BALTO
BALTO
5. juuli 2018
BALTO
BALTO
JUHTKIRI R.V. Kuidas see Platon meile õige rääkiski? Inimene on kui koopasügavikku aheldatud vang, kelle kogu maailmataju piirdub vaid õrnast valgusvihust tekitatud varjudega. Vaid üksikud on võimelised nendest ahelatest vabanema, pääsemaks välja päikese alla, kus avaneb neile tõeline maailm; seal selginevad varjude allikad ja koopa mannetu reaalsus. Kui Platoni allegoorilisse koopasse paistab sisse vähemalt nii palju valgust, et tekiksid mingisugusedki varjud, mille vaatlemisega vangid saaksid aega veeta, ei saa sama öelda koopa kohta Tais, kuhu jäid kümmekond päeva tagasi vangi 12 noort jalgpallurit ja nende treener. Kogu maailma peavoolumeedia pilgud ja kaamerad on viimastel päevadel olnud pööratud selle koopaava poole, kust 13 hulljulget sisse läksid ja pärast vee tõusmist enam välja ei pääsenud. Õnneks on nad nüüdseks leitud, kuid nende päästmisega on veel tükk tegemist, kuna noortest tailastest ei oska enamik ujuda ning kuiva nahaga välja tulemine on hetkel kahjuks välistatud. Võime vaid ette kujutada neid viletsaid ja
ebameeldivaid tingimusi, milles noored poisid peavad nüüd järgnevatel päevadel ja nädalatel vastu pidama. Kuigi täis kõht, koos soojade ja kuivade riietega, peaks neile pärast seda, kui nad üles leiti, tagatud olema, tekivad neil paratamatult juba uued ja peenemad vajadused, mis vajavad rahuldamist. Niinimetatud Maslow’ püramiidis astuvad nad nüüd ühe astme võrra ülespoole. Kui mõtted ei pea enam keerlema ainult selle ümber, kust midagi hamba alla saada, hakkab häirima hoopis tegevusetus ja näiliselt lõputu ootamine päästjate järele. Ühesõnaga tuleb peale hirmus tüütu igavus. Ka Baudelaire on võrrelnud inimelu traagikat pendliga, mis liigub igavuse ja valu vahel: kui valus enam ei ole, siis paratamatult hakkab ühel hetkel igav. Vahepeal võib see igavus olla isegi nii talumatu, et möödunud valu tundub isegi vastuvõetavam.
Kindlasti kasutatakse seal koopasügavuses ära kogu kultuurne ressurss, mis igaühes varuks on: jutud, laulud, mängud, ehk tantsudki (kui ruumi on) lähevad kollektiivselt jagamisele ja esitamisele. Ja kujutagem veel ette, kui loominguliselt peab koopatingimustes kõigele lähenema.
Koopakultuuri konditsioonidest on juulikuise Rakvere atmosfäär muidugi kaugel. Kuigi õhtupoole lubab õrna vihmakest, kulgeb enamus meie tänasest päevast (ja loodetavasti ka kogu festival) suvise päikese all. Kui kultuur tekkis tõepoolest selleks, et rahuldada Maslow’ püramiidi tipus asuvaid vajadusi, peaksime me siin, Baltoscandali ajal, suisa hõljuma selle kummalise konstruktsiooni kohal. Nagu juba eilsed etendusedki märku andsid, oleme me siin Platoni mõistes tõeliselt ereda päikese all; silmad suisa kipitavad Eks igavuse kustutamiseks ja vaim küpseb. Igav ei on erinevaid viise. Mõni on hakka siin päris kindlasti. isegi väitnud, et kultuurgi tekkis kunagi väga ammu vaid seetõttu, et igavust peletada. Sellisel juhul teevad ehk juba oma koduseks muutunud koopas väikestviisi kultuuri ka needsamad vangi jäänud tai poisid.
Ăźhe koopa ava
MEES, KES PÄÄSTIS RAKVERE TEATRI R.M.V. Baltoscandali kodukohaks on kahekümne neljandat aastat Rakvere teater. 2005. aastal tegi peahoone läbi uuenduskuuri, järgnevalt lisandusid „teatrikampusesse“ teatriait, väike maja ja kulminatsioonina ülemöödunud aastal valminud uhiuus teatrikino. Nii renoveerimistööde kui ka kino projekteerimise taga on arhitekt Raul Vaiksoo. Vastvalminud kino ja Baltoscandali juubelihõngulise aasta valguses on paslik uurida festivali toimumiskoha ajalugu.
küsin, ehk oskad Sa, Raul, ise meile Rakvere teatri n-ö kampuse kohta midagi pajatada.
