Sinine esmaspäev

1987 Selles linnas oli palju kummitusi. Rosie pidi ette vaatama. Et mitte astuda sillutiskivide vahelistele pragudele, keksis ja hüples ta oma kriimulistes paeltega kingades ainult lagedatel kivilappidel. Nüüdseks oli ta selles keksumängus juba vilunud. Ta oli seda teinud iga päev teel kooli ja tagasi nii kaua kui mäletas, alguses ema käest hoides, teda sikutades ja vedades, kui ühest punktist järgmisse kalpsas, edaspidi omapäi. Ära astu pragudele. Või muidu? Küllap oli ta selleks mänguks juba liiga suur, ikkagi üheksa-aastane ja mõne nädala pärast, vahetult enne suvevaheaja algust, kümme täis. Siiski mängis ta seda edasi, peamiselt muidugi harjumusest, aga ka hirmust, mis siis saaks, kui ta lõpetaks.

Nüüd tuli keeruline koht – sillutis oli killunenud sakiliseks mosaiigiks. Ta sai sellest üle, toetades varba pisikesele pragude­ vahelisele saarele. Patsid kiikusid vastu palavaid põski, koolikott põntsus vastu puusa, õpikutest ja pooleldi söömata jäänud lõunast raske. Enda taga kuulis ta Joanna jalgu oma samme matkimas.

Vaatama ta ei pööranud. Väike õde sörkis tal alati sabas, tolknes pidevalt jalus. Nüüd kuulis ta teda kaeblemas: „Rosie! Rosie, oota mind!“ „Tee siis rutem!“ hõikas ta üle õla. Nüüd oli nende vahel juba mitu inimest, aga ta nägi vilksamisi Joanna nägu, tumeda tuka all higist ja roosat. Õde nägi ärevil välja, keeleots keskendumiseks huulel. Jalg maandus praol, lõi kõikuma ja tabas teistki. Alati üks ja sama. Ta oli kohmakas laps, kes loksutas toitu üle serva, lõi varbad ära või astus koerakaka sisse. „Tee rutem!“ kordas Rosie pahaselt ja heegeldas inimeste vahelt läbi. ‹5›

Kell oli juba neli ja taevas üleni sinine; kõnniteelt vastu kiiskav valgus tegi silmadele valu. Ta läks ümber nurga poe poole ja sattus järsku varju, kus aeglustas hüplemise sammuks, sest oht oli möödas.

Siin asendusid tänavakivid asfaldiga. Ta möödus rõugearmilise näoga mehest, kes istus ukseavas, plekkpurk kõrval. Tema saabastel polnud paelu. Rosie üritas teda mitte vaadata. Talle ei meeldinud, kuidas mees naeratas, ilma et oleks päriselt naeratanud, nagu mõnikord isa, kui pühapäeval head aega ütles. Täna oli esmaspäev. Esmaspäeviti igatses Rosie isa kõige rohkem, kui ärkas uude nädalasse ja teadis, et jälle pole isa kodus. Kuhu Joanna jääb? Oodates jälgis ta endast mööda kulgevaid inimesi – noorukite segadikku; pea ümber seotud salli ja suure kotiga naist; kepiga meest – ja siis ilmus ta õde pimestavast valgusest varjudesse, õbluke keha ülisuure koti, kühmuliste põlvede ja määrdunudvalgete sokkidega, juuksed laubale kleepunud.

Rosie pööras end jälle ja suundus kommipoe poole, mõeldes, mida osta. Äkki Opal Fruitse … või Malteserseid, kuigi täna on nii palav, et need sulaksid koduteel ära. Joanna ostab maasikapaelu ja pärast on ta suu roosaplekiline. Tema klassi Hayley oli juba poes; nad seisid koos leti ees ja valisid maiustusi. Tema otsustas Opal Fruitside kasuks, aga pidi maksmiseks Joanna ära ootama. Ta vaatas ukse poole ja hetkeks tundus talle, et nägi seal midagi, mingit hägu, valgusevimkat, midagi teistsugust, nagu kuuma õhu virvendust. Aga siis oli see läinud. Ukseava oli tühi. Kedagi polnud.

