiina Poska

28.06 Ööserenaad

kell 23.00

Haapsalu Jaani kirik

Hans Chistian Aavik viiul

Hana Chang viiul

Xandi van Dijk vioola

Marcel Johannes Kits tšello

Theodor Sink tšello

kell 12.00

Haapsalu linnuse hoov LASTEKONTERT

29.06 Curly Strings

Kas tõesti klounaad heliredelil

EHK KUIDAS SELETADA PÄRISELU TÄNASELE NOORELE?

Skandinaavia ja Läti artistide noorteetendus toob lavale tsirkusetrikid ja helimaailmad.

Tekst: JÜRGEN LEPIK I Fotod: IZRADES MEGIS

MIKS NII?

Muusikaline tsirkuseetendus „I Hate That They Eat Too Loud“ on tunnipikkune mõtisklus teismelisi ümbritsevast maailmast. „Suure osa meie ajast täidavad väikesed ja tühised asjad, ent teismelise jaoks on sageli just igapäevane rutiin see põhjus, miks tekivad pisimadki konfliktid. Õnneks aga niipea, kui meid puudutavad tõelised probleemid, unustame me taolised hõõrumised otsekohe,“ tõdeb Norra žonglöör Julian Sæther. Ta on noorte vaimse tervise probleemidega laval ka varem süvitsi tegelenud.

Rahvusvahelise projektiga viimased viis aastat seotud olnud Sæther on lavastuse kunstiline juht. Lugu sai alguse 2023. aastal, mil ta koos Skandinaaviast ja Lätist pärit tsirkuseartistide ning koostöös läti muusikute ja heliloojatega korraldas Läti erinevatest piirkondadest pärit noortele kolmepäevaseid loometöötubasid. Nende käigus jagasid osalejad oma maailmapilti ning vaatlesid suhteid teiste ja iseendaga. Vastustest peegeldusid nii maailma ja tulevikuga seotud lootused kui ka praeguses ühiskonnas valitsev ebaõiglus.

„Jälgisime noorte katsetusi, kuulasime nende kogemusi ja mõtteid ning see innustas meid kujundama helget ja ühendavat narratiivi. Minu kui kunstniku jaoks olid need olulised, sest koosloomise dünaamiline protsess on avardanud minu arusaama ka enda kunstist ja sellest, mida saame erinevate kunstivormidega koos mängides luua,“ seletab Sæther.

Lavaloo kirjutas tervikuks osalejate arvamusi, tsirkusetrikke ja nüüdismuusikat kombineerides läti dramaturg ja näitleja Ance Muižniece. Nii saab vaataja ausa pildi sellest, kuidas noor inimene ennast ja maailma aktsepteerima õpib.

Lavastuse tarvis on loodud ka neli muusikateost, mille on komponeerinud Linda Leimane, Krists Auznieks, Platons Buravickis ja Santa Ratniece. Publiku ees on neljas stseenis viis tsirkuseartisti ja viis muusikut.

Sæther avaldab lootust, et ainulaadne ühislooming äratab igaühes midagi erilist, et saaksime koos õppida, kasvada ja läbi ühise kogemisehetke veelgi paremini üksteist mõista.

„Mulle meeldib, kui kohtuvad erinevad kunstiliigid ja loojad, kes jagavad oma oskuskeelt, ja seda omamoodi maagiat, mis sellest

sünnib. Kasvatan oma töös ja ka elus iga päev teadlikult ausust ja ehedust, usun, et just kunstis kohtab seda kõige sagedamini.“

Viis tsirkuseartisti ja viis muusikut esitavad mõtisklusi enese ja ümbritseva maailma aktsepteerimisest. Noorte muusika- ja tsirkuseprojekt Arts Laboratory „CirqueMusique“ on sündinud läti, islandi, liechtensteini ja norra kunstnike koostööna.

KES NAD ON?

Läti Kultuuriakadeemia lõpetanud näitleja ja dramaturg Ance Muižniece on töötanud Läti Nukuteatris, Istaba teatris ja mujal, osaledes peamiselt laste- ja noorteteatri projektides. Viimastel aastatel on ta näitlemise dramaturgia vastu vahetanud ning pärast Liepāja ülikooli näitekirjanduse eriala lõpetamist pühendub lõplikult näidendite loomisele. Tema algupärandeid on lavastatud Läti Rahvusteatris („Divas svetos“, 2022/23) ja Valmiera Draamateatris („Mēs, roks, sekss un PSRS“, 2021/22). Mõlemad tööd pälvisid Spēlmaņu Naktsi teatripreemia nominatsioonid.

Koreograaf ja tsirkuseartist Zelda Lyseng

ENAMAT KUI KLOUNAAD

HELIREDELIL

Kuidas ühendada muusika ja tsirkus nii, et üks kasvaks teisest välja?

Projektist CirqueMusique valminud dokumentaalfilmis, kus saavad teiste hulgas sõna workshopil osalenud läti noormees Matīss Skarevičs ja helilooja Platons Buravickis.

„Kui väikse poisina tsirkusesse sattusin, meeldis see mulle väga. See oli puhas meelelahutus. Kuid meie projektil on sügavust ja suurem mõte. Julgen isegi öelda, et on sündinud eriline kunstivorm. See pole enam lihtsalt meelelahutus, see on kunst – nii näen ma seda.“ – Matīss Skarevičs.

„Isegi mina heliloojana ei ole lõpuni mõistnud, mida peab tegema selleks, et tekiks muusika. Kuid ma tean, et muusika teeb maailmast parema paiga.“ – Platons Buravickis

Storvik on spetsialiseerunud erinevatele tantsustiilidele. Tema loomingu keskmes on süüvimist nõudvad tabuteemad.

Norra tsirkuseartist Julian Sæther on žongleerimisest vaimustunud olnud juba enam kui 20 aastat. Kõik sai alguse iseõppija katsetustest. Pärast seitset aastat amatöörina Trondheimi tsirkusekoolis kolis ta 2015. aastal Pariisi, et omandada bakalaureusekraad tsirkuse ja teatrikunsti alal L'Académie Fratellinist, tsirkusekogukonnas tunnustatud ülikoolist.

NOORTELAVASTUS

Vaheajata tunnipikkune kontsert

K 2. aprill 12.00 Pärnu kontserdimaja

R 4. aprill 12.00 Vanemuise kontserdimaja

L 5. aprill 15.00 Jõhvi kontserdimaja

P 6. aprill 16.00 Estonia kontserdisaal

Linda Leimane on läti helilooja, kelle installatsioonid ja multimeediateosed on sageli seotud kehalisuse ja kehakunstiga. Ta on teinud koostööd muusikute, balletikoreograafide ja visuaalkunstnikega. Tema muusikat on esitatud kõikjal üle maailma. Tema elektroonilisi teoseid on esitletud platvormil SHAPE ja Crack Magazine 2022.

Helilooja, pianist ja improvisaator Platons Buravickis on pühendunud sümfoonilise ja kammermuusika loomisele, tegeldes samas ka kirglikult elektroakustilise ja ruumilise muusikaga. Buravickis on öelnud: „Kui sõda on tee inimkonna surmani, siis muusika on tee inimkonna võiduni. See on teekond elu ja arengu suunas.“

Muusikuteed pianistina alustanud Santa Ratniece on üks lootustandvamaid heliloojaid Baltikumi regioonis, ehkki praegu resideerub ta hoopis Viinis. Ta on õppinud heliloomingut mh Helena Tulve juures. Tema muusikat on korduvalt valitud UNESCO rahvusvahelisele heliloojate rostrumile, seda on esitanud mh Läti Raadio koor, NYYD Ensemble, Kronose kvartett ja Hollandi kammerkoor.