Tegelikult alustasin ma siin juba aastal 2002, siis sai esimest korda käed löödud. Esimeseks projektiks oli maa-ala teatri ees; siis oli see veel pooleldi kruusa all ja seal sai ära markeeritud ka vana klooster. Rakvere teater tegutsebki endises Rakvere mõisas, mis omakorda on ehitatud vana kloostri kohale; nüüd on see – sealhulgas altari koht ja kirik – sillutises markeeritud tumedate kividega. Praegu koosneb teatrimaja kahest hoonest: sissekäik on 19. sajandist säilinud mõisahoonest ja selle Enne kui ma midagi juurde ehitatud teatri-
hoonest, mis valmis 1940. aastal. See oli üks Rakvere viimaseid hooneid, mis valmis Eesti ajal, sest näiteks Pauluse kirik jäi pooleli ja läkski venelaste tulekuga koguduse käest ära. 2003 valmis teatriesine plats, 2004 tegin teatrile projekti ja 2005. aasta septembris toimuski avapidu. Ja kino? Kino projekteerimine võttis mul väga kaua aega. Konkurss toimus 2006. aastal, ent alles siis algasid arheoloogilised kaevamised. Oli ju vaja teada, kuidas sinna üldse projekteerida; see oli tõesti keeruline projekt.
Ja siis on mul tehtud ka väike maja ja kõik need järjestikused kompleksi hooned ja parklad. Baltoscandaliga samal ajal algas ka minul siin viimase parkla ehituse esimene koosolek. Nüüd, ma arvan, on sellel projektil ring peal. Tundub, et enam siia midagi juurde ei tule. Omamoodi huvitav on see vastuolu: kaasaegse ja provokatiivse teatrifestivali korraldamine frantsisklaste kloostri varemetel. Arhitektina oled sa tuntud oskuse poolest ühendada uut vanemaga: tuues esile ja kasutades oskuslikult ära olemasolevat keskkonda. Siinkohal on üheks parimaks näiteks seesama kinohoone. Kuidas suhtud sa kaasaegsesse teatrisse, mida arvad selle korraldamisest just Eestis, ja täpsemalt Rakveres? Rakvere olevat, kuidas see nüüd oligi… maailma väikseima rahvaarvuga linn, millel on oma riigiteater. Tegelikult on nii, et selline väike linn ei tohiks ära toita kutselist teatrit. Siin lavastusi teha on põrguraske.
Mõtled näiteks Tallinna või ka Tartu peale, aga võta New York või Moskva! Teed etenduse ära ja miljonid inimesed käivad vaatamas. Meie püüame hakkama saama 15 000 inimesega linnas, kõik neist pole ju teatriskäijad. Ring saab kohe täis.
mitte
ühtegi
nippi!“
Et selle teatri teeme küll jube võimsa valguse ja helipargiga, aga kui me teeme mingigi pöördlava või asja, siis me oleme kohe siin Rakveres kinni ja saamegi minna ainult Ugalasse või Vanemuisesse, sest pooltes kohtaTegelikult toimibki Eestis des ju pöördlava pole. ainult üks nipp. Rakvere teatri fenomen on selles, Tegelikult ei ole ma et nad sõidavad kogu muidugi teatriküsiaeg ringi. Ma arvan isegi, mustes hea vastaja. et neil võib olla suurem Baltoscandalit mäletan maht etendusi väljaspool ma hästi juba 1994. aasteatrimaja. Iga päev kuni tast, selgus, et vist kaks Iklani, kuni Saaremaani, varasemat korda olid kuni Hiiumaani välja. tõesti toimunud Pärnus. Mõtle milline koormus Siin on ju imeasju olnäitlejale! Aga tänu sellele nud, ma mäletan kuskil tuntakse Rakvere teatrit paarkümmend aastat takohutavalt palju Eestis. gasi oli siin teater ühele inimesele, kõik seisid Ja mida see tähendab järjekorras, üks ainuke teatrit projekteerides: inimene vaatas etenkui 2000. aastate dust. Pool performance’i alguses Indrek Saar moodi välja mõeldud asi, selle raha kuidagi sõna „skandaal“ räägib kultuuriministeeriumist ju ka iseenda eest. sai, siis ma ütlesin, Aeg on muidugi edaet davai!, teeme siia si läinud ja miski enam pöördlava, nagu Ugalas niivõrd ei üllata, aga või mujal. Indrek seepeale eks inimesed ole ikka „Ei, mitte mingil juhul!“ klassikast tüdinud. Vast Ma ütlesin siis, et teeme kõigest sellest ka taoline mingi lavaaugu, tead Baltoscandali elujõulisus. mingi jube pull etendus, Algusaegadel oli see keegi hüppab lavaaugust kõik muidugi Eestis ensellist välja või midagi. Indrek nenägematu, jälle „Ei, me ei tee
alternatiivi n-ö klassika – see ei ole vist päris hea termin – kõrval tol hetkel ei olnud. Ütle meile mõni koht, mida Baltoscandalile tulevad inimesed külastada võiksid. Nojah, eks mina jälle vastan võib-olla igavalt, nii ajaloolase vaatenurgast. Ehk siis Rakvere Kolmainu kirik. Ise ei saa seda teha, tuleb sealt luba küsida, altari juurde minna ja vaip üles võtta, siis tuleb välja see hauakivi, mis leiti 17. sajandi lõpus kloostrikiriku rusude alt. Arnold Annebat oli see Tallinna ja Eestimaa piiskop enne Liivi sõda, kes suri siinsamas kloostris, arvatavasti oli ta Eesti soost. See kivi on muidugi väga halvas seisukorras, mul on õnnestunud seda pildistada. Tegin kavandi ja lasin Taanis kududa vaiba, millel on originaalsuuruses too sama hauakivi, see vaip asub siis vastvalminud Kinomajas, nende Rakvere vanimate säilinud kivimüüride kohal.
