BALTO
BALTO
6. juuli 2018
BALTO
BALTO
JUHTKIRI Isabel Jezierska
Mida ootab kultuurieliit, kes on tulnud Baltole, kunstilt? Et see vapustaks, kõnetaks, tõstaks esile ühiskonna valukohti, peegeldaks tõtt, looks illusoorse arbuusisuhkrumaailma, aitaks unustada argipäevamured, tekitaks inimeses mingi sisemise nihke, mõtestaks maailma, mõjutaks ühiskonda, esitaks poliitilisi vaateid, tekitaks tundeid või pakuks hoopis mõtteainest? Kunstnik vastutab oma teose eest – et see oleks hea ning et see oleks kooskõlas hea õigustavaga. Selle üle, mis on hea, võiks muidugi vaielda; head võib ju mõista nii kunstilises mõttes näiteks kvaliteedina kui ka moraalses mõttes näiteks vooruslikkusena. Kuid olgu see hea siinkohal igaühe enda interpreteerida. Õigustatava sõltub aga suuresti kontekstist. Kommunistliku Eesti õigus erineb uue Eesti õigusest. Kunstnik peab laveerima oma moraalitunde ja seaduse vahel. Tore, kui kunstnikud hoiavad kokku
ja tõttavad üksteisele appi (näitlik on Kaur Kenderi case), kui on vaja kaitsta kunsti käskude-keeldude ja teisitimõtlejate eest. Kulturnikud saavad seista kunsti vabaduse eest, võttes omaks järgneva: vaataja vastutab selle eest, mis saab kunstiteosest sel hetkel, kui ta väljub kunstniku loomissfäärist kultuuriilma. Vaataja vastutab selle eest, kuidas ja millel ta laseb ennast mõjutada. Ja mitte ühiskond tervikuna ei vastuta, vaid see indiviid, kes kunsti vaatab – kes käib avangardsel etenduskunstietendusel, kes käib kaasaegse kunsti näitusel, kes käib elektroonilise muusika kontsert-peol. Sellisel juhul on argumendiliin „keegi kunstnik teeb poliitiliselt kallutatud propagandat (loe: kunsti) ning see mõjutab inimesi negatiivselt ja see ei ole hea ning kuna riik peaks vastutama selle eest, et inimestel oleks hea, siis ei tohiks see kunstnik enam kunsti riigi abiga luua”, kaitsetu inimese vastu, kes ütleb, et tema kultuuritarbijana vastutab selle eest, mis teda mõjutab ning kuidas ta loomingut
interpreteerib. Mida tahta siis kunstilt? Minu poolest kõike ülalmainitut. Aga tõsiasi on see, et Delfis kommenteerinud anonüümne kasutaja Malle1 “ei tea, mis see kunst enam on ja teatrisse ei julge enam nagunii minna”. Meie – kes me naudime kaasaegset kunsti, mis aeg-ajalt vapustab, kõnetab, tekitab inimeses sisemisi nihkeid, tundeid ja pakub mõtteainest – võime panna nii hullu, kui tahame, ja Baltoscandal võib olla nii lamentne kui tahes. Netikommentaator Malle1 ei tule siia nagunii.
