Sammud nagiseval trepil

Ta kuuleb meest ammu enne, kui näeb. Kuuleb naginat, kui mees trepist üles tuleb, üks ettevaatlik aste teise järel. Mees püüab vaikselt kõndida, ta ei taha kedagi üles ajada – veel mitte. Kui tüdruk ise hilja õhtul trepist üles tuleks, jõuaks tema üles nii, et keegi ei kuuleks. Aga mees ei saa sellega hakkama. Ta ei tunne treppi nii hästi nagu tüdruk, ei tea, kuhu on kõige parem astuda.

Tüdruk suleb silmad, surub need nii kõvasti kinni, et lihased silmade ümber hakkavad valutama. Ja hingab sügavate aeglaste hingetõmmetega lootes, et mees ei kuule, kui kiiresti tema süda lööb.

Sest süda lööb nii kiiresti ainult siis, kui ärkvel oled – ärkvel ja meeletult hirmul. Tüdruk mäletab, kui isa lasi tal oma südant kuulata. Isa pidi küll tuhat korda trepist üles ja alla jooksma, enne kui peatus ja tüdruku enda juurde kutsus. „Kuula!“ ütles isa. „Kuula, kui kiiresti mu süda lööb. See on selle pärast, et kui me liigume, vajab meie keha rohkem hapnikku, ja südame ülesanne on keha hapnikuga varustada.“ Aga nüüd, ehkki tüdruk lamab täiesti liikumatult, taob tema süda palju kiiremini kui isa oma toona.

Mees tuleb lähemale.

Tüdruk tunneb viimase astme nagina ära, nagu ta tunneb katuse tärina, kui väljas on tuuline, või allkorruse ukse krigina, kui ema koju tuleb. Tema silmade ette tekivad väikesed tähed ja liuglevad üle laugude. Need ei ole nagu taevatähed: taeva­ tähed peaaegu ei liigu ja neid võib liikumas näha ainult siis, kui neid tükk aega jälgida ja kui sul veab. Tüdrukul ei vea. Tal pole kunagi vedanud.

Ta tajub, et mees seisab tema kohal ja hingab vilinal nagu vanamees. Tüdruku nina täidab sigaretihais. Kui ta praegu pilgu tõstaks, näeks ta neid tumehalle silmi end jõllitamas. Ta tõmbab teki vaistlikult veidi kõrgemale üle näo. Aga ta ei saa end peita.

8 Eva Björg Ægisdóttir

See väike liigutus on ta reetnud: mees teab, et tüdruk ainult teeskleb magamist. Mitte et sel mingit tähtsust oleks.

Sel pole kunagi mingit tähtsust olnud.

Sammud minevikust 9

Elma ei kartnud, ehkki tunne sarnanes hirmuga: higised peo­­ pesad, kiired südamelöögid. Ta ei olnud ka närvis. Ta närveeris, kui pidi püsti tõusma ja inimeste ees rääkima. Siis läheb ta punaseks; mitte ainult tema nägu, mida võib paksu meigi­kihiga peita, vaid ka kael ja rind, kuhu tekivad inetud punased ja valged laigud.

Ta oli närvis, kui kümnendas klassis Steinariga kohtingule läks. Laigulise rinnaesise ja liiga paksu meigikihiga viieteist­ aastane tüdruk, kes kikivarvul majast välja hiilis ja palus jumalat, et vanemad ei kuuleks, kui välisuks tema järel kinni langeb. Ta oli oodanud, et poiss ta tänavanurgalt peale võtaks. Poiss istus auto tagaistmel – ta ei olnud piisavalt vana, et autot juhtida, aga tema sõber oli. Nad ei sõitnud kaugele ja vahetasid vaevu mõne sõna, kui poiss tema poole kummardas ja oma keele talle suhu toppis. Elma ei olnud kunagi kedagi suudelnud, aga ehkki poisi keel oli suur ja pealetükkiv, ei tõmbunud tüdruk eemale.

Poisi sõber oli rahulikult ringi sõitnud, kui nad suudlesid, ehkki aeg-ajalt tabas tüdruk tahavaatepeeglis tema pilgu. Ta oli lask­ nud Steinaril end ka riiete alt katsuda ja teinud näo, et naudib seda. Nad sõitsid mööda sama maanteed, kus ta nüüd oli. Siis kostis kõlaritest Lifehouse, bass pagasiruumis tagumas: there’s nothing else to lose, there’s nothing else to find. Elma judistas end seda meenutades.

Vanemate maja ees kõnniteel olid praod. Elma parkis auto ja istus minuti või kaks neid pragusid vahtides. Kujutles, kuidas need laiemaks ja sügavamaks venivad, kuni neelavad tema vana Volvo. Praod olid seal sellest ajast, kui ta väike tüdruk oli. Siis ei torganud need veel nii väga silma. Silja elas nende vastas sinises majas ja nad mängisid tihti sellel kõnniteel. Nad mängisid, et kõige suurem pragu oli tohutu vulkaanilõhe, punast kuuma laavat täis, ja leegid sirutusid nende poole.

Sinine maja – mis ei olnud enam sinine, vaid valge – oli nüüd koduks perele, kus oli kaks väikest poissi, mõlemad heledapäised

10 Eva Björg Ægisdóttir

ja ühesuguse paažisoenguga. Elma ei teadnud, kus Silja nüüd elab. Sellest oli oma neli aastat, kui ta Siljaga viimati rääkis.

Ehk kauemgi.

Elma tuli autost välja ja läks vanemate maja juurde. Enne kui ta ukse avas, vaatas ta uuesti kõnniteepragude poole. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, ei tundunudki mõte, et praod ta neelavad, nii halb.

Mitu nädalat hiljem Elma ärkas tuulest. Ta lamas tükk aega ja kuulas oma korteri valget lage vahtides, kuidas tuul väljas undas. Kui ta viimaks voodist välja tuli, oli liiga hilja, et teha midagi targemat kui millelegi mõtlemata riided selga tõmmata ja uksest välja astu­ des mustaks tõmbunud banaan haarata. Kibe tuul lõikas talle põskedesse kohe, kui ta õue astus. Elma tõmbas jopeluku lõuani, kapuutsi pähe ja hakkas reipal sammul läbi pimeduse minema. Tänavalaternate kuma valgustas kõnniteed ja pani halli bituumen­katte läikima. Härmatis ragises naise jalgade all ja kajas vaikuses – novembri keskel laupäeva hommikul oli vähe rahvast liikvel.

