BALTO
BALTO
7. juuli 2018
BALTO
BALTO
JUHTKIRI Allan Anna Prantsuse filosoof JeanFrancois Lyotard väidab, et suur osa inimese teadmistest esineb narratiivide kujul. Fakte organiseerivad suured narratiivid, mis on omakorda modernistliku teadmise mudelid; suured jutustused reguleerivad ja legitimeerivad väiksemaid teadmisi. Sloveenist teadmispervert Slavoj Žižek lisab, et inimkonna narratiivide üldsummale võib hõlpsasti läheneda erinevate pornograafias esinevate süžeeliinide kaudu, mida tema sõnul on vaevalt kuuskümmend. Järelikult opereerib igapäevaelu veatu toimimise nimel kogu inimkond enam-vähem poolesaja narratiivi ja loogilisena paistva loo keskel.
mõttes podiseda, et: „Võin isegi paar fallost joonistada… mis see siis ära ei ole.“ Aga lõpuks ostis ikka ja ütles ehk lahkeltki, et keep the change. Mis tegelikult kaubaks läks, oli Dimchevi lugu ja osa tema isiksusest; särk ise oli selle materiaalne kehastus, märk ja kinnitus. Imelikul kombel ei pruukinud Dimchevi lugu tema Sofia korteris laiutavast printimismasinast isegi tõele vastata, ent performatiivne nurk, mille kaudu Dimchev publikut veenis, müüs. Dimchev juhib oma olemusega muuhulgas tähelepanu isikunarratiivile. Arthur Danto, ameeriklasest kunstiloolane, väidab 1984. aastal avaldatud artiklis „The End of Art“, et toonaseks loodud kunsti hädaks oli liigne geeniuse kultus. Paratamatult on selline vaade iganenud ja siinkohal pole kellelgi isegi plaanis Dimchevi geeniusekultust kritiseerida… geeniuseks sündimist ei saa ometi vältida, maakeeli génie oblige.
Selge see, et inimene on narratiivilembene olevus. Eile südaööl esinenud Ivo Dimchev oleks küllap müünud kehvema reklaaminarratiivi valguses märgatavalt Vastupidi võiks näha vähem T-särke. Ninakam kunsti ühe hädana liigset vaataja võis ju omaette vaatajakultust. Seda
seletamatut enesekultust ja enesenarratiivi, mis tingimata pressib teatrisaali ja -koridori kaasa. Filtrina toimiv enesekuvand tõuseb etendusest ettepoole ja kunstist saadud kogemus kureeritakse range enesenarratiivi pinnalt omaette mehaaniliseks performatiivseks aktiks, mis asub vaataja isikunarratiivi rakkesse. Vastuvõtja justkui tungib etendaja intiimsesse sfääri ja kasutab tema loomingut ühe end defineeriva aspektina. Personaalsed ja sageli äärmuslikud kunstieelistused ei kirjelda pelgalt isiklikku maitset, vaid on teadlikult valitud ja komponeeritud isikunarratiivi osised. Selle nurga alt vaadatuna tõuseb küsimus, kuivõrd õigustab Baltoscandali programmivalik end kunstilise väärtuse poolest ja kuivõrd on valikud tehtud kellegi isikunarratiivi vürtsituskatsetena?
Paadunud linnainimestel on ehk festivale korraldades jäänud tähelepanuta, et elu maal toimib nende abitagi. Maria Mölder
MINU ESIMENE DIMCHEV Karin Allik
Etteasteid iseloomustatakse märksõnadega provokatiivne, kehaline ja vastuolulise kooslusena, nimelt klassikalise kaasaegse teatrina. Dimchev kompab ja ületab piire, kuid näib seda vahel tegevat just esteetilisest naudingust, mitte niivõrd vajadusest endale midagi tõestada.
Ivo Dimchev võib suurele osale Baltoscandali publikust olla tuttav juba varasemast, minule aga mitte. Väljamüüdud etendused NU Performance’il, rahvast pilgeni täis etteasted Baltoscandalil, kuid mina kuulen tema nime esimest korda nädal enne festivali. Dimchevi fenomen näib esmalt Püüan kinni Ivo Dimchevi hoomamatu. andunud fänni Peeter Rästasegi. „Ta on nagu Kiiresti saab aga selgeks, ükssarvik – selliseid ei ole et Ivo Dimchev on inten- enam,“ ütleb Rästas bulsiivselt omanäoline ja gaarlase kohta. Dimchev piireületav, mõjudes pub- on tema sõnul võimelikule polariseerivalt. Kõik kas nii kehalt, häälelt kogenumad teatrivaata- kui mõttelt – üks teravus jad, kelle poole pöördun, ajab teist taga. Ta toob teavad rääkida mälusse sööbinud uskumatuid kaadreid lavastustest või vähemasti tunnevad kedagi, kes bulgaaria kunstniku etenduselt igaveseks muudetuna naasis. Hedi-Liis Toome ja Anne-Ly Sova meenutavad näiteks stseeni „Lili Handelist“, kus esineja lavalt publikusse oma verd müüs – tõenäoliselt ei unune too hetk paljudel vaatajatel.
