Varjuliilia

Viimane päev Enne aeda astumist vaatab ta ringi. Tänava kaugemas otsas avaneb majauks ja ta tardub. Mahe hilissuvine õhtu kannab temani naerukaja. Kõrged hekid varjavad vaadet, kuid ühest avast ilmub lillelises kleidis pikkade tumedate juustega naisterahvas.

Naine heidab kinniseotud kilekoti prügikasti. Roheline kaas paugatab ja süda taob, kui naine tagasi pöörab. Hetkeks on ta veendunud, et teda on märgatud, sest naine jääb seisma, nägu tema poole. Raputab seejärel pead ja kaob heki taha.

Alles siis, kui naine on tagasi majja kadunud, söandab ta liigutada. Mõne vaikse sammuga on ta majaukse juures. Võti tõrgub ning ta võtab pähe, et talle anti nimelt vale. Stressist läheb süda korraks pahaks. Ta vihkab, et on sellesse jamasse sattunud, sest ei suuda „ei“ öelda. Sest ta tahab kena olla.

See ei või jätkuda. Hugo pärast peab ta lõpetama.

Lõpuks saab ta luku lahti ja uks avaneb.Ta kobab lüliti järele.

Esikutuli süttib, sähvatab ning kustub taas.

Kurat küll.

Aeg kihutab teda tagant, kuid sellele ei peaks kuluma üle veerand tunni. Seejärel võib ta majast lahkuda, naasta auto juurde ja koju sõita.

Kingi jalast võtmata kõnnib ta kaminast mööda kööki. Ta vajutab sealset lülitit, kuid köögis polegi lampi.Ta kõõritab kella poole – 18.57 – ega tea, mida ootamise ajal peale hakata. Ohates vajub ta põrandale ning võtab põlvede ümbert kinni. Äkki peaks ikkagi käega lööma ja juba praegu jalga laskma. Ent ta ei julge.

Mõne minuti pärast avaneb välisuks ja ta tõuseb nii rutakalt püsti, et silme ees hakkab hetkeks virvendama. Ta peab seinalt tuge otsima. Ta tuigub esiku poole. „Teeme kähku,“ ütleb ta. „Mul on kiire.“ Üllatunult jääb ta seisma ja vahib uksel seisvat inimest. „Mida sina siin teed?“ Üllatus asendub paanikaga ja aju ei suuda peas keerlevaid fragmente hoomata. Vihane nägu ta ees. Otsustavus. Miks?

Masendustuigetena tõuseb süda kurku ja nägemisväli kahaneb.

Ainus klaar mõte: Palun aita.

Pühapäev, 18. august

1. peatükk Hanna Duncker istus nii, et sissepääs oleks näha. Ettekandjale ütles ta vaid, et tahab klaasi vett ning kavatseb oma kaaslase ära oodata ja alles siis tellida.

Nagu Hanna isa Lars, oli ka Gunnar liiga palju joonud, mis sest, et pigem hooti, ja Hannal polnud aimugi, milline oli ta praegune suhe alkoholiga. Esialgu oli Gunnar olnud temaga kokkusaamise osas kõhklev. Nad ei olnud teineteist näinud Larsi matustest saadik ja seal suutis Hanna temaga vaevu rääkida.

Hanna pakkus toona, et Gunnar võiks maja ära osta. Gunnar oli kõik need aastad, kui isa kinni istus, seal elanud, kuid osta ta ei tahtnud. Isa ja Gunnar olid olnud sõbrad nii kaua, kui Hanna mäletas, nad olid kohtunud Kalmaris ühes ettevõttes töötades.

Kolm leinajat. Rohkem inimesi matustel ei olnud. Hanna ja Gunnar ning Gunnarit saatnud naine, tema oli seal ju kaasas vaid toeks. Isapoolsed vanavanemad ega Hanna vend Kristoffer polnud tulnud.Vanavanemad elasid nüüd Norras, ent nendega polnud tal mingit kontakti, ja Kristoffer Londonis.

Ernesto uks avanes, kuid sisenes hoopis üks noorpaar, mitte Gunnar. Naine pööras end mehe poole ja lagistas äsjaarmunu

8

|

Johanna Mo

|

varjuliilia

valju naeru. Punakad lokkis juuksed vajusid näo ette ja ta lükkas need kiiresti tagasi. Hanna neelatas. Üleeile oli tema endine kallim Fabian Facebooki laadinud ultrahelipildi. Fabian ja ta elukaaslane ootasid last. See lasteaiakasvataja, kellega mees oli hakanud koos elama mõni nädal pärast Hanna mahajätmist.

Hanna oli seda ultrahelipilti minuteid uurinud, suutmata end lahti rebida.

Noorpaar oli laua broneerinud. Kuuldavasti tähistasid nad seda, et nende suhe oli kestnud aasta. Hanna saatis neid pilguga ülemisele korrusele.

Uks avanes uuesti, aga ka seekord polnud sisenejaks Gunnar, vaid üks kuuekümnendates aastates mees.Vasak käsi oli rippu ja sama poole jalg ei tahtnud painduda. Arvatavasti oli tal olnud insult. Mees läks omavanuse meesterahva juurde ja nad embasid pikalt. Mõelda vaid, kui Gunnargi on muutunud?