Paar minutit pärast oma soojast korterist lahkumist seisis Elma lihtsa helerohelise maja ees, kus asus Akranesi politsei­ jaoskond. Elma üritas jäisest ukselingist haarates rahulikult hingata. Uksest sisse astudes seisis ta vastuvõtulaua ääres, mille taga lokkis heledate juuste ja kortsulise päevitunud näoga vanem naine telefoniga rääkis. Naine tõstis punaseks lakitud küünega sõrme ja andis Elmale märku oodata. „Hea küll, Jói, ma ütlen talle. Ma tean, et see on luba­ matu, aga vaevalt see politsei probleem on – need on metsikud kassid, nii et ma soovitan sul loomade varjupaigaga ühendust võtta… Igatahes, Jói…“ Naine tõmbas telefonitoru kõrvast veidi kaugemale ja naeratas Elmale vabandavalt. „Kuule, Jói, ma ei saa praegu eriti midagi teha. Pea lihtsalt meeles, et paned aknad kinni, kui järgmine kord poodi lähed… Jah, ma tean, et need Maroko vaibad maksavad terve varanduse. Kuule, Jói, me peame sellest rääkima hiljem. Ma pean nüüd minema.

Nägemist.“ Ta pani toru ohates hargile. „Neðri-Skagi metsikute kasside probleem on naljast kaugel. Vaene mees jättis lihtsalt akna lahti, kui poodi läks, ja üks väike koletis sai sisse, kuses ja

12 Eva Björg Ægisdóttir

sittus elutoa antiikvaiba täis. Vaene vanapoiss,“ ütles naine pead raputades. „Igatahes, aitab sellest, kuidas ma saan sind aidata, kullake?“ „Ee, tere!“ Elma köhatas ja talle meenus, et ta ei pesnud hambaid: ta tundis ikka veel tee peal söödud banaani maitset. „Minu nimi on Elma. Mul on kohtumine Hörðuriga.“ „Oh jaa, ma tean, kes sa oled,“ ütles naine tõustes ja siru­ tas käe. „Mina olen Guðlaug, aga ütle mulle palun Gulla. Tule sisse. Ma soovitaksin jope selga jätta. Vastuvõtus on jääkülm.

Ma olen neid nädalate kaupa vaenanud, et nad radiaatori ära parandaksid, aga ilmselgelt pole see raha­hädas politsei­ jõudude jaoks prioriteet.“ Ta näis sellest tüdinud olevat, aga jätkas rõõmsama tooniga: „Muide, kuidas su vane­ mad elavad? Küllap neil on nii hea meel, et sa jälle kodus oled, aga nii see ju Akranesiga on: sellest paremat lihtsalt ei ole ja suurem osa inimesi tulevad tagasi, kui saavad aru, et lõuna pool Reykjavíkis ei olegi rohi rohelisem.“ Naine ütles seda kõike ühe hingetõmbega. Elma ootas kannatlikult, et ta lõpetaks. „Nad elavad hästi,“ vastas ta esimesel võimalusel ja ragistas ajusid, püüdes meenutada, kas peaks Gullat tundma. Pärast seda kui ta viie nädala eest tagasi Akranesi kolis, peatasid inimesed teda pidevalt tänaval ja tahtsid juttu ajada. Tavaliselt piisas sellest, kui ta noogutas ja naeratas. „Anna andeks,“ lisas Gulla. „Ma kipun lobisema. Küll sa ära harjud. Sa ei mäleta mind, aga ma elasin samas kandis, kui sa väike olid, kõigest kuuene. Ma mäletan, kui armas sa esimesel koolipäeval oma tohutu suure koolikotiga välja nägid.“ Gulla naeris seda meenutades. „Oh jaa… see kõlab kuidagi tuttavalt… see koolikott, ma mõtlen,“ ütles Elma. Ta mäletas ähmaselt, kuidas suur kollane kott talle selga pandi. Tol ajal pidi see kaaluma küll veerandi tema enda kehakaalust.

Sammud minevikust 13

„Ja nüüd oled tagasi,“ jätkas Gulla laialt naeratades. „Jah, paistab nii,“ ütles Elma kohmetult. Ta ei olnud nii sooja vastuvõttu oodanud. „Nonii, viin su vast parem otse Hörðuri juurde; ta ütles, et ootab sind.“ Gulla viipas talle ja nad läksid mööda linoleum­ põrandaga koridori ukse juurde, millel oli tagasihoidlik metallist nimesilt „Hörður Höskuldsson“. „Niipalju kui ma Hörðurit tunnen, kuulab ta raadiot, kõrvaklapid peas, ega kuule meid. See mees ei suuda tööd teha, kui tal neid värke kõrvas pole. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas ta keskenduda suudab.“ Gulla ohkas valjusti, koputas uksele ja tegi selle vastust ootamata lahti.

Toas istus laua taga mees ja vahtis pingsalt arvutiekraani.

Tal olidki kõrvaklapid peas, nagu Gulla oli öelnud. Liikumist märgates tõstis ta pilgu ja võttis klapid ruttu peast. „Tere, Elma! Tere tulemast,“ ütles ta sõbraliku naeratusega.

Püsti tõustes sirutas ta käe üle laua ja andis naisele viipega märku istet võtta. Mees näis tublisti üle viiekümne olevat, hallinevad juuksed rippusid sassis lokkidena ümber ta pika näo. Tema sõrmed seevastu olid elegantsed, kenasti maniküüritud küüntega.

Elma kujutles teda õhtuti televiisori ees istumas ja küüneviiliga töötamas ning surus oma käed vaistlikult sülle, et mees tema näritud küünenahku ei näeks. „Sa otsustasid siis tagasi Akranesi kolida ja meile oma kogemu­sega abiks olla,“ ütles mees tahapoole nõjatudes, käsi­ varred rinnal risti, ning silmitses teda. Tal oli sügav hääl ja ebatavaliselt heledad sinised silmad. „Noh, eks võib vast ka nii öelda,“ ütles Elma selga sirgu ajades. Ta tundis end nagu direktori kabinetti kutsutud üle­­ annetu väike tüdruk. Tundes, kuidas põsed kuumama hakkasid, lootis ta, et mees ei märka tema reetlikku punastamist. Oli siiski väga tõenäoline, et märkas, sest Elmal polnud aega enne kodust lahkumist jumestuskreemi kasutada.

14 Eva Björg Ægisdóttir

„Ma tean, et sa töötasid Reykjavíki kriminaalpolitseis.

