Arvo Pärdi tintinnabuli mõju ja tähendus

Arvo Pärt 85

Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika kõnetab kuulajaid üle maailma – vahetult ja isiklikult. Köidab selle eripärane, ilmeksimatult äratuntav ülemhelide- ja järelkajarikas ruumirohke kõla.

Tekst: KAIRE MAIMETS, muusikateadlane I Fotod: BIRGIT PÜVE (ARVO PÄRDI KESKUS)

Samuti lummab tema muusika vaiksel häälel, mõõdukalt ja väljapeetult, kuid sisendusjõuliselt „kõnelemise” viis. Seejuures on kujundid, millega kirjel- datakse Pärdi muusika kuulamiselamusi, hämmastavalt sarnased. Esile tõusevad ilu, vaikuse, rahu, kirkuse, puhtuse, süütuse, lohutuse ja lootusega seotud tundesõnad; jumaliku, ebamaise, igavikuli- suse, pühaduse ja eksistentsiaalsete või kõlbeliste väärtustega seotud mõisted (armastus, siirus, empaatia); aimdused millestki, mis kuulub või osutab ’kuhugi mujale’ ajas (’iidne’, ’ajaülene’), ruumis (’kaugel eemal’, ’sügaval sisimas’, ’teispoolsuses’) ja vaimus (meditatsioon, hällilaul, unenägu) ning mis tekitab ’nostalgilist igatsust’ ja ’tagasipöördumissoovi’.

Kuidas saab üks muusika vahendada nii paljudele kuulajatele sedavõrd sarnaselt sõnastatud tähendusvälja? Et seda mõista, tuleb veidi rääkida muusikast üldiselt – sellest, kuidas ta „töötab”.

MUUSIKA KUI KOMMUNIKATSIOON

Muusika on inimestevaheline ja inimese endasi- sene kommunikatsioon, ühtaegu nii meedium kui ka sõnum. Ja kuna muusika on inimlooming, on tema „sõnum” ühelt poolt seotud inimese psühhofüüsi- lise olemise ehk hinge, vaimu ja kehaga ning teisalt selle konkreetse aegruumilise kultuurikonteksti ja ühiskonnaga, kus muusikat luuakse, kogetakse, kasutatakse.

Muusikat ja inimeseks olemist on võimalik kir- jeldada ühiste näitajate alusel. Kuna muusika on ajas kulgev kunst, on ta kirjeldatav liikumisena. Igal liikumisviisil, nt sammumine, hüppamine, kii- kumine, on oma iseloomulik rütmiprofiil ja tempo, mis suhestub inimese pulsi, südamelöökide sageduse ja hingamise kiirusega. Nii seostame muusikalist tempot ja liikumist iseenda samalaadse kulgemis- viisiga ja sellega kaasnevate tundmustega. Mida aeglasem on muusikapala tempo, seda rahulikumat, süvenenumat, introspektiivsemat tähendust väljendab meile see muusika, sest selliselt tunneme end ise „aeglases tempos” kulgedes. Samas selle, kas aeglases tempos muusika seostub pidulikkuse või leinaga, määravad teised samal ajal kõlavad para- meetrid (valjusaste, laad, tämbrikvaliteet jne) ning mõistagi kultuurilised tõekspidamised ehk rohkem või vähem teadvustatud reeglid selle kohta, kuidas midagi on kombeks väljendada.