Hanna oli suvi läbi uurinud Ester Jenseni röövmõrva. Seda mõrva, mille eest ta isa 2003. aastal süüdi mõisteti. Tegelikult luges ta juurdlusmaterjale nädal aega ja püüdis ülejäänud aja seedida, mida oli teada saanud. Esteri majast oli leitud Larsi DNA-d ja isa sõrmejäljed olid olnud maha põlenud maja kõrvale heidetud bensiinikanistril.

Sedasorti tõendusmaterjalist polnud võimalik mööda vaadata. Kuidas võis Hanna endale ette kujutada, et isa oli süütu?

Kuna Hanna oli Kalmari politseisse tööle asunud alles maikuus, polnud tal puhkust peaaegu olnudki. Suurema osa sellest oli ära rikkunud isa kuriteo ketramine peas. Püüdes end tegevuses hoida ja muremõtteid leevendada, oli ta hakanud Klevas oma majakest kõpitsema. Ta oli elutoa ära tapeetinud.

Laed ja liistud valgeks värvinud. Ühe seina ülakorruse magamistoas helerohelise tapeediga katnud. Tillukeste lilledega tapeeti köögis polnud ta siiski tihanud puutuda. Nüüd ei paistnud maja enam nii väsinud välja, kuid tualettruum ja dušinurk vajasid remonti.

pühapäev, 18. august

| 9

Hanna vaatas mobiilikella. Gunnar hilines juba kümme minutit. Lapsepõlvesõbranna Rebecka oli saatnud uue pildi.

Nad olid sõitnud perega viimase minuti reisile Kanaari saartele.

Kevadel oli Rebecka poeg Joel leitud surnuna Möckelmosseni puhkeplatsilt, sellest oli saanud Hanna esimene juurdlus pärast Ölandile tagasi kolimist. Nad olid Rebeckaga koos üles kasvanud ja oli veider teda nii paljude aastate järel uuesti näha, eriti sellistel asjaoludel.

Hanna klõpsas pildile, millel oli näha liivarannal seisev Molly, jäätisetuutu käes.Valge pehme jäätis oli käele voolanud ja tüdruk naeris.Väike õde paistis Joeli kaotust kergemini võtvat kui ema.

Rebecka oli päevi Hannale helistanud ja nutta lahistanud.

Ma ei suuda enam.

Kuid kuidagiviisi oli sõbranna siiski hakkama saanud. Nende reis polnud vaid võimalus minema pääseda, vaid ka katse päästa suhe abikaasa Petriga.

Veerand tundi pärast kokkulepitud aega avas Gunnar ukse.

Teksades ja roostepruunis T-särgis. Muidugi oli Hanna teda viimati kohanud kümme kuud tagasi, aga see oli matustel.

Nüüd nägi mees palju reipam välja. Päevitunud ja puhanud.

Hallisegused juuksed olid lõigatud siilisoengusse. Gunnar oli Larsist mõned aastad noorem, nii et ta ei tohtinuks veel kuuskümmendki täis olla. Ta võttis istet Hanna vastas. „Anna andeks, et ma hilinesin,“ ütles ta. „Pole midagi. Mul on hea meel, et sa tulid.“ Ettekandja kiirustas nende juurde ja võttis tellimused.

Gunnar valis pitsa kõrvale Coca-Cola ja Hanna tegi siis samuti, kuigi oleks tahtnud pigem klaasikest punast veini. „Ilus soeng,“ ütles Gunnar. „Aitäh.“ Matustel olid Hannal olnud pikad juuksed, kuid pärast oli ta need lühikeseks lõiganud. Kõige pikem osa oli viltune tukk, ulatudes põsesarnani. Mõne kuu eest oli teda nimetatud

10

|

Johanna Mo

| varjuliilia

Brienne of Tarthiks. Toona polnud Hannal olnud aimugi, kes see on. Pikkuses, juuksevärvis ja soengus oli muidugi sarnasusi, kuid Hanna polnud nii laiaõlgne. ”Troonide mängu” ei olnud ta ikka veel vaadanud. „Ma nägin, et sa oled Kalmari politseisse tööle läinud,“ jätkas Gunnar.

Hanna noogutas. Hääletoon ei olnud süüdistav, kõigest uudishimulik, aga ta ei tulnud siia oma tööst rääkima. „Ma lugesin juurdlusmaterjale,“ ütles ta. „Ah soo,“ vastas Gunnar ja vaatas talle otsa, kuid peale õrna kortsu kulme vahel ei järgnenud midagi.

Just selle kortsu järgi võis aru saada, et mees oli taibanud, millist juurdlust Hanna mõtles. „Kas te rääkisite Larsiga sellest, mis Esteriga juhtus?“ küsis ta. „Ei,“ vastas Gunnar. „Ma püüdsin. Aga ta ei tahtnud.“ Hanna neelas pettumuse alla lonksu Coca-Colaga.Ta kahetses, et polnud ikkagi veini tellinud. „Mida sa praegusel ajal teed?“ küsis ta.

Ta mõistis, et sellest olekski pidanud alustama.Viisakusjutust.