ELURÕÕMSA INIMLIKKUSE PÜHITSUS Hanna Marrandi
manifestatsioonina. Vanad ja noored, erinevate füüsiliste võimetega mehed ja naised laval samu tantse tantsimas kultiveerivad vaatajas ühest küljest arvamust, justkui kõik inimesed oleksidki omamoodi kõikvõimsad. Samas annab „Gala“ osatäitjatele siiski ka võimaluse näidata isiklikke oskusi ja talendikust. Lavastuse võlu seisnebki selles, et iga tantsija individuaalsust arvesse võttes on loodud tervik, kus mõned esinejad küll tõusevad teiste seast esile, kuid publik elab võrdselt kaasa kõigile ning ükski etteaste ei anna professionaalsuse erinevast tasemest hoolimata vaatajatele signaali piinlikkusest silmi peita. Vastupidi, kogu „Gala“ õhkkond on toetav ja positiivsusest pakatav. See on meeldiv vaheldus poliitilisi ja/või sotsiaalseid pingeid surmtõsiselt käsitlevatele lavateostele, mis kaasaegsetes etenduskunstides tooni annavad.
See, et etendusele tulnud publik võib leida end ühel hetkel ootamatult laval toimuvasse kaasatuna ja ise rambivalgusse sattuda, ei ole tänapäeval enam midagi erilist. Küll aga on tavapäratu, et esinejad ise ongi inimesed meie seast. Jérôme Bel kasutab lavastuses „Gala“ nimelt kahtekümmet tavalist Virumaa inimest, kellest enamus ei tegele oma igapäevases elus etenduskunstidega. Prantsuse koreograaf ja tema assistendid Dina Ed Dik ning Maxime Kurvers on aga suutnud need inimesed tantsima panna nii, et seda on kaasahaarav ja meeleolukas jälgida. Kuigi sõnapaar „kaasaegne tantsulavastus“ võib selliseid assotsiatsioone esile kutsuda, ei ole Jérôme Beli „Gala“ sünge, segadusseajav ega ärritav. Tegu on sädelevalt positiivse julgustükiga, mis mõjub vaata- Maagia/argipäev jale kui naeruteraapia. Etendusele minek on sageIndividuaalsus/ühtsus li sündmus, pole vahet, kas minnakse vaatama „Galat“ võib võtta võrdsuse sõna-, tantsuvõi
Prouad sätivad selga parimad kostüümid, puuderdavad põsed; härrad pühivad kasutamata seisnud ülikonnalt tolmu ja võtavad vaheajal puhvetis pitsi konjakit. Publik võtab omaks teatava ootusäreva meeleseisundi, lavalt oodatakse emotsioone, hingestatust, lihvitust. Võetakse eelhoiak, et esinejad on professionaalid, kes teavad, mida teevad. Jérôme Beli „Galat“ vaatama minnes tuleb taolisest hoiakust lahti lasta, sest detailini viimistletud tervikut autor ei taotle. „Gala“ on loomulikkuse pühitsus ses mõttes, et professionaalide treenitud kehade asemel on laval igat tüüpi inimesi ning kõik eeldused on loodud, et publiku silme ees rulluks maagilise võlumaailma asemel lahti midagi, millega on lihtne suhestuda. Laiguke tselluliiti, naksuvad liigesed ja hallid karvad pealael – see kõik oleme meie ise ja see kõik vaatab vastu ka lavalt. Kas taoline teadmine peaks tähendama, et neil, kes otsivad eten duselt just nimelt midagi erilist, mis iga päev peeglist vastu ei vaata, ei
Foto: Gabriela Liivamägi
olegi mõtet end „Gala“ publikusse sättida? Tähenduse loob igaüks ise. Kahtlemata võib võtta ka „Galat“ kui sündmust, sest võluv on justnimelt tantsulavastuse pretentsioonitus. Jérôme Bel ei püüa muuta tantsivaid eestlasi priimabaleriinideks, kõik, mis laval sünnib, on loomulik ja see võiks anda enesekindlusesüsti ka publikule: kui nemad seal laval saavad ja julgevad, võin mina ka! Lõppude lõpuks ongi nad ju täpselt nagu mina. Kest/tuum „Gala“ puhul ei saa üle ega ümber ka tantsijate võrratutest, lausa fantaasia piire ületavatest esinemiskostüümidest. Mõnel esinejal käivad need kokku professionaalse tantsija kuvandi
ga, teised jälle on kodusest kapist otsinud oma kõige kirjumad kehakatted. Visuaalne väljanägemine mõjutab selgelt ka publiku ootusi: on tunda, et balletiseelikus tantsijatarilt oodatakse veidi teistsugust sooritust kui neoonvärvides retuusidesse riietunud esinejalt. Võrdse aplausi pälvivad aga mõlemad. „Gala“ annab lootust, et inimesed on võimelised olema arvestavad ja empaatilised – ning see on parim sõnum, mida üks lavastus kanda võib. Kõik on erinevaid, kuid samas sarnased. Tõtt-öelda toetab positiivsuse ja julguse sõnumit ka esinejate väljanägemine, erinevad kehad, erinev arusaam ilust, see kõik on päriselu essents, mis lavalt vastu vaatab. Milleks häbeneda, parem pidutsegem!