Ta laksutas üle väljast kostvate pidurikriiksatuste valjult keelt. „Ma pean alati oma väikest õde ootama.“ „Vaene sina,“ ütles Hayley. „Ta on selline viripill. Nii tüütu.“ Seda viimast ütles ta selle­ pärast, et nii oli kombeks. Sa pididki oma väiksemate õdede-vendade peale ülalt alla vaatama, silmi pööritama ja parastama. „Arvata võib,“ ütles Hayley toetuseks. „Kus ta ometi jääb?“ Teatraalse ohkega pani Rosie kommipaki käest ja läks uksele, et välja vaadata. Autod sõitsid mööda. Möödus ‹6›

üks naine, kes kandis üleni kulla- ja roosakarva sari ja lõhnas magusasti, ning siis kolm sama tänava põhikooli poissi, kes teineteist küünarnukiga togisid. „Joanna! Joanna, kus sa oled?“ Ta kuulis oma häält, kiledat ja pahast, ja mõtles: ma kõlan nagu emps, kui tal paha tuju on.

Hayley seisis ta kõrval ja nätsutas häälekalt nätsu. „Kus ta siis jäi?“ Tema suust ilmus roosa mull ja ta imes selle tagasi suhu. „Ta teab, et peab minu juures püsima.“ Rosie jooksis nurgale, kus ta oli Joannat viimati näinud, ja vaatas silmi kissitades ringi. Ta hõikas uuesti, kuigi hääle summutas veoauto. Äkki läks õde üle tee, nägi seal mõnd sõpra? Tõenäoline see polnud.

Ta oli sõnakuulelik väike tüdruk. Pailaps, nagu ema teda kutsus. „Ei leia või?“ küsis Hayley, kes oli ta kõrvale ilmunud. „Läks vist ilma minuta koju,“ arvas Rosie, kes püüdis kõlada ükskõikselt, aga tabas oma hääles paanikanoodi. „Aidaa siis.“ „Aidaa.“ Ta üritas normaalselt kõndida, aga see ei tulnud välja. Keha ei lubanud rahulikuks jääda. Ta pistis hüplikult jooksu, süda rinnus tagumas ja suus vastik maik. „Lollakas,“ korrutas ta endamisi. „Ma tapan ta ära. Kui ma teda näen, siis ma …“ Jalad ei tahtnud sõna kuulata. Ta kujutles, kuidas haarab Joannal kondistest õlgadest ja raputab teda, kuni tüdruku pea loperdab.

Kodu. Sinine välisuks ja hekk, mida polnud pärast isa lahkumist pügatud. Ta jäi seisma ja tundis kerget iiveldust, seda vastikut tunnet, mis tekkis alati enne pahandust. Ta kolkis kõvasti uksekoputit, sest kell oli rikkis. Ootas. Tee nii, et ta oleks kodus, oleks kodus, oleks kodus.

Uks avanes ja ilmus ema, töökittel alles seljas. Pilk mõõtis Rosiet ja langes tühjale kohale ta kõrval. „Kus Joanna on?“ Sõnad jäid nende vahele õhku rippuma.

Rosie nägi ema nägu pingule tõmbuvat. „Rosie? Kus Joanna on?“ ‹7›

Rosie kuulis oma häält ütlemas: „Ta oli seal. Mina pole süüdi.

Ma arvasin, et ta tuli üksi koju.“ Siis haarati tal käest ja nad emaga jooksid tagasi mööda sama teed, kustkaudu Rosie oli tulnud; mööda tänavat, kus nad elavad; mööda kommipoest, mille uksel jõlkus lapsi; mööda rõugearmilise näo ja tühja naeratusega mehest; ümber nurga varjust välja ja otse pimestavasse valgusesse. Jalad tümpsumas ja küljes pistmas, üle tänavakivipragude, ühe jutiga.

Terve tee kuulis ta südamekloppimise ja astmaatiliselt vilisevate hingetõmmete taustal ema hõikeid: „Joanna? Joanna? Kus sa oled, Joanna?“ Deborah Vine surus salvräti suule, justkui tahtes endast väljavoolavaid sõnu tagasi hoida. Aknast nägi politseinik peenikest tumedapäist tüdrukut väikeses aias vagusi seismas, käed külgedel ja koolikott õlal rippu. Deborah Vine vaatas politseinikku. Politseinik ootas naise vastust. „Ma ei teagi,“ ütles ta, „umbes nelja paiku vist. Teel koolist koju, Audley Roadi algkoolist. Ma oleks talle ju ise vastugi läinud, aga töölt on raske õigeks ajaks jõuda ... ja pealegi on ta koos Rosiega ja neil ei tule ühtegi tänavat ületada ja ma arvasin, et see on ohutu. Teised emad lubavad ka lastel üksi koju minna ja neil tuleb ju õppida enda eest ise hoolitsema, eks ole, ja Rosie lubas tal silma peal hoida.“ Ta tõmbas pikalt ja ebaühtlaselt hinge.