Oleks pidanud olema normaalne inimene, kes hoolib teiste käekäigust. Üks jõuluõhtune mälestus tuli meelde. Nad olid kõik köögis istunud: tema, Kristoffer, ema, isa, vanaema ja Gunnar.

Gunnar oli tihtipeale nende pool jõululõunal käinud. Just nende jõulude ajal oli tal olnud seljas põdramustriline kootud kampsun ja Hanna oli tohtinud seda selga proovida. See ulatus säärteni. „Ma elan Norrlidenis, korteris,“ vastas Gunnar. „Mul oli vaja Ölandilt ära saada.“ Hanna ise oli Stockholmi pagenud, aga ta oli pärast kuutteist sealset aastat naasnud.Ta aimas, et Gunnargi langes kuulu­ juttude ohvriks. Mingil moel oli Gunnaril ehk hullemgi olnud, sest tema jäi paigale – lausa elas Larsi majas. Tapja majas, nagu Hanna oli kuulnud seda hüütavat. Gunnari uut aadressi polnud ta leidnud, kõigest telefoninumbri.

pühapäev, 18. august

| 11

„Kas sa käid tööl?“ „Jah, ühes vanadekodus. Ja siis hankisime Leticiaga endale russki toy.“ „Mis see on?“ „Väike koer, vene toiterjer.“ „Kas see ei tähenda umbes midagi sellist nagu „Vene mänguasi“?“ „Jah,“ muigas Gunnar.

Ettekandja tuli ja asetas nende ette pitsad ning nad pühendasid mõned minutid söömisele. Gunnar märkimisväärselt innukamalt kui Hanna. „Kas see, kes sinuga matustel oli, oligi Leticia?“ küsis Hanna, et jutuajamine jälle hoo sisse saaks.

Gunnar esitles teda toona, kuid nimi oli kadunud samal hetkel, kui Hanna seda kuulis. „Jah.“ „Kallim, töö ja koer. Pole paha.“ Gunnar naeratas ja Hannat üllatas, kuidas see valu tegi. Miks ei oleks võinud tema isa oma elu korda saada, lõpetada joomist, leida töö ja uue naise? Siis oleks Ester tänaseni elus. Teda tabas veel üks arusaam: see, et isa lõpuks ära suri, pidi olema Gunnarile kergenduseks, ehkki ta seda kunagi ise ei ütleks.Tema oli ainus, kes päriselt kohale jäi ja tõeliselt aidata püüdis.

Gunnar tõsines kiiresti. „Anna andeks, et ma olin veidi kõhklev, kui sa helistasid ja kokku saada tahtsid, aga ma …“ Gunnar jäi vait ja ta pilk eksles ringi. Lõpuks jäi see pidama Hanna peast vasakul. „Ma sain oma elu korda ega tahtnud tagasi langeda.“ Need sõnad oleks võinud samahästi lausuda Hanna vend Kristoffer. Nad ei olnud teineteisega maikuust saadik rääkinud, toona oli Hanna vennale helistanud, kuna oli Joeli surmale järgnenud juurdluse käigus kohanud venna endist sõpra Axel

12

|

Johanna Mo

| varjuliilia

Sandsteni. Axel oli Joeli isa ja mingil ajal oli ta olnud kahtlus­ alune. Mõne nädala eest saatis Hanna Kristofferile sõnumi, kuid Kristoffer ei olnud tagasi helistanud. Hanna oleks tahtnud juurdlust temaga arutada. Seni oli ta sellest rääkinud vaid oma naabri Ingridiga. „Kas sa käid kellegagi?“ küsis Gunnar. „Ei,“ vastas Hanna. „Mitte et peaks,“ jätkas mees Hanna reaktsiooni nähes.

Hanna lõikas tüki pitsat, kuid jättis selle taldrikule. „Mul oli Stockholmis suhe,“ ütles ta. „Aga see ei toiminud.“ „Nojah, ega alati toimigi. Me oleme Leticiaga nüüdseks peaaegu neli aastat koos olnud.“ „Nii tore.“ „Aga eks meilgi on oma probleemid.“ Hannale tundus, et ta ütles seda lihtsalt tema lohutamiseks.

Et nad olid nagu see noorpaar, kes nüüd ülakorrusel istus ja aastapäeva tähistas. Selline tunne tekkis tal isa matustel. „Lars oleks sinu üle uhke olnud.“ Nüüd oli Gunnar see, kes tema pilku otsis, kuid Hanna lõikas lihtsalt pitsat edasi. Kõik, mis puudutas isa, oli üksainus suur vastuolu. See polnud midagi, mille poole püüelda – et üks tapja tema üle uhkust tunneks. Ja samal ajal – kuni Hanna kaheteistkümneaastaseks saamiseni oli Lars olnud imeline isa.

Osavõtlik ja julgustav. Peale ema surma oli ta end käest lasknud. „Midagi ta ometi ütles?“ küsis Hanna ja tõstis pilgu. „Sellest, mis juhtus, sa mõtled?“ Hanna noogutas. „Palun,“ anus ta, kui märkas Gunnari kõhklusi. „Ma tean, et isa süütas maja ja suure tõenäolisusega peksis enne Esteri surnuks. Aga mul on vaja aru saada, miks. Et see vägivald …“ Hanna ei suutnud jätkata.Tuli oli enamiku jälgedest maha põletanud, kuid Esteril oli ligi kakskümmend murtud luud.