Juhtus nii, et üks meie poistest otsustas suures linnas õnne proovida, nii et saad tema laua.“ Hörður kummardus ettepoole ja toetas põse peopesale. „Ma pean tunnistama, et olin päris üllatunud, kui su isa mulle helistas. Mis sundis sind pärast viit aastat linnas tagasi tulema, kui ma küsida tohin?“ „Eks ma vist igatsesin Akranesi järele,“ vastas Elma ja üritas veenvalt kõlada. „Ma olin juba tükk aega mõelnud, et peaks koju kolima,“ jätkas ta. „Kogu mu pere on siin. Siis tuli turule korter, mis mulle meeldis, ja haarasin võimalusest.“ Ta naeratas ja lootis, et sellest vastusest piisab. „Saan aru,“ ütles Hörður aeglaselt noogutades. „Me ei saa muidugi pakkuda päris samasuguseid võimalusi ega kiiret tempot, millega sa linnas harjunud oled,“ jätkas ta, „aga ma võin lubada, et ehkki Akranes näib vaikne, on meil tegelikult käed tööd täis. Pinna all juhtub nii mõndagi, nii et sa ei saa niisama pöidlaid keerutada. Kas kõlab hästi?“ Elma noogutas, teadmata, kas mees rääkis tõsiselt. Tema meelest oli Akranes täpselt nii vaikne, nagu näis. „Nagu sa ilmselt tead,“ ütles Hörður, „olen ma siinse politsei ülem, nii et sa töötad minu alluvuses. Me töötame vahetustes, neli politseinikku on alati tööl ja igal vahetusel on oma vanem.

Me vastutame siin Akranesi politseis kogu lääneregiooni eest.

Töötame tavalistes vahetustes, nagu sa Reykjavíkis harjunud oled. Kas teen sulle kiire tuuri jaoskonnas?“ Ta tõusis, läks ukse juurde, tegi selle lahti ja andis Elmale viipega märku järgneda.

Peale selle, et Akranesi politseijaoskond oli palju väiksem kui tema vana töökoht linnas, näis kõik muu samasugune olevat. Siin oli samasugune ametlik atmosfäär nagu teistes avaliku sektori kontorites: beež linoleum põrandal, valged rulood akende ees, heledad kardinad, hele kasepuust mööbel.

Hördður näitas talle nelja kartseriruumi jaoskonna otsas. „Üks neist on hetkel kinni. Eilne päev oli mõne jaoks vast tihe,

Sammud minevikust 15

aga loodetavasti ärkab see mees varsti üles ja saame ta koju saata.“ Ta naeratas hajameelselt ja silitas oma tihedat, kenasti trimmitud habemetüügast. Siis avas ta ukse ja näitas tühja kongi, mis nägi välja üsna samasugune nagu kongid Reykjavíkis: väike nelinurkne ruum, kitsas voodi. „Tavaline kong, ei midagi erilist,“ ütles ta.

Elma noogutas uuesti. Ta ei suutnud arvet pidada, kui palju ta oli linnas samasuguseid konge näinud: hallid seinad ja kõvad voodid, kus vaevalt keegi tahab veeta rohkem kui ühe öö. Ta läks Hörðuri kannul tagasi koridori, mis viis kabinettidesse. Mees peatus ühe uksel, avas selle ja juhatas naise sisse. Elma vaatas ringi. Ehkki laud oli väike, oli piisavalt ruumi arvuti ja kõige muu jaoks, mida tal vaja võis minna, ja sahtlid käisid lukku.

Keegi oli pannud lauale potilille. Õnneks paistis see olevat mingi kaktus, mis nõudis vähe hoolt. Teisalt oli Elma suutnud isegi kaktused ära tappa. „Siin saad jalad seinale visata,“ ütles Hörður veidi nalja­ tades. „Gulla koristas selle paar päeva tagasi ära. Pétur, sinu eelkäija, jättis endast maha terve mäe kaustu ja muud prahti, aga ma usun, et sa saad esmaspäeval tööle hakata.“ „Näeb hea välja,“ ütles Elma mehele naeratades.

Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Klaas õhkas külma ja Elma tundis, kuidas käsivartele tekkis kananahk. Vaade oli masendav: rida moodsaid inetuid kortermaju. Kui ta väike oli, mängis ta nende majade keldrites. Koridorid olid laiad ja tühjad, neis oli kopituse ja rehvide lõhn, mida hoiti jalgrattakuurides.

Lastele ideaalne mängupaik. „Noh, nii, ongi kõik,“ ütles Hörður käsi hõõrudes. „Vaatame, kas kohv on valmis? Pead enne minekut tassikese jooma.“ Nad läksid kööki, kus mees, kes tutvustas end kui Kári, üks patrullpolitseinikest, väikese laua ääres istus. Ta seletas, et teised tema vahetuse töötajad olid väljakutsel – ühes elurajoonis oli pidu naabrite nördimuseks hommikuni kestnud.

16 Eva Björg Ægisdóttir

„Tere tulemast maakoha rahu ja vaikuse juurde,“ ütles Kári.

Kui ta naeratas, tõmbusid tema tumedad silmad nii kitsaks, et näha olid ainult säravad mustad pupillid. „Ehkki seda ei saa enam maakohaks kutsuda, siin on nii palju arendusi. Majad ostetakse lennult ära. Paistab, et nüüd tahavad kõik Akranesis elada.“ Ta haugatas valjult naerda. „Vaheldus on see kindlasti,“ vastas Elma ja naeratas taht­ matult. Naerdes nägi see mees välja nagu multikategelane. „Tore, et sa meeskonnas oled,“ ütles Hörður. „Ausalt öeldes olime Péturi kaotamise pärast veidi mures, ta oli üks vanadest kaladest. Aga ta tahtis pärast kahtkümmet aastat vaheldust. Ta naine on nüüd Reykjavíkis ja mõlemad lapsed on pesast välja lennanud.“ Hörður valas kohvi kahte tassi ja ulatas ühe Elmale. „Piima või suhkrut?“ küsis ta lillat papptopsi ulatades.

Akranes 1989 Isa ei olnud palju päevi koju tulnud. Tüdruk ei küsinud enam, kus isa on. Ema muutus nii kurvaks, kui tüdruk seda tegi. Pealegi teadis ta, et isa ei tule tagasi. Ta oli päevade kaupa jälginud, kuidas inimesed tulid ja läksid, omavahel rääkisid, aga talle ei rääkinud keegi midagi. Nad vaatasid teda, silitasid tema pead, aga ei vaadanud talle silma. Ta võis arvata, mis oli juhtunud, selle vähese põhjal, mida kuulis. Tüdruk teadis, et isa oli oma lahkumise päeval paadiga merele läinud. Ta oli kuulnud, kuidas inimesed rääkisid laevahukust ja tormist; tormist, mis oli tema isa ära võtnud. Ööl, mil isa kadus, ärkas tüdruk selle peale, et tuul kiskus kohrutatud plekist katuseplaate, nagu tahaks need pealt rebida.