Kas siis on vabadus, kui kõike võib? Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi? Kas tõde see on, mida teavad kõik? Või mida keegi lahti eal ei muugi? Doris Kareva luulekogust „Deka”
SILMAD RABAMAASTIKUL, KÕRVAD KONTSERDISAALIS Karin Allik Laupäeval jõuab Baltoscandali publikuni pea enneolematu ettevõtmine: virtuaalreaalsuskontsert. Ansambel U:, helilooja Scott L. Milleri ja režissöör Rein Zobeli koostöös valminud audiovisuaalne helitöö lubab 20 saalisistujal nautida korraga ansambli omapärast helikeelt ning 360 kraadi laiust vaadet Eesti rabamaastikule ja nende
kahe sünergiat. Uurin ansambel U: asutajaliikmelt ning flöödimängijalt Tarmo Johanneselt, kuidas taoline futuristlik projekt sündis ning mis moel inimese taju proovile pannakse. Ansambel U: on varasemates intervjuudes nentinud, et üht kindlat definitsiooni nüüdismuusikale ei
olegi olemas. Kuidas kirjeldaksite teie ise nüüdismuusikat ja tema suhet kaasaegse teatriga? Neil on kindlasti ühendavaid telgesid, sealhulgas lähenemine kunstile ja kunsti rollile. Tähtis on hoida vaim värske ja küsida küsimusi, arutleda selle üle, mis on muusika, mida suudavad
helid anda, mis on publik, mis on kontsert ja mis on mängijatevahelised suhted. Selles mõttes käivad samad teemad läbi kõigis esituskunstides, nii teatris kui muusikas – erineb vaid meedium. Kui tantsu vallas eristatakse kontseptuaalset tantsu või uurivat tantsu, siis üks osa meie tegevusest oleks võib-olla ka uuriv muusika. Rääkides lähemalt „Rabast“, siis kuidas sai alguse ja toimis ansambel U: koostöö helilooja Scott L. Milleriga? Nagu ma aru saan, tegutseb ta peamiselt hoopis USAs. Scott Miller oli ühe aasta Fulbrighti stipendiumiga Eestis ning resideerus Eesti Teatrija Muusikaakadeemias, elektronmuusika harus. Meil tekkis hea kontakt ja tihe koostöö – me oleme mänginud mitmeid tema lugusid. „Raba“ on üks õnnestunud näide sellest, kuidas Eesti ja tema loodus on mõjutanud Scotti ning jõudnud muusikasse ringiga tagasi. Me oleme mõlemad paralleelselt mõelnud ka virtuaalreaalsuslahenduste peale ning nüüd said need kaks kokku.
Kuidas aga jõudsite noore režissööri Rein Zobelini? Need on tegelikult olnud mitu head aastat, kui me oleme virtuaalreaalsuse teemat uurinud, juba siis, kui see kogukond alles hakkas tekkima. Me otsisime Eestist inimesi, kes oleks sellega lähemalt kokku puutunud, ja mitmed soovitasid meile Rein Zobelit. Zobel on režissööri- ja filmitaustaga inimene, aga kirglikult mitu aastat virtuaalreaalsuse arengutel silma peal hoidnud. Oleme temaga päris mitu aastat kontaktis olnud ja otsinud võimalusi üldse Eestis filmida. Kaks aastat tagasi ei olnud see veel vastuvõetaval tasemel siin võimalik, nii et tegu on väga värske asjaga.
on seal heli ja pildi vahelised seosed, on tegelikult väga põnev ala. Aga meid ei huvita niivõrd jalustrabavalt äge, tehniliselt pöörane lahendus, vaid see, et valmistada ette inimesele keskkond, mis oleks väga personaalne – virtuaalreaalsusprillid võimaldavad lahkuda sotsiaalsest kontserdiruumist täiesti oma ruumi ja sellisel moel hakkavad helid suhestuma hoopis teistmoodi. Kogemus muusikast on kindlasti teistsugune kui tavalises kontserdisaalis kuulates. Milline on see erinevus nii-öelda reaalse kunstikogemusega – kuidas kirjeldada erinevust rabas toimuva kontserdi ja virtuaalreaalsuskontserdi „Raba“ vahel?
Mis virtuaalreaalsuse Siin on väga oluline olejuures teile kui muusi- muslik vahe. Nimelt tekivad kutele huvi pakub? virtuaalreaalsuskontserdil topeltreaalsused ning Põnev on see, et keegi selle juures on huvitavad tegelikult ei tea, mis on just erinevad nihked, mis selle meediumi vahen- hakkavad inimese tajus did. Virtuaalreaalsus on toimuma. Kui inimene on niivõrd uus asi, nagu päriselt rabas ja muusikud kino või videokunstki mängivad, siis tekivad omal ajal. See, kuidas teatud suhted ja sellelgi on inimene võtab vastu pilti, kindlasti tugev jõud. Aga kus ta saab ise igale kui inimene on virtuaalpoole vaadata, ning mis reaalsuse abil silmadega
rabas, samas kuuleb ja tajub heliliselt ruume, mis on tema ümber, siis kirjeldatakse seda kui väga omapärast ja omamoodi võluvat enesekaotamise kogemust. See, mida ta näeb, ei ole see, mida näeksid inimese silmad tavaliselt – oleme hoolt kandnud, et anda kogemusele mõningad nihked või ebatavad, näiteks inimene iseennast ei näe.
kogenud-kuulnud olete? Väga vähe. Me oleme selles vallas kindlasti pioneerid. Kui Scott Miller on projekti Ameerikas või Euroopa konverentsidel tutvustanud, tundub huvi olevat väga suur. Varem on tehtud kontserdisalvestusi või live-ülekandeid, aga kunstiteoseid, kus virtuaalreaalsus ja muusika luuakse ühe tervikuna, meie ei tea.
järgmised teosed töös ja kahe eesti helilooja, Liisa Hirschi ja Tatjana KozlovaJohannese teosed on filmitud ja komponeerimisel. Niisiis sügisel tuleme veel uute teostega välja. Kas need on samuti loodusest inspiratsiooni saanud?