Gunnar pistis viimase tüki Vesuvio pitsast suhu ja mälus aeglaselt.

pühapäev, 18. august

| 13

„Kord täis peaga kuulsin teda ütlemas, et ta poleks pidanud …“ Gunnar jäi vait ja vaatas aknast välja.Tänaval lonkis mööda rühm teismelisi. Nad naersid – üks tüdrukutest nii kõvasti, et pidi sõbralt tuge otsima. „Palun,“ kordas Hanna. „Mida ta ütles?“ „Et ta poleks pidanud teda kaitsma.“ „Mida ta sellega mõtles?“ „Ma kindlalt ei tea, aga …“ Gunnar vaatas tema poole. Pilgus palve, et Hanna ei sunniks teda jätkama. „Sa pead rääkima,“ ütles Hanna.

Kurjemini kui oli kavatsenud, aga Gunnar ei tohtinud nüüd enam lõpetada. „On vaid üks inimene, kelle kaitsmiseks Lars oleks vanglasse läinud,“ ütles Gunnar. „See tähendab, peale sinu.“

2. peatükk Ujumistrikoo oli ikka veel märg ja Lykke Henriksen võdistas seda selga tõmmates õlgu. Ta oli unustanud trikoo pärast hommikust loputamist kuivama riputada. Igal hommikul ja õhtul kastis ta end väina. Sinna oli vaid mõnisada meetrit maad.

Lühike suplus oli ainus asi, mis lõi uimase pea selgemaks.Ta oli langenud vanadesse mustritesse ja see ei meeldinud talle. Aga ta pidi kontrolli tagasi saama. Kõik virvendas, veel rohkem kui pärast toda närust päeva.

Lykke suskas jalad kroksidesse, liikus köögiuksest õue pesunöörini, võttis sealt käteräti ja heitis üle õla. Ta pööras ringi ning kõndis mere poole. Kell oli kaheksa läbi ja päike

14

|

Johanna Mo

| varjuliilia

paitas horisonti. Umbes poole tunni pärast peaks loojunud olema. Soovi korral võinuks ta sedasi elada. Äkki peakski korteri Uppsalas üles ütlema ja alatiseks siia kolima, kuna ta ei saanud ju doktoriõppesse sisse. Ent mis tööd ta sellisel juhul teeks? Liblikatele spetsialiseerunud kahekümne nelja aastastele bioloogi­dele ei paistnud tööturg just ülearu tuline olevat.

Otsekui tema narrimiseks tõusis istumisnurga madalat kivimüüri ümbritsevatelt varjuliiliatelt õhku niidupunnpea. See oli isane liblikas, sest ta oli pigem kollane kui pruun. Liblikas lehverdas paar tiiru tema ees ning kadus siis.

Lykke kõndis edasi vee poole. Ehkki vasakul küljel polnud müüri ega hekki, oli hõlpsasti näha, kus lõppes tema krunt ja algas kogukonnamaa. Kogukonnamaa oli äsja niidetud, kuid tema hein sai tema siiasaabumisest peale vabalt kasvada. Ta ei olnud jaksanud seda niita. Kordki oli peaaegu tuuletu ning päike oli terve päeva lõõsanud. Ilmateate kohaselt oli jahedam ilm tulekul. Selline tundus ka tulevik. Nagu lähenev külmafront.

Ta ei teadnud ainult seda, kas saabuv torm on selja taha jäänust hullem.

Kui Lykke oli üle tee läinud, keeras ta ringi ja vaatas maja poole. Kui ta selle maha müüks, ei peaks ta nähtavasti aasta otsa tööl käima. Kuigi mingi töö peab tal olema. Midagi, millega päevi ja pead täita. Samuti polnud ta ikka veel kindel, kas ta oleks valmis majast loobuma. Ema oli surnud kolme aasta eest ja sestpeale oli Grönhögeni maja tema oma. Ka ema oli siin üles kasvanud. Nagu vanaemagi. Lykke üüris maja enamasti Airbnb kaudu välja, kuid sel suvel tahtis ta seda endale pidada, kuni välja mõtleb, mida peale hakata. Mõne tuhande eest oli ta ostnud ühe vana Škoda, sest siin oli ilma autota raske hakkama saada.

Muidugi olid siin toidupood ja restoran, pealegi käis mandrile buss. Ent see ei käinud kuigi tihti ja tuli ümber istuda, talle ei meeldinud, kui ei saanud end vabana tunda.

pühapäev, 18. august

| 15

Lykke jättis käterätiku kivile, astus jalanõudest välja ning kahlas ettevaatlikult vette. Sadama juures oli ka purre, kuid hoolimata kividest eelistas ta siin supelda. Vahel harva käis ta kivimurru juures.Tema lapsepõlves ujuti seal harva, kuid nüüd oli seal suviti peaaegu alati palju rahvast.Vesi oli türkiissinine ja sügav ning kaljuservalt sai sisse hüpata. Paistis, et inimesed sõitsid sinna kohale ainuüksi Instagrami-piltide tegemiseks. Järves, milles tema oma lapsepõlves ujumas käis, oli praegu seevastu võimatu ujuda, sest selle olid üle võtnud golfimängijad. Nood passisid rannas ja tagusid muudkui palle.

