Unenäod ei tähenda midagi

Ma rääkisin neile, et näen vahel Tormodi unes, et ta tuleb mulle justkui unenägudes külla, aga tegelikult ma ju tean, et ta on surnud, nii et ta ilmub nagu mingi kummi­ tus, keda näen ainult mina, me jalutame käsikäes ringi ja ärgates olen alati nii rõõmus.

Kahetsesin niipea, kui olin seda öelnud. Ma unustan end mõnikord, ütlen Tormodi kohta asju, mida polnud kavatsenud öelda, aga nüüd oli juba hilja, nüüd rippu­ sid need sõnad õhus. Elise vaatas mulle vilksamisi otsa ja ütles siis: „Aga kas sa ei usu, et see võib päriselt tema olla?“ Krister pööritas minu poole silmi, Elise ei teinud temast väljagi, vaid jätkas: „Tähendab, et see ongi Tormod, kes tuleb sind tervitama?“ „Umbes ... nagu surnuist või?“ küsisin ma.

Elise noogutas, ootas. „Ei.“ „Mina mõtleksin vist küll nii,“ ütles Elise. Krister nuha­ tas. Raputasin pead, ma tahtsin siit ära, mõttetu oli sellest rääkida, inimesed, kes ei ole kedagi kaotanud, ei taipa sellest muhvigi. „Ei usu, et need unenäod midagi tähenda­ vad,“ ütlesin ma. „Või nojah, need tähendavad seda, et ma tunnen temast puudust, ja mu aju lohutab mind unes. Ei midagi rohkemat.“

5

Istusime linnapargis ja võtsime enne pidu julgust.

Tähistasime äsja alanud suvevaheaega. Istusin oma õllega ja vaatasin ringi ega politsei või keegi ei tule meid teolt tabama ja seda ära võtma. Aga kedagi ei tulnud ja kõik meie ümber ju jõid. Aga nemad olid kindlasti kaheksateist täis. Krister ja Elise paistsid täiesti rahulikud, nii et ma ei öelnud midagi ja tegin näo, nagu teeksin seda igal jumala suvel.

Märkasin, et Elise ei ole minuga nõus ja hakkasin higistama, murdsin pead, kuidas sellest olukorrast välja rabeleda, aga kui ta küsis: „Kas sa mõtled tema peale tihti?“, päästis Krister mu ära valju ohkega: „Jestas küll, kuidas sa järsku nii alternatiivseks oled hakanud?“, ja Elise pilk peatus temal. „Ma ei ole alternatiivne, vaid avatud meelega,“ ütles ta. Krister vangutas pead: „Ma sattusin pühapäeval kanaleid kedrates „Vaimude võimu“ nägema, ja usu mind, need inimesed ei ole avatud meelega, vaid psühhootilised. Ja sisustada ei oska nad ka. Igal pool ainult sildid „Live, love, laugh“, tutikesed ja inglikujukesed.“ Ja mina lihtsalt: „Aga „Vaimude võimus“ osalemise tingimus ongi, et sa harrastad seda nõmedat shabby chic’i, muidu sinna saatesse ei võeta.“ Elise raputas pead, aga siis pahvatas Krister naerma, Elise tema järel ja ma hakkasin just maha rahunema ja siis helistas ema. Veri mu soontes tardus hetkeks, kui nägin, et see on tema. Ma ei oodanud tema kõnet, see oli helista­ miseks ebatavaline aeg, ja pärast Tormodiga juhtunut võib iga ootamatu kõne tähendada võimalikku katastroofi. Ma tean küll, et ega siis ainult sellepärast, et inimene helistab ebatavalisel kellaajal, ei pea kohe olema midagi juhtunud.

Aga see on nagu hüsteeriline suitsuandur, mille keegi jobu 6

on otsustanud su üürikorteris otse pliidi kohale kinnitada, ja kuna sa oled kõigest üüriline, ei tohi sa seda ka välja lülitada, vaid pead kokates aasta läbi aknad pärani hoidma ja lootma, et alarm tööle ei hakka.

Mu aknad on juba üle aasta pärani lahti olnud. Ja nüüd, päev pärast ema kõnet, istun bussis ja sõidan koju.

Sõit kestab peaaegu viis tundi, sest buss peatub igal pool, me peame praami ootama ja mul tuleb tee peal bussi vahetada ja tund aega järgmist oodata. Buss on nagu til­ luke ühiskond, ainult et natuke klaustrofoobsem, ja ma vihkan kõiki reisijaid, eriti seda tüüpi mu kõrval, kes har­ gitab macho’likult jalgu ja laiutab nii, et mina pean oma reied kokku suruma, et me teineteise vastu ei puutuks.

Möödume Volda Turistihotellist ja mulle meenub jälle vanaema. Kui me suvilasse sõitsime, rääkis ta alati sellest hotellist. „Mina ja vanaisa käisime siin oma pulmapäeval,“ ütles ta. Pikapeale ei viitsinud meist keegi enam ahhetada ega ohhetada, sest olime seda lugu juba miljard korda kuulnud, ja see ei olnud isegi mingi lugu, lihtsalt et nad olid siin, et heeringas oli hea, aga kartulid lõhki keenud, ja et ta käis spaas ja üks kena Båtsfjordist siia kolinud näitsik tegi talle jalamassaaži. Kui ma ärritusin millegi peale, mis tundus vanaemale tähtsusetu, ütles ta alati, et „tee nagu Gro, sea asjad tähtsuse järjekorda ja otsusta ise, millel sa lased end ärritada“. Gro all mõtles ta Gro Harlem Brundt­ landi. Vanaema rääkis temast nii, nagu oleks see mõni tema täditütar, keda ta on eluaeg tundnud. Iga kord, kui ta soovitas mul asjad tähtsuse järjekorda seada, vastasin: „Sean jah, ja ma otsustan selle peale ärrituda“, ja siis ta ohkas ja vahetas jutuainet.