Jah, selle projekti ühendavad jooned on just nimelt Eesti loodus ja Kas taoline žanr võiks kõrgtehnoloogia ning hakata tulevikus mõne nüüdismuusika seal muu kunstiliigi rolli vahepeal. üle võtma või on tal ikkagi koht paralleelselt teiste vormidega?
Kas see võib mõjuda ka võõristavalt, kui silme ees laiub rahulik rabakeskkond, aga pea ümber töötab väga futuristlik masinavärk? Omamoodi kontrast tekib siin kindlasti. Praegu on see tehnoloogia veel nii lapsekingades, Jah, see on ka üks teatud et raske öelda. Kindel on vastuolu ja sisemine aga see, et muutused pinge, mis teeb antud tulevad. Muusikavideo teose huvitavaks. Inimese kui žanr võib selle tehaju teeb siiski väga palju noloogia abil midagi trikke ja usub, mida võita, popmuusika vallas silmad talle ütlevad. eelkõige. Ei oska öelda, Antav kogemus ei ole kuidas ta teistes kunstiliises mõttes võõras. Seega kides edasi areneb, aga ma arvan, et tehnoloogia huvi on virtuaalreaalsuse ei tekita võõristust, vaid vastu mitmes vallas. viib inimesed küllaltki edukalt kuskile mujale. Ka ansambel U: virtuaalreaalsuse proEestis tundub see iga- jekt jätkub edaspidi, tahes täiesti uus asi „Raba“ on alles esimene olevat. Kui palju te osa. mujal maailmas sarnaseid kontserte üldse Just. Praegu on meil
H O M I N A L / Ö H R N Margus Under Jõle kõdunenud vanaema. Ei poliitilist satiiri, ei patriarhaalse ühiskonna mõnitamist. Laval on vanaema - see mälestuste pühim sakrament. Vanaema sündis 1921. aastal. Ta oli vabade kümnendite laps. Maalaps. Okupatsiooni ajal ta armus ning päev enne saksa sõduri lahkumist sõlmiti abielu. Enne surma selgus, et isegi mu isa, Vanaema noorem poeg, ei olnud temast kuulnud. Vanaema ei näinud teda enam kunagi, nagu ei nähtud tol ajal paljusid. Mina ei suuda seda endale ette kujutada. Umbes 10 aastat hiljem kohtas Vanaema minu vanaisa – noort ja kaunist meest. Vaatan nende pulmapilti. Vanaema näeb välja nagu Heli Lääts, vanaisa on Jaak Joala näoga, ilusam muidugi. Enne vanaisa surma tutvus Vanaema kellegi ameerika miljonäriga. Ma ei kujuta jälle ette, kuidas see võimalik on. Toimus kirjavahetus, mees sai kodumaal asjad joonde ja Vanaema oli lennukile minemas. Hallil vene ajal võimalus sõita vabasse
kapitalismi. Ta ei läinud – ja ta ei teadnud miks. Või ei öelnud. Nägu oli tal sellest rääkides alati kuidagi liiga muretu. Nagu veel paljudest asjadest rääkides. Pärast vanaisa surma tutvus Vanaema oma viimase elukaaslasega – sedapuhku kokkuhoidliku, kondise ja haige vanamehega. Ainuke Vanaema meestest, keda elusast peast näinud olen. Mitte liiga palju – ta suri, kui olin neljane. Vanaema viimane mees oli ehk ainus inimene, esimene ja viimane, kelle surma minu lapsik mõistus soovis. Ta ei olnud halb, ta oli lihtsalt
suvel ära. Vanaema ei morjendunud eriti. Järgmisel suvel tuli kilpkonn tagasi. Veel paar aastat hiljem andis Vanaema kilpkonna ära. Pärast Vanaema surma nägin ma teda kahel korral – matustel ma nimelt kirstu ei vaadanud. Astusime krematooriumist välja ja alles siis lõi pähe, et olin kogu talituse aja olnud kuidagi nurga taga. Õnneks tuli Vanaema unenäos. Esimene unenägu oli väga isiklik, ma ei taha sellest rääkida. Aga Vanaema tuli üks kord veel. Siis ta naeris. Mitte nagu Marie-Caroline
väiklane. Talle ei meeldinud laste nutt. Aga mulle meeldis nutta. Eriti väiksena, eriti Vanaemaga. Pärast Vanaema viimase mehe surma võttis vanaema kilpkonna. Too kadus maal ühel
Hominal lavastuses. Ilusti ja kaunilt, nagu ta naeris siis, kui kilpkonn tagasi tuli. Minu vanaema ei kasutatud ära. Tema kasutas ära teisi. Heatahtlikult. Tal oli oskust või õnne elada just nii.