Beethoveni 9. sümfoonia

RÕÕMUROHKEST TEOSEST

Elame ajal, mil Euroopa on olnud ühtne ja selle ühisnimetajana heliseb „Ood rõõmule“. Teose loonud Ludwig van Beethoven ei saanud iial kuulda, kuidas ta vahest tuntuim helitöö kõlab, kuid ta nägi, mida see inimestele tähendas.

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: 123RF.COM, KAUPO KIKKAS

-aastaseks elanud Beethoven olnud loomu poolest kõike muud kui rõõmsameelne mees, ent ta oli suurepärane pianist ja temast sai oma ajastu märkimisväärseim helilooja. Nii jäi tema teoste mõju inimestele paremini meelde kui ettearvamatu toriseja loomus.

Beethoveni kurtus hakkas süvenema, kui ta oli veidi üle 30. Oma tähtsamad helitööd, teiste hulgas 9. sümfoonia koos rõõmule loodud hümniga, kirjutas ta vaid mõned aastad enne surma. Kui Beethoven teose valmis sai, ähvardas ta selle Viini asemel ette kanda hoopis Berliinis. Viinis nimelt oldi tollal hullupööra vaimustunud hoopis Gioachino Rossini muusikast. Lõpuks suur klassik leebus, sest viinlased kogusid tema toetuseks suisa allkirju ja nii pandigi Viini ooperimaja saal 1824. aasta maikuu 7. päevaks selle plaaniga kinni.

Teose finaal tähistab vaba ja võrdset tulevikku ühiskonnas, kus valitseb rõõm.

Teose proovides valitses maruline meeleolu. Lauljad kurtsid, et neilt nõutakse liiga suurt pingutust, ja muusikud olid teose ülesehitusest häiritud, kuid selgeks see saadi.

Esmaettekande õhtul oli ooperimaja puupüsti rahvast täis, tulemata jäi vaid Austria kroonprints ertshertsog Rudolf. Helilooja plaanis loomulikult ise orkestrit juhatada, ent lõpuks tegi ta seda siiski orkestri peadirigendi Michael Umlaufiga kahasse, istudes, selg publiku poole, lava ääres ja andes muusikutele juhiseid. Õnneks manitses Umlauf pillimehi jälgima just tema ja mitte helilooja käeliigutusi. Beethoven aga keeras muudkui oma partituuri lehti ja lõi tempot.

Kui sümfoonia jõudis teise osani, pidid muusikud publiku ovatsioonide tõttu pausi tegema. Ent kui teos lõppes, valitses saalis hiirvaikus. Seejärel puhkes võimas aplaus, mille rahustamiseks tuli kohale isegi politsei. Seljaga saali poole istunud Beethoven vaatas endiselt partituuri ega teadnud ümbritsevast midagi, kuni lõpuks tuli üks solistidest, 21-aastane

MILLEST LAULDAKSE?

Friedrich von Schilleri „Ood rõõmule“

Tõlkinud: Vahur Linnuste

Rõõm jumalikult läitev säde igihaljalt ikka uus.

Taevalikus joobumuses sa me ainus pühadus.

Sinu hurm taas ühte liidab kõik, mis elu lahku viib.

Inimesed vennastuvad kui käib üle sinu tiib.

Kallistlegem, ühinegem ühes suures suudluses.

Õnneaega alustagem vabaduse, rahu sees.

Caroline Unger mehe juurde ja pööras ta publiku poole.

Rahvas oli kui ekstaasis ja teades Beethoveni kurtust, väljendasid nad oma rõõmu, loopides õhku kübaraid, lehvitades käsi ja taskurätikuid. Ka muusikakriitikud olid üksmeelselt veendunud, et kõlanud on Beethoveni üks võimsamaid teoseid.

Beethoven oli teosele pühendanud kogu oma elu ja töö, luues midagi, mis sümboliseerib ka sajandeid hiljem valguse võitu pimeduse üle. Teose finaal tähistab vaba ja võrdset tulevikku ühiskonnas, kus valitseb rõõm. Küllap on seegi sõnum olnud põhjuseks, miks tegu on ühe maailmas enim esitatud suurvormiga. Ludwig van Beethoven suri kolm aastat hiljem, 1827. aastal, olles jätnud tulevikuloojatesse igaveseks oma jälje.

KAS TEADSID, ET

„OOD RÕÕMULE“...

… on 1972. aastast Euroopa Nõukogus ja 1985. aastast Euroopa Liidus kasutusel kui Euroopa hümn;

… on loodud Friedrich von Schilleri 1785. aastal kirjutatud samanimelisele luuletusele;

… on kõlanud nii olümpiatseremooniatel kui ka aastavahetustel, teost esitati mh Berliini müüri langemise puhul;

Beethoveni 9. sümfoonia

BEETHOVENI 9. SÜMFOONIA

Beethoveni 9. sümfoonia ja fantaasia

klaverile, vokaalsolistidele, segakoorile ja orkestrile c-moll op. 80 ehk

„Koorifantaasia“ kõlavad värvikate

solistide, pianist Lukas Geniušasi, Eesti

Filharmoonia Kammerkoori ja Flandria

Sümfooniaorkestri esituses dirigent

Kristiina Poska juhatusel 22. aprillil kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis ja 23. aprillil kell 19 Pärnu kontserdimajas.

… meloodia oli aastail 1972–1979 kasutusel ka Rodeesia hümnina, kandes pealkirja „Rise, O Voices of Rhodesia“;

… tõusis Suurbritannia muusikamüügi edetabeli tippu tänu hollandi viiuldaja André Rieu klassikakontsertidele;

… nime kannab Merkuuri suuruselt kolmas kraater;

… kõlab ka NASA kosmosesondi Voyager külge kinnitatud kuldplaadil, kuhu on talletatud rikkalik valik pilte ja helisid meie planeedilt;

… kõlab filmides „Visa hing“, „Kellavärgiga apelsin“, „Surnud poeetide ühing“ ja „Mr. Jones“;

… originaalkäsikiri asub 2001. aastast alates Berliini riiklikus raamatukogus.

KRISTIINA POSKA 9 MÕTET RÕÕMU TEEMAL:

1.

Minu teekond on paljuski olnud õnneasi.

Olen olnud kogu aeg õiges kohas.

2.

On vaja inimesi, kes sinusse usuvad ja saavad sind ka aidata – see on noorele loojale mistahes alal väga oluline.

3.

Minu ema oli ujumistreener ja ka mina olen ujumisega tegelenud, samas on meie pere alati olnud väga muusikalembene, eriti suur eeskuju ja inspireerija oli mulle vanaisa, kes mängis hästi klaverit ja teisigi instrumente. Tänu temale tahtsin ma tingimata muusikakooli minna.

4.

Mul oli kooliajast peale tohutu soov olla osa orkestri kõlast. Mäletan, kui sattusin Otsa-koolis õppides esimest korda elus ERSO proovi – sellest sai minu jaoks täiesti elumuutev sündmus. Olin ainuüksi orkestri kõlast niivõrd lummatud, et mõistsin: selles imelises kõlas ma tahangi elada.

5.

Tiitel „maailmas enim dirigeeriv dirigent“ on minu jaoks vaid fakt, millele ei tasuks liiga palju tähelepanu pöörata. See tähendab lihtsalt, et mul on võimalus dirigeerida palju häid orkestreid ja ma kasutan seda võimalust.

6.

Teen alati lõunauinaku, sest kontsentratsioon peab olema 200%.

7.