sõnumeid pimedalt alalt, kuhu inimene iga päev ei eksi ning mida kogedes võib end tunda kui nuiaga pähe saanud. Fakt, et Dimchev on nähtus omaette, tabab mindki juba esimesest hetkest. Saali sisse astudes näen teda täies hiilguses – peas sädelev nokamüts, kaelas raske kuldkett, matkasaabaste alt paistmas sinised südametega sokid –, tegemas soojendusharjutusi eelseisvaks etteasteks. Kui kunstnik oma näo seejärel publiku poole pöörab, märkan tema kindlameelset palet, põsesarnad teravad kui
kaljunukid. Dimchevi väljanägemine ei reeda õrnahingelist loomingut ning mõjub heleda vibrato kõrval pigem kontrastselt. Olgugi et akordid on lihtsad ja Dimchev kirjeldab end lausa popmuusikuna, küündis kuuldu tunduvalt kõrgemale. Kordumatu tämber on esinejale justkui jumalikult antud, tumeromantilised sõnad inspireeritud aga maisest, vahel vulgaarsestki. Sellegipoolest ei mõju ükski esineja avameelne repliik kohatult ega tekita publikus piinlikkust, sest sobitub Dimchevi jõuliselt otsekohese isiksusega. Etteastet ühendab ja ruumi täidabki persoon, mitte kontseptsioon, ning kuivõrd on tegu võetud rolliga, ma ei teagi. Silmnähtavalt tunneb Ivo Dimchev end laval kui kodus, võibolla lausa mugavamalt. Muudmoodi sellise tempo juures, kus eile Rakvere, täna Mallorca ja homme Viljandi, ei saakski. Dimchev on humoorikas ja nonchalant, kuid peab oma loomingust lugu ning laulmise kestel nalja ei heida. Bulgaarlane
manifesteerib pea kõike, mis inimesi kaas-aegse kunsti juures hirmutab. Tabuvaba kunstnikuhing – igati avatud nii seksuaalsusele kui kapitalismile – ei pelga kontserdi jooksul teha ka tihedat müügitööd ning kaubelda laulude vahel särkidega, mida katavad pornomaalingud või kaadrid lavastustest. Sarnase vabadusega arutleb esineja öiste plaanide, seksuaalfantaasiate üle. Ta eirab laialtlevinud mudelit, kus kunstnik justkui rahast huvituda ei tohiks, kus iha raha järele justkui välistaks sisemisest
põlemisest sündinud loomingu. Idaeurooplase kapitalismivaimustus on lausa häbematu, ent ei tekita trotsi – publik mängib vaimustusega kaasa. Dimchev naudib seda mängu, raha võimu. Ivo Dimchevi ekspressiivne priius on lausa terapeutiline, minu jaoks mitte küll revolutsiooniline ja paradigmasid lahti loksutav, kuid siiski raputav. Lahkun kinosaalist öhe, mõeldes kõlbelistest keeldudest-käskudest oma maailmanägemises ja jäädes ootama järgmist kohtumist. Tänan, Ivo Dimchev.
KAPRIIS, PROŽEKTORID JA DISKOPALLID Nele Tiidelepp Henri Hüti ja Mihkel Ilusa „Kapriisid 3,5” on otsene järg „KAPRIISIDELE”, „Kapriisid II-le”, „Kapriisid: Eelvõimule” ja „Caprices III-le”.