“Hello, welcome. Please switch off your mobile phone. If you have any bags, please place them under your seat. Thank you.�
Ladies and gentlemen, this is/my name is X and I’m your chief flight attendant. On behalf of (Captain Z and) the entire crew, If you are welcome aboard ??? Airlines flight ???, non-stop service from seated next ??? to ??? (then continuing on to ???). to an emerOur flight time will be of ??? hours and ??? minutes. We will be gency exit, flying at an altitude of ??? feet/meters at a ground speed of ??? please read miles per hour/kilometers per hour. carefully the special instructions card located tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks by your seat. tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks If you do tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuknot wish to tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks perform the tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks functions tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks described tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks in the event tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks of an emertuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks gency, please tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks ask a flight tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks attendant to tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks reseat you. tuks tuks tuks tuks tuk-tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks tuks STAY CLOSE TO THE CHAIRS THANK YOU
K I L E K O T T K I L E K O T T ist oled sa vĂľetud ja kilekotiks pead sa saama K I L E K O T T
Unustasin nautida seda hetke kui ma aga Heledast kauguseihalusest maad maal veel saab nägin K LAU S T R O F O O B N E K I L E K O T T lainemüha, mis tansiskleb hellalt itku meile endile ja peaaegu matab ma ei näe enam midagi peale kilekoti ja sellel sõidul on kohad hoolega loetud ei mingeid lisatoole Varsti matab kilekott tuhmi läbi sudu
Kui üritad läbi kilekoti näha kangastuvad
esimesed miraažid
peegeldus mu enese näost või on see Aadam esimene mees Kui otse päiksesse vaatad,
siis enam midagi ei näe
ära andu kiusatusele
W A U H A U S “Flashdance” interpretatsioon Nele Tiidelepp
KÜÜNILINE VAADE ÜLESTÕUSUDELE Robert Varik Tänavu mais möödus pool sajandit legendaarsetest ülestõusudest Prahas ja Pariisis. Kui 1968. aasta Praha kevad sümboliseeris Ida-Euroopa pikalt tursunud vaenu plahvatuslikku väljapurset rõhuva Nõukogude režiimi vastu, siis n-ö „seksikas” ülestõus Pariisis oli eeskätt Lääne mässumeelsuse ajaloo üks tüüpiline peatükk, kus prantsuse tudengid said tõestada, et ka neis on veel säilinud esivanemate romantiline vaimsus.
Nagu teada, ei saavutanud kumbki ülestõus oma eesmärke: Dubček pidi oma positsiooni loovutama ja konservatiivid jäid Prantsusmaal jätkuvalt võimule. Kui aga Tšehhoslovakkias kehtestasid end Nõukogude tankid, siis Prantsusmaal tegi seda eeskätt nõndanimetatud vaikne enamus (silent majority); 1968. aasta juunikuistel parlamendivalimistel tabas vasakpoolseid jõudusid häving.