Isa oli olnud tema unenäos, elusuurune, lai naeratus näol ja higipiisad laubal. Täpselt nagu suvel, kui ta tütre endaga laevale kaasa kutsus. Tüdruk oli enne uinumist isa peale mõelnud. Kord oli isa talle rääkinud, et kui enne magama jäämist häid mõtteid mõelda, näed ilusaid unenägusid. Sellepärast tüdruk isa peale mõtleski: isa oli kõige parem asi, mida ta kujutleda oskas.

Päevad läksid ja inimesed ei käinud enam nende juures.

Lõpuks jäid nad emaga kahekesi. Ema ei rääkinud talle ikka midagi, ükskõik kui tihti tüdruk küsis. Ema andis mingi suvalise vastuse, tõrjus tütart käega viibates ja käskis tal õue mängima minna. Teinekord istus ema tükk aega, vahtis lihtsalt aknast merele ja suitsetas kohutavalt palju. Palju rohkem kui varem.

Tüdruk tahtis emale midagi ilusat öelda, et ehk on isa ainult kadunud ja leiab kodutee. Aga tüdruk ei julgenud. Ta kartis, et ema saab vihaseks. Nii et ta oli vait ja kuulas sõna nagu tubli väike tüdruk. Ta läks õue mängima, rääkis nii vähe kui võimalik ja püüdis kodus nähtamatu olla, et ema ei pahandaks.

Ja kogu selle aja kasvas ema kõht aina suuremaks ja suuremaks.

18 Eva Björg Ægisdóttir

Kui Elma politseijaoskonnast välja astus, oli taevas palju hele­ dam, ehkki tänavavalgustus töötas endiselt. Nüüd oli tänava­ tel rohkem autosid ja tuul oli vaibunud. Pärast tagasitulekut kodulinna Skagi poolsaarel oli Elma hämmeldunud, kui lage ja paljas see Reykjavíkiga võrreldes tundus. Mööda vaikseid tänavaid kõndides oli naisel tunne, et uudishimulike pilkude eest pole kuhugi peitu pugeda. Erinevalt pealinnast, kus aastate jooksul olid kasvanud puud ja aiad, mis pehmendasid linna­ maastikku ja pakkusid elanikele varju Islandi tugeva tuule eest, oli Akranesis väga vähe taimestikku ja lohutut muljet süvendas veelgi fakt, et suur hulk maju ja tänavaid olid viletsas korras.

Mandumismeeleolu oli kahtlemata süvendanud ühe kohaliku kalatöötlemistehase hiljutine sulgemine. Aga ümbritsev lõi Elmal siiski hinge kinni: kolmes küljes meri; Akranesi mägi lohukesega keskel neljandas. Mägederivi piki rannikut põhjas; Reykjavíki tulede kuma üle Faxaflói lahe lõunas.

Akranes oli muutunud sellest ajast, kui Elma väike tüdruk oli. Linn oli kasvanud, elanikkond samuti, ent sellest hoolimata tundis ta, et põhimõtteliselt oli kõik sama. See oli endiselt umbes seitsme tuhande elanikuga väikelinn ja iga päev nägid samu nägusid. Kunagi oli see mõte tundunud lämmatavana, nagu oleks vangis tillukeses mullis, kui väljas oli nii palju enamat avastada. Aga nüüd oli sel väljavaatel vastupidine mõju: tal polnud midagi selle vastu, et mulli tõmbuda ja väljaspool olev maailm unustada.

Ta kõndis aeglaselt ja mõtles kõigile töödele, mis teda kodus ootasid. Ta alles seadis end sisse, ta oli alles eelmisel nädala­ vahetusel korteri võtmed kätte saanud. Korter oli väikeses majas, kus oli kahel korrusel ainult seitse korterit. Kui Elma väike oli, ei olnud seal ühtki maja, ainult suur väli, kus mõnikord olid hobused, keda ta kuivanud leivaga toitis. Aga pärast seda oli sinna tekkinud terve elurajoon majade, kortermajade ja koguni lasteaiaga. Tema korter oli alumisel korrusel ja selle ees oli suur

Sammud minevikust 19

terrass. Majas oli kaks treppi, neljal korteril oli väike ühisala.

Elma ei olnud naabritega tegelikult kohtunud, ehkki ta teadis, et vastaskorteris elab noor mees, keda ta ei olnud veel näinud. Ülemisel korrusel elas vanem mees Bárður, korteriühistu esimees, ja lastetu keskealine abielupaar, kes talle kohtudes iga kord sõbralikult noogutasid.

Ta oli nädal aega korterit sisustanud ja nüüd oli suurem osa mööblit paigas. Mööbel oli mitmekesine. Ta oli ostnud asju heategevuspoest, kaasa arvatud nikerdatud lillemustriga vana kirst, kullatud põrandalamp ja neli tooli, mis ta vanemate vana söögilaua ümber sättis. Elma meelest nägi korter üsna hubane välja, aga kui ema külla tuli, reetis ta ilme, et tema nii ei arva­ nud. „Oi, Elma, see on natuke… värvikas,“ oli ema süüdistaval toonil öelnud. „Mis sinu vana mööbliga juhtus? See oli nii kena ja maitsekas.“ Elma oli õlgu kehitanud ja teinud näo, et ei näe ema nägu, kui ta hooletul toonil teatas, et oli selle kolides ära müünud. „Noh, ma loodan, et said selle eest vähemalt korraliku hinna,“ oli ema öelnud. Elma lihtsalt naeratas, sest see ei saanud tõest kaugemal ollagi. Pealegi meeldisid talle need vanad mööbli­tükid, mis omavahel kokku ei sobinud: mõned olid lapsepõlvest tutta­ vad, teiste puhul oli tunne, et nendega on seotud mingi lugu.

Enne siiakolimist oli ta elanud koos oma pikaaegse kallima Davíðiga Reykjavíki ihaldusväärses lääneservas. Nende väike, aga hubane korter oli Melari piirkonnas, kolmekordse maja teisel korrusel. Elma tundis puudust kõrgest pihlakast akna taga.

See oli nagu maal ja muutis aastaaegadega värvi; kevadel oli see ereroheline, sügisel punakasoranž ja talvel pruun või valge. Ta igatses ka korterit, aga kõige rohkem igatses ta Davíðit.