Ehkki päike oli päev läbi lõõsanud, ei olnud see väina üles soojendanud. Vesi ei ulatunud põlvedest kõrgemale, kuid jahedus levis üle keha ja Lykke tõmbus pingesse. Siin oli pikalt madal ja kivide tõttu oli raske edasi liikuda. Äkki meenus talle, kuidas ta oli löönud noa rehvi, see pani ta hetkeks õhku ahmima.

Aukude tekitamine oli oodatust raskem, nähtavasti sellepärast, et ta käed nõnda värisesid, aga ta ei andnud alla enne, kui kuulis õhku välja susisevat.

Selle mälupildi peletamiseks astus Lykke kiiremini edasi.

Ta libastus korra ja oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Jalg peatus teraval kivil ning valu hoidis teda püsti. Lõpuks võis ta lasta keha vabalt langeda. Mõne ebakindla ujumistõmbe järel sukeldus ta vee alla.

Nüüd tervitas ta jahedust. Sellega kadus kõik muu.

Esmaspäev, 19. august

3. peatükk Politseimajja jõudes võttis Hanna Duncker esimene asjana kohvi. Täna öösel oli tal raske magada, sest peas keerlesid Gunnari sõnad.

On vaid üks inimene, kelle kaitsmiseks Lars oleks vanglasse läinud. See tähendab, peale sinu.

Kohe pärast seda, kui Gunnar need sõnad suust sai, oli Hanna restoranist välja tormanud, teel üht veeklaasi ümber ajades. Gunnar pidas silmas Kristofferit, ja võimalus, et Kristoffer oli Esteri tapnud, oli veel ebatõenäolisem kui see, et isa seda tegi. Miks Gunnar sedasi oli öelnud? Tõendusmaterjalist polnud võimalik mööda vaadata. Lars oli olnud majas, kus Ester suri, ja bensiinikanistril olid tema sõrmejäljed. Oli ehk Gunnaril Hannast raskemgi leppida, et Lars oli süüdi? Nad olid siiski üle kolmekümne aasta sõbrad olnud. Või oli asi Kristofferis? Kui too Larsi matustele ei ilmunud, oli Gunnar vihastanud.

Gunnar oli eile õhtul helistanud ja sõnumeid saatnud, kuid Hanna oli liiga endast väljas, et vastata. Ma tegelikult ainult kordasin, mida Lars ütles, kirjutas Gunnar viimases sõnumis.

18

|

Johanna Mo

| varjuliilia

Kohvitass oli ääreni täis ning kui Hanna trepil esimese sammu tegi, oleks see peaaegu üle ääre loksunud. Ta peatus ja võttis mõne kiire lonksu, tehes nii kuumuse kui maitse peale nägusid.

Ma poleks pidanud teda kaitsma.

Kuigi miks ta peaks Gunnarit uskuma? Too võis valetada.

Võimalik, et ta oli lausa ise asjasse segatud.

Mingil moel peab Hannal õnnestuma Kristoffer endaga rääkima panna. Sellest, mida väitis Gunnar, ja juurdlusest. Praegu ta juba kahetses, et oli neid materjale lugenud, kuid ega midagi olnud võimalik tagasi võtta. Hirmus oli närida end läbi isa ülekuulamiste. Too oli muudkui endast rääkinud, aga muutunud lakooniliseks niipea, kui küsimused jõudsid Ester Jensenini.

Isa oli üles tunnistanud, et tappis naise, kuid väitnud, et see oli kogemata. Küsimusele „miks“ oli ta keeldunud vastamast.

Hanna kandis kohvi ettevaatlikult üles juurdlusruumi.Tema üllatuseks oli Erik Lindgren juba seal. Kui Hanna sellisel kellaajal tuli, oli ta tavaliselt esimene. „Ei saanud magada või?“ küsis ta. „Jah,“ vastas Erik. „Mul valutavad põhimõtteliselt kõik lihased.“ Kuna Erik oli treenitud ja päevitunud, läksid Hanna mõtted nende esimesel kohtumisel surfaritele.Tumeblondid lokkis juuksed olid sellele ilmselt kaasa aidanud. Laupäeval oli Erik osalenud Ironmani võistlusel. Oli olnud pilvine ilm ja mitte üle kahekümne kraadi. Hanna, Daniel ja Amer juurdlus­rühmast käisid talle kaasa elamas. Amer oli mõne tunni möödudes lahkunud, sest ta pidi koju perekonna juurde minema, kuid nii Hanna kui Daniel olid jäänud finišini. Erik vajas väga seltskonda. Abikaasa Supriya ja tütar Nila olid nüüdseks peaaegu kuus nädalat Indias olnud. Nad pidid tagasi tulema alles sel reedel.

Hanna võttis kirjutuslaua taga istet ning vaatas kirjad läbi.