facts. The stage whispers its own demand.” Kas on see kunstnike süütundest kantud kaasaegse kunsti fantoomhaigus, Kujutav ja etendav kunst püüd end lõpuni arusaapõrkuvad-segunevad. davaks teha ka siis, kui Teatraalid loovad ideed on abstraktsed? pooljuhuslikuna näivaid installatiivse loomuga Etenduskunstnik Henri moodustisi, kujutavad Hütt ja kujutava kunsti kunstnikud trügivad taustaga Mihkel Ilus blackboxi. Õhupallid ja manifesteerivad teatri diskokerad, vargapesad suhtelist isepäisust, tema ja prožektorid – kangekaelsust alluda glamuur ja praktilise inimmõistusele. Kahe väärtusega objektid – eri distsipliini esindajate moodustavad ansambli, koostöös. mis etendab 50 minuti jooksul valvsa inimkäe Inimesel on kapriisid all etüüdi installatiivse siis, kui ta ei mahu enam p e r f o m a n c e ’ i enese sisse ära. Kapriis v õ i m a l i k k u s e s t on jonn, isepäisus, elu blackboxis. vastu märatsemine. Kas ka näiliselt elutu objekt Esimestel minutitel anna- võib avastada eneses vad Hütt ja Ilus publikule kapriisse potentsiaali kõige järgneva mõist- ning hakata nõudma miseks võtme: “I might as well give up delivering
enesele rohkem tähelepanu, oma õigust, olukorra muutumist? Kapriisne teatri-inventar ärkab blackboxipimeduses. Etendajad lõpetavad aga peagi rõõmsa tantsisklemise ja riputavad diskokerad ja trussid lae alla – on see inimese võimu kehtestamine laval/teatris? Millest koosneb teater? Miks publikus istudes (ja ka laval mängides) tekib ühel hetkel (küllaltki harva) selline tunne, et laval on midagi, mis on veel rohkem päris kui päris elu? Kas seda atmosfääri saab kunstlikult luua? Kui võtta kõik loogilised komponendid – glamuur ja tehnika (mis küll ei ole nii seksikas, kuid ehk just
seetõttu sümpaatsem) – kas on siis võimalik genereerida spetsiifilist teatriõhustikku? Mis juhtub, kui lahutada võrrandist etendaja? Galeriisse sisenedes oleme harjunud vastu võtma kindlal spektril elamusi. Mis juhtub, kui
tuua ruumi, kus harilikult oleme harjunud kogema galeriitunnet, komponendid muust maailmast? Mis juhtub, kui tuua ruumi, kus harilikult oleme harjunud kogema teatrit, komponendid muust maailmast?
„Kui üks inimene kõnnib üle lava ja teine vaatab, siis on teater” „Kui on lava ja üks vaatab, siis on teater” „Kui üks vaatab, siis on teater” „Kui on teater.” „On teater.”
NEEDUSE VASTU Isabel Jezierska Täna (7. juulil) etendub suures saalis Poola Teatr Powszechny lavastus „Klątwa” („Needus”). Esimeses BALTO ajalehes ilmus artikkel „fuckyoupreester”, kus
tõlkisin katkendi Justyna Kopinska artiklist, mis jutustab loo 13-aastasest tüdrukust, keda vägistas mitmeteistkümne kuu vältel kirikuõpetaja. „Needuse” ja poola kultuuri tausta avab põgusalt Paweł Sztarbowski, Teatr Powszechny asedirektor.
„Needus” etendus 2017. aasta alguses samal ajal, kui ilmus palju kõmu tekitanud Justyna Kopinska artikkel „Preester tegutseb taas”. Kas see oli juhus või oli tõepoolest käsitletud teema juba sel ajal päevakajaline?
Pedofiilia kirikus ei ole uus teema. Paljudes riikides on sellega erinevalt tegeletud. Kahjuks on Poolas kirikul ja vaimulikel väga suur võim, mistõttu on isegi ebaseaduslikest kuritegudest rääkimine täielik tabuteema. Või vähemalt ei ole see temaatika esile tõusnud suurte ajalehtede esikaantel. Ja see, et Justyna Kopinska artikkel ilmus samal ajal, kui esietendus „Needus”, on lihtsalt juhus. Teisest küljest, see juhuslikkus näitab siiski, kui oluline on see teema ja kui vajalik on see teha osaks avalikust debatist. Kuidas võttis poola kultuurieliit „Needuse” vastu? Kuidas suhtus sellesse avalikkus? Mis oli kiriku seisukoht? Pärast esietendust tõusis esile väga äge diskussioon, tegelikult vist isegi kõige suurem avalik arutelu teatri üle poola kultuuri ajaloos. Lavastust kajastasid kõik Poola meediakanalid. Ja kõik juhtus vaid seetõttu, et Poola riiklik telekanal, kes püüab olla valitsevale erakonnale meeltmööda, lindistas ebaseaduslikult ühte etendust ning lisas
sellele omapoolsed kommentaarid, kuidas Teatr Powszechny solvab paavst Johannes Paulust II-st. Pean lisama, et Johannes Paulus II on poolakatele kui Jeesus Kristus ise. Selle kõige valguses kujunes suur mäss Teatr Powszechny vastu. Meile helistati ähvardustega, justkui oleks teatrisse on paigutatud pomm; paremäärmuslased organiseerisid proteste ja üritasid seisata etendusi. Ühe etenduse ajal üritati süüdata suitsupomm, teise etenduse ajal valas keegi saali butaanhapet, mille tõttu pidime teatri mitmeks nädalaks sulgema. Praegu uurib meie etendust prokuratuur, heites meile ette, et me „solvame” rahva religioosseid tundeid. Me ei tea, mis meist saab. Nüüd, kui olete etendanud „Needust” rohkem kui aasta, öelge, kui palju on poola kaasaegne kunst mõjutatud religiooni, kiriku ja poliitika poolt? Poliitiline olukord muutub Poolas päevpäevalt aina hullemaks. Häälekaimad on šovinistlikud loosungid;
konstitutsiooni rikutakse; riik üritab segada kohtute suveräänsust. Samas on paradoksaalselt nende sündmuste kontekstis aina rohkem kuuldaval organisatsioonid, kes võitlevad naiste õiguste, seksuaalvähemuste või looduskaitse küsimuste eest. Lisaks on kiriku rolli ning võimu kohta aina enam sõna võetud – viimaks on see osa avalikust debatist. Paljude meie vaatajate, aga ka üleüldiselt poliitaktivistide jaoks, on „Needuse” etendumine Teatr Powszechnys emantsipatsiooni pidepunktiks.