Elma peatus oma korteri ukse taga, võttis telefoni ja kirjutas sõnumi. Kustutas selle ära ja kirjutas uuesti sama sõnumi. Seisis hetke liikumatult ja valis siis Davíði numbri. Ta teadis, et sellest pole midagi kasu, aga saatis sõnumi siiski ära ja astus tuppa.

20 Eva Björg Ægisdóttir

Ø Oli laupäeva õhtu ja Akranesi kõige populaarsem restoran oli pilgeni täis, aga ega sellel eriti konkurentsi polnudki.

Tagasihoidlikust välisilmest hoolimata oli restoran seest moodne ja meeldiv, musta mööbli, hallide seinte ja hubase valgustusega.

Magnea ajas teisi sööjaid vaadates selja veidi rohkem sirgu. Ta teadis, et näeb täna õhtul oma liibuvas mustas pükstükis suure­ pärane välja, ja oli teadlik kõikidest pilkudest, mis tahtmatult tema dekolteel peatusid. Bjarni istus tema vastas ja iga kord, kui nende pilgud kohtusid, luges naine tema pilgust lubadust sellest, mis juhtub, kui nad koju jõuavad. Ta oleks andnud ükskõik mida, et süüa õhtust mehega kahekesi, mitte koos tolle vanematega, kes istusid naise kummalgi käel.

Nad tähistasid seda, et Bjarni viimaks ometi perefirma üle võtab. Ta oli töötanud seal kooli lõpetamisest saadik, aga hooli­ mata sellest, et ta oli ülemuse poeg, oli ta pidanud tegevdirektori tiitli nimel vaeva nägema. Ta oli palju tunde töötanud, tihti õhtuti ja nädalalõppudel, ja oli sisuliselt juba hulk aastaid isa kõrval firmat juhtinud. Aga nüüd oli see lõpuks ametlik: ta asub ametlikult tegevdirektori kohale. See tähendas kahekordset palka ja vastutust, aga vähemalt täna õhtul oli ta otsustanud puhata.

Ettekandja tõi pudeli punast veini ja valas Bjarnile tilgakese.

Kui mees oli seda maitsnud ja heaks kiitnud, täitis ettekandja klaasid, jättis pudeli lauale ja lahkus. „Skál!“ Bjarni isa Hendrik tõstis klaasi. „Bjarni ja tema peatumatu energia terviseks. Nüüd võib ta oma saavutuste ritta lisada tegevdirektori tiitli. Tema vanematena oleme tema üle tohutult uhked nagu alati.“ Nad lõid kokku ja mekkisid kallist veini. Magnea võttis ainult väikese lonksu ja vaid paar tilka pääses üle tema punaseks värvitud huulte.

Sammud minevikust 21

„Ma ei oleks nii kaugele jõudnud ilma selle imelise tüdru­ kuta minu kõrval,“ ütles Bjarni kergelt puterdades. Ta oli viskit joonud, kui nad tema vanemaid ootasid, ja nagu alati, kui ta alkoholi jõi, oli see talle kohe mõjuma hakanud. „Ma ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma olen kontorist hilja koju tulnud ja mu kallis naine pole kordagi, mitte kordagi kurtnud, ehkki tal on endalgi enam kui piisavalt tööd.“ Ta vaatas imetlevalt Magnea poole ja naine saatis talle üle laua õhusuudluse.

Hendrik heitis Ásale leebe pilgu, aga selle asemel et mehe naeratusele vastata, pööras naine pilgu ära, huuled halvustavalt kokku surutud. Magnea naeratas vargsi. Ta oli loobunud püüe­ test ämma enda poole võita. Ta isegi enam ei hoolinud sellest.

Kui tema ja Bjarni kooselu alustasid, oli ta vaeva näinud, et Ásale muljet avaldada, hoolitsenud, et maja oleks ideaalselt korras, kui mehe vanemad külla tulid, küpsetanud spetsiaalselt nende jaoks ja teinud üldse kõik, et ämma heakskiitu ära teenida. Aga see oli algusest peale lootusetu. Magnea pingutustele vastati alati ühesuguse kriitilise pilguga, mis ütles, et kook on liiga kuiv, vannituba ei ole piisavalt korras ja põrandaid oleks vaja veel kord pesta. Sõnum oli selge: ükskõik kui väga ta püüaks, Bjarnile ei ole Magnea kunagi piisavalt hea. „Kuidas õpetamine edeneb, Magnea?“ küsis Hendrik. „Kas jõmpsikad käituvad korralikult?“ Erinevalt oma naisest oli temal alati minia vastu nõrkus olnud. Võib-olla oli see üks Ása vaenulikkuse põhjustest. Hendrik ei jätnud kunagi kasutamata võimalust Magneat puudutada, käsi talle õlgade või piha ümber panna või teda põsele suudelda. Ta oli erinevalt oma kõhnukesest naisest suurt kasvu mees ja Akranesis oli tal hai kuulsus, kui asi puudutas äri. Tal oli võluv naeratus, mille Bjarni oli pärinud, ja võimas, veidi kähe hääl. Pidev joomine oli tema näojooned karedaks ja punaseks muutnud, ometi meeldis ta Magneale rohkem kui Ása, nii et ta talus kobavaid käsi ja flirtimist, mis jätsid piisavalt ohutu mulje.

22 Eva Björg Ægisdóttir

„Minuga käituvad nad tavaliselt viisakalt,“ vastas Magnea äiale naeratades. Siis tuli ettekandja nende tellimust võtma. Õhtu sujus üsna kenasti: Bjarni ja Hendrik lobisesid tööst ja jalgpallist; Ása istus vaikides, oma mõtteisse vajunult, ja Magnea naeratas aeg-ajalt meestele, pillas siin-seal mõne sõna, aga oli muidu vait nagu Ása. Oli kergendus, kui õhtusöök lõppes ja nad said ära minna. Külm ööõhk puges Magnea õhukese mantli alla, kui nad õue astusid, ta võttis Bjarni käsivarrest ja surus end mehe vastu. Ülejäänud õhtu kuulus neile.

Alles siis, kui Bjarni oli tema kõrval voodis magama jäänud, meenus Magneale nägu. Ta nägi uuesti tumedaid silmi, mis üle restorani tema poole vaatasid. Suurema osa ööst lamas ta ärkvel ja võitles mälestustega, mis julma selgusega tema silme ette kerkisid iga kord, kui ta silmad kinni pani.