kõrvutamine on muutunud peamiselt Ida-Euroopa haritlaste seas juba omamoodi klišeeks: kas üldse on olemas paremat näidet Ida ja Lääne ühiskondlike ja poliitiliste reaalsuste kontrastist; absurdse ja kummalise olukorra tekkest, kus kaks mässavat linna romantiseerivad vastastikku teineteise poliitilisi režiime. Võime vaid ette kujutada kõiki neid „Oh teid tänamatuid…”-tüüpi mõtteid, mis raudse eesriide Aasia-poolsete inimeste peadest läbi käisid, kui Pariisi ja Praha sündmuste nendeni jõudsid uudised
Läänest. Mulle meeldib sellest mõelda kui ühest suurest võrkpallimatšist, mida mängiti küünikute ja romantikute vahel üle Euroopat lõhestava müüri. Kuigi tänu kirjanikele, muusikutele ja filmitegijatele on Praha ülestõus omistanud endale märgiliseima positsiooni kommunistliku bloki ülestõusude ajateljel, toimus kõige verisem ülestõus hoopis 12 aastat varem Ungaris, kus hukkus ligikaudu 2500-3000 inimest ja sai vigastada umbes 13 000. Läbikukkunud revolutsiooni ajal toimus ka massiline emigratsioon läbi Austria läände, mille käigus võis põgenejaid olla üle 200 000. 1956. aasta ungari emigrantidega algab ka Kanadast pärit Deborah Pearsoni lugu, mis kannab laialivalguvat pealkirja „History, history, history”. Nagu peaaegu kõiki inimesi (vähemalt sellele esineja väga loodab) kummastab ka teda mõtlemine ajaloo põhjustele-tagajärgedele, juhustele ja sellele, mida armastatakse nimetada liblikaefektiks. Deborah on nimelt sisse võetud
ühest (tänase vaataja jaoks) kaunis grotesksest ungari filmist, mis pidi ilmuma samal päeval, kui Budapestis algas mäss. Deborah’ jaoks on see „jalgpallikomöödia” otseselt vastutav tema eksistentsi eest. Kuigi mul ei ole siinkohal mõtet kogu Deborah’ põhjus-tagajärg jada ümber jutustada, on see lühidalt umbes nii: Deborah vanaisa pidi antud aja kontekstis poliitilistel põhjustel Budapestist lahkuma ning jõudis koos oma perekonna ja Deborah’ emaga Kanadasse.
Ega ka mul ei ole muidugi päris head ettekujutust sellest, kuidas võiks üks Lääne heaoluühiskonna inimene rääkida külma sõja aegse Ida-Euroopa lugu. Kuidas kombineerida oma elukogemust sellega, mida märgatakse siin. Omal moel sai sellega ehk Wes Anderson „Grand Budapest Hotelis” päris hästi hakkama. Kolmanda ja teise maailma lugude jutustamisel, näib esimese maailma inimestel olevat üpriski raske leida kuldset keskteed, langemata liigsesse pateetilisusesse või siis hoopis ohtlikusse Kanadas üles kasvanud ükskõiksusesse. Deborah’ jaoks oli Ungari nii kilomeetritelt kui ka Deborah ei pane selle hingelt kauge (Deborah ülesandega sugugi nii ei räägi ungari keelt), ent palju puusse kui tavaliselt sellegipoolest, teatava on kombeks. Siiski tundub antropoloogilise vaimu eestlasele klišeena tõttu, on ta huvitatud näiteks stalinistliku foto oma „teisemaailmalikult” analüüsimine; selle üle eksootilisest päritolust. naljatamine (üleüldse oli Peab ütlema, et üldjuhul ebaõnnestunud ja kohaon Deborah’ lugu ja eeskätt tuid nalju palju). Jääb selle loo esitamise viis arusaamatuks, mida autor sümpaatne ja maitsekas, lootis leida ühest kinost, kuid küüniliseks kisku- mida mässajad kasutasid vat irooniat stimuleerib 1956. aastal kindlusena; minus tema suhtumine, tundub ülepaisutatud mis ei lähe korda ega tundelisusena minna ole mõjuv minus olevale sinna otsima mingisugust eestlasele (või laiemalt romantilist mälestusasuidaeurooplasele). Ehk tust, leidmaks traagilisel mõistavad teisedki? kombel kohapealt vaid
kitši kaubanduskeskuslikku fuajeemööblit. Kanadalanna siirus ei lähe siin Eestis lihtsalt kuidagi korda või vähemalt ei mõju nii, nagu see peaks. Võib-olla on selle põhjuseks ka erinev suhtumine ja eeskätt arusaam valitsevast režiimist, millega rahul ei olda; erinev arusaam rõhuvale võimule vastu hakkamisest. Mulle tundub, et Lääne inimene otsib Ida-Euroopast midagi, mida siin tegelikult ei ole või siis enam ei ole – ehk tahtis ka Deborah seda näidata. Samas on võib-olla kõige suuremaks probleemiks see, et idaeurooplane saab oma küünilisusega vaid ise tegeleda ning kui mõni Läänest püüabki sellest läbi murda või palsamiga masseerida, siis võib ta asju hoopis hullemaks teha.