Mees tegi märkmikku ülestähenduse. Ta vaatas üle, kui vana Joanna on. Viis aastat kolm kuud. Kus teda viimati nähti? Kommipoe ees. Deborah’l ei tulnud selle nimi meelde, aga võib sinna teed näidata.

Politseinik sulges märkmiku. „Küllap läks sõbra poole,“ arvas ta. „Kas teil temast fotot on? Uuemat fotot?“ „Ta on oma vanuse kohta väike,“ ütles Deborah. Sõnad ei tahtnud välja tulla. Politseinik pidi lähemale kummarduma, et kuulda. ‹8›

„Pisike nääpsuke. Ta on hea laps. Uute tuttavate ees niivõrd uje.

Ta ei läheks ilmaski võõraga kaasa.“ „Foto,“ kordas mees.

Deborah läks vaatama. Politseinik vaatas jälle tüdruku poole, kes seisis aias, nägu kriitvalge. Temaga tuleks ka rääkida või lasta seda teha mõnel kolleegil. Naispolitseinik oleks etem. Või vahest ilmub Joanna enne välja, kui see vajalikuks osutub, tormab tuppa.

Ilmselt uitas sõbraga minema või mängis millegagi, millega viie­ aastased ikka mängivad – nukkude ja kriitide ja mänguserviiside ja tiaaradega. Ta põrnitses Deborah Vine’i ulatatud fotot: tüdrukul olid samasugused tumedad juuksed nagu õelgi, ja kitsas nägu. Ühest hambast kild väljas, sirge tukk, naeratus, mis nägi välja, nagu oleks tüdruk suunurgad fotograafi käskluse peale üles tõstnud. „Kas te juba oma abikaasale teatasite?“ Naine tegi grimassi. „Richard, mu … tähendab, nende isa … ei ela meiega koos.“ Suutmata end tagasi hoida, lisas ta: „Ta jättis mu kellegi noorema pärast maha.“ „Peaksite talle teada andma.“ „Kas see tähendab, et asi on teie arust tõsine?“ Politseinik oleks tahtnud ei öelda, sest vahet ju polnud – naine teadis isegi, et asi on tõsine. Ta oli hirmust higine. Mees võis peaaegu tunda, kuidas temast hirmu õhkab. „Peame sidet. Üks naispolitseinik on siia teel.“ „Mida ma tegema pean? Peab ju midagi olema, mida ma teha saaksin. Ma ei või lihtsalt käed rüpes oodata. Öelge, mis ma pean tegema. Ükskõik mida.“ „Võiksite tuttavatele helistada,“ pakkus mees välja. „Igaühele, kelle poole ta võis minna.“ Naine krabas tal varrukast. „Öelge, et temaga saab kõik korda,“ anus ta. „Öelge, et toote ta tagasi.“ Politseinik näis kimbatuses. Ta ei saanud seda lubada, aga ei osanud midagi muud ka öelda. ‹9›

Iga kord, kui telefon helises, läks natuke hullemaks. Inimesed koputasid uksele. Nad olid uudist kuulnud. Kui kohutav, aga kindlasti pole midagi hullu juhtunud. Kõik saab korda. See õudusunenägu saab läbi. Kas nad saavad kuidagi aidata, ükskõik kuidas? Ainult öelge. Sõnast piisab. Nüüd oli päike madalale vajunud ja varjud laiutasid tänavail, majadel ja parkidel. Hakkas jahedaks kiskuma. Üle Londoni istusid inimesed telerite ees või seisid pliidi ääres ja segasid suppi, või kogunesid kambakesi suitsustesse pubidesse, arutasid laupäevase matši tulemusi ja puhkuseplaane, oigasid oma väikeste valude ja hädade üle.