Esmaspäev, 20. november 2017 Elma istus oma uues kabinetis uue laua taga ja püüdis silmi lahti hoida. Märgates, et ta istub kössis, ajas Elma selja sirgu ja sundis end arvutiekraanile keskenduma. Eelmisel õhtul oli ta sihitult oma korteris uidanud ja otsustanud siis elutoa seinad ära värvida. Värvipurgid olid sissekolimisest saati kinnistena seisnud. Tulemusena oli ta lõpetanud alles varahommikul, liiga väsinud, et värviplekke käsivartelt maha kraapida.

Davíðile saadetud tekstisõnumile mõeldes kujutles ta, kuidas mees selle lahti teeb ja kergelt naeratab, enne kui sõnumile vastab.

Aga see oli soovmõtlemine; ta teadis, et mees ei vasta. Elma sulges korraks silmad, tundis oma kiiret pealiskaudset hingamist ja koges uuesti seda lämmatavat tunnet, et seinad vajuvad kaela.

Ta keskendus sügavatele aeglastele hingetõmmetele. „Khm.“ Ta tegi silmad lahti. Tema ees seisis mees, käsi välja siruta­ tud. „Sævar,“ ütles mees. Elma kogus end kiiresti ja surus mehe suurt karvast kätt, mis osutus ootamatult pehmeks. „Ma näen, et sulle on kodu leitud.“ Sævar naeratas Elmale.

Ta kandis tumesiniseid teksaseid ja lühikeste varrukatega särki, mis jättis tema tihedate karvadega kaetud käsivarred paljaks. Üldmulje – tumedad juuksed, tihe habemetüügas ja kulmud, karmid näojooned – oli nagu koopainimesest, ent seda leevendas meeldiv lõhnavesi. „Jah, pole paha. Tegelikult üsna hea,“ ütles Elma juukseid näolt lükates. „Kuidas sulle elu siin kolkas meeldib?“ küsis Sævar endiselt naeratades. Küllap on tema see teine uurija, keda Hörður oli maininud. Elma teadis, et mees oli kahekümnendast eluaastast alates Akranesi politseis töötanud, aga ei mäletanud tema nägu varasemast, ehkki mees ei saanud temast rohkem kui paar aastat vanem olla. Linnas oli ainult kaks kooli ja ametikool ja

24 Eva Björg Ægisdóttir

väikelinn tähendas, et tavaliselt kohtud varem või hiljem kõikide eakaaslasetega – vähemalt nii arvas Elma. „Väga meeldib,“ vastas naine ja püüdis reibast tooni hoida, aga kartis, et mõjub nagu idioot. Ta lootis, et tumedad varjud silmade all ei olnud liiga silmatorkavad, aga teadis, et halas­ tamatud päevavalguslambid ainult rõhutasid väsimusemärke. „Ma kuulsin, et sa töötasid Reykjavíki kriminaalpolitseis,“ jätkas Sævar.“ Mis sundis sind vaheldust otsima ja siia tulema?“ „Noh, ma kasvasin siin üles,“ ütles Elma, „nii et… eks ma vist hakkasin perekonnast puudust tundma.“ „Jah, see on kõige tähtsam asi elus,“ ütles Sævar. „Kui vanaks hakkad jääma, saad aru, et perekond on kõige olulisem.“ „Vanaks?“ Elma tõstis üllatunult pilgu. „Sa ei saa nii vana olla.“ „Ei, ehk mitte.“ Sævar muigas. „Kolmkümmend viis.

Parimad aastad on veel ees.“ „Ma loodan küll,“ ütles Elma. Tavaliselt püüdis ta oma vanusele mitte mõelda. Ta teadis, et on veel noor, ometi oli ta kontrollimatult teadlik sellest, kui kiiresti aastad mööda kihuta­ sid. Kui keegi temalt küsis, kui vana ta on, pidi ta alati peatuma ja mõtlema, nii et ta kaldus ütlema oma sünniaasta – aastakäigu.

Nagu oleks ta auto või vein. „Siis on meid kaks,“ ütles Sævar. Ta pööras ringi ja läks ära.

Varsti pistis ta pea uuesti ukse vahelt sisse. „Meil oli nädala­ vahetusel väljakutse, kui naabrid kuulsid, kuidas üks naine ülemise korruse korteris karjus, sealt kostis kisa ja mütsatusi.

Kui me kohale jõudsime, valitses seal segadus. Mees oli oma tüdruksõpra nii kõvasti peksnud, et sõrmenukid verised. Naine väitis, et ei taha asja kaugemale viia, aga ma eeldan, et süüdistus esitatakse sellest hoolimata. Sellest oleks siiski abi, kui ohver oleks valmis tunnistama, isegi kui meil on arsti aruanne ja muud tõendid, mis meie süüdistust toetavad. Naine lasti haiglast koju ja ma mõtlesin temaga rääkida, aga ma arvan, et oleks parem,

Sammud minevikust 25

kui naispolitseinik kohal on. Ja see ei teeks ka halba, kui ta oleks psühholoogiat õppinud,“ lisas mees sädemega pilgus. „Ainult kaks aastat,“ pomises Elma ja mõtles, kuidas teadis mees psühholoogiaõpingutest, millega ta tegeles enne, kui üli­ koolist välja kukkus ja politseikolledžisse astus. Ta ei mäletanud, et see oleks jutuks tulnud, nii et ilmselt oli mees tema CV-d lugenud. „Muidugi, ma võin kaasa tulla, aga ma ei saa lubada, et mu psühholoogiaalastest teadmistest midagi kasu on.“ „Oh, ole nüüd, ma usaldan sind täielikult.“

Ø Neid tervitas tugev toidulõhn, kui nad maja uksele koputasid.

Pärast põgusat ootamist kuulsid nad majast elumärke. Sævar oli Elmale teel rääkinud, et naine, keda nad näha tahtsid, peatus praegu oma vanaldase vanaema juures.

Mõne hetke pärast avanes uks vaikse kriginaga ja uksel seisis kortsulise näoga väikest kasvu, kuivetunud naine. Tema nahka katsid pruunid maksaplekid, aga kuklasse kinnitatud helehallid, õlgadeni ulatuvad juuksed olid tema iga arvestades tavatult tihedad ja kenad. Naine kergitas küsivalt kulmu. „Me otsime Ásdís Sigurðardóttirit. On ta kodus?“ küsis Sævar. Vana naine pööras sõnatult ringi ja viipas neile, et nad talle järgneksid.

Elma arvas, et majas ei ole pärast ehitamist, ilmselt seitsme­ kümnendatel, erilisi muutusi tehtud. Põrandal oli vaipkate – see oli haruldane Islandil, kus seda peeti vanamoodsaks ja eba­­ hügieeniliseks, seinad olid kaetud tumeda puittahveldisega.