JULGUS TANTSIDA, SIIN JA Hanna Marrandi PRAEGU Maarja Tamleht, Jaak Jalakas, Grete Alavere ja Jane Paberit on viiendik kahekümnest õnnelikust, kes 4. ja 5. juulil 15. Baltoscandalil etendunud Jérôme Beli tantsulavastuses „Gala” osalema valiti. Kahe etenduse vahel jagasid nad oma mõtteid lavastuses osalemise, prooviprotsessi ja publiku vastuvõtu kohta. Milline on Sinu varasem kokkupuude tantsimisega? Maarja Ta m l e h t : Kuueaastasena läksin Rakveres Kaurikooli balletiklassi ja seal tantsisin umbes kolmteist aastat. Kui kaheteistkümnenda klassi lõpetasin, siis jäi see katki. Praegu olen õppinud Tartu Ülikoolis
kaks aastat arstiks. Esimesest klassist alates olen tegelenud ka rahvatantsuga ja oma kooli rahvatantsurühmas teen seda siiani. Olen natukene showtantsu ja kaasaegset tantsu kunagi teinud. Ühesõnaga, ma olen päris palju tantsinud. Jaak Jalakas: Minu ema oli rahvatantsuõpetaja ja noorest peast lasi ta mul tantsida rahvatantse. Tallinnas andsid mulle mingil hetkel algõpetust Aare ja Piia Orb. Olen koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja viimased viis aastat on olnud nõutav tantsuline liikumine. Detsembris kaks nädalat kõik klassid tantsivad – gümnaasiumis õpitakse kaheksa tantsu põhisamme. Ja mina pean õpetama. Grete Alavere: Väiksena käisin paar aastat Esteetika- ja Tantsukoolis, aga enne kooli tulin ära, sest enam ei olnud võimalust vedada mind kodu, kooli ja tantsukooli vahet. Hakkasin tegelema kergejõustiku ja hiljem näitlemisega. Jane Paberit: Minul
on pikk kogemus idamaise tantsuga. Mul oli idamaise tantsu stuudio Nabaratoorium, tegelesin idamaise tantsu ja mustlastantsuga ja põgusalt erinevate fusioonidega. Millised olid hirmud enne lavastust? Kas oli ka mõni selline „must auk“, kus tundsid, et enam ei oska edasi minna? Maarja Tamleht: Kuna pidin seal balletti tantsima, siis natuke pelgasin, et kas kõik ikka tuleb välja nii, nagu peab. Hirmutav oli ka see, et ei teadnud teisi osalejaid. Arvasin, et nad on kindlasti mingid profid – ja osad ju ka on. Seda kindlasti natuke kartsin, et kuidas ma teiste kõrval välja paistan. Aga nende inimestega kohtudes sain aru, et tegelikult see ei ole üldse tähtis, kas sa oled proff või kui hästi sul midagi välja tuleb. Selles lavastuses ei oma see tähtsust, sa oledki sina ise ja teed kõiki asju täpselt nii hästi, kui endal välja tuleb, nii nagu sina arvad, et on õige. Ma ütleks, et see on üks väheseid etendusi, kus ma tunnen, et olen tõesti vaba. Jaak Jalakas: Miks peaks hirmud olema, mille ees? Absoluutselt polnud. Ei olnud ka mingit „musta
auku“, kuna ma olen elus teinud nii palju erinevaid asju. Ma ei taha kunagi konkreetset stsenaariumi, vaid püüan lähtuda asjadest nii, nagu nad on. See on üks võimalus olla ja teha. Kodanik Pulver tänases (5. juuli – toim.) Virumaa Teatajas on kirjutanud, et tema arvates kõige koomilisem laval paistis Jalakas ja vana karu tantsima ei õpeta. Ma vastaks talle, et tegelikult on nii, et 19 inimest selles lavastuses püüavad teha nii hästi, kui nad oskavad, aga üks püüab teha nii halvasti, kui ta oskab. Nagu kirjutisest välja tuli, siis see taotlus on läbi läinud.
ei olnud aega selle peale mõeldagi! (Naerab.) Täna ma võin öelda küll, et oli väga tore kogemus, kuigi mul oli ikka väga musti hetki. Mitte küll otseselt proovi ajal, aga hiljem kodus, siis kui analüüsisin seda läbi. Aga see ei ole nii väga etendusega seotud, kui just iseendaga. Olen inimene, kes ei arva stereotüüpidest suuremat midagi ja leida ennast äkki stereotüübi rollis – see on minu jaoks väga uus. Ma olen alles mõned kuud ratastoolis. Kohanemisraskused olid pigem iseenda olukorraga, mitte etenduse, trupi ega lavastajaga.