Need hetked talle tavaliselt meeldisid. Rahu. Kohvijoomine ja

esmaspäev, 19. august

| 19

ülevaate saamine sellest, mis töölt lahkumisest peale juhtunud oli. Täna polnud kuigi palju asju. Tema vastutusel oli üks raske vägivalla juhtum, kuid tunnistaja, keda nad sellega seoses otsisid, polnud ikka veel ühendust võtnud.Võib-olla ei võtagi. Ohver oli üheksateistkümneaastane poiss, kes kaotab arvatavasti ühest silmast nägemise.

Mõtted libisesid tagasi Gunnarile. Sellele, miks mees oli sedasi öelnud. Kui Hanna tahab sellest aru saada, ei ole tal enam võimalik Gunnarit ignoreerida. Esimene katse sõnum kokku panna oli liiga süüdistav, nii et ta kustutas selle ära ning alustas otsast peale. Sulges silmad ja saatis teele: Vabandust eilse pärast.

Vastus saabus kohe: Jah. See oligi põhjus, miks ma kokkusaamises kõhklesin. Ma teadsin, et sa küsid.

Hanna vahtis neid ridu. Tal polnud aimugi, mida vastata.

Ta võpatas, kui Gunnarilt uus sõnum saabus: Ma saan aru, et see on keeruline.

Hannas kohus viha. Ei, Gunnar ei saa aru, mitte keegi ei saa. Gunnar oli nüüd Larsi maha raputanud ja edasi läinud. Selle mõtte peale tundis ta taas teravat häbi. Gunnar oli aidanud Larsi rohkem, kui tema ise suutis. Ruumi sisenes Amer. „Kangelane!“ hüüdis ta. „Kuidas sa ennast tunned?“ Hanna oleks peaaegu midagi rumalat vastu kähvatanud, kuid mõistis, et Amer pidas muidugi silmas Erikut. „Nagu ära teenisin.“ „Nõus,“ ütles Amer. „Aga vähemalt jõudsid finišisse.“ Pärast viimase jooksulõigu kolmekümmet kilomeetrit oli Erik saabunud kõndides, näol piinatud ilme. Nad karjusid ja vilistasid, et ta jätkaks. Pärast tähistasid nad lõpetamist ühes telgis õlut juues.

Ka Daniel ja Carina sisenesid juurdlusruumi ning mõlemad jäid korraks Erikuga juttu ajama. Danieli nägu oli õrnalt roosakas,

20

|

Johanna Mo

| varjuliilia

selliseks läks Hanna enda nahk esimese kevadpäikesega või kui ta oli liiga kauaks päikese kätte jäänud. Ta mõtles, mida mees eile tegi, et ennast sedasi ära kõrvetas. Ükskord pärast tööd väljas käies oli Daniel pikalt jahvatanud, kui ohtlik on päike nahale.

Carinast oli näha, et tema oli veetnud suurema osa suvest õues.

Nähtavasti aias, mida ta nii väga armastas. Nende vahel valitses endiselt jahe õhustik. Carina oli selgelt mõista andnud, kuidas talle ei meeldi, et Lars Dunckeri tütar Kalmari politseis uurijana tööd sai. Carina oli Ester Jenseni tütre Maria nõbu, mitte Esteri kaudu, aga nende isad olid vennad. Uurimisrühma juht Ove Hultmark pistis pea ukse vahelt sisse. „Vabandust, et ma teid katkestan,“ ütles ta. „Aga kuna kõik on niikuinii kohal, alustame hommikuse koosolekuga.“ Hommikune koosolek peeti peaaegu alati selleks reserveeritud koosolekuruumis, ülejäänud koosolekud seevastu enamasti juurdlusruumis. Hanna võttis koosolekuruumis istet ning uuris Ove näojooni. Juba nädala jagu tagasi oli mees otsustanud suitsetamise maha jätta, kuid Hanna arvas, et ta hapu ilme põhjus oli milleski muus. Mitte ka selles, et neil läks meelest temalt küsida, kas ta tahtis laupäeval ka Ironmanile kaasa tulla. Arvatavasti oli viimaste nädalate suhteline rahu otsa saamas.

Ove klõpsas lahti kaks pilti. Üks oli neljakümnendates mehe passipilt ja teine pilt nooremapoolsest naisest, kes istus põrandal ja ehitas midagi üheaastase lapse kõrval. Naisel oli seljas helesinine suvekleit, laps oli vaid särgis ja mähkmetes. Päike paistis puitpõrandale. Foto tegemise hetkel oli laps kaamera poole vaadanud ja naeratanud, kuid naine oli keskendunud ainult lapsele. Imeline pilt. „Eile hilisõhtul teatati neljakümne kolme aastase Thomas Ahlströmi ja ta poja Hugo kadumisest,“ ütles Ove. „Kui vana poiss on?“ küsis Hanna. „Neliteist kuud. Naine teataski kadumisest.Ta saabus rongiga Göteborgist ja abikaasa pidi talle jaama vastu tulema, aga ei

esmaspäev, 19. august

| 21

ilmunudki välja. Kui naine koju jõudis, avastas ta, et nii mees kui laps olid kadunud.“ „Kuidas kodus välja nägi?“ „Pole aimugi,“ vastas Ove. „Ainus asi, mida ma tean, on see, et ka autot ei olnud. Naise nimi on Jenny Ahlström ja ta elab Hulterstadis. Teil Erikuga tuleb sinna temaga rääkima sõita.“

4. peatükk GPS-i järgi pidi Kagu-Ölandil asuvasse Hulterstadi jõudmiseks kuluma nelikümmend minutit. Erik lasi kõrvalistet tahapoole ning sulges silmad. Nii keha kui pea olid täiesti läbi. Laupäeval Ironmani ajal oli ta tahtnud mitmel korral katkestada. Jooksu lõpus olid kolleegide ergutushüüded olnud tema ainsaks kütuseks.