MILLEST ME RÄÄGIME? Allan Anna Artikuleerimisoskus kujuneb inimese normaalse arengu puhul välja teise ja kolmanda eluaasta käigus. Oluliselt hiljem jõuab pärale arusaam kõnelemise ja keele mõjujõust ning keele võimest väljendada midagi ebareaalset, olematut või isegi sihilikult valetada. Keel on ekslik ja sõnu ei tasu uskuda.
va normi (keele) ja individuaalsete lausungite (kõne) oponeerimine ja nendevaheliste suhete analüüs on olnud keeleteaduse jaoks erakordselt viljakas. Saussure näeb keelena midagi, milles igal keelekõnelejal on oma osa, ent mis saavutab oma terviklikkuse ainult kogu keeleühiskonnas.
ju. Keelega saadakse väidetavalt kaasa inimest mõjutavad hoiakud ja alateadlikud väärtushinnangud. Selles valguses võiks keelt vaadata kui mütoloogilist säilitajat ja mälusalve, mis rekonstrueerib selle osa maailmast, mis reaalsete rudimentidena on ammu kadunud, ent keelemälus selgelt olemas. Me ei peaks tingimata kasutama väljendit „vesi minu veskikividele“, sest sama hästi võiks kasutusele võtta „ülikiire kodulahendus minu wifi ruuterile“ ning tähendus praktiliselt ei muutuks. Ühteaegu pakub osalise vastuse keele olemusest kätte küsimus ise, kuna keelest kõnelemiseks kasutame keelt ennast. Teisisõnu on keele funktsioon olla metakeel – keel, millega kirjeldada keelt ennast. Teiseks on keel mudel, mille analoogial mudeldatakse teisigi kultuurikeeli, kuulugu nende sekka filmikeel, pildikeel, teatrivõi isegi tantsukeel.
Millest me räägime, kui Ent paratamatult ei saa me räägime keelest? kõne eksisteerida keeleta, mis omakorda sunEeskätt tuleks teha nib tegema ebamugava pealkirjas parandus ning „Suite tagasipõike retoorilisele N°3“ kontekstis täpsuse püstitatud mõttes küsida hoop- küsimusele: millest me is järgmiselt: millest me räägime, kui me rääräägime, kui me räägime gime keelest. Esiti on kõnest? Keelt (langue) keel kokkuleppeline süsja kõnet (parole) hakkas teem; süsteemi teadlikeristama Šveitsi keele- ku rikkumist on siin-seal teadlane ja semiootik nähtud kunstilise protesFerdinand de Saussure, tina, teisal aga sulaselge kes väitis, et langue on rumalusena, kolmankogu keele märgilistest dal juhul ehk pannakse erinevustest koosnev võrduma kunstiline süsteem ning parole on protest ja sulaselge inimese kõne, üksikud rumalus. Kes teab? lausungid, üksik kõneakt, koostades sedasi võr- Keele põhiline funktsiorandi: keel (langue) + on on olla modelleeriv kõne (parole) = kõnete- süsteem, mis kujundab gevus (langage). Parole’i paljude arvates inimese Millest me räägime, kui ja langue’i – olemasole- mõtlemist ja maailmata- me räägime Euroopast?