Mu eriala provotseerib mind alati, ja ma olen sunnitud olema teel. Elu kurvemaid päevi saab oleme see, kui näen, et mul on lagi ees. Loodan väga, et seda päeva ei tulegi.

8.

Klassikalisel muusikal on harukordne võime kanda hoolt inimese hinge eest. Me vajame seda praegu rohkem kui kunagi varem.

9.

Haiguse tõttu ei ütle ma ära ühtegi etendust ja kuskilt tuleb minusse alati esinemiseks vajalik jõud.

(allikas: noppeid K. Poska intervjuudest)

„MINA EI OLE KÜLMETAV KUNSTNIK“

„Läbiv hinnang mulle on, et ma mängin nagu mees. Küllap ütlejad mõtlevad seda komplimendina ja ma püüan seda nii võtta, aga samas, kui ma ütleks mõnele mehele, et sa mängid nagu naine, kas see on siis

solvang?“ arutleb helilooja ja saksofonimängija Maria Faust.

Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: GABRIELA URM, VENLA HELENIUS

Tuleb siiski tunnistada, et Maria on jõuline inimene – tal on oma arvamus ja ta ei karda seda välja öelda. Ometi pole selles midagi halba, julgus mõelda ja öelda ei peaks ju olema midagi erilist, vaid täiesti tavaline ja aktsepteeritav tegevus.

„Eestis peetakse seda siiski probleemiks. Mujal regioonides hakatakse naiselikkuse ja mehelikkuse toonitamisest ja võrdlemisest üle saama, kuigi probleeme on igal pool,“ räägib Maria. Ta peab silmas Skandinaaviat ja mõnesid Lääne-Euroopa riike, kus ta on pikemalt viibinud. Kodumaal on veel palju arenguruumi ja peeglisse vaatamist. „See on pikk protsess, aga ei tähenda, et arengut üldse ei toimuks. Kõik sellised asjad liiguvad maru aeglaselt ja mulle tundub, et vahel käib see protsess ka tagurpidi, mida on naisena üpris raske pealt vaadata.“

ÕIGE ÕPETAJA

See on lummav pilt, kui Maria tõstab saksofoni huulile ja võlub sealt välja värvilise noodivöö. Juba esimene heli imeb endasse. Noodid lendavad üles ja alla, tugevalt ja siis teevad jälle õrnalt kukerpalle ja žonglöörivad omavahel. Nootidega dialoogis liigub laval ka Maria.

„Nii kummaline kui see ka pole, siis suur osa minu publikust mujal maailmas on vanemad mehed,“ naerab muusik.

Eestis on kultuuritarbija pigem naine, nii käivad ka Maria kontsertidel enamasti naised. „Minu jaoks oli sel aastal erakordne kogemus väikestes kohtades, nagu Haapsalu, Võru, Kuressaare, Türi ja Paide, kus saalid oli paksult rahvast täis. Publik tundus olevat väga teadlik, mida nad kuulama on tulnud ja kuulasid pealt-

näha andunult. Mõned mehed olid ka, aga ei imestaks, kui nad olid poolvägisi kaasa võetud,“ muigab muusik. Tundub, et džäss on kindlalt kaasmaalaste muusikamenüüs.

„Džäss on olnud vähemalt 30 aastat eestlase südames ja seda paljuski tänu Jazzkaarele ja Anne Ermile. Publik on haritud. Iseasi mis see džäss üldse on? Džäss on väga võimas ja mitmekesine muusikaline universum. Selle alternatiivsem ja uuem pool Eestisse väga ei jõua,“ räägib ta.

Maria küsimus, miks on meil Eestis pea olematu hulk rahvusvaheliselt hinnatud saksofonimängijad, on jäänud seni vastuseta. „Kahekümne kahe aasta jooksul, kui olen ära olnud, pole seis muutunud. See päris normaalne situatsioon ei ole ja tekitab minus isiklikult küll küsimusi. Me ei saa rääkida lõputult, et kunagi nõukaajal…“ lausub ta.

Meil on väga vaja eeskujusid, toonitab Maria, kes oleks nii teerajajad kui ka tormise mere majakad. „Toon näite enda elust. Kui 2002. aastal Taani läksin, ei olnud sealsetes konservatooriumites ei naissoost instrumentaliste ega ka õppejõude. Olin õpilasena sunnismaine ja tol ajal ei olnud mul võimalik õpetajat vahetada. Minu esimesel õpetaja oli Marc Berstein,“ räägib Maria.

Bersteinil ei olnud midagi häda, aga Maria vajadused lihtsalt olid teised ja muusikaline huvi ei püsinud vaid bebopil. Selles maskuliinses õppekavas, kus kvaliteet tähendas lõputut kiiruse peale täristamist, oligi noorel tüdrukul väga vähe midagi arvata. „Kõik muutus, kui minu juhendajaks sai maailma üks omapäraseimaid muusikuid Lotte Anker. Selle aasta jooksul õppisin ja sain iseendast aru rohkem kui terve oma elu jooksul kokku. Ma ei olnud ainus

LEIDIS ÕIGE

„Pill on ju ainult käe- ja hingepikendus ja saksofon on tõesti minu pill,“ tunnistab Maria. Muusiku arvates teeb saksofon väga sarnast häält ta enda häälega – kõlav ja madal.

KÕIKI

EI MÄRGATA

„Kes on üldse geenius? Tead, ma arvan, et me ise nikerdame endale kangelasi ja ei märka neid, kes on veel andekad ja toetust väärt, vaid jääme ühtede ja samade sangarite juurde.

Ja mis mõõdupuu järgi me neid üldse valime?“ lausub Maria.

tüdruk saksofoniga, kes tema juhendamise all õide puhkes,“ lausub Maria. Nüüd on neid terve armee ja tuleb vaid juurde. „See tõestab, kui oluline on maailmatasemel õpetamisel juhendaja. Minu käest küsivad paljud muusikaajakirjanikud, et kuidas on nii, et Taanist tuleb nii palju naissaksofoniste. Sellepeale küsin vastu, aga kuidas on nii, et Norrast tuleb nii palju häid meestuubamängijaid? Niisiis, asi pole soos, vaid juhendajates, ja neid peab noorel muusikul olema palju,“ räägib Maria.

PILLIGA ÜHEKS

Maria jaoks algas kõik siiski klaverist. Esimesed arglikud helid meelitas ta pillist välja Kuressaare muusikakoolis. „Mõni inimene on õnnistatud juba väga väikesest peale teadmisega, milline on tema tee ja huvi. Mina tean sünnist saati, et minust saab muusik,“ kirjeldab

Maria oma kirge veidi liialdades, aga annab sellega väga selge sõnumi, et alternatiivi muusikale ta ei vajanud. Kummatigi polnud tema peres muusikuid ega kas või väikestki viisi muusikaga seotud inimesi. Nii pole ka Marial halli aimugi, kust muusikakirg temasse imbus.

Millisest pillist heli välja tuleb või kuidas ta muusikat üldse teeb, polnud alguses üldse tähtis, peaasi et oleks muusikat. Kõigeks selleks sobis väga hästi ka klaver. Aga kui mõned aastad hiljem saadeti Gotlandi muusikakoolist värskelt taasiseseisvunud Eestisse abisaadetis erinevate pillidega, sealhulgas saksofon, käis teismelise Maria sees krõks. „Ma polnud saksofoni näinudki. Oma pilli äratundmine on ju nii isiklik. Minu jaoks oli see nagu vastsündinu ja imetamine – see ema ja lapse vahel toimuv „ühinemine“, ma teadsin kohe, et saksofon on õige,“ naerab Maria. Ja nii imeline kui see ka ei tundu, puhkpilli puhumine, õigesti hingamine

Maria Faust

ja tunnetus oli Marial algusest peale olemas. Harjutanud on ta muidugi väga palju ja harjutab jätkuvalt, aga see kõik oli tunduvalt lihtsam kui ehk mõnele teisele, kes vägisi pilli taha on istutatud. „Pillimängimisel on mitu etappi: alguses mängib pill sind, siis mängid sina pilli ja mul on nüüd jälle see aeg, kus pill mängib mind. Tegelikult ma polegi enam väga kindel, kes keda mängib. Kui ma pilli kätte võtan, ei ole see enam mina. Mind nagu ei eksisteeri,“ kirjeldab Maria naerdes.