Rosie kössitas toolil, silmad suured. Üks pats oli lahti tulnud.

Tema kõrval kükitas suur ja matsakas lahke naispolitseinik ning patsutas ta kätt. Aga Rosie ei mäletanud, ei teadnud, ei tohtinud rääkida: sõnad olid ohtlikud. Keegi polnud talle midagi öelnud. Ta soovis, et isa koju tuleks ja kõik korda ajaks, aga nad ei teadnud, kus ta on. Neil ei õnnestunud teda leida. Ema ütles, et isa on ilmselt sõidus. Rosie kujutles teda maanteel, mis tema ees tumeda taeva all kaugusesse sirutub.

Ta pigistas silmad kõvasti kinni. Kui ta need lahti teeb, on Joanna jälle kodus. Ta hoidis hinge kinni, kuni rinnus pakitses ja veri kõrvus tuksus. Ta suudab asju esile manada. Aga kui ta silmad lahti tegi, nägi ta naispolitseiniku kena murelikku nägu, ema nuttis endiselt ja midagi polnud muutunud.

Järgmisel hommikul kell pool kümme toimus koosolek selleks määratud juhtumiruumis Camford Hilli politseijaoskonnas. See oli hetk, kus palavikulisest ringijooksmisest sai koordineeritud operatsioon. Sellele anti juhtuminumber. Peainspektor Frank Tanner võttis sõna ja pidas kõne. Tutvustati rühmaliikmeid. Neile määrati töölauad, mõne üle nägeleti. Insener paigaldas telefoniliinid. Seintele naelutati korgipuust tahvlid. Toas valitses eriline pakiline õhustik.

Aga oli veel midagi, mida keegi välja ei öelnud, aga kõik kogesid: ‹ 10 ›

kusagil kõhus keeras. See polnud teismeline ega pärast tüli nagu vits vette kadunud abikaasa. Kui oleks olnud, poleks nad praegu siin.

Asi puudutas viieaastast tüdrukut. Tema viimasest nägemisest oli möödas seitseteist ja pool tundi. Liiga kaua. Terve öö oli vahel. See oli jahe öö, aga vähemalt oli juuni, mitte november, seegi midagi.

Aga ikkagi. Terve öö.

Peainspektor Tanner rääkis parajasti eelseisvast pressi­ konverentsist, mis pidi toimuma enne lõunat, kui teda katkestati. Üks vormikandjast konstaabel tuli juhtumiruumi. Ta trügis teiste vahelt läbi ja ütles midagi Tannerile kõrva sisse. „Kas ta on alumisel korrusel?“ küsis Tanner. Konstaabel kinnitas seda. „Võtan ta kohe vastu.“ Tanner noogutas teisele uurijale ja nad väljusid toast. „Kas isa tuli?“ küsis uurija nimega Langan. „Just jõudis.“ „Kas neil on halvad suhted?“ päris Langan, „temal ja ta eksil?“ „Vist jah,“ arvas Tanner. „Tavaliselt on röövijaks keegi tuttav.“ „Seda on küll rõõm kuulda.“ „Ma niisama.“ Nad jõudsid ülekuulamiskabineti ukse taha. „Kuidas sa kavatsed asjale läheneda?“ uuris Langan. „Ta on murelik isa,“ vastas Tanner ja lükkas ukse lahti.

Richard Vine seisis püsti. Ta kandis halli ülikonda, aga lipsu mitte. „Kas uudiseid on?“ küsis ta. „Me teeme kõik, mis võimalik,“ lubas Tanner. „Midagi uut polegi?“ „Vara veel,“ vastas Tanner, teades juba öeldeski, et see polnud tõsi. See oli otse tõe vastand. Ta andis käeviipega märku, et Richard Vine istet võtaks.

Langan läks küljele seisma, et saaks meest vestluse ajal jälgida.

Vine oli pikk mees ja koogutas nagu inimene, kes tunneb oma ‹ 11 ›

pikkuse pärast ebamugavust. Mehe tumedad juuksed hakkasid juba meelekohtadelt hallinema, kuigi ta ei saanud olla vanem kui kolmekümnendate keskpaigas. Tal olid tumedad rippkulmud ja ajamata habe ning ta kahvatu, pisut pundunud nägu oli klohmitud moega. Tema punaseservalised pruunid silmad tundusid valulikud.