WHAT’S THE WORD? WHAT’S THE WORD? WHAT’S THE WORD? WHAT’S THE WORD? WHAT’S THE WORD? WHAT’S THE WORD? Oliver Issak Kordused, kordused, kordused. Kordused. Mis juhtub siis, kui midagi lõputult ja lõputult ja lõputult ja lõputult ja lõputult korrata? Sõna, lauset, heli, tegevust, situatsiooni? Mis on kordus? Miks korrata? Korrata selleks, et selgeks saada. Kordamine
kui protsess on ilmselt inimese arengusse ja olemisse jäädavalt sisse kirjutatud. Laps õpib korduste abil maailma mõistma, selles toime tulema; liigub edasi kooli, kus juba teadliku kordamise abil uusi teadmisi endasse kinnitada püüab („kordamine on tarkuse ema”) ning lahkub lõpuks ellu, kus siseneb pidevasse ja lõputusse rutiini, igapäevaste, iganädalaste, igakuiste ja
igaastaste korduste lõppematusse jadasse. Korrata selleks, et jätkata. Kultuur toimib läbi korduste. Igale kultuurile on omased teatud harjumused, teatud tavad, teatud kombed, mis järjepidevalt aastast aastasse, põlvest põlve ühes piirkonnas edasi kanduvad. Kui kordamine lõpeb, on ohus ka kultuur. Ning vastupidiselt, uute korduste tekkimisel võib
tekkida ka uus kogukond ning mungad jooksevad ning uus kultuur. ümber Mount Heie valgustumiseni. Korrata selleks, et mõista. Gertrude Stein We have never met kirjutas 1913. aastal oma before, have we? kuulsa rea: „roos on roos on roos on roos.” Kirjutas Kui Tim Etchells 2016. selleks, et kriipida sellelt aastal Baltoscandalil sõnalt maha aastasa- käis, koosnes tema dade pikkune ajalooline lavastus temast taak, eemaldada roman- endast, ühest lauast tika, ilu, võim, surm ning sellel asetsevatning jõuda lõpuks roosi est veidratest/imelikest/ eneseni. Ühe sõna pidev kummalistest fraasidest, kordamine kurnab aga mida ta oli aastaid oma ka selle semantilist sel- märmikutesse kirjutanud. gust, kuni lõppude lõpuks Etchells kõndis ühest ei jäägi sellele sõnale lavaservast teise, kordas enam tähendust, vaid märkmekaartidel olesaab lihtsalt üheks häälit- vaid sõnu, kord kiiremini, suseks, mida inimene on kord aeglasemalt, kord võimeline oma häälega venitatult, kord kiirustatekitama. des; luges vahepeal ühe pikema loo ning jätkas siis Korrata selleks, et taas. Ja imelikul kombel kaduda. Kordused moodustusid tookord korkerkivad esile ka dustest tervikud, sõnad/ erinevate praktikatena, fraasid täiendasid või korratakse rituaalseid üllatasid üksteist, muuttegevusi, korratakse sid teineteise tähendust. mantraid. Taoistlik pidev Teatav korduste korvõitlus kahe pooluse damise ilu. vahel (näiteks yin-i ja yang-i vaheline suhe) See aasta polnud või budistlikud mantrad, Etchells laval, vaid lava mida korrates üritatakse taga. Kuid teema(d) on jõuda ülemasse jäänud enam-vähem k o n t s e n t r a t s i o o n i , samaks. Sõnade korpuhtasse tajumisse/ damise asemel korrati olemisse. Dervišid üht situatsiooni, mis kordavad ühte keerutust lõpuks kõigub absurdi ja ekstaasi langemiseni ahastuse piiril, kannatuse
ning vabastuse vahel, kulmineerudes ei millegi muu kui igavese lõppematuse ja korduvusega (kuna ahelat ei murtud). Etchells on ise öelnud, et tema jaoks on tegu poliitilise lavastusega. Lavastuse eluiga hõlmab nii Brexiti sündmusi Suurbritannias kui ka Trumpi kandideerimist presidendiks. Selle keskel seisavad kolm etendajat, kes kordavad ühte teleshow’ fragmenti järjest üle ja üle ja üle ja üle ja üle ja üle ja üle ja üle. Vastus on siinsamas, lahendus käeulatuses – aga ei, kordus jätkub, kordumine kestab.