Majas sees oli lihahautise lõhn veel tugevam. „See tõbras,“ pahvatas vana naine Elma jahmatuseks. „See hale tõbras võib minu pärast põrgus mädaneda. Aga Dísa ei kuula mind. Keeldub seda isegi arutamast. Ütlesin talle, et ta võib oma kotid kokku pakkida. Kui ta mind ei kuula, võib ta

26 Eva Björg Ægisdóttir

minu majast kaduda.“ Vana naine pööras järsku ringi ja haaras Elma käsivarrest. „Aga ma ei saa rääkida – ma olen ise ka pehme südamega, eks ta on selle minult pärinud. Ma ei saa teda välja visata, mitte pärast seda, mis juhtus. Aga võib-olla jõuab teie jutt talle kohale. Ta on siin, oma vanas toas.“ Ta osutas soonilise pruuniplekilise käega koridori poole, läks jalgu järel vedades minema ja pomises midagi endale nina alla.

Elma ja Sævar seisid hetke ja üritasid aru saada, millist ust naine silmas pidas. Koridori avanes neli ust ja Elma mõtles, kuidas sai vana naine endale nii suurt maja lubada, kui ta elas siin nende teada üksinda. Hetke pärast koputas Sævar katseks ühele uksele. Kui vastust ei tulnud, avas ta selle ettevaatlikult.

Voodil istuv tüdruk oli palju noorem, kui Elma oli arva­ nud. Ta oli kummargil arvuti kohal oma süles, aga kuulis, kui nad sisse astusid. Ta ei saanud olla vanem kui kakskümmend viis, tumesinine kapuutsiga dressipluus ja valge roosa mustriga pidžaama rõhutasid nooruslikku muljet. Tema kulmud olid mustaks värvitud ja olid palju tumedamad kui tüdruku pruunid juuksed, mis olid lõtva hobusesabasse kinnitatud. Aga raske oli näha midagi peale tema segi pekstud näo. Tüdruk huul oli lõhki ja paistes silmade ümber olid sinised, rohelised ja kollased laigud. „Kas tohib?“ küsis Elma voodi jalutsis seisvale kontori­ toolile osutades. Nad olid Sævariga enne kokku leppinud, et suurema osa ajast räägib Elma. Tüdrukul on pärast seda, mida mees temaga tegi, kindlasti lihtsam naisega rääkida. Kui tüdruk noogutas, võttis Elma istet. „Kas sa tead, kes ma olen?“ küsis Elma. „Ei, kust ma seda peaksin teadma?“ „Ma olen politseist. Me aitame süüdistajal sinu kallima vastu esitatud süüdistust kokku panna.“ „Ma ei esita süüdistust. Ma ütlesin seda neile haiglas.“ Tema hääl oli kindel ja vankumatu. Rääkides ajas ta selja veidi rohkem sirgu.

Sammud minevikust 27

„Ma kardan, et see pole sinu otsustada,“ ütles Elma, püüdes sõbralikult rääkida, ja selgitas: „Kui politsei asjasse sekkub, saavad nad juhtumit uurida ja vajaduse korral süüdistuse esitada.“ „Aga ma ei saa aru… ma ei taha süüdistust esitada,“ ütles tüdruk vihaselt. „Tommi lihtsalt… tal on raske olnud. Ta ei tahtnud seda.“ „Saan aru, aga see ei vabanda siiski seda, mida ta sinuga tegi. Paljudel meist on probleeme, aga me kõik ei käitu nii.“ Elma kummardus ettepoole ja hoidis Ásdíse pilku. „Kas ta on seda varem ka teinud?“ „Ei,“ vastas tüdruk ruttu, enne kui vaiksemalt täpsustas: „Ta ei ole mind varem kunagi löönud.“ „Arst leidis su kehalt vanu sinikaid. Umbes kuu aja vanuseid.“ „Ma ei tea, mis need põhjustas, aga ma kukun pidevalt,“ nähvas Ásdís.

Elma uuris teda tähelepanelikult, ta ei tahtnud tüdrukule liiga tugevat survet avaldada. Too näis nii väike ja habras liiga suurtes riietes seal voodil istudes. „Ta on sinust peaaegu nelikümmend aastat vanem, eks?“ „Ei, ta on kuuskümmend. Mina olen peaaegu kakskümmend üheksa,“ parandas tüdruk. „Sellest oleks tõesti abi, kui sa meiega koos jaoskonda tuleksid, et saaksime sinult ametliku ütluse võtta,“ ütles Elma. „Siis saaksid võimaluse oma lugu ära rääkida.“ Ásdís raputas pead ja silitas oma nimetähti tekikotil. Elmale paistis, et tähed olid Á. H. S. „Tead, sinu olukorras naistele pakutakse igasugust abi,“ jätkas Elma. „Meil on nõustaja, kellega sa saad rääkida, ja Reykjavíkis on naiste varjupaik, mis on aidanud paljusid…“ Elma hääl hääbus, kui ta Ásdíse nägu nägi. „Mida see H tähendab?“ küsis ta pärast lühikest pausi.

28 Eva Björg Ægisdóttir

„Harpa. Ásdís Harpa. Aga ma olen seda nime alati vihanud.

Mu ema nimi oli Harpa.“ Elma ei küsinud rohkem. Pidi olema mingi põhjus, miks Ásdís ei talunud seda, et oli oma ema järgi nime saanud, ehkki ema oli surnud. Ja miks ta peaaegu kolmekümnesena aeg-ajalt ikka veel vanaema juures elas ja muidu palju vanema mehega, kes kohtles teda nagu poksikotti. Aga kahjuks oli Elma palju hullemaid juhtumeid näinud ja sai kohe aru, et teha pole suurt midagi, enne kui Ásdís on ise valmis tegutsema. Elma lootis ainult, et naine sellega liiga kaua ei viivita. Ásdís oli tähelepanu uuesti arvutile pööranud, nagu oleks ta toas üksinda. Elma kergitas kulmu ja vaatas löödud ilmel Sævari poole ning tõusis.

Rohkem polnud midagi öelda.

