võrrelda. Iga selline lähenemine nõuab ühtset klassikeskkonda ja ühtegi õpilast ei tohiks sundida klassi ees oma teadmisi näitama. • Vältige norimisega õpilastes piinlikkuse tekitamist (distsiplineerimisvahendina): „Mida sa sellest asjast arvad, Mark? Ah?!“ „Kas sa kuulasid...?“ „Nii – kas sa tead, millest me tegelikult räägime?!“
Lasteaias ja esimeses kooliastmes on nüüd paljud õpetajad võtnud kavasse aktiivsete kuulamisoskuste õpetamise, et avardada ühistes klassiaruteludes õpilaste tähelepanu (vt McGrath & Francey 1993). Läbimõeldud küsitlemine võib suurendada ka kõikide õpilaste aktiivset kognitiivset osalust. Suunatud küsimusi kasutades suunab õpetaja ka õpilaste jõupingutused oma mõtlemise jagamisele; mitte lihtsalt õige või vale vastusena, vaid pigem õppeprotsessi toetajana. Liialdades küsimustega, millel on vaid üks – õige – vastus või mis nõuavad ühesõnalisi vastuseid, võib piirata kasulikke arenguid õpilaste mõtlemises ja väljendusoskuses: näiteks „Kes oskab...?“; „Mis on...?“; „Kes on teie lemmiktegelane „Harry Potteris“...?“; „Kes oskab seda sõna lugeda?“. Selline küsitlemine kipub piirama õpilaste mõtlemise avardumist. Võrrelge nende küsimustega: • „Jaga oma pinginaabriga, kes oli su lemmiktegelane ja miks...“. „Miks“ laiendab jagamist ja võimaldab õpilasel oma mõtlemist arendada. • „Mõtle omaenda näide lootusest või julgusest... Kirjuta põhipunktid üles... Kui sa oled mitu punkti kirja pannud, vaata üles, siia tahvli poole, et ma teaksin, et sul on valmis ning me jagame rühmaga... Kõik, mõtlemismütsid pähe...“.
„Ooteaeg“ küsitlemisel Rowe (1978, viidatud Cummingsi poolt 1989) arendab huvitavat mõtet selle kohta, mida ta nimetab „ooteajaks“, kui õpetaja annab pärast üldise küsimuse esitamist klassile või õpilasele natuke aega. Selle asemel, et küsida lihtsalt „Mis on...?“ (nõuab õiget või valet vastust), sõnastab õpetaja küsimuse läbimõeldumalt: „Mõtle erinevusele... vahel. Tõsta käsi, kui sa oled vastusega valmis. Võta hetk, et kujutleda...“. Seejärel jälgib õpetaja gruppi, andes õpilastele „ooteaega“ küsimuse esitamise järel ja õpilase vastuse järel. Rowe’i järgi võimaldab „ooteaja“ loov kasutamine: • õpilaste vastuseid pikendada • kutsuda õpilaste seas esile rohkem vastuseid • tõsta enesekindlust vastamisel • suurendada „aeglasemate“ õpilaste panust • avaldada klassi käitumisele üldist positiivset mõju.
Cummingsi järgi (1989) naeratavad õpetajad rohkem ja noogutavad rohkem pead, kui nad peavad õpilast „nutikaks“, andes õpilasele nii enam julgustavat mitteverbaalset tagasisidet ja rohkem võimalusi vastamiseks. Vastupidiselt, vastates „kehvematele“ õpilastele, mõjutab õpetajate arusaam kehvematest oskustest viisi, kuidas nad õpilasega suhtlevad. Taoline käitumismuster on seotud sellega, mida sageli nimetatakse „ootuste mõjuks“ (vt Rosenthal & Jacobsen 1968). Vt ka Robertson (1997), McInerney & McInerney (1998) ja Rogers (2009). 100
Julgustamine Mõned aastad tagasi õpetasime koos kolleegiga 9. klassi joonistustunnis kalligraafiat, kasutades selleks suurt gooti kirja ehiskeerdude, miniatuursete illustratsioonide ja motiividega, mis olid suurte tähtede sees ja ümber. Kasutades musta tinti, peeneotsalisi vildikaid ning kuld- ja hõbepliiatseid, olid õpilased jõudnud oma suurt täpsust nõudvate, hästikavandatud ja kütkestavate töödega lõppstaadiumisse. Ma vestlesin ühe noormehega tema tähtede kuju ja värvi üle. „Kuidas sul õnnestus saada siia selline kirjarulliefekt pronksi ja kahvatusinise taustaga?“ Mu huvi oli siiras. Ta selgitas mulle – ilmse entusiasmiga – visandamis- ja kavandamisprotsessi, mis oli ta sellise lõpptulemuseni viinud. Ma polnud kordagi öelnud, et ta töö on „suurepärane“, „imeline“ või „oivaline“, aga me rääkisime tema kirjakunstist, kujundusest, lõppmuljest. Lühidalt, ma andsin talle teada, et ma olin märganud tema jõupingutusi, tema teekonda (siin) õppijana; kunstnikuna. Kui ma eemale kõndisin, kutsus üks noormees (kes nähtavasti oli meid kuulanud) mind enda juurde ja küsis: „Õpetaja Rogers, kas te võiksite minu tööd ka vaadata?“ Õpilased väärtustavad julgustamist ja tagasisidet. Neile tuleb kasuks kinnitus, et me tunnustame nende tööd; nende jõupingutusi ja töö käiku. Tagasiside võib ka õpilaste mõtteid ja nende töö käiku korrastada. See võib aidata lünki täita, ideid laiendada või ka lihtsalt panna õpilast omaenda tööd teadvustama. On oluline, et õpilased kogevad oma kestvas õppimises teatavat edu. Julgustamine on peamine viis, kuidas meie, õpetajad, saame õpilastele teada anda nende edasijõudmisest ning sellest, kus on nende tugevused ja valdkonnad, mis vajavad veel arendamist.
Positiivne õpetamisstiil Kõige põhilisem julgustamisvorm või -viis on õpetaja positiivne kehakeel: innustav ja vastuvõtlik käitumisviis, hääletoon ja naeratus, mis ütlevad: „Sa saad hakkama“; „Pea vastu“; „Sa püüad kõvasti“; „Sa tulid sellega hästi toime“; „See on raske töö, aga...“; „Anna endast parim“; „Ma olen kindel, et sa teed vastutustundliku otsuse“. Julgustamisviisid võivad avalduda ka selles, kuidas me õpilase isiklikku ruumi siseneme ja tema tööd näha palume; kas meil on meeles kasutada nende eesnime; kas märkame, mida nad konkreetselt teevad ning anname lühikest tagasisidet nende tööle ja tehtud pingutustele; kas tunneme kaasa, kui nad on hädas keeruliste mõistetega; kas seletame uuesti (vajadusel mitmeid kordi). Ma olen töötanud õpetajatega, kes sisenevad õpilase tööruumi (ka tema isiklikku ruumi), võtavad õpilase töövihiku (luba küsimata) ning hakkavad õpilase tööd kommenteerima: „Kas see on see, mida ma palusin sul teha... on või?“ Ma olen näinud õpetajaid õpilaste juurde minemas ja (väga pingestatud nimetissõrmega) nende vihikule koputamas: „... ja kus äärejoon on, mh?“ Ma olen päriselt kuulnud õpetajaid küsivat: „Aga kas ma siis pean luba küsima õpilase töö vaatamiseks?“ Vastus on – loomulikult – „Jah. See on nende töö. Kui me läheme õpilase juurde, et vestelda, anda tagasisidet või pakkuda abi (iseseisva õppimise ajal), siis me küsime: „Ega sa pahaks ei pane, kui ma su tööd vaatan?“ Kui õpetaja seda (positiivse hääletooniga) ütleb, mudeldab ta elementaarset viisakust; küsimus pole tegelikult „loa“ palumises. Positiivne, innustav käitumine loob positiivsema õppeõhkkonna ja võib pikemas perspektiivis aidata kaasa positiivsete käitumisviiside alalhoidmisele. Kui õpilased kuulevad sageli: „Sa mitte kunagi ...“ „Sa alati ...“, „Kas sa ikka veel ei saa aru?“ ja 101