Muusika kui miski, mis on tajutav liikumisena, on lahutamatult seotud emotsioonidega, sest emotsioongi on seotud liikumisega. Emotsiooni kogemisega kaasneb füsioloogiline reaktsioon (nt pulsi kiirenemine või aeglustumine) – s.t „liikumine”, mille näitajad me muusikasse üle kanname. Mingi muusikalise liikumise emotsionaalset toonust hin- nates lisandub me enda pulsi, südamelöökide ja hingamise kiirusega võrdlemisse ka meie kõnelemis- ja väljendumismaneer üht või teist emotsiooni kogedes-väljendades: kui oleme erutatud, kõneleme kiiremini ja valjemalt kui tavaliselt (vahel lausa „tulistame” kõnet staccato’s), samuti kõrgemas registris või registreid-helikõrgusi ja näoilmeid kii- resti vahetades, ehk isegi samal ajal kätega vehkides (s.t kaasnevad suuremad žestid) ja pikkade sammu- dega edasi-tagasi kõndides, mis selgelt määrab meie hingamisrütmi ja südamelöökide kaasneva sageduse. Kui kannatame sügava kurbuse käes, kaldume väl- jenduma aeglaselt, vaikselt, venivalt (legato’s), roh- kete pausidega, võib-olla ka ohkeintonatsioonidega, kehaliselt väheliikuvana. Ja üht või teist kirjeldatud emotsiooni väljendavana oleme varmad tajuma ka muusikat, mis oma parameetritelt vastab ühe või teise emotsiooni kineetilis-motoorsele-prosoodili- sele „tervikpaketile”.

Kuid seesugune struktuurisarnasuste vastavus- tel põhinev ülekanne ei ava meile muusika mõist- misel uksi mitte ainult emotsioonide juurde, vaid „kõnetab” ka mõistust ja vaimu. Meie taju „tõlgib” muusikasisesed akustilised muljed rohkemal või

Kuidas saab üks muusika vahendada nii paljudele kuulajatele sedavõrd sarnaselt sõnastatud tähendusvälja?

vähemal määral metafoorseteks muusikavälisteks muljeteks, konkreetsemateks liigutusteks (nt ’aeglaselt ülespoole sirutuv’; ’paitus’, ’koputus’), aistinguteks (nt ’soe/külm’, ’habras’, ’pehme-sametine’), aja- ja ruumikujutlusteks, kõne- ja kõlaassotsiatsioonideks. Nii „tõlkubki” tintinnabuli-teostele eriomane ülemhelide- ja järelkajarikas kõlaväli ’kellaheliks’ ning muusikamaterjali korrastuse selgus, rõhutatud retooriline reljeef, kordused ja kõlasündmuste

Helilooja Arvo Pärdi esimene nõuandja, suurim kriitik ja tugi on tema abikaasa Nora.

mõõdukas tempo „sisendusjõulise, maagilise kõne mudeliks”. 1

Nende metafoorsete muusikaväliste kõlamuljetega käivad kaasas kultuurikogemusest lähtuvad lisaassotsiatsioonid – see, kuidas me neisse kõlamuljena tajutud ideedesse-mõistetesse suhtume. Näiteks kui kellaheli kõlaga kaasneb teadvuses arusaam, et „kelli kuuleb tavaliselt kirikus jumalateenistusel”, saab ’kirikust’ või ’jumalateenistusestki’ osa ’kellaheli’ kõla meenutava muusika tähendusväljast – koos lisaks kõigi nüüd juba nende mõistetega seostuvate tähendusseostega (’usk’, ’lootus’, ’armastus’), hoiakute-väärtustega (’püha’), eksistentsiaalsete või kõlbeliste tõekspidamistega jne.

Seesugused kultuurilised lisatähendused pole enam mitte niivõrd muusika omadus, kuivõrd oma- duste väärtuseline ja mõistmisega seotud aspekt. Niisiis küllastab meie teadvus kõlavad muusikalised struktuurid tähenduslikuks erinevate koodide põhjal – mõned neist on omandatud elust, teised õpitud kultuurikogemusest.

TINTINNABULI-MUUSIKAGA DIALOOGIS

Vahest olete märganud, et hea vestluse käigus kipub vestluspartnerite kõnerütm, -tempo ja -valjus ühtlustuma? Pärdi „sisekaemusliku” muusika kuulamisse süüvimine annab võimaluse peatada hetkeks aeg, pöörata ära ümbritsevast muljeteküllusest, keskenduda ühele, kohal olla. Eks ole see ju eeltingimus enda ja kõiksuse sisse vaatamiseks, refleksiooniks, mis saab toimuda ka ilma sõnadeta.