Grete Alavere: Ma kartsin, et on hästi keeruline, aga kui kohale jõudsin, siis olid kõik hästi sõbralikud ja ei olnudki midagi hullu tegelikult. Mingit musta hetke ei olnud otseselt, kõik oli hästi tore ja lõbus, inimesed olid hästi sõbralikud.
Kuidas proovisaalis üldine meelestatus oli? Vaatajana tundus, et sooloosa on tantsijatele kõige keerulisem, sest seal pidi üksi teistele ette tantsima. Kas ja kui palju kõlas siis lauseid „ma ei taha, ma ei saa“?
Jane Paberit: Mina kartsin märtsis jah-sõna andes ja vahepeal seda isegi põgusalt tagasi võttes, et kuidas mu tervis on. Kas ma tulen enam kodust välja või ei. Väga kartsin veel seda, et olles samal laval tantsinud ja korraldanud kontserte, kas võrdlusmoment mind äkki pooma ei hakka. Aga mul
Maarja Tamleht: Ma praegu ei mäleta küll, minu arust tegid kõik seda suhteliselt hea meelega. Võib-olla oli väikeseid arusaamatusi, kui inimesed olid väsinud ja lavastajad tahtsid ühte, aga inimestele tundus, et see ei ole päris see, mida nemad teha tahavad. Selliseid asju oli, aga ma
ei mäleta, et keegi ei oleks tahtnud oma soolot teha. Kui näed, kuidas inimesed vastu võtavad ja pärast ütlevad, et see oli nii lahe tants – nii raske järgi teha, aga samas ka nii lõbus – siis see võtab pinge maha ja sa ei karda enam. Jaak Jalakas: „Ma ei taha“ ei kõlanud küll kordagi, aga seda, et „issand, ma ei tea sellest midagi!“ või „oi jumal, mina küll ei oska!“ oli päris palju. Kuna kogu aeg öeldi, et kõik, mis te teete, on õige, siis see pidi neid julgustama. Teatud piirid seati ikka ette, et „tehke kõik, mida te tahate, aga ärge tehke seda-seda-seda“. Ega ma ka päris kõike seda teha ei saanud, mida võib-olla oleks tahtnud, et asi natuke veel koomilisem oleks. Ka soolokohas on igaühel oma tants, kõik võeti saadetud videote järgi. Igaüks tantsib oma tantsu. Välja arvatud lõpus „New York, New York“, mida tantsib üks kolmest, kas Raho (Aadla), Marta (Jamsja) või Rein (Sikk), seal tuli kohapeal koreograafia teha. Aga kõikidel teistel on oma tants ja seal ei tohiks probleeme olla. Grete Alavere: Soolot mõned ikka kartsid ka, eks ma ise ka tegelikult kartsin. Alguses oli mul
üks teine soolo, aga siis ma otsustasin ümber, sest seda oli kuidagi mugavam teha. Tean, et Kristo (Kruusman) kartis ka väga. Aga ta sai hästi hakkama!
peab olema viimseni täiuslik. Aga meile kogu aeg rõhutati, et see lavastus ei ole tegelikult publikule. Me ei pea lõbustama publikut või midagi neile andma. See ongi selle lavastuse Jane Paberit: Mina ei eesmärk, me teeme seda soovinud soolot teha. Ma iseenda pärast, mitte kelolin ennast küll selleks lelegi teisele. täiesti valmis pannud ja arvestanud selle võima- Jaak Jalakas: Suur osa lusega, aga mina ise kohe vaatajaid on kohalikud üldse ei tahtnud soolot ja kohalikud inimesed teha. Kuna on kümme teevad, see annab sellise soolot ja kakskümmend mõtlemise, et „ma ei ole tantsijat, siis nii ehk naa väga kriitiline“. Teine asi kõik ei saa teha. on see, et kõik teavad, et lavastus on kokku pandud Kuidas Sulle tundub, kolme päevaga, seda, et milline oli publiku vas- kõik oleks filigraanne, tuvõtt? Miks vaatajal ei saagi nõuda. Ja see ei olnud nii teistsugust ongi t a o t l u s l i k, et asja piinlik vaadata? igaüks teeb nii, nagu tema asjadest aru saab. Maarja Tamleht: Alguses ma ka muretsesin selle Grete Alavere: Etendus pärast, mul oli hästi raske võeti väga hästi vastu, lahti lasta, sest balle- ma isegi ei osanud seda tis peab lavale minnes arvata. Meile elati kaasa olema perfektne ja kõik ja see oli hästi lahe.