Mees näis juhmistunud. „Ma olin sõidus,“ alustas Vine küsimatagi, „ma ei teadnud.

Kuulsin alles täna varahommikul.“ „Kas ütleksite, kus te olite, härra Vine?“ „Sõidus olin,“ kordas mees. „Mu töö on selline …“ Ta vaikis hetke, et juuksesiil näo eest kõrvale lükata. „Ma olen müügimees.

Suure osa ajast veedan teel. Kuidas see mu tütresse puutub?“ „Peame lihtsalt teie asukoha kindlaks tegema.“ „St Albansis olin. Seal on uus spordikeskus. Kas teil on kellaaegu vaja? Tõestust?“ küsis ta teraval toonil. „Ma polnud siin­ kandiski, kui te seda arvate. Mida Debbie on minu kohta rääkinud?“ „Tahaksin kellaaegu teada.“ ütles Tanner neutraalselt. „Ja kõigi nimesid, kes saavad teie sõnu kinnitada.“ „Mida te õige arvate? Et ma röövisin Joanna ja peitsin ta kuhugi ära, sest et Debbie ei lubanud mul lapsi külla kutsuda ja et ta pöörab neid minu vastu üles? Et ma olen ta …“ Mees ei suutnud seda välja öelda. „Need on kõigest rutiinsed küsimused.“ „Minu jaoks pole! Mu pisike tüdruk on kaduma läinud, minu silmatera.“ Ta vajus lössi. „Muidugi annan teile need kuradi kella­ ajad. Kontrollige, kui tahate. Aga te raiskate minu peale aega ja samal ajal ei otsi Joannat.“ „Otsime,“ ütles Langan. Ta mõtles: Seitseteist ja pool tundi.

Nüüd kaheksateist. Tüdruk on viieaastane ja kaheksateist tundi kadunud olnud. Ta põrnitses ainiti isa. Kunagi ei või teada.

Hiljem kükitas Richard Vine diivani kõrval, kus kössitas Rosie, pidžaama seljas ja juuksed eilsetes patsides. ‹ 12 ›

„Issi?“ piiksatas tüdruk. See oli peaaegu esimene sõna, mille ta alates sellest kuuldavale oli toonud, kui ema pärastlõunal politsei kutsus. „Issi?“ Isa avas süle ja korjas tütre käte vahele. „Ära muretse,“ lohutas ta, „küll ta peagi koju tuleb. Küll sa näed.“ „Kas lubad?“ sosistas tüdruk ta kaela vastas. „Luban.“ Aga Rosie tundis oma pea peal, kus juuksed olid lahku kammitud, isa pisaraid.

Nad küsisid, mida ta mäletab, aga Rosie ei mäletanud midagi. Ainult kividevahelisi pragusid, kommide valimist ja Joanna hõiget, et ta ootaks. Ja oma paisuvat pahameelt väikese õe vastu, oma soovi, et õde oleks kusagil mujal. Nad ütlesid, et on väga tähtis, et ta räägiks kõigist, keda ta koduteel nägi. Tuttavaid ja võõraid ka. Polnud lugu, kui ta seda oluliseks ei pidanud, sest selle üle otsustavad nemad.

Aga ta polnud kedagi näinud. Ainult Hayleyt kommipoes ja toda rõugearmilise näoga meest. Varjud lipsasid peast läbi. Tal oli väga külm, kuigi akna taga oli suvi. Rosie pistis ühe hargneva patsiotsa suhu ja hakkas seda ägedalt lutsutama. „Ei räägi ikka midagi?“ „Mitte sõnakestki.“ „Ta arvab, et see on tema süü.“ „Vaene laps, sellise teadmisega kasvada.“ „Tšš. Ära räägi nii, nagu oleks kõik läbi.“ „Kas sa usud tõesti, et ta on veel elus?“ Otsijad moodustasid rivid ja hakkasid maja ümber üle tühermaa astuma, väga aeglaselt, kummardudes aeg-ajalt midagi maast võtma ja kilekotti pistma. Nad käisid ukselt uksele, näitasid Joanna fotot, mille olid tema emalt esmaspäeva pärastlõunal saanud ja ‹ 13 ›

kus tüdrukul oli sirge tukk ja kitsal näol kuulekas naeratus. See oli nüüd juba kuulus pilt. Ajalehed olid sellele küüned taha saanud.