PEHME ALA TUGEVATELE

Mingil põhjusel peetakse muusikaeriala pehmeks spetsialiteediks, mõnel juhul isegi naiselikuks, millega suuri rahasid ei teeni. Erandid välja arvata.

Selles arvamuses on vastuolu – ühtegi teost ei saa teha ega esitada pühendumuseta, aga see nõuab tugevust; samuti on muusika kuulamise mõju tugev, loomisest rääkimata.

„Muusika ning heli on universaalne suhtlusviis ja see eksisteeris kindlasti enne kõne teket. Meie eellastel, enne homo sapiensi kujunemist, olid olemas helisignaalid, ohusignaalidest rõõmusõnumite ja hällilauluni välja. Soov ennast heliga väljendada on inimesele väga loomuomane. Nagu joonistada seinale pühvlikarjad,“ selgitab Maria. Muusika on kõigile arusaadav väljendusviis.

Raha ei saa me sünniga kaasa.

Seetõttu ei pea ma seda ka üldse oluliseks.

„See, et muusikat pehmeks alaks nimetatakse, on pigem poliitiline. Aastaid tagasi oli naisel asja ministriks meie valitsuses vaid kultuuriministrina, mis on eriti mitmekihiliselt misogüünia näide. Esiteks alahinnates kultuuri ja selle olulisust ühiskonnas ja teiseks… noh, selle asjaga vast preili ikka hakkama saab. Mul on hea meel, et Heidy Purga on sellest sunnitud rollist naiskultuuriministrina välja astunud. Ma ei tea, kui paljud inimesed meie valitsuses saavad aru, et näiteks dirigeerida koori ei ole

mingi lapsemäng ja kerge töö,“ kehitab Maria õlgu. Tema arvamus on ühene – kõige alus on pühendumine, olenemata erialast, ja see juba teeb mis iganes alal tegutseja tugevaks.

Loomeinimesed ei tähenda mingit hullunud kodutute kampa. Geniaalset kunsti saab luua ka olemata mentaalselt haige või püksata. „Kultuuriloos sobrades on seda vaest hullu ikkagi pigem vähe. Paljud geniaalsed loomeinimesed on olnud rikkad, pärit normaalsetest peredest. Meil on praegu päevakorral mitmeid loomeinimesi ja nende õiglast tasu käsitlevad vaidlused ja seda täiesti mõistetavalt. Minu meelest on ääretult ebaõiglane orkestrandi palk. Terve elu õppinud-harjutanud, lojaalne oma orkestrile ja siis sa ei teeni ikkagi piisavalt, et võtta laenu, käia kuskil puhkamas ja sinu kallal hurjutatakse, miks ikka sul on vaja seda uut suurt maja? Orkestrant ei lähe kuskile väikest sünnipäeva-keikat tegema, et endal elu sees hoida. See on naeruväärne. Samas, eks me kõik, sealhulgas mina, ju teadsime, mis eriala valisime,“ ütleb Maria.

TAHAN SAMA PALJU KUI

MARIA FAUST

„Me ei pääse üle sellest, et tippkunsti peaks vähemalt osaliselt üleval pidama riik. Ja see on hea, sest annab loomingulise vabaduse. Kõige hullem on see, kui minu kunst või kogu minu loominguline vabadus sõltuks ühe inimese rahast. Ma arvan, et see nn eraraha kaasamine on minu puhul küll välistatud. Ei ole sellist asja, et lihtsalt heast tahtest ja missioonist soetatakse endale kunstikogu. Need on targad ärimehed, kes koguvad endale vara ja seda kogudes ja promodes hind tõuseb,“ arutleb Maria. Muusika kogumine, eriti elus oleva muusiku muusika kogumine ja toetamine ei anna rahakale suurt midagi. „Kas keegi üldse teab, kui palju maksab minu plaadi väljaandmine? Palju! Aga kui palju maksab 4 plaadi väljaandmine, mis on praegu päevakorral?“

Aga mida rahastaja selle eest vastu saab? Suure au?! Maria arvates on tema kui helilooja ja saksofonisti roll olla filter. Filtreerida seda aega ja kohta, kus me elame. „Kui keegi ütleb helilooja kohta „ta oli oma ajast ees“, siis tegelikult tähendab see, et helilooja oli ja elas oma ajas, aga kõik ülejäänud olid lihtsalt maas. Nagu nende võrdõiguslikkuse teemadega. Loodetavasti mu muusika kõnetab ka pärast minule antud aega, võibolla see toob siis juba sisse, aga selleks ajaks on surnud ka metseen

Maria Faust

ja teispoolsusesse oma kunstikogu kaasa ei saa võtta.“

Väga paljud jõukad arvavad, et kunstnikud tegelevad tilu-liluga ja on raha eest nõus mida iganes tegema. „Kui minu jaoks oleks raha oluline, siis ma oleks kõike, ka muusikat, hoopis teistmoodi teinud,“ ütleb Maria.

Maria lükkab jõuliselt ümber väite, et muusikud valivad teadlikult kehvema elu. „Suured muusikud ei ole kunagi olnud külmetavad kunstnikud. Mina ei ole külmetav kunstnik. Vähemalt mitte hetkel, aga ma annan endale väga hästi aru, et minu olukord võib nipsust muutuda. Loomeinimeste ja vabakutseliste probleem seisneb ka selle töö loomulikus ebastabiilsuses. Ma ei tea, kas minult ka aasta pärast midagi tellitakse. Kas ma suudan

Ma pole kindel, kas minust oleks saanud selline muusik, nagu ma praegu olen, kui

ma oleksin jäänud

Eestisse.

selle raha eest üüri maksta? Kas minu vanuses muusikut laval näha üldse tahetakse? Trendid muutuvad kogu aeg, peale tuleb tohutult uut muusikat. Konkurentsis püsimine on üks asi, aga see kiirus… minu ajal on muusikaäris muutunud drastiliselt palju asju,“ ütleb Maria.

Tema pole tõesti külmetav kunstnik. Kirg, pühendumus ja töökus on viinud Maria majanduslikult hästi hakkama saavate muusikute sekka. „Ma ei ole vist odav, aga ma ei küsi esinemise eest ka üle mõistuse kõrget hinda. Olen kuulnud, et mõni esineja tahab palga läbirääkimistel, et makstaks sama palju kui

Maria Faustile,“ muigab ta.

Aga tasu on alati läbiräägitav ja kompromisside summa. Kui tellimus on Mariale väga mokkamööda, võib ta oma tasu ka tellijale sobivaks langetada. Hind pole kivisse raiutud, nagu öeldakse.