Jane Paberit: Baltoscandali publik on nii intelligentne, et seda karta tõesti ei osanud. Ma ei usu, et keegi meist oleks piinlikkust tundnud. Triinu ja Jérôme Bel on suurepärase trupi valinud. Isegi kui kellelgi oli mingisugune hirmukene või kõhklusekene, siis sul ei ole aega sellega tegeleda! Publiku vastuvõtt ja tagasiside oli ikka oh-ohhoo. Isegi vaatamata sellele, et meil olid ju publikule kõrged ootused, me teadsime, kui hea publik meil tõenäoliselt on. Minu tuttavad ütlesid, et kogu aeg ei olnud lõbus, nad said ka nutta ja hirmu tunda – tunnete skaala oli väga lai. Miks on taoline formaat oluline? Mis sõnumit see kannab? Maarja Tamleht: See lavastus on mulle kui tantsijale ja mulle kui inimesele tegelikult päris palju andnud. Ma ütleks selle lavastuse kohta kaks sõna, mida see minu jaoks tähendab: vabadus ja sõltumatus. Vabadus on minu jaoks see, et selles lavastuses on väga vähe asju, mis on ette nähtud, et „peab nii olema“ – enamus ju sünnibki tegelikult laval. Mul on vabadus teha seda, mida ma ise tahan. Ja sõltumatus on see, et me ei tee seda publikule, me
teeme seda iseendale. Ma arvan, et ka publikul on sellepärast seda põnev vaadata, et nad saavad ennast meiega samastada. Kuna meil on kakskümmend täiesti erineva taustaga inimest, siis vaatajad saavadki mõelda, et kui mulle antaks ülesanne, siis kes mina nendest oleksin. Võibolla oleksin mina see, kes rõnga kohe alguses ära kaotas ja seal taga niisama ringi jookseb või võib-olla oleksin see, kellel väga hästi välja tuleb. Teine asi on see ka, et see võib tunduda nalja-show’na, aga teeb publikule nii palju nalja seepärast, et ta on ju tegelikult loomulik. Meile ei ole ette öeldud, et sa pead klouni mängima, see lihtsalt juhtub kogemata. Jaak Jalakas: Lavastuse sõnum on see, et igaüks saab hakkama ja kunst on arusaadav. Igas inimeses peitub see alge, et ta võib seda teha. Rohkem kui viiskümmend korda on seda erinevates linnades erinevate seltskondadega tehtud ja nii palju kui loetud intervjuudest välja tuli, siis igal pool on ratastool, igal pool on kaks last – see seltskond on püütud kokku ajada igal pool ühesugune. Loomulikult võimed ja võimekused on erinevad ja igal pool tuleb lavastus selles mõttes erinev. Minu jaoks on tõsiselt üllatav
see, et Rakverest pärit proffe, kes selles lavastuses tantsivad, on ikka päris palju. Minu jaoks on väljakutse kas või seegi, et olen trupi kõige vanem liige. Minu jaoks on latid teistpidi paika pandud, ma ei püüagi teha viimase peal liigutusi, vaid pigem selliseid, mis vaatajale peaks meelde jääma. Grete Alavere: See lavastus on sellest, et inimene ei pea iseennast kartma. Igaüks on erinev ja nad on sellised, nagu nad on. Sa pead endale meeldima. Jane Paberit: Ma olin oma arust väga hästi ette valmistatud. Olin põhjalikult kodutööd teinud ja teadsin Jérôme Beli tööd ka juba varem, aga kihte kasvab sellele asjale veel ja veel juurde. Arvan, et see oli ka publikule kohati ikka väga raske vaatamine. Minul on tavaliselt tantsuetendustele, etendustele ja kõigele elus suured ootused. Ootan, et kõik on hästi vägev, aga vahest asja toimimise käigus juhtub see, et ta muutub väiksemaks või sa ise harjud sellega. Sulle antakse lava – alguses pikalt tühja lava – ja kakskümmend inimest ja eks sa siis täidad selle sellega mida sul sealt võtta on, või siis saad teiste käest.
*JESS, see siin on mo show, mo pilli järgi tants siin kulgeb. Ma olen fuckin Joe Blow, **** sa pead maksma mulle, kuid alates suurest paugust tants käib ümber augu. Jah see show on sulle, Rästik, sest see BALTO wöim on mässiv.
*Hommage Andrus Elbingule