Tintinnabuli-muusikas on aega ja ruumi. Selle kaudu, kuidas helilooja on kõlavat muusikamaterjali struktureerinud, kujunevad kuulajas aja- ja ruumimul- jed. Pärdi teoseid valitseb mittelineaarse aja mudel, kusagilt kuhugi liikumisillusiooni puudumise või aeg- luubiefektiga „kestev olevik”. See muusika ei „vii”, ei „too”, ei „jutusta lugu” – see „oleb”, nagu ütleksid heideggeriaanid.

Muusikaliselt kujundavad seda muljet ühe läbiva muutumatu kolmkõla kohalolek helitöös, harmoo- nilise tunglevuse puudumine, materjali kordused ja tsüklilised naasmised keskpunkti. Ruumikoordinaate rõhutab ta ülikõrgete ja ülimadalate registrite vastandamise kaudu (nt „Aliinale” ja „Tabula rasa” algused, „Peegel peeglis” klaveriulatus), mida tajumegi reaalselt kõrge ja madala, ülemise ja alumisena. Kui midagi ka toimub samal ajal keskregistris (nt klaveriarpedžod ja keelpillipartii palas „Peegel peeglis”), valitseb muusi- kas läbipaistev, hõre faktuur; lisaks on helidevaheline ala (nn vaikus) eriliselt artikuleeritud (mulje sellest, et on palju „õhku”). Keskregister on üldiselt kõrgus, millel kõneleb inimene. Muusikamaterjali puudumine selles registris (nt Charles Ives’i teose „The Unanswered Question” algul) seostub pigem „ilma inimeseta” ruumiga.

Sama kehtib muusikalise materjali puhul, mida pole võimalik lihtsasti järele laulda – mille meloodilis-rütmiline profiil on ülikeeruline või „puudub” või ületavad fraasikestuste pikkused meie kopsumahu ehk inimvõimete piiri. Pärt balansseerib oma teostes just sel inimliku-üleinimliku (s.o inimkogemust ja -tunnetust ületaval) piiril. Näiteks „Peegel peeglis” meloodiafraasid kasvavad nii pikaks, et neid ei saa enam

Pärdi sünnipäevakontsertidel Jõhvis ja Tallinnas esineb tippviiuldaja Vadim Repin.

tervikuna haarata; „Tabula rasa” viimased helid kõlaksid justnagu „teispoolsuses”, all- või teispool kuulmispiiri. Väikeste tintinnabuli-palade suur akustiline ruum transformeerub kuulajas ühtaegu ka psühholoogiliseks või „eksistentsiaalseks” ruumiks. Ühelt poolt seostub muusikas esinevate kõlasündmuste hõredus või piiratud arv tõesti üksiolekuga, metafüüsilise tühjusega, tei- salt sisendab Pärdi muusika kompositsiooniline selgus ja jälgitavus kuulajale „turvatunnet”, mida tugevdab muutumatult heakõlaline üldmulje. Teisisõnu „kõne- leb” Pärdi muusika, et siin metafoorses aegruumis ei ole ohtlik minakaemuse ja metafüüsilise „tühjusega” üksi silmitsi seista. See kannab.

Kuulajate sõnul paigutub valdav osa enim armastatud tintinnabuli-teostest emotsionaalselt laengult kuhugi „leinalik-eleegilise” – „helge nukruse” teljele – hoolimata sellest, kui heatahtliku, ühtlase, turvalise, lootusrikka heliruumi mõni neist ka loob. Näib, et „minoorse” telje emotsioone ja seisundeid (nt määratut hulka sõnastamatut kurbust) eelistab meie kannatamatu „saa ruttu terveks”-kultuur üldiselt mitte kestvalt kogeda; neist püütakse kiiresti „terveneda”. Pärti kuulates on meil justkui avalik luba kogeda neid kestvalt (kogu muusikapala vältel), „turvalises” kõlaruumis, kõigutamatus rahus, üksi ja koos. Kuulajakirjeldustest nähtub, et toime on puhastav, ülendav – teraapiline.