Maria arvab, et tasakaalu ja võrdsuse hindadesse tooks tasude avalikustamine. „Siis

jääks ära ka see, et näiteks tagasihoidlikule, aga väga andekale muusikule makstakse vähem. Kasutatakse ära tema tagasihoidlikkust.“

„MIDA SA NIHELED!?“

Maria ütleb väikese irooniaga, et ta on siiski vaid naismuusik. „Ja naismuusikule pole kõik sama lubatud, mis meesmuusikule. Ning see, et üldse kasutatakse liitsõnas sugu, on lihtsalt harimatus. Neid asju ei võta ma juba ammu isiklikult,“ lööb Maria käega. Seevastu hetk enne üht Eesti suurt ja kuulsat kontserti, kus produtsent ta läbi sõimas, võttis ta isiklikult. „Mulle on üks produtsent, naisterahvas muide, öelnud just enne lavale minekut, et mida sa niheled, sind on lihtsalt vastik laval vaadata. Huvitav, kas ta oleks seda Andres Mustonenile või Vaiko Eplikule ütlema läinud?“ lausub Maria.

Hetki, kus enda valu ja solvumist teiste peal välja elatakse, on kahjuks terves maailmas, ka Eestis. „Neid inimesi, kes piltlikult öeldes seisavad jalad harkis värava ees ja ei kavatsegi sind sisse lasta, on päris palju. Ja lihtsalt sellepärast, et tal on sinuga mingi isiklik kamm. Näen seda praegu ühe oma hea Eesti sõbra peal. Igasugu auhinnad ja tunnustused, eriti rahalised, külvavad väikeses kohas palju vimma. Mõni muusik on seda kohe kindlasti väga väärt, aga millegipärast nagu ei saa ega saa,“ räägib Maria. Auhindade jagamine on niigi väga subjektiivne, aga kui sellele kleebitakse külge veel isiklik vimm, muutub olukord eriti ebaõiglaseks. „Ja see ei puuduta ainult muusikuid.“

PAARKÜMMEND AASTAT TAANIS

„Ma pole kindel, kas minust oleks saanud selline muusik, nagu ma praegu olen, kui oleksin jäänud Eestisse,“ mõtiskleb ta. Sajandivahetusel hakkas Maria sisetunne kõvasti koputama. Ta oli just sisse astunud konservatooriumi puhkpillorkestri dirigeerimise erialale, sest Eestis muud suurt valikut polnudki, aga sees mässas džäss. „Sajandivahetusel polnud siin veel korralikku džässikõrgharidust. Siin õpetasid džässi inimesed, kes tegelikult ei teadnud, mida nad õpetavad. 90ndad oli aeg, mis vihkas kunsti ja armastas haltuurat. Kõik need päkapikudiskod… Noore naisena oli mul siin väga raske,“ meenutab Maria. Dirigeerimise vastu polnud tal midagi, aga õpe pühendus siiski vaid klassikalisele muusikale ja see ei pakkunud piisavalt

EI OLE KÜLMETAV KUNSTNIK

Maria tunnistab, et on olnud aegu, kus ka tema küsis kõvasti madalamat tasu, kui tema töö oleks võinud maksta. „Ma ei ole enam noor, oma karjääri alustav muusik. Minu muusika kvaliteeti kinnitavad muusikud, kes tahavad minuga töötada, publik ehk välja müüdud kontserdid, mõned auhinnad, huvitavad tellimustööd, aga eelkõige mingisugune sisemine küpsus. Ma ei ole külmetav kunstnik, vähemalt mitte hetkel,“ ütleb ta.

rahuldust. Süttinud džässituluke ei andnud enam asu.

„Puudu oli…. Mina olen improviseerija ja ma soovisin oma muusikat ise esitada ja ise kirjutada,“ tunnistab ta. Maria mainib hea sõnaga oma toonast õpetajat Kustas Kikerpuud, kes teda toetas ja aitas. Aasta hiljem pühkis ta kodumaa tolmu jalgelt ja läks Taani Esbjergi konservatooriumi altsaksofoni ja džässi erialale õppima.

TUNNUSTUS TÕSTAB

Maria oli napilt üle kahekümne, kui kohvrid pakkis ja sõnagi võõrkeeli oskamata Taani kolis. Algus oli raske, aga sealne muusikaõpetus ja suhtumine andis tüdrukule kõvasti indu juurde. Taanis rühkis ta kuni doktorikraadini välja ning nõustus kuus aastat ka andekaid

noori muusikuid ise õpetama. „Ma olin kuus aastat õppejõud Taani rütmimuusikaakadeemias ja praegugi valikaine õpetajana endiselt aeg-ajalt olemas. Seal olles sain aru, et heli loomist päris õpetada vist ei saagi. See oskus kas on või pole,“ lausub Maria. Kogemusest teab ta nüüd, et õpetaja ülesanne on vaid aidata ja lükata õpilast õiges suunas, võibolla isegi maha kustutada mõned üleliigsed noodid, aga looming peab tulema ikka õppija seest. Maria on näinud mitmel korral, kus harjavarrest on tulnud ka pauk ja see on teda eriti rõõmustanud. Tänaseks on Marial viis Taani muusikaauhinda ja linnukesed siristavad, et sellel aastal tuleb neid veel juurde. „Sel aastal kandideerin Taanis kahes kategoorias: aasta džässmuusik ja aasta alternatiivmuusika album,“ täpsustab ta. Varem ei pidanud Maria tunnustust kuigi tähtsaks, tore oli muidugi, et keegi märkas,

sest nagu ta ise ütleb, ei taha olla üksik siil metsas, ja loomistung oli suurem kui kuldsed karikad. „Aga nüüd hindan ma neid kõrgelt, sest ma tean, kui tohutu töö ühe plaadi taga tegelikult on, kui suur on konkurents, Taanis tuleb igal aastal välja umbes 260 džässiplaati, ja kui keegi seda märkab ja tunnustab, on see väga tore,“ tunnistab ta. Ka kodumaal on Mariat märgatud. „Mul on mitmeid EMA (Eesti Muusikaauhinnad) nominatsioone ja 2021. aastal võitsin ka EMA aasta džässalbumi tiitli. Muuseas, mu kontserdid on tihti välja müüdud ja film „Machina Faust“ oli Eesti parim dokfilm!“ rõõmustab muusik.

HILINE ÕITSEJA

„Tähtis on leida üles ka hilised õitsejad. Ka mina olen üks selline. Ja miks? Sest ma ei olnud õiges kohas. Ja nende hiliste õitsejate leidmiseks ongi vaja ületootmist, et leida üles need üksikud kõvad tegijad. Eesti on väike ja seetõttu on meil vähe tippe. Kaasa aitaks ka õppeasutuste erinevad suunad. Näiteks Viljandi pakuks midagi muud kui Tallinn jne,“ arutleb Maria.

Tagasi Eestisse tulemise ja siin ehk ka õpetamise peale on Maria mõelnud, aga seni pole olnud veel õige aeg. „Mina armastan pühendumist ja kõik suured asjad nõuavad äärmuslikku

pühendumist. Siia tulemiseks peaks mul olema ka ees tiim ja usaldus, aga hetkel pole veel vist õige aeg,“ avaldab Maria. Missioonitundest peab Maria iga aasta suviti muusikalaagrit Saaremaal.

Maria hinnangul võib tänapäeva muusik olla edukalt juurtetu. „Minu muusika ei kinnitu juba ammu ainult eesti kultuuri. Minu inspiratsiooniks on inimese emotsioonid ja psühholoogiline pool, kinnitun sellele. Seda enam, et inimesi on ju igal pool.“ Ta ei pea ennast maasoolaks, aga see ei tähenda, et tal poleks kuuluvustunnet ja et ta ei oleks oma kodumaale lojaalne. „Minu kunsti huvides on parem olla vahel, peal, kõrval, mitte kinnitatud,“ selgitab ta.