7

Hotell kaob selja taha ning õnneks vajutab mu kõrval­ istuja natukese aja pärast stoppnuppu ja kobib maha.

Lõpuks ometi võin jalad vabaks lasta – issand jumal, mil­ line kergendus – ja ise laiutada. Mul on kõik alla laaditud podcast’id ära kuulatud, unustasin raamatu kaasa võtta, ja Krister ja Elise ei vasta enam Snapchatis, ehkki ma palusin neil massiliselt pilte ja videoid teha ja snäppida ülejäänud nädalavahetustest ja pidudest, millest ma nüüd ilma jään.

Neil läks kindlasti lihtsalt meelest.

Toetan otsaesise vastu aknaklaasi ja silmitsen põlde, järvi, puid, nüüd juuniõhtul on siin tee ääres sada rohelise ja sinise varjundit – ja vanaema ei näe seda enam kunagi.

Ema rääkis eile, et kui mitte muud, siis oli vanaema vähemasti surnud, saapad jalas, sõna otseses mõttes lille­ peenras. Tõsine südameinfarkt. „See on minu süü,“ nuttis ema telefoni ja ma ei teadnud, mida öelda, olin nii raba­ tud, et teda esimest korda elus nutmas kuulsin. „Oleksin pidanud tema juurest läbi minema enne poodiminekut, mitte pärast, aga ma ei mõelnud sellele, helistasin talle eile õhtul ja ta ütles, et tal pole poest midagi vaja, ma ei kujuta­ nud ju ette, et ... Oleksin võinud tema juurest läbi põigata, aga ...“ „Jah, aga ... sa ei võinud seda ju teada,“ ütlesin mina.

Ma ei ole temast iial nii kaugel olnud kui sel hetkel, mul oli tunne, nagu oleks mulle pihku pistetud eksamipilet aines, mida ma oma mäletamist mööda pole kunagi õppinud. „Nojah,“ ohkas ta ja ma kuulsin, kuidas ta nuuskas. „Ma ei võinud ju teada.“ „Mis siis Sikust saab?“ küsisin ma. „Tema on muidugi siin,“ ütles ema.

8

Siis oli natuke aega vaikne. Ta hingas sügavalt sisse, välja. „Kas sa tuled koju?“ Heitsin pilgu murule, kus istusid Krister ja Elise, me pidime järgmisel päeval peole minema, ja sel õhtul kavat­ sesime proovida kuhugi pubisse sisse lipsata. Meile oli soovitatud ühte kohta, kus eriti dokumenti ei küsita, mul olid omad plaanid, asjad, mis olid juba kokku lepitud ja ootasid tegemist. „Jah. Ma tulen,“ vastasin ma. Ja siis pidin varakult koju minema, et korteris asjad pakkida ja end reisiks valmis seada, ja nüüd istun siin, viimane sõitja peale bussijuhi. Ta keerab viimasesse peatusse sisse. Siin on needsamad mäed, seesama meri, väljas tibutab vihma, kõik on kindlasti nagu varem, aga tundub siiski teistmoodi, nagu tuleksin siia esi­ mest korda. Taevas on siin suurem. Ja raskem.

Märkan ema enne, kui tema mind. Ta seisab pisikese Fiati kõrval, mida ta keeldub välja vahetamast, ja siin on tuuline nagu ikka. Tal on seljas vana kulunud Fana-must­ riga kampsun ja ta hoiab käsi tihedalt vastu keha. Juuksed on hallid ja ta paistab väiksem, kui ta tegelikult on, ja tuul sasib ta juukseid, paiskab neid silma ja suunurkadesse, aga ta laseb tuulel olla ja surub ainult käed tihedalt enda vastu.

Kui ta mind märkab, lööb tema nägu särama, ta tõstab käe ja lehvitab. Lehvitan vastu, võtan koti ja tõusen püsti.

Kehas on tunne, nagu oleks see liiga kauaks kitsukesse karpi kägardatud.

Väljas võtab ema mul ümbert kinni ja hoiab pisut liiga kaua. Siin on palju külmem kui Ålesundis. Lõpuks laseb ema mu lahti. „Ma tegin ühepajatoitu,“ ütleb ta.

9

„Tere,“ ütlen ma. Ta naerab natuke. „Tere, jah,“ vastab ta, võtab mu koti ja viskab selle autosse. Teed on kitsad ja käänulised, mul hakkab ausalt öeldes natuke paha ja mu kõhus lainetab kergelt, kui autost välja astun ja ukse kinni löön.

Meie maja, roosipeenrad, ema võiks need varsti ära rohida. Ta teeb pakiruumi lahti ja ma libistan pilgu üle küla, mänguväljak veidi eemal, kus ma ükskord mängu­ maja katuselt alla kukkusin ja pea katki lõin, paadikuur all mere ääres, kust me hilistel sügisõhtutel kummitusi otsisime. Mäed, meri, hõredalt maju. Ainus asi, mida ma kuni eelmise aastani teadsin. Ma ei saa aru, miks inimestel sellest merest ja taevast selline vabadustunne tekib, minus tekitab see täielikku klaustrofoobiat, ma ei talu seda, see kõik on korraga liiga suur ja liiga ahistav. Ema ütleb: „Mine aga sisse, uks on lahti,“ ja ma teen ukse lahti ja astun esimest korda pärast poolt aastat esikusse.

10