Olnud hiljuti KeskAmeerikas, tuli seal harjumatult palju vastata enesereflektiivsetele, isegi euroreflektiivsetele küsimustele, mis hõlmasid vastusena peamiselt Euroopa taandamist mingile kindlale ja paratamatult lihtsustatud ühisnimetajale. Aga tõepoolest, mis ühendab minu naabrinaist, rumeenia mootorratturit või sakslastest pensionäride paari, kes veedavad oma elusügist Ibizal? Keerutades ja tõenäoliselt suuresti ebavajalikku filosoofilist soga puterdades jõudsin mõttega siiski lõpuks päris rahuldavale tõdemusele: suur enamus mõistab maali-
kunsti, kirjanduse, teatri, muusika ja kino olemust tähelepanuväärselt sarnaselt (vaieldamatult esineb segmendis killuke anarhiste ja see teine killuke vastuvoolutriivijaid!). Ometi ei pidanud ma oluliseks neid lõpuks pähe õpitud vastuseid esitades laskuda kultuuri fenomenoloogilise poole analüüsini, sest pole üllatus, et kõike mida inimene mõistab, ei pea ta tingimata armastama ja vice versa.
nägemust põlvkondade kaupa edasi, kujunenud aga hoopis teistsuguseks, kui mul oleks õnnestunud „Suite N°3“ kuulda pool aastat varem.
Tegelikult ei ole ühist Euroopat olemas. Minnes tagasi keele ja selle olemuse juurde, on selge, et see millest inimesed kõnelevad, kirjeldab nende argikogemust, igapäevaseid võite ja tragöödiaid… ja määrab selle, millistena neid kõrvalt nähakse. „Suite Tõenäoliselt oleksin oma N°3“ sihtis markantselt isikliku ja subjektiivse Euroopa-sisesele ida ja europeegelduse, mida lääne lõhele. minu võõrustajad küllap võtsid vääramatu tõe- Lääne-Euroopa kõnedna ning räägivad seda es kumavad selgelt läbi kaheldava väärtusega probleemid, mida Ida-
Euroopa elanike kõnedes ei kajastu. Võrrelgem kasvõi lavastuses bürokraatiast läbi imbunud Lääne-Euroopa pintsaklipslasi roppusi ja labasusi puistavate idaeurooplastega. Ida kehastasid kerjused, ägestunud naisõiguslased, ajaloo valupunktidele torkavat luuletust lugevad koolilapsed või politseiga sõnelev kodanik. Läänt seevastu kujutasid poodlev neiu, libe kinnisvaramaakler või palvet pidav imaam. Omal moel on uusajaeelne killustatud Euroopa tunduvalt enam kohal, kui osatakse näha.
gime, kui me räägime? Paradoksaalsel kombel räägib inimene kõigest ebaolulisest talumatult palju, seevastu aga olulisest erakordselt harva. Keel puhverdab inimene haavatava sisemuse teravservsest maailmast. Klišeedesse laskudes võiks ju pakkuda, et puhvri loob ehk oskamatus kirjeldada “sõnulseletamatut ja keeles kirjeldamatut” siseilma; teisalt aga on keele omadus oma kasutaja huve arvestades valetada või fakte moonutada. Ja inimesi huvitab ju ikka paista natuke targem, natuke rikkam ja natuke õnnelikum, kui ollakse.
Tuleval sügisel Hong Lõppeks: millest me rää- Kongi kolides räägin ko-
halikele esmalt Euroopast kui imest, mille ühes servas kurdab kodanik selle üle, kuidas šampus ei avanegi automaatselt; teises servas sellest, et ostis kalkuniliha pähe hoopis kana, keskel anub kaasreisijatelt vett ja See ütleb ju ometi nii imetabaselt palju meie kui eurooplaste, kuid ehk veel enam aga hoopis inimeste kohta.
FUCKYOUPREESTER Isabel Jezierska 7. juulil etendub Rakvere teatri suures saalis Poola Teatr Powszechny lavastus „Klątwa“ („Needus“). Lavastus põhineb Poola näitekirjaniku Stanislaw Wyspianski 1899. aastal kirjutatud näidendil „Klątwa“. Kirik ja võim; võim ja seksuaalne väärkohtlemine; seksuaalne väärkohtlemine ja ohvri vaigistamine on teemad, mis on 119 aastat hiljemgi Poola ühiskonnas tabud. Tundub ehk uskumatu, et ka tänapäeval on seksuaalkuritegude
ohvrid institutsionaalselt diskrimineeritud. Kiriku kallutamatu positsioon on teinud kiriku võimu üle arutamise ning selle traditsioonilise jõu repositsioneerimise äärmiselt keeruliseks. Vähe sellest, et kuriteo toimepanijaid ei karistata vastavalt, jäävad inimeste silmis süüdlasteks tihti ohvrid ise. Viimastel aastatel on aga avalik saladus taas esile kerkinud. Tabuteemadel – nagu näiteks kirikuliikmete poolt toime pandud seksuaalkuriteod – võtavad sõna kultuuriinimesed, ajakirjanikud
Foto: Dawid Chalimoniuk
ning liberaalsemad poliitikudki. Nende seas Justyna Kopińska, kes on maailmas tunnustatud uuriv ajakirjanik. Iga tema artikkel käsitleb Poola ühiskonnale valusat ainest. Siinkohal pikem lõik artiklist „Kirikuõpetaja tegutseb taas“, mis avaldati Gazeta Wyborcza’s 2017. aasta jaanuaris.