MARIA FAUST JA

SOINTI JAZZ ORCHESTRA

Maria Faust ja Sointi Jazz Orchestra on publiku ees 13. veebruaril kell 19 Jõhvi kontserdimajas, 14. veebruaril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 15. veebruaril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis

Maria Faust

Sointi Jazz Orchestra

Maailmamuusika

ESTONIA KONTSERDISAALIS

Kevadhooajal alustab Eesti Kontsert uue kontserdisarjaga, mis pühendub maailmamuusikale. Aplaus teeb ülevaate, kuidas uus kontserdisari sündis ja mida see endast kujutab.

Tekst: RUTH ALAKÜLA I Fotod: ARON MATTSSON, SEBASTIEN MORITZ, PRESSIMATERJALID

Ehkki maailmamuusika ehk world music kui termin on suhteliselt uus, laiemalt kasutusele võetud eelmise sajandi 80. aastatel, on sisu selle mõiste taga väga vana.

Väljendi world music võtsid kasutusele muusikaprodutsendid, et kirjeldada kogu muusikalist paletti väljaspool Briti ja Põhja-Ameerika popja folktraditsioone. Niisiis on tegu erakordselt

laiahaardelise valdkonnaga, mis on aasta-aastalt üha enam toetust ja kuulajaid kogunud. Sel hooajal on esmakordselt ka Eesti Kontserdi kavades kompaktne maailmamuusika kontserdisari, mis toob kolmel õhtul Estonia kontserdisaali põnevad esinejad Malist, Marokost ja Rootsist. Mõned kontserdid rõõmustavad kuulajaid ka Tallinnast kaugemal. Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit

Ballaké Sissoko

Kangron, kes on pikalt elanud Londonis ja osa saanud sealsest kirjust kontserdielust, põhjendab uue festivali sündi nii: „Olen juba pikemat aega tundnud, et võrreldes maailma kontserdisaalidega on meil maailmamuusika osa täitmata. Kui vaadata Londoni Barbicani ja Royal Albert Halli või ka Pariisi Filharmoonia ja Berliini Filharmoonia kontserdikavasid, siis neisse saalidesse kutsutakse esinema mitte ainult klassikalisi orkestreid, pianiste, viiuldajaid, vaid seal on esinejate ring ja žanriline mitmekesisus laienenud tänu publiku nõudmisele. Maailmamuusika kontserdid on üldiselt sellised, kuhu kuulajad hea meelega tulevad, sest esinejatel, kes on enamasti kaugelt, on teistsugused, eksootilised pillid, teistsugune pillimängu traditsioon. Oma olemuselt on maailmamuusika ju rahvamuusika. Meiegi oleme maailmamuusika mõttes väga erilised. Meil on väga pikk regilaulu traditsioon, mahukad rahvamuusikakogud, Veljo Tormis on ka maailmamuusika.“

Kui nõukogude ajal vaatas klassikalise muusika kogukond suurtele rahvamuusikaorkestritele ja ansamblitele pigem eelarvamusega, siis viimase 30 aastaga on suhtumine märgatavalt muutunud. Viljandi Pärimusmuusika festival on palju ära teinud meie maailmapildi avar-

damiseks, Trad.Attack!, Maarja Nuut ja Duo Ruut teevad ilma ka Eestist kaugemal ning Eurovisioonilegi saatsime Hiiu kandleid mängiva duo Puuluup.

Tegelikult näitas inimeste väga suurt huvi kaugete muusikakultuuride vastu juba Peeter Vähi korraldusel toimunud festival Orient, mille

Katsetustes

peab olema julge, samas on kindlasti küsimus hea maitse piiris.

säravad esinejad tõid Estonia kontserdisaali puupüsti rahvast täis. Ja kuigi see saal seostub eelkõige akadeemilise klassikalise muusikaga, on Maarit Kangron veendunud, et sellise festivali korraldamine pole vastuvoolu minek.

„Katsetustes peab olema julge, samas on kindlasti küsimus hea maitse piiris. Kontserdisaali

Driss El Maloumi trio

Maailmamuusika

õhustik jääb ju alati akadeemiliseks, siin on need kindlad paksud seinad, need ajaloolised toolid ja kõik see, mis on meie mälus, mida me oleme siin eelnevalt kuulnud, mida oleme harjunud kuulama. Aga, kui aeg-ajalt astuda sellest harjumuspärasest olukorrast välja, rikastada seda kõlapilti, lubada sellesse ruumi ka teisi esinejaid – ma leian, et selles ei ole küll midagi halba. Loomulikult oleme valinud just sellised inimesed, kes tahavad kontserdisaalis esineda. On ju ka neid maailmamuusikuid, kes akadeemilises saalis ei esine. Meie sarjas astuvad publiku ette tõelised virtuoosid, kellel on väga lai koostöövõrgustik ja kogemus,“ räägib Kangron.

Näiteks Ballaké Sissoko, kes on pärit kaugest ja huvitavast riigist Malist, astub üles oma sooloimprovisatsioonidega. Teda peetakse üheks maailma parimaks koramängijaks. „Kora on eksootiline kahekümne ühe keelne instrument, mis meenutab nii harfi kui ka lautot ja mis oli laialdaselt levinud Lääne-Aafrika suulist pärimust kandvate jutuvestjate seas. Ballaké Sissoko alustas koramängu oma isa Djelimady Sissoko juhendamisel ning on tänaseks jõudnud ka Berliini Filharmoonia lavale,“ rõhutab Maarit Kangron.

Eelmisel aastal esines Sissoko Pariisi Raadio kontserdisaalis, kus osales solistina Liibanoni helilooja Zad Moultaka korakontserdi esiettekandel. Temast on tehtud ka film „Ballaké Sissoko: Kora tales“ (2023, Oléo Films), mille loojad on nimekad dokumentalistid Lucy Durán ja Laurent Benhamou. Sissoko on mänginud Maroko udivirtuoosi Driss El Maloumiga, kes

MAAILMAMUUSIKA

SARJA KONTSERDID

Duo Rydvall-Mjelva 18. veebruaril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis

Driss El Maloumi trio 19. veebruaril kell 19 Pärnu kontserdimajas ja 20. veebruaril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis

Ballaké Sissoko. Mali muinasjutt 19. veebruaril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis

tuleb Eestisse koos oma trioga. Driss El Maloumi on Agadiri konservatooriumi õppejõud ja teda seob pikaaegne koostöö katalaani muusiku Jordi Savaliga.

Ka Eesti laval sünnib koostöö erinevate muusikaliste maailmade vahel, sest koos Maroko muusikutega on laval Eesti keelpillikvintett, koosseisus Kaija Lukas (viiul), Marlis Timpmann (viiul), Karin Sarv (vioola), Villu

Tahame pakkuda seda, mida publik soovib kuulata-vaadata, aga loomulikult soovime

seda teha läbi oma filtri või prisma.

Vihermäe (tšello) ja Peedu Kass (kontrabass). Kõlab muusika Maloumi verivärskelt albumilt „Details“, kus inspiratsiooni on kogutud argielu tähtsusetuna näivatest detailidest, nagu päikesetõus, hommik, hääbuv vihm. „See on väga põnev koostöö, sest erinevate žanrite lõikumine-lõimumine, erinevate kultuuride omavaheline kokkupuude tekitab sinna vahele uue ja teistsuguse mõttemaailma,“ ütleb Maarit Kangron.