Maja ees seisid ajakirjanikud, fotograafid ja televisiooni võtte­ grupp. Joannast sai „Jo“ või, mis veel hullem, „Väike Jo“ nagu pühaklik laps­kangelane mõnest Victoria-aegsest romaanist. Levisid kuulu­jutud. Polnud selge, kust need alguse said, aga need levisid kulutulena terves naabruskonnas. See oli too hulgus. Mees sinises universaalis. Isa on süüdi. Lapse riided leiti juba prügimäelt.

Teda oli nähtud Šotimaal, Prantsusmaal. Ta on kindlasti surnud ja kindlasti elus.

Rosie vanaema tuli ööseks nende poole ja Rosie läks tagasi kooli. Ta poleks tahtnud minna. Ta muretses, kuidas teised teda vaatavad ja selja taga sosistavad, tema ees poevad ja talle sõbraks tükivad, kuna temaga juhtus nii suur asi. Rosie istus oma pingis ja üritas õpetaja sõnadele keskenduda, aga kuulis neid selja taga sosistamas. Ta lasi oma väikse õe ära näpata.

Rosie poleks tahtnud koolis käia, aga kodus ei tahtnud ta ka olla. Ema ei meenutanud enam ema. Ta teeskles tema ema, aga oli hoopis keegi teine. Tema pilk eksles ringi. Ta tõstis pidevalt käsi suule, justkui tahaks midagi seal sees kinni hoida, mingit tõde, mis võiks muidu välja lipsata. Nägu oli tal ka korraga kõhn ja pingul ja vana. Öösel, kui Rosie voodis lebas ja jälgis, kuidas autotuled aknataguselt teelt üle lae liikusid, kuulis ta ema alakorrusel ringi käimas.

Kuigi oli pime ja kõik teised kogu maailmas magasid, oli tema ema ärkvel. Ja isa oli ka teistsugune. Nüüd elas ta jälle üksi. Kallistas Rosiet liiga kõvasti. Lõhnas veidralt, ühtaegu magusalt ja hapult.

Deborah ja Richard Vine istusid kõrvuti telekaamerate ees. Neil oli ikka veel ühine perekonnanimi, aga otsa nad teineteisele ei vaadanud.

Tanner oli käskinud neil lihtsalt rääkida: öelda maailmale, kuidas nad Joannast puudust tunnevad ja paluda seda, kes ta võttis, et ta ‹ 14 ›

lubaks lapsel koju tulla. Ärgu nad muretsegu, kui tunded kipuvad üle voolama. Meediale selline asi meeldib. Aga ainult seni, kuni see neil rääkimist ei sega. „Lubage mu tütrel koju tulla,“ palus Deborah Vine. Ta hääl katkes ja ta kattis oma otsajäänud näo ühe käega. „Laske tal lihtsalt koju tagasi tulla,“ lisas Richard Vine tungivamalt. „Palun andke meile me tütar tagasi! Kui keegi midagi teab, palun aidake meid.“ Ta nägu oli kahvatu ja punaselapiline. „Kuidas tundub?“ küsis Langan Tannerilt.

Tanner kehitas õlgu. „Mõtled, et kas nad on siirad? Pole aimugi.

Kuidas saab laps kaduda nagu vits vette?“ Sellel aastal puhkusereisi ei tulnud. Nad olid kavatsenud Cornwalli minna ja ühes talus peatuda. Rosie mäletas, kuidas nad sellest unistasid: et põldudel on lehmad ja taluõuel kanad ja isegi üks vana paks poni, kellega omanikud võiksid lubada neil sõitu teha. Ja siis käiksid nad seal lähedal rannas. Joanna kartis merd – ta kriiskas, kui vesi ta varbaid kastis –, aga talle meeldis liivalosse ehitada ja merikarpe otsida ja süüa tuutujäätist, millel šokolaadilaastud peal.

Cornwalli asemel läks Rosie mõneks nädalaks vanaema poole.

Ta poleks tahtnud minna. Ta pidi kodus olema, et Joanna leidmise ajal kohal olla. Tema arust oleks Joanna pahandanud, kui teda polegi, nagu poleks ta ootamiseks piisavalt hoolinud.