Usalda mind, ma ei tee kas kirikuisa, et nutan. sulle liiga Käskis mul pärast tunde kooli jääda. Ma ei tahtnud Vanemate kodust on tal talle oma muredest rääkimeeles hirmutav külmus. da. Mul oli reegel: ma Vanemad ei kallistanud ei kaeba õpetajatele. Ta teda kunagi, ei öelnud, peatas mind hiljem mitu et armastavad teda. Tal korda koridoris ja käis ei olnud sõbrannasid. vestlusega peale. KeelKartis neid endale kül- dusin. Tahtsin, et ta lõla kutsuda. Sõbrast petaks minu küsitlemise. klassivend kirjutas in- Mõne nädala pärast tuli ternetifoorumis: „Kasia ta leebe häälega öeldes: oli nõnda ilus ja lembe. „Usalda mind, tahan sind Kuulas õpetajate sõna.“ aidata, olen kirikuisa, ma ei tee sulle liiga.” KeeKasia jutustab mulle gi polnud varem minuga endast selliselt rääkinud. Mõne kuu möödudes külastas Isa lõi ema nii, et verd ta mu vanemaid. Selelendas. Ema lebas tihti tas, et tahab neid aidata. põrandal verisena, re- Ütles, et mul on parem benenud riietes. Üritasin teises maakonnas inneid valvata. Kui ema ternaatkoolis. Selgitas, tahtis ennast üles puua, et seal on mul parejälgisin iga tema liigu- mad võimalused heaks tust. Mõnikord vanemad hariduseks. Vanemad jõid nõnda, et unustasid nõustusid pikemalt mõmulle ust avada. Pidin tlemata. Sel hetkel olid magama väljas. Nad ei nad vihased, et peidan teinud seda meelega. nende viinapudeleid. Joobes olles ei kontrollinud nad enda käitumist. Mul on õhtune jumalaIga kord, kui bussiga teenistus Starogardis koju naasin, valutas mu kõht närveerimisest. Lu- See ei olnud internaatgesin teeperves puid kool, vaid tema ema tühi – sada üks, sada kaks, maja; ema, kes oli välissada kolm – et korraks- maale kolinud. Ta pani ki unustada mõtlemine. mind Szczecini põhikooli, mis asus Witkiewiczi tänaÜhel päeval, olin siis val. Ütles, et pedagoog kuuendas klassis, mär- sellest koolist on tema
ema
parim
sõbranna.
See kool oli lastele rikastest ja headest peredest. Pidi olema kõrge keskmine hinne – isegi 5.0 – ja raha õppe maksu katmiseks. Kuigi mul olid pigem halvad hinded, võeti mind vastu väljaspool sisseastumiseeskirju keset õppeaastat, pärast seda, kui kirikuõpetaja Roman vestles kirikuõpetajast direktoriga. Roman keelas mul kellegagi rääkida ja käskis kohe pärast tunde naasta sellesse majja. Ja nagunii keegi ei soovinud minuga rääkida. Erinesin igati rikaste perede lastest. Tundides mõistsin vähe, sest tase oli minu jaoks liiga kõrge. Tundsin end alaväärsena. Kord tulin koolist tagasi veidi hiljem ning kirikuisa raputas mind nii kõvasti, et väänas mu käe välja. Pidin lahastki kandma. Käskis haiglas öelda, et kukkusin treppidel. Seisis ja valvas, mida arstile räägin. Mingil päeval teatas: „Sa ei kujuta ette, kuidas sellest unistasin.“ „Millest palun,
kirikuõpetaja?“ – küsisin. dama, et tapab mind ära. „Kohe näed, minu päikseke.“ Tuli, mil tahtis. Sundis mind ravimeid võtma. Ta Tõmbas katted akende ei öelnud, mis ravimid ette, võttis kõvasti mu need on. Kuid need toikätest kinni. „Ära karju, misid kui psühhedeelsed sest siis valutab rohkem.“ ained. Olin osavõtmatu, – korrutas. Ta hakkas mult unine. Kaotasin tasakaariideid ära koorima. See lu. Mäletan, kuidas ta on selline õud, et ei saa korrutas: „Sinu ema ja hingatagi. Ta oli tugev, isa ei taha sind enam. kaalus sada kilogrammi. Nad vihkavad sind. Sul ei Karjusin, anusin, et ta ole kedagi peale minu.” lõpetaks. Kui ta lõpetas, keerasin end teki sisse, Vanaaastaööl tuli ta heitsin seina äärde ja viinaga. Kattis aknad. nutsin. „Lähen nüüd. Mul Jõi ja kordas aina, et on õhtune jumalateenis- sellest saab minu elu tus Starogradis,“ nähvas. parim vanaaastaöö. Ta Käskis mul võtta mingeid vägistas mind terve öö. imelikke tablette. Avas mu huuled ja kontrollis, Siis hakkasin ennast lõikas ma kindlasti neela- kuma. Kuulatasin ega sin nad alla. Veri voolas ta ei tule. Mõnikord tegi mööda mu jalgu alla. mulle haiget mitu korda Läksin vanni. Huuled ühe öö jooksul. Ta haises olid katki, reitel sinikad. sellise tülgastava higiKorrutasin: „Emme, kus haisu järgi. Korrutasin, et oled? Aita mind.