Kolmas esineja on Erik Rydwalli Rootsist, kes on oma muusikaga ehk kõige lähemal sellele, mida oleme harjunud siin saalis kuulama. On ju Skandinaavia, eriti rootsi kultuur meile tuttav ja lähedane. Me tunneme nendega suurt vendlust või tahtmist olla nagu nemad. Erik Rydwalli pill on nyckelharpa. Vanamuusikud ja rahvamuusikud vaidlevad siiani, mis selle pilli nimi siis eesti keeles õieti on. Igal juhul on nyckelharpa Rootsist pärinev keelpill, mida mängitakse poognaga, aga mille helikõrgusi saab klahvidega muuta.

„Erik Rydwalli avastasin internetiavarustest. Kuulasin tema täiesti fenomenaalseid Bachiesitusi, mida ta on sellel pillil teinud – need vaimustasid mind jäägitult. Jõudsin arusaamisele, et Rydwall sobiks väga hästi meie saali. Ta esitab muusikat, mida oleme harjunud siin kuulma, tema mängib seda lihtalt rahvapilliga,“ ütleb Kangron.

Erik Rydwalli esineb Eestis koos norra muu-

siku Olav Luksengård Mjelvaga, kelle instrument on Hardingeri viiul. Duo Rydvall-Mjelva on aastaid koos mänginud, nende esimene ühine album „Isbrytaren” ilmus 2013. aastal ja sai kohe kriitikutelt kõvasti kiita. Sestpeale on duo esinenud paljudel suurtel muusikafestivalidel ja andnud oma hääle ka suurtele eepilistele filmidele nagu „Sõrmuste isand“, „Loki“ ja „Sõjajumal“.

„See on nii huvitav maailm, tundub, et peame rohkem kutsuma selliseid esinejaid ka Eestisse. Ja kui me püüame maailma kontserdisaalidega võrdväärsed olla oma programmides,

siis see on asi, mida tuleb teha,“ ütleb Maarit Kangron.

Aga kas Eesti publik on valmis selleks, et tulla siia saali maailmamuusika kontserdile?

„Tahame pakkuda seda, mida publik soovib kuulata-vaadata, aga loomulikult soovime seda teha läbi oma filtri või prisma. Meie sari on esialgu väike, ainult kolm kontserti. Aga kindlasti aitab see avatust hoida ja arendada ja näitab, et Estonia kontserdisaali seinte vahele sobib igasugune hea muusika,“ kinnitab Maarit Kangron.

Duo Rydvall-Mjelva

TUHANDED KILOMEETRID

EESTI KONTSERDI TEENISTUSES

Malbe naeratusega Eesti Kontserdi haldusjuht Arno Jevgrafov on raudse närviga mees. Pole ka ime – tema vastutada on kõikide Eesti Kontserdi hallatavate majade hooldus ja turvalisus, hangete õiguspärane korraldamine, aga ka iga-aastase suursündmuse, Saaremaa ooperipäevade tehniline juhtimine.

Tekst: VEHO EESTI I Fotod: VEHO EESTI

See kõik nõuab tohutult koordinatsiooni, detailitäpsust ja mis kõige olulisem – kohalolekut. Arno kohta võib öelda, et elu möödub ratastel –kuus koguneb töiseid maanteesõite kuni 7000 kilomeetrit. Autot oma teiseks koduks pidav Arno on Mercedes-Benzi ustav sõber juba aastast 2010 – just nii kaua on ta keeranud selle Saksa premium-tootja erinevate mudelite rooli.

HALDUSJUHI TAVALINE

TÖÖPÄEV: LAHENDUSED

SÕIDU PEALT

Arno alustab päeva harva ühe ja sama laua taga – kontserdimajad Tallinnas, Jõhvis, Pärnus ja Tartus nõuavad pidevat kohaolekut. Et aega kasulikult kasutada, kulgevad sõidud telefoni teel erinevaid tööolukordi lahendades ja partnerite ning töötajatega suheldes, vahel tuleb ka tee ääres peatuda ja arvutis tööd teha. „Mul on autos olemas kõikvõimalikud töövahendid, tihti on kiireloomulisi muresid, isegi öösiti, mida tuleb minna ise lahendama ja selleks peab alati olema autos kõik vajalik avariitööde teostamiseks,“ naerab ta. Arno vastutada on ka eriprojektide ja kontsertide tehniline nõustamine, tihtipeale ongi vaid temal vastus kõigile tehnilistele küsimustele – alates valgustusest kuni lavatehnika väiksemate detailideni. „Alustasin firmaürituste korraldajana Jõhvi kontserdimajas,“ meenutab Arno. „Vastuvõtud, konverentsid, jõulupeod. See andis kõva kooli!“ Ta on nüüdseks olnud ürituskorralduses tegev juba 19 aastat ja näinud selle aja jooksul kardinaalseid muutusi nii seadustes, hankimise korras, turuolukorras kui ka tehnilistes lahendustes. „Aina rohkem kasutatakse LED-ekraane, projektoreid ning erinevaid tõstemehhanisme, mis teevad laval toimuva palju keerulisemaks – ja ka ohtlikumaks. Ka publik on aina teadlikum ja nõudlikum. See tähendab, et meiegi peame senisest rohkem keskenduma publiku turvalisusele, mugavusele, heli ja teeninduse kvaliteedile. Iga aastaga lisandub detaile, millega pean arvestama,“ arutleb Arno.

OOPERIPÄEVADE VEDAJA

Üks Arno südamelähedasemaid projekte on Saaremaa ooperipäevad, kus ta on aastaid tegutsenud tehnilise juhina. Igasuvine festival meelitab Saaremaale tuhandeid külastajaid ja Arno ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik

tehnilised ja haldusküsimused oleksid lahendatud. Alates heli ja valguse kooskõlastamisest kuni väikseimate lavadetailide paigalduseni on Arno seal, hoolitsedes, et ooperikunst jõuaks publiku ette veatult. Festival ühendab tema jaoks nii tehnilise väljakutse kui ka vahetu kontakti kõrgkultuuriga. Arno sõnul on ooperipäevade korraldamine nagu orkestri dirigeerimine – kõik peavad koos töötama, et tulemuseks oleks midagi kaunist ja meeldejäävat.

Ooperipäevad kestavad vaid nädal aega, aga tehniliselt on see nii suuremahuline projekt, et vajab aasta läbi tööd, tegemist ja stabiilset süvenemist.

„Ooperipäevad kestavad vaid nädal aega, aga tehniliselt on see nii suuremahuline projekt, et vajab aasta läbi tööd, tegemist ja stabiilset süvenemist,“ selgitab Arno. Aina rohkem tuleb tähelepanu pöörata keskkonnasäästlikkusele, päästeameti või omavalitsuse nõuetele, üldisele heakorrale, alltöövõtjate lepingutele. Väga palju on muutunud ürituskorralduse seadused nii Euroopa kui ka Eesti tasandil. Festivali

korralduses on nüansse nii palju, et publik ei oskaks enamikule neist isegi mõelda. „Aga kui publik märkab välist muutust paremuse poole, on meeskonnaga eriti tubli töö tehtud,“ tõdeb Arno.

KOOSTÖÖ MERCEDESEGA

ALGAS PETERBURI JAANI KIRIKUST

Esimene Mercedes-Benz jõudis Eesti Kontserdi käsutusse aastal 2010, kui ehitati Peterburi Jaani kirikut ja Arnol oli vaja pidevalt objektide vahet sõita. See Mercedes-Benz Viano oli esinduse demoauto, millega Arno läbis ühe aastaga 145 000 kilomeetrit. „Selle autoga juhtus mul lõpuks Peterburis liiklusõnnetus, mille tagajärjel oli auto esiosa tugevalt vigastatud,“ meenutab Arno. „Politsei abiga sidusime radiaatori ja muud purunenud detailid koormarihmadega mootoritalade külge, paigaldasin purunenud velje asemel varuratta ja sõitsin Tallinna tagasi. Kui esinduses autot remontima asuti ja nähti vigastuste suurust, oli kõigi imestus suur, et auto oli kõigele vaatamata suuteline mind 380 kilomeetri kauguselt koju tooma.“ Siis ja ka korduvalt hiljem on Arno saanud veenduda, et Mercedes on turvaline ja töökindel.