Toimus koosolekuid, kus uurijad sirvisid fantasööride, varasemalt karistatud isikute, mitte midagi näinud pealtnägijate tunnistusi. „Mina arvan ikka, et see oli isa.“ „Tal on alibi.“ „Me oleme sellest juba rääkinud. Ta oleks jõudnud siiakanti tagasi sõita. Napilt.“ „Keegi ei näinud teda. Ta enda tütar ka ei näinud.“ „Äkki ikkagi nägi. Võib-olla sellepärast ta midagi ei ütlegi.“ ‹ 15 ›

„Igatahes, kui ta midagi nägigi, siis enam ta seda ei mäleta.

Kõigest mälestusi teiste pakutud kujutluste mälestustest. Kõik on üle trambitud.“ „Mida sa öelda tahad?“ „Seda, et tüdruk on läinud.“ „Surnud?“ „Surnud.“ „Sa annad siis alla?“ „Ei.“ Tanner mõtles järele. „Aga võtan mõned mehed juhtumi pealt ära.“ „Seda ma ütlesingi. Sa annad alla.“ Aasta pärast ilmutati uue arvutiprogrammiga loodud foto, kus näidati, kuidas Joanna võis olla vahepeal muutunud, kuigi isegi programmi leiutaja hoiatas, et see on oletuslik ja mitte usaldusväärne.

Pildil oli Joanna nägu veidi ümaram, juuksed terakese tumedamad.

Hambast oli endiselt kild väljas ja naeratus ikka pingutatud. Mõned lehed trükkisid foto ära, aga ainult sisekülgedel. Vahepeal oli mõrvatud üks eriti fotogeeniline 13-aastane tüdruk ja tema täitis nädalaid kõiki esikülgi. Joanna oli juba vana uudis, virvendus avalikkuse mälus. Rosie vahtis pilti, kuni see häguseks muutus. Ta kartis, et ei tunneks enam õde ära, kui teda näeks; et Joanna on võõraks jäänud.

Ja ta kartis, et Joanna ei tunneks teda ka ära, või siis tunneks, aga jääks võõristama. Mõnikord käis ta Joanna toas istumas, toas, mis oli pärast õe kadumist vaevalt muutunud. Kaisukaru lebas padjal, mänguasjad voodialustes kastides, riided, mis pidid olema talle juba väikseks jäänud, olid korralikult voldituna sahtlites või rippusid riidekapis.

Rosie oli nüüd kümneaastane. Järgmisel aastal läheb ta põhikooli. Ta oli mangunud, et võiks minna pooleteise miili kaugusel teises linnaosas asuvasse kooli, kuhu tuli minna kahe bussiga, sest seal poleks ta enam tüdruk, kes kaotas oma väikese õe. Ta oleks ‹ 16 ›

lihtsalt Rosie Vine, viiendik, häbelik ja oma vanuse kohta väikest kasvu, igas aines tubli, aga mitte üheski kõige parem, kui ehk bioloogia välja arvata. Ta oli piisavalt suur teadmaks, et ta isa jõi rohkem kui oleks pidanud. Mõnikord pidi ema tulema ja ta koju ära viima, sest isa ei suutnud ta eest küllalt hästi hoolitseda. Ta oli piisavalt suur tundmaks, et on noorema õeta vanem õde, ja mõnikord tundis ta Joannat enda läheduses nagu kummitust – katkise hamba ja kaebliku häälega kummitust, kes palub tal oodata. Mõnikord nägi ta teda tänaval ja süda jättis löögi vahele, aga siis osutus too nägu võõra omaks.

Kolm aastat pärast Joanna kadumist kolisid nad umbes miili kaugusele väiksemasse majja, Rosie koolile lähemale. Seal oli kolm magamis­tuba, aga kolmas tibatilluke, nagu kolikamber. Deborah Vine ootas, kuni Rosie hommikul kooli läks, enne kui Joanna asjad ära pakkis. Ta tegi seda robotlikult, tõstis pehmed kampsiku- ja särgivirnad kastidesse, voltis kleidid ja seelikud kokku ja sidus need prügikottidesse, püüdes mitte vaadata roosasid plastnukke nende pikkade nailonist juukselakkade ja ainitiste pilkumatute silmadega.