Erik oli uhke, et tal õnnestus finišini vastu pidada. See jooks oli kahtlemata üks raskemaid asju, mida ta teinud oli. Õlletelgist tegi ta Supriyale ja Nilale videokõne. Nad vaevu kuulsid üksteist, kuid Nila pärast oli ta kaamera üle telgi libistanud. Supriya rõõmustas ta üle ning tunnistas, et ei olnud uskunud, et mees end finišini veab.

Väsimus tiris ta reaalsusest eemale. Äkki jooksis ta üle Teen Hath Naka ristmiku Mumbais. Ja see polnud hull liiklus, millest ta aru sai, et see pole päris, vaid traktor, mis mööda sõitis, Hanna ja Daniel haagisel. Nad karjusid talle midagi, aga mida, ei saanud ta kogu signaalitamise pärast aru. Tore minema pääseda, kui nad kõik paistavad nii vihased. Läbi tungis palju leebem hääl, sundides teda tagasi tulema.Ta tõmbas käega üle suu ja kohendas end istmel.

22

|

Johanna Mo

| varjuliilia

„Kas ma norskasin?“ „Jah,“ vastas Hanna.

Erik vaatas mööduvaid põlde. Üks kombain töötas viljas, mida ta ei tundnud. Põld nende kõrval oli täis üksteise otsa virna tõstetud valgeid põhupalle. Kõikjal laius avatud lauge maastik. „Kui pikk maa veel on?“ „Vaid mõni minut.“ Mõtted liikusid tagasi Supriyale ja vahest Hanna tundis seda. „Varsti on reede,“ ütles naine. „Jah.“ Sõnad pitsitasid rinnus ja ta pidi sügavalt hingama. „Kõige pikem aeg, mis me varem teineteisest eemal oleme olnud, on nädal aega,“ ütles ta, kui oli end kogunud.

Erik oli rohkem kui korra kahetsenud, et Indiasse kaasa ei läinud, aga ta ei saanud sellist puhkust võtta. Kevadel, kui Supriya vanemad Rootsis külas käisid, oli ema saanud infarkti.

Vanemate aitamiseks tahtiski Supriya suve Indias veeta. Ema tundis ennast nüüd palju paremini.

Hanna sõitis ahelkülla sisse. Et siin tee ääres reas seisvad majad ja talud oli keskaegne nähtus, oli Erik üles noppinud ühest raadiodokumentaalist. Teinekord oligi ühes külas vaid mõni maja, kuid Hulterstadil olid olemas nii kirik kui ööbimis­ võimalus, luges ta käsitsi kirjutatud sildilt.

Mõnesaja meetri pärast pööras Hanna teelt ära ning peatus ühe valge kivimaja ees. Kruusatee lõpus paistis midagi, mis võis olla spordirajatis. Eriku igatsus maale elama asuda oli raugenud. Osalt sellepärast, et Supriya ei nõustuks sellega kunagi.

Ent enamgi veel ehk sellepärast, et ta oli aru saanud, et talle ei sobiks sellises isoleerituses elamine. Oli mugav omada korterit Varvsholmenil, jalutuskäigu kaugusel Kalmari kesklinnast. Kuna ta oli lõpetanud kirjanduse lugemise isemajandavaks saamise kohta, jäi tal äkki palju aega üle. Mõne nädala eest oli ta ostnud kitarri ja leidnud Youtube’ist kursuse, mida järgis.

esmaspäev, 19. august

| 23

Naine, kes oli ilmselt Jenny Ahlström, ruttas trepile. Ta näis olevat mitu aastat vanem kui fotol, millel ta oma pojaga mängis.

Teksade ja särgi peal oli tal pikk kampsun. Muidugi oli täna tuuline, kuid päike paistis ja Erikule endale piisas T-särgist.

Hanna pigistas oma vasakut kätt. Esiti mõtles Erik, et Hannal on seal mingi vigastus, aga kui ta selle kohta küsis, oli kolleeg näidanud ööbikutätoveeringut. Pingelistes olukordades liikus ta käsi tihtipeale sinna. „Kas te leidsite nad?“ hüüdis Jenny niipea, kui nad autost väljusid.

Nad tegid mõne kiire sammu tema poole. „Kahjuks mitte,“ vastas Erik.

Lähemale jõudes märkas ta, et naise pupillid olid laienenud ja et särk oli pahupidi seljas. Arvatavasti ei olnud ta öösel sõbagi silmale saanud. „Ma ei saa aru, kus nad on,“ ütles naine. „Mõelda, kui….“ „Kas me tohiksime sisse astuda ja istet võtta?“ katkestas Hanna.

