psühholoogia
Vabasta END KRIITIKANOOLTE laviini alt Olen süüdi! Jälle ma tegin valesti! Kuidas ma sain nii rumal olla? Kui sellised mõtted liialt sageli ründama kipuvad, tasub tõsiselt järele mõelda, kas pidevalt enesele näpuga näitamisel on ikka alust. TEKST: SIGNE PUNNISK, Ambromed Kliiniku kliiniline psühholoog-psühhoterapeut FOTO: JAANA ASKOLA, ADOBE STOCK
I
nimene, kes ei pea ennast väär tuslikuks, alahindab oma häid omadusi. Ta keskendub pigem oma nõrkustele ja puudustele ning kaldub ennast ka rohkem kritiseerima ja süüdistama. Millisena inimene end näeb ja mida endast arvab, tuleneb sise kõnest ehk osaliselt sellest, mis sõnu meid ta endale saadab. See, mida inimene enda kohta ütleb, kui hästi või halvasti endast arvab, kujundab tema enesehin
64
NAERATA KEVAD 2021
nangut ja võib teha teda enese- või ebakindlamaks. Enesehinnang peegeldab üldist arvamust, mis inimesel endast on ja seda, kui kõrgelt ta end inimesena hindab. Madala enesehinnangu korral suureneb tõenäosus langeda enese kriitilistesse mõtetesse ja süveneb pessimistlik tulevikunägemus. Sel puhul vallanduvad enesekriitika ja eneses kahtlemine paljudes olu kordades.
Kaalukad kogemused
Negatiivne arvamus endast põhineb kogemustel. Meie suhtumisest tule nevad mõtted, mis mõjutavad seda, millisena me mingit olukorda kogeme. See kogemus võib olla pärit varasest lapsepõlvest, aga ka hilisemast keeru lisest eluperioodist. Ütleja jaoks võib olla lausel hoopis teine tähendus kui kuulaja jaoks. Näiteks võivad lapsevanemad või õpe tajad rõhutada lapse motiveerimise ja pingutamise eesmärgil laste vigu,