KOLMAS PEATÜKK
BILL TUHNIS ÕLAKOTIS, OTSIDES KÕRVAKLAPPE. KOBAMISI METALSET otsikut tillukesse arvuti esiküljel olevasse auku toppides tegi ta samal ajal kaks katset, et kinnitada valget kõrvaklappi vasakusse kõrva. Sellele küljele, mida Ben ei näinud. Ta värisevad sõrmed püüdsid vaevaliselt kõnet ühendada, palavikuline puudutus suunas kursori mujale. Lõpuks õnnestus tal rohelisele nupule vajutada ning ta jälgis otseülekandes oma näo kujutist alumisse vasakusse nurka libisemas, kui side käivitus. Mees, kes ekraanile ilmus, oli kõhetu kuju puhmas kulmude ja tihedate tumedate juustega. Ta nägu kattis kerge päevitus ja huuled olid kitsaks jooneks pigistatud. Billi arvates võis ta olla umbes kolmekümne viie aastane – ta oli ähmaselt tuttav, kuid Bill ei suutnud meenutada, kus nad kohtuda võisid. Mees naeratas ning paljastas valgete sirgete hammaste rea. Mehe keha külge oli samuti pommivest kinnitatud. „Tere päevast, kapten Hoffman.“ Bill vaikis. Lennujuht kraaksatas suuna. „Coastal neli-üks-kuus, teade vastu võetud, Denveri keskus,“ vastas Ben ja kummardus ette, muutmaks lennuki kõrgust. „Tõuseme kolm-seitse-null kõrgusele.“ Keeranud nuppu näidikuploki keskele, lõpetas ta siis, kui kõrgusemõõtur näitas 37 000. Siis kontrollis ta, kas lennuk allub 32