Jenny vaatas neid, nagu tahaks vastu vaielda. Ohates pööras ta ringi ja juhatas nad avarasse kaminaga elutuppa. Põrandal olid segamini mänguraudtee osad.Tuba oli tagasihoidlikult möbleeritud ning Erikul tekkis tunne, et nad polnud elanud siin kuigi kaua. Jenny vajus diivanile ja tõmbas kampsuni tihedalt ümber.

Erik ja Hanna valisid kumbki ühe tugitooli. „Ma ei saa aru,“ kordas Jenny.

Käed muudkui liikusid. Kohendasid kampsunit, juukseid, siis tõmbusid jälle tagasi kampsuni juurde. „Millal te eile viimati ühenduses olite?“ küsis Erik. „Ma helistasin Thomasele umbes poole kolme ajal. Siis saatsime umbes kella nelja ajal, kui ma hakkasin rongile minema, sõnumeid. Kui ma Kalmari jaamale lähenesin, saatsin talle ka sõnumi, aga sellele ta ei vastanud. Ta pidi mulle vastu tulema, aga ei ilmunudki välja. Ausalt öeldes ajas see mu pigem vihale,

24

|

Johanna Mo

| varjuliilia

sest ma arvasin, et ta oli magama jäänud. Pärast veerandtunnist ootamist väsisin ma ära ja võtsin takso.“ „Kuidas ta hääl kõlas, kui te poole kolme ajal rääkisite?“ „Tavaline. Või raske öelda, sest ma ajasin kogemata Hugo üles. Nad olid käinud Skogsby mänguväljakul.“ Erik võttis end kokku küsimuse eel, mille pidi esitama: „Kas miski viitab sellele, et Thomas on depressioonis?“ „Te tahate öelda, et ta võis …?“ Jenny vahtis neid suuri silmi. Silmis peituvat hirmu tajus Erik torkena ja tegi kõik endast oleneva, et naist rahustada. „See on rutiinne küsimus,“ ütles ta. „Me esitame selle alati, kui teatatakse kellegi kadumisest.“ Jenny raputas kiiruga pead. „Ei, ma tõesti ei usu. Ja isegi kui ta ennast halvasti tunneks, ei teeks ta kunagi Hugole viga. Mitte kunagi!“ Hääl oli oktaavi võrra tõusnud ja Jenny pigistas kampsunit nii kõvasti, et sõrmenukid tõmbusid valgeks. Muidugi lootis Erik, et naise öeldu peab paika, kuid autot ei olnud ja saarel polnud eile õhtul toimunud ühtegi rasket liiklusõnnetust.

Enesetapp oli üks kahest kõige tõenäolisemast võimalusest.

Teine võimalus oli, et Thomas oli mingil põhjusel minema läinud, võib-olla tundis ta vajadust üksi olla. Võimalik, et see oli ebatõenäolisem, arvestades, et abikaasa oli just reisil. Kadunud olla polnud iseenesest mingi kuritegu, kuid Ahlströmid olid mõlemad lapse hooldajad ja omavoliline käitumine lapsega oli kuritegu, mille karistusskaalal seisis isegi vanglakaristus. „Me ei taha midagi öelda,“ selgitas Hanna. „Praegu püüame lihtsalt koguda nii palju informatsiooni kui võimalik.“ „Te peaksite hoopis otsima,“ arvas Jenny. „Jah,“ vastas Hanna. „Ja me alustame siit. Kas on mõni koht, kuhu Thomas vahel läks, kui ta tahtis millegi üle järele mõelda?“ „Ei.“

esmaspäev, 19. august

| 25

Jenny pööras näo kamina poole. Nagu ei suudaks nende poole vaadata. Erik aimas hirmu ja masendust tema pingutatult sirges seljas.Värisevas suunurgas. „Kas Thomasel on konflikte?“ küsis ta.

Kolmas võimalus oli, et keegi on temale ja Hugole viga teinud, kuid statistiliselt oli see vähem tõenäoline. „Ta jäi just isapuhkusele,“ vastas Jenny. „Ja ta oli nii rõõmus, et saab Hugoga rohkem aega veeta. Talle ei meeldi tööl eriti.“ „Kus ta töötab?“ „Ta on ühes Färjestadeni büroos maakleri assistent.“ Erik kirjutas ettevõtte nime üles. „Miks talle ei meeldi?“ „Seal on üks kolleeg, kellega nad läbi ei saa.“ Jenny vaatas ikka veel kamina poole, kuid selg ei olnud enam nii sirge. Hetke pärast pööras ta end nende poole, nägu kurbusest vaevatud. „Mul on kahju, aga rohkem ma ei tea,“ vastas ta. „Thomas ei tahtnud välja näidata, et talle ei meeldi.“ „Miks ei?“ küsis Hanna. „Sest töö on tema jaoks nii tähtis. See on ta esimene korralise töölepinguga töökoht.“ Jenny vajutas käe suu ette ja sulges silmad. „Mis on?“ küsis Erik.

Kuid Jenny raputas vaid pead. Läks mõni hetk aega, enne kui ta end vastamiseks koguda jõudis. „Thomasel on üks laps veel,“ ütles ta. „Ma sain sellest just teada.“ „Kuidas te sellest teada saite?“ „Ta tütar saatis kirja.“