“ Sel het- ma ei taha, kuid tema tegi kel oleksin andnud kõik, seda veelgi intensiivseet ta oleks mu juures. malt. Mõnikord ühtaegu Olin vees mitu tundi. karjudes: „Ja Jumal ei armasta sind enam!“. Kui Järgmistel päevadel rabelesin liiga palju, nälkäis peale, et kui räägin jutas mind mitu päeva. õpetajatele, siis ta saab sellest teada, sest ta Leian su ja võtan sult elu teab kõiki. Ja ta maksab mu sõbrannadele, et nad Tihti võttis ta mind Starogütleksid, et mina ise taht- ardi missadele kaasa. sin seda. Ta hakkas mind Sõime ühiselt lõunat kõilööma, alandama, ähvar- kide preestritega ja siis
viis mind enda tuppa. Ma ei mõista, miks keegi ei reageerinud. Ma olin väga habras tüdruk, kõik nägid meie vanusevahet, ja keegi ei imestanud, et magan tema juures. Kui tahtsin viiendalt korruselt alla hüpata, siis ütles ta, et ma olen saatanast vaevatud. Roman viis mind tuttava vaimude väljaajaja juurde Szczecinis ja palus meile isegi ühise toa. Ühel päeval nähvas: „Oled juurde võtnud ja oksendad.“ Pidin tegema rasedustesti. Siis viis mind oma tuttava günekoloogi juurde. Nad tapsid mu lapse. Veritsesin veel kaua ja mul oli kohutavalt valus. Mõne kuu pärast ei läinud ma enam kooli, mul oli hirm ja enesetapumõtted. Keegi vist viitas minu puudumistele, sest kirikuõpetaja sundis mind taas koolis käima. Korraldas mulle matemaatikatunnid tuttava õpetajaga. Ta näis olevat väga hea inimene. Küsitles, miks olen kurb. Rääkisin talle kõigest. Kohe sain aru, et ta ei ole kindel, kas räägin tõtt. Küsis: „Kas see ei olnud unenägu?“ Ja hiljem rääkis kirikuõpetajale meie vestlusest. Ta tuli koju ja hakkas
karjuma, et rikun tema mainet. „Kui inimesed peavad sinust lugu, siis keegi ei usu lapse väljamõeldisi. Kui sa räägid sellest veel kunagi, siis sa kahetsed seda.“ Ta käskis mul endaga Częstochowasse kaasa tulla. Ta käis seal tihti palverännakute pärast. Käskis mul kirikus pihtida: „Tule, räägid kogu tõe ja vaatame, kuidas Jumal reageerib“ – karjus. Rääkisin pihipingis kõik. Ta sõimas mind litsiks. Ütles, et mind ei lunastata ja pean kirikust lahkuma. Mäletan, et ta oli šokeeritud ja üleni punane. Jooksin nutuga välja. Kirikuõpetaja Roman minu järel. Naeratas terve kodutee. Aasta ja mõne kuu möödudes viis ta mind koju. Vanemad tänasid preestrit hoolitsuse eest ja lootsid edaspidisele abile. Ähvardas, et kui millestkigi räägin, siis teeb minust prostituudi. Otsustasin ikkagi rääkida, kuid seekord ettevaatlikumalt. Teadsin, et vanemad ei pruugi mind austusest kirikuõpetaja vastu uskuda. Usaldasin oma
saladuse noortekeskuse õpetajale. Kartsin, et kui ütlen, kellest jutt käib, siis ta ei usu mind. Seepärast ütlesin, et mind vägistas üks poiss. Ja kui ta leiab kinnitust, et mind on seksuaalselt ära kasutatud, siis lisan, et tegelikult oli tegemist minu religiooni õpetajaga, kirikuõpetajaga. Ta teatas kohe sellest politseile. Ütles, et minu vanemad peavad sellest teadma, sest vajan psühholoogilist tuge uurimise ja protsessi ajal. Ta teavitas perekeskust, kust pidi tuldama vanematele kõike selgitama. Ema lõi mind näkku. Karjus, et see ei ole tõsi. Nad rääkisid kaua. Pärast vestlust viidi mind lastekodusse. Kohtusin kirikuõpetajaga veel protsessi ajal. Mulle tuli meelde, kuidas ta varem oli öelnud: „Kui mind selle eest trellide taha pannakse, siis pärast väljumist ei ole mul enam midagi kaotada. Leian su üles ja tapan ära.”
lik kohus on otsustanud preestri Romani saata tööle Suurbritanniasse. Ärasaatmine toimub neljapäeval kell 19.15. Soovime tänada Jumalat ühiselt veedetud aja eest.“ Kirikuõpetaja arreteeriti juunis 2008 – enne, kui jõudis Inglismaale sõita. Ta oli siis kolmekümne kahe aastane. Tema arvutist leiti lapspornot ja viiteid suhetele teiste lastega. Kohtuprotsessi ajal tunnistas Roman B süüdistused omaks. Ta seletas kohtunikule: – Ma ei tea, kuidas olukord sellega päädis, hoidsin last oma koguduses ja võtsin teda e kaasa Licheniasse ja Lagiewnikusse. Kedagi lihtsalt ei huvitanud.
Kasia isa kohtus: – Kui helistasin tütrele, siis jäi mulle mulje, et ta on mingite ravimite all, uimane. Kirikuõpetaja Roman oli salatsev. Ta oli sõnaaher, kui küsisin tütre käekäigu kohta. Hiljem võttis talt telefoni. Kirikuõpetaja ori Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, et ta teeb Prokuratuuri algatatud talle liiga. Mind pimesuurimisega samal ajal tas tema preestriamet. võis leida koguduse kirikust kuulutuse: „Kirik-
Kohtunik, tolleaegne Starogardi maakonna kohtu president, Mariusz Jasion mõistis 2009. aastal kirikuõpetaja Romani süüdi, saates ta kaheksaks aastaks range korraga vanglasse. Kohtunik lugedes kohtuotsust: „Kirikuõpetaja Roman kohtles tüdrukut orjana, asjana. Ta tegevus oli kavatsetud ja planeeritud. Järk-järgult isoleeris teda sõpradest ja perest. Jälitas teda GPS-i abil, et jälgida, kus ta käib. Kontrollis tema telefoniarveid. Küüniliselt kasutas ära tema psüühilist ja majanduslikku seisundit. Arvatavasti tunneb Kasia tema vastu toime pandud kuritöö mõju kogu oma elu. Preestri ebamoraalsust kinnitavad ka tema vestlused Gadu-Gadus. Nendest on näha, et ta suhtles ka teiste tüdrukutega familiaarsemalt kui katoliku kiriku preestrile ja jumalakarjusele kohane. Lisaks kasutas ta kõrgemal positsioonil asuvaid isikuid kirjeldades ebasündsaid labasusi, näiteks nimetas koguduse jutlustajat türapeaks.“
nud teda edasi kohtusse kaevata, kasutades nn elajase seadust, mis on loodud hoidmaks kinni inimesi, kes ohustavad teiste inimeste seksuaalset vabadust. Kui psühhiaatrid leiaksid, et ta on endiselt lastele ohtlik, pandaks ta kinnisesse asutusse Gostynias.
suaalsuhteid – ta jälestab mehi. Kirikuõpetaja Roman suhtleb mitmete lastega Facebookis ja käib uhketel puhkusereisidel.
/.../ Tõlkinud Isabel Mari Jezierska
Kirikuõpetaja Roman vabanes vanglast 2012. aastal. Tänu suurepärastele advokaatidele, kellele maksis kirik, määrati Romanile vaid neli aastat, millest reaalselt istus ta veelgi vähem, sest talle määrati seksuaalne psühholoogiline häire. Justyna Kopińska kohtus Romaniga, kui ta oli juba neli aastat vabaduses olnud. Roman töötas kirikuõpetajana Puszczytkowo’s. Järelikult kiriklik kohus tunnistas ta süütuks. Kohalikud Puszczytkowo elanikud ei teadnud, et neile jagab sakramenti karistatud seksuaalkurjategija. Kasia on üritanud ennast Kirikuõpetaja Roman pidi mitu korda tappa ning olema vanglas 2016. aas- käib pidevalt psühhiaatri tani. Siis oleks võimalik ol- juures. Kasial ei ole sek-
*Seisan üksi mere ääres jalas kollased sandaalid. valged lainevahust sääred hüüan: elagu BALTOSCANDAALID!
*Hommage Albert Trapeežile