Olemuselt kannab muusika eneses infot ka ühiskonna ja kultuurilise aegruumi kohta. Sotsiaalsed, poliitilised, tehnoloogilised muutused on alati kaasa toonud muutused muusika loomis- ja tajumisviisides. Millist muusikat mingis konkreetses kultuuriaegruumis väärtustatakse, peegeldab arusaamu sellest, kuidas inimteadvus mõtestab end ümbritsevat maailma. Et nii paljud inimesed üle maailma peavad Pärdi muusikat tähenduslikuks, ütleb nii mõndagi meie postreligioosse, teadusele ja tehnoloogiale orienteerunud, üha globaliseeruva materiaalse maailma kohta. Et puudu on süvenemisajast ja -ruumist, et liiga palju on müra ja liiga vähe empaatilist peenhäälestust, et ühiskonnas kehtivad alusväärtused ei kanna.

Pärdi muusika vastab inimlikule igatsusele ühtse, koondava, selge hingelis-vaimse ankrupunkti järele. Nii võib tintinnabuli-fenomeni näha kultuurimäluna, miks mitte ka ühiskonnakriitikana.

ARVO PÄRT 85

Arvo Pärdi 85. sünnipäeva puhul tuleb Eestis esiettekandele teose „La Sindone” uusversioon, mille maailma esiettekanne on 8. septembril Novosibirskis ülesiberilisel kunstifestivalil. Teose uusversioon on pühendatud helilooja pikaaegsetele loomingulistele sõpradele Vadim Repinile ja Andres Mustonenile.

Peale Repini ja Mustoneni on teos pühendatud Torino muusikafestivali Settembre Musica endisele juhile Enzo Restagnole, kelle tellimusel teos 2006. aastal esimest korda valmis.

Siberis sündinud maailma tippviiuldaja Vadim Repin võitis esimese konkursi 11aastaselt. Juba 15aastaselt debüteeris ta New Yorgi Carnegie Hal lis. Nüüdseks annab ta kontserte maailma juhtivate orkestrite ja dirigentidega. Vadim Repin mängib Antonio Stradivari pillil (1733), mis kuulus keiser Napoleoni isiklikule viiuldajale Pierre Rodele.

„Tänu Vadim Repini ja Andres Mustoneni koostööle tekkis mul sellest teosest täiesti uus nägemus, mida ma püüdsin ka teostada. Ma hindan Repini eriliselt tundlikku musitseerimist, samuti dirigent Andres Mustoneni head tunnetust, mida olen näi nud meie pikaajalise koostöö jooksul. Hea meelega usaldan selle esiettekande nende kätte.” Arvo Pärt

Kontserdi ettevalmistamise ajal lahkus Andres Mustoneni lähedane mõttekaaslane, meie aja üks suuremaid heliloojaid Krzysztof Penderecki, kellele mõeldes on kavas tema „Agnus Dei”. Kontserdi lõ pus kõlab Schuberti kuulus lõpetamata sümfoonia. „Tegu on sümboolse valikuga, sest mina olen seda meelt, et siin elus ei lõpe tegelikult kunagi midagi,” ütleb dirigent Andres Mustonen.

N, 24. september kell 19 Jõhvi kontserdimaja R, 25. september kell 19 Estonia kontserdisaal Hooaja avakontsert Arvo Pärt 85 Vadim Repin (viiul) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Andres Mustonen Kavas: Kreek. Armastuslaul 13. sajandist Penderecki. „Agnus Dei” (keelpilliversioon) Bruch. Viiulikontsert nr 1 g-moll op. 26 Pärt. „La Sindone” viiulile ja sümfooniaorkestrile (uusversiooni Eesti esiettekanne) Schubert. Sümfoonia nr 8 h-moll D759 („Lõpetamata”)

„Arvo Pärt 85” kontserdid sünnivad koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.