Sellest hoolimata peatus ta uksel, kui nad minema hakkasid, ja keeras ringi: „Kas sa lähed tagasi tema juurde?“ „Jah,“ vastas Ásdís pilku ekraanilt tõstmata. „Noh, edu sulle. Ära kõhkle helistamast, kui… kui sul meid vaja on,“ ütles Elma ja sirutas käe, et ust kinni tõmmata. „Teiesugused ei taipa midagi,“ pomises Ásdís vihaselt. Elma peatus ja vaatas uuesti ringi. Ásdís kõhkles, aga lisas vaikselt: „Ma ei saa süüdistust esitada: ma olen rase.“ „Siis on veel rohkem põhjust tema teelt kõrvale hoida,“ ütles Elma tüdrukule silma vaadates. Ta rääkis aeglaselt ja rahu­ likult, rõhutas igat silpi lootuses, et tema sõnadel on mõju. Aga tegelikult ta seda ei uskunud.

Ø Kell oli juba neli läbi ja hakkas pimedaks minema, kui Elma kööki astus. Kohv oli termoses leigeks läinud ja maitses nii, nagu oleks seal hommikust peale seisnud. Ta valas oma tassi jäänud kohvi kraanikaussi ja hakkas teed otsides kapiuksi avama.

Sammud minevikust 29

„Tee on sahtlis,“ ütles keegi tema selja tagant ja sundis ta võpatama. See oli noor naispolitseinik, keda Elma oli varem näinud ja kelle nimi, nagu talle meenus, oli Begga. Naine paistis Elmast natuke noorem, tublisti alla kolmekümne kindlasti. Ta oli pikka kasvu ja suure kondiga, õlgadeni ulatuvate hiirekarva juuste ja ninaga, mis oleks sobinud Rooma keisrile. Elma märkas, et tal olid ka siis lohukesed põskedes, kui ta ei naeratanud. „Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada,“ ütles Begga.

Ta tõmbas sahtli lahti ja näitas Elmale karpi teekottidega. „Aitäh,“ tänas Elma. „Soovid ka?“ „Jah, aitäh. Samahästi võin sinuga liituda.“ Begga istus väikese laua äärde. Elma ootas, et vesi keema läheks, ja valas kahte kruusi kuuma vett. Ta võttis külmkapist piimapaki ja pani selle koos suhkrutükkidega lauale. „Ma tean sind kusagilt.“ Begga naeratas Elmale teed segades mõtlikult. „Kas sa käisid Grundi koolis?“ Elma noogutas. Ta oli käinud koolis, mis asus linna lõunaosas. „Ma arvan, et mäletan sind. Sa pidid olema paar aastat minust ees. Sündisid 1985?“ „Jah, seda küll,“ vastas Elma auravat teed rüübates. Begga oli palju vanem, kui ta oli arvanud; peaaegu temavanune. „Ma mäletangi sind,“ ütles Begga ja lohukesed muutusid sügavamaks, kui ta naeratas. „Mul oli nii hea meel, kui kuulsin, et siia tuleb veel üks naine. Nagu sa ehk märganud oled, oleme siin tõsises vähemuses. See on meeste maailm.“ „Seda kindlasti. Aga mulle meeldib nende meestega koos töötada,“ ütles Elma. „Nendega tundub olevat väga lihtne läbi saada.“ „Jah, suurema osaga. Mina olen vähemalt siin rahul,“ ütles Begga. Ta oli üks neist inimestest, kes näivad alati naeratavat, isegi kui nad seda ei tee. Tal oli selline nägu. „Oled sa kogu aeg siin elanud?“ küsis Elma.

30 Eva Björg Ægisdóttir

„Jah, kogu aeg,“ vastas Begga. „Mulle meeldib siin.

Kohalikud on toredad, liikus on hõre ja kõik on käe-jala juures.

Mul pole põhjust kuhugi mujale minna. Ja ma olen täiesti kindel, et mu sõbrad, kes mujale kolisid, tulevad lõpuks tagasi. Suurem osa neist, kes ära lähevad, tulevad varem või hiljem tagasi,“ lisas ta usalduslikult. „Sina näiteks.“ „Mina näiteks,“ kordas Elma pilku teetassi langetades. „Miks sa otsustasid tagasi kolida?“ kehutas Begga.

Elma mõtles, kui tihti tal tuleb sellele küsimusele vastata.

Ta pidi just tavalise looga lagedale tulema, kui peatus. Begga oli sellise mõnusa olemisega, mis kutsus inimesi teda usal­ dama. „Ma tundsin perest puudust ja tore on liiklusest kauge­ male pääseda, aga…“ Ta kõhkles. „Tegelikult lõppes mul just suhe.“ „Saan aru.“ Begga lükkas korvi küpsistega tema poole ja võttis ka endale ühe. „Olite kaua koos?“ „Ju vist – üheksa aastat.“ „Vau, mina pole rohkem suutnud kui kuus kuud,“ hüüatas Begga nakkava naeruga. „Ehkki praegu olen tihedalt seotud ühe suurepärase tüübiga. Ta on väga kohev ja talle meeldib õhtuti kaissu pugeda.“ „Koer?“ pakkus Elma. „Peaaegu.“ Begga muigas. „Kass.“ Elma naeratas vastu. Talle oli kohe hakanud meeldima Begga, kes ei paistnud hoolivat, mida teised inimesed temast arvasid. Ta oli otsekohene, ilma et oleks seda teadlikult üritanud. „Mis siis juhtus?“ küsis Begga. „Millal?“ „Sinu ja su üheksa aastat kestnud suhtega?“ Elma ohkas. Ta ei tahtnud praegu Davíðile mõelda. „Ta muutus,“ ütles ta. „Või muutusin mina. Ma ei tea.“ „Kas ta pettis sind? See kutt, kellega ma kuus kuud koos olin, pettis mind. Noh, ta just ei keppinud kellegi teisega, aga ma

Sammud minevikust 31

sain teada, et ta kasutas kohtingulehti ja tal oli Tinderis konto.

Leidsin selle kogemata.“ Elma tabas tema pilgu. „Sul oli siis endal ka seal konto?“ „Jah, aga ainult uurimistöö huvides. Puhtalt teaduslikust huvist,“ ütles Begga võltsilt tõsisel toonil. „Peaksid seda proo­ vima. See on suurepärane. Ma olen juba kahel Tinderi-kohtingul käinud.“ „Kuidas läks?“ „Teisel korral klappis – kui sa aru saad, mida ma öelda tahan.“ Begga pilgutas silma ja Elma puhkes tahtmatult naerma. „Aga ma ei otsigi tegelikult kedagi,“ jätkas Begga. „Ma naudin vallalisepõlve. Vähemalt praegu. Ja mu süda kuulub mu beebile.“ „Su beebile?“ „Jah, mu kassipoisile,“ selgitas Begga ja purskas naerma.

Elma pööritas silmi ja naeratas. Begga oli tõesti eriline.