Ma püüan neid stseene edasi lükata, unustada, kustutada oma mälust. Kui ma elada tahan, kuidas oleks teisiti üldse võimalik? Kõigest hoolimata suruvad mälestused end peale, katkendlikult, killustatult. 14. veebruar. Daniel karjub minu peale, sest minu valmistatud söök ei sobi talle. Ühe löögiga murrab ta mu nina. Tõstan käe näole, ma ei saa hingata. Kõikjal on verd, nina on kõrvale kaldu. See teeb ta veelgi vihasemaks: „Mine vannituppa, tee end korda, vaata, et sa niimoodi välja ei lähe. Parem oleks, et sa seda kellelegi ei näita!“ Ta paneb lapsed autosse ja sõidab kiirustades minema. Mina asun kõrvaldama jälgi, mille ta on mu näole jätnud. Daniel tuleb veerand tundi hiljem tagasi, ma olen ikka veel vannitoa peegli ees. Ta pistab pea uksest sisse, viskab sisse kingipaki, mis maandub purunenud klaasi klirina saatel vannis, ja karjub: „Head valentinipäeva!“ Ma võtan vannist üles väikese roosa vaasi tükid, milles on plastlilled ja väike vahtplastist süda. Ükskord jõulupühade ajal lööb Daniel mind haamriga pähe. Väga kõvasti. See tuli sellest, et me ehtisime kuuske ja jõulutuled, mille ma talle just ulatasin, ei töötanud. Ma olen täiesti uimaseks löödud, tuba kõigub mu ümber. Teine kord, kui ma olen jälle rase, kägistab Daniel mind köögipõrandal. Ma kaotan teadvuse ja ärkan palju hiljem magamistoas. Palvetan Jumala poole, et sündimata laps ei kannataks minu vigastuste tagajärgi. Mis vahepeal juhtus? Ma ei tea. Ma ei saa kunagi teada.
49