Uuel arvutiga kohendatud fotol nägi Joanna üsna tasakaalukas välja, nagu oleks tema lapselik ärevus temast lahti lasknud. Tema katkine hammas oli asendatud tervega.

Rosiel algasid päevad. Ta raseeris jalgu. Ta armus esimest korda – poissi, kes tema olemasolu vaevalt teadvustas. Ta kirjutas teki all päevikut ja lukustas selle hõbedase võtmega. Ta nägi, kuidas ema hakkas käima ühe pruuni tüügashabemega võõraga, ja teeskles, et ei pane seda pahaks. Ta valas isa pudelid kraanikaussi tühjaks, kuigi teadis, et sellest pole tolku. Ta käis vanaema matustel ja luges üht Tennysoni luuletust nii vaikselt ette, et keegi õieti ei kuulnud.

Ta pügas juuksed lühikeseks ja hakkas käima poisiga, kellest ta oli nooremana nii sisse võetud, aga poiss ei vastanud Rosie kujutlustele. ‹ 17 ›

Ta hoidis aluspesusahtlis punti väljatrükke: Joanna kuue-, seitsme, üheksa-aastasena. Joanna kolmeteistkümnesena. Talle tundus, et õde nägi välja täpselt nagu tema ja mingil põhjusel muutis see ta enesetunde hullemaks. „Ta on surnud.“ Deborah’ hääl oli ilmetu, üsna rahulik. „Kas selleks sõitsidki kogu tee maha, et mulle seda öelda?“ „Ma arvasin, et võlgneme teineteisele vähemalt seda, Richard.

Lase tal minna.“ „Sa ei tea, et ta on surnud. Ütled temast lihtsalt lahti.“ „Ei.“ „Sest leidsid endale uue mehe ja nüüd …“ Pilk naise rasedakõhule oli vastikust täis. „Nüüd saad endale uue õnneliku pere.“ „Richard.“ „Ja unustad Joanna ära.“ „See pole aus. Sellest on kaheksa aastat möödas. Elu peab edasi minema, meie kõigi elu.“ „Elu peab edasi minema. Kas järgmisena kavatsed öelda, et Joanna oleks seda soovinud?“ „Joanna oli viiene, kui me ta kaotasime.“ „Kui sina ta kaotasid.“ Deborah tõusis püsti, peenikesed jalad kõrgetel kontsadel ja ümar kõht pluusi venitamas. Mees nägi ta naba. Naise suu oli peenike värisev kriips. „Sitapea,“ ütles ta. „Ja nüüd veel hülgad ta.“ „Tahad, et ma ennast ka hävitaksin?“ „Miks mitte? Kõike muud, aga mitte seda, et elu peab edasi minema. Aga ära muretse. Mina ootan edasi.“ Kui Rosie ülikooli astus, lasi ta end kutsuda Rosalind Teale’iks, võttes endale kasuisa nime. Isale ta seda ei maininud. Ta armastas teda ikka, kuigi kartis tema kaootilist muutumatut leina. Ta ei tahtnud, et ‹ 18 ›

keegi ütleks: „Rosie Vine? Kust see mulle tuttav ette tuleb?“ Kuigi taoline võimalus aina kahanes. Joanna oli sulanud minevikku, mälestuste uduvineks, unustatud kuulsuseks, ühe hiti imeks. Mõnikord kahtlustaski Rosie, kas õde polnud muud kui unenägu.

Deborah Teale, endine Vine, palvetas salaja raevukalt, et saaks poja, mitte tütre. Aga siis tulid ilmale kaksikud Abbie ja Lauren. Ta kükitas öösiti nende korvhällide kohal ja kuulas nende hingamist, hoides kummalgi käest kinni. Ta ei lasknud neid hetkekski silmist.

Kaksikud jõudsid Joannale järele, möödusid temast ja jätsid ta selja taha. Pööningul seisid avamata kastid Joanna riietega.

Juhtumit ei suletud õieti kunagi. Keegi polnud otsust langetanud.

Aga oli järjest vähem, millest ette kanda. Politseinikud suunati teiste juhtumite peale. Koosolekud jäid harvemaks, sulandusid siis teiste koosolekutega kokku ja lõpuks ei mainitud Joanna juhtumit enam üldse.

Rosie, Rosie. Oota mind!