Veho on võtnud südameasjaks eesti kultuuri toetamise. Koostöö Eesti Kontserdiga algas aastal 2010 ning kestab erinevates sponsorlusvormides tänaseni. Veho on Eesti Kontserdi ametlik autopartner – nende sõidukipargis on kaheksa MercedesBenzi sõidukit ruumikatest Sprinteritest täiselektrilise mahtuniversaali EQT-ni.

Koostöö Mercedes-Benzi maaletooja Vehoga jätkub katkematult tänini – erinevaid kolmeharulist tähte kandvaid sõidukeid on täna Eesti Kontserdi autopargis kaheksa, nende seas nii sõiduautod kui ka tarbesõidukid. Kõik autod sõidavad täpselt hooldusvälba alusel, on olnud vaid üksikuid tagasikutsumisi detailide parendamiseks või turvalisuse tõstmiseks. „Oleme pidevalt teel, nii et autopartneri valikul oli töökindlus minu jaoks esmatähtis kriteerium. Alates meie koostöö algusest Mercedesega pole mitte ükski auto jäänud rikkega maanteele,“ kiidab Arno. „Loomulikult on minu õnn ning rõõm ka meie tublid bussi- ja autojuhid, kes hoiavad autosid nagu enda omi.“

TÕELINE BRÄNDISAADIK

Kilomeetrite mõõtmine on Arno jaoks oskus omaette – tema igapäevane töökoormus on justkui pidev logistiline väljakutse. Kuidas jõuda õigeks ajaks punktist A punkti B nii, et jaksu jääks ja töö saaks tehtud? Tema MercedesBenz V-klass on siin tema truu kaaslane, pakkudes talle turvalisust ja töökindlust, mida nii pikkade vahemaade läbimisel vaja on. Arno sõnul on V-klass ideaalne valik inimesele, kes vajab samal ajal nii mahukust kui ka ergonoomilisust.

„Multifunktsionaalsus ja mugavus on minu töös lausa võtmesõnad, ning Mercedes-Benzi töökindlus aitab mul jõuda igale poole, kus mind vaja,“ ütleb Arno. „Oma ametis olen aru saanud, kui oluline on näiteks mugav istmete klappimise või kiireemalduse võimalus – igasse autosse pole võimalik mahutada 6–8 inimest ühel sõidul ja kahte kontrabassi ning muid instrumente ning tehnikat järgmisel. V-klassi ringiseadistamise lihtsus on siinkohal asendamatu.“

Aastaid Mercedestega sõitnuna on ta ka omamoodi brändisaadik, jagades sõidukogemusi ja näpunäiteid kolleegidele ja sõpradele. „Kui oled iga päev nii palju teel, hakkad väikseimaidki omadusi hindama,“ lisab ta. „Minu arust on V-klass üks õnnestunumaid autosid Mercedes-Benzi mudelivalikus, see ühildab kõik head omadused – mugavuse, turvalisuse, kasutuslihtsuse, multifunktsionaalsuse ja kvaliteedi.“

Aastate jooksul on Arno sõitnud nii mitmete erinevate Mercedese mudelitega, et oskab une pealt eelised välja tuua. Enda jaoks olulisimana toob ta välja 4MATIC neljarattaveo ja turvaliselt ning loogiliselt toimiva veoskeemi. „Minu V-klassil on suurepärane läbivus iga

ilmaga väga erinevates teeoludes nii linnas kui ka maanteel. Tänu pikemale teljevahele on teelpüsivus isegi parem kui sõiduautol – kui pead sõitma lumesajus ühest Eesti otsast teise ja tagasi, õpid seda hindama,“ naerab Arno. Teise detailina rõhutab ta aga kvaliteetset helisüsteemi – Burmesteri kõlarite helikvaliteet on tema arvates juba kontserdisaali vääriline. „Kuna heli on nii hea, on uuel tasemel ka telefoniga rääkimise võimalused – jällegi üks detail, mis minu töös on määramatu tähtsusega,“ lisab ta.

TULEVIKUPLAANID

LOGISTIKAS

Tänaseks on igapäevane logistikamaailma keerukus, kontserdikorralduse ülesanded ja haldustööde argipäev teinud Arnost suurepärase probleemilahendaja. Armastus tehnika vastu on seadnud tema ette ka uudse ülesande – kas ja kuidas viia Eesti Kontserdi autopark üle elektrile? „Logistikavajadused sõltuvad palju meie kontserttegevuse mahtudest. Täna on meie kasutuses näiteks täiselektriline MercedesBenz EQT. Kuna see auto täidab ülesandeid linnasiseselt, sobib see oma funktsionaalsuselt hästi. Müra on väiksem, lisaks on ta kärme liikumisega ja mugav linnas toimetamiseks,“ kiidab Arno. Eesti Kontserdi ülejäänud sõidukitel on päevased läbisõidud üle 400 kilomeetri,

nii et täies mahus veel elektrisõidukitele üle minna ei ole otsustatud – kiire graafik ei võimalda enamasti laadimiste jaoks aega leida. Viimasel paaril aastal on aina enam lisandunud ka pikki sõite mööda Euroopa kiirteid, käidud on Prantsusmaa rannikul ja Roomaski. „Tehnoloogia areneb aga kiiresti, nii et lõpuks

Armastus tehnika vastu on seadnud tema ette ka uudse ülesande –kas ja kuidas viia

Eesti Kontserdi autopark üle elektrile?

on üleminek elektrile ainult aja küsimus,“ kinnitab Arno. „Meie jaoks on oluline, et autopargi haldus oleks võimalikult muretu ja seetõttu oleme tänulikud Veho meeskonna valmidusele toetada, aidata ja hoida meid turvaliselt liikumas!“

Kava 2025

Peaesineja DAEGU OOPERITEATER (Lõuna-Korea)

TEISIPÄEV 22. JUULI

KELL 20 Kuressaare lossi ooperimaja

Yun Isang • SIM TJONG

KOLMAPÄEV 23. JUULI

KELL 20 Kuressaare lossi ooperimaja

C. W. Gluck • ORPHEUS JA EURYDIKE

NELJAPÄEV 24. JUULI

KELL 20 Kuressaare lossi ooperimaja

KOREA TANTSUGALA

REEDE 25. JUULI

KELL 20 Kuressaare lossi ooperimaja

G. Puccini • MADAMA BUTTERFLY

KELL 23 Kuressaare lossihoovi kesköösalong Kesköösalong OPERA ROYAL

LAUPÄEV 26. JUULI

KELL 20 Kuressaare lossi ooperimaja OOPERIGALA

KELL 23 Kuressaare lossihoovi kesköösalong Kesköösalong OPERA ROYAL

PÜHAPÄEV 27. JUULI

KELL 14 Kuressaare lossi ooperimaja

Lastemuusikal SAABASTEGA KASS

Koostöös MTÜ-ga Ooperiga Söbraks

Kingi muusikaelamusi!

Kinkepiletite eest saab osta Eesti Kontserdi korraldatavate ürituste pileteid. Kehtivus üks aasta alates ostuhetkest.

Osta Eesti Kontserdi kinkepiletid eestikontsert.ee või piletilevi.ee

Kinkepiletid väärtuses 10 €, 20 €, 30 €, 50 €