- Festivali ajal on mõistlik osta pakisuitsu, sest lavastuste vahepeal rullida ei jõua. Kui sul aga raha ei ole, sest kõik läks ju passi ostmisele, ning sa oledki rohkem „tubaka-poiss” … või -tüdruk... siis rulli endale varem valmis. Mõistlik on siiski osta esmalt pakk suitsu, kus hiljem rullitud variante hoiustada saab, need on kerged murduma. Või siis otsi endale rikas sõber ja kasuta tema pakki. Kui nüüd ikkagi rullida suitsud varem valmis, siis mitte liiga palju korraga, sest pakis kuivab tubakas aeglasemalt kui suitsus, kuivanud tubakas aga on kange. Pärast sunnitud meelelahutust, muidugi, on kange suits võib-olla paremgi. - Baltoscandali voldik on tore asi: peamiselt vajalik pärast etendust sõpradega arutlemiseks. Eriti kokkuhoidlik tüüp ei ostagi enesele festivali passi, vaid võtab tasuta voldiku. Teadlased on katse-eksitusmeetodil kindlaks teinud, et ainult või lisaks voldiku lugejad on teadlikumad ning ka osavamad arutlejad. - Balto-jalkale ära parem mine – sa ei suuda niikuinii otsustada, kas oled romantik või küünik. Kuna Baltoscandali vaatajana oled sa igal juhul vähemalt küünik, siis tekitaks see vaid lisapingeid. - Teatrikohviku rõdul oli neljapäeval lillekastides mitu-mitu punast maasikat. Täna, laupäeval, neid enam ei ole, kuid teadlased ei ole suutnud siiani leida selle täpset põhjust. Lehe toimetajal on hommikuti küll suu ümbert punane, kuid ilmselt tuleb see magamata öödest ja laialiläinud huulepulgast. - Baltoscandalil pole aastaid olnud lavastuste toimumiskohaks teatriparki. See võib tulla nii vihmase ilma kartusest kui kõrvetava päikese hirmust, kuid juhtivate teadlaste hinnangul ei julge Rakvere teatri töötajad välismaalastele meie pargipuid näidata. Järgmistele festivalidele tulles võib RMK olla need maha võtnud ning turvatunde kadumine Eesti suhtes oleks vältimatu. - Ära võta teatrisse raha kaasa - sulle võidakse etenduse ajal midagi maha müüa. Sa kahetsed seda hiljem. Kui ei kahetse sina, kahetsevad su lähedased, kui sa pärast Baltot homoerootilise särgiga koju lähed. Ei päästa ka särk, millel kujutatakse galeriid, mille seinal on maal, millel omakorda on kujutatud homoerootilist stseeni. - Jala minnes ei jõua sa Rahu Halli niikuinii kohale. - Inimesed, kelle kaelakaardil on kirjas „festivali ajaleht”, ei ole tavalised vabatahtlikud. Ära küsi neilt korralduslikke küsimusi, nad ei oska vastata. - Tiina Mälberg ütles, et vabatahtlike arutut tunglemist järjekorra lõpus ei või mingil juhul võtta ebaviisaka trügimisena. Me oleme lihtsalt entusiastlikud teatrikülastajad. - Hendrik Toompere jr mõtles täna hommikul välja välja, et bussidega ongi nii, et need sõidavad ühest kohast teise.
WORKSHOP: BALTO NIPID
* Punalipud lehvivad Tribüünil Gorba lehvitab Rahvas vaatab imestab Mis see Gorba naeratab Aga Gorbal on üks plaan Siis kui lõpeb see paraad BALTOSCANDAL läbi saab.
*